4-08-5531/6 · 4-08-5531/6 · Viru Maakohus Kohtla-Järve kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. mail 2009 Kohtla-Järve kohtumajas Väärteoasja number 4-08-5531 (2402,08,000667) Kohtunik Inna Kirsipuu Kohtuistungi sekretär, tõlk Olga Štšeglova, Leonora Nõmmik

Väärteoasi kaebemenetluses Sten Zarubini LS § 74-16 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises Menetlusalune isik

Kaitsja

Kohtucväline menetleja

Sten Zarubin, isikukood 37606052235, elukoht xxx, töökoht xxx

Lepinguline kaitsja Vladimir Prudnikov

Komissar Alvar Ottokar, Ida Politseiprefektuur RESOLUTSIOON VTMS § 29 lg 1 p 1, 132 p 3, 133-135 kohus

OTSUSTAS:

Sten Zarubini kaebus Ida Politseiprefektuuri komissar Alvar Ottokar 16.05.2008 otsuse peale väärteoasjas 2402,08,000667 rahuldada täielikult ja nimetatud otsus tühistada.

2 Väärteomenetlus Sten Zarubini süüdistuses LS § 74-16 järgi lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel, väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Edasikaebamise kord.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada kassatsioon Riigikohtule Viru Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtu kantseleis menetlusosalistele tutvumiseks kättesaadav. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 22.05.2009.

Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav 16.07.2009. Kohtuotsus jõustub alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest 30-päevase tähtaja möödumisel ( ehk 16.08.2009) juhul kui ükski menetlusepool ei ole kassatsiooni esitanud.

MENETLUSE KÄIK

Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna preventsiooni- ja patrullitalituse vanemkonstaabel Andres Hints koostas 18.04.2008 väärteoprotokolli AB 1019046 Sten Zarubini suhtes selle fakti kohta, et 18.04.2008 kell 15.00 Ida-Viru maakonnas xxx linnas xxx tn maja nr 10 juures liikudes xxx tn 14 suunas juhtis Sten Zarubin mootorsõidukit xxx riiklik nr xxx lähenedes reguleerimata ülekäigurajale ei vähendanud kiirust ega peatunud, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Seega rikkus Sten Zarubin LE § 46 nõudeid. Sten Zarubini tegu kvalifitseeriti LS § 74´16 järgi. Väärteoprotokoll oli isikule kätte antud allkirja vastu 18.04.2008 (lk 15).

Ida Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna preventsiooni- ja patrullitalituse komissar Alvar Ottokar tegi 16.05.2008 otsuse väärteoasjas 2402,08,000667, milles leidis, et menetlusalune isik juhtides väärteoprotokollis nimetatud ajal ja kohas mootorsõidukit ei andnud teed reguleerimata ülekäigurajal sõiduteed ületavale jalakäijale. Väärteo toimepanek on tõendatud menetlusaluse isiku ütlustega, tunnistaja ütlustega. Kohtuväline menetleja tuvastas, et menetlusalune isik rikkus LE § 46 nõudeid, mille eest on ette nähtud karistus LS § 74´16 alusel. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja ei tuvastanud. Karistuseks määrati LS § 74´16 alusel rahatrahv 50 trahviühikut summas 3000 krooni (lk 22).

03.06.2008 laekus Viru Maakohtule menetlusalune isiku Sten Zarubini kaebus tema suhtes 16.05.2008 tehtud otsuse peale väärteoasjas 2402,08,000667.

3 KAEBUSE SISU

Kaebuses palus menetlusalune isik tühistada tema suhtes kohtuvälise menetleja poolt 16.05.2008 tehtud otsus väärteoasjas 2402,08,000667 ning väärteomenetlus lõpetada. Kaebuses väitis S Zarubin, et tema ei ole LS § 74-16 järgi kvalifitseeiritavat väärtegu toime pannud. 18.04.2008 juhtis ta sõiduautot xxx, reg nr xxx, liikus xxx viadukti juurest xxx kalmistu poole. Viaduktil liikus kiirusega 30 km/t, kuna seal on kiiruse piirang. xxx postkontori juures olevale ülekäigurajale lähenedes vähendas ta veelgi kiirust, sest nägi jalakäjat, kes väidetavalt soovis ületada teed. Jalakäija tegi talle käega märgu, et ta võiks edasi sõita, sest jalakäija alles lähenes ülekäigurajale. Ta sõitiski madala kiirusega edasi. Ülekäigusrajast 200 m kaugusel seisis eravärvides politseisauto. Talle esitati süüdistus, et ta rikkus LE 46 sätet, ei andnud teed jalakäijale. Koostati väärteoprotokoll, süüdistusega ta nõus ei olnud, mille kohta andis ka kohapeal selgitusi. Tema süüd kinnitavaid tõendeid politsei talle esitanud ei olnud. 30 minutit hiljem ta kohtas sama jalakäijat xxx linnas, pöördus tema poole, ja rääkis talle juhtunust, et milline on talle esitatud süüdistus. See jalakäija on S K, kes andis talle oma kontaktandmed, ja kelle ülekuulamist on ta nõudnud ka kohtuvälise menetlemise käigus. Väärteotoimikus olevatest fotodest ei ole võimalik tuvastada fotode tegemise kellaaega, kuupäeva, sõiduki marki ega sõiduki juhti.( lk 1-2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KOHTUISTUNGIL

Kohtuvälise menetleja esindaja Alvar Ottokar palus jätta kaebus rahuldamata ja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leidis, et liiklusrikkumine on tõendatud tunnistaja E. P ütlustega, samuti fotodega. Fotodest nähtub, et menetlusaluse isiku ütlused ja tunnistaja S. K ütlused ei lange kokku fotodel oleva informatsiooni sisuga. Fotodest lk 18-19 ja kohtuistungil vaadeldud kohtuvälise menetleja ametlikus arvutis olevatest fotodest nähtub, et jalakäija kõndib juba sõidurajal enne seda kui auto jõuab temani ja jalakäija pidi aeglustama oma liikumist, et auto saaks temast mööda sõita. See ei klappi tunnistaja S. K ütluste ega menetlusaluse isiku väitega, et tunnistaja andis auto juhile märgu sõita edasi seistes ohutussaarekel, ja alles peale auto temast mööda sõtmist alustas liikumist ülekäigurajal. Seega, menetlusaluse isiku ja tunnistaja S. K ütlused on vastuolus objetiivse tõendiga – fotodega. Tunnistaja E. P ütlused langevad aga kokku fotodel oleva informatsiooniga, et juht ei andnud teed jalakäijale. Seetõttu otsuse tegemisel tuleb tugineda tunnistaja E. P ütlustele ja fotodele. Kohtuvälise menetleja avaldas, et tema arvates lk 18-19 fotodele jädvustatud auto on tumerohelist värvi, ka auto mark on tunnetatav, regitreerimismärk ei ole nähtav.

Menetlusalune isik S. Zarubin ja tema kaitsja V. Prudnikov jäid kaebuses toodud seisukohale ja selle motiividele.

4

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA SELLE PÕHJENDUSED

Kohtuistungil uuritud tõendid

Menetlusalune isik andis kohtuistungil ütlusi, mis vastavad sisuliselt kaebuses toodud asjaoludele. Ka kohtuistungil kinnitas S. Zarubin, et jalakäija lähenes ülekäigurajale, kuid tema liikumisest ei olnud võimalik tuvastada, kas ta soovib kohe minna või peatub mingil põhjusel. See jalakäija oligi tunnistaja S K, kelle ülekuulamisest politsei talle keeldus. Jalakäija seljas oli punakas-roosakas jope. Konkreetsemalt tunnistaja riietust ta kirjeldada ei oska. Vahemaa tema auto ja jalakäija hetkel, mil ta nähi jalakäijat oli vist paarkümmend meetrit, vist 10 meetrit. (lk 31)

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja S K ( lk 31 pöördel-32) kinnitas menetlusaluse isiku ütlusi ja selgitas, et kuupäeva ta ei mäleta, kuid see võiks olla aprill 2008 ( aja ja asjaolude kohta ta mäletab küll, sest see noormees pöördus samal päeval tema poole oma murega ja seetõttu sündmus jäigi meelde), ta kõndis xxx postkontori juurest ja tahtis ületada ülekäigurada. Tema seljas oli punakas jope kapuutsiga ja püksid, konkreetsemalt ( näiteks peakatte või pükste värvi kohta) kirjeldada ei osaka, ei mäleta. Ohutussaarekesel olles, näitas ta käega juhile, et too võiks edasi sõita. See auto sõitis temalt teisel rajal ehk tee teisel pool asuvast baarist esimesel rajal. Ta tahtis puhata, sest ta liikus tol ajal raskustega, jaanuaris 2008 tehti talle operatsioon. Kes see juht oli, ta ei teadnud ega mäletanud teda näo järgi. Hiljem kui ta astus tema juurde kiriku juures ja rääkis, et teda süüdistatakse liiklusnõuete rikkumistes, et ta ei andnud tunnistajale teed ülekäigurajal, oli ta nõus juhile oma andmeid edastama. Ta identifitseeris juhti mitte näo järgi, et see on see sama juht, vaid auto järgi. Juht näitas talle autot, see oli tõesti väga sarnane roheline väike auto.

Kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja E P selgitas ( lk 32 pöördel-33), et 18.04.2008 olles patrullis teostati liiklusjärelevalvet XXX, XXX ja XXX tänavate ristmikul. Konkreetne ülesanne oli teostada järelevalvet LE 46 täitmise üle – jalakäijale tee andmine- postkontori juures oleval ülekäigurajal. Nende patrillauto asukoht oli umbes 30 m ülekäigurajalt. Kuskil kell 15 paiku sõitis sõiduk, roheline xxx. Samal ajal tema suhtes vasakult pool lähenes jalakäija, koolilaps. Jalakäija alustas ülekäiguraja ületamist, kuid juht ei peatanud autot. Jalakäija pidi katkestama liikumist, et anda teed autole. Ta fikseeris auto numbrit ja edastas info teisele patrullile, mis asus muus kohas, umbes 40 kaugusel nendest patrulliautost. Ta istus patrullautos tagaistmel ja tegi mitmeid fotosid nii palju nagu fotoapparaat võimaldab. Palju fotosid selle konkreetse auto puhul oli tehtud, ta ei oska öelda, rohkem kui üks. Jalakäija kohta võib ta öelda, et see oli lühikest kasvu inimene, roosakas jopes, arvatavasti laps. Lapseealisuse kohta teeb ta järelduse lühikese kasvu järgi. Auto sõitis sõidurajal selle paremal poolel.

5 Saalis oleva tunnistaja S K kohta avaldas tunnistaja E. P, et see ei saaks olla see jalakäija, kellest tema räägib, sest kehaehitus ei klappi üldse, jalakäija oli saledam inimene.

Kohtuistungil ülekuulatud Andres Hints, väärteoprotokolli koostaja ehk kohtuvälise menetlejana esinenud isik selgitas kohtuistungil ( lk 33 pöördel-34), et kaks patrulliautot teostasid liiklusjärelevalvet. Ülesanne oli kontrollida ülekäiguraja olukorda ehk jalakäijale tee andmist. Tema ise istus teises autos, mitte selles, mis jälgis ülekäigurada. Seetõttu järelevalve käigus toimepandud ja avastatud rikkumist ta ei saanudki pealt näha. Esimeses autos istuvalt politseinikult sai ta andmeid auto kohta – number, mark ja värv. Tema ülesanne oli peatada autot. Kokku 2-3 tunni järelevalve käigus koostati umbes 4-5 protokolli. Kohtu küsimusele, miks tema kui kohtuväline menetleja jättis täitmata kohustuse koguda tõendeid ega kuulanud üle jalakäijat kui tunnistajat, selgitas A. Hints, et ta oli liiga kaugel ega näinud ju jalakäijat.

Kohtuistungil kohus vaatles lk 18-19 fotod, samuti kohtuvälise menetleja taotlusel vaatles kohtuvälise menetleja ametlikus arvutis olevaid fotosid ( lk 34, kohtuistungi protokoll), kokku 10 fotopilti, arvutis on märgitud, et fotod on tehtud 18.04.2008 kellaeg 14.56. Tunnistaja S. K selgitas, et ta ei tunne ennast fotodel olevat. Kaebuse esitaja samuti avaldas, et ta ei leia, et fotodel olev auto ja jalakäija on tema xxx xxx ja jalakäija on S. K. See ei ole tema auto, regitreerimismärki tuvastada võimalik ei ole.

Kohtu seisukoht LS § 74-16 näeb ette vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest. Mootorsõiduki- või trammijuhi poolt reguleerimata ülekäigurajal jalakäijale tee mitteandmise eest, samuti reguleerimata ülekäiguraja ees naaberreal peatunud sõidukist möödumise eest – karistatakse rahatrahviga kuni 50 trahviühikut. Liikluseeskiri §46. Lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Kohus märgib, et tegemist on mitte imperatiivse normi ehk keeluga, vaid juhi hoolsuskohutust määratleva normiga. Normi definitsioonist nähtub, et hoolsuskohutus võib olla täidetud ka siis, kui juht vähendab kiirust tee andmiseks teed ületavale või ootaval jalakäijale. Kui jalakäija on peale seda, kui juht oma hoolsuskohustuse nõuetekohaselt täitnud ehk vähendanud kiirust piisavalt tee andmiseks, ikka jätab teed ületamata ja annab juhile piisava selgusega mõista, et ta ei soovi ületada teed enne autot, ei saa juhile ette heita LE § 46 nõuete rikkumist.

6

Antud väärteoasja kestel ei ole menetlusalune isik ennast kordagi süüdi tunnistanud ja ka kohapeal väärteoprotokolli koostamisel ja ülekuulamisel ( lk 15-16) avaldas, et ta ei ole rikkumist toime pannud. Vastavad tõele menetlusaluse isiku kohtuistungil esitatud väited, et tema selgitused jalakäija ja ühtlasi rikkumise kohta olid politseile teada juba kohapeal. Kohtuvälise menetlejana kohtuvälises menetluses osalenud ja kohtuistungil tunnistajana ( üksnes seoses menetlusdokumendi koostamisega) ülekuulatud A. Hints selgitas, et ta ei saanudki jalakäijat üle kuulata, sest ei näinud ju teda ja asus jalakäijast küllalt kaugel. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja selgitus, miks ta jättis jalakäija üle kuulamata, ei kannata kriitikat. Ka menetlusalune isik ja tema juhtimisel olev auto polnud kohtuvälise menetlejale nähtavad rikkumise ajal, kuid see ei takistanud tal autot peatada ja menetlusalust isikut üle kuulata. Igal juhul jalakäija liikus oluliselt aeglasem kui auto, ja sellest tulenevalt ei näe kohus ühtki takistust jalakäija kas kohapeal ülekuulamiseks või vähemalt tema isiku tuvastamiseks, et hiljem oleks võimalik isikut ülekuulamisele kutsuda. Kohtuvälise menetleja selgitus ei ole kohtule veenev. Seega, kohus leiab, et antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja menetlusõigust oluliselt rikkunud, jättes kogumata asjassepuutuvaid tõendeid ( tunnistaja ütlused). Just jalakäija on tõendi vahetu allikas, kes poleks väärteoasja raames milleski huvitatud isik ( näiteks vältida vastutust või hakata toetama menetlusalust isikut või vastupidi politseiametnikku), ning kelle ülekuulamine võiks kohtuvälist menetlejat enda ja ka hiljem kohut aitada tunduvalt asjaolude tuvastamisel. LS § 74-16 järgi kvalifitseeritava süüteo uurimisel peab nii kohtuväline menetleja kui ka kohus võtma arvesse seda, et juhul, kui jalakäija tuvastatud ega kohtuvälise menetluse käigus üle kuulatud ei olnud või väidetav rikkumine polnud fikseeritud kvaliteetse videosalvestamisega või kvaliteetsedele fotodele, puudub kohtul võimalus kohtuliku uurimise käigus tekkinud kahtlusi kuidagi kontrollida ja kõrvaldada. Kohus ei saa kohtuvälisele menetlejale teha ega tee ettekirjutusi, milliste tõendite abil ühe või teise rikkumise toimepanemist tuleks ära tõendada. Ei ole välistatuid, et rikkumise tõendamiseks on piisav menetlusaluse isiku ja politsenikest tunnistaja ülekuulamist. Kuid see ei tähenda, ei kohtuväline menetleja saab alati ja jätkuvalt tõendada konkreetset rikkumist ettekindlaksmääratud tõendi liigi abil, nimelt politseinikest tunnistaja ütlustega. LS § 74-16 järgi ettenähtud rikkumise asjaolusid ei ole enam võimalik kohtus kontrollida näiteks uurimiseksperimendi käigus. Sel juhul on kohtuväline menetleja peab arvestama võimalusega ja kandma riski, et kõrvaldamata kahtlusi tõlgendatakse menetlusaluse isiku kasuks ja kohtuväline menetleja jääb kohtus kaotajaks. VTMS § 4 sõnastab süütuse presumptsiooni järgmiselt: kedagi ei tohi käsitada väärteo toimepanemises süüdlasena enne, kui väärteo eest karistamise otsus on tema kohta jõustunud. Süütuse presumptsiooni sätestav KrMS § 7 lg 2 ja 3 sätestab, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust ja kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse isiku kasuks.

7 Kohus peab ilmseks, et ka väärteomenetluses kehtib kriminaalmenetluses aktsepteeritud põhimõte, et isik ei pea tõendama oma süütust. Kohus ei näe ühtki põhjust, millel süütuse presumptsiooni mõisted väärteomenetluses ja kriminaalmenetluses peaksid olema üks teisest oluliselt erinevad. Süütuse presumptsiooni põhimõte oleks jäetud reaalselt tagamata, kui poleks määratletud, et tõendamise kohustus langeb menetlejale (uurijale, prokurörile, kohtuvälisele menetlejale). Riigikohtu praktikas on mitmel korral rõhutatud süütuse presumptsiooni järgimise vajadust ning kohtuvälise menetleja roll tõendite kogumisel. Otsuses 3-1-1-43-05 19.05.2005 K. S. väärteoasjas on märgitud: „7. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et kohtuväline menetleja kui süüdistusfunktsiooni kandja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks, seda nii menetlusalust isikut süüstavate kui õigustavate tõendite osas. Vastav kohustus tuleneb VTMS §-s 4 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttest, millest tulenevalt ei ole keegi kohustatud oma süütust tõendama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. septembri 2003. a otsuse p 6.2 väärteoasjas nr 3-1-1-101- 03 - RT III 2003, 28, 292)….“.

Samuti peavad kohtuväline menetleja, menetlusepooled kohtumenetluses ja kohus ise arvestama sellega, et vastavalt KrMS § 61 lg 1 ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Ka sellele on Riigikohus osutanud oma praktikas, märkides, et konkreetsele tõendile eelselt erineva jõu omistamine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (Riigikohtu otsus 3-1-1-4-07 05.04.2007 T. R. väärteoasjas).

Sellest tulenevalt peab kohus vajalikuks kohtuvälisele menetlejale veel kord lahti selgitada, et ühe või teise tõendi eelistamine ( näiteks politseinikest tunnistaja ütluste eelistamine jalakäijast tunnistaja ütlustele) süüteomenetluses on keelatud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtuvälise menetlejaga koos olnud politseiametnikust tunnistaja ütlused on lubatud tõend ja seda saab ka kasutada süü tõendamiseks ( või ümberlükkamiseks). Riigikohtu lahend 3-1-1-69-05: „…tegemist on põhimõttega, mille kohaselt kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda ning see on seotud kohtuvälise menetleja kohustusega koguda tõendeid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. mai 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-43-05, RT III 2005, 22, 223, p 7). Ka on kriminaalkolleegium märkinud, et: "Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi." (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-29-05, RT III 2005, 16, 163, p 7).

8 Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja selle ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud - vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi viimativiidatud otsus). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 aga piiranguid ei sea. Väärteomenetluse praeguses praktikas kasutatakse kohtuvälise menetleja menetlustoiminguid teinud ametnikuga koos olnud teise ametniku ütlusi laialdaselt. Kohtuvälises menetluses kasutatakse tihtipeale tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena. See on ka põhjendatud, kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks.“. Kuid selle otsuse 7. punktis toonitatud, et politseiametnikust tunnistaja ütlusi tuleb analüüsida koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Samas selles otsuses märgib Riigikohus, et sellise tunnistaja ütluste tõendina kasutamine ongi põhjendatud, sest teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks.

Antud väärteoasjas on menetlsualuse isiku poolt toimepandud rikkumise ainukeseks tõendiks politseinikest tunnistaja E. P ütlused, et ta nägi rikkumise toimepanemist, fikseeris seda fotoaparaadi abil, ning kaudselt kohtuvälisest menetlejast tunnistaja A. Hints ütlused, et viibides teises autos sai ta teada rikkujast juhi auto numbri, mark ja värvi kohta esimeses autos olevalt politseinikult. Rikkumise täpne kellaaeg ei olnud fikseeritud. Tunnistaja ütluste järgi – „ kuskil kella kolme paiku“ ( lk 32 pöördel). Samal ajal, A. Hints ütlustest nähtub, et 2-3 tunni järelevalve kestel oli koostatud kokku 4-5 protokolli. Sellest tuleneb, et vaikimisi kontrolli läbinute sõidukite arv oli veelgi suurem ( kelle kohta esimeses autos oleval politseinikul ühel või teisel põhjusel polnud alust kahtlustada rikkumist). Väärteoprotokollis ( lk 15) rikkumise toimepanemise ajaks on märgitud kell 15.00 18.04.2008. Kohtuvälise menetleja arvutis olevate fotode tegemise ajaks on arvutis digitaalselt märgitud 14.56,18.04.2009. Võib väita, et rikkumist ei ole vajagi tõendada kellaajaliselt, piisav oleks, kui rikkumise toimepanemine on tõendatud teatud ajavahemikku puutuvalt. Kohus sellega ühtlasi nõustub, aga antud juhtumisse puutuvalt teatud reservatsiooniga ja see on järgmistel põhjustel. Tutvudes lk 18-19 fotodega, on tuvastatav, et fotode tegemise ajal sõidurajal sõidavad kolm sõiduautot väikse vahemaaga. Esimese auto puhul on tuvastatav, et ta sõidab sõidurajal selle keskmisel osal ( vt lk 18-19 kolm esimest fotopilti). Viimaselt pildilt nähtav, et kaks järgmist autot sõidavad sõidu suuna kohta vasakul rajal. Nende kolme auto värvi kohta, auto marki, seda enam regitreerimisnumbrit ei ole võimalik fotodelt nende kehva kvaliteedi tõttu tuvastada. Sama väide käib kohtuvälise menetleja arvutis olevate fotode kohta. Ka need pildid ei ole parema kvaliteediga. Kohtuvälise menetleja seisukoht, et esimene auto on tema arust rohelist värvi ja seda piisav, et järeldada selle auto kuuluvust menetlusaluse isikule, tundub kohtule kahtlane olevat, sest võrreldes piltidel oleva postkontori katuse värviga, mis on auto värviga enam-vähem sarnane, ei julgeks kohus väita, et postkontori katus on roheline ( lk 19

9 viimane foto). Kohtul tekkib kahtlus, lk 18-19 ja kohtuvälise menetleja arvutis pildistatud esimene auto ja kaks talle järgnevat autot, kumb nendest on menetlusaluse isiku juhtimisel olnud sõiduk. Võttes arvesse nende vahel olevat mitteolulist pikkivahet, igaüks nendest võis läbida ülekäigurada ajavahemikus 14.56 kuni 15.00 ja „kuskil kella kolme paiku“ ( nagu väidab politseinikest tunnistaja E.P). Kohtu kahtlus saab täendavat kaalu, kui hakata analüüsima tunnistaja E. P ütlusi, et rikkuja auto sõitis sõidurajal paremal poolel (lk 33 pöördel) . Sõiduraja suund on fotodel nähtav. Sõidusuuna kohta vasak pool on postkontori hoone poolel ja parem pool on kasiino-baari poolel. Igal juhul fotodelt nähtub, et esimene auto ( lk 19) ei sõida vasakul ega paremal poolel, ta sõidab praktiliselt keset sõidurada. Seega, E. P ütlustest ei nähtu, et väidetava rikkuja auto oleks see esimene auto, mis on jädvustatud fotodele. Vastupidi, kohtul tekkib kahtlus, et see võiks olla kas teine või kolmas auto, kui pidada paremat poolt vasaku poolena. Sest paremal poolel sõidusuuna kohta ei sõida fotodele kohaselt ükski sõiduk. Tõsi küll, tunnistaja E. P teatas A. Hintsile (kohtuvälise menetlejana esinenud politseinik) väidetava rikkuja auto numbrit, marki ja värvi, A. Hintsi peatas autot lähtudes talle edastatud informatsioonist. Edastatud informatsioooni sisu õiguses kohtul kahtlust ei olegi. Kohtul on kahtlus, millise auto andmed on tunnistaja E. P kohtuvälise menetlejale edastanud - kumb nendest kolmest autost. Kui lähtuda sellest, et E. P on edastanud A. Hintsile informatsiooni rikkuja auto kohta, mis sõitis sõiduraja kohta paremal ( või vasakul) poolel, siis fotodel olev esimene auto ei ole mainitud rikkuja auto, sest sõidab keset sõidurada. Neid kahtlusi ei ole enam võimalik kõrvaldada, sest fotod on ebakvaliteetsed, fotodel nähtuv jalakäija tuvastatud ega ülekuulatud ei olnud. Analüüsides kogumis tunnistaja E. P ütlusi ja kohtule esitatud fotode abil tuvastatuid asjaolusid, leiab kohus, et usaldusväärselt on nende tõenditega tuvastatud üksnes see, et politseinik E. P osales 18.04.2008 liiklusjärelevalve teostamise kella 15.00 paiku xxx postkontori juures oleva ülekäiguraja kontrollimisel ja rikkujate avastamisel ja selle käigus olid tehtud mitmed fotod, mis on lisatud paberikandjal toimikusse ( lk 18-19) ning vaadeldavad kohtuvälise menetleja ametlikust arvutist. Väidetava rikkuja isiksust, tema juhtimisel olevat autot identifitseerida nende tõendite põhjal ei ole võimalik. Seega, tunnistaja E. P ütlused kogumis A. Hintsi ütluste ja fotodega ei kummuta menetlusaluse isiku väidet, et tema ei ole talle süüksarvatud süütegu toime pannud ning fotodele jädvustatud esimene auto ei ole tema oma.

Menetlusaluse isiku ütlused on aga kinnitatud tunnistaja S K ütlustega, kes selgitas kohtuistungil, et aprillis 2008 oli tõesti selline juhtum postkontori hoone oleva ülekäiguraja juures, mil ta seistes ohutussaarekesel andis juhile märgu, et too temast mööda sõidaks, sest ta (tunnistaja) pidi vahel puhkama postoperatsiioonilise seisundi tõttu. Tunnistaja kinnitas, et see võiks olla kuupäev, millele viidab menetlusalune isik, see juhtus peale lõunat. Tunnistaja kinnitas, et auto aeglustas kiirust, et anda talle teed. Kohus märgib ja osundab kohtuvälisele menetlejale veel kord, et nüüd ei ole võimalik tunnistajalt täpsemat informatsiooni hankida, sest toimunust on möödunud 1 aasta, ja tunnistajat tuleks üle kuulata kas vahetult

10 peale sündmust, või lähipäevil, et asjaolud oleksid tunnistaja mälus värsked. Tunnistaja kinnitas, et auto sõitis temalt kaugemal rajal, kui lugeda baarist siis esimeses reas. Kõrvutades tunnistaja ütlusi fotodega, on tuvastatav, et kasiino baar asub sõidusuuna kohta paremal poolel, vasakul poolel postkontor. Baari kohalt esimesel sõidurajal ei ole fotodelt nähtuvat ühtki autot. Fotodel olev esimene auto sõidab mitte sõidutee äärde lähedal vaid praktiliselt keset teed. Ka tunnistaja E. P on ütlusi andnud rikkuja autost, mis sõitis paremal poolel. Selles osas tunnistajate ütlusi ühtivad, nagu ka teo toimepanemise võimaliku aja kohta – „peale lõunat“, „kuskil kella 5 paiku“, samuti auto värvi kohta- roheline. Jalakäija välimuse osas langevad S. K ja E. P ütlused riietuse, nimelt joppe, ja selle värvi kohta, roosakas-punakas. Tunnistaja E. P avaldas, et S K ei ole siiski sarnane jalakäijaga, kellele menetlusalune isik en andnud teed. E. P ütluste järgi inimene oli lühikest kasvu, lapse kasvu, seetõttu ta leiab, et tegemist oli lapseealise isikuga, selles osas on S. K ütlustega vastuolu olemas. Tunnistaja S. K on kohtu arvates keskmist naisele loomulikku kasvu. Fotodelt on kohtu arvates võimalik tuvastada, et inimene ületab ülekäigurada, ta on pükstes ja seljas on roosakat või selle värviga sarnast värvi jope. Jalakäija soolist kuuluvust, liigikaudset vanust, üldist kehaehitust kirlejdada ja tuvastada ei ole võimalik tõendi kehva kvaliteedi tõttu. S. K ei kinnitanud kohtule, et fotodel on just tema figuur, liiga hägune on. Juhi auto kohta märkis tunnistaja, et ka autot ei saa ta ära tunda. Tunnistaja E. P ja S. K ütluste kõrvutamisel tuleb kohus järeldusele, et tunnistajate ütlused on ühes osas ühtivad, teises osas lahknevad. Tunnistaja E. P ei saanud kohtule teatada, kas jalakäija, keda tema nägi, oli meest- või naistsoost, näojoonte järgi ta ei saanud midagi selgitada, sest ei näinud, vanuse kohta selgitas, et lapseealisusest teeb ta järelduse, tuginedes ainult lühikesele kasvule. Sellest lähtuvalt leiab kohus, et kohtuliku arutamise käigus on tekkinud kahtlusi tegeliku jalakäija isiksuse kohta, mida ei ole enam võimalik kõrvaldada, sest uusi tõendeid koguda enam ei saa. Kohus leiab, et ei ole võimalik usaldusväärselt järeldada, et fotodele jägvustatud jalakäija on S. K, sest fotodelt olev informatsioon ja üldine liikumise dünaamika ei klappi tema ütlustega – nimelt fotodelt saav tuvastada ( lk 18 teine fotod), et enne auto jõudmist jalakäija seisab juba sõidurajal, mitte aga ohutussaarel, nagu väitis S. K. Kui aga vaatada lk 18 ja 19 esimene foto, on nähtav, et ohutussaarel ( muruplatsil, valgustusposti lähedal) viibivad kaks figuuri, kuigi fotode kvaliteet on selles osas niivõrd kehv, et arvata midagi rohkemat kohus ei saa. Ülatoodust aga võib teha järelduse, et ei ole välistatud, et menetlusaluse isiku ja tunnistaja S. K poolt kirjeldatud juhtum leidiski aset ka tegelikkuses. Ei ole välistatud, et menetlusalune isik juhtis oma autot reg number xxx 44 18.04.2008 kella 15 paiku xxx postkontori ülekäiguraja vahetuses läheduses, nähes jalakäija S K aeglustas kiirust, millega täitis talle LE § 46 pandud hoolsuskohustust piisaval määral. Selline menetlusaluse isiku väide ja tunnistaja ütöused ei ole mitte milegagi ümber lükatud. Kellele aga kuulus fotodel olev esimene, teine ja kolmas auto, millist autot nägi tunnistaja E. P ja millise auto kohta on ta edastanud informatsiooni kohtuvälise

11 menetlejale, kes oli roolis, kes oli fotodel olev jälakäija, kohtuväline menetleja ära tõendada ei osanud kohtuvälise menetluse ega kohtulikul arutamisel.

Kohus märgib veel järgmist. KrMS § 63 kohaselt, tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, … ning foto või film või muu teabesalvestis. Teostades patrullimist, tegeleb politsei riikliku järelvalvega liikluse valdkonnas. Loomulik, et liiklusjärelvalve teostamise käigus on võimalus avastada süütegu ja politsei on kohustatud alustama süüteomenetlust. Süüteomenetluses tuleb aga asuda koguma nii süüstvaid kui ka õigustavaid tõendeid. Kohus leiab, et juhul, kui järelevalve teostamisel mööndakse, et süüteo ilmnemisel hakatakse tegelema süüteo menetlemisega, mitte aga piirduma märkuse või hoiatustrahviga, siis politsei peab olema valmis vormistama liiklusjärelvalve käigus saadud info tõendina, lähtudes väärteo- ja kriminaalmenetlusseadustikus sätestatud normidest. Kohus on juba viidanud Riigikohtu otsusele, milles on väljendatud sisuliselt heakskiitvat suhtumist politseinikust tunnistaja ütluste kasutamisse, sest see ei ole seadusega vastuolus ja tihtipeale ongi see tunnistaja ütlus ainuke võimalus süüd tõendada, sest teiste tõendite kogumine on võimatu. Arutatavas juhtumis on tunnistaja E. P ütlused ja tunnistaja S. K ütlused omavahel ühes osas vastuolus, osaliselt aga ühtivad. Need ühtivad aga selles osas, mis on menetlusaluse isiku ütluste kinnitamiseks, ja selles osas on vastuolus omakorda fotodel oleva informatsiooniga, kusjuures fotode kvaliteet ei võimalda kohtule kõrvaldada tunnistajate ütlustes olevaid vasuolusid ja jõuda konkreetsele järeldusele. Vastuolu tunnistajate ütluste vahel ei ole võimalik kõrvaldada, sest täiendavaid tõendeid nüüd tõesti koguda ei saa. Vastuolu võiks olla saadud kõrvaldatud, kui kohtuväline menetleja oleks arvestanud oma kohustusega süüteo ilmnemisel hakata koguma tõendeid, millega võiks vajadusel kohtus esineda. Kohus peab silmas kõigepealt liiklusjärelvalve kaamera abil tehtavat salvestist ja sellest tulenevalt esitada kohtule kas film või foto. Kohus leiab, et antud juhul kohtuvälisel menetlejal oli täielik võimalus fikseerida rikkumine mitte ainult patrulli teise politseinikust tunnistaja ütluste abil, vaid salvestise (foto, film) abil, mis on KrMS § 63 lg 1 alusel lubatud tõend. Just salvestis oleks otsene tõend selle kohta, millise auto kiirus ja mis momendil oli mõõdetud. Liiklusjärelevalve teostamise korra § 22 ( kinnitatud VV määrusega nr 67 vastu võetud 20.02.2001) kohaselt, liiklusalase õiguserikkumise fikseerimiseks võidakse kasutada fotoaparaati, filmi- või videokaamerat kas iseseisvalt või koos teiste tehniliste vahenditega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Antud väärteoasja menetlemisel on kohtuväline menetleja esitanud tõenditena mitmeid riikumise pealt tehtuid fotosid. Seega, võiks väita, et kohtuväline menetleja on oma kohuistuse koguda tõendeid hoolikalt täitnud. Kohus peab märkima ja kohtuvälisele menetlejale ka korduvalt lahti selgitada, et salvestis kui tõend KrMS § 63 lg 1 mõttes on vajalik mitte filmi või foto enda pärast või kohtuvälise menetleja tõendite kogumise kohustuse täitmise kajastamiseks väärteotoimikus, vaid ajaliselt kaduma kippuvate asjaolude tõendamiseks. Tõendi saamise ja uurimise

12 eesmärgiks on tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamine. Sellest aga tuleneb, et tõend, film või foto, oleks sellise kvaliteediga, et tõendi uurimisel kohtuvälises menetluses ja kohtulikul arutamisel oleks menetlejal võimalik tuvastada tõendamisesemesse kuuluvat asjaolu. Kasutades süüteomenetluses kehva kvaliteedi salvestamisseadmeid ( mobiiltelefone ja madala klassi tavalisi fotoaparaate), mis ei ole iseenesest keelatud ja ka kohus ei saa teha selles osas ettekirjutusi, võtab kohtuväline menetleja endale riski, et nende kohtule esitamisel kvaliteetset ja kohtulikult kasutuskõlblikku tõendit ei tekki.

Olukorras, kui menetlusaluse isiku ütlused ei ole mitte millegagi kummutatud, kusjuures menetlusaluse isiku ütlusi kinnitab tunnistaja S. K, kelle usaldusväärsuses ei ole kohtul ühtki alust kahelda, ning kohtuväline menetleja jättis kogumata otsese tõendi ( fotodel oleva jalakäija ütluste hankimine), hoolimata sellest, et tal on selleks õiguslik alus ja reaalne võimalus, ning tõendina esitatud fotode kvaliteet on niivõrd kehv, et nende abil ei ole võimalik lahendada tunnistajate ütlustes ilmnenuid vastuolusid, tuleb kohus järeldusele, et menetlusaluse isiku osavõtt talle inkrimineeritud väärteo toimepanemises ei ole piisavalt ja usaldusväärselt tõendatud. KrMS § 7 lg 3 kohaselt, kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kuna kohus leiab, et ei ole tõendatud, et väärteo pani toime menetlusalune isik, jätab ta õigusvastasuse ja süülisuse analüüsimata, ega analüüsi karistuse määramist püuudutavaid argumente.

KOHTU MEETMED

Kohus leiab, et Sten Zarubini suhtes 16.05.2008 tehtud kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas 2402,08,000667 tuleb tühistada, sest isiku osavõtt väärteo toimepanemisest ei ole usaldusväärselt tõendatud, ja seega puudub tema tegevuses väärteokoosseisu tunnused. Kaebus rahuldada täielikult. Väärteomenetlus tuleb lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 näidatud alusel.

Kohtunik Inna Kirsipuu