3-16-1903/35 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Otsuse tegemise aeg ja koht

23.11.2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1903

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9.09.2016 otsuse nr 15.3-

3.1/2505 tühistamiseks ja Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks

väljastada XX´le elamisluba ning Eesti Vabariigilt mittevaralise

kahju tekitamise eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks summas

10 000 eurot või kohtu õiglaseks peetud suuruses.

Menetlusosalised

Kaebaja –XX, lepinguline esindaja Reimo Mets;

Vastustaja I – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mari-Liis Laan

Vastustaja II – Justiitsministeerium, esindaja Alar Must

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

apellatsioonkaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

arvates,

so

hiljemalt

27.12.2017

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Kui

apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja

arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku

menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse

kättetoimetamisest

arvates

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sri Lanka Demokraatliku Sotsialistliku Vabariigi kodanik XX ja Eesti Vabariigi

kodanik YY sõlmisid 03.05.2016 Narva notar Tatjana Boitsova juures kooselulepingu.

XX esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) tähtajalise elamisloa saamise taotluse

sooviga asuda elama enda kooselupartneri elukohariiki, s.o Eesti Vabariiki.

2. PPA jättis 09.09.2016 kirjaga nr 15.3-3.1/2505 XX elamisloa taotluse läbi vaatamata.

Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 83 „Tähtajalise elamisloa ja selle

pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise kord ning elamisloa

taotlemise vormid“ § 10 lg 1 p-st 3 tuleb tähtajalise elamisloa taotlemisel elama

asumiseks alaliselt Eestis elava abikaasa juurde esitada abielu sõlmimist tõendav

dokument. Taotluse juurde esitatud kooseluleping nr 1092 ei ole hetkel Eestis kehtiva

seadusandluse

kohaselt

käsitatav

abielu

sõlmimist

kinnitava dokumendina.

Välismaalaste seaduse (VMS) § 118 lg 1 kohaselt võib anda tähtajalise elamisloa

välismaalasele elama asumiseks abikaasa juurde. PPA jättis taotluse läbi vaatamata,

kuna taotleja ei ole esitanud puuduvat dokumenti kehtestatud tähtaja jooksul.

3. XX esitas 22.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida ta täpsustas ning

16.11.2016 esitas kaebaja kaebuse tervikteksti, milles taotles PPA 09.09.2016 otsuse nr

15.3-3.1/2505 tühistamist ja PPA kohustamist väljastada XX elamisluba ning Eesti

Vabariigilt mittevaralise kahju tekitamise eest rahalise hüvitise väljamõistmist summas

10 000 eurot või kohtu õiglaseks peetud suuruses. Koos kaebuse täpsustusega esitas

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse.

4. Tallinna Halduskohus võttis 22.11.2016 määrusega kaebuse menetlusse ning jättis EÕK

taotluse rahuldamata. XX esitas 14.02.2017 kohtule esialgse õiguskaitse taotluse

(täiendatud 16.02.2017), mille kohus jättis 17.02.2017 määrusega rahuldamata.

22.03.2017 esitas XX kohtule uuesti EÕK taotluse, mille kohus jättis 24.03.2017

määrusega rahuldamata. 30.03.2017 määrusega rahuldas Tallinna Ringkonnakohus

XX esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ning kohustas Politsei- ja Piirivalveametit

andma XXle tähtajalise elamisloa kuni kohtumenetluse lõpuni haldusasjas nr 3- 16-

1903 ja selle tulemusel kaebuse rahuldamise korral kuni vastustaja uue otsuse

tegemiseni XX tähtajalise elamisloa taotluse kohta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja on seisukohal, et PPA otsus rikub kaebaja põhiseadusest tulenevaid

põhiõiguseid, see on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga

2004/38/EÜ ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Eesti Vabariik võttes seadusi

vastu näilikult ja jättes kooseluseaduse rakendusaktid vastu võtmata, lõi formaalse

õigusnormistiku, kuid see alandab kaebaja väärikust, diskrimineerib teda ja rikub

kaebaja õigust eraelu puutumatusele. Eesti Vabariik on tekitanud kaebajale

märkimisväärselt hingevalu. Kooskõlas riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 14

lg-ga 1 ja § 9 lg-ga 1 taotleb kaebaja kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata

jätmisega (s.o riigi tegevusetusega) tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas

10 000 eurot või kohtu poolt õiglaseks peetud määras.

6. Eesti Vabariigis võeti 9.10.2014 vastu kooseluseadus (KooS), mis jõustus 1.01.2016.

Tegemist on sooneutraalse alternatiivse õigusliku institutsiooniga perekonnaseaduses

reguleeritud abielule ning tulenevalt kooseluseaduse sätetest on abielu ja kooselu

institutsioonid üksteise suhtes võrdsed õiguslikud institutsioonid. Abieluinstitutsioonil

põhineva perekonnamudeli üheks era- ja perekonnaelu põhi- ja inimõiguseks on õigus

pererändele (õigus asuda elama abikaasa juurde). Viimane tuleb siseriikliku õiguse

pinnalt (VMS § 118 lg 1 p 1).

7. KooS § 26 sätestab, et seadus jõustub rakendusaktidega 01.01.2016, mida vastu võetud

ei ole, s.t täidetud on RVastS § 14 lg 1 kohaldamise eeldus. KooS on jõustunud, ent pole

teada, millal kooseluseaduse rakendamise seadus vastu võetakse. Tekkinud on olukord,

mil KooS-st tulenevad õigused on justkui antud, ent praktikas neid kasutada ei saa. Kui

jäeti andmata rakendusaktid, siis selle kehtestamata jätmisega on riik kaebajat kohelnud

võrreldes heteroseksuaalsete paaridega ebavõrdselt ja diskrimineerivalt.

8. Kooselulepingu alusel sõlmitud kooselu on abieluga analoogne perekonnaõiguslik

institutsioon ja kuulub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artiklis 8 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse ning põhiseaduse §s 26

ja 27 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse kaitse alla. Samasooliste paaride

kooselu kuulumist perekonnaelu kaitsealasse on tunnistanud ka Euroopa Inimõiguste

Kohus asjas Schalk ja Kopf vs Austria nr 30141/40, p 92-95.

9. Õiguskantsler on leidnud, et kuivõrd VMS § 118 lg 1 p 1 kohaselt võib tähtajalise

elamisloa anda välismaalasele, kes vajab seda elama asumiseks enda abikaasa juurde,

on tegu põhiseadusega vastuollu mineva õigusnormiga. Seejuures on õiguskantsler

märkinud, et PPA on ise pidanud võimalikuks samasoolisele partnerile erandina

perekonnasuhte alusel elamisloa väljastamist juhul, kui esinevad kaalukad argumendid.

Kui VMS läheb vastuollu põhiseadusega, tuleb lugeda alamal seisev välismaalaste

seadus tühiseks ja lähtuda otsuse tegemisel isiku põhiõiguste kaitse tagamise vajadusest.

VMS § 118 lg 1 p 1 on vastuolus ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga

2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda

ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil. Kaebajal on nimetatud direktiivi artikkel 7

lg 2 alusel õigus saada üle kolmekuuline elamisluba Eesti Vabariigis, kuivõrd ta asub

elama enda kooselupartnerist perekonnaliikme juurde, kes vastab direktiivis sätestatud

tingimustele. Käesoleval juhul ei ole siseriiklike õigusaktide tulemusel tagatud

pereränne kooselupartneritel, mistõttu on viidatud direktiiv muutunud otsekohalduvaks

ning direktiiviga vastuolus olev siseriiklik õigus tuleb konkreetses vaidluses

kohaldamata jätta.

10. PPA pidanuks väljastama elamisloa kaebajale direktiivis sätestatud alustel, jättes

kohaldamata VMS § -s 118 märgitu. PPA otsus on vastuolus eelnimetatud direktiiviga,

ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga (EIK otsus Taddeucci and McCall v. Italy nr

51362/09 ning Schalk ja Kopf vs Austria nr 30141/40, p 92-95) ja PS §§ -dega 12, 26

ja 27.

11. Selleks, et vältida VMS § 118 lg-s 1 sätestatud elamisloa andmiste aluste vastuollu

minemist põhiseadusega, omab PPA selleks vajalikku kaalutlusõigust, jättes elamisluba

väljastamata VMS § 118 lg 1 p 1 alusel, saab ta teha seda VMS § 118 lg 62 alusel, so

mil loa saab anda kaaluka riikliku huvi korral. Kaalukas avalik huvi on lõpetada

kooselupartnerite diskrimineerimine abielupaaride suhtes. Kaebaja nõuab vaidlustatud

haldusakti tühistamist ja PPA kohustamist väljastada kaebajale tähtajaline elamisluba.

12. KooS §-ga 26 on seadnud seadusandja endale tähtaja hoolitseda selle eest, et vastavad

rakendusaktid antakse, riik on aga õigustloovat akti välja andmata jättes rikkunud enda

kohustust kaebaja ees. Samuti on riik rikkunud kaebaja õiguskindluse printsiipi, lubades

midagi teha kuid jättes lubaduse täitmata. Rakendusaktide vastuvõtmisel on riik lasknud

tekkida õiguslikul olukorral, kus KooS alusel on isikutele antud õigus, kuid puuduvad

KooS-s sätestatud õiguste ühest realiseerimist võimaldavad õigusnormid. Eelnevast

tulenevalt ei tunnista avalik-õiguslikud asutused, s.o käesoleval juhul PPA, et kaebaja

ja tema kooselupartner moodustavad enda kogumis nende vahel sõlmitud

kooselulepinguga perekonna.

13. Erinevalt abielu institutsioonist on kooseluseadus sooneutraalne õiguslik institutsioon.

Seega omab olulisust asjaolu, et kaebaja on seksuaalvähemuste hulka kuuluv inimene.

Kui heteroseksuaalsetel paaridel on võimalik alternatiivselt kooselulepingu

sõlmimisele, sõlmida abielu, siis kaebajal seda võimalust ei ole seetõttu, et abielu saab

sõlmida mehe ja naise vahel, mitte mehe ja mehe vahel. Ilma rakendusaktideta

kooseluseadusega on riik kaebajat kohelnud ebavõrdselt võrreldes kaebaja ja tema

kooselupartneriga võrreldavate teiste heteroseksuaalsete paaridega. Riik on rikkunud

kaebaja EIÕK artiklis 14 ja PS §-s 12 sätestatud õigusi - õigust mitte olla

diskrimineeritud. Kaebaja seisukoht on, et kooselulepingu alusel sõlmitud õigussuhe on

abielule võrdväärne analoogne perekonnaõiguslik institutsioon ja kuulub EIÕK artiklis

8 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse ning PS §-des 26 ja 27 sätestatud

perekonna- ja eraelu kaitse alla. Viimast nii siseriikliku seadusandluse tasandil, kui ka

Euroopa Liidu õigusaktidest ja kohtupraktikast tulenevalt. Justiitsministeerium pidi

olema teadlik, et KooS selle praegusel kujul, ilma teiste seadustega harmoniseerivate

rakendusaktideta, riivab kaebaja õigust olla mitte diskrimineeritud (võrdluses abielul

põhineva perekonnamudeli subjektidele, kellel on pereränne võimalik VMS-s sätestatud

alustel) ja õigust tema perekonnaelu puutumatusele.

14. KooS üheks funktsiooniks oli pererände võimaldamine kaebajale, kes on sõlminud

kooselulepingu. See nähtub mh seni vastu võtmata KooS rakendamise seaduse eelnõust,

mille § 80 p 5 näeb ette VMS § 118 p-s 1 sedastatud sõnastuse täiendamise pärast sõna

„abikaasa“ sõnadega „registreeritud elukaaslase“. Rakendusseadus näitab läbi KooS

adressaatidele antud õiguste kasutamist võimaldavate seaduste muudatuste ära need

õigused, mis on kaebajal kui KooS adressaadil. Vastu on võetud seadus, mis pelgalt

asendas ühe põhiõiguste riive vormi teise riive vormiga ning ministeerium on olnud

teadlik oma tegevuse kausaalsusest kaebaja põhiõiguste riive tekkele. Andes

kooseluseadusega kaebajale õiguse registreerida enda õiguslikud sidemed oma

elukaaslasega kooselulepingu vormis, kuid tehes seda selliselt, et kaebaja ei saa

realiseerida temale seadusega antud õigust asuda elama enda kooselulepingu alusel

registreeritud elukaaslasest partneri juurde, diskrimineeris Eesti riik kaebajat ning tema

eraelu ja perekonna puutumatuse riivel ja selle tõttu on tekitatud kaebajale mittevaralist

kahju.

15. Kaebaja tunneb, et teda on alavääristatud ja riik on enda tegevuse/tegevusetusega

andnud talle selgelt mõista, et tema kui seksuaalvähemusse kuuluv inimene ei ole

võrdväärne heteroseksuaalsete inimestega. Samuti alandab riik kaebaja väärikust

sellega, et on loonud näiliku olukorra, justkui kaebaja oleks samaväärne teistega, kuid

tegelikkuses on KooS-ga antud õigus formaalne ja selle praktikas realiseerimine

võimatu. Kaebaja sai sõlmida küll notariaalse kooselulepingu, kuid mingeid sisulisi

õigushüvesi analoogselt abiellunud isikutega ei kaasne. Kehtiva kooseluseaduse alusel

ei ole võimalik elada koos enda kooselupartneriga. Kaebaja tunneb pidevat hirmu, et

tema tähtajalise viisa lõppemise korral, tuleb tal kolida enda perekonnast lahku ja

lahkuda Eesti Vabariigist. See on juba tekitanud ja tekitab kaebajale jätkuvalt hingevalu,

muretunnet, paanikahoogusid ja pidevat stressi. Lisaks emotsionaalsele, sh

psühholoogilisele kahjule, saab lugeda üldtuntud teadmiseks, et varem või hiljem

päädib see kaebaja füüsilisele tervisele kahju tekitamisega. Kaebaja ei saa jääda

Eestisse, kuna tema Schengeni viisa alusel antud viibimine 180 päeva ei võimalda

Eestisse jäämist. Seega peaks kaebaja Eestist lahkuma väljaspoole Schengeni

territooriumi ja siis naasma uuesti 3 kuu pärast. Selline pereelu elamise vorm ei ole

kaebaja jaoks mingiski aspektis vastuvõetav. Vastustaja tegevuse/tegevusetuse

tulemuse vahel ja kaebajale kahju tekitamise vahel eksisteerib selge põhjuslik seos.

Juhul, kui vastustaja oleks võtnud kooseluseaduse jõustumise ajaks vastu ka vastavad

vajalikud rakendusaktid, et PPA saaks üheselt kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika ja Euroopa Liidu õigusaktidega väljastada kaebajale tema taotluse alusel

tähtajalise elamisloa, ei oleks toime pandud kaebaja inim- ja põhiõiguste riivet ning

kaebajale ei oleks tekkinud mittevaralist kahju.

16. Kaebaja palub mõista Justiitsministeeriumilt (riigilt) välja mittevaralise kahju

tekitamise eest rahaline hüvitis summas 10 000 eurot või kohtu poolt õiglaseks peetud

suuruses. Kaebaja ei saa tekitatud mittevaralist kahju sisustavaid elemente

(alavääristamine, hirmutunne, mõnitamine, hingevalu, muretunne, paanikahood, pidev

stress jne) tõendada dokumentaalsete tõenditega, sest tegemist on subjektiivsete

aistingutega ja kaebaja ei pea tõendama vastustajale oma seksuaalset orientatsiooni.

Õige ei ole, et õigustloova akti andmata jätmine ei saa tekitada mittevaralist kahju

seetõttu, et õigustloov akt on oma olemuselt neutraalse tähendusega. Õigustloov akt

kannab enda olemuses analoogset funktsiooni haldusaktile, mis on suunatud isikule

õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele.

17. Vastustaja Justiitsministeerium on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

jätta rahuldamata. Vastustaja esitas oma lõplikud seisukohad alljärgnevana.

Kahjunõue tuleb jätta rahuldamata, sest RVastS § 14 lg 1 sätestatud eeldused

riigivastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, sh õigustloova akti andmata jätmine ei saa

antud juhul olla õigusvastane, kaebajale ei ole saanud tekkida õigustloova akti andmata

jätmise tõttu mittevaralist kahju, õigustloova akti andmata jätmise näol ei saanud olla

tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, samuti ei ole alust

kaebajat käsitada eriliselt kannatanud isikuna RVastS § 14 lg 1 tähenduses.

18. Õigustloova akti andmata jätmise õigusvastasus (avaliku võimu kandja kohustuste

rikkumine).

Kaebusest (22.09.2016 kaebuse terviktekstist) nähtuvalt heidab kaebaja avaliku võimu

kandjale ette eelkõige seda, et seadusandja ei ole võtnud vastu kooseluseaduse (edaspidi

KooS) §-is 26 märgitud rakendusakte (kaebuse tervikteksti p 2.4) ja sellega on Eesti

Vabariik rikkunud tema suhtes õiguskindluse printsiipi. Samuti leiab kaebaja, et ilma

kooseluseaduse

rakendusaktideta

koheldakse

teda

ja

tema

kooselupartnerit

heteroseksuaalsete abielupaaridega võrreldes ebavõrdselt.

17. Esmalt nähtub, et kaebajal ei ole õigust nõuda KooS-i rakendamist abstraktselt, vaid

üksnes osas, milles riivatakse tema konkreetseid subjektiivseid õigusi. Isiku

subjektiivseid õigusi ei saa olla riivatud olukorras, kus isik ei ole astunud ühtegi sammu

oma õiguse realiseerimiseks. Kaebusest nähtuvalt saab seega kaebaja subjektiivsete

õigusi antud juhul riivata üksnes regulatsioon, mis ei võimalda kaaluda kaebajale

elamisloa andmist elama asumiseks oma kooselupartneri juurde.

18. Vastustaja on seisukohal, et ei EIÕK-st, EL-i ega siseriiklikust õigusest, sh PS-ist, EIK

praktikast ega ühestki siseriikliku kohtu jõustunud lahendist ei tulene Eesti Vabariigile

ega selle pädevale seadusandlikule organile Riigikogule kohustust samasooliste kooselu

õiguslikult mingil kindlal viisil reguleerida või samasoolise isikuga koos elavaid isikuid

abielus isikutega õiguslikult võrdsustada, sh tähtajalise elamisloa andmise küsimuses.

Tegemist on seadusandja otsustuspädevusse kuuluva küsimusega.

19. Vastavat seadusandja kohustust ei saa tuletada ka KooS-i §-ist 26. Esiteks ei ole antud

sättes kuidagi määratletud, milliseid (millise sisuga) rakendusakte KooS-i

rakendamiseks seadusandja vastu võtma peaks. Teiseks on selge, et Riigikogu iga

koosseis on ise vaba otsustama seadusandja otsustuspädevusse kuuluvaid küsimusi ning

seejuures kooskõlas õiguskindluse põhimõttega muutma ka õiguspoliitilisi suundi.

Õigusriigis mõeldamatu ja demokraatia ja legitiimsuse põhimõtteid täielikult eirav

oleks, kui konkreetse regulatsiooni vastuvõtmisest huvitatud Riigikogu liikmetel oleks

võimalik Riigikogu järgmistele koosseisudele nende õiguspoliitilisi valikuid ette ära

otsustada.

20. Seadusandja kohustust konkreetsete rakendusaktide andmiseks ei saa tuletada kaebuses

viidatud EIK-i lahendist Taddeucci and McCall vs Italy, kuivõrd kõnealune lahend on

tehtud Itaalia õiguse pinnalt Itaalia, mitte Eesti Vabariigi suhtes. Samuti on demokraatia

ja legitiimsuse põhimõtte valguses küsitav, kas EIÕK ja EIK saab kohustada Eesti

Vabariigi seadusandjat vastu võtma seadust, mida rahva enamus ei toeta1.

21. Kaebajal ei saanud tekkida ka õiguspärast ootust vastava regulatsiooni vastuvõtmiseks.

Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile

võimalikele õiguspositsioonidele, vaid „kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et

isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima” (vt

RKHKo 21.02.2002 nr 3-3-1-6-02, p 18; vrd RKPJKo 17.03.1999 nr 3-4-1-2-99, p II;

31.01.2012 nr 3-4-1-24-11, p 49). Selleks, et isikul oleks võimalik asuda õigusi

realiseerima, peavad need olema riigi poolt antud ning nende realiseerimine õiguslikult

võimalikuks tehtud.

22. KooS reguleerib kooselulepingu sõlmimise korda, kooselulepingu sõlmimise õiguslikke

tagajärgi, sh elukaaslaste varalisi suhteid, ja kooselulepingu lõppemise korda ja

tagajärgi täpselt sellises ulatuses ja sisuga nagu need on KooS-is sätestatud ning

kaebajal ei saa olla põhjendatud ootust täiendavaks regulatsiooniks.

23. Kahju küsimused. Kaebusest nähtuvalt leiab kaebaja, et talle on tekitatud mittevaralist

kahju ebavõrdse kohtlemise ja era- ning perekonnaelu puutumatuse rikkumisega,

millega on alandatud tema väärikust. Vastustaja hinnangul ei saa antud juhul kaebajale

olla mittevaralist kahju tekkinud. Mittevaralise kahju tekkimist ei saa järeldada üksnes

asjaolust, et seadusandja ei ole kooseluseaduse rakendusakte vastu võtnud. Seadusandja

poolt mingi õigusakti andmine või andmata jätmine oma olemuselt neutraalse

tähendusega. Puudub mis tahes alus arvata, et seadusandja oleks jätnud KooS-i

rakendusaktid andmata selleks, et alandada kaebaja väärikust.

24. Samuti ei saa kaebajale kahju tekkida seonduvalt elamisloa andmisest keeldumisega,

sest kaebaja on elamisloa keeldumise kohtus vaidlustanud ja kaebajale on esialgse

õiguskaitse korras antud tähtajaline elamisluba kuni kohtumenetluse lõpuni (kaebuse

rahuldamise korral kuni PPA poolt uue otsuse tegemiseni), mistõttu ei ole kaebajal

pereelu elamine Eestis takistatud. Juhul, kui kohus peaks kaebaja kohustamisnõude

rahuldama, mille tulemusena saab kaebaja soovitud elamisloa, siis on selge, et kaebajale

kahju ei teki. Kui aga kohus jõuab kaebaja kohustamiskaebuse läbivaatamise käigus

järeldusele, et kaebajal ikkagi ei ole õigust tähtajalist elamisluba nõuda ja pole alust

kahelda regulatsiooni õiguspärasuses, siis on selge, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ja

kahju ei saa olla jällegi tekkinud.

25. Avaliku võimu kandja kohustuste oluline rikkumine. Isegi kui asuda seisukohale, et

seadusandja oli kohustatud samasoolise isikuga kooselavate välismaalastele elamisloa

andmise küsimuse kaebaja soovitud viisil reguleerima (millega vastustaja ei nõustu),

siis ei ole vastava regulatsiooni andmata jätmist alust pidada avaliku võimu kandja

kohustuste oluliseks rikkumiseks RVastS § 14 lg 1 tähenduses.

26. Riigikohtu üldkogu on nimetatud vastutuseeldust käsitlenud oma lahendis nr 3-3-1-53-

13 seonduvalt õigusselgusetu olukorraga omandireformi läbiviimisel. Selles lahendis

tuvastas Riigikohus seadusandja kohustuste olulise rikkumise olemasolu olukorras, kus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses oli põhiseadusvastane õigusselgusetus

omandireformi läbiviimisel (seonduvalt ORAS-e § 7 lg 3 kohaldamisega) Riigikohtu

poolt eelnevalt tuvastatud ja kohustatud seadusandjat see kõrvaldama. Riigikohus asus

seisukohale, et tuleb eristada õigusselgusetust, põhiseadusevastast õigusselgusetust

ning avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist põhiseadusevastase

õigusselgusetuse kõrvaldamisel (RKL nr 3-3-1-53-13, p 16). Veel on Riigikohus

leidnud oma lahendis nr 3-3-1-63-05, et Riigikohtu üldkogu ei saa asuda seadusandja

rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike lahendusvariantide vahel ning välja

töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone ning et seadusandjale on mõistlik anda nende

küsimuste lahendamiseks aega (p 31). Lahendi punktist 32 nähtuvalt arvestas üldkogu

Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda

parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks

vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks. Vastustajale teadaolevalt ei ole

Riigikohus praeguseks üheski lahendis tuvastanud, et KooS-i rakendusaktide

puudumine (või regulatsioon, mis ei võimalda anda tähtajalist elamisluba

välismaalasele

samasoolise

kooselupartneri

juurde

elama

asumiseks)

oleks

põhiseadusvastane ja kohustanud seadusandjat kõnealuseid rakendusakte andma (või

töötama välja regulatsiooni, mis võimaldaks välismaalasele tähtajalist elamisluba

samasoolise kooselupartneri juurde elama asumiseks anda). Seega eelviidatud

Riigikohtu praktika valguses ei saa antud juhul olla tegemist avaliku võimu kandja

kohustuste olulise rikkumisega RVastS § 14 lg 1 tähenduses, mistõttu puudub nõutav

vastutuseeldus riigivastutuse kohaldamiseks.

27. Vastustaja peab vajalikuks märkida (kuigi kaebuses ei ole seda välja toodud), et

käesolevalt ei ole alust pidada olukorda ka õigusselgusetuks. Õigusselguse põhimõttest

tulenevalt peab isikul olema mõistlik võimalus ette näha õiguslikke tagajärgi, mida tema

tegevus võib kaasa tuua - isikul peab olema õigusnormidele tuginedes võimalik

prognoosida avaliku võimu käitumist. (RKL 3-4-1-2-05, p 31). Olukorras, kus ei KooS

ega VMS ega muu õigusakt ei näe ette võimalust välisriigi kodanikul taotleda tähtajalist

elamisluba Eesti kodanikust kooselupartneri (registreeritud elukaaslase) juurde elama

asumiseks, oli PPA poolt kaebaja taotluse läbi vaatamata jätmine prognoositav ning

kaebaja pidi seda ette nägema, mistõttu on kehtiv õigus antud konkreetses küsimuses

täiesti selge.

28. Kaebaja puhul ei ole tegemist eriliselt kannatanud isikute rühma kuuluva isikuga.

Kaebaja ei ole tõendanud enda kuulumist eriliselt kannatanud isikute rühma ega ka

piiratud isikute rühma, kes on eristatavad õiguste ja vabaduste piiramise poolest

tavapärasest ulatuslikumal määral. Samasoolise isikuga koos elavad isikuid ei saa

pidada RVastS § 14 lg 1 tähenduses eriliselt kannatanud isikute rühmaks, kuivõrd ei ole

aru saada, mille poolest erinevad samasoolise isikuga koos elavad isikud vastassoost

partneriga koos elavates isikutest, kelle partnerid ei soovi abielluda, kuid on nõus

sõlmima kooselulepingu. Vastustaja hinnangul võib potentsiaalselt olla tegu hoomamatu

arvu isikutega, kelle kõigi õiguse esitada seadusandja tegevusetusest tulenevaid

kahjunõudeid jaatamine võib kaasa tuua määramata hulga massnõuete esitamise, millise

olukorra vältimiseks kõnealune vastutuseeldus RVastS-i § 14 lg 1 vastustaja hinnangul

ette nähti.

29. Eeltoodust tulenevalt tuleb kahjunõue jätta rahuldamata, sest RVastS § 14 lg 1

sätestatud eeldused riigivastutuse kohaldamiseks ei ole täidetud, sh ei saa õigustloova

akti andmata jätmine antud juhul olla õigusvastane, kaebajale ei ole saanud tekkida

õigustloova akti andmata jätmise tõttu mittevaralist kahju, õigustloova akti andmata

jätmise näol ei saanud olla tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise

rikkumisega, samuti ei ole alust kaebajat käsitada eriliselt kannatanud isikuna RVastS

§ 14 lg 1 tähenduses.

30. Politsei- ja Piirivalveamet on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata. Vaidlustatud otsus tähtajalise elamisloa taotluse läbi vaatamata jätmise

kohta on õiguspärane, PPA on taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest

nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud VMS norme.

31. Tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning luba antakse välismaalasele

eeldusel, et kõik elamisloa tingimused oleksid täidetud. PPA on taotluse läbi vaadanud

ja tuvastas, et taotluses esineb puudus abielutõendi näol. Vastustajal puudub kohustus

ilma vajaliku dokumendita taotlust menetleda, seetõttu ei saa kohus teda selleks

kohustada. Vaidlus puudub selles, et kaebaja esitas koos elamisloa taotlusega ka

kooselulepingu. Kooselulepingust on reaalne võimalus minna üle abielule, mille

sõlmimine tühistab kooselulepingu, seega on võimalus, et lisaks kooselulepingule on

olemas isikul olemas abielutunnistus, mistõttu küsiti asjaolud üle. Küll aga ei saa Eesti

Vabariigis sõlmida abielu samasooliste isikute vahel. Tõendite uurimine ja asjaolude

kontrollimine ei saa rikkuda kellegi õigusi.

32. Samasooliste isikute vaheline püsivalt elatud kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse

kaitsealasse ja see on tagatud 1.01.2016 jõustunud seaduses nõnda, et see ei kahjustaks

abielu institutsiooni ega muudaks praegu Eesti õiguses sätestatud abielu mõistet. Eestis

on seadusandja selgesõnaliselt samasooliste isikute abielu välistanud, hetkel puuduvad

1.01.2016 jõustunud seadusel rakendusaktid, ehk kehtiv õigus ei näe ette tähtajalise

elamisloa väljastamist elama asumiseks abikaasa juurde isikutel, kes ei ole omavahel

abielus, kuid on oma kooselu registreerinud muul viisil. Poliitilised valikud alluvad

kohtulikule kontrollile vaid piiratud ulatuses ja kohus saab nendesse sekkuda juhul, kui

õigusakt on vastuolus normihierarhias kõrgemalseisva normiga. Kaebusest ei nähtu, et

kooseluseadus oleks vastuolus kõrgemalseisvate normidega ning nähtub, et seaduse

elluviimiseks muudetakse muuhulgas ka VMS-i, kuid see võtab paratamatult aega.

33. Kooseluleping ei ole käsitletav abieluna VMS mõistes. Ka peale KooS jõustumist

puudub PPA-l seadusest tulenev õiguslik alus tähtajalise elamisloa väljastamiseks

registreeritud kooselupartneri juurde, mistõttu ei saanud PPA sellist otsust teha. PPA on

menetlusasutus ning saab lähtuda üksnes kehtivast seadusandlusest. Ametil puudub

seadusest tulenev alus väljastada elamisluba alternatiivselt muul alusel, kui selle jaoks

ei ole esitatud vastavat taotlust.

34. Kehtiv regulatsioon välistab tähtajalise elamisloa andmise võimaluse registreeritud

kooselupartneri juurde. Kui PPA-l puudub alus anda tähtajaline elamisluba VMS § 118

lg 1 alusel, ei tähenda see seda, et elamisloa saaks anda VMS § 118 lg 62 alusel. Igal

alusel tähtajalise elamisloa andmine eeldab selleks ettenähtud tingimuste täitmist ning

vastava taotluse esitamist.

35. KooS-is on reguleeritud kooselulepingu sõlmimise kord, õiguslikud tagajärjed ja

varasuhted ning kooselulepingu lõppemise kord ja tagajärjed. Võimalust taotleda

tähtajalist elamisluba Eesti kodanikust kooselupartneri (registreeritud elukaaslase)

juurde elama asumiseks ei näinud seadus ette enne KooS-i jõustumist ning selline

võimalus puudub ka KooS-s. Kaebajal ei saanud tekkida sellist ootust.

36. Euroopa Liidu kodaniku samasoolise partneri puhul on tegemist Euroopa Liidu

kodanikuga või kolmanda riigi kodanikuga, kellele kohalduvad Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiivist 2004/38/EÜ tulenevad õigused. Samasooliste partneri Eestisse

elama asumine ei sõltu asjaolust, et tegemist on samasoolise partneriga. Eesti kodanike

suhtes nimetatud direktiiv ei kohaldu. Direktiivis sätestatu kajastub Euroopa Liidu

kodaniku seaduses. Seega ei saa olla PPA otsus vastuolus nimetatud direktiiviga,

kuivõrd direktiiv ei ole kaebaja suhtes kohaldatav ning PPA-l puudub kohustus

väljastada elamisluba direktiivis sätestatud alustel.

37. Eesti Vabariik ei diskrimineeri kooselupartnereid ning on astunud olulisi samme KooS

vastuvõtmiseks. Kaebaja õigused ei ole jäetud kaitseta ning kaebajal on võimalus

registreerida oma suhe KooS alusel. KooS rakenduseelnõu on Riigikogu menetluses,

mis tähendab, et riik tegutseb selle nimel, et samasooliste paaride õigused saaksid

piisaval määral kaitstud. EIK ei ole tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on

taganud samasoolistele paaridele võimaluse registreerida oma kooselu muus vormis

peale abielu, riik ei ole teinud kaebajale ja tema partnerile takistusi perekonnaelu Eestis

elamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

38. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud kohtule esitatud tõendeid

leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgnevalt.

39. Kaebuse esitaja eesmärgiks oli saada elamisluba EV elamiseks elukaaslase juurde, kuid

PPA langetas 9.09.2016 otsuse nr 15.3-3.1/2505, mis seda ei võimalda, mistõttu taotleb

kaebaja kohtult Politsei- ja Piirivalveameti kohustamist väljastada XX´le elamisluba.

Teiseks eitas kaebaja kahjunõude mõista Eesti Vabariigilt mittevaralise kahju tekitamise

eest rahaline hüvitis summas 10 000 eurot või kohtu õiglaseks peetud suuruses. Kaebaja

jäi selle juurde, et PPA saab anda temale elamisloa ja EV on kaebajale tekitanud

mittevaralise kahju, mistõttu taotleb ta selle eest rahalist hüvitist.

40. Kohus märgib esmalt, et kaebaja sisustas kohtule nähtuvalt ekslikult RVastS § 7 lg 1,

§ 9 lg 1 ja § 14 lg 1 norme ja faktlist olukorda, mistõttu kohus palus asjaolusid

täpsustada, kuna kohus ei saa mõista kahjuhüvitist välja ilma, et kaebaja ei esitaks

selgelt konkreetse subjektiivse õiguse rikkumist, KooS rakendusaktide andmata jätmise

õigusvastasust, KooS rakendusaktide andmata jätmisest avaliku võimu kandja

kohustuste olulist rikkumist ning kaebaja kuulumist eriliselt kannatanud isikute rühma.

Kaebaja väidetud mittevaralise kahju ei saanud kaebuse asjaoludel tekkida, mistõttu ei

tuli kaebajal tõendada kahju, et rahuldada kahjuhüvitise taotlus. Kohtupraktika kohaselt

peab kaebaja tõendama asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise

nõude tekkimise (vt Riigikohtu 30.01.2012 otsus nr 3-3-1-78-11, punkt 15). Kohus

palus kaebajal täpsustada PPA osas kaebaja õiguste rikkumist, et kontrollida, kas on

õigustatud nõue tema elamisloa taotluse edasiseks lahendamiseks.

HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada

vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või

toimingu tegemist uuesti otsustama. HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus

kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates ka

kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani

poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta

haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Riigivastutuse seaduse § 6 lg 4 näeb ette, et kui õigusvastaselt on jäetud andmata

haldusakt või sooritamata toiming, mille andmine või sooritamine tuleb otsustada

kaalutlusõiguse (diskretsiooni) alusel, teeb kohus nõude rahuldamise korral avaliku

võimu kandjale ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt

võib kohus sama paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul teha avaliku võimu kandjale

ettekirjutuse haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks ilma asjaolude täiendava

kaalumiseta vaid juhul, kui juhtumi asjaolude tõttu ei saa avaliku võimu kandja

haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest asja uuel otsustamisel ühelgi

tingimusel keelduda. Seega eeldab kohustamistaotluse rahuldamine halduskohtu poolt

järeldusele jõudmist, et vastustaja on jätnud kaebaja taotletud toimingu tegemata

õigusvastaselt. Olukorras, mil vastustaja kaalutlusõigus (diskretsioon) ei ole taandunud

nullini, on halduskohtul võimalik kohustamistaotluse rahuldamisel kohustada

vastustajat üksnes kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Õigusvastane kohustuste või

keeldude kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi (RKHK

11.10.2012 määrus haldusasjas nr 3-3-1-35-12, p 19; RKEK 20.12.2001 määrus

haldusasjas nr 3-3-1-8-01, p 22). Kuna kaebaja on esitanud ka kahjunõude riigi vastu,

siis kaebeõiguse sisustamisel tuleb lähtuda HKMS § 44 lõikest 1, mis sätestab, et

kaebaja võib halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks.

Kaebaja on kokkuvõtteks jäänud seisukohale, et ta esitas RVastS § 14 lg-ga 1 ning § 9

lg-ga 1 tulenevalt mittevaralise kahju hüvitamise nõude riigi vastu, kuivõrd ta leiab, et

KooS rakendusaktide vastu võtmata jätmisega on talle tekitatud mittevaralise kahju.

Kaebaja selgitusest nähtub, et KooS rakendusakti (oodatud õigusliku regulatsiooni

loomata jätmine) on alandanud tema väärikust ning riivanud tema õigust eraelu

puutumatusele. HKMS § 44 lõikes 1 sätestatu tähendab ennekõike seda, et kaebajal peab

olema isiklik puutumus kaevatava haldusakti või toiminguga, mis väljendub tema

subjektiivsete õiguste riives. Haldusasjades nr 3-3-1-9-08 ja 3-3-1-20-08 on Riigikohus

selgitanud, et juhul, kui kaebuses nimetatud asjaoludel ei saa isiku õiguste rikkumise

võimalust ja seega halduskohtusse pöördumise õigust välistada, ei saa halduskohus

kaebust tagastada. Kohus võttis nõuded menetlusse ja leiab, et kaebaja kaebus tuleb jätta

tervikuna rahuldamata.

41. Kooseluseaduse rakendamise seadus on vastu võtmata ning kaebaja peab

rakendusaktide vastu võtmata jätmist enda õigusi rikkuvaks ning väidab ühtlasi, et

seadusandja tegevus on olnud rakendusaktide andmata jätmisel süüline (vt RVastS § 9

lg 1). Antud teemal on mitmeid kohtuvaidlusi ja asjakohane kohtupraktika on välja

kujunemata, seega ei saa kaebaja viidata ühelegi kohtu lahendile, mis võiks anda

ammendavaid vastuseid. Kohus esmalt märgib, et riigi tegevust või tegevusetust

praeguse vaidluse kujunemisel on kokkuvõtvalt kaebaja kohtu meelest mõistnud

eksitavalt. Esmalt nähtub, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et registreeritud

elukaaslased tuleks võrdustada abikaasadega ning käesoleva kohtuasja lahendamisel ei

tule võtta seisukohta, kas samasooliste isikute abielu mittevõimaldamine ja

alternatiivselt kooselulepingu sõlmimise võimaldamine on põhiseadusevastane. Kohus

ei nõustu kaebajaga, et riik peaks pelgalt KooS eelnõu pinnalt käsitama

kooselulepinguga registreeritud kooselu abieluga sarnasena ja sellest tulenevalt

omakorda PPA oleks pidanud kaebajale elamisloa andma. Riik oli antud juhul lubanud

reguleerida isikute tsiviilpartnerluse ja ta on seda teinud KooS vastuvõtmisega. Vaidlust

ei ole tekkinud ka küsimuses, kas ja kuidas tunnustada välisriigis sõlmitud abielu, kuna

kaebaja ei ole abielu sõlminud. Asjas viidatud EIK lahendites toodud seisukohad ei ole

ülekantavad käesolevale vaidlusele, kuna vaidluse all ei ole see, kas samasooliste

isikute abiellumist mittevõimaldav riik peaks lubama samast soost isikutel abielluda

(Schalk ja Kopf vs. Austria; Oliari jt vs. Itaalia).

42. Kohus nõustub menetlusosalistega, et kaebaja on püstitanud rea abstraktseid probleeme

ning üksnes asjaolust, et isikud on sõlminud kooselulepingu, ei ole võimalik tuletada

kaebaja õiguste rikkumist ning kaebajale mittevaralise kahju tekkimist. Kaebaja ei saa

esitada kaebust nii, et ta vaidlustab haldusakti või tegevuse abstraktselt, või siis

aspektist, kuidas võinuks asjaolud kujuneda, kui rakendusaktid oleksid antud.

Oletusliku kahjunõude alusel kahjuhüvitise väljamõistmine tähendaks kaebeõiguse

ulatuslikku laiendamist ja populaarkaebuste võimaldamist, ent see on ilmses vastuolus

HKMS ja RVastS regulatsioonide eesmärkidega. Teadmine, et rakendusaktid on välja

andmata, iseenesest õigusselgusetust ei saa kinnitada. Isegi juhul, kui kaebaja sooviks

saavutada nn abstraktset põhiseaduspärasuse kontrolli, saaks seda teha Riigikohus, ent

juhindudes PSJKS regulatsioonist tulenevalt Vabariigi Presidendi, Õiguskantsleri

taotluse alusel, mida kohtule teadaolevalt aga esitatud ei ole.

43. Kaebaja on kohtule kinnitanud, et ta ei kahtle KooS kehtivuses ning ta realiseeris õiguse

registreerida enda kooselu. Seega nähtub, et kaebaja meelest KooS kehtivust ei muuda

kuidagi rakendusaktide olemasolu või puudumine ja kaebajal siinkohal õigusselgusetust

ei ole. Kokkuvõtvalt võib järeldada, et kaebaja on ikkagi vastuoluline ka küsimuses,

kas Eestis samasooliste isikute kooselu on takistatud või mitte, kuid võib mõista, et

kaebaja soostub, et seda ei tunnustata abieluna. Siiski märgib kohus kaebajale selguse

huvides kokkuvõtvalt, et perekonna-ja eraelu on laiema tähendusega, kui abielu ja

perekonnaelu saavad elada ka isikud, kes ei ole abielus. PS § 27 lg 2 ja EIÕK art 12

peetakse silmas mehe ja naise abielu ning samasooliste isikute vaheline abielu ei ole

põhiseaduse kaitsealas. Kuna seadusandja poliitiline valik mitte tunnustada ja mitte

lubada samasooliste isikute abielusid ei ole PS-ga, Euroopa Liidu õigusega, EIÕK-ga

ega muu rahvusvahelise õigusega vastuolus, kinnitab ka kaebaja viidatud kohtupraktika.

EIK on Schalk ja Kopf vs Austria otsuses (p 101) kinnitanud, et EIÕK art 12 ei kohusta

liikmesriike võimaldama samasoolistel isikutel abielluda ning EIÕK art 14 koosmõjus

art-ga 8, mis omavad laiemat reguleerimisala, ei saa tõlgendada selliselt, nagu need

paneksid riigile vastava kohustuse. Selles küsimuses on riikidel suveräänne

otsustusõigus, samuti on riikidel kaalutlusõigus otsustamaks, milliseid alternatiivseid

lahendusi peavad nad vajalikuks samasoolistele paaridele ette näha (p 108). EIK pidas

piisavaks, kui riik on võimaldanud samasoolistel paaridel oma suhet muul viisil

registreerida (p 103), ega tuvastanud samasooliste paaride diskrimineerimist. EIK

kordas aga ka Hämäläinen vs Soome otsuses, et EIÕK art 8 ei saa tõlgendada selliselt,

et see kohustab liikmesriike võimaldama samasoolistel paaridel abielluda (p 71);

samasooliste isikute paaril võimaldati jätkata kooselu muus abielusarnases vormis, mis

nende õigusi piisavalt kaitses. Oliari jt vs Itaalia otsuses märkis EIK, et samasoolistele

paaridele tuleks luua mingi võimalus oma suhe registreerida, kuid jäi oma eelmistes

otsustes väljendatud seisukoha juurde, et EIÕK ei kohusta riike võimaldama

samasoolistel paaridel abielluda ja et tegemist on riigi otsustuspädevusse jääva

küsimusega (p-d 191-192). EIK ei pidanud diskrimineerimiseks seda, kui samasoolistel

paaridel ei võimaldatud abielluda (p-d 193-194). EIK otsusest sj nähtub, et samasooliste

isikute vahelisi abielusid võimaldab 11 liikmesriiki 47-st ehk tegemist ei ole valdava ja

konsensusliku praktikaga, mida Eesti riik peaks kindlasti järgima. EIK on selliselt oma

lahendites leidnud, et EIÕK art 8, 12 ja 14 ei kohusta Euroopa Nõukogu liikmesriike

võimaldama samasooliste paaridel abielluda ning nende perekonna- ja eraelu kaitseb

piisavalt võimalus koos elada (sh perekonnaga taasühineda), abieluga sarnaseid õigusi

kasutada ja oma kooselu muul viisil ametlikult registreerida. Ühtlasi saab kohus

kaebajale selgitada, et Euroopa Liit saab vastu võtta liikmesriikidele siduvaid õigusakte

vaid neis valdkondades, milles liikmesriigid on loobunud oma otsustuspädevusest ja

andnud selle üle Euroopa Liidule. Perekonnaõigus reeglina Euroopa Liidu regulatsiooni

alla ei kuulu ja EL on võtnud vastu üksikuid perekonnaõigust puudutavaid õigusakte,

mh töötajate liikumisvabaduse tagamisega seonduvalt, kuid ei reguleeri, milliseid

abielusid riik peab lubama sõlmida ja milliseid tunnustama. Ehk teisisõnu on iga

liikmesriik säilitanud oma otsustuspädevuse, seega ei saa Euroopa Liit selles osas

liikmesriikidele mingeid ettekirjutusi teha, sest EL tunnistab oma õigusaktides, et abielu

sõlmimise õiguse üle otsustamine on liikmesriikide pädevuses. Euroopa Liidu

põhiõiguste harta art 9 kohaselt tagatakse õigus abielluda ja õigus luua perekond nende

õiguste kasutamist reguleerivate siseriiklike õigusaktide kohaselt. Liit ise kinnitab, et ei

sunni liikmesriikidele peale samasoolistele isikutele abielu sõlmimise võimaluse

andmist. Kuna Eesti riigil on autonoomne ja suveräänne vabadus langetada poliitilisi

otsuseid ja kehtestada õigusakte, siis ei saa ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides

kehtiv õigus või praktika olla Eesti jaoks siduvad. Eesti riik ei ole sarnaselt

Abielulahutuse ja kooselu lõpetamise tunnustamise konventsioonile sõlminud mingit

rahvusvahelist lepingut sõlmitud abielude tunnustamise kohta. Diskrimineerimiseks ei

saa lugeda seda, kui Eestis kehtivad ja Eestile siduvad õigusnormid ei anna

samasoolistel isikutel õigust abielluda, mil ei saa rääkida kaebaja õiguste rikkumisest

või piiramisest (PS § 11). Eri- ja samasoolised paarid ei ole seaduse ees võrdsed, seega

ei pea neid ka võrdselt kohtlema (PS § 12). Kaebaja õigusi ei ole jäetud PS § 13 mõttes

kaitseta, kui tal on tagatud õigus registreerida oma suhe KooS alusel, mis reguleeribki

sarnaselt elukaaslaste isiklikke ja varalisi suhteid. Seega on EV seadusandja tegutsenud

selle nimel, et ka samasooliste paaride õigused saaks piisaval määral kaitstud. EIK ei

ole tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on taganud samasoolistele paaridele

võimaluse oma kooselu registreerimiseks muus vormis peale abielu. Kohus ei ole juba

varasemalt nõustunud kaebaja lähenemisega, justkui riik peaks KooS pinnalt andma

vastused kõigile kaebajat huvitavatele probleemidele, sj nt lahendama samasooliste

abielu sõlmimise, asuma abielusid registreerima või võrdsustama abielu instituudi

tsiviilpartnerlusega.

44. Kohus jääb seisukohale, et ka rakendusaktidelt ei saanud selliselt nõuda midagi enamat,

kui KooS seda võimaldab. KooS-s on reguleeritud kooselulepingu sõlmimise kord,

õiguslikud tagajärjed ja varasuhted ning kooselulepingu lõppemise kord ja tagajärjed,

kuid KooS ei tulene kaebajale subjektiivseid õigusi, mida see ei sisalda, ega põhjendatud

ootust täiendavaks regulatsiooniks, mis vaidlusesemele pole ülekantavad. Arvestades

ka asjaolu, et kui kaebaja sõlmis kooselulepingu, siis pidi ta olema teadlik KooS

regulatsioonist ja asjaolust, et KooS § 26 märgitud rakendusaktid puuduvad, seega ei

saanud kaebajal kooselulepingut sõlmides muid ootusi tekkida.

45. Kaebaja suhtes kehtib õiguskindlus, kuna KooS kehtib ja seda ei ole kehtetuks

tunnistatud ehk teisisõnu, kui PS §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte, mis peab

andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase

ootuse põhimõte), siis seda ei ole rikutud. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus

tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima, ning seaduses tehtav

muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Samas ei võta õiguspärase

ootuse põhimõte parlamendilt õigust vajadusel ka kehtivaid seadusi muuta. Riigikohus

on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber

kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda.

Antud juhul sai kaebaja registreerida enda suhte, kuna kaebaja oma partneriga sõlmis

lepingu viisil, mis nende vajadusi rahuldas. Üldteadaolevalt ei takistata Eestis

samasooliste isikute kooselu, EL kehtiva liikumisvabaduse takistamist kaebaja ei saa

ette heita, kuna samasoosliste kooselu regulatsioonis kaebaja suhtes midagi ei

muutunud.

46. Kaebuse andmetest nähtub, et XX ja Eesti Vabariigi kodanik YY sõlmisid 03.05.2016

Narva notar Tatjana Boitsova juures kooselulepingu. Kuna partnerid ei soovinud

lepingus reguleerida oma varalisi suhteid või muid vastastikuseid kohustusi, siis saab

eeldada, et nad soovisid kasutada edasiseks elukorralduseks just neid võimalusi, mis on

korraldatud olemasolevate eraõiguslike regulatsioonidega. Riik siinkohal ei ole

õigusvastaselt kaebaja eraellu sekkunud, kuna leping on sõlmitud nii nagu pooled

soovisid. Notaril oli kohustus kontrollida kooselulepingu sõlmimise eeldusi (KooS § 3

lg 3) ning ta vormistas lepingu, mis vastab kaebaja tahtele, sinna ei kantud õigusi ja

kohustusi, millest kaebaja ja tema partner loobusid.

47. Nagu kohus märkis, saab kaebaja kaitsta enda subjektiivseid õigusi, seega ei saa kaebaja

esitada kaebust teiste isikute õiguste kaitseks või abstraktselt, mistõttu on vastustajad

õigesti nimetanud, et kaebajal on võimalik subjektiivsete õiguste rikkumise korral

(erinevates võimalikes olukordades) kasutada asjakohaseid õiguskaitsevahendeid.

Kaebaja sai igal juhul arvestada, et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et avaliku

võimu kandjalt ei saa kahju hüvitamist nõuda, kui kahju on võimalik vältida või

kõrvaldada. Juhul, kui kaebajal tekkinuks ebakindlus tuleviku suhtes ja seda saanuks

vältida lepingus täpsemate kohustuste esiletoomisega, siis jättis kaebaja ise esmased

õiguskaitsevahendid kasutamata. Seetõttu on ka õigustatud vastustajate väited, et

kaebajal ongi võimalik erinevates oletatavates olukordades oma õigusi asjakohaste

õiguskaitsevahenditega kaitsta. Kui kaebaja leidis, et tal on võimalik oma suhteid

täpsemalt korraldada olemasolevate eraõiguslike võimalustega või muul viisil, siis ei

saa ka kohus jõuda tulemuseni, et kaebajale on seadusandja tegevusetuse tõttu tekkinud

mittevaraline kahju. Kaebaja saab oma elukorraldust jätkata nii nagu tema

kooseluleping seda võimaldab ning rakendusaktide puudumine ei ole siinkohal

asjakohane.

48. Otsus selle kohta, milliseid reforme korraldada ja milliseid ühiskonnagruppe nende

reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu 30.06.2017 otsus nr 3-

4-1-5-17, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud Riigikohtu praktika). Riigil on suveräänne

õigus ning otsustusruum seadusi anda ja kaebaja ootus saab seisneda selles, et lubatud

tsiviilpartnerlus EV-s tagatakse ja KooS kehtestatakse. Vastav seadus kehtestati, kuigi

kooseluseadusele järgnevalt jäid vastu võtmata rakendusaktid. Ebaselgust võis pigem

tekitada ehk diskussioon sellest, kas KooS on jõustunud ja kehtiv, ent käesolevalt ei ole

kaebajal sellist probleemi tekkinud ja kaebaja ei ole ise ka huvigruppide esindajaks

olnud (erinevalt tema esindajast), mis võiks viidata, et diskussioonide tõttu on tal

pingeid jms. Nagu nähtub, siis sõlmis kaebaja temale vajaliku lepingu, kooselu

sõlmimisel tõrkeid ei tekkinud ning kaebaja registreeritud kooselu tunnustatakse.

Seadusandlik tegevus kulges varasemast ajast ettenähtud menetluses ja KooS kehtestati,

see ei sõltunud personaalselt kaebaja isikust. Põhjendatud ootust regulatsiooniks, mis

võimaldaks kaebaja elamisloa taotlust PPA-l positiivselt lahendada, ei saanud kaebajal

tekkida KooS §-st 26, kuivõrd nimetatud sättest ei tulene, milliseid rakendusakte ja

millise sisuga on seadusandjal kavas vastu võtta. Kaebaja viitab küll seletuskirja

loendile, ent kohtul tuleb nõustuda, et õigusloome protsessis asutakse küsimusi

lahendama sageli hoopiski muude seaduse kaudu või muude rakendusaktidega, kui

algselt kavandatud. Kaebaja õigusi võiks rikkuda olukord, kui tema õigusi enam ühel

hetkel ei tunnustataks ja teda ei loeta KooS alusel registreeritud elukaaslaseks. See ei

sõltuks enam kuidagi asjaolust, kas tegemist on samasoolise partneriga või kas

rakendusaktid on olemas. Kõiki selle seaduse alusel koosellu astujaid võiks riivata

olukord, kui KooS enam ei kohaldata.

49. KooS-es on reguleeritud kooselulepingu sõlmimise kord, õiguslikud tagajärjed ja

varasuhted ning kooselulepingu lõppemise kord ja tagajärjed, st kaebajal sai tekkida

ootus, et see küsimuste valdkond reguleeritakse. Kaebajal ei ole õigust nõuda KooS-e

rakendamist abstraktselt, vaid üksnes osas, millega riivatakse tema konkreetseid

subjektiivseid õigusi. Kohus juba märkis, millises ulatuses kaebaja soovis lepingu

sõlmida ja et ta lepingu sõlmis, siis kaebaja õigusi ei ole jäetud kaitseta ka PS § 13

mõttes, sest teda kaitseb piisavalt võimalus registreerida oma suhe KooS alusel, so nii,

nagu riik seda kavandas ja lubas.

50. Isegi juhul, kui kaebaja ootused seonduvad hoopiski teiste õigusaktide andmisega ja

võimalike muutustega, siis nähtub, et KooS rakendusseaduse eelnõu (114 SE) on

endiselt Riigikogu menetluses, ehk seadusandja tegutseb selle nimel, et samasooliste

paaride õigused saaksid piisaval määral kaitstud. Kohtule ei ole teada, et kohtute

otsustega (veel ka jõustumata olevates asjades) oleks tunnustatud kaebajaga sarnases

olukorras olevate isikute subjektiivset õigust nõuda, et seadusandja reguleeriks

kooselulepinguga

hõlmatud

partnerlussuhteid

samalaadselt

abielule.

KooS-i

rakendusaktide andmata jätmine ei saa selliselt olla õigusvastane seetõttu, et juba

eksisteeriks kohtulahend, mis kohustaks Eesti Vabariiki või selle pädevat

seadusandlikku organit Riigikogu konkreetset KooS-i rakendamise seadust vastu võtma

või samasooliste kooselu õiguslikult mingil kindlal viisil reguleerima. Vastavat

kohustust ei tulene PS-sest, EIÕK-st ega muust õigusaktist või kohtulahendist. Seega ei

saa kohus nõustuda kaebajaga, et KooS rakendusaktide andmata jätmine ei ole

põhiseadusega kooskõlas ning rikuks kuidagi kaebaja õigusi. Isegi juhul, kui kaebaja

hinnangul pidanuks KooS-ga ühel ajal jõustuma rakendusaktid, ei ole tegemist siiski

õigusselgusetu olukorraga, kuna KooS-i rakendusaktide andmata jätmisega ei ole

eelnevast nähtuvalt rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja on ise vaid

abstraktselt võrrelnud samasooliste paaride õiguslikku olukorda ja leidnud, et õiguslik

olukord ei ole selge, ent kaebaja õiguste rikkumise puudumisel ei saa esineda

põhjuslikku seost seadusandja väidetava tegevusetusega, kui see ei puuduta kaebaja

õigusi. Kohtule nähtub, et kaebaja on ekslikult aru saanud, et KooS pidi tagama kõigile

koosellujatele juba pererände. Seda ei õigust ei saa tuletada pelgalt asjaolust, et

seaduseelnõu arutelude kestel kavandati mitmete seaduste muudatusi. Selget

volitusnormi konkreetsete õigustloovate aktide kehtestamiseks ei ole antud, seda ei

saanud ka anda. Riigikogule on jäetud ja antud õigus pereänne reguleerida, mis ei välista

mh edasiselt arvestada KooS alusel sõlminud isikutele muude õiguste andmist, so mis

pererände võimaldab. Kui eeldada, et kaebaja peab silmas, et KooS rakendusaktideks,

mille vastuvõtmata jätmist kaebaja riigile ette heitis, on kooseluseaduse rakendamise

seadus, mille eelnõu (114 SE) on hetkel Riigikogu menetluses, siis saab kohus möönda,

et KooS-i rakendamise seaduse eelnõu (114 SE I) seletuskirjas on tõesti märgitud, et

olukord, kus seadusandja on küll kehtestanud materiaalõigusliku aluse kooselulepingu

sõlmimiseks, kuid on jätnud kehtestamata korralduslikud reeglid isiku seadusest

tuleneva õiguse tagamiseks, võib olla PS-ga vastuolus, riivates PS §-s 14 sätestatud

üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele, milline riive seisneb üldjuhul riigivõimu

tegevusetuses. Täiendavalt on ka märgitud, et KooS-i jõustumisel 1. jaanuaril 2016. a

rakendusaktide jõustumiseta saaks seadusandjale ette heita seda, et isikute PS §-st 14

tulenev põhiõigus korraldusele ja menetlusele ei ole õigustloova akti andmata jätmise

tõttu tagatud, mis aga ei tähenda, et KooS ilma rakendusaktideta jõustumisel oleks

põhiseaduse vastane ja tekitas kaebajale õiguspärase ootuse kõigi subjektiivsete õiguste

realiseerimise võimalikkusele KooS §-s 26 sätestatud ajast. Arvestades, et Riigikohtu

praktikas on selgitatud, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile võimalikele

õiguspositsioonidele, vaid kaitseb isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta

ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima, siis eelnevast nähtus, et

kaebaja suhtes antud õigusi ei ole ära võetud. Selleks, et isikul oleks võimalik asuda

õigusi realiseerima, peavad need olema riigi poolt antud ja nende realiseerimine

õiguslikult võimalikuks tehtud ( nt RKHKo 21.02.2002 nr 3-3-1-6-02, p 18; RKPJKo

17.03.1999 nr 3-4-1-2-99, p II; 31.01.2012 nr 3-4-1-24-11, p 49).

51. Kohus ei nõustu eelnevatel asjaoludel kaebaja seisukohaga KooS-i rakendusaktide vastu

võtmata jätmise põhiseaduspärasuse küsimuses. Kaebusest võib mõista, et PS § 123 lg

2 kohustab PS ja EIÕK vastuolu korral eelistama EIÕK ja selle kohaldamispraktikat,

millest tulenevalt tuleks juhinduda EIÕK-ist ja EIK lahenditest, nt Oliari vs Itaalia.

Vaidlust ei saaks aga olla selles, et puudub õigusnorm, mis kohustaks seadusandjat

samast soost elukaaslaste vahelisi õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima, sellist

kohustust ei tulene Põhiseadusest, EIÕK-st või muust kohtulahendist. Kohus on

eelnevalt märkinud, miks selle lahendi seisukohti ei saa üle kanda käesolevasse

vaidlusesse. Lisaks kordab kohus, et lahend on tehtud Itaalia õigusruumis ja eelviidatud

EIK lahend oli tehtud ka olukorras, kus Itaalias ei olnud vastu võetud kooseluseadusele

sarnanevat õigusakti ehkki Itaalia Konstitutsioonikohus oli korduvalt Itaalia

seadusandjat kutsunud üles seda tegema ja tahe vastas Itaalia elanikkonna ootustele. EV

–s on olemas KooS, millega samasoolised isikud saavad oma suhte õiguslikult

reguleerida, kuid vastu ei ole võetud rakendusakte, et muuta teisi seadusi, mis ei tähenda

kohtu arvates samasugust olukorda, mis kinnitaks EIÕK art 8 rikkumist. Ehk kohus ei

poolda kaebaja järeldust, et Eesti riik peaks automaatselt oma seadusandlusest loobuma

ega saaks kaaluda, milliseid konkreetseid õigusi võiks samasoolised paarid

registreeritud partnerlussuhtest tulenevalt omada. Eestis ei ole ka konsitutsioonikohtu

otsust, mis oleks täitmata.

52. Üldine vajadus samasooliste isikute suhteid reguleerida on EV-s tagatud. PS § 3 lg 1

kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate

seaduste alusel. Küsimuses, mil viisil konkreetselt samasooliste paaride õigussuhteid

riiklikult tunnustama peaks, ei ole ka rahvusvahelise õiguse pinnalt ühtne. Eesti

siseriiklik valik samasooliste isikute õigussuhete reguleerimise küsimuses ei ole

formaalne pelgalt kaebaja subjektiivsest arusaamast, et KooS osutus tema meelest

mittevajalikuks. Seda ei muuda mittevajalikuks pelgalt asjolu, et kaebaja abstraktselt

oletab, et tavaelus on mitmed õigused teostamatud ja ametnikega suhtlusel võiks tekkida

segadusi.

53. Seadusandja otsustuspädevuses on anda välja seadusi, vastavalt demokraatia ja

legitiimsuse põhimõttele peab seadusandja oma valikute tegemisel arvestama ühiskonna

hoiakute ja valijate tahtega. Vastustajad on viidanud läbiviidud uuringu andmetele, mis

selgitavad, et Eesti ühiskonnas valitsevad hoiakud praegusel hetkel kooseluseaduse

rakendusaktide vastuvõtmist kaebaja oodatud viisil pigem ei toeta. Puuduvad ka

Riigikohtu lahendid, milles oleks Riigikohus asunud seisukohale, et olukord, mil VMS

näeb ette elamisloa andmise üksnes abikaasadele, kujutab endast samasooliste

kooselupartnerite diskrimineerimist, nende põhiõiguse rikkumist perekonnaelule. PS §-

de 26 ja 27 kontekstis ei ole riigikohus siiski selliseid lahendeid teinud ja kaebaja

siiinkohal eksib. Seadusandjale ei saa seetõttu kohtu arvates ette heita viivitusi

samasooliste õigussuhete reguleerimise küsimuses või samasooliste õigussuhete

konkreetsel viisil reguleerimata jätmist, antud juhul seoses ka elamislubade küsimusega.

Asjaolu, miks rakendusaktide andmine takerdus võib olla seotud justnimelt tekkinud

probleemist, et ühiskonnas puudus ja puudub veel tänagi selge arusaamine samasooliste

õigussuhetest ja nende riikliku tunnustamise ettenähtavatest tagajärgedest, seda enam,

et koosellujaid võib tekkida palju (nendeks ei ole üksnes samasoolised isikud), sellega

võib kaasneda ulatuslikke kohustusi, milleks riik peab olema valmis ja suuteline neid

kohustusi kandma, nägema ette muudatuste ja tagajärgede ulatust jms. Kohus ei nõustu

kaebajaga, justkui saaks kohus välja töötada sellise regulatsiooni, mida kaebaja soovib.

Isegi kui olukord oleks reguleerimata, siis saab kohus siinkohal üksnes rõhutada, et

ainult riigil ja tema seadusloome organitel on instrumendid, mis võimaldavad

prognoosida, milliseid seadusi on vaja luua, sj prognoosides, kas üks või teine lahendus

võiks kaasa tuua ühiskonna lõhestamisele suunatud aktsioone jms. Küll aga on kohtul

õigus konkreetse kaebuse pinnalt tõlgendada kehtivat õigust, sj rahvusvahelist õigust.

Käesolevalt ongi kohus järeldanud, et Riigikohus ei ole Eesti seadusandjat kohustanud

samasooliste paaride õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima ja vastupidine ei ole

tõendatud. Ka EIK ei ole tuvastanud diskrimineerimist olukorras, kus riik on taganud

samasoolistele paaridele võimaluse registreerida oma kooselu muus vormis peale

abielu, muus osas ei ole võimalik olnud EIK-l oma lahendiga teisele riigile kohutusi

panna. Eelnevast nähtus, et kaebaja sõlmis kooselulepingu, täpsemalt Eestis 03.05.16

(Narva notari juures, tlk 76 pöördel-79) ning kaebaja realiseerib oma õigusi sõltumatult

rakendusaktide olemasolust.

54. PPA –l puudus VMS tulenevalt alus kaebajale elamisloa väljastamiseks. PPA on oma

seisukohtades viidanud muuhulgas (tlk 120), et ka õiguskantsler on asunud sarnaselt

PPA-ga seisukohale, so et samasooliste kooselupartnerite juurde asumiseks elamisluba

anda ei saa. Õiguskantsler on sj teinud ettepaneku Riigikogule muuta välismaalaste

seadust viisil, et saaks anda Eesti kodanike samasoolistele elukaaslastele elamisloa.

Riigikogu on ettepanekule andnud toetuse (tlk 120 pöördel), ent see ei kohustanud PPA-

d andma kaebajale kaebaja soovitud elamisluba, so elama asumiseks abikaasa juurde.

Kuigi kaebaja nimetab (tlk 134), et kooseluseaduse eelnõu tutvustusest § 80 p 5 nähtub,

et VMS § 118 p 1 tehakse muudatus ja sealt avaldubki teostamatute õiguste nimistu,

jääb kohus seisukohale, et isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda riigilt, et

seadusemuudatused tehakse justnimelt sellest seletusest lähtuvalt või niisuguses mahus,

nagu kaebaja seda sooviks.

55. Seotult kaebaja etteheitega, et rikuti hea halduse põhimõtteid saab kohus koheselt aga

märkida, et see on seotud PPA tegevusega, kui viimane tekitas väidetult õigusvastase

olukorra abielutõendit küsides. Kohus siinkohal selgitab, et see asjaolu ei kinnita õiguste

rikkumise võimalikkust (ka kahju küsimuses), kuivõrd samasoolisel isikul on võimalik

sõlmida abielu muus riigis ning kui on tekkinud abieluline side muus riigis, siis sellise

tõendi esitamist või olemasolu ei saanud PPA välistada. Teadaolevalt tekkisid

probleemid muus riigis sõlmitud abielude küsimuses, ent probleem ei puuduta kaebajat,

kuna ta ei väida, et tal on sõlmitud abielu muus riigis. Seega ei ole kaebaja õiguste

rikkumine võimalik hea halduse põhimõtete rikkumisest.

56. Kohus täpsustab lisaks, et Riigikohus ei ole Eesti seadusandjat kohustanud samasooliste

paaride õigussuhteid mingil kindlal viisil reguleerima. Nagu nähtus taustaolukorrast,

siis rakendusaktide andmata jätmist võisid takistada erinevad asjaolud, samuti tulnuks

ehk muuta ka suurel hulgal kaasnevaid akte, mis on kahtlusteta äärmiselt mahukas töö

ning prognoosid edasiseks tegevuseks olid olnud debattides põhjendamatult

optimistlikud. Erinevate survegruppide /huvigruppide eksitavad ootused võisid tekitada

huvitatud isikutes pingeid, samuti ekslikke järeldusi ning ootusi, ent see olukord

iseloomustab tavapärast seadusloomes valitsevat õhkkonda, mitte ei viita kaebaja

õiguste rikkumisele (soovitud ja plaanitud alavääristamisele jms). Kaebaja on ise

nimetanud selle loendi, mis viitab äärmiselt mahukale tööle (tlk 134), samas võib

möönda, et seadusandlikus protsessis võib selguda, et kvandatud mahus muudatusi ei

tulegi teostada. Nagu kohtule esitatud vastustest nähtub, siis KooS kehtib ja sõlmitud

lepingutest tulenevalt saavad isikud oma elukorraldusega hakkama ning vajalikke

tehinguid teostada. Teisalt on avaldatud tõsised argumendid, miks Riigikogu menetluses

olevat KooS-i rakendamisseaduse eelnõu (114 SE) ei saa Riigikogu seadusena vastu

võtta, seda nt juba ka põhjusest, et selle vastuvõtmine eeldab hoopiski põhiseaduse §

104 p-st 1 ja p-st 14 tulenevalt Riigikogu koosseisu häälteenamust, kui oleks vaja muuta

kohtumenetluse seadusi, kodakondsuse seadust (vt KooS-i rakendamisseaduse eelnõu

(114 SE) § 10, § 23 ja § 66), mis mingil põhjusel nii huvigruppidel kui ka seadusandjal

jäi tähelepanuta. Seadusandja kohustust konstitutsiooniliste seaduste muutmiseks ei saa

tuletada seadushierarhias alamaastme seadusest ehk KooS-st, mis Riigikogu veebilehel

asuvatest KooS eelnõu menetluse andmetest nähtuvalt võeti vastu 40 poolthäälega, so

ilma Riigikogu koosseisu häälteenamuseta. Justiitsministeerium lisab seetõttu

asjakohaselt, et PS § 104 eesmärke silmas pidades on tekkinud takistused, kui seaduse

vastuvõtmisest huvitatud Riigikogu liikmetel oleks võimalik Riigikogu järgmisi

koosseise taolisel viisil sundolukorda panna. Ehk kokkuvõtvalt tuleb kohtul möönda, et

otsus sellest, milliseid muudatusi (reforme) teostada ja milliseid ühiskonnagruppe

sellest tulenevalt eelistada, kuulub selgelt seadusandja pädevusse ning on riigi poliitilise

otsustuse küsimus. Kohtule jääb siinkohal ebaselgeks, mida saaks kohus siinkohal

arvestada Riigikohtu lahenditest. Riigikohus ei ole kohtule nähtuvalt kunagi avaldanud,

et ta astub ise seadusandja rolli või asub ise välja töötama nn puuduolevat regulatsiooni.

Ka ei ole Riigikohus võtnud seisukohta analoogilises situatsioonis. Kuna

rakendusseaduse vastuvõtmine eeldab koosseisu häälteenamust, siis ei muutuks see

asjaolu olematuks, et seadusandja kohustust konstitutsiooniliste seaduste muutmiseks ei

saagi tuletada seadushierarhias alama astme seadustest ehk KooS-ist. PS § 104

eesmärke silmas pidades on mõeldamatu, kui seaduse vastuvõtmisest huvitatud

Riigikogu liikmetel oleks võimalik Riigikogu järgmisi koosseise taolisel viisil

sundolukorda panna või et kohtud saaksid siinkohal mingit muud regulatsiooni ette

näha, kui see tuleneb juba seadusest.

57. VMS § 137 lg 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama

asumiseks Eestis püsivalt elava abikaasa juurde VMS-s kehtestatud tingimustel. VMS

§ 118 p 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele elama asumiseks

abikaasa juurde. PPA on kaebaja elamisloa taotluse läbi vaadanud ning tuvastanud, et

kaebaja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Kaebaja taotlus oli esitatud

märkega- elama asumine abikaasa juurde (tlk 65). Kehtivate seaduste alusel ei saa teha

elamisloa andmise otsust, kui elamisloa andmise tingimused ei ole täidetud. Kui kaebaja

taotleb luba Eestis viibimiseks seoses perekonnaelu elamisega abikaasa juurde, siis ei

ole loa tingimused täidetud. Eeltoodust nähtub, et PPA otsus tugineb kehtivale

seadusele ja ei ole õigusvastane.

58. Kuna kaebaja jääb kokkuvõtvalt selle juurde, et PPA otsus on vastuolus Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikaga ning PS §§ -de 12, 26 ja 27 ning et PPA omab vajalikku

kaalutlusõigust ja saaks olukorra lahendada nii, et jättes elamisluba väljastamata VMS

§ 118 lg 1 p 1 alusel, saab ta selle väljastada hoopiski kaaluka riikliku huvi sätete alusel,

siis kahendab kohus ka selel küsimuse. Kohus siinkohal viitab, et kaebaja on ise

selgitanud (tlk 159) oma tegutsemise motiive ja ajendeid seotult Eestisse saabumisega.

Vastavalt selgitab ta, et soovis ja otsis võimalusi muuhulgas ka EV-i saabumiseks,

esmalt uuris, kas tal on võimalik siia õppima või tööle asuda, kuid nii õppimiseks kui

ka tööturul läbilöömiseks olid tal takistuseks vähene keeleoskus ja siinsed kõrged

standardid, seega ta ei taotlenud elamisluba õppimiseks ja töötamiseks ega esitanud

muud taotlust PPA-le. Kui kaebajal tekkis suhe oma elukaaslasega, siis uuris ta

täiendavalt EV-i asumise võimalusi ja esitas taotluse tema juurde elama asumiseks, kuid

EV saabus ta teadvalt turismiviisaga. Ehk kohtule nähtub selgelt, et kaebaja esitas

konkreetse taotluse, mida PPA asus lahendama, so kaebaja taotles luba elama asumiseks

abikaasa juurde, vastavalt tuli seda ka lahendada. Kaebaja tahteavaldust ei moonutatud

ega muudetud tema tahte vastaselt, mis võiks kaasa tuua kaebaja õiguste rikkumise.

Kaebaja on hiljem ise märkinud, et seadusesse tuleks siiski märkida lisaks abikaasadele

ka elukaaslase õigused ehk ta mõistab, et abikaasana ta luba ei saa taotleda. Kohus asus

seisukohale, et kooseluleping ei ole käsitletav abieluna VMS mõistes, seega puudub

PPA-l seadusest tulenev õiguslik alus tähtajalise elamisloa väljastamiseks registreeritud

kooselupartneri juurde. EV-i saabudes olid kaebajale märgitud asjaolud teada. Kaebaja

viitab käesolevalt küll VMS § 118 p 62 kohaldamise võimalusele, ent sellist taotlust ta

lahendamiseks siiski ei ole esitanud. Ka faktilist olukorda ei saa käsitleda sellele normile

vastavalt, kuna välismaalasele elamisloa andmist või pikendamist peaks kohtule

nähtuvalt sel juhul toetama Vabariigi Valitsus või valitsusasutus, kelle hinnangul on

välismaalase Eestis elamisloa alusel elamine ülekaalukalt avalikes huvides ja

välismaalasele elamisloa andmine vastab elamisloa kaaluka riikliku huvi korral andmise

eesmärgile. Niisugust olukorda kaebaja puhul ei esine. VMS seletuskirjas on selgelt

kirjeldatud selle sätte eesmärki ning kohaldamisala, mistõttu on kaebuses väljendatud

seisukoht kohtule nähtuvalt meelevaldne. Siiski ei saa PPA-le ette heita, et ta oleks

jätnud midagi kontrollimata. PPA kontrollis kõiki asjaolusid ja kohtule ei nähtu, et

kaebaja suhtes oleks jäetud vajalikud selgitused ja juhised andmata või tegelikud

asjaolud välja selgitamata. Kaebaja on ise esitanud selgituse, et ta siiski tänab PPA

ametnikke, kes talle on vajalikke selgitusi andnud (tlk 159), mistõttu ei teki kohtul ka

kahtlusi, et kaebaja pole saanud piisavat teavet ning juhendust või esitada asjaolusid,

mis olid asjakohased ja olulised. Kohus eelnevalt märkis, miks hea halduse põhimõtteid

ei ole rikutud, mil kaebaja sai ekslikult aru, miks küsiti temalt andmeid abielutunnistuse

kohta.

Eelnevast nähtus, et VMS § 118 p 62 alusel kuuluvad lahendamisele erandlikud

üksikjuhtumid (vt välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu

– 212 SE – seletuskiri, https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/611e54c5-

f2dc-4ce2-9d26-1e0c2b73c20d). Kaebaja suhtes puudub eelmärgitud avalik huvi ja

valitsusasutuse eelmärgitud toetus, seega ei saa kaebaja ei riigile ega PPA-le ette heita,

kui temale elamisluba VMS § 118 p 62 alusel ei väljastatud. Märgitud norm on selge ja

kaebaja juhtumile ei kohandu, seega ei saa kaebaja nõuda selle kohaldamist isegi mitte

kohtu kaudu.

59. Kohus ei saa nõustuda kaebajaga, justkui oleks täitmata EL direktiivides sätestatu.

Kokkuvõtlikult nähtub, et Eesti kodanike suhtes direktiiv 2004/38/EÜ ei kohaldu ja

vastavalt on seda õigesti nimetanud kaebajale ka vastustajad. Eestis elava Eesti

kodaniku ning tema perekonnaliikme ja leibkonnaliikmete õiguslik seisund

määratletakse Eesti õiguse kohaselt. Direktiivis sätestatu kajastub Euroopa Liidu

kodaniku seaduses (ELKS), seega ei saa olla PPA keeldumine elamisloa väljastamisest

vastuolus nimetatud direktiiviga. Sj ei ole oluline, kas kaebajal on püsiv ja

nõuetekohaselt tõendatud suhe, kuivõrd ei ole isikut, kes liigub liikmesriiki või elab

liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole. PPA on tegutsenud kehtiva VMS alusel, mille

muutmine ei sõltunud vahetult KooS-sest ega rakendusaktide olemasolust. Ehk ka

siinkohal saab kokkuvõtvalt nimetada, et PPA ei pidanud kaebajale elamisluba

väljastama kaebaja taotluse alusel, ent ta ei saanud seda teha ka muul alusel, antud juhul

eelmärgitud direktiivist tulnevalt. Vastavalt ei saa seda nõuda ka kohtu kaudu, sest alus

kaebajale elamisluba väljastada ei tulene direktiivist 2004/38/EÜ ehk direktiivi art 3 lg

1 kohaselt kohaldatakse direktiivi Euroopa Liidu kodanike suhtes, kes liiguvad

liikmesriiki või elavad liikmesriigis, mille kodanikud nad ei ole. Samasuguse selgituse

on normile andnud õiguskantsler 09.12.2015 ettepanekus Riigikogule teemal

välismaalaste

seaduse

põhiseadusega

kooskõlla

viimiseks

(vt

http://www.oiguskantsler.ee/et/seisukohad/seisukoht/ettepanek-valismaalaste-seaduse-

pohiseadusega-kooskolla-viimiseks). Õiguskantsler oma ettepanekus märgib, et

seadusandja on loonud Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel pöörd- diskrimineerimise

olukorra, seega võib leida aset EL kodanike ja nende pereliikmete eeliskohtlemine (p

10). Ehk õiguskantsleri ettepanekust ei saagi kaebaja midagi enamat järeldada, kui see

sisaldab.

Kuna

direktiiv

2004/38/EÜ

ei

kohaldu

praegusele

olukorrale,

liikumisvabadust kasutades vastutab selle direktiivi kohaldamise eest sihtkohariik, siis

ei ole kaebaja suhtes Eesti Vabariik loonud takistusi direktiivi 2004/38/EÜ

rakendamisele. Direktiiv 2004/38/EÜ kohaldub ka nendele EL kodanikele, kes

pöörduvad pärast teises liikmesriigis elamist tagasi oma päritoluliikmesriiki (Euroopa

Liidu kodaniku seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise

seaduse seletuskirja selgitus eelnõu § 1 p 5 kohta, eelnõu 57 SE, Riigikogu XIII

koosseis,

(https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0072befe-91ef-41b7-

8dbf-051db5ec737b). Ehk seletuskirja kohaselt kohaldubki direktiiv 2004/38/EÜ

selgelt Eesti kodanikele ja nende perekonnaliikmetele, kes pöörduvad Eestisse tagasi,

olles teises liikmesriigis perekonna loonud. Kaebaja puhul sellist olukorda ei esine.

60. VMS § 118 p 1 annab aluse elama asumiseks abikaasa juurde. Vaidlust ei ole aga ka

selles, et kaebaja pole sõlminud abielu, vaid on registreerinud EV-s oma kooselu,

mistõttu ei tõusetu küsimus teises riigis sõlmitud abielu tunnustamisest Eestis, so

tulenevalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 55 lg-st 2.

61. Kohus leiab ka seda, et VMS § 118 p-s 1 ei sisaldu seaduse lünka, mida PPA pidanuks

seaduse analoogiat kasutades asuma ületama ega ka looma nn puuduvat õigust. PPA ei

saanud VMS § 118 p 1 selgesõnalist normi jätta kohaldamata ning tugineda otse PS

normidele, et elamisluba siiski väljastada. Täidesaatva riigivõimu asutusel puudub

põhiseaduslik alus (vt PS § 3 lg 1) jätta kehtiv seadus kohaldamata ning tugineda otse

PS-le.

62. Igaühel on õigus oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda asjassepuutuva seaduse PS

vastaseks tunnistamist (PS § 15 lg 2) ja isik võib nõuda ka õigustloova akti andmata

jätmise PS vastaseks tunnistamist. Kuna kaebaja heidab ette seadusandja tegevusetust

rakendusaktide andmise küsimuses, siis eelnevast nähtus, et kooselu reguleerib

09.10.2014 vastu võetud KooS, Riigikogu menetluses on KooS rakendamise seaduse

eelnõu. Riigil on võimalus KooS rakendusaktide puudumine lahendada ka viisil, mil ta

kontrollib, kas muude asjakohaste seaduste ajakohastamine on vajalik ja võimalik.

Kohtule nähtubki, et riik sellega tegeleb ning kui valitud viis ei vasta kaebaja ootustele,

ei tähenda see veel automaatselt õigusselgusetust. Vaidlust ei ole selles, et

kooselulepinguid sõlmitakse, nende õiguslik staatus ei ole tekitanud kaebajale

probleeme. Tekkinud olukorda on Justiitsministeeriumi esindaja selgitanud ja võrrelnud

kohtu meelest õigustatult praktikas juhtumiga omandireformi lahendi pinnalt, so mil

selle seaduse § 7 lg 3 kohaldamisega Riigikohtu üldkogu tegi 28.10.2002 otsuse nr 3-4-

1-5-02. Kui eelnevalt kohus märkis, miks EIÕK-st, EL-i ega siseriiklikust õigusest, PS-

sest, EIK praktikast ega siseriikliku kohtu jõustunud lahenditest ei tulene

riigile/Riigikogule kohustust samasooliste kooselu õiguslikult mingil kindlal viisil

reguleerida või samasoolise isikuga koos elavaid isikuid abielus isikutega õiguslikult

võrdsustada, kui lahendamisel on tähtajalise elamisloa andmise küsimus, siis nähtub, et

2Riigikohtu praktikas on korduvalt selgitatud, et õiguspärane ootus ei laiene kõigile

võimalikele õiguspositsioonidele. Selline ootus kaitseb isiku õiguspärast ootust ja

usaldust, et isikult ei võeta ära riigi poolt antud õigusi, mida isik on asunud realiseerima.

Riigikohtu üldkogus on käsitletud lahendis nr 3-3-1-53-13 õigusselgusetu olukorraga

küsimust küll omandireformi vaidluses, ent Riigikohus on viidatud lahendis selgelt

asunud

seisukohale,

et

eristada

tuleb

õigusselgusetust,

põhiseadusevastast

õigusselgusetust

ning

avaliku

võimu

kandja

kohustuste

olulist

rikkumist

põhiseadusevastase õigusselgusetuse kõrvaldamisel (RKL nr 3-3-1-53-13, p 16). Samas

on oluline märkida, et Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-63-05 leidnud, et Riigikohtu

üldkogu ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike

lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone;

seadusandjale on mõistlik anda nende küsimuste lahendamiseks aega (p 31). Samas saab

möönda, et kaebaja kaebusest ei nähtu, et tal tekkinuks probleeme õiguste

realiseerimisel (KooS 2.ptk), mil praktikas on tekkinud teatav ebamäärasus ja KooS

rakendub vähemalt osaliselt, ent kohtule antud juhul ei ole kaebusest jälgitav, et

kooselulepingu enda õiguslik staatus oleks jäänud ebamääraseks. Kaebaja osas on

probleem selles, et rakendusaktide olemasolul, kui sellega oleks tagatav elamisloa

taotlemine KooS registreeritud elukaaslae juurde, oleks talle soodsam. Kaebajale on

tagatud EV-s elamine muudel alustel, käesolevalt on kaebaja saanud EÕK kaudu

elamise õiguse EV-s, selle alusel saadud luba on kehtiv ja tagab kohtumenetluse ajal

tema õiguslikul alusel elamise. Ka võib mõista, et kaebaja asus tööle ja sai taotleda

elamist seotult tööle asumisega EV-s. Kui seadusandja otsustab, et ta võtab vastu

eraldiseisvalt isikute õigusi tagavad seadused, siis on see õigus olemas, sest seadusandja

poliitilised valikud on tema otsustada. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust, et nõuda

justnimelt rakendusaktide andmist, et tekkinud probleem lahendada. Igal juhul tuleb

anda seadusandjale vajalik aeg, et menetluslikult regulatsioon saaks paika. Ebaselgus,

mis on tekkinud KooS rakendamisel tuleb kõrvaldada seadusandjal, ehk ka selleks on

vajalik mõistlik aeg. Kohus leiab, et selles mõttes ei ole veel tekkinud PS –ga vastuolus

olevat olukorda, arvestades RK eelviidatud lahendis p 32, märgituga, et üldkogu

arvestas Riigikogu menetluses oleva probleemi keerukust ja aega, mis võib kuluda

parlamentaarse otsustusprotsessi tulemusena valitud lahendusvariandi elluviimiseks

vajaliku õigusliku regulatsiooni väljatöötamiseks.

Seega vastab tõele, et antud juhul ei saa olla vaidlust selles, et Riigikohus oleks üheski

lahendis tuvastanud, et KooS rakendusaktide puudumine oleks põhiseadusvastane, ehk

tulebki möönda, et keegi pole kohustanud seadusandjat kõnealuseid rakendusakte

andma või tegema seda nt kindlaks tähtajaks. Kaebaja ei saaks selliselt Riigikohtu

praktika valguses väita avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist RVastS § 14

lg 1 tähenduses. Rakendusaktide vastu võtmata jätmist ei saa pidada selliselt avaliku

võimu kandja kohustuse oluliseks rikkumiseks. Lisaks saab täpsustada, et Riigikogu

menetluses on 2015. aasta oktoobrist kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu (XIII

koosseisu eelnõu 114 SE), selle menetluskäigu kohaselt arutati eelnõud 21.01.2016

õiguskomisjoni istungil, kus otsustati eelnõu arutamist komisjonis jätkata. Kuna eelnõu

esitamine esimesele lugemisele on ajaliselt reguleeritud Riigikogu kodukorra seaduse §

97 lg-ga 1, siis eelnõu teisele lugemisele saatmine ei ole ajaliselt reguleeritud, see sõltub

juhtivkomisjoni tegevusest. Ilmselgelt peab seadusandjale jääma võimalus arutada

õigusakti andmist mõistlikult vajaliku ajaga, arvestades sj menetluslikke regulatsioone,

mida ei saaks eirata, et mitte tekitada olukorda, mis toob kaasa eksimusi, mille

kõrvaldamine omakorda vajaks lisaaega. Eelnõud kooseluseaduse kehtetuks

tunnistamiseks (XIII koosseisu eelnõud 149 SE, 185 SE, 461 SE) ei ole Riigikogus

tagasi lükatud. Samas saab möönda, et õiguspärase ootuse põhimõte ei võta

parlamendilt õigust isegi juba kehtivaid seadusi muuta, sest vastupidiselt oleks selle

võimaluse välistamine samuti vastuolus PS §-st 10 tuleneva demokraatia põhimõttega.

Esindusdemokraatia tingimustes esindab rahvast perioodiliselt toimuvate valimiste teel

volitatud Riigikogu. Riigikohus on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt

muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede

ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid

ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu

30.06.2017 otsus nr 3-4-1-5-17, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud Riigikohtu praktika).

Õigusselguse põhimõttest tulenevalt peab isikul olema mõistlik võimalus ette näha

õiguslikke tagajärgi, mida tema tegevus võib kaasa tuua ja isikul peab olema

õigusnormidele tuginedes võimalik prognoosida avaliku võimu käitumist (RKL 3-4-1-

2-05, p 31). Käesolevalt nähtus, et KooS, VMS ega muu õigusakt ei näe ette võimalust

välisriigi kodanikul taotleda tähtajalist elamisluba Eesti kodanikust kooselupartneri

juurde elama asumiseks ning elama asumisel Eestisse ei saanud kaebaja veel kindlalt

järeldada, et justnimelt rakendusaktide andmisega kaasneb tähtajalise elamisloa

andmine. Muutuste võimalikkust ei saa keegi veel ka edasiselt välistada, ehkki SE

jõustudes oleks kaebaja olukord soodsam, kui elamisluba saaksid taotleda KooS

tulenevalt registreeritud elukaaslased. Kaebaja viidatud kohtulahendistest nähtu samuti,

et EIK leidis, et riigile tuleb jätta kaalutlusruum, eriti tundlikes küsmustees, sj milliseid

konkreetseid õigusi võiks partnerlussuhetest reguleerida ja anda. EV ei ole keeldunud

üldist regulatsiooni andmast ja jätnud KooS kehtestamata. Kaasusepõhist regulatsiooni

ei ole kohtud silmas pidanud ühelgi juhul, kuna see vääraks riikide õigusloome ja selle

vastavuse tegelikele ühiskondlikele vajadustele. EV seadusandja peab tegutsema

olukorras, mil arvamused on polariseerunud, seadusandja peab arvestama, et

muudatuste aktsepteerimine ei pruugi olla vastuvõetav ja vajab lahendamiseks aega. Ka

rahvusvahelises õiguses puudub ühtne ja üldtunnustatud arusaam, seega on küsimuse

lahendamine keeruline ning kaebaja arusaamist regulatsiooni olemasolust või tema

tõlgendusest, ei saakski pidada „üldtunnustatud põhimõtteks“, mida saaks koheselt

asuda rakendama. Kahtlusteta saab seadusandja aga kaaluda kohtupraktikat ja seal

avaldatud seisukohti. VMS näeb praegu ette elamisloa selge regulatsiooni ja

samasooliste isikute õiguslik seisund on määramisel. Küsimus, kas seadusandja

omakorda võiks ja peaks koosellujate vahel tegema vahet ja eelistama elamisloa

andmisel ühtesid või hoopiski teisi isikuid, on samuti seadusandja pädevus ja kohtu

hinnangul praeguses asjas puudub otsene vajadus tuvastada kaebaja kuulumist eriliselt

kannatanud isikute hulka. Senises õigusloomes ja kohtupraktikas pole leitud, et

samasoolise isikuga koos elavad isikuid saaks pidada RVastS § 14 lg 1 tähenduses

eriliselt kannatanud isikute rühmaks. Kooseluseadusest tulenevalt saavad enda õigusi

realiseerida kõik need isikud, kelle partner ei soovi või ei saa mingil põhjusel abielluda,

kuid on nõus sõlmima kooselulepingu. Seadusandja tegevuse tõttu tulenevaid

kahjunõudeid jaatades võib kaasneda nn massnõuete esitamine, millise olukorra

vältimiseks RVastS-i § 14 lg 1 sätestati. Eesti riigi tegevust ei saa tõlgendada

lihtsustatult, justkui seadusandja kavandas või saanuks üldse kavandada kaebajat

alavääristama, kui jättis rakendusaktid andmata.

Kokkuvõtteks nõustub kohus vastustajate seisukohaga, et RVastS § 14 lg 1 sätestatud

eeldused riigivastutuse kohaldamiseks ei ole kaebaja nõude puhul täidetud.

63. Kohtule ei nähtu, et Eesti Vabariik oleks kaebajale tekitanud mittevaralist kahju. KooS

võeti vastu 09.10.2014 a ja selle rakendamise seadus on olnud jätkuvalt kaebuse

esitamisel Riigikogu menetluses ja nagu kohus taustaolukorda hinnates juba märkis, et

võib ka möönda, et seaduse aktiivne menetlemine Riigikogus lõppes küll jaanuaris

2016, mil selgus, et KooS rakendamise seadust kavandatud kujul siiski vastu ei saa

võtta, ent perioodi kuni kaebuse esitamiseni ei saa pidada sedavõrd pikaks, et

mittevaralise kahju tekkimist saaks eeldada. Kaebajale selgus rakendusaktide

puudumine eeldatult ka viivituseta, kui KooS jõustus või siis lähimal ajal. Kohus

nõustub vastustajatega selles, et kaebaja kaebust on raske jälgida ja vastuolulisi väiteid

analüüsida, ent kohus on seetõttu püüdnud igakülgselt tekkinud asjaolusid esile tuua.

Kaebaja on käesolevalt esitanud tema töötamist kinnitava lepingu ja nimetanud, et

Tallinna RK määruse alusel ta sai jääda Eestisse ja asus tööle. Seega nähtub kohtule, et

kaebajal on võimalik Eestis elada ja töötada, ilmselt on kaebajale võimaldatud tööle

asumisega EV-s ka viibimine Eestis tööloast tuleneval alusel ehk EV ei ole teinud

takistusi kaebajal EV elamiseks. Kaebajal ei saanud tekkida antud olukorras seaduse

rakendamisel üleelamisi, mida saaks kvalifitseerida mittevaralise kahjuna, kuigi

erinevatel põhjustel võis kaebaja olla häiritud.

Kui arvestada, et kaebaja on kooskõlas RVastS § 14 lg-ga 1 ning § 9 lg-ga 1 esitanud

mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mida kaebuse ja selle täienduste põhjal tuleb

mõista, kui nõuet hüvitada KooS rakendusaktide vastu võtmata jätmisega tekitatud

mittevaraline kahju, siis nähtub, et RVastS § 14 lg 1 sõnastust arvestades peavad olema

üheaegselt täidetud kõik sättes sisalduvad ja Riigikohtu poolt välja toodud (Riigikohtu

31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 13) eeldused. Õigusloova akti vastu võtmata

jätmisega peab kaebajale olema tekkinud kahju. Kohus eelnevalt ei tuvastanud kahju

tekitamist.

Lisaks saab märkida, et isegi juhul, kui tõlgendada olukorda nii, et riigil juba selgelt

tekkis kohustus rakndusakt anda, kas siis saab käesolev kohus märkida, et Riigikohus

on leidnud, et seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele veelkord

ümber kujundada, sj sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete

olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme teha ja milliseid ühiskonnagruppe nende

reformidega eelistada, on ikkagi seadusandja pädevuses (vt Riigikohtu 30.06.2017 otsus

nr 3-4-1-5-17, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud Riigikohtu praktika).

Kohus nõustub vastustajatega, et kui kaebus lõppastmes rahuldatakse, saab kaebaja

jääda Eestisse elama, kaebuse rahuldamata jäämisel on elamisloa andmisest keeldumine

aga õiguspärane. Ehkki hetkel on I astme kohtud pidanud võimalikuks küll ka

kahjunõudeid tunnustada kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmisest, on

käesoleva kohtu arvates tegemist siiski konkreetselt kaasuste põhiste lahenditega, mil

faktilised asjaolud on erinevad, mistõttu ongi võimalus, et tehakse erinevaid lahendusi,

ent siinkohal on ikkagi tagatud kõigile menetlusosalistele õigus tehtud otsused edasi

kaevata. Kaebaja huvi, et kohus ise asuks seadusandja asemele ja lahendaks elamisloa

taotluse ilma seadusliku aluseta ja see viiks kiiremale tulemusele, ei ole õigustatud.

Kõigile meneltusosalistele jääb kaebeõigus, kui nad kohtuotsusega ei nõustu. Selline

kaebaja huvi ei ole mh kohtus iseseisvalt kuidagi kaitstav ega lubatav.

64. Kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Kohus hinnanud ja kaalunud asjaolusid

igakülgselt leiab, et vastustajate tegevus ei olnud õigusvastane ning puuduvad

menetlusõiguste rikkumised, mis võiksid kaasa tuua kaebaja kaebuse rahuldamise.

65. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Kuna vastustajad ei ole kaebajalt

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtule menetluskulude nimekirja ja

kuludokumente esitanud, jäävad ka vastustajate võimalikud menetluskulud HKMS §

109 lg 1 alusel nende endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/

Karin Kalmiste

OSALISELT TÜHISTATUD RIIGIKOHTU 18.06.2020 KOHTUOTSUSEGA