1-17-5958/29 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. novembril 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-5958 Kohtukoosseis Orvi Koik,

Meelika Aava ja Ivi Kesküla

Kriminaalasi

AK 263 süüdistuses KarS § lg 1 p 1, § 184 lg 1, § 200 lg 2 p 4, 7 j

ärgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 03.oktoobri 2017

.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitajad de

Süüdistatav AK ja tema kaitsja Karine Nersesjan Prokurör

abiprokurör Marika Kreutzberg

Süüdistatav

AK, isikukood: XXXXXXXXXXX, EV kodanik,

emakeel: eesti keel, haridus: , elukoht: XXX XXX,

varem süüdi mõistetud Harju Maakohtu 02.10.2014.a otsusega KarS § 200 lg 2 p 4, 7, § 266 lg 2 p 3 järgi ning KarS § 87 alusel karistusest vabastatud

Kaitsja Karine Nersesjan Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 03.oktoobri 2017.a otsus kriminaalasjas nr 1-17-5958

osaliselt:

1.

KN tsiviilhagi katteks väljamõistetud summade tingimuslikult AK emalt TK- lt sissenõudmises,

2.

emalt - EÕ tsiviilhagi katteks väljamõistetud summade tingimuslikult AK TK lt sissenõudmises,

2

3. - tingimuslikult tema AK lt väljamõistetud menetluskulude KrMS § 188 alusel emalt -

TK lt sissenõudmises.

Uue otsusega mõista välja AK-lt ja -lt solidaarselt TK EÕ kasuks kuriteoga tekitatud kahju.

Muus osas jätta Harju Maakohtu 03.oktoobri 2017.a otsus kriminaalasjas nr 1-17-5958

muutmata.

Kaitsja apellatsioon

ja süüdistatava id jätta rahuldamata.

Määrata Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusab

i tasu

suuruseks vandeadvokaadi abi Karine Nersesjani poolt -le apellatsioonimenetluses AK

osutatud riigi õigusabi eest 72 (seitsekümmend kaks) eurot, sealhulgas käibemaks 12 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. AK 30.04.2016 kella 18.00 paiku tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et ta Tallinnas, Estonia pst 7 asuva Eesti Kunstiakadeemia hoone juures nähes, et tema tuttav DM ja

- KN kähmlevad, lõi KN le õllepudeliga vastu nägu. Pudel purunes põhjustades kannatanule

füüsilist valu ja lahtised hulgihaavad pea piirkonn Kuivõrd sündmus leidis aset väga as. rahvarikkas kohas õhtusel tipptunnil oli seda pealtnäinud isikute rahu häiritud, neist mitu: KJ ja

VP pidasid vajalikuks ka häirekeskusesse helistada.

Oma tegevusega rikkus

ohaselt on avalikus AK Korrakaitseseaduse § 55 sätestatut, mille k

kohas keelatud käituda teisi isikuid häirival või ohtu asetaval viisil, s.h teist isikut lüüa või käituda muul viisil vägivaldselt.

AK

tunnistati süüdi KarS § 184 lg 1 järgi selles, et ta omandas ebaseaduslikult eeluurimisel

tuvastamata kohas, isikult ja ajal, kuid enne 28.06.2016 kella 19.45 suures koguses

narkootilist ainet metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) sisaldavaid tablette ja

marihuaanat, s.o narkootilist ainet koguses, mis tekitab narkootilise joobe enam kui 10-le inimesele, mida hoidis kuni kinnipidamiseni enda juures.

AK tunnistati süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi selles, et tema isikuna kes on varem toime

pannud röövimise 22.04.2017 kella 22.00 paiku Tallinnas juures asuvas metsatukas XXX nõudsid 17-aastaselt KÕ-lt raha, kui kannatanu keeldus andmast, peksid nad teda rusikate ja jalgadega pea ja keha piirkonda põhjustades füüsilist valu ning kolju ja näoluude hulgimurrud ja kopsukontusiooni. Vägivalla jätkumise kartuses loovutas KÕ neile kaasas olnud 1700 eurot.

MAAKOHTU OTSUS:

3

2. Harju Maakohtu 03. oktoobri 2017 otsusega tunnistati

lühimenetluses AK süüdi KarS § 263 lg 1 p 1

vangistus 9 kuud. Samuti tunnistati

järgi ja talle mõisteti karistuseks AK süüdi

KarS § järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 184 lg 1 1 aasta 2 kuud. tunnistati AK süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 3 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 3 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra, lõpl KarS § 68 lg 1 alusel ik karistus 2 aasta 4 kuud vangistust.

loeti mõistetud karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust ning kandmisele kuulus 2 aasta 3 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 74 alusel kuulus koheselt ärakandmisele 6 kuud vangistust ning ülejäänud osa 1 aasta 9 kuu 28 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui ei pane 3 AK

aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 alusel sätestatud kontrollnõudeid. KarS § 75 lg 2 p 2, 21, 8 alusel määrati kohustused. Karistuse algus arvestada alates 26.04.2017. 2.1

- Välja mõisteti AK lt ning alaealisel rahaliste vahendite puudumisel VÕS § 1053 lg 2 alusel tema emalt - 1790,40 eurot

TK lt hüvitised õigusvastaselt tekitatud kahjude katteks: KN kasuks, s.o otsene varaline kahju 90,40 eurot ning mittevaraline kahju 1 700 eurot; 2 800 eurot kasuks, s.o otsene varaline kahju 1500 eurot ning mittevaraline kahju 1 300 eurot. EÕ Sama otsusega lahendati ka konfiskeerimisega, menetluskulude ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOON : ID

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid

ja tema kaitsja Karine süüdistatav AK Nersesjan.

3.1 S

taotleb üüdistatav AK tühistada maakohtu otsus tema süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja temalt välja mõistetud tsiviilhagi osas kannatanu EÕ kasuks.

4. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 03. oktoobri 2017. a kohtuotsus osaliselt, so 30. aprilli 20

16.a episoodis osas ja mõista AK antud episoodi osas õigeks koos kergema karistuse

mõistmisega. Alternatiivselt taotleb kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks AK

arutamiseks; tühistada Harju Maakohtu 03. oktoobri 2017. a kohtuotsus kannatanute poolt esitatud tsiviilhagide osas ja jätta tsiviilhagid rahuldamata.

4.1 Apellant leiab, et tunnistades

di 30. aprilli 2016.a episoodis, rikkus kohus oluliselt AK süü kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on vääralt hinnanud tõendeid ja osadele tõenditele ei ole otsuse tegemisel tähelepanu pööranud, mistõttu on asjas tähtsust omavate tõendite hindamata jätmine ja teiste tõenditega kõrvutamata jätmine viinud ebaõigete järeldusteni. Kaitsja leiab, et AK süü 30. aprilli 2016.a episoodis ei ole tõendamist leidnud. ei löönud õllepudeliga AK KN

näkku. Harju Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ütlustes ei ole põhjust kahelda, kuivõrd need on omavahel kooskõlas ning igal järgneval ülekuulamisel on ta vaid täpsustanud eelnevalt öeldut, nendes ütlustes ei ole vastuolusid. Apellant juhib austatud kohtu tähelepanu, et juba esimesel ülekuulamisel rõhutas kannatanu, et samal ajal märkasin ühest silmanurgast, et eelpool kirjeldatud tumedate juustega noormees jooksis mu suunas ning tal oli käes pruuni

värvi õllepudel. Apellant leiab, et antud kannatanu sõnad viitavadki sellele, et ta kahtleb selles, et õllepudeliga lõi just üüdistatav leiab, et kannatanu ütlused ei ole usutavad ega AK. S haaku teiste tõenditega. Apellant rõhutab, et käesolevas kriminaalasjas on tehtud ekspertiis nr 16E-GE0826 (III k, tl

26). Antud ekspertiisi kohaselt saadi pudelikaelalt võetud proovist DNA-täisprofiil, mis langeb kokku M, mitte aga

AK täisprofiiliga. See on kindel objektiivne tõend, mis kinnitab, et AK ei saa kuidagi olla seotud selle antud kuriteoga. Tunnistaja Z (III k, tl 137) ja M (III k, tl

187) kohtueelses menetluses kinnitasid, et kannatanu lööjaks ei olnud süüdistatav.

4 Arusaamatuks jääb Harju Maakohtu seisukoht, et keegi võõras tänavalt sinna sündmustesse ju ei sekkunud. Kaitsja leiab, arvestades objektiivset tõendit (ekspertiisiakt nr 16E-GE0826) ja

kriminaalasjas ülekuulatud tunnistajate ütlused, leiab apellant, et AK süü 30. aprilli 2016.a

episoodis ei ole tõendamist leidnud ning tuleb eespool mainitud episoodis temale esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna süü ei ole tõendamist leidnud, ei ole põhjend AK atud ka

KN poolt esitatud tsiviilhagi.

4.2 EÕ poolt esitatud tsiviilhagi summas 3 700 eurot on alusetu ning tõendamata. Nimetatud

summa koosneb väidetavalt ära võetud sularahast summas 1 700 eurot ning mittevaralisest

kahjust 2000 eurot. Apellant leiab varaline kahju summas 1700 eurot on alusetu ning tõendamata ning palub süüdistatav jätta täies ulatuses rahuldamata. Kaitsja leiab, et kannatanu ei ole tõendanud, et ära võetud sularaha oli just summas 1700 eurot. Kaitsja juhib tähelepanu, et 23. aprilli 2017.a ülekuulamisel väidab alaealine kannatanu, et sularaha oli summas 1500 eurot (I k, tl 1). 17. mai 2017.a ülekuulamisel väidab ta, et raha oli summas 1700-1800 eurot (I k, tl 20). Eeltoodust tulenevalt leiab apellant, et kannatanu ütlused röövitud sularaha osas on

vastuolulised. Lisaks kannatanu esindaja ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks kannatanul tekkinud varalist kahju. TsMS § 363 lg 1 p 3 sätestab, et hageja peab esitama tõendid, mis

kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Arusaamatu on Harju Maakohtu seisukoht, et kohus loeb tõendatuks, et röövitud rahasumma

oli 1500 eurot. Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes iseseisvaks tõendiks, mistõttu ei kinnita tsiviilhagi ise kahju suurust. Antud juhul puuduvad igasugused hagiavalduses toodud ära võetud sularaha suurust kinnitavad tõendid. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-26-17 p 10

märkinud: Ehkki kannatanu ei ole andnud ütlusi süüdistuses ja tsiviilhagis loetletud talade,

prusside ja laudade täpse koguse ja väärtuse kohta, märgib kolleegium ka, et ainuüksi

kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt

varastatud asjade tegelikku väärtust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-69-12, p 11). Arvestades, et kannatanu ütlused on kriminaalmenetluse ajal olnud vastuolulised ja tõendamata, ei ole võimalik kriminaalasja materjalide pinnal tuvastada

kannatanul tekkinud kahju täpne ulatus, pidi Harju Maakohus jätma täies ulatuses rahuldamata kannatanu varaline kahju summas 1700 eurot.

4.2.1 Kannatanu esindaja taotles ka moraalse kahju hüvitamist summas 2000 eurot. Apellant

leiab, et ka antud nõue ei ole põhjendatud. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude ulatuse

kindlakstegemisel tuleb juhinduda VÕS § 134 lg-test 2 ja 5. Oma hagiavalduses toob kannatanu euro aluseks on K-M- esindaja välja, et mittevaralise kahju (moraalne kahju) 2000 le tekitatud hingeline ja füüsiline valu ning kehavigastused, mis antud hetkeni ei ole osaliselt taastunud. Tööle minek koolivaheajaks oli ka seoses tagajärgedega raskendatud, kuna K-M-l oli raske keskenduda mingite ülesannete täitmine (I k, tl 167). Kaitsja juhib austatud kohtu tähelepanu, et kannatanu terviseprobleemid võisid olla seotud just narkoainete tarvitamisega,

mitte aga peksmisega. EMO patsiendikaart kinnitab, et kannatanu uriinis olid narkoained, seega terviseprobleemid võisid olla seotud narkoainete tarvitamisega (I k, tl 13). Eeltoodust tulenevalt taotleb süüdistatav moraalse kahju hüvitise rahuldamata jätmist või alternatiivselt vähendamist, sest nõue summas 2000 eurot ei ole täies ulatuses põhjendatud.

4.3 Kohtueelne menetleja oleks pidanud menetlusse kaasama seadusliku esindajana ka

süüdistatava isa, kellel lasub samuti kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohustus

5

tulenevalt KrMS § 188. Kuivõrd süüdistatava vanemad elavad lahus, siis on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulude tasumine ainult ema kanda.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, asub alljärgnevale seisukohale.

5.1 Kaitsja ohtueelne menetleja oleks pidanud menetlusse on apellatsioonis märkinud, et k

kaasama seadusliku esindajana ka süüdistatava isa, kellel lasub samuti kriminaalmenetluse

kulude hüvitamise kohustus tulenevalt KrMS § 188. Kuivõrd süüdistatava vanemad elavad lahus, siis on äärmiselt ebaõiglane jätta menetluskulude tasumine ainult ema kanda.

Riigikohus on varem leidnud, et juhul, kui apellandi taotlus on ebaselge või vastuoluline,

tuleb taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka apellatsiooni motiividest (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1, 3-1-1-48-10). märtsi 2008.

K ei saa kaitsja äesolevas kriminaalasjas apellatsiooni motiividest ühemõtteliselt järeldada,

mida kaitsja sellise tähelepanekuga taotleb. Apellatsioonis puuduvad nii taotlused kui ka

eraldi põhjendused mistõttu jätab kolleegium kaitsja toodud märkuse selles osas, tähelepanuta.

6. Esitatud apellatsioonides taotle maako vad süüdistatav ja kaitsja htu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist le inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 ja - AK p 1 järgi õigeksmõistmist.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid

nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatav ja kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks t

õendeid hinnanud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite

omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS §

61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu

korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-

07). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate

asjaolude kohta riimuvate kannatanu

ja tunnistajate

ja

KN KJ MK ütlused

usaldusväärsemateks süüdistatava AK DM ja tunnistajate ja SZ poolt antud erinevatest

ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet.

6.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud

kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased

põhjendused on Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu

piisavad.

kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille

kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas

asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad

6

kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või

puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt kd 4 lk 143 pöördel ei ole võimalik leida veenvaid ( - 145) argumente maakohtu

263 lg 1 p 1 s otsuse tühistamiseks ja AK KarS § järgi inkrimineeritava

kuriteos

õigeksmõistmist. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. ,

6.2 Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka

tunnistaja üt ohus nõustub ühtlasi kannatanu ütlustest tehtud maakohtu lus. Ringkonnak

KN

järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates

kannatanu KN ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, s.h tunnistajate ütlustega, on süüdistatava süü KarS § KJ ja

MK

AK 263 lg 1 p 1

järgi leidnud tõendamist täies mahus.

6.3 Kohtukolleegium leiab,

et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et süüdistatava

AK

ütlused on ennast õigustavad ega ole kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega.

Samas ei ole maakohus süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega ( - kohtueelsel uurimisel antud ja lk 187 pöördel 190). Maakohus on otsuse järeldustes toetunud

kohtuistungil avaldatud ütlustele. Antud põhimõtete k

ohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et

otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava AK ütlusi ja esitatud

versiooni, kuna . Kohtukolleegium see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud.

Vajab märkimist, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist olukorraga, kus kuriteo

tõendamine taandub vaid n ö sõna sõna vastu olukorra hindamisele, kuna menetluses on - kogutud süüdistuse sisuks olnud sündmuste kohta ka muid tõendeid peale süüdistatava AK ja kannatanu

tunnistajate ja

KN ütluste ning selleks on KJ MK ütlused.

6.4 Maakohus on hinnanud

AK süüd KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kinnitavaid tõendeid nende

kogumis ning ringkonnakohus

ei näe siin õiguslikke minetusi ning mingite muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada

süüdistatava kasuks. ellise tõendi puudumine, mis otseselt lisaks kannatanu S KN antud

ütlustele kinnitaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist vahetult, ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

6.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistajate SZ ja

DM

ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest.

Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea nimetatud tunnistajate ütlusi

usaldusväärseks (kd 4 lk 144 pöördel). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et tunnistajate ja

SZ DM ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu

7

ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks

põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused ebausaldusväärseks, mingeid te ja

SZ DM argumente apellatsioonis esitatud ei ole.

6.6 Kolleegiumil tuleb lisaks maakohtule märkida, et tunnistajate ütlustes ja

, ja

SZ DM AG süüdistatava ütlustes esinevad asturääkivused. Süüdistatav andis ütlusi, et AK olulised v AK tema jõudis kõigist sõprades eespoole Estonia peatuse juurde, kui teda kutsus ja ütles, et S D pekstakse, tema mingit kaklust ei näinud (kd 3 lk 174). andis ütlusi, et Tunnistaja

SZ alguses

olid kõik koos, kuid hiljem läks tema A-ga koos edasi ja olid juba A-ga Estonia peatuse juures, k D Aga koos liikusid nende ui kuulsid kisa. Nägi kui ja võõras noormees maadlesid. poole (kd 3 lk 138). Tunnista

S ja A , nägid, et noormehe nägu oli verine AG andis ütlusi, et

liikusid neist eespool ning kui D K ja S juba kakles võõra noormehega, siis jooksis tema otsima, kes olid juba jõudnud Biomarketi juurde ning nad tulid tema juurde ja koos kolmekesi suundusid D poole, mis noormehega juhtus, tema ei tea (kd 3 lk 134).

S ja DM andis ütlusi, et A läksid ees, natuke hiljem hoidis tema noormehega teineteisest kinni, kuid kaklust ei olnud.

Meie juurde tulid ja AK SZ, kuid nemad ei sekkunud. Tema lükkas noormehe eemale, kummardas, et hinge tõmmata, tema juurde tuli A ja sel hetke kuulis puruneva klaasi heli, ei tea mis noormehega juhtus (kd 3 lk 188). , millega apellant Seega antud isikute ütlused püüab

kinnitada kaitse K versiooni ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. õrvutades

eelrefereeritud süüdistatava ja tunnistajate ütlusi, on ilmselge, et nimetatud ütlused on

omavahel vastuolulised ega ole nii usaldusväärsed, et teha tõsikindel järeldus kuriteo

asjaolude suhtes, s.t, et süüdistatav ei saanud temale inkrimineeritud kuritegu toime AK panna.

6.7 Apellatsioonis viidatud asjaolu, et süüdistatava DNA d ei leitud pudelikaelalt, ei lükka - iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et süüdistatava

bioloogilist materjali ei leitud pudeli kildudelt apellatsioonis märgitud kohtadelt, ei saa aga eraldivõetult olla suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse AK

koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Ka nõustub kolleegium maakohtu käsitlusega süüdistatava bioloogilise materjali mitteleidmise osas (kd 4 lk 144 144 pöördel). -

Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et tegemist on

avaliku korra raske -145) rikkumisega (kd 4 lk 144 pöördel ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et käitumine on õig

AK esti kvalifitseeritud KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

7.

Kaitsja asus seisukohale, et, kuna AK

süü KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ei ole leidnud tõendamist, siis ei kuulu rahuldamisele ka kannatanu KN poolt esitatud tsiviilhagi. Mingeid muid argumente kaitsja apellatsioonis esitatud tsiviilhagi osas ei ole esitanud. KN

Kolleegium asub seisukohale, et kuna

(vt p 6-6.7) temale AK süü on leidnud tõendamist inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, siis on põhjendatud ka

KN poolt esitatud tsiviilhagi.

7.1 Kolleegiumil tuleb samas märkida, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav osas,

millega tuleb - kasuks temal vajalike vahendite AK lt väljamõistetud tsiviilhagi KN

puudumisel VÕS 1053 lg 2 alusel sisse nõuda tema emalt TK- . Selliselt formuleeritud lt resolutsiooni puhul puudub selge alus hinnata, millisel hetkel saaks täitemenetluses pöörata sissenõude vastu. Tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p TK -st 11 tuleb kohtuotsuse tegemisel muu hulgas otsustada, kas ja mis ulatuses rahuldada tsiviilhagi. Tsiviilhagi rahuldamine tähendab otsuse tegemist ka Kohtu sellekohane lahend selle kohta, kellelt kuulub hagi väljamõistmisele.

8

ei või olla tingimuslik. Kolleegiumi hinnangul tuleb maakohtu tingimuslikku otsustust tsiviilhagi väljamõistmise kohta lugeda kriminaalmenetluse seadustiku oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on kaasa toonud ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Sel põhjusel tuleb maakohtu otsus tsiviilhagi katteks väljamõistetu sissenõudmise osas TK-lt tühistada.

7.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et VÕS § 1053 lg s 2 ei ole vanemate või eestkostja vastutust - 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest seotud sellega, kas alaealisel on vara või mitte. Vanemad vastutavad 14-18-aastase alaealise tekitatud kahju puhul alaealisega solidaarselt v.a juhul, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et

ära hoida kahju tekitamist. Seega on maakohus ka alaealise süüdistatava vanema

varalise vastutuse materiaalõiguslikku alust ebaõigesti käsitlenud.

7.3

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et KN tsiviilhagi saab lugeda esitatuks üksnes süüdistatava mitte aga süüdistatava vastu, AK KN vanema vastu. TK tsiviilhagis (kd 3 lk 68- 69) -telt) on hageja nõudena märgitud soov, et süüdistatavalt( mõistetaks välja talle tekitatud kahju. Selliselt formuleeritud hageja nõu võibki kriminaalmenetluse eripära arvesse võttes dest järeldada üksnes seda, et hageja nõue on suunatud kriminaalasjas vastava kahju tekitamises

süüdistatava isiku vastu. Juhul, kui kannatanu soovib, et lisaks süüdistatavale vastutaks

tekitatud kahju eest veel ka keegi kolmas isik, tuleb tal seda esitatud hagis selgesõnaliselt

väljendada. Kriminaalasja lahendav kohus ei või ise otsustada, kellelt hagis nõutu välja mõista, vaid TsMS § s 4 väljendatud dispositiivsuse põhimõtte kohaselt on see hageja õigus. -

Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult tsiviilhagi katteks välja teatud vara, ei ole

võimalik täita teise isiku vara arvel, kui selle teise isiku vastu ei ole samal või erineval

materiaalõiguslikul alusel nõuet esitatud ja seda kohtu poolt rahuldatud. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel (vt nt

RKKKo asjas nr 3-1-1-43-13, p 43). Eelöeldu kehtib ka tsiviilhagi esitamisel

kriminaalmenetluses isegi hoolimata asjaolust, et kannatanu ei pruugi hagi esitades olla kõigist kahju hüvitama kohustatud isikutest teadlik. Nimelt on kannatanul KrMS § 224 lg 2

kohaselt õigus peale kohtueelse menetluse lõpuleviimist kriminaaltoimikuga tutvuda. Selle

käigus on tal võimalik tuvastada ka muud võimalikud isikud lisaks kahtlustatavale või süüdistatavale, kes talle kuriteoga tekitatud kahju eest vastutavad ning sellest tulenevalt hagi täiendada.

7.4 Kolleegiumi niisugust hinnangut ei mõjuta ka asjaolu, et TK on arutatavasse kriminaalasja

kaasatud KrMS § 39 lg 1 alusel tsiviilkostjana. Isiku tsiviilkostjaks tunnistamine ei ole samastatav tema vastu tsiviilhagi esitamisega. KrMS § 39 lg st 1 ei tulene menetleja pädevust -

muuta tsiviilhagi, sh täiendada nende isikute ringi, kelle vastu tsiviilhagi on esitatud (vt

RKKKo asjas nr 3-1-1-1-14, p 33). Olukorras, kus kannatanu pole tsiviilkostja vastu hagi esitanud, saab kohus tema materiaalõiguslikult eksisteeriva nõude kannatanu vastu rahuldada

vaid KrMS § 306 lg 1 p 11 kolmandas alternatiivis sätestatud korras, kui on täidetud

tingimused, mida käsitletakse Riigikohtu otsuse asjas 3-1-1-105-10 punktides 7.4.1-7.4.3.

Arutataval juhul ei ole eelviidatud otsuses märgitud tingimused täidetud, mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada tingimusliku sissenõudmise osas. TK- lt

7.5 Kuivõrd kolleegium tühistas maakohtu otsuse lt tingimusliku sissenõudmise

- TK KN tsiviilhagi osas, siis võib juhul, kui süüdistatav ei ole võimeline hagi tasuma, kannatanu AK KN AK esitada VÕS 1053 lg 2 alusel nõude seaduslike esindajate vastu tsiviilkohtumenetluse korras. Kuna 14-18-aastase isiku tekitatud kahju korral vastutavad tema vanemad VÕS § 1053

lg 2 alusel solidaarselt, siis sellises vaidluses oleks -l TK üksnes tema vastu esitatud nõude

9

korral võimalik taotleda ka TsMS § 216 sätete alusel teise vanema kolmanda isikuna menetlusse kaasamist.

8. Kaitsja asub seisukohale, et tsiviilhagi varalise kahju summas 1700 eurot ja EÕ mittevaralise kahju osas 2

000 eurot on alusetu ja tõendamata.

Kolleegium asub seisukohale, et kaitsja apellatsioon kannatanu tsiviilhagi osas varalise EÕ kahju summas 1 700 eurot ja mittevaralise kahju osas 2 000 eurot on ainetu, kuna maakohus ei ole välja mõistnud süüdistatavalt kannatanu EÕ kasuks varalist kahju summas 1 700 eurot,

vaid mõistis välja 1 500 eurot, kuna luges tõendatuks röövitud rahasumma suuruseks 1

500 eurot. Maakohtu otsuse põhistusest nähtub, et kohus ei pidanud kannatanu nõuet täies ulatuses

tõendatuks. Kannatanu ei ole maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitanud ega taotlenud

tsiviilhagi rahuldamist suuremas ulatuses kui seda tegi maakohus. Seega ei oma see, et

kannatanu taotles kahju hüvitamist 1 700 euro ulatuses, enam tähtsust, vaid lähtuda tuleb

maakohtu poolt tõendatuks loetud kahju suurusest. Ka ei mõistnud maakohus välja

süüdistatavalt kannatanu EÕ kasuks mittevaralise kahju summat 2 000 eurot, vaid leidis, et 1 300 eurot on mõistlik hüvitis tekitatud vigastuste eest.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites nr 3-1-1-79-09; 3-1-1-106-12

väljendanud seisukohta, et tsiviilhagi ei pea sisaldama neid hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, mis kattuvad süüdistuse alusfaktidega (s.t tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 62

mõttes) ega tõendeid asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka

tsiviilhagi aluse hulka.

EÕ tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud kattuvad süüdistuse

alusfaktidega, mistõttu ei pea tsiviilhagi sisaldama tõendeid nende asjaolude kohta, mis kuuluvad samaaegselt nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluse hulka.

Käesolevas kriminaalasjas on tsiviilhagi aluseks see, et süüdistatav varem röövimise AK

toimepannud , s.o 1 700 euro isikuna, võttis ära võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil kasutades vägivalda ja isikute grupis

, mille tulemusena tekitasid varalise kahju summas 1 700 eurot. Maakohus rahuldas hagi summas 1 500 eurot, kuna lu , et ges tõendatuks röövitud rahasumma oli just 1 500 eurot, mitte süüdistuses märgitud

1 700 eurot ning just sellise kahju on süüdistatav kannatanule tekitanud oma õigusvastase süülise käitumisega. Maakohus on enda sellist seisukohta ka põhistanud (kd 4 lk 146 pöördel).

Kolleegium märgib, et kriminaalasjas, kus on esitatud hagi kuriteoga tekitatud kahju

hüvitamise nõudes, peab kohus andma tuvastatud faktilistele asjaoludele paralleelselt nii

karistusõigusliku kui ka tsiviilõigusliku hinnangu, mida käesoleval juhul on maakohus ka

teinud.

uvastada Käesoleval juhul ei ole kahju hüvitamise küsimuse otsustamiseks vaja t

täiendavalt asjaolusid Kolleegium ei saa jätta märkimata asjaolu, et on end täielikult . AK süüdi tunnistanud temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi (kd 4 lk 128), mitte osaliselt.

Süüdistatav AK ega tema kaitsja süüdistust vaidlustanud ei ole, seda enam, et süüdistatav ei taotlenud ka enda ülekuulamist maakohus, ka ei ole vaidlustatud apellatsioonis AK süü küsimust temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 200 lg 2 p 4, 7 järgi, mistõttu on ainetu märkida apellatsioonis, et kannatanu mingeid tõendeid ei esitanud.

8.2 Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohtadest (vt nt 3-1-1-91-07 p 7; 3-1-1-

79-10 p 10.1; 3-1-1-105-10) ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-98- - 13 märkinud, et KrMS § 237 lg tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse olulist tunnust kajastava mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“

avaramat tõlgendamist ja arusaama, et kuigi lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka

kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende esindajaile, siis ei saa nende isikute sõnavõttude

10 tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast

tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 10.2).

Osutatud seisukohad puudutavad mõistetavalt ka täiendavate tõendite esitamist kannatanu

nõude aluseks olevate asjaolude kohta. Kaitsja etteheited, et kannatanu ei ole esitanud täiendavad tõendeid on seega asjakohatud ja ka välistatud, kuna tegemist on lühimenetlusega.

Apellandid on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et süüdistataval oli enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida ta ei teinud. Süüdistatav soovides ristküsitleda kannatanut teatud asjaolude täpsustamiseks ja seada kannatanu ütlused kahtluse alla pidanuks loobuma lühimenetlusest. Käesoleva kriminaalasja

kohtulikul arutamisel maakohtus ei osutanud süüdistatav ega tema kaitsja ühelegi

konkreetsele asjaolule ega toonud välja argumente, mille pinnalt maakohtul oleks olnud põhjust kaaluda kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist KrMS § 238 lg 1 p 2 alusel.

Juhul kui süüdistatav ja tema kaitsja leidsid, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad

lahendamaks kannatanu tsiviilhagiga seonduvat, oli süüdistataval võimalik taotleda kohtult kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamist ja kriminaalasja arutamist üldmenetluses. Lisaks

tuleb kolleegiumil märkida, et - ja tema kaitsjal oli aegsasti tagatud piisav teave AK l

kannatanu esindaja nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt RKKKo 3-1-1-79-09).

8.3 Mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas on apellant leidnud, et mittevaraline kahju ei ole põhjendatud. VÕS § 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise 134 lg

raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist. kinud, et mittevaralise kahju suuruse Riigikohtu tsiviilkolleegium on mär

tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav

nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise

nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS

§ 6 ja TsMS § 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS 127 lg 233 lg

§ 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel.

Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise

suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju

hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise

võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2- 1-19-08, p 13 ja 22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule

tekitatud vigastusi, kuriteo asj heaolu taset. Maakohus on aolusid ja ka ühiskonna üldist põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 2 000 1 300 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis eurot on mõistlik ja põhjendatud (kd 4 lk 146 -147). pöördel

8.4 Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete

osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades kannatanu

õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud

mittevaralise kahju hüvitis summas eurot ebamõistlikult suur. 1 300 Apellant ei ole

apellatsioonis põhjendanud, mis ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. Apellant ei 1 300

11 ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks

mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1-

116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste

suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks.

Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused

EÕ kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.

8.5 Kolleegium märkis juba eelnevalt p 7.2, et VÕS § 1 s 2 ei ole vanemate või 053 lgeestkostja vastutust 14-18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest seotud sellega, kas alaealisel on vara või mitte. Vanemad vastutavad 14-18-aastase alaealise tekitatud kahju puhul alaealisega solidaarselt v.a juhul, kui nad tõendavad, et on teinud kõik, mida saab

mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Seega on maakohus alaealise süüdistatava

vanema ning selles osas varalise vastutuse materiaalõiguslikku alust ebaõigesti käsitlenud tuleb maakohtu otsus . tühistada ja teha uus otsus

8.6 EÕ tsiviilhagisid saab lugeda kui ka tema vanema vastu.

esitatuks nii süüdistatava TK EÕ tsiviilhagis (kd 1 lk 152- - 152 pöördel, 167 167 pöördel) on hageja nõudena märgitud soov, et

süüdistatavalt( mõistetaks välja talle tekitatud kahju. Selliselt -telt) ja tsiviilkostjatelt

formuleeritud hageja nõu saab üheselt järeldada, et hageja nõue on suunatud dest nii

kriminaalasjas vastava kahju tekitamises süüdistatava isiku vastu kui ka tsiviilkostja vastu. VÕS § 1 järg 1052 lg i vastutab 14 18- 1053 aastane isik enda tekitatud kahju eest ise. VÕS §

lg 2 sätestab lisaks 14 18-aastase isiku vastutusele tema vanemate või eestkostja vastutuse, sõltumata nende süüst, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Nimetatud sätte kohaselt vanemate ja eestkostja süüd eeldatakse. Tsiviilkostja ei ole esitanud tõendeid ega ole esile toonud asjaolusid, mis vabastaks teda VÕS

§ 2 järgi kahju hüvitamise kohustusest, mistõttu vastutab ta VÕS § 1053 lg 1053 lg 2 alusel tekitatud kahju eest.

Eeltoodule tuginedes tuleb mõista välja AK-lt ja - TK lt solidaarselt kasuks kuriteoga EÕ tekitatud kahju.

9. KrMS § s 188 sätestatakse, et kui kriminaalmenetluse kulud on kohustatud hüvitama -

alaealine, võib menetleja panna kulude hüvitamise tema vanemale, eestkostjale või

kasvatusasutusele. Maakohus on menetluskulud välja mõistetud AK-lt, kuid viidanud

seejuures KrMS § 188 sättele, et alaealisel vajalike vahendite puudumisel, menetluskulud sisse nõuda tema emalt -lt. TK Kolleegiumil tuleb ka osas, märkida ka seda, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav millega tuleb alaealisel süüdistataval vahendite puudumisel tema emalt lt sisse nõuda ka TK- menetluskulud. Taolise resolutsiooni puhul puudub selge alus hinnata, millisel hetkel saaks

täitemenetluses pöörata sissenõude lenevalt KrMS § 306 lg 1 p TK vastu. Tu -st 14 tuleb kohtuotsuse tegemisel muu hulgas otsustada, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad i või olla tingimuslik. . Kohtu sellekohane lahend e Maakohus, otsustades, et alaealisel - vajalike vahendite puudumisel menetluskulud AK l tuleb temalt välja mõistetud sisse nõuda tema vanemalt lt, rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

- TK mõttes, kuna menetluskulude tingimuslikult alaealise süüdistatava vanemalt sissenõudmine ei ole täidetav ja maakohtu otsus tuleb osas tühistada. selles

10. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse

muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on

12 mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud

AK õigeks mõistmisega temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, siis puuduvad

igasugused alused maakohtu poolt - AK le mõistetud karistusete, sh mõistetud liitkaristuste muutmiseks. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga

ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Antud asjas ei ole maakohus karistus ud ning maakohus määra valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldan

on jälgitavalt põhjendatud karistusmääraja liigi valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavat asjaolu, süü osalist puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist, aid andmeid, süüdlase iseloomustav kannatanu käitumist, samuti üld eesmärke. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 - kui ka eripreventiivseid

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud.

Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt istetud karistus vastab

mõ täielikult AK süü

suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuses

toodud põhjendustega ka KarS § 74 sätte kohaldamise osas.

11. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Vastavalt KrMS § 185 lg le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui - ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava otsuse. Apellatsioonimenetluse kulu on

AK-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. AK kaitsja Karine Nersesjan

esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks ja apellatsiooni

koostamiseks 1,5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 60 eurot, millele lisandub

käibemaks 12 eurot. hus peab seda kulu põhjendatu mistõttu Ringkonnako ks, tuleb Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid

vandeadvokaadi abi Karine Nersesjani kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 72 Jätta see menetluskulu riigi kanda. eurot.

12. 337 lg 1 p 4, 340 lg 2 p-st Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § § 6 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu 03.oktoobri 2017.a kohtuotsuse osaliselt ja teeb uue otsuse. Esitatud apellatsioonid tuleb rahuldamata. jätta

/allkirjastatud digitaalselt/