2-17-10608/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 13.09.2017 otsuse resolutsioon muutmata, arvestades

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda.

4. Mõista Eesti Vabariigilt DS kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 450 eurot ja

viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

24.11.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-10608

Kohtuasi

Eesti Vabariigi Keskkonnainspektsiooni kaudu hagi

DS vastu kahju väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 13.09.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti

Vabariigi

Keskkonnainspektsiooni

kaudu

apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 600 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu,

esindaja Annika Kruus

Kostja DS (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja

Olga Vijard

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Eesti Vabariik Keskkonnainspektsiooni kaudu (hageja) esitas 11.07.2017 Harju Maakohtule

hagi DS (kostja) vastu keskkonnale tekitatud kahju 2 600 euro väljamõistmiseks.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ajavahemikus 2012 – 14.06.2016 eemaldas kostja loodusest ja pidas Tallinnas XXX korteris

kahte I kaitsekategooriasse kuuluvat väikepistrikku. Lindude avastamise hetkel kostja korterist

oli ühe isendi tiib vigastatud ja teisel olid tasakaaluhäired. Keskkonnainspektorid võtsid linnud

kaasa ja andsid üle Keskkonnaametile. Looduskaitseseaduse (LKS) § 58 lg 4 järgi on

väikepistrike eemaldamine (sh pidamine ja kasvatamine) reeglina keelatud. Eelnevat keeldu

rikkudes tekitas kostja keskkonnakahju 2 600 eurot. Kahju suurus kujunes vastavalt Vabariigi

Valitsuse 08.04.2005 määruse nr 69 „Kaitstava loodusobjekti või kaitsmata loomaliigi isendi

hävitamise või kahjustamisega ning võõrliigi isendi loodusesse laskmisega tekitatud

keskkonnakahju hüvitamise kord ja hüvitise määrad“ (määrus nr 69) § 15 lg 2 p-le 2, mille

kohaselt on hüvitise määr I kaitsekategooria loomaliigi isendi hävitamise eest linnuliigi või

imetajaliigi isendi korral 1 300 eurot isendi kohta. Kostja vabatahtlikult kahju ei hüvitanud.

Hageja nõue ei olnud aegunud, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 1 järgi on

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil

õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama ning

hageja sai kahju põhjustanud teost ja isikust teada 2016. aastal väärteomenetluse raames. Kahju

suurusest sai hageja teada alles 08.09.2016, kui määrati kindlaks keskkonnakahju suurus.

Hageja esitas aga hagi 11.07.2017, s.o enne aegumistähtaja möödumist. Asjaolu, et kostja

teavitas SA Eestimaa Looduse Fondi väikepistrikust 2013. aastal, ei olnud aegumise osas

oluline, sest viidatud asutus oli sihtasutus, mitte riigiasutus, kelle teadmist oleks võinud

omistada Eesti Vabariigile.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta rahuldamata.

Kuivõrd kostja teatas väikepistrikust 05.11.2013 Keskkonnainspektsiooniga tihedat koostööd

tegevale Eestimaa Looduse Fondile ja TsÜS § 150 lg 1 järgi aegub nõue kolme aasta jooksul

kahju põhjustanud sündmuse asetleidmisest, oli hagi aegunud.

Praegusel juhul puudusid kahju hüvitamise nõude eeldused. Nimelt ei eemaldanud kostja kahte

väikepistrikku loodusest, vaid osutas tema juurde poolsurnud seisundis sattunud isenditele

meditsiinilist abi, kaasates selleks veterinaararsti ja rehabiliteerides neid. Esimese linnu tõi tema

juurde 2012. aasta suvel tundmatu meesterahvas, kes sai kostja numbri loomakliinikust. Teise

linnu leidis kostja 2013. aasta sügisel tee äärest. Seega olid linnud loodusest eraldatud juba enne

kostja kätte jõudmist. Mõlemad linnud olid kurnatud. Esimesel linnul oli tiiva trauma, mööda

tiiba ja keha roomasid kärbsevaglad. Teisel linnul olid tasakaaluhäired tõenäoliselt

peapõrutusest. Kostja teatas pistrikest Eestimaa Looduse Fondile ja helistas hageja

valvetelefonile 1313, kuid hageja eelnevale ei reageerinud. Kostja, kes omas teadmisi ja oskusi

röövlindude ravimisel, rehabiliteerimisel ning pidamisel, osutas pistrikele ravi ja

rehabilitatsiooni ning tellis omal kulul ka uuringud ja kaasas veterinaararsti AS. Eelneva

tulemusena paranes lindude seisund märkimisväärselt. Samas abita jätmisel oleksid linnud

surnud. Pärast lindude konfiskeerimist tehti vähemalt ühele eutanaasia. Seega tekitas

keskkonnakahju hageja enda tegevus.

Eelnevast sõltumata palus kostja kahjunõude eelduste olemasolu tuvastamisel vähendada

hüvitise suurust nullini, sest kostja osutas nelja aasta vältel pistrikele meditsiinilist abi ja

rehabiliteeris neid. Kostja tegevuse tulemusena paranes ühe linnu seisund sedavõrd, et ta oli

võimeline lendama. Väikepistrikud hävisid konfiskeerimise tagajärjel.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Kohus määras

kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 810 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses

määras alates kohtulahendi jõustumisest.

Hageja nõue ei olnud aegunud. Isegi kui eeldada, et hageja pidi nõude aluseks olevatest

asjaoludest teada saama 05.11.2013, oli tegemist seadusest tuleneva nõudega, mille

aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest TsÜS § 149 alusel.

Nõude alusteks olid võlaõigusseaduse (VÕS) § 133, LKS § 77 lg 1 ja selle alusel kehtestatud

määrus nr 69 ning LKS § 77 lg 3 p 6. Kohtu hinnangul puudus üks kahjuhüvitise väljamõistmise

eeldustest, s.o isendite ebaseaduslik loodusest eemaldamine, mistõttu tuli hagi jätta

rahuldamata. Pooltel puudus vaidlus, et kostja juurest ära võetud isendid olid väikepistrikud,

kes kuulusid I kaitsekategooria selgroogsete loomade hulka ning kostjal puudus luba

kaitsealuse liigi isendi loodusest eemaldamiseks tema elujõulisuse taastamise eesmärgil. Pooled

vaidlesid, kas kostja eemaldas isendid loodusest. Hageja oli seisukohal, et õigusaktide mõttes

tähendas isendi loodusest eemaldamine ka tema pidamist ja kasvatamist. Kostja ei olnud selle

käsitlusega nõus. Tõendatud ja usutav oli, et praeguses asjas toodi ühel juhul kostjale vigastatud

lind ja teisel juhul leidis ta haige linnu tee äärest. Kostja eesmärk oli linde ravida ja

rehabiliteerida ning tal oli selleks vastav väljaõpe. Kostja eelnevat käitumist ei saanud käsitleda

liigi isendi ebaseaduslikult loodusest eemaldamisena. Vaidlusalused isendid olid haiged ja

vajasid ravi. LKS § 77 lg 3 p 6 andis võimaluse nõuda isikult kahju, kui ta eemaldas sihipäraselt

terve isendi tema tavapärasest elukeskkonnast. Asjaolu, et kostjal ei olnud isendite ravimiseks

ja pidamiseks luba, andis LKS § 58 lg-s 4 sätestatud rikkumise koosseisu. Nimetatud rikkumise

eest karistati kostjat väärteokorras.

Isegi kui eeldada, et kostja tegevus oli kvalifitseeritav LKS § 77 lg 3 p 6 järgi, tuli kohaldada

VÕS § 140 lg-t 1 ja vähendada kahjuhüvitis 0-ni, sest kostja abistas vigastatud linde, kes oleksid

abi saamata tõenäoliselt looduses hukkunud ning isase väikepistriku osas teavitas kostja

Eestimaa Looduse Fondi.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja

kanda. Kostja põhjendatud menetluskulud olid 810 eurot, mis kulus õigusabiteenusele.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus lahend, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme ja

kohaldas valesti materiaalõigust.

LKS § 58 lg-test 4 ja 5 tulenevalt on kaitsealuse liigi loodusest eemaldamine (sh pidamine ja

kasvatamine) keelatud, v.a vigastuse ravimiseks, mida korraldab Keskkonnaamet, õppe-,

meditsiini- või teadusotstarbel Keskkonnaameti loal või taasasustamiseks, mis toimub samuti

Keskkonnaameti loa alusel. Kui ühegi eelpool nimetatud aluse olemasolu ei ole tõendatud,

langeb isendi loodusest eemaldamisel tegevus LKS § 58 lg-s 4 nimetatud keelu alla ning

kinnitab, et esines LKS § 77 lg 3 p-s 6 nimetatud kahju hüvitamise eeldus, s.o isendi loodusest

eemaldamise ebaseaduslikkus. Väär oli kohtu järeldus, et LKS § 77 lg 3 p-i 6 kohaselt on kahju

tekkimise aluseks ainult terve isendi loodusest eemaldamine. Tegu oli blanketse normiga, mille

puhul tuli tegevuse ebaseaduslikkust sisustada läbi LKS-is nimetatud asjassepuutuvate

keeldude ja neid välistavate erandite. Veel enam, kohtumenetluses oli tõendatud, et kostja

eemaldas isase isendi looduslikust keskkonnast ning pidas ehk hoidis aastaid looduslikust

keskkonnast eemal nii isast kui emast isendit.

Eelnevale lisaks hindas kohus ebaõigesti tõendeid, kui jättis igakülgselt hindamata hageja

esitatud eksperdi arvamuse. Nimetatud tõendist nähtus, et lindude söötmine vangistuse vältel

oli ebasobiv nii toitaineteliselt kui hulgaliselt ja ebasobivad söötmis- ja pidamistingimused

põhjustasid lindudele terviserikkeid. Eelnev tõendas, et kostja tegevus ei olnud LKS § 58 lg 4

mõttes eesmärgipärane.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse

põhjendusi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel. Hageja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuses märgitule selgitab

ringkonnakohus järgmist.

Maakohus on ekslikult märkinud nõude alusnormidena VÕS § 133, LKS § 77 lg 1 ja määruse

nr 69. Praeguses asjas on nõude alusnormiks VÕS § 1043, s.o säte, mis reguleerib õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamist. Viidatud õigusnormi tuleb sisustada läbi vastavate LKS ja määruse

nr 69 sätete. Vastavalt VÕS §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab

kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega on hageja nõudeõiguse olemasolu

tuvastamiseks tarvis kontrollida, kas esineb objektiivne koosseis (tagajärg, tegu, põhjuslik

seos), tegevus oli õigusvastane ja kostja süüdi.

Pooled on eriarvamusel eelkõige deliktilise vastutuse esimese elemendi esinemise osas, s.o kas

hagejale on tekitatud kahju (tagajärg). Kostja hinnangul põhineb kahju praegusel juhul LKS

§ 77 lg 3 p-s 6 sätestatud eeldusel, et loodusobjektile on tekitatud kahju, kui hävitatakse

ebaseaduslikult liigi isend, vigastatakse isendit elujõuetuseni või eemaldatakse isend

ebaseaduslikult loodusest. Täpsemalt, kahju tekkis kahe pistriku ebaseadusliku loodusest

eemaldamise tõttu, kusjuures eemaldamine LKS § 77 lg 3 p 6 mõttes on ka nende pidamine ja

kasvatamine. Eelnevalt kirjeldatud tõlgendus tugines LKS § 58 lg-le 4. Vaidlus puudus selles,

et väikepistrikud kuulusid I kaitsekategooriasse, mistõttu oli nende osas LKS § 77 lg 3 p 6

kohaldatav.

Vastupidiselt maakohtu otsuses märgitule on ringkonnakohus veendumusel, et ka olukorras,

kus kaitsealust isendit on õigusvastaselt tehiskeskkonnas hoitud ja kasvatatud, kuid teda ei ole

eelnevalt sama isiku poolt loodusest eemaldatud, on loodusobjektile LKS § 77 lg 3 p 6 mõttes

kahju tekitatud. Euroopa Nõukogu 21.05.1992 direktiivis 92/43/EMÜ looduslike elupaikade

ning loodusliku ja taimestiku kaitse kohta kajastatud põhimõtted (direktiiv 92/43/EMÜ), milles

sisalduvad reeglid tuli Eestil siseriiklikku õigusesse üle võtta, on sätestatud, et liikmesriikidel

on kohustus keelata kaitsealuste liikide loodusest võetud isendite pidamine, vedamine ja

müümine või vahetamine ning müügiks pakkumine selle alusel (artikkel 12). Meetodite valik

jäeti liikmesriigi enda otsustada. Osalt eelnevalt kirjeldatud kohustuse täitmiseks muudeti LKS

§ 58 lg 4 sõnastust selliselt, et alates 21.11.2009 oli keelatud kaitsealuse liigi eemaldamine

loodusest (sh pidamine ja kasvatamine). Kusjuures enne seda kehtis LKS § 58 lg 4 sõnastuses

„Kaitsealuse liigi isendi loodusest eemaldamine on keelatud, välja arvatud vigastuse ravimiseks

ning käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhtudel“. LKS § 58 lg 4 muutmise tõttu laienes

ühtlasi LKS § 77 lg 3 p-s 6 kirjeldatud juhtumite ring, millal on loodusobjektile kahju tekitatud,

hõlmates ka need juhtumid, kui kaitsealuse liigi isendit ei ole see konkreetne isik loodusest

eemaldanud, kuid on isendit loata pidanud ja kasvatanud.

Asjaoludest nähtuvalt toodi üks väikepistrik hagejale tundmatu mehe poolt. Eelnevale faktile

hageja vastu ei vaielnud. Seega toimus pistriku loodusest eemaldamine kellegi teise poolt.

Samas on tõendatud, et kostja pidas ja kasvatas loata esimest väikepistriku umbes neli aastat,

tekitades sellega keskkonnakahju LKS § 77 lg 3 mõttes. Teise pistriku leidis kostja tee äärest

ja võttis kaasa. Selle väikepistriku osas ei seisne taunitav tegu mitte ainult kostja poolt

kaitsealuse linnuliigi isendi loata pidamises ja kasvatamises, vaid ka linnu loodusest

eraldamises sõna otseses mõttes. LKS seaduse loogikast nähtuvalt on loodus keskkond, mis ei

ole tehiskeskkond, s.t seda defineeritakse välistamise kaudu. Kostja, leides väikepistriku tee

äärest ja võttes ta endaga kaasa tehiskeskkonda, eemaldas linnu loodusest. Eelnevaga tekitas

kostja keskkonnakahju LKS § 77 lg 3 mõttes. Linnu enesega tee pervelt kaasa võtmises, tema

hilisemas loata pidamises ja kasvatamises, s.t loodusest eemaldamises väljendub ühtlasi ka

kostja tegu, mis on järgmine objektiivse koosseisu element. Lindude looduses eemaldamine oli

kahju tekkimisega põhjuslikus seoses.

Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses õigusvastane, kui see tekitati seadusest

tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Kuivõrd LKS § 58 lg 4 keelab loodusest kaitsealuse

liigi eemaldamise, oli kahju tekitamine õigusvastane. Reeglina vastutab kahju tekitaja kahju

tekitamise eest (VÕS § 1050 lg 1). Isiku süü hindamisel arvestatakse VÕS § 1050 lg 2 järgi mh

olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Praeguses asjas ei ole

esitatud väiteid ja tõendeid kostja võimaliku süüvõime puudumise kohta. Asjaoludest nähtuvalt

eemaldas kostja väikepistrikud loodusest tahtlikult, soovides neid ravida. Kusjuures talle oli

varem

Keskkonnainspektsiooni

poolt

täiendavalt

selgitatud

vigastatud

lindude

rehabiliteerimise nõudeid ja seda, et Keskkonnaameti loata on see tegevus keelatud (lk 95

pöördel). Seega oli kostja kahju tekitamises süüdi.

Eelnevat kogumis silmas pidades, vastutab kostja kahju tekitamise eest. Vastavalt LKS § 77

lg-le 1 ja määruse nr 69 § 15 lg 2 p-le 2 on hüvitise määr I kaitsekategooria linnuliigi isendi

hävitamise eest 1 300 eurot isendi kohta. Kusjuures isendi hävitamine on määruse nr 69

tähenduses isendi õigusvastane surmamine, elujõuetuseni vigastamine, loodusest eemaldamine,

looma või selle osa võõrandamine (määruse nr 69 § 7 lg 1). VÕS § 140 lg 1 järgi võib kohus

kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes

äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu alternatiivses lahenduses märgituga, et praegustel

asjaoludel oleks olnud äärmiselt ebaõiglane mõista kostjalt välja 1 300 eurot iga isendi eest.

Kuivõrd kahjuhüvitise määr 1 300 eurot on mõeldud ka olukordadeks, kus isend on

õigusvastaselt surmatud või vigastatud elujõuetuseni, ei ole põhjendatud sama hüvitise määra

kasutada juhtumiks, kus kahju tekitaja LKS mõttes eemaldas isendi loodusest põhjusel, et isend

oli vigastatud. Tegudes, mis langevad isendi õigusvastase hävitamise ja elujõuetuseni

vigastamise alla, on ebaõigluse määr märgatavalt suurem kui tegudes, mis on kantud soovist

isendit abistada ja tema elu päästa. Kostja väidet, et pistrikud olid loodusest eemaldamisel

vigastatud, hageja ekspertiisiakt ümber ei lükanud (lk 11-17) ja seda kostja väidet hageja

menetluses ka ei vaidlustanud. Ekspertiisiaktist nähtuvalt esinesid lindudel mh vigastused, mida

kostja vastuses kirjeldas ja tegu ei olnud hiljutise probleemiga. Kuid kas vigastused võisid olla

tekkinud vangistuse käigus, ekspertiisiakt selget vastust ei andnud.

Kostja soov vigastatud linde aidata oli reaalne, sest tal olid selleks olemas ka vajalikud

teadmised, oskused ja praktiline kogemus. Näiteks on kostjale omistatud sertifikaat röövlindude

pääste- ja rehabilitatsiooni kursuse läbimise kohta (lk 61, 63 pöördel). Samuti on ta läbinud

jahikullidega jahipidamise kursused (lk 59-60, 62-63). Tal on pikaajaline stepipistriku kodus

pidamise kogemus. Kusjuures loa selleks andis Keskkonnaministeerium 11.10.2007 (lk 90).

Kostja asjatundlikkus röövlindude vallas oli oma ringkonnas tuntud. Näiteks on tema poole

küsimustega pöördunud veterinaararst dr ML 05.02.2013 (lk 68), teda on kutsutud Eesti

Linnuhuviliste Ühingu ja Eesti Jahikullimeeste Seltsi kõneisikuna esinema 25.08.2010 Tallinna

loomaaeda (lk 125) ja ta on esinenud saates „Tagatargemad“ 13.07.2011 uudislõigus, mis

kirjeldas metsloomade ja -lindude abistamise ja esmaabi andmise võtteid (lk 126-129).

Kostjal mitte ainult ei olnud teadmised vigastatud röövlindude abistamiseks, vaid ta võttis ka

reaalselt ette samme vaidlusaluste pistrike ravimiseks. Nii teostas kostja enda kulul Veterinaar-

ja Toidulaboratooriumis uuringuid (lk 64, 65, 75, 79, 80). Selle tulemusena paranes pistrike

seisund märgatavalt, mis nähtub toimikusse lisatud piltidest, millest osad olid tehtud enne ja

teised pärast kostja poolt lindude hooldamist ning ravi. Hageja ei ole menetluses vaielnud vastu

väitele, et kostja püüdis linde ravida, vaid on järjekindlalt väitnud, et kahju tekkis justnimelt

nende keskkonnast eraldamisega seoses, mitte nende ravimata jätmise ja ebaõige hooldamise

tulemusena. Enamgi veel, kostja selgitas ja hageja ei vaielnud sellele vastu, et kostja püüdis

teavitada ametiasutusi vigastatud pistrikest, kirjutades Eestimaa Looduse Fondile 05.11.2013

(lk 41) ja helistades hageja valvetelefonile 1313, kuid tulemusteta.

Eelnevalt kirjeldatud põhjustel oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane kokku 2 600 euro

väljamõistmine pistrike loodusest eemaldamisega kahju tekitamise tõttu, mistõttu tuleb hüvitise

suurus vähendada 0-ni ja jätta apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

7. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Järgnevalt võtab

kohus seisukoha ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskulude osas.

Menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kostja apellatsioonkaebusega seoses õigusabikulu

540 eurot (6 tundi tunnihinnaga 90 eurot). Selle raames tutvus õigusabi osutaja

apellatsioonkaebusega, suhtles kliendiga, analüüsis maakohtu otsust ja esimeses astmes esitatud

menetlusdokumente, koostas kaebusele vastuse ja edastas selle kohtule. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole põhjendatud õigusabi osutaja ajakulu esimeses astmes esitatud

menetlusdokumentidega tutvumiseks. Esindaja pidi olema nendega juba eelnevalt tuttav, sest

esindas kostjat kogu asja menetlemise vältel, kusjuures menetlus on kestnud väga lühikest aega.

Pidades silmas maakohtu otsust, apellatsioonkaebust ja kostja vastust ning vajadust esindajal

enne vastuse koostamist kostjaga suhelda, oli põhjendatud kostja õigusabi osutaja ajakulu

apellatsiooniastmes 5 tundi. Õigusabi osutaja tunnihind oli mõistlik ja jäi turuhinna raamidesse.

Seega tuli hagejal kostjale hüvitada menetluskulu 450 eurot.

Ringkonnakohus mõistab menetluskulude hüvitiselt apellatsiooniastmes välja viivise vastavalt

TsMS § 177 lg-le 4 alates menetluskulude hüvitise suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni lahendi täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude

suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing