3-17-563/42 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. november 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-563

Haldusasi

OÜ Väo Paas kaebus Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017

otsuse nr 425 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt

osas, milles see laieneb Jägala lubjakivimaardla mäeeraldise

ja selle teenindusmaa alale

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Väo Paas, volitatud esindajad v. adv-d Martin

Triipan ja Rauno Klemm ning juhatuse liige Veljo

Haube;

Vastustaja – Jõelähtme vald, volitatud esindajad v. adv Karl

Haavasalu ja vallasekretär Leho Kure.

Asja läbivaatamine

Avalikul kohtuistungil 23.10.2017

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Väo Paas kaebus.

2. Tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsus nr 425.

3. Mõista Jõelähtme vallalt OÜ Väo Paas kasuks välja menetluskulud summas 10 311,60

eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 22.12.2017 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-17-563

2(18)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Väo Paas esitas 26.10.2004 Harjumaa Keskkonnateenistusele taotluse keskkonnamõju

hindamise (KMH) algatamiseks seoses lubjakivikarjääri võimaliku rajamisega Harjumaal

Jõelähtme vallas Anija metskonnas asuva maatüki nr 12 piires. Keskkonnateenistus algatas

08.11.2004 KMH ja kinnitas 07.02.2005 KMH programmi. OÜ Väo Paas esitas 14.02.2005

taotluse maavara kaevandamise loa saamiseks kehtivusajaga 25 aastat. Vabariigi Valitsuse

29.07.2010 korraldusega nr 302 väljastati OÜ-le Väo Paas nõusolek kaevandamisloa

väljastamiseks maapõueseaduse (MaaPS) § 34 lg 2 alusel põhjendusega, et kaevandamisega

Jägala lubjakivimaardlas ei kaasneks keskkonnamõju, mida ei ole võimalik ära hoida või

leevendada. Keskkonnaameti 09.06.2011 korraldusega nr HJR 1-15/11/431 anti kaebajale

Jägala lubjakivikarjääris maavara kaevandamise luba. Riigikohtu halduskolleegiumi

15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 tühistati Keskkonnaameti 09.06.2011 korraldus nr HJR 1-

15/11/431, kuivõrd KMH menetluse käigus rikuti imperatiivset seaduse sätet seoses KMH

aruande avalikustamisega ning ei ole võimalik välistada, et õiguspärase haldusmenetluse korral

olnuks menetluse lõpptulemus teistsugune. OÜ Väo Paas esitas 22.10.2013 Keskkonnaametile

kaevandamisloa menetluse uuendamise taotluse, mis Keskkonnaameti 17.02.2014 korraldusega

nr HJR 1-15/14/93 rahuldati. MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 24.03.2014 viimati nimetatud

korraldusele kaebuse Tallinna Halduskohtusse (haldusasi nr 3-14-50364).

2. MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 18.06.2014 Keskkonnaministeeriumile ettepaneku

Ruu küla piirkond ja selle lähiala riikliku kaitse alla võtmiseks. Keskkonnaministeerium edastas

02.07.2014 kirjaga MTÜ Ruu küla heakorra selts ettepaneku Keskkonnaametile, tehes

viimasele ülesandeks looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 3 kohase loodusobjekti kaitse alla

võtmise põhjendatuse hindamise ja kavandatud piirangute otstarbekuse ekspertiisi teostamise.

Keskkonnaministeeriumi 03.07.2014 kirjaga teavitati MTÜ-d Ruu küla heakorra selts

ekspertiisi koostamisest ning asjaolust, et kui eksperdi arvamus kinnitab loodusobjektide kaitse

alla võtmise eelduseid, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas LKS §-ga 9. OÜ Väo

Paas esitas 03.07.2014 vastulause kaitseala moodustamisele ning palus arvestada Jägala

lubjakivimaardla 1. ja 2. plokki puudutavate materjalidega ning mitte kehtestada kaitseala, mis

takistaks maardla kasutuselevõttu. Jõelähtme Vallavalitsus avaldas 25.08.2014 kirjaga kaitseala

moodustamisele toetust. Keskkonnaametile koostas FIE Andres Tõnisson ekspertiisi

„Eksperthinnang Ruu maastikukaitseala moodustamise vajadusele“ (edaspidi eksperthinnang

2014), mille põhijärelduseks oli, et kaitseala loomine ei ole otstarbekas ning seda ei tohiks luua

kaevanduse tõrjumise eesmärgil. Keskkonnaministeeriumi 11.01.2016 kirjaga nr 8-2/16/34-2

teavitati MTÜ-d Ruu küla heakorra selts, et kaitse alla võtmise menetluse algatamist ei peeta

põhjendatuks, viitega eksperthinnangule 2014.

3. MTÜ Ruu küla heakorra selts esitas 23.02.2016 Jõelähtme Vallavalitsusele ettepaneku

võtta Ruu küla lähiümbruse loodusobjekt kohaliku kaitse alla. Jõelähtme vald tellis 17.03.2016

eksperdilt Andres Tõnisson hinnangu loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise põhjendatuse,

otstarbekuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse väljaselgitamiseks. Eksperthinnangus

„Kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala. Vajadus ja põhjendus“ (edaspidi eksperthinnang

2016) soovitati võtta Ruu küla lähiümbruse loodusobjekt kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse

alla. Jõelähtme Vallavolikogu 11.08.2016 otsusega nr 361 otsustati algatada Ruu küla

lähiümbruse kohaliku kaitse alla võtmise menetlus ning delegeeriti kaitse alla võtmise

3-17-563

3(18)

menetluse läbiviimine Jõelähtme Vallavalitsusele. Keskkonnaministeeriumi 11.01.2017 kirjaga

nr 14-6/17/217 ei kooskõlastatud loodusobjekti kaitse alla võtmist.

4. Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsusega nr 425 otsustati võtta Ruu küla

lähiümbrus kaitse alla ja kinnitada kaitse-eeskiri.

5. OÜ-d Väo Paas teavitati 01.03.2017 Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsusest nr 425.

6. OÜ Väo Paas esitas 09.03.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Jõelähtme Vallavolikogu

16.02.2017 otsuse nr 425 tühistamiseks tervikuna või alternatiivselt osas, milles see laieneb

kaevandamisloa taotluses toodud Jägala lubjakivimaardla mäeeraldise ja selle teenindusmaa

alale (katastriüksus 24505:002:0251).

KAEBAJA SEISUKOHAD

7. Kaebaja hinnangul on vaidlustatud otsus nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastane.

Kuigi kaebaja huvi otsusega kehtestatud loodusobjekti kaitse alla võtmise vaidlustamiseks

seondub peaasjalikult Jägala lubjakivimaardla alaga, taotleb kaebaja otsuse tühistamist

tervikuna (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 3-07-2599, p 15). Vastustaja soovib otsusega

luua kohaliku kaitseala Ruu küla ümbrusesse, millisele alale jääb ka Jägala lubjakivimaardla.

Kaebaja on taotlenud kaevandamisluba Jägala lubjakivimaardlas maavara kaevandamiseks.

Vaidlustatud otsuse lisaks 2 olevast kaitse-eeskirja p-st 3.5 tuleneb, et keelatud on kaitsealal

maavara kaevandamine. Seega välistab otsuse alusel loodava Ruu loodusobjekti kaitse alla

võtmine maavara kaevandamise. Vaidlustatud otsus mõjutab selgelt kaevandamisloa taotluse

lahendamist, kuivõrd MaaPS § 55 lg 2 p 11 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest,

kui kohaliku omavalitsuse üksus ei ole nõus kaevandamisloa andmisega ning p 12 kohaselt, kui

taotletava kaevandamisloa alusel tehtavad tööd võivad oluliselt ebasoodsalt mõjutada kaitstavat

loodusobjekti ja seda ebasoodsat mõju ei saa muul viisil vältida kui loa andmisest

keeldumisega. Vaidlustatud otsus rikub ka kaebaja ettevõtlusvabadust (PS § 31), kuivõrd otsus

teeb takistuse kaebaja poolt maavara kaevandamisele Jägala lubjakivimaardlas, kuhu kaebaja

on kaevandamisluba taotlenud.

8. Vastustaja on otsustanud võtta loodusobjekt kaitse alla, et kaevandamine Jägala

lubjakivimaardlas välistada (vt MTÜ Ruu küla heakorra selts 11.12.2014 üldkoosoleku

ettekanne; Jõelähtme Vallavolikogu 26.05.2011 istungi protokolli p 9; Jõelähtme

Vallavolikogu otsuse 2014 veebruari eelnõu). A. Tõnisson on nii 2014 eksperthinnangus kui ka

2016 eksperthinnangus leidnud, et kaitseala moodustamise ajend on olnud võimaliku

lubjakivikaevanduse tõrjumine, mis ei tohiks olla kaitseala loomise põhjenduseks (vt 2014

eksperthinnang, lk 22). Ka Keskkonnaministeerium on oma 11.01.2017 seisukohas juhtinud

tähelepanu sellele, et kaitseala moodustamise eesmärgiks ei saa olla maavara kaevandamise

keelustamine.

9. Vaidlustatud otsus on kaalutlusotsus (haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 1), milles

vastustaja ei ole sisuliselt analüüsinud kaebaja õigustatud ootust ja huvi kaevandamiseks,

riiklikku huvi, mida on korduvalt väljendanud nii Vabariigi Valitsus, Keskkonnaministeerium

kui ka Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM) ning sotsiaal-majanduslikke

aspekte tulenevalt säästva arengu põhimõttest. Seejuures on vastustaja otsuse tegemise

põhjendustes eelkõige rõhutanud riiklikku looduskaitsevajadust ja Natura 2000 elupaikade

kaitset, mille osas on nii riik kui ka A. Tõnisson oma 2014 eksperthinnangus üheselt tuvastanud,

et riikliku kaitseala loomise vajadus puudub.

3-17-563

4(18)

10. Ala kaitse alla võtmiseks puuduvad eeldused, mistõttu on vaidlustatud otsus vastuolus LKS

§-ga 7. Vaidlustatud otsuse p-s 3.2 nimetatud elupaigatüüpide kaitset taotles MTÜ oma

23.02.2016 vastustajale esitatud ettepanekus loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Kaitse alla

võtmise eesmärgina nimetas MTÜ elupaigatüüpide kaitsmise, mida nõukogu direktiiv

92/43/EMÜ (edaspidi loodusdirektiiv) nimetab I lisas (vanad laialehelised metsad (9020*),

põhjamaised lood ja eelkambriumi karbonaatsed silekaljud (6280*), Fennoskandia madalike

liigirikkad arurohumaad (6270*), põhjamaised lamminiidud (6450*) ja läänetaiga (9010*)).

MTÜ ettepanekus ei ole põhjendatud, miks on vastavad elupaigad just Ruu küla lähiümbruses

nii erilised, et nõuavad kaitseala moodustamist. Soovitaval Ruu maastikukaitsealal puuduvad

tegelikkuses sellised loodusväärtused ja elupaigad, mille kaitseks oleks vajalik ning

põhjendatud LKS § 7 alusel kaitseala moodustada. Ka A. Tõnissoni poolt 2014 koostatud

eksperthinnangus on leitud, et elupaik 6280* on Ruu piirkonnas ainuke kompaktsem

elupaigatüüp, mis oleks ala peamine kaitseväärtus, aga ka see on tükeldatud mitmete

hoonestatud ja hoonestamiseks mõeldud kruntidega, lisaks maantee (lk 15); Ruu alal esinevad

elupaigatüübid on Eestis suhteliselt tavalised ja neid on seni Natura loodusaladega hõlmatud;

lihtsalt x-elupaiga fikseerimine ühes kohas ei saa kaasa tuua automaatset järeldust, et siin on

tegemist haruldase alaga; loodusdirektiiv ei eelda kõikide x-elupaigatüübi esinemisalade kaitse

alla võtmist (lk 17). Ka 2016 koostatud eksperthinnangus kinnitab A. Tõnisson 2014

eksperthinnangu järeldust, et loodusväärtustest lähtuvalt puudub vajadus rajada Ruu külas

maastiku- või looduskaitseala (2016 eksperthinnang, lk 5). Ekspert on kokkuvõtvalt kaitseala

vajadust hinnates märkinud, et liikide ja koosluste osas puuduvad planeeritud kaitsealal erilised,

riikliku kaaluga kaitseväärtused ning Jõelähtme vallas on mitmeid luitestikke (2016

eksperthinnang, lk 15). Seda, et puudub alus ja vajadus kaitseala moodustamiseks, on

kinnitanud ka Eesti Geoloogia Seltsi poolt akadeemik ja looduskaitse kuldmärgi kavaler Anto

Raukas oma 06.07.2017 hinnangus (edaspidi A. Raukase hinnang). Kaitseala eesmärkide

määratlemine peab lähtuma kaitse alla võtmise eeldustest LKS §-i 7 mõttes. Ka Keskkonnaamet

ja Keskkonnaministeerium on leidnud, et loodusobjektil puuduvad kaitse alla võtmise eeldused

ning kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud (vt 11.01.2017 kirju). Nimetatud seisukohad on

Jõelähtme vallale siduvad, kuivõrd kohaliku omavalitsusüksuse otsust mõjutavad

keskkonnakaitselised kaalutlused kuuluvad Keskkonnaameti pädevusse (vt Riigikohtu lahendit

nr 3-3-1-31-16, p 23).

11. Põhjendatud ei ole kaitseala loomine ka maastiku ja selle üksikelementide,

metsaökosüsteemi ja elustiku mitmekesisuse ning virgestusvõimaluste kaitseks. Vaidlustatud

otsus ei toetu selles osas ekspertarvamustele, ei sisalda sisulisi põhjendusi vastavatel alustel

kaitseala loomiseks ega lähtu tervikuna MTÜ algsest taotlusest. Puudub nõuetekohane

ekspertiis (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-57-09), kuivõrd 2016 eksperthinnangus ei ole

virgestusvõimalustega seonduvaid küsimusi analüüsitud ning ka ülejäänud aluste osas on

pelgalt mööndud, et tegemist on ilmeka, kuid mitte erilise või suurt kaitseväärtust omava

metsaga. Vaidlustatud otsuses ei ole analüüsitud, kas samaväärseid alasid asub ka lähiümbruses

ning kas piisaks kaitseala piiride muutmisest selliselt, et Jägala lubjakivimaardla jääks

kaitsealast välja. Ka RMK on oma 21.09.2016 kirjas nr 3-1.1/411 rõhutanud, et kaitseala

moodustamise põhjenduseks ei saa kindlasti olla virgestus- ja puhkevõimaluste parandamine

ning säilitamine. Ometi on vastustaja jätnud selle tähelepanuta.

12. Ekslik on vastustaja seisukoht, et loodusobjekti kohalikul tasandil kaitse alla võtmiseks

piisab pelgalt mistahes LKS §-s 43 toodud eesmärgi seadmisest. LKS § 2 kohaselt kaitstakse

loodust looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade puhul ning looduse kaitsel lähtutakse

tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest. Ka kohtupraktikast tuleneb, et olulise

keskkonnamõjuga kaevandamistegevust ei saaks välistada pelgalt soovist säilitada senine

looduskeskkond ehk seada eesmärgiks maastiku kaitse, kui ei ole teada, kas on tegemist

3-17-563

5(18)

maastikuga, mis tegelikult vajab erilist kaitset; igal maastikul on väärtus, kuid selle kaitse alla

võtmiseks peab esinema seaduse tingimustele vastav väärtus (halduskohtu otsus nr 3-09-1232,

p 41).

13. Samuti on rikutud menetlusnõudeid, sh kooskõlastuskohustust ja ärakuulamiskohustust.

Otsuse eelnõu on jäetud õigusvastaselt kooskõlastamata Keskkonnaministeeriumiga (LKS § 9

lg 101; maapõueseadus (kehtivusega kuni 31.12.2016; edaspidi MaaPS v.r) § 62 lg 3; kehtiv

maapõueseadus (MaaPS) § 15 lg 1). Tegemist ei ole pelgalt menetlusnõudega, vaid sisulise

kohustusega, mille kaudu peab toimuma riigi huvide kohane kaalumine. Maapõueseaduse

eelnõu seletuskirjas, millega LKS §-i 9 lisati lg 10.1, on toodud, et sätte eesmärk on tagada

alade kohaliku kaitse alla võtmisel riigi huvi kohane kaalumine, pidades silmas, et ala kaitse

alla võtmine takistab maavara kasutuselevõttu. Isegi kui asuda seisukohale, et tegemist on

menetlusnormiga, siis ei muuda see asjaolu, et sisuliselt oli Keskkonnaministeeriumiga

kooskõlastamise kohustus olemas ka enne 01.01.2017, kuivõrd ka MaaPS v.r § 62 lg 3 kohaselt

tuli

maapõue

kasutamist

puudutav

püsiva

iseloomuga

tegevus

kooskõlastada

Keskkonnaministeeriumiga. Ka juhul, kui möönda, et kooskõlastamiskohustust ei tulenenud

MaaPS-st v.r, tulenes see nõudest arvestada riiklike huvidega kohaliku kaitseala

moodustamisele (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-31-16, p 25 ja nr 3-3-1-54-03, p 41; Tartu

Ringkonnakohtu

lahend

nr

3-08-1195,

p

9).

Samas

on

vaidlustatud

otsuses

kooskõlastamiskohustuse olemasolu kinnitatud, kui p-s 2.2 on märgitud, et ehituslubjakivi

kaevandamise huvi kaalumisel tuleks silmas pidada nii Eesti Vabariigi huvi lubjakivi

kaevandamise vastu Ruu küla lähiümbruses kui ka OÜ Väo Paas huvi lubjakivi kaevandamise

vastu.

14. Vaidlustatud otsuses on jäetud arvestamata kaebaja huvide ja õigustega. Riigikohus on

eraldi rõhutanud keskkonnakaitseliste huvide kõrval ka ettevõtlusvabadust ja õiguspärast

ootust, mida tuleb kaalutlusotsuste korral igakordselt kõrvuti kaaluda (vt Riigikohtu lahend nr

3-3-1-27-13, p 73). Vastustaja ei ole arvestanud, et kaebaja on juba korra sisuliselt läbinud

kaevandamisloa menetluse ja sisuliselt ei ole toimunud muutusi, mis takistaksid uuesti

kaevandamisloa väljastamist. Vastustaja on lähtunud vaid formaalsest argumendist, et

kaevandamisluba veel väljastatud pole, kuid jätnud tähelepanuta, et sisuliselt on

kaevandamisloa menetluses hinnatud kõiki kaevandamisega seonduvaid asjaolusid. Lisaks on

kaebajad esitanud taotluse Jägala lubjakivimaardlas kaevandamiseks juba 14.02.2005, st üle 11

aasta tagasi. Vastustaja ei ole oma vastuseisust kaevandamisele selles menetluses teada andnud.

Arvestades seda ning asjaolu, et 09.06.2011 korraldusega nr HJR 1-15/11/431 andis

Keskkonnaamet kaebajale Jägala lubjakivikarjääris maavara kaevandamise loa, on kaebajal

tekkinud õiguspärane ootus, et talle ei tehta lubjakivi kaevandamiseks põhjendamatuid

takistusi. Kaebaja on teinud selleks märkimisväärseid kulutusi.

15. Vaidlustatud otsuses on vastuolus LKS § 2 lg-ga 2 jäetud kaalumata muud alternatiivsed

huvid ja õigused. LKS §-s 2 toodud põhimõtted, sh säästva arengu põhimõte, laienevad kõigile

LKS alusel kaalutavatele kaitstavatele loodusobjektidele, sh kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitstavatele loodusobjektidele LKS § 4 lg 1 p 6 mõttes. Säästva e jätkusuutliku arengu all

mõistetakse sihipärast arengut, mis parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja

keskkonna talumisvõimega. Jätkusuutliku arengu eesmärk on saavutada tasakaal sotsiaal-,

majandus- ja keskkonnavaldkonna vahel ning tagada täisväärtuslik ühiskonnaelu praeguste ja

järeltulevate põlvede jaoks. Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liidu esindaja tegi vastustajale

ettepaneku läbi viia kaitseala menetluse käigus sotsiaal-majanduslik uuring. Vastustaja on

pelgalt märkinud vaidlustatud otsuse p-s 7.2.2.6, et LKS ei nõua loodusobjekti kaitse alla

võtmise menetluse tarbeks eraldi sotsiaal-majanduslike mõjude analüüsi. Ekslik on vaidlustatud

otsuse p-s 7.2.2.5 tehtud viide LKS § 2 lg 2 eelnõu seletuskirjale, mille kohaselt on vaid

esmatähtsate loodusväärtuste säilitamisel EL-i õigustest tulenevalt majanduslikud ja sotsiaalsed

3-17-563

6(18)

aspektid allutatud ökoloogilistele kriteeriumitele. Seda tulenevalt asjaolust, et esmatähtsate EL-

i õigusest tulenevate kaitseväärtuste kontekstis on juba 2014 eksperthinnangu põhjal leitud, et

kaitsevajadus puudub. Sellest järeldub, et kui puudub vajadus esmatähtsaid loodusväärtusi

kaitsta ja kõne all on kohaliku tähtsusega ala kaitsmine, ei saa ökoloogilisi kaalutlusi tõsta

kõrgemale majanduslikest ja sotsiaalsetest kaalutlustest. Vald on üksnes piirdunud üldsõnalise

viitega senistele valla kogemustele, mis on kaasa toonud õigusvastse otsuse. Samuti ei ole

vastustaja arvestanud 2014 eksperthinnangus märgitut, et Jägala lubjakivimaardlas maavara

kaevandamise mõju jääb küla olulisimale loodusväärtusele (loopealsed) pigem tagasihoidlikuks

ning sellest tulenevalt poleks kaitseala moodustamine otseselt (ja valdavalt) kaevanduse

tõrjumise eesmärgil korrektne. Ilma sisulise analüüsita on vastustaja jätnud tähelepanuta

kaebaja välja toodud asjaolu, et juba kohalikul tasandil tooks kaebaja poolt esitatud ettepaneku

(jätta kaitsealast välja vähemalt planeeritav Jägala lubjakivimaardla ala ja väljaveoteed

ümbritsev ala) järgimine endaga kaasa olulist sotsiaal-majanduslikku kasu, seejuures

looduskaitselisi huvisid oluliselt kahjustamata. Kaevandamisega seoses on Riigikohus

märkinud, et kohaliku omavalitsuse üksus ei või planeerimisalases tegevuses arvestada ainult

kohalikke huve ja jätta riiklikud huvid kõrvale (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-31-16, p 25).

Lisaks on kaebaja viidanud ringkonnakohtu lahendile nr 3-07-2599 ning halduskohtu otsusele

nr 3-09-1232 seoses kohaliku omavalitsuse kohustusega arvestada ka riiklike huvidega. Oma

seisukohad riiklike huvide osas maavara kaevandada, on avaldanud nii MKM oma 26.09.2016

ja 09.12.2016 kirjades, Maa-amet oma 17.08.2016 kirjas nr 6-3/16/9124-7 kui ka

Keskkonnaministeerium oma 11.01.2017 kirjas, millega vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses

arvetanud. Kohalikul omavalitsusel ei ole täielikku ülevaadet maavarade kaevandamisega

seotud üksikasjadest laiemalt, mistõttu ei saa ta lõppastmes osutada maavara kasutamise üle;

see on riigielu küsimus (vt Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-09, p 25).

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

16. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Kaebus

tuleks jätta rahuldamata Anija metskond 11 maaüksuse (katastritunnus: 24505:002:0510),

Naire

maaüksuse

(katastritunnus

24505:002:0132),

Silkoja-Nõmme

maaüksuse

(katastritunnus: 24504:009:0911) ja Anija metskond 12 maaüksuse (katastritunnus

24505:002:0252) kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmist puudutavas osas ainuüksi

põhjusel, et viimatinimetatud maaüksuste kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine

16.02.2017 otsusega ei saa rikkuda kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 10.04.2017 määrus, p 14). Kaebaja on taotlenud kaevandamisloa väljastamist

Ojaveere maaüksusele (katastritunnus: 24505:002:0251). Samas on 16.02.2017 otsusega

võetud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla lisaks Ojaveere maaüksusele veel ka Anija

metskond 11 maaüksus (katastritunnus: 24505:002:0510), Naire maaüksus (katastritunnus

24505:002:0132) ning osaliselt ka Silkoja-Nõmme maaüksus (katastritunnus: 24504:009:0911)

ja Anija metskond 12 maaüksus (katastritunnus 24505:002:0252).

17. Esineb alus Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmiseks

LKS § 7 mõttes. Lähtudes keskkonnaekspert A. Tõnissoni 2016 eksperthinnangust esinevad

eeldused, mis õigustavad Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla

võtmist (vt 2016 eksperthinnang, lk 15). Ruu küla lähiümbruse väärtuslikkus seisneb eelkõige

tõigas, et luitepaigad moodustavad kokku umbes 0,4% Eesti Vabariigi territooriumist ning

Põhja-Eesti lavamaa kui maastikurajooni, mis piirneb Põhja-Eesti pankranniku, Kõrvemaa ja

Lääne-Eesti madalikuga, puhul moodustavad luitepaigad vaid 0,1% selle lavamaa pindalast.

Ruu küla lähiümbruse luitealale lisab täiendavat väärtust selle piirkonna reljeef, kuna Ruu luited

on üle keskmise kõrged ja vaheldusrikkad. Seejuures paikneb kõige esinduslikum osa Ruu küla

3-17-563

7(18)

lähiümbruse luidetest Ojaveere maaüksusel, millel lubjakivi kaevandamiseks on kaebuse esitaja

esitanud taotluse kaevandamisloa väljastamiseks. Lubjakivi kaevandamise korral Ojaveere

maaüksusel luited hävivad, kuna lubjakivi on antud juhul võimalik kaevandada vaid karjääris.

18. Kaebaja on põhjendamatult samastanud loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused ja kaitse

alla võtmise eesmärgi. Loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste ning loodusobjekti kaitse alla

võtmise eesmärgi näol on tegemist kahe erineva sisuga mõistega. Loodusobjekti kaitse alla

võtmise eeldused on sätestatud LKS §-is 7 ning nende eelduste olemasolu või puudumine

kuulub kindlaks tegemisele kaitse alla võtmise algataja poolt korraldatava ekspertiisiga.

Pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärk või eesmärgid kuuluvad vastavalt LKS §

11 lg 1 p-le 1 kindlaks määramisele loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuses (vt ka LKS § 43).

Vaidlustatud otsuse p-s 3 määratletud Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitse alla võtmise eesmärgid on kooskõlas keskkonnaekspert A. Tõnissoni poolt 2016

eksperthinnangus tuvastatud kaitse alla võtmise eeldustega (vt 2016 eksperthinnang, lk-d 5, 8,

10 ja 15).

19. Kaebaja on ebaõigesti jätnud eristamata loodusobjekti riiklikul tasandil kaitse alla võtmise

ja kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise ning on seetõttu meelevaldselt käsitlenud

keskkonnaekspert A. Tõnissoni 2014 eksperthinnangut ja 2016 eksperthinnangut. Kuivõrd

käesoleva kohtuasja raames vaieldakse 16.02.2017 otsuse üle, millega võeti Ruu küla

lähiümbrus kohaliku omavalitsuse kaitse alla, siis ei ole asjakohane lähtuda keskkonnaekspert

A. Tõnisson’i 2014 eksperthinnangust. Seda põhjusel, et A. Tõnisson’i 2014. eksperthinnangus

analüüsiti, kas oleks põhjendatud Ruu küla lähiümbruse riiklikul tasandil kaitse alla võtmine.

Viimatisele küsimusele vastas keskkonnaekspert A. Tõnisson 2014. eksperthinnangus eitavalt,

tuues samas aga 2014.a. eksperthinnangu peatükis 11 „Järeldused ja ettepanekud“ esile, et

„Jõelähtme vald saab Ruu piirkonda väärtustada näiteks kohaliku kaitseala moodustamisega“.

Analüüsimaks, kas oleks põhjendatud võtta Ruu küla lähiümbrus kohaliku omavalitsuse

tasandil kaitse alla, on keskkonnaekspert A. Tõnisson koostanud 2016 eksperthinnangu, mille

punktis 2.8. on keskkonnaekspert A. Tõnisson jõudnud järgmisele järeldusele: „Võttes arvesse

Ruu luitestiku eripära, ala puhkemajanduslikku potentsiaali, kaasnevate kulude tagasihoidlikku

ulatust ja kohaliku kogukonna huvi, soovitan moodustada kohaliku tähtsusega Ruu

maastikukaitseala“. LKS-i eelnõust ilmneb, et teatud piirkonna kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitse alla võtmise eesmärgiks on kohalikul tasandil teatud piirkonna ja looduskaitseliste

tahkude väärtustamine (vt LKS eelnõu seletuskirja seonduvalt LKS § 9 lg-ga 7 ja §-dega 43-

45). Kaebuses on ebaõigesti viidatud Riigikohtu 18.10.2016 otsusele haldusasjas nr. 3-3-1-31-

16, kuivõrd nimetatud lahendis loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla

võtmisega seonduvat analüüsitud ei ole. Kaebuses on mitmel korral eksitavalt viidatud sellele,

nagu oleks vastustaja varasemalt olnud nõus kaebuse esitajale kaevandamisloa väljastamisega

ning nagu ajaliselt hiljem oleks vastustaja oma seisukohtasid selles küsimuses sõnamurdlikult

muutnud. Vastustaja rõhutab, et ta ei ole kordagi olnud nõus kaebuse esitajale kaevandamisloa

väljastamisega. Kaebuses on ebaõigesti viidatud Riigikohtu 15.10.2009 otsusele nr 3-3-1-57-

09. Käesoleval juhul on keskkonnaekspert A.Tõnisson koostanud 2016 eraldi eksperthinnangu

seonduvalt MTÜ Ruu küla heakorra selts poolt esitatud ettepanekuga Ruu küla lähiümbruse

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmiseks.

20. Vaidlustatud otsuse eelnõud ei olnud tarvilik Keskkonnaministeeriumiga kooskõlastada.

LKS § 9 lg 10.1 (jõustunud 01.01.2017) ei kuulu kohaldamisele, kuivõrd Jõelähtme

Vallavolikogu on Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasemel kaitse alla võtmise

menetluse algatanud 11.08.2016 otsusega nr 361 (vt HMS § 5 lg 5). 01.01.2017 jõustunud LKS

§ 9 lg 10.1 on haldusmenetlust reguleerivaks õigusnormiks, kuna 1) loodusobjekti kaitse alla

võtmise menetlus on haldusmenetluseks ning vastavalt LKS §-le 6 kuuluvad ka LKS-i alusel

läbiviidavate haldusmenetluste suhtes kohaldamisele HMS-i sätted; 2) LKS § 9 lg 10.1

3-17-563

8(18)

haldusmenetluslikule iseloomule viitab selles õigusnormis sätestatud Keskkonnaministeeriumi

kooskõlastuse nõue. Kooskõlastus on haldusmenetlusele iseloomulikuks instituudiks; 3) LKS

§ 9 lg 10.1 haldusmenetluslikule iseloomule viitab ka tõik, et LKS § 9 on pealkirjastatud kui

„Loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus“. Seega pidi Jõelähtme Vallavolikogu juhinduma

Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise haldusmenetluse

läbiviimisel haldusmenetlust reguleerivate õigusnormide sätetest, mis kehtisid seisuga

11.08.2016, kui Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise

haldusmenetlus algatati. Seisuga 11.08.2016 ei sisaldunud LKS-is nõuet, nagu tuleks maardlal

asuva

loodusobjekti

kaitse

alla

võtmise

otsuse

eelnõu

kooskõlastada

Keskkonnaministeeriumiga. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2017 kohtumääruse

motiveeriva osa punktis 12 on märgitud, et kaebaja poolt esitatud kaevandamisloa väljastamise

taotluse menetlemine tuleb viia lõpuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS-i alusel ning tulenevalt

01.01.2017 jõustunud MaaPS § 130 lg-st 2 alates 01.01.2017 kehtiva MaaPS-i sätted

kohaldamisele ei kuulu. Samas on LKS §-i 9 täiendatud lõikega 10.1 01.01.2017 jõustunud

MaaPS § 140 p-ga 1.

21. Loodusobjekti kaitse alla võtmise haldusmenetlus on reguleeritud LKS-s ning LKS-s

puudus ja puudub säte, mis nõuaks seda, et loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse

läbiviimisel lähtutaks lisaks LKS-i sätestatud nõuetele veel ka MaaPS-i nõuetest. Seega kujutab

LKS-s sisalduv loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse regulatsioon endast erinormide

kogumist, mille osas ei ole MaaPS-i sätted kohaldatavad (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu

08.10.2009 otsus nr 3-07-1525 ja Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2013 otsus nr 3-11-174).

22. Vastustajale jääb mõistetamatuks, milles peaks seisnema Ruu küla lähiümbruse kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise korral tegevus kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 62

lg-de 2 ja 3 tähenduses. Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla

võtmisel aktiivsest tegevusest maardla alal rääkida ei saa. Vastupidi, Ruu küla lähiümbruse

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine tähendab seda, et aktiivsete lubatavate

tegevuste hulka Ruu küla lähiümbruses piiratakse. Ainuüksi seetõttu on küsitav, kas kuni

31.12.2016 kehtinud MaaPS § 62 lg-d 2 ja 3 saaksid antud juhul olla asjassepuutuvad

õigusnormid. Samuti jääb kuni 31.12.2016 kehtinud MaaPS § 62 lg-de 2 ja 3 puhul ebaselgeks,

kas siis, kui maardla alal paikneva loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla

võtmine on siiski tegevuseks MaaPS § 62 lg-de 2 ja 3 mõttes, on tegemist mitte püsiva

iseloomuga tegevusega või püsiva iseloomuga tegevusega. Loodusobjekti kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine ei saa kuidagi halvendada maavaravaru

kaevandamisväärsena säilimist ning samuti ei halvenda see maavaravarule juurdepääsu.

Maavaravaru jääb maapõues olevaks sõltumata sellest, kas konkreetse maardla alal paiknev

loodusobjekt võetakse kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla või mitte. Alates 01.01.2017

kehtiva MaaPS § 15 lg 1 puhul tõstatub küsimus selle kohta, millisel viisil peaks loodusobjekti

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine olema vaadeldav maapõue seisundit ja

kasutamist mõjutava tegevusena. Samuti tuleks alates 01.01.2015 kehtiva MaaPS § 15 lg 1

juures pidada silmas loetelu, milleks on Keskkonnaministeeriumi või ministri luba vajalik.

Kõnealune loetelu ei viita sellele, nagu oleks loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitse alla võtmiseks tarvilik loa saamine. Tartu Ringkonnakohus on haldusasjas nr. 3-08-1195

toonitanud: „Ala kaitse alla võtmine kohalikul tasandil on LKS järgi kohaliku omavalitsuse

pädevuses olev küsimus ning LKS ei näe sellisel juhul ette kooskõlastamise nõuet riigi või

Keskkonnaministeeriumiga.“

23. Vastustaja on nõuetekohaselt kaalunud kaebaja huve. Kaebaja on korduvalt ära kuulatud

ning 16.02.2017 otsuses lahutamatus lisas nr. 2 on kaebuse esitaja huvidega seonduvat kaalutud

ning on esitatud põhjendused, miks Jõelähtme Vallavolikogu ei ole kaebuse esitaja

seisukohtadega nõustunud. Asjakohatu on kaebuse esitaja viide Tallinna Ringkonnakohtu

3-17-563

9(18)

kohtulahendi nr. 3-07-2599 motiveeriva osa punktile 9. Viimatinimetatud kohtulahendis

käsitleti küsimust selle kohta, kas geoloogilise uuringuloa omandanud isik tuleks kaasata

loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise haldusmenetlusse. Kaebajal ei

ole õiguspärast ootust selles osas, nagu kaebuse esitajale kindlasti kaevandamisluba

ehituslubjakivi kaevandamiseks Ruu küla lähiümbruses väljastatakse. Kaebuse esitaja kui

professionaalne kaevandamisega tegelev ettevõtja peaks mõistma, et kaevandamisloa

väljastamise taotlus võidakse ka jätta rahuldamata või võib esineda muid põhjuseid, miks

kaevandamine ebaõnnestub ning kulutused, mida kaebuse esitaja seonduvalt kaevandamisloa

väljastamise taotlusega on teinud, on vaadeldavad kaebuse esitaja äririskina.

24. Vaidlustatud otsus on kooskõlas kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega. Loodusobjekti

kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise haldusmenetlus on reguleeritud LKS-is ning

vastustaja on LKS-is sätestatud nõudeid järginud. LKS-i regulatsioon ei sätesta nõuet, nagu

tuleks loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise haldusmenetluse

läbiviimisel teostada eraldi sotsiaal-majanduslike mõjude analüüs. Samas saab vastustaja oma

üldisemate kaevandamisega puutumust omavate kogemuste pinnalt järeldada, et valla üldisema

kogemuse kohaselt on kaevandamisest saadavad kahjud alati olnud Jõelähtme valla jaoks

kaalukamad kui kaevandamisest saadavad kasud. Jõelähtme valla tööhõivet ei ole senini rajatud

kaevandused suurendanud, kuna kaevandustööde spetsiifikast tulenevalt kasutavad

kaevandajad oma eriteadmistega tööjõudu. Tulenevalt keskkonnatasude seaduse §-ist 55 1

väheneb ka kohalikele omavalitsustele kaevandamisega seonduvalt makstavate rahasummade

suurust.

25. Kaebaja saab kohtusse pöörduda oma huvide ja õiguste kaitseks. Seetõttu ei ole kaebajal

õiguslikult võimalik vaidlustada 16.02.2017 otsust tuginedes sellele, et 16.02.2017 otsus olevat

vastuolus riiklike huvidega. Samas ei nõustu vastustaja kaebaja väitega, et vaidlustatud otsus

oleks vastuolus riiklike huvidega. Viited sellele, nagu oleks Ruu küla lähiümbruse kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmine vastuolus riiklike huvidega, on põhjendamatud.

Senini on kas üldse formuleerimata või on vähemalt ebapiisavalt formuleeritud maapõue

uurimise ja kasutamise riiklikud huvid ning maavarade kaevandamisega seonduv on lahendatud

kaevandamisest huvitatud ettevõtja keskselt ja tema huvidest lähtuvalt. Puuduvad riiklikul

tasemel koostatud dokumendid selle kohta, kui suur on vajadus ehituslubjakivi järele teatud

kindla perioodi kestel teatud kindlas piirkonnas rajatavate konkreetsete ehitiste tarbeks.

Üldsõnalised viited sellele, et just nimelt Ruu küla lähiümbrusest kaevandatav ehituslubjakivi

on tarvilik riigiteede teehoiukavas nimetatud tee-ehitustööde teostamiseks, on spekulatiivsed.

Lisaks sellele on tee-ehituses aina enam ehituslubjakivile alternatiiviks graniitkillustik, mis oma

omadustelt on ehituslubjakivist valmistatud killustikust vastupidavam.

KOHTU PÕHJENDUSED

26. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

Kaebeõigus

27. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Menetlusosaliste vahel puudub

vaidlus, et kaebaja taotles kaevandamisluba Ojaveere maaüksusele (endine katastritunnus

24505:002:0103; kehtiv katastritunnus 24505:002:0251; I kd, tl-d 22-26 ja 28), kuid

vaidlustatud otsusega on kaitse alla võetud lisaks Ojaveere maaüksusele ka Anija metskond 11

maaüksus

(katastritunnus

24505:002:0510),

Naire

maaüksuse

(katastritunnus

3-17-563

10(18)

24505:002:0132), Silkoja-Nõmme maaüksuse (katastritunnus 24504:009:0911) ja Anija

metskond 12 maaüksuse (katastritunnus 24505:002:0252) (I kd, tl 82).

28. Tallinna Ringkonnakohus on oma 07.07.2008 otsuses nr 3-07-2599 selgitanud, et kaevatav

haldusakt [kohalikul tasandi loodusobjekti kaitse alla võtmise määrus] on tervik sellele lisatud

piirikirjeldusega; kaitseala moodustamisel tuleb kaaluda, kas kaitset vajava loodusobjekti

säilitamine kaalub üles piirangute seadmisest tekkida võiva kahju; kaitseala moodustamine

uutes piirides nõuab samasugust kaalumist; võib olla, et maardla väljaarvamisel kaitsealast ei

jäägi alasse sellise väärtusega loodusobjekte, mis kaaluksid üles kehtestatavad piirangud. Ka

käesoleval juhul on vaidlustatud kohaliku omavalitsusüksuse haldusakti, millega mh võeti Ruu

küla lähiümbrus kaitse alla ning seejuures jäi kaitseala piiresse ka katastriüksus, millel asub

lubjakivimaardla. Eelnevast tulenevalt on kaebaja õigesti märkinud, et tal on kaebeõigus kogu

vaidlustatud haldusakti osas, mitte üksnes Ojaveer katastriüksuse, millel asub lubjakivimaardla.

Seda seisukohta ei lükka ümber ka vastustaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 10.04.2017

esialgse õiguskaitse määrus. Viidatud määruse punktis 14 on selgitatud esialgse õiguskaitse

taotluse kohaldamise ulatust ja abinõu, kuid mitte kaebeõigust. Seetõttu ei oma Tallinna

Ringkonnakohtu 10.04.2017 määruse p-s 14 toodud seisukohad tähtsust kaebeõiguse küsimuse

lahendamisel.

29. Kohus nõustub kaebajaga, et vaidlustatud otsus rikub tema subjektiivseid õigusi. Vaidlust

ei ole selles, et kaebaja on esitanud 14.02.2005 taotluse maavara kaevandamiseks Jägala

lubjakivimaardlas;

Keskkonnaameti

Harju-Järva-Rapla regiooni juhataja 09.06.2011

korraldusega nr HJR 1-15/11/431 „Maavara kaevandamise loa HARM-113 (L.MK/320342)

väljastamine OÜ-le Väo Paas Jägala lubjakivimaardla Jägala lubjakivi mäeeraldisele“ väljastati

OÜ-le Väo Paas Jägala lubjakivikarjääris (kat.tunnus 24505:002:0251) maavara kaevandamise

luba nr HARM-113 (L.MK/320342). Nimetatud kaevandamisluba tühistati Riigikohtu

halduskolleegiumi 15.10.2013 otsusega nr 3-3-1-35-13 ning OÜ Väo Paas 22.10.2013 taotluse

alusel jätkati kaevandamisloa menetlust Keskkonnaameti 17.02.2014 korraldusega nr 1-

15/14/93. Seega on hetkel pooleli kaevandamisloa menetlus. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et

Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsusega nr 425 kehtestati ka loodusobjekti „Kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitstav Ruu loodusobjekt“ kaitse-eeskiri koos seletuskirjaga (edaspidi

kaitse-eeskiri). Kaitse-eeskirja p 3.5 kohaselt on kaitstaval loodusobjektil „Kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitstav Ruu loodusobjekt“ keelatud maavara kaevandamine. MaaPS v.r

§ 34 lg 1 p 2 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui loa taotleja kavatseb kasutada

avakaevandamist ja kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskiri keelab maavara kaevandamise või

kaevandamine kahjustab loodusobjekti, mille kaitse alla võtmine on menetluses. Sama lõike p

3 kohaselt keeldutakse kaevandamisloa andmisest, kui loa taotleja kavatseb kasutada

allmaakaevandamist ja kaevandamine kahjustab kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti,

mille kaitse alla võtmine on menetluses. Seega tingib vaidlustatud otsus kaebaja initsiatiivil

alanud kaevandamisloa menetluse lõpetamise, mis muudaks kaebajal võimatuks saada

kaevandamisluba maavara kaevandamiseks Jägala lubjakivimaardlas. Seega piirab vaidlustatud

otsus kaebaja ettevõtlusvabadust.

30. Kohtuliku kontrolli ulatus sõltub sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb;

juhul kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja

subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub

kaebaja õigusi; õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida

haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega

(Riigikohtu halduskolleegiumi 19.03.2012 määrus nr 3-3-1-87-11, p 28).

31. Käesoleval juhul on kaebus esitatud subjektiivsete õiguste kaitseks. Seega on kaebajal

õigus Jõelähtme vallavolikogu 16.02.2017 otsust vaidlustada üksnes osas, mis puudutab tema

3-17-563

11(18)

subjektiivsete õiguste rikkumist. Kaebaja ei saa oma väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise

kõrvaldamiseks esitatud kaebust põhjendada avalike huvidega (maavara varustuskindlus;

sotsiaalmajanduslikud argumendid; kaevandamisest laekuv tasu). Seetõttu jätab kohus kaebaja

sellekohased väited tähelepanuta.

Jõelähtme vallavolikogu 16.02.2017 otsuse nr 425 õiguspärasuse kontroll

32. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel

kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele. Riigikohus on

selgitanud, et seadusandja tahe oli kvalifitseerida asjaga seotud haldusaktideks üldkorraldusteks

iseäranis maa-ala planeeringud, otsustused konkreetsetel kinnistutel ehitualaste ning loodus- ja

muinsuskaitseliste piirangute seadmisel ja täpsustamisel, samuti otsustused konkreetsete

avalike teede ja muude avalikuks kasutamiseks mõeldud asjade või nende osade

kasutustingimuste kehtestamisel; kaitse-eeskirja regulatsiooni objektiks olevad maatükid on

kindlaks määratud nende asukoha kirjelduse, seega individuaalsete, mitte üldiste tunnuste abil;

tegemist ei ole pelgalt kinnistul käitumise reguleerimisega, vaid reguleeritav tegevus on otseselt

seotud konkreetse kinnistuga; seega võib antud asjas vaidlustatud normide puhul rääkida

kinnisasja avalik-õigusliku seisundi muutmisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.05.2003

määrus nr 3-3-1-31-03, p-d 18, 20 ja 21). Ka käesoleval juhul on vaidlustatud otsus suunatud

Ruu loodusobjekti (mis on piiritletud konkreetsete kinnistutega) avalik-õigusliku seisundi

muutmisele, mistõttu on tegemist üldkorraldusega.

33. Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme vallavolikogu 16.02.2017 otsus halduskohtus

vaidlustatav (HKMS § 6 lg 1; § 37 lg 2 p 1), mistõttu tuleb kohtul kontrollida selle õiguspärasust

sisuliselt.

34. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas Jõelähtme Vallavolikogu poolt

loodusobjekti kaitse alla võtmiseks kohalikul tasandil esinesid LKS §-s 7 loetletud eeldused,

kas kaalutlusõigust on teostatud nõuetekohaselt ning kas otsuse tegemisel on järgitud

menetlusnorme.

35. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

36. LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 10 lg 2 kohaselt võtab kohaliku

omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjekti kaitse alla volikogu kehtestatud üldplaneeringu

või detailplaneeringu alusel (p 1) või ilma planeeringut koostamata (p 2). Kui loodusobjekt

võetakse kaitse alla ilma planeeringut koostamata, tuleb koostada kaitstava maa-ala

piirikirjeldus või maastiku üksikelemendi asukoha kaart ja kinnitada maa-ala või maastiku

üksikelemendi kaitse-eeskiri (LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 10 lg 8).

37. Käesoleval juhul on Jõelähtme Vallavolikogu võtnud Ruu küla lähiümbruse kaitse alla ilma

planeeringut koostamata 16.02.2017 otsusega nr 425. Vaidlustatud otsuse p 2 viimase lause

kohaselt nähtuvad kaitstava loodusobjekti asukoht ja piir visuaalselt kaardilt, mis on kõnesoleva

otsuse lahutamatuks lisaks nr 1. Vaidlustatud otsuse p 4 kohaselt kehtestatakse kõnesoleva

otsusega loodusobjekti „Kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstav Ruu loodusobjekt“ kaitse-

eeskiri koos seletuskirjaga, mis on otsuse lahutamatuks lisaks nr 2. Seega on järgitud LKS

(redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 10 lg-d 2 ja 8. Kohus selgitab, et sõltumata sellest,

kas loodusobjekt on kaitse alla võetud planeeringumenetluses või ilma planeeringuta, on

mõlemal juhul menetleja kohustus kaasata menetlusse nii kinnistu omanikud kui ka avalikkus

(vt LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 9), mistõttu ka riigil kui kaitsealale jääva

kinnistu omanikul, on õigus oma seisukohti haldusmenetluses avaldada.

3-17-563

12(18)

38. Seonduvalt

kaebaja

väitega,

et

rikutud

on

menetlusnõuet,

kuivõrd

Keskkonnaministeeriumilt jäeti kooskõlastus küsimata, märgib kohus järgmist. Vastustaja on

õigesti selgitanud, et kuivõrd haldusmenetlus algas 11.08.2016 (Jõelähtme Vallavolikogu

11.08.2016 otsus nr 361), siis tuli haldusmenetlus läbi viia vastavalt LKS-le (redaktsioon

kehtivusega kuni 31.12.2016) (vt vaidlustatud otsuse seletuskiri, p 6; haldusmenetluse toimik).

Keskkonnaministeeriumiga kooskõlastamise nõue hakkas kehtima 01.01.2017 (LKS § 9 lg

101), mistõttu ei kuulunud see käesoleval juhul kohaldamisele. Nii planeerimismenetluse

läbiviimisel kui loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses on otsustajaks kohaliku

omavalitsuse organ; avalikkuse kaasamine teavitamise ja väljapanekul esitatud ettepanekute

arvestamise näol on ette nähtud mõlemas menetluses (vt LKS § 9) ning riigil on samuti mõlemal

juhul võimalik oma seisukohti avaldada (Tallinna Ringkonnakohtu 07.07.2008 otsus nr 3-07-

2008, p 10). Käesoleval juhul nähtub haldusmenetluse materjalist, et riik kui Jägala

lubjakivimaardla omanik on olnud haldusmenetlusse kaasatud ning ta on saanud avaldada

haldusmenetluses omapoolsed seisukohad (vt vaidlustatud otsuse lisa 2, p 7; MKM 26.09.2016

kiri nr 17-1/16-00206/030 (I kd, tl 66; haldusmenetluse toimik) ja 09.12.2016 kiri nr 17-1/16-

00206/049 (I kd, tl 69; haldusmenetluse toimik); Keskkonnaministeeriumi 11.01.2017 kiri nr

14-6/17/217 (I kd, tl 81; haldusmenetluse toimik); Keskkonnaameti 11.01.2017 kiri nr 12-

1/17/670-2 (I kd, tl 79; haldusmenetluse toimik); RMK 21.09.2016 kiri nr 3-1.1/411

(haldusmenetluse toimik)).

39. Pindalalise loodusobjekti kaitse alla võtmisel: 1) määratakse ala kaitse alla võtmise

eesmärk; 2) LKS § 12 lg-s 1 sätestatud juhul kehtestatakse ala kaitsekord (kaitse-eeskiri); 3)

määratakse ala piir; 4) nimetatakse kaitse alla võetava ala valitseja ning 5) lisatakse otsusele

loodusobjekti asukoha kaart (LKS § 11 lg 1 (redaktsioon kehtivusega kuni 31.12.2016)).

40. Vaidlustatud otsuse p 3 kohaselt on Ruu küla lähiümbruse kohaliku omavalitsuse tasandil

kaitse alla võtmise eesmärkideks: 3.1 Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle

üksikelementide kaitse; 3.2 elupaigatüüpide, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk

7-50) nimetab I lisas, tunnustele vastavate loodusobjektide kaitse; nendeks on eelkõige

loopealsed (elupaik 6280), läänetaiga (elupaik 9010) ja metsastunud luited (elupaik 2180); 3.3

metsaökosüsteemi ja elustiku mitmekesisuse kaitse ning 3.4 virgestusvõimaluste säilitamine ja

parendamine (I kd, tl 82).

41. Kohus nõustub kaebajaga, et kaitseala eesmärkide määratlemine peab lähtuma kaitse alla

võtmise eeldustest LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 7 mõttes. Sellist järeldust

toetab ka LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 11 lg 4 p 1, mille kohaselt esitatakse

loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse seletuskirjas põhjendused kaitse alla võtmise

eesmärkide vastavuse kohta kaitse alla võtmise eeldustele.

42. LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 7 lg 1 kohaselt on loodusobjekti LKS alusel

kaitse alla võtmise eeldus selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline

või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Sama paragrahvi lõike

2 kohaselt võetakse loodusobjekt LKS alusel kaitse alla ka juhtudel, kui see on vajalik nõukogu

direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse

kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi

2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT L 20, 26.01.2010, lk 7–25)

rakendamiseks.

43. Samuti on kaebaja õigesti leidnud, et kuigi kaitse alla võtmise eesmärkide sõnastamine on

kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus, siiski peab LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016)

§ 8 lg-te 3 ja 5 kohaselt toetuma see asjakohasele ekspertiisile ehk käsitlema, kas on täidetud

3-17-563

13(18)

kaitse alla võtmise eeldused ja kas kaitse alla võtmine on otstarbekas. Ka Riigikohus on

selgitanud, et ekspertiis peab tagama, et loodusobjekti kergekäeline kaitse alla võtmine ei

piiraks isikute õigusi, iseäranis kinnistuomaniku õigust kasutada vabalt enda omandit

(Riigikohtu halduskolleegiumi 12.01.2012 otsus nr 3-3-1-68-11, p 19).

44. LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 8 lg 3 kohaselt korraldab kaitse alla võtmise

algataja ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse

ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala

eriteadmistega isiku. Kui loodusobjektil on LKS-ga sätestatud kaitse alla võtmise eeldused ja

kaitse alla võtmine on otstarbekas, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus kooskõlas LKS §-s

9 sätestatuga (LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 8 lg 5). Riigikohus on märkinud,

et kui menetlus algab ilma nõuetekohase ekspertiisita ning ka menetluse kestel ei korraldata

ekspertiisi, mille käigus selgitatakse välja kõik olulised asjaolud, ei saa menetluse tulemusena

antav haldusakt (loodusobjekti kaitse alla võtmise otsus) olla õiguspärane, sest välja on

selgitamata olulised asjaolud; sellisel juhul on nõuetekohase ekspertiisi puudumine oluline

menetlusrikkumine, mis annab aluse menetluse tulemusena antud haldusakti tühistamiseks

(Riigikohtu halduskolleegiumi 15.10.2009 otsus nr 3-3-1-57-09, p 18).

45. Kohtu hinnangul ei ole tegemist Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-57-09 kirjeldatud olukorraga,

kuivõrd käesoleval juhul on Jõelähtme vald tellinud Andres Tõnissonilt ekspertiisi, kaalumaks

kohaliku tähtsusega kaitseala moodustamise vajadust Ruu küla lõunaosas, riigimetsa alal (I kd,

tl 51; edaspidi 2016 eksperthinnang).

46. Küll aga nõustub kohus kaebajaga, et käesoleval juhul ei ole täidetud LKS (redaktsiooni

kehtivus kuni 31.12.2016) §-s 7 sätestatud kriteeriumid.

47. 2016 eksperthinnangus on jõutud järeldusele, et võttes arvesse Ruu luitestiku eripära, sh

puhkemajandusliku potentsiaali, kaasnevate kulude tagasihoidlikku ulatust ja kohaliku

kogukonna huvi, soovitab ekspert moodustada kohaliku tähtsusega Ruu maastikukaitseala (I

kd, tl 57 pöördel). 2016 eksperthinnangu peatükis 2.7 on esitatud kriteeriumid kaitseala

vajaduse hindamiseks. Objekti ohustatuse osas on märgitud, et Ruu luitestiku lõunapoolsemat

(ja ilmekamat) osa võib ohustada kaevandamine; kohaliku omavalitsuse ja kogukonna

seisukohalt on kaevandus selge oht (mis siis, et riiklik huvi võib olla teine); kui luitestik jääks

jätkuvalt RMK majandamisele ei ole luitestikule ohtu näha; kuna ala kasutamine puhkajate

poolt pigem kasvab, on oht ka prahistamise kasvuks (I kd, tl 57). Vaidlustatud otsuse

seletuskirjas on ka viidatud 2016 eksperthinnangule ülaltoodud osas ning lisatud p-s 1.3.1, et

Ruu küla lähiümbruse luitestikku koosmõjus kasvava metsaga ohustavad mitmed erinevad

tegevused; selliste tegevustena tuleks eelkõige nimetada võimalikku ohustatust seonduvalt

kaevandamisega, võimalikku ohustatust tulenevalt ulatuslikumatest lageraietest või

turberaietest, võimalikku ohustatust seonduvalt kaitse alla võetavas piirkonnas mootorsõidukite

ja/või jalgratastega intensiivsest liiklemisest ja/või rohkearvulise osavõtjaskonnaga

massiürituste korraldamisest. Seejuures ei ole seletuskirjas viidatud, kas täiendavad

argumendid ohustatusest tuginevad samuti 2016 eksperthinnangule või on tegemist menetleja

enda hinnanguga. Oluline on siinkohal ka märkida, et vastustaja on jätnud arvestamata 2014

eksperthinnanguga. Kuigi viimatinimetatud ekspertiis oli tehtud Ruu küla lähiümbruse riikliku

kaitse alla võtmise ettepaneku menetlemise raames, siiski on ekspert ise oma 2016

eksperthinnangus märkinud, et tööd võib lugeda jätkuks 2014. aastal valminud

eksperthinnangule, mis käsitles riikliku tähtsusega Ruu looduskaitseala moodustamist (I kd, tl

51).

48. Kohus ei nõustu vastustajaga, et 2014 ja 2016 eksperthinnangud on olemuslikult erinevad.

Mõlemas eksperthinnangus analüüsiti sama piirkonna looduskaitselisi väärtusi, lähtudes LKS

3-17-563

14(18)

§-s 7 sätestatud kriteeriumitest. Ainuüksi küsimus, kas ala võtta looduskaitse alla riiklikul

tasandil

või

kohalikul,

ei

muuda

hinnanguid

olemuslikult

erinevaks.

Mõlemas

eksperthinnangus on mh käsitletud ka luiteid (I kd, tl 35 pöördel, tl 39 ning tl 52 jj). Järelikult

on käesoleva vaidluse lahendamisel oluline võtta arvesse ka 2014 eksperthinnangut, mille on

samuti koostanud A. Tõnisson (I kd, tl 34 jj).

49. 2014 eksperthinnangu peatükis 10 on analüüsitud LKS-s sätestatud kriteeriumeid

hindamaks kaitseala rajamist. Nii on objekti ohustatuse osas märgitud, et kaevandamise

avamine ohustaks selgelt Ruu piirkonda, mitte küll kogu võimaliku maastikukaitseala, ja isegi

mitte selle olulisemaid kooslusi (loopealsed); tavapärast metsamajandamist, selle jätkumist,

saab tõsiseks ohustamiseks lugeda vaid eriti tundlike liikide puhul; absoluutselt iga

(avamaa)kaevandus ohustab loodusväärtusi, need hävivad, tihti pöördumatult; siit ei järeldu, et

iga uue maardla kasutuselevõtt ohustab loodust ja seda tuleb tõrjuda, vaid otsus peaks sõltuma

sellest, kui erilised loodusväärtused alal ikkagi esinevad; neid väärtusi tuleb vaadelda laiemas

kontekstis, mitte piirduda alal leitud x-liikide või x-koosluste esmapilgul justkui esindusliku

nimekirjaga; kaevandamine on normaalne, vajalik ja küllalt reguleeritud tegevus, mille a priori

käsitlemine „loodusobjekti ohustajana“ pole ilmselt olnud seadusandja mõtteks; vastus

küsimusele, kas kaevandus (kui „ohustaja“) on piisav argument, et moodustada Ruu kaitseala,

saab tulla alles pärast vastuse saamist, kui olulised on Ruu piirkonna objektiivsed

loodusväärtused (I kd, tl 43 ja selle pöördel). Harulduse osas on ekspert 2014 hinnangus

märkinud, et eelnenud peatükkide kokkuvõtteks võib väita, et Ruu alal ei ole erilisi

kaitseväärtusi; selliseid, mis vältimatult tingiksid kaitseala moodustamise (I kategooria liigid);

pole mõeldav, et iga vähegi haruldasemaks loetud liigi või iga registreeritud elupaiga juurde

moodustatakse kaitseala (I kd, tl 43 pöördel). Ka 2016 eksperthinnangus on harulduse osas

märgitud, et Ruu luitestiku alal ei ole erilisi, riikliku kaaluga kaitseväärtusi, mis puudutab liike

ja kooslusi, kuid luitestik pinnavormina on omapärane ja ilmekas (I kd, tl 57).

50. Eelnevast nähtub, et objekti ohustatuse osas on 2014 eksperthinnang oluliselt sisukam,

käsitledes sh ka kaevandamise mõju Ruu piirkonnale ning sidudes kaevandamistegevuse

objekti ohustatuse Ruu piirkonnas asuvate loodusväärtuste erilisusega. Ekspert on järeldanud,

et Ruu alal ei ole erilisi kaitseväärtusi, millest omakorda järeldub, et seega ei saa kaevandamine

olla ohustatavaks tegevuseks, mis tingiks kaitseala loomise. Seetõttu on 2016 eksperthinnangus

esitatud seisukoht loodusobjekti ohustatusest kaevandamistegevuse tõttu vastuoluline 2014

eksperthinnanguga.

51. Kohtu hinnangul ei saa tekkida olukorda, kus riiklikul tasandil kaitse alla võtmise

otsustamiseks läbi viidud eksperthinnangus analüüsitakse LKS §-s 7 sätestatud kriteeriume

olemuslikult teisiti, kui kohalikul tasandil sama loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimuses.

Mõlemal juhul tuleb hinnata, kas esineb kaitstavaid loodusväärtusi. Ka ekspert ise on märkinud

2016 eksperthinnangus, et LKS-i kohaselt on üldised eesmärgid ja suur osa kaitse alla võtmise

menetlusest riikliku ning kohaliku kaitse puhul samad (I kd, tl 51).

52. Vastuolusid leidub eksperthinnangutes veelgi. Nii on 2014 eksperthinnangus märgitud, et

Ruu piirkond on kena ja tüüpiline Põhja-Eesti loopealne maastik; pole võimalik hinnata, milline

maastik on eriti tüüpiline ja milline pole üldse tüüpiline; oluline on, et looduskoosluste mõttes

on Ruu külas teadaolevad väärtused (loopealsed ja metsad) Eestis kaitse all juba suuremas

ulatuses, kui seda eeldavad strateegilised dokumendid ja on defineeritud üldisemad eesmärgid

(I kd, tl 43 pöördel). Küll aga on 2016 eksperthinnangus märgitud, et oma põhiplaanilt ei ole

Ruu luitestik tüüpiline, seega on ta pigem eriline (I kd, tl 57). Seejuures ei ole 2016

eksperthinnangus

selgitatud,

miks

on

asutud

teistsugusele

seisukohale

varasema

eksperthinnanguga.

3-17-563

15(18)

53. 2016 eksperthinnangus on märgitud, et luidete geoloogiaga on tegelenud põhjalikumalt

akadeemik Anto Raukas (I kd, tl 52 pöördel). Kaebaja on esitanud kohtule Eesti Geoloogia

Seltsi 06.07.2017 hinnangu Ruu mittevajalikust kaitsealast (II kd, tl 29). Hinnang on

allkirjastatud akadeemiku Anto Raukas poolt. Nimetatud hinnangus on asutud seisukohale, et

võrreldes Läti ja eriti Leedu Kura sääre luitestikega on Eesti luited mannetud ja teaduslikult

väheväärtuslikud; ei saa nõustuda väitega, et Ruu küla ümbruses oleva luitestiku ja seal kasvava

metsa näol on tegu Eesti oludes haruldase maastikuga, millel on oluline teaduslik väärtus;

olulisi kaitseväärtusi kaitstaval alal ei ole; Ruu kaitseala puhul võib kõnelda vaid Eestile üsna

tavalise loodusmaastiku ohustatusest, kuid mitte väärtustest (II kd, tl 29 ja selle pöördel).

54. Ka A. Raukase hinnang kinnitab, et LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) §-s 7

sätestatud eeldused ei ole täidetud. Pelgalt asjaolu, et kohalik kogukond soovib oma elukoha

looduse säilimist muutumatul kujul, ei anna alust moodustada selle eesmärgi saavutamiseks

looduskaitseala, kui sellel puuduvad kaitstavad loodusväärtused. Loodusobjekti kaitse alla

võtmine toimub üksnes avalikes huvides (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.01.2012 otsus nr 3-

3-1-68-11, p 20). Samuti on ekspert oma 2014 eksperthinnangus rõhutanud, et otsus peaks

sõltuma sellest, kui erilised loodusväärtused alal ikkagi esinevad (I kd, tl 43 pöördel).

55. Ka LKS eelnõu (279 SE) seletuskirjas on märgitud, et kohaliku omavalitsuse kaitse

korraldamise võimaluse taastamine on vajalik, et anda võimalus omavalitsustel kaitsta

loodusobjekte, mille väärtus on eelkõige paikkondlik, näiteks mitmed alleed, haljasalad aga ka

looduskooslused (nt ainus kadastik mõnes Lõuna-Eesti vallas). Vaidlustatud otsuse eelnõu

seletuskirjas on aga märgitud, et Ruu küla lähiümbruse luitestiku ja sellel kasvava metsa näol

on tegemist Ruu lähiümbruse seisukohalt tüüpilise maastikuga. Järelikult ei saa olla tegemist

ka kohalikul tasandil olulise loodusväärtuse kaitsega.

56. Vastustaja esitatud Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi ekspertarvamus „Kaberla oja

valgla veekeskkonda mõjutavad survetegurid ning kaitsepiirangud“ on keskendunud üksnes

Kaberla ojale, millele juba kohalduvad looduskaitselised kitsendused (I kd, tl 38 pöördel).

Seetõttu ei oma see antud asja lahendamisel tähtsust.

57. Vaidlustatud otsuse eelnõu seletuskirjas esitatud põhjendused seoses kaitstava

loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärgi „Ruu küla lähiümbruse väärtusliku maastiku ja selle

üksikelementide kaitse“ vastavusest LKS §-s 7 sätestatud eeldustele, on otsitud.

58. Lisaks on vaidlustatud otsuses kaitstava loodusobjekti kaitse alla võtmise ühe eesmärgina

toodud elupaigatüüpide, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7-50) nimetab I

lisas, tunnustele vastavate loodusobjektide kaitse; nendeks on eelkõige loopealsed (elupaik

6280), läänetaiga (elupaik 9010) ja metsastunud luited (elupaik 2180).

59. Kaebaja on õigesti märkinud, et kuivõrd MTÜ Ruu küla heakorra selts taotles vaidlustatud

otsuse p-s 3.2 nimetatud elupaigatüüpide kaitset riiklikul tasandil ning selle tarbeks telliti A.

Tõnissonilt 2014. a eksperthinnang, siis sisuliselt on juba 2014 eksperthinnangus analüüsitud,

kas esineb vajadus looduskaitseala moodustamiseks või mitte. Nii on 2014 eksperthinnangus

asutud seisukohale, et Ruu piirkonnas esinevad looduskaitsealused liigid on üldjuhul küllalt

tavalised ja ei ole laiemas plaanis ohustatud (I kd, tl 40) ning on jõutud kokkuvõttes järeldusele,

et kaitseala loomine Ruu külas ei ole otstarbekas (I kd, tl 44 pöördel). Ekspert on veel

rõhutanud, et pole mõeldav, et iga vähegi haruldasemaks loetud liigi või iga registreeritud

elupaiga juurde moodustatakse kaitseala (I kd, tl 43 pöördel).

60. Asjaolu, et 2016 eksperthinnangus on ekspert mh märkinud, et kui tavapärase

kasvukohatüüpide jaotuse kohaselt ei ole Ruu mets kuigi eriline, siis Natura elupaigatüüpide

3-17-563

16(18)

võtmes (eriti 2180, kui seda võtta 9010 asemele) on tegemist mõnevõrra haruldasema alaga, ei

tähenda, et vahepeal oleksid asjaolud oluliselt muutunud. Seega nõustub kohus kaebajaga, et

ka elupaigatüüpide kaitseks (LKS (redaktsiooni kehtivus kuni 31.12.2016) § 7 lg 2)

loodusobjekti kaitse alla võtmiseks eeldused täidetud ei ole. Liikmesriigi kohustus on tagada

Natura alade kaitse alla võtmine, mis tähendab, et olukorras, kus riik on leidnud, et selleks

vajadust ei esine, siis ei saa kohalik omavalitsus samadel asjaoludel siiski loodusobjekti

kohalikul tasandil kaitse alla võtta. Sellisel juhul ei oleks tegemist paikkondliku väärtusega.

61. Vaidlustatud otsuses on kaitse alla võtmise eesmärkidena märgitud veel metsaökosüsteemi

ja elustiku mitmekesisuse kaitse ning virgestuvõimaluste säilitamine ja parandamine. 2016

eksperthinnangus selliste eesmärkide vastavuse kohta LKS § 7 eeldustele seisukohad

puuduvad. 2016 eksperthinnangu kokkuvõttes on viidatud ala puhkemajanduslikule

potentsiaalile ning puhkemajanduspiirkonda on käsitletud 2016 eksperthinnangus peatükis 2.6

„Ruu piirkonna seosed planeeringutega“. Eelnevast ei nähtu eksperdi selge hinnang, kuidas on

täidetud loetletud eesmärkide vastavus kaitse alla võtmise eeldustele.

62. Sellele viitab ka asjaolu, et vaidlustatud otsuse eelnõu seletuskirjas on kõikide nende

eesmärkide vastavusest kaitse alla võtmise eeldustele märgitud sisuliselt samad argumendid,

viitamata 2016 eksperthinnangule: „Olukorras, kus loodusobjekti säilimist võivad ohustada

kaevandamine ja/või ulatuslik metsa raiumine ja/või intensiivne mootorsõidukite või

jalgratastega liiklemine ja/või rohkearvulise osavõtjaskonnaga massiürituste korraldamine ning

tegemist on [Eesti oludes haruldase maastikuga], on põhjendatud kõnealuse loodusobjekti

kaitse alla võtmine LKS § 7 lg 1 alusel.“ Järelikult ei ole loodusobjekti kaitse alla võtmise

eesmärgid kooskõlas kaitse alla võtmise eeldustega, mistõttu on tegemist õigusvastase

haldusaktiga.

63. Täiendavalt märgib kohus, et pigem on kohaliku omavalitsuse tegelikuks eesmärgiks olnud

loodusobjekti kaitse alla võtmisel, muuta võimatuks Jägala lubjakivimaardlas maavara

kaevandamine. Sellele viitavad järgmised asjaolud: 1) 2016 eksperthinnangus on märgitud, et

seoses lubjakivikarjääri kavandamisega Ruu küla lõunaossa, mis poleks Jõelähtme valla ja Ruu

küla elanike huvides, pöördus vallavalitsus (MTÜ Ruu küla heakorra seltsi poot koostatud

dokumentatsiooni alusel) Keskkonnaministeeriumi poole ettepanekuga kaaluda Ruu piirkonnas

riikliku kaitseala moodustamist; seoses Ruu luitestiku jätkuva ohustatusega (võimalik

kaevandamine), aga ka pikaajalise puhkepiirkonna väljaarendamise perspektiiviga, on

Jõelähtme vald kaalumas kohaliku kaitseala moodustamise vajadust, seekord kohalikust huvist

lähtuvalt (I kd, tl 51 pöördel ja tl 52); 2) 2014 eksperthinnangus on märgitud, et põhiline mure,

mis (ilmselt) on ajendanud Ruu inimesi algatama MKA moodustamist, on võimalik

lubjakivikaevanduse avamine küla lõunaosas (I kd, tl 44 pöördel); 3) Keskkonnaministeeriumi

11.01.2017 kirjas nr 14-6/17/217 on mh märgitud, et kaitseala moodustamise eesmärgiks ei saa

olla maavara kaevandamise keelustamine; vaadates Jõelähtme valla kodulehelt kohaliku

tähtsusega Ruu maastikukaitseala vajadust ja selle loomise põhjendust, on lähtutud sellest, et

lubjakivikarjääri kavandamine Ruu küla lõunaossa ei ole Jõelähtme valla ja Ruu küla elanike

huvides (I kd, tl 81). On ilmne, et kaevandamise vältimiseks loodusobjekti kaitse alla võtmine

ei ole kooskõlas LKS-ga.

64. Arvestades asjaolu, et kohtu hinnangul ei ole täidetud LKS §-s 7 sätestatud eeldused ning

tegemist on seetõttu õigusvastase haldusaktiga, puudub vajadus käsitleda kaebaja teisi

argumente seoses vaidlustatud haldusakti õigusvastasusega.

65. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus OÜ Väo Paas kaebuse ning tühistab Jõelähtme

Vallavolikogu 16.02.2017 otsuse nr 425.

3-17-563

17(18)

Menetluskulude jaotus

66. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on otsus tehtud vastustaja kahjuks, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud

tema enda kanda.

67. Kaebaja on palunud vastustajalt välja mõista menetluskulu kokku 12 672 eurot. Kaebaja

on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja koos kuludokumentidega (HKMS § 109 lg 1).

Kaebaja on esitanud kohtule järgmised menetluskulu dokumendid: 1) arve nr 170427 summas

652,80

eurot

(kirjeldus:

menetlusdokumendi

ettevalmistamine:

kaebus

Jõelähtme

Vallavolikogu 16.02.2017 otsusele nr 425; Rauno Klemm; 3,2 h; tariif 170 eurot/h); 2) arve nr

170828 summas 5214 eurot (haldusasi 24,7 h; 5169 eurot; kirjeldus: - õiguslik analüüs:

Jõelähtme Vallavolikogu otsuse vaidlustamise küsimused, Martin Triipan, 0,6 h, 123 eurot; -

01.03.17 nõupidamine: V. Haube – Jõelähtme Vallavolikogu otsuse vaidlustamise küsimused,

Rauno Klemm, 0,9 h, 153 eurot; - 01.03.17 nõupidamine: V. Haube – Jõelähtme Vallavolikogu

otsuse vaidlustamise küsimused, Martin Triipan, 0,9 h, 184,50; - menetlusdokumendi

ettevalmistamine:

kaebus

halduskohtule,

Rauno

Klemm,

h,

2550

eurot;

-

menetlusdokumendi ettevalmistamine: kaebus halduskohtule, Martin Triipan, 1,6 h, 328 eurot;

- õiguslik analüüs: kohtu 16.03.2017 määrus ja selle vaidlustamise alused, Rauno Klemm, 0,7

h, 119 eurot; - 16.03.2017 e-kirja ettevalmistamine: V. Haube, ülevaade kohtu 16.03.2017

määrusest, Rauno Klemm, 0,2 h, 34 eurot; - 21.03.2017 telefoninõupidamine: V. Haube –

seoses kaebusega, Rauno Klemm, 0,3 h, 51 eurot; - menetlusdokumendi ettevalmistamine:

määruskaebus esialgse õiguskaitse osas, Rauno Klemm, 4,5 h, 765 eurot; - riigilõivud – OÜ

Väo Paas kaebuselt + EÕK taotluselt Jõelähtme Vallavolikogu 16.02.2017 otsuse tühistamise

nõudes, 30 eurot; - riigilõivud – OÜ Väo Paas määruskaebuselt (3-14-53249), 15 eurot); 3) arve

nr 171162 summas 2740,20 eurot (kirjeldus: - menetlusdokumendi ettevalmistamine: vastus

kolmanda isiku kaasamise peale esitatud määruskaebusele, Rauno Klemm, 2,1 h, 357 eurot; -

menetlusdokumendi ettevalmistamine: vastus kolmanda isiku kaasamise peale esitatud

määruskaebusele, Martin Triipan, 0,3 h, 61,50 eurot; - dokumendi analüüs: ringkonnakohtu

määrus EÕK osas, Rauno Klemm, 0,2 h, 34 eurot; - dokumendi analüüs: vastus kaebusele,

Rauno Klemm, 1,5 h, 255 eurot; - õiguslik analüüs: võimalikud täiendavad tõendid ja vastustaja

vastusele vastamine, Rauno Klemm, 0,8 h, 136 eurot; - menetlusdokumendi ettevalmistamine:

kaebaja täiendavad seisukohad, Rauno Klemm, 3,8 h, 646 eurot; - õiguslik analüüs: täiendavate

tõendite esitamise vajadus ja võimalused, Martin Triipan, 0,6 h, 123 eurot; - õiguslik analüüs:

ringkonnakohtu 20.04.2017 määrus ja muud menetlusega seonduvad küsimused, Rauno

Klemm, 1,3 h, 221 eurot; - 25.04.17 nõupidamine: V. Haube, I. Marist, ringkonnakohtu

20.04.2017 määrus ja muud menetlusega seonduvad küsimused, Rauno Klemm, 1,2 h, 204

eurot; - 25.04.17 nõupidamine: V. Haube, I. Marist, ringkonnakohtu 20.04.2017 määrus ja

muud menetlusega seonduvad küsimused, Martin Triipan, 1,2 h, 246 eurot); 4) arve nr 171471

summas 369 eurot (kirjeldus: - 04.05.17 e-kirja ettevalmistamine: kolmanda isiku

menetlusseisund halduskohtumenetluses, kohtumaterjalide analüüs, kohtupraktika analüüs,

määruskaebuse perspektiiv Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2017 määrusele ning selles

esitatavad võimalikud argumendid, Martin Triipan, 1,5 h, 307,50 eurot); 5) arve nr 172539

summa 21,60 eurot (kirjeldus: - 11.09.17 e-kirja ettevalmistamine: Riigikohtu poolt

määruskaebuse menetlusse mittevõtmisest, Rauno Klemm, 0,1 h, 18 eurot); 6) arve nr 172782

summas 2174,40 eurot (kirjeldus: - menetlusdokumendi ettevalmistamine: kaebaja täiendavad

seisukohad ja tõendid, Rauno Klemm, 7,8 h, 1404 eurot; - menetlusdokumendi

ettevalmistamine: kaebaja täiendavad seisukohad ja tõendid, Martin Triipan, 1,2 h, 264 eurot; -

õiguslik analüüs: vastustaja vastus, Rauno Klemm, 0,8 h, 144 eurot) ning 7) arve nr 172789

summas 1500 eurot (kirjeldus: - kohtuistungiks ettevalmistamine: Tallinna HK kohtuistung,

Martin Triipan, 0,5 h, 110 eurot; - menetlusdokumendi ettevalmistamine: 23.10.2017

3-17-563

18(18)

kohtuistungi teesid, Rauno Klemm, 3 h, 540 eurot; - 23.10.17 kohtuistungil osalemine: Tallinna

HK kohtuistung, Martin Triipan, 1,5 h, 330 eurot; - 23.10.17 kohtuistungil osalemine: Tallinna

HK kohtuistung, Rauno Klemm, 1,5 h, 270 eurot).

68. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Riigikohus on selgitanud, et vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruse

hindamisel ei oma üldjuhul tähtsust, mitu advokaati isikut esindas (Riigikohtu

halduskolleegiumi määrus nr 3-3-1-28-09, p 11). Arvestada tuleb kaebuse koostamiseks

läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning asja keerukust (Riigikohtu halduskolleegiumi

otsus nr 3-3-1-35-13, p 32). Kohtu hinnangul on vaidlus küll keeruline, kuid mitte sedavõrd, et

õigustaks kogu ulatuses menetluskulude väljamõistmist vastustajalt. Kohus loeb põhjendatuks

kulud järgmises ulatuses: 1) arve nr 170427 summas 204 eurot (koos km-ga), so 1 h kaebuse

ettevalmistamine; 2) arve nr 170828 summas 4083 eurot (koos km-ga; kohus arvestas maha

riigilõivud haldusasjas nr 3-14-53249 ning vähendas kaebuse ettevalmistamist Rauno Klemm

poolt 15 tunnilt 9,5 tunnile); 3) arve nr 171162 summas 2740,20 eurot (koos km-ga); 4) arve nr

171471 summas 246 eurot (koos km-ga; kohtu hinnangul on põhjendatud ajakulu 1 h); 5) arve

nr 172539 summas 21,60 eurot; 6) arve nr 172782 summas 1516,80 eurot (koos km-ga; kohtu

hinnangul on kaebaja täiendavate seisukohtade ja tõendite ettevalmistamine põhjendatud kokku

6 h ulatuses (Rauno Klemm 5 h ja Martin Triipan 1 h) ning õiguslik analüüs 0,8 h) ning 7) arve

nr 172789 summas 1500 eurot (koos km-ga). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt

kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 10 311, 60 eurot. Muus osas jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Maria Brenner

kohtunik