2-13-37940/136 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21337940

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS-i Janvemar hagi Arvin Peksi ja Igor Samarini vastu

95 867 euro 47 sendi saamiseks ja Evgeny Vasyagini vastu

120 076 euro 46 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Igor Samarini kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

95 867 eurot 47 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Janvemar, esindaja vandeadvokaat Margo Lemetti

Kostja Igor Samarin, esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21337940 osas,

millega ringkonnakohus:

1.1. tühistas Tartu Maakohtu 23. mai 2016. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega

maakohus jättis AS-i Janvemar hagi Igor Samarini vastu rahuldamata;

1.2. tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis Igor Samarinilt AS-i

Janvemar kasuks välja 95 867 eurot 47 senti;

1.3. muutis maakohtu otsuse menetluskulude jaotust ning jättis AS-i Janvemar

menetluskuludest 25% Igor Samarini kanda ja Igor Samarini menetluskulud tema enda

kanda;

1.4. mõistis Igor Samarinilt AS-i Janvemar kasuks välja 1900 eurot maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks ning

viivise sellelt summalt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest

kuni kohustuse täitmiseni;

1.5. tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tühistas Igor Samarini suhtes

kohaldatud hagi tagamise abinõu, ning jättis kohtuotsust tagava abinõuna jõusse Igor

Samarini korteriomandile seatud kohtuliku hüpoteegi.

2. Jätta ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus muutmata.

2-13-37940

3. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 23. mai 2016. a otsus ja 14. juuni 2016. a täiendav otsus.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Jätta rahuldamata AS-i Janvemar hagi Arvin Peksi ja Igor Samarini vastu 95 867 euro

47 sendi saamiseks ja Evgeny Vasyagini vastu 120 076 euro 46 sendi saamiseks.

4.2. Jätta menetluskulud kõikides kohtuastmetes AS-i Janvemar kanda.

4.3. Määrata rahaliselt kindlaks Arvin Peksi põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suurus maakohtus 12 023 eurot 20 senti ja ringkonnakohtus 6030 eurot 75 senti ning mõista

AS-ilt Janvemar Arvin Peksi kasuks menetluskulude katteks välja 18 053 eurot ja 95 senti.

Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

4.4 Määrata rahaliselt kindlaks Evgeny Vasyagini põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suurus maakohtus 3962 eurot 40 senti ja ringkonnakohtus 1519 eurot 80 senti ning mõista

AS-ilt Janvemar Evgeny Vasyagini kasuks menetluskulude katteks välja 5482 eurot

20 senti. Menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

4.5. Määrata rahaliselt kindlaks Igor Samarini põhjendatud ja vajalike menetluskulude

suurus maakohtus 3585 eurot ning mõista AS-ilt Janvemar Igor Samarini kasuks välja

maakohtus kantud menetluskulude katteks 3585 eurot. Menetluskuludelt tuleb tasuda

viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

4.6. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 24. septembri 2013. a

kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamine, millega seati AS-i Janvemar kasuks esimesele

vabale järjekohale 36 138 euro suurune kohtulik hüpoteek Igor Samarinile kuuluvale

korteriomandile, mis on sisse kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna linna

jaoskonna registriossa nr 1218001 (aadress Merivälja tee 5-W-307, Tallinn), ja 1000 euro

suurune kohtulik hüpoteek Arvin Peksile kuuluvale 1/2 kaasomandi osale kinnistust, mis on

sisse kantud Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna Pärnu maakonna jaoskonna registriossa

nr 3575106 (aadress Salme alajaam, Papsaare küla, Audru vald, Pärnu maakond).

4.7. Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 6. veebruari 2014. a

kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamine, millega seati AS-i Janvemar kasuks esimesele

vabale järjekohale 91 791 euro 48 sendi suurune kohtulik hüpoteek Evgeny Vasyaginile

kuuluvale kinnistule, mis on sisse kantud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu linna

jaoskonna registriossa nr 4353003 (aadress Turu 39, Tartu).

4.8. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 19. detsembri 2013. a määrusega kohaldatud hagi

tagamise abinõu, millega asendati 24. septembri 2013. a määrusega kohaldatud hagi

tagamine ja kohustati Arvin Peksi tasuma 1500 eurot kohtu tagatiste kontole kuni

kohtuotsuse jõustumiseni.

4.9. Jätta jõusse Tartu Maakohtu 4. novembri 2014. a määrusega kohaldatud hagi tagamise

abinõu, millega asendati 24. septembri 2013. a määrusega kohaldatud hagi tagamine ja

kohustati Arvin Peksi tasuma 14 600 eurot kohtu tagatiste kontole kuni kohtuotsuse

jõustumiseni.

5. Kassatsioonkaebus rahuldada.

6. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Janvemar (hageja) esitas 15. augustil 2013 Tartu Maakohtule Arvin Peksi (kostja I), Igor

Samarini (kostja II) ning Evgeny Vasyagini (kostja III, kaasati hageja 29. novembri 2013. a avalduse

alusel) vastu hagi, milles palus pärast mitmeid täpsustusi mõista kostjatelt I ja II solidaarselt välja

95 867 eurot 47 senti (põhivõlgnevus 56 395 eurot 64 senti, intress 1278 eurot 33 senti, viivis

41 350 eurot 74 senti) ning kostjalt III 120 076 eurot 46 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.

2(9)

2-13-37940

1.1. Hageja väitel sõlmis ta 18. augustil 2010 United Fish Traders OÜ-ga (registrist kustutatud

9. detsembril 2013, edaspidi United või laenu saaja) laenulepingu, mille kohaselt United sai hagejalt

laenu 53 238 eurot ning kohustus laenu tagastama koos intressiga hiljemalt 23. augustil 2010. Laenu

käendasid solidaarselt kostja I ja kostja II 18. augustil 2010 sõlmitud käenduslepingu

(käendusleping) alusel maksimumvastutuse määraga 95 867 eurot. Samuti andis hageja Unitedile

laenu suuliste laenulepingute alusel tehtud ülekannetega 1. septembril 2010 ja 15. septembril 2010.

United ei tagastanud laene tähtaegselt.

1.2. Kostja III vastu esitatud nõue põhines hageja väitel sellel, et kostjale III läksid 2010. a

detsembris üle Unitedi osad ja varad ning kostja III oli teadlik Unitedi võlgadest.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et hageja Unitedile tehtud rahaülekande eesmärk ei olnud

laenu andmine, vaid kokkulepitud investeering ühisesse äriprojekti. Kostja I tegi 15. septembri

2014. a menetlusdokumendis protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt kostjal I on

hageja vastu nõue 96 658 eurot 88 senti, mis on sissenõutavaks muutunud ja mille kostja I

tasaarvestab hageja nõudega.

3. Kostja II ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et hagejal ei ole kostjate vastu nõuet, sest hageja ja Unitedi

vahel 18. augustil 2010 sõlmitud lepingu puhul avaldasid pooled tahet investeerida ühiselt

teostatavasse äriprojekti, mille eesmärgiks oli tuua mõlemale poolele kasu.

4. Kostja III ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et tema ja United ei sõlminud võlaõigusseaduse

(VÕS) § 180 lg 1 ja § 182 lg 1 nõuetele vastavat lepingut ettevõtte ülemineku kohta kostjale.

5. Tartu Maakohus jättis 23. mai 2016. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Maakohus määras kostja I menetluskuluna kindlaks 12 023 eurot 20 senti ja mõistis selle

summa hagejalt välja. Maakohus määras kostja II menetluskuluna kindlaks 3585 eurot ja mõistis

selle summa koos lisanduva seadusjärgse viivisega hagejalt välja. Maakohus määras kostja III

menetluskuluna kindlaks 3962 eurot 40 senti ja mõistis selle summa hagejalt välja. Tartu Maakohus

tühistas ka 24. septembri 2013. a ja 6. veebruari 2014. a määrustega kohaldatud hagi tagamised,

millega seati hageja kasuks kohtulikud hüpoteegid kostjale II ja kostjale III kuuluvatele kinnistutele.

Maakohus jättis jõusse 19. detsembri 2013. a ja 4. novembri 2014. a määrused, millega hagi

tagamise abinõue asendamise korras kohustati kostjat I tasuma kohtu tagatiste kontole vastavalt

1500 eurot ja 14 600 eurot.

Tartu Maakohus tegi 14. juunil 2016 täiendava otsuse, millega mõistis hagejalt kostja I kasuks välja

seadusjärgse viivise menetluskuludelt.

5.1. Maakohus leidis esitatud tõendite ja laenusaaja käitumise põhjal, et laenusaaja United on

18. augusti 2010. a laenulepingu alusel saadud raha käsitanud laenuna VÕS § 396 lg 1 mõttes, mitte

investeeringuna. Laenuna tuleb käsitada ka hilisemaid ülekandeid, mis tehti 1. septembril 2010 ja

15. septembril 2010. Kostjad I ja II vastutavad solidaarselt ainult 18. augustil 2010 sõlmitud

käenduslepingu alusel tulenevalt VÕS § 145 lgst 2.

5.2. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja United tegid koostööd kala tootmise valdkonnas,

nendevaheline koostöövorm on kvalifitseeritav töövõtulepinguna VÕS § 635 lg 1 mõttes. Hageja ei

ole vaidlustanud Unitedi 4. novembril 2010 tehtud tasaarvestust kohtule tõenditena esitatud arvete

alusel. Hageja on eelnimetatud arved kätte saanud, kuid ei ole esitanud neile vastuväidet. Hagejal oli

kohustus tasuda töövõtjale (United) arvete alusel 197 337 eurot 6 senti. Tõendeid arvete tasumise

kohta ei ole kohtule esitatud. Kokku on tasaarvestatud 264 164 eurot 71 senti. Kuna hageja

3(9)

2-13-37940

18. augusti 2010. a, 1. septembri 2010. a ja 15. septembri 2010. a laenulepingutest tulenev põhinõue

145 029 eurot 48 senti ja viivis 70 914 eurot 83 senti laenusaaja Unitedi vastu (kokku 215 944 eurot

31 senti) on tasaarvestatud Unitedi nõudega hageja vastu (264 164 eurot 71 senti), lõpevad

VÕS § 197 lg 2 kohaselt selles osas poolte nõuded. Kuivõrd käendus lõpeb VÕS § 153 lg 1 p 1

kohaselt tagatud kohustuse lõppemisega, tuleb hagi käendajate, s.o kostja I ja kostja II vastu jätta

rahuldamata.

5.3. Kostja I on esitanud protsessuaalse tasaarvestuse avalduse, milles tasaarvestab oma nõude

(96 658 eurot 88 senti) hageja vastu. Maakohus leidis, et tasaarvestuse olukord tekkis enne arvete

aegumist, mistõttu on kostjal I VÕS § 200 lg 2 alusel õigus oma nõue hageja vastu tasaarvestada.

Maakohus lähtus tasaarvestatava nõude suurusest ning leidis, et selles osas on hageja nõue kostja I

vastu VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud.

5.4. Maakohus leidis veel, et kostja III omandas Unitedi ettevõtte tervikuna, sh ettevõttega seotud

lepingud VÕS §de 180 ja 182 mõttes. Ettevõte või selle osa on omandajale üle läinud mitme

erineval ajal tehtud tehinguga. 30. detsembri 2010. a lepinguga omandas kostja III varasematelt

osanikelt Unitedi osad nimiväärtustega 9600 Eesti krooni (ca 21% osaühingu osakapitalist),

9500 Eesti krooni (samuti ca 21% osaühingu osakapitalist) ja 16 400 Eesti krooni (ca 36%

osaühingu osakapitalist). Osade omandamine ei tähenda, et kostja III füüsilise isikuna vastutaks

ettevõtte kohustuste eest, vaid kostja III vastutus saab tuleneda üksnes äriseadustiku (ÄS) §st 187

või 188. Kuna asja materjalide kohaselt ei ole hageja esitanud juhatuse liikme kohustuste

rikkumisega tekitatud kahju nõuet Unitedi kasuks, ei ole hageja nõue kvalifitseeritav ÄS § 187 lgte 2

ja 4 alusel võlausaldaja nõudena Unitedi juhatuse liikmete vastu.

5.5. Hageja nõue ei ole põhjendatud ka alternatiivsel alusel alusetu rikastumise sätete järgi. Hageja

esitatud asjaolud kostjate kui Unitedi juhatuse liikmete tegevuse kohta ei võimalda kvalifitseerida

hageja võimalikku rahalist nõuet kostjate vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõudena.

5.6. Maakohus ei pidanud põhjendatuks hageja nõuet mõista kostjatelt solidaarselt välja heade

kommete vastase tahtliku käitumisega hagejale õigusvastaselt tekitatud varaline kahju VÕS § 1045

lg 1 p 8 järgi. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud, et kostjad oleksid Unitedi juhatuse liikmena

rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või käitunud tahtlikult heade kommete

vastaselt ja et hagejale on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostjad leidsid vastustes kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi jäeti

kostja II vastu rahuldamata. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi

kostja II vastu ja mõistis kostjalt II hageja kasuks välja 95 867 eurot 47 senti. Maakohtu otsus jäi

muutmata osas, milles hagi jäeti rahuldamata kostjate I ja III vastu. Ringkonnakohus muutis

menetluskulude jaotust, jättes 25% hageja menetluskuludest kostja II kanda ning kostja II

menetluskulud tema enda kanda. Lisaks tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, milles

maakohus oli tühistanud kostja II suhtes kohaldatud hagi tagamise abinõu (kohtulik hüpoteek), jättes

selle abinõu kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse. Ringkonnakohus muutis ka osaliselt

maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

4(9)

2-13-37940

Ringkonnakohus määras kindlaks hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu maakohtus, milleks

on 5000 eurot, millest ¼ on 1250 eurot. Apellatsiooniastmes on need kulud 2600 eurot, millest ¼ on

650 eurot. Ringkonnakohus mõistis kostjalt II hageja kasuks menetluskuluna välja 1900) eurot.

Ringkonnakohus määras kindlaks kostja I põhjendatud ja vajaliku menetluskulu maakohtus, milleks

on 12 023 eurot 20 senti, ja apellatsiooniastmes 6030 eurot 75 senti. Ringkonnakohus mõistis

hagejalt kostja I kasuks menetluskuluna välja 18 053 eurot 95 senti. Ringkonnakohus määras

kindlaks kostja III põhjendatud ja vajaliku menetluskulu maakohtus, milleks on 3962 eurot 40 senti,

ja apellatsiooniastmes 1519 eurot 80 senti. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja III kasuks

menetluskuluna välja 5482 eurot 20 senti.

7.1. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja on teinud 18. augustil

2010, 1. septembril 2010 ja 15. septembril 2010 kolm ülekannet Unitedile kogusummas

145 029 eurot 48 senti. Hageja nõue on rajatud laenusuhtele, millest tulenevalt laenu saaja (United)

pidi saadud raha tagastama. Kostjad on esitanud nii vastuväited, mille kohaselt tegemist ei olnud

laenusuhtega ja tegelikkuses ei tulnud hageja üle kantud raha tagastada, kui tuginenud ka väitele, et

nõue on lõppenud tasaarvestuse tulemusena. Nõue on esitatud kolme füüsilisest isikust kostja vastu

solidaarselt. Seejuures tuleneb kostjate I ja II võimalik vastutus käendussuhtest, kuid kostja III

vastutus hoopis Unitedi ettevõtte väidetavast üleminekust. Tulenevalt VÕS § 65 lgst 2 on kostjate

vastutus sellegipoolest solidaarne, kuivõrd võlausaldaja (hageja) saab võlasumma tagastamist nõuda

vaid ühe korra.

Praeguses menetlusstaadiumis ei vaielda enam selle üle, et kostjad I ja II kui käendajad vastutavad

üksnes kirjalikult sõlmitud 18. augusti 2010. a lepingu alusel. Kostja III võimalik vastutus laieneb

kõigile kolmele maksele, kuna selle eeldusena tuleks kindlaks teha, et Unitedi kui laenusaaja kõik

majandustegevusega seotud kohustused on temale üle läinud.

7.2. Maakohus on hageja tehtud ülekannete õiguslikku alust põhjalikult käsitlenud. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu põhjendustega ja hinnanguga tõenditele, mille kohaselt tuleb hageja 18. augustil

2010, 1. septembril 2010 ja 15. septembril 2010 Unitedile tehtud ülekandeid käsitada laenuna. Alust

ei ole heita maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja õigussuhte väära kvalifitseerimist.

7.3. Ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kostjad ei ole tõendanud

tasaarvestatava nõude olemasolu, millele saanuks United õigustatult tugineda oma 4. novembril

2010 tehtud tasaarvestusavalduses. Kuna kinnitust ei leidnud niisuguse õigussuhte olemasolu poolte

vahel, mille alusel olnuks Unitedil õigus esitada hagejale tasaarvestusavalduses viidatud arved ja

nõuda nende tasumist, siis ei olnud hagejal ka kohustust käituda viisil, mida tulnuks eeldada

töövõtusuhte olemasolu korral, mh esitada pretensioone tehtud tööde kvaliteedi jne kohta. Hageja on

samas Unitedile viivitamatult teatanud, et ei aktsepteeri temale edastatud arveid. Hageja ei ole

võtnud tasaarvestust omaks ka pankrotimenetluses esitatud määruskaebuses. Kuna tasaarvestuseks

kasutatud nõude olemasolu ei ole kinnitust leidnud, siis ei toonud 4. novembri 2010. a

tasaarvestusavaldus kaasa õiguslikke tagajärgi hageja nõudeõiguse lõppemisena.

7.4. Ringkonnakohus leidis tõendeid hinnates, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et

kostjal I on võimalik tasaarvestada nõudeõigus hageja nõudega tema kui käendaja vastu. Kostja I

tasaarvestuseks kasutatud nõude suurus ületas hageja nõude suuruse ja maakohus jõudis selles osas

õigele järeldusele, et hageja nõue kostja I vastu on vastavas osas VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppenud

tasaarvestuse tulemusena. Eeltoodust tulenevalt jääb hagi kostja I vastu täielikult rahuldamata.

7.5. Ehkki kostja I vastu on hageja nõudeõigus lõppenud kostja I tehtud protsessuaalse tasaarvestuse

tulemusena, ei mõjuta see ülejäänud solidaarvõlgnike vastutust ega võta hagejalt õigust nõuda

teistelt kostjatelt kohustuse täitmist. VÕS § 67 lg 1 kohaselt saab solidaarvõlgnik tugineda

5(9)

2-13-37940

võlausaldaja nõude tasaarvestamisel üksnes nõudele, mis kuulub talle võlausaldaja vastu isiklikult.

Kostja II ei ole esitanud menetluses hageja nõudele niisuguseid vastuväiteid, mis annaksid alust jätta

hageja nõue tema vastu rahuldamata. Kostja II vastutab 18. augusti 2010. a käenduslepingu järgi

maksimaalselt 95 867 euro 47 sendi ulatuses. Kuna hageja nõue vastab kostja II lepingujärgse

vastutuse piirmäärale, siis tuleb hagi kostja II vastu selles ulatuses rahuldada.

7.6. Ringkonnakohus leidis, et VÕS § 180 järgi võib ettevõtte omandajaks olla ka füüsiline isik ning

seejuures ei ole tähtsust, kas tegemist on äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtjaga (ÄS § 3).

VÕS § 182 lg 2 alusel ettevõtte üleandja kohustuste ülemineku eeldusena tuleb aga tuvastada, et

ettevõttesse kuuluvad asjad ja õigused (ettevõtte tuumikvara) on üle antud just nimelt konkreetsele

füüsilisele isikule ning et see isik jätkab ka üleantud ettevõtte majandustegevust. Seega ei ole õige

maakohtu põhjendus, mille kohaselt saaks kostja III kui ettevõtte omandaja vastutus tuleneda üksnes

ÄS §dest 187 või 188. Ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et ettevõte ei ole

kostjale III üle läinud ning seetõttu tuleb jätta hagi tema vastu rahuldamata.

7.7. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel tuleb kostjate I ja III menetluskulud

jätta hageja kanda. Kostja II menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Kostjal II tuleb teda

puudutavas osas kanda hageja menetluskulud. Kuna hagi oli esitatud kolme kostja vastu solidaarselt,

kellest ainult ühe vastu hagi rahuldatakse, siis tuleb arvestada nii kaaskostjate osalust kui ka nende

menetluses osalemise ulatust. Põhjendatud ei ole lugeda menetluskulude osakaalu kõigi kolme

kostja puhul võrdseks, kuna kostja I esitas iseseisvalt protsessuaalse tasaarvestusnõude, mis eeldas

eraldi käsitlemist, ning kostja III vastu esitatud nõue põhines teisel õiguslikul alusel kui ülejäänud

kostjate puhul. Sellest lähtudes tuleb kostjal II kanda 25% hageja vajalikest ja põhjendatud

menetluskuludest.

7.8. Hageja põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks maakohtus on 5000 eurot, millest ¼ on

1250 eurot. Apellatsiooniastmes on need kulud 2600 eurot, millest ¼ on 650 eurot. Kokku tuleb

kostjalt II hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 1900 eurot.

7.9. Kostja I põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks maakohtus on 12 023 eurot 20 senti ja

apellatsiooniastmes 6030 eurot 75 senti. Hagejalt tuleb kostja I kasuks menetluskuluna välja mõista

18 053 eurot 95 senti.

7.10. Kostja III põhjendatud ja vajaliku menetluskulu suuruseks maakohtus on 3962 eurot 40 senti ja

apellatsiooniastmes 1519 eurot 80 senti. Hagejalt tuleb kostja III kasuks menetluskuluna välja mõista

5482 eurot 20 senti.

7.11. Ringkonnakohus ei hinnanud kostja II apellatsiooniastmes kantud menetluskulude suurust, kuna

need kulud jäid kostja II enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi tema vastu

rahuldati, jaotati menetluskulud ja mõisteti kostjalt II välja menetluskulud hageja kasuks, samuti

hagi tagamise abinõu kehtima jätmise osas. Kostja II palub uue otsusega jätta hagi kostja II vastu

rahuldamata või saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kostja II palub hagejalt

kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 3600 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 67 lgt 1 ja VÕS § 153 lg 1 p 1,

mille kohaselt käendus lõpeb käendusega tagatud kohustuse lõppemisega ning kui keegi

solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust uuesti

6(9)

2-13-37940

täitma. Kuna ringkonnakohus leidis, et kostja I oli käendajana kehtivalt tasaarvestanud oma nõude

hageja vastu hageja käenduslepingust tuleneva nõudega enda vastu, oleks ringkonnakohus pidanud

jätma hagi ka kostja II vastu rahuldamata.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 635 lgt 1 ja § 637 lgt 1, mis annab iseseisva aluse

hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus oli õigesti leidnud, et hageja nõue lõppes juba varem Unitedi

esitatud tasaarvestusavaldusega, ent ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõigust ning leidis, et

nõue sellega ei lõppenud. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et pooled tegid

koostööd, mille alusel United osutas hagejale teenuseid, oleks VÕS § 637 lgst 1 tulenevalt tulnud

järeldada, et teenuste osutamise eest tuleb hagejal maksta Unitedile tasu. Kui tasus ei ole kokku

lepitud, tuleb maksta vähemalt keskmine mõistlik tasu. Seega oli Unitedil hageja vastu

tasaarvestatav nõue.

9. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Pole õige lugeda hageja nõue lõppenuks kostja I tasaarvestuse tagajärjel. Hageja

palub kostjalt II kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1000 eurot ja seadusjärgse viivise

sellelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse praeguse otsuse

resolutsioonis näidatud ulatuses. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

TsMS § 691 p 5 alusel tuleb jõusse jätta maakohtu otsus ja täiendav otsus. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse.

11. Kassatsioonkaebuse on esitanud üksnes kostja II. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus TsMS § 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega jäeti rahuldamata kostjate I ja III vastu esitatud

haginõuded. TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause järgi on ringkonnakohtu otsus jõustunud ka osas,

millega mõisteti hagejalt kostjate I ja III kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud

menetluskulud. Ringkonnakohtu otsuse jõustumise tagajärjel on ringkonnakohtu otsusest nähtuvalt

tühistatud ka hagi tagamise abinõud, millega koormati kostjate I ja III vara kohtulike hüpoteekidega.

Kolleegium märgib ka seda, et Tartu Maakohus on teinud 21. septembril 2017 määruse, millega

tagastas kostjale I hagi tagamise abinõu asendamise korras tasutud 1500 eurot ja 14 600 eurot.

Ringkonnakohus oli nimetatud abinõud jõusse jätnud kuni kohtuotsuse jõustumiseni, ning kuna

kostja I kohta tehtud lahendi osas kassatsioonkaebust ei esitatud, siis jõustus ringkonnakohtu otsus

ka selles osas.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 67

lgt 1. Ringkonnakohus leidis sellele sättele tuginedes ekslikult, et tasaarvestuse tulemusel lõppes

hageja nõudeõigus vaid kostja I vastu, mitte aga teiste kostjate kui solidaarvõlgnike vastu. VÕS § 67

lg 1 esimese lause kohaselt, kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea

ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Sama paragrahvi sama lõike teise lause kohaselt kehtib sama

täitmise asendamise, hoiustamise või tasaarvestuse korral. Sama paragrahvi sama lõike kolmanda

lause järgi võib solidaarvõlgnik võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda nõudega. Kolleegium

selgitab, et VÕS § 67 lg 1 kolmas lause puudutab vaid seda solidaarvõlgnikku, kes teeb

tasaarvestusavalduse, kuid see säte ei võta teistelt solidaarvõlgnikelt õigust tugineda kohustuse

lõppemisele ühe solidaarvõlgniku tehtud tasaarvestuse tõttu.

7(9)

2-13-37940

Kohtud tuvastasid, et kostja I oli üks solidaarvõlgnikest ning et kostja I tasaarvestas hageja nõude

kehtivalt nõudega, mis tal oli hageja vastu. Kohtud tuvastasid veel selle, et kostja I kasutas

tasaarvestuseks talle endale kuuluvat nõuet. Maakohus leidis kolleegiumi arvates õigesti, et

käendusega tagatud kohustuse lõppemise tõttu tuleb hagi käendajate, s.o kostja I ja kostja II vastu

jätta rahuldamata.

VÕS § 186 p 2 sätestab, et võlasuhe (kohustus) lõpeb tasaarvestusega. VÕS § 153 lg 1 p 1 kohaselt

lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Kuna kostjad I ja II olid sama laenu

käendajad ning koos kostjaga III (kui väidetava põhivõlgnikuga ettevõtte ülemineku järel)

solidaarvõlgnikud, siis lõpetas kostja I tehtud tasaarvestus nii põhikohustuse kui ka käendusest

tuleneva kohustuse. Kolleegium on ka varem leidnud, et kui üks solidaarvõlgnik teeb tasaarvestuse,

saab ka teine solidaarvõlgnik VÕS § 67 lg 1 teise lause järgi samal alusel tugineda nõude

lõppemisele (vt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32114211, p 10, 15). Seega tõi

kostja I kehtiv tasaarvestusavaldus kaasa VÕS § 67 lg 1 esimeses lauses nimetatud tagajärje, mille

kohaselt ei pea kostjad II ja III kui teised solidaarvõlgnikud enam sama kohustust täitma.

13. Eeltoodud põhjusel tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada. Kolleegium jätab jõusse

maakohtu otsuse, millega jäeti hagi kõikide kostjate vastu rahuldamata ning tühistati varem seatud

hagi tagamise abinõud. Seetõttu tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus, millega jäeti hagi tagamise

abinõuna jõusse kostjale II kuuluvale korteriomandile seatud kohtulik hüpoteek.

14. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta märgib kolleegium järgmist. Jõusse jääb

maakohtu otsus (sh täiendav otsus), millega mõisteti hagejalt kõikide kostjate kasuks välja

menetluskulud ning kostjate I ja II kasuks seadusjärgne viivis menetluskuludelt. Ringkonnakohtu

otsus on jõustunud osas, millega mõisteti hagejalt kostjate I ja III kasuks välja apellatsiooniastme

menetluskulud.

14.1. Ringkonnakohtu otsus tühistatakse menetluskulude jaotuse osas ulatuses, milles hageja

menetluskuludest jäeti 25% kostja II kanda ning kostja II menetluskulud tema enda kanda ning

mõisteti kostjalt II hageja kasuks välja maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulu 1900 eurot.

Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad hageja kanda.

14.2.

Ringkonnakohus ei määranud kohtuotsuses kindlaks kostja II menetluskulusid

apellatsiooniastmes, kuna tema vastu hagi rahuldati ning ringkonnakohus jättis kulud tema enda

kanda. Kolleegium aga teeb teistsuguse otsuse, mille tulemusel jääb hagi kostja II vastu

rahuldamata.

Kolleegium on varem leidnud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lgd 3 ja 5 koostoimes

selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud

menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et

sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult

vastupidise otsuse. Kolleegium leidis veel, et ei ole mõistlik ega loogiline, et juhul, kui maakohus

määrab ühe poole menetluskulude rahalise suuruse kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses,

tuleb teise poole maakohtu menetluses kantud menetluskulude rahaline suurus määrata kindlaks

esimesena vastavalt kas ringkonnakohtus või Riigikohtus. See põhjustab tarbetut segadust, ühes ja

samas kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise erineva

kohtupraktika väljakujunemist ning lisaks kitsendab põhjendamatult ka menetlusosaliste õigust

vaidlustada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist ja isegi välistab selle juhul, kui

maakohtu või ka ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse määrab

esimesena kindlaks Riigikohus (vt lähemalt Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 32114215, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde.

8(9)

2-13-37940

14.3. Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium praegu kindlaks kostja II põhjendatud ja vajalikke

menetluskulusid apellatsiooniastmes ega ka kassatsiooniastmes. Need määratakse kindlaks

TsMS § 177 lg 2 järgi.

15. TsMS § 689 lg 21 alusel esitab kolleegium oma otsuse resolutsiooni ps 4 maakohtu otsuse

kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

16. Kolleegium ei pea menetlusökonoomia põhimõttele tuginedes vajalikuks vastata

kassatsioonkaebuse alternatiivsele õiguslikule väitele VÕS §de 635 ja 637 vale kohaldamise kohta.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Jaak Luik

Ants Kull

Tambet Tampuu

9(9)