3-15-325/63 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-15-325

Otsuse kuupäev

21. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Peeter Jerofejev, Viive Ligi, Jaak

Luik ja Jüri Põld

Kohtuasi

L. K. kaebus Mäksa vallavanema 26. jaanuari 2015. a käskkirja

nr 18-1.2/4 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja L. K.

Vastustaja Mäksa vald

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2017. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

L. K. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada L. K. kassatsioonkaebus.

2. Tühistada haldusasjas nr 3-15-325 Tartu Ringkonnakohtu 14. märtsi 2017. a otsuse

resolutsiooni punktid 2, 3 ja 4. Resolutsiooni punkt 1 jätta muutmata.

3. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 26. veebruari 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-325,

asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Halduskohtu

otsuse resolutsioon tühistada menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.

4. Mõista Mäksa vallalt L. K. kasuks välja menetluskulu 1489 eurot.

5. Tagastada kautsjon.

6. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi initsiaalidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mäksa vallavanem algatas 22. detsembri 2014. a käskkirjaga nr 18-1.2/64 Mäksa Vallavalitsuse

finantsnõuniku L. K. suhtes distsiplinaarmenetluse, kuna Mäksa valla 2015. a eelarve eelnõu ei

valminud seaduses sätestatud tähtajaks.

2. Mäksa vallavanem määras 26. jaanuari 2015. a käskkirjaga nr 18-1.2/4 L. K.-le

teenistuskohustuste rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks põhipalga vähendamise 30% ulatuses

neljaks kuuks. Käskkirja kohaselt ei esitanud L. K., kelle tööülesandeks oli eelarve projekti

koostamine, Mäksa valla 2015. a eelarve eelnõu ja seletuskirja seaduses sätestatud tähtajaks

vallavalitsusele. Mäksa Vallavalitsus pidi eelarve eelnõu ja seletuskirja esitama kohaliku

omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seaduse (KOFS) § 22 lg 3 alusel Mäksa Vallavolikogule

1. detsembril 2014. Kaebaja teatas, et jõuab valla II lisaeelarve projekti valmis 12. detsembril 2014,

kuid nimetatud kuupäeval eelarve projekti ei esitanud. Kaebaja esitas eelarve eelnõu 14. detsembril

2014. Eelarve eelnõu oli puudulik ja sellele ei olnud lisatud seletuskirja. Mäksa Vallavalitsus ei

saanud seetõttu eelarve eelnõu ja seletuskirja esitada volikogule seaduses sätestatud tähtajaks ehk

hiljemalt üks kuu enne eelseisva eelarveaasta algust.

3-15-325

3. L. K. esitas 7. veebruaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Mäksa vallavanema 26. jaanuari

2015. a käskkirja nr 18-1.2/4 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei nähtu vaidlustatud käskkirjast, kas

ja miks on rikkumine oluline ja millisel perioodil ning millist teenistuskohustust kaebaja rikkus.

Käskkirjast ei nähtu, kuidas on väidetav rikkumine seotud kaebaja teenistuskohustustega.

Distsiplinaarmenetlus algatati avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 72 lg 1 ja § 72 lg 2 alusel, mis

üksteist välistavad. Tõendeid koguti valikuliselt ja otsus tehti kaebaja seisukohti arvestamata.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ei sisalda tõendite loetelu ja süüteo toimepanemise aega. Kaebaja

suhtes rikuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 37 lg 1 ja § 40 nõudeid ning otsustus on

kaalutlemata. Tõendamata on kaebaja tahtlus jätta eelarve eelnõu esitamata. Vastustaja ei

arvestanud, et kaebajal puudus eelarve aluseks olevate poliitiliste küsimuste ja seisukohtade

iseseisva kujundamise pädevus. Kaebaja sai 23. detsembril 2014 korralduse koostada seadusele

vastav valla eelarve projekt ja esitada see pärast pühi teisel tööpäeval kell 12.00, mida ta ka tegi.

ATS § 77 lg 2 järgi peatub distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuulise tähtaja kulgemine ajaks,

mil distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku võimu teostamise õigus on

peatunud. See tähendab, et distsiplinaarkaristust ei saa määrata ajal, mil teenistussuhe on peatunud.

Seda on korduvalt kinnitanud ka Riigikohus. Kaebaja viibis 5. jaanuarist 2015 haiguslehel ja sel

ajal oli tema teenistussuhe peatunud.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 26. veebruari 2016. a otsusega kaebaja kaebuse ning tühistas

Mäksa vallavanema 26. jaanuari 2015. a käskkirja nr 18-1.2/4 ja jättis menetluskulud poolte kanda.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kaebaja teadlikult ja tahtlikult pannud toime teo, mis

raskendas valla eelarve vastuvõtmist, kuna kaebaja viivitas eelarve eelnõu ja seletuskirja

esitamisega. Kohus leidis siiski, et kaebaja suhtes rikuti ATS § 75 lg-t 1, kuna valitud

distsiplinaarkaristus on rangem, kui see võinuks olla. Kuigi vastustaja kaalutles karistuse määramist,

võinuks kohaldada ATS § 70 p 1 alusel kergemat karistust – noomitust. Kaebajat ei ole varem

distsiplinaarkorras karistatud, rikkumine ei tekitanud ametiasutusele olulist varalist kahju, rikkumine

ei tekitanud kahju ka kolmandatele isikutele ning pole oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet.

Kuigi kaebaja tekitas vallale probleeme tähtajaks eelarve eelnõu ja seletuskirja esitamata jätmisega,

pole tegemist ametiasutuse maine olulise kahjustamisega ja sellise teenistuskohustuste täitmise

rikkumisega, mis toonuks kaasa raskema karistusliigi kui noomitus. Arvestades asjaolusid, kaebaja

süülist käitumist, süü raskusastet ja tagajärgi, ei ole põhipalga vähendamine proportsionaalne

karistus.

Menetluskulude poolte kanda jätmise kohta märkis kohus, et rahuldab küll kaebuse vaidlustatud

käskkirja tühistamise osas, kuid mitte kaebaja soovitud põhjendustel. Samuti nõustub kohus

põhimõtteliselt vastustaja poolt distsiplinaarmenetluses välja toodud seisukohtadega,

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttega ja menetluse läbiviimisega. Kohus jätab kulud täielikult poolte

endi kanda, kuna vallalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine oleks antud juhul

ebaõiglane (HKMS § 108 lg 11).

5. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 26. veebruari 2016. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles

palus muuta halduskohtu otsuse põhjendusi osas, milles kohus tuvastas kaebaja tahtliku

teenistuskohustuse rikkumise. Käskkiri on õigustühine, sest anti välja ajal, kui kaebaja

teenistussuhe ja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg olid peatunud.

6. Vastustaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

2(7)

3-15-325

7. Tartu Ringkonnakohus tagastas kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud dokumendid

(kohtuotsuse resolutsiooni punkt 1), jättis kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja rahuldas

vastustaja vastuapellatsioonkaebuse (resolutsiooni punkt 2), tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni punkt 3) ning mõistis kaebajalt vastustaja

kasuks välja 15 eurot apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks (resolutsiooni punkt

4).

Ringkonnakohus leidis, et antud juhul on lubatav apellatsioon, millega vaidlustatakse halduskohtu

otsuse põhjendusi otsuse resolutsiooni vaidlustamata (HKMS § 180 lg 1), kuna tahtlikult

teenistuskohustuste rikkumise tuvastamine võib rikkuda kaebaja õigusi. Halduskohus on õigustatult

leidnud, et kaebaja on süülise käitumisega toime pannud distsiplinaarsüüteo. Kuna järgmine

eelarveaasta algas 1. jaanuaril 2015, siis on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja oli kohustatud

esitama eelarve eelnõu vallavalitsusele hiljemalt 1. detsembril 2014, kuid esitas eelnõu puudulikuna

alles 14. detsembril 2014. Halduskohus tühistas vaidlustatud käskkirja seetõttu, et määratud karistus

ei ole proportsionaalne toime pandud rikkumisega. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus eksis

HKMS § 158 lg 3 vastu, mille kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või

tehtud toimingu õiguspärasust, hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude

kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Motivatsioonist saab tuleneda otsuse õigusvastasus

vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest (Riigikohtu

halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-18-08, p 13). Halduskohus ei ole otsuses välja toonud, millistest

sobimatutest ja asjakohatutest kaalutlustest on haldusorgan karistuse määramisel lähtunud.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on põhjalikult kaalunud, miks on kaebajat vaja karistada just

põhipalga vähendamisega 30% neljaks kuuks. Kaebaja on väitnud ka seda, et teda ei olnud võimalik

karistada distsiplinaarkorras seetõttu, et tema teenistussuhe oli peatatud. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga, et ATS § 77 lg 2 ei sätesta, et distsiplinaarkaristust ei ole võimalik määrata ajal, mil

ametniku teenistussuhe on peatunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kaebaja taotleb Riigikohtult ringkonnakohtu otsuse tühistamist, halduskohtu otsuse jõusse

jätmist põhinõude rahuldamise osas, halduskohtu otsuse põhjenduste muutmist ja halduskohtu

otsuse tühistamist osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Kassaator leiab, et

endiselt on ebaselge, millal kaebaja rikkus oma teenistuskohustusi. Rikkumist ei olnud, sest kaebajal

ei olnud võimalik esitada täiuslikku eelarve eelnõu, omamata vallavalitsuse seisukohti. Vastustaja ja

kohtud jätsid kaalutlusreegleid rikkudes tähelepanuta kaebaja head teenistusalast käitumist

iseloomustavad andmed. Kohtud ei võtnud arvesse menetlusvigu karistuse määramisel. Riigikohtu

varasema praktika järgi ei saanud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja välja anda ajal, mil

ametniku teenistussuhe oli peatunud. Vaja on kontrollida, kas distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirja väljaandmine teenistussuhte peatumise ajal on kooskõlas muutunud seadustega.

9. Vastustaja oma seisukohta ei esitanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10.1. Vastustaja määras kaebajale 26. jaanuari 2015. a käskkirjaga distsiplinaarkaristusena palga

vähendamise 30% ulatuses neljaks kuuks.

10.2. Kassaator väidab, et Riigikohtu varasema praktika järgi ei saanud distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja välja anda ajal, mil ametniku teenistussuhe oli peatunud, ja seetõttu on vaja

3(7)

3-15-325

kontrollida, kas distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja väljaandmine teenistussuhte peatumise

ajal on kooskõlas muutunud seadustega.

10.3. Kaebaja viibis 5. jaanuarist kuni 6. aprillini 2015. a haiguslehel.

10.4. Sellest, et kaebus allkirjastati ja esitati halduskohtule 7. veebruaril 2015, järeldab kolleegium,

et karistuse määramise käskkiri toimetati kaebajale kätte ajal, mil ta oli haiguslehel. Võimalik on ka

järeldus, et kaebaja sai haiguslehel viibimise ajal karistuse määramisest teada teisiti kui käskkirja

kättetoimetamise teel.

11. Erikogu ja Riigikohtu halduskolleegium on asjades nr 3-2-1-110-03 (p 18) ja 3-3-1-79-06 (p 25)

võtnud seisukoha, et töölepingu alusel töötavale isikule ja ATS v.r alusel teenistuses olevale

ametnikule ei saa distsiplinaarkaristust määrata ajal, mil tööleping või teenistussuhe on peatunud.

Need seisukohad võeti küll ajal, mil töölepingu alusel töötavatele isikutele laienesid töölepingu

seadus (TLS), mis kehtis 1. juulist 1992 kuni 1. juulini 2009, ja töötajate distsiplinaarvastutuse

seadus (TDVS) ning ametnikele laienesid ATS v.r ja TDVS. Kuid kehtiva ATS § 77 lg 2 sisu on

selles osas, millel on praeguses asjas tähtsus, põhijoontes samasugune kui TDVS § 6 lg-s 3.

12.1. ATS § 77 lg 1 sätestab: „Distsiplinaarkaristuse võib määrata kahe aasta jooksul

distsiplinaarsüüteo toimepanemise päevast arvates, kuid hiljemalt kuue kuu möödumisel päevast,

kui distsiplinaarsüüteost sai teada isik, kellele süüdlane teenistusalaselt allub.“ ATS § 77 lg 2 järgi

peatub kuuekuulise tähtaja kulgemine ajaks, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava

ametniku avaliku võimu teostamise õigus oli ATS § 83 alusel peatunud või kui samas asjas, kuid

teise menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel.

12.2. Kolleegium käsitleb ATS § 77 lg-t 2 vaid osas, mille järgi tähtaja kulgemine peatub ametniku

avaliku võimu teostamise õiguse peatumise ajaks. Ei käsitleta juhtumeid, kui samas asjas, kuid teise

menetluse käigus on hindamisel asjaolud, millel on tähtsust distsiplinaarkaristuse määramisel.

12.3. ATS § 83 p 3 järgi peatub distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatava ametniku avaliku

võimu teostamise õigus ajutise töövõimetuse ajaks ravikindlustuse seaduse (RaKS) tähenduses.

RaKS § 52 lg 1 ja lg 3 kohaselt on haigusleht üks töövõimetuslehe liikidest, mille alusel tõendatakse

isiku ajutist töövõimetust.

13. Distsiplinaarkaristuse määramine on distsiplinaarvõimu teostamine. Distsiplinaarvõimu

teostamine ATS §-ga 77 reguleeritud osas hõlmab distsiplinaarasja menetlust kuni karistamise

käskkirja kättetoimetamiseni. ATS § 77 lg 2 ei hõlma distsiplinaarvõimu teostamist karistuse

täitmisel.

14.1. Kolleegium on seisukohal, et ATS § 77 lg-s 1 sätestatud tähtajad on materiaalõiguslikud

tähtajad, täpsemalt distsiplinaarvõimu teostamise õigust (karistuse määramise õigust) lõpetavad

tähtajad. Seega peaks olema materiaalõiguslik ja ametniku suhtes distsiplinaarvõimu teostamise

õigust peatav ka kuuekuulise tähtaja peatumise regulatsioon, mis on sätestatud ATS § 77 lg-s 2

14.2. Kuna ATS § 77 lg 1 kõneleb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegadest ja sama paragrahvi

lõige 2 nende tähtaegade peatumisest, siis on loogiline järeldada, et distsiplinaarkaristust on

keelatud määrata (distsiplinaarvõimu teostada) mitte üksnes ajal, mil need tähtajad on möödunud,

vaid ka ajal, mil distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine on peatunud.

15.1. Kolleegium näeb ATS §-s 77 sätestatud tähtaegade puhul analoogiat karistusseadustiku (KarS)

§-ga 81 sätestatud süüteo (kuriteo ja väärteo) aegumistähtaegadega, mis on materiaalõiguslikud

tähtajad. Hoolimata ATS § 77 lg 1 ning KarS § 81 lg-te 1 ja 3 sõnastuslikest erinevustest on sätete

põhisisu ühesugune. Õigusliku regulatsiooni põhisisu ei muutu erinevaks selle tõttu, et üks seadus

4(7)

3-15-325

kasutab lubavat vormi („võib määrata“) ning teine seadus keelavat vormi („kedagi ei tohi“) või

konstateerivat vormi („on aegunud“). Lähtuda tuleb sellest, millises kontekstis neid

formuleeringuid kasutatakse. KarS § 81 lg 1 sätestab: „Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi

mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni

on möödunud: …“ KarS § 81 lg 3 sätestab: „Väärtegu on aegunud, kui selle toimepanemisest kuni

selle kohta tehtud otsuse jõustumiseni on möödunud kaks aastat.“ KarS § 81 lg-tes 1 ja 3 sätestatud

tähtajad lõpetavad riigi karistusvõimu teostamise õiguse.

15.2. Ka KarS § 81 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtajad peatuvad. Kuriteo aegumine peatub ajaks, mil

kuriteo toimepannud isik hoidub eeluurimisest või kohtust kõrvale (§ 81 lg 6). Väärteo aegumine

peatub ajaks, mil väärteo toimepannud isik varjab ennast kohtuvälise menetleja või kohtu eest,

samuti sama teo kohta kriminaalmenetluse alustamisel (§ 81 lg 7). Kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 269 lg 2 p 2 lubab kuriteo aegumise peatumise ajal „kriminaalasja erandlikult arutada“

(nn tagaselja arutamine ja karistamine), kui isiku asukohta Eesti Vabariigis ei suudeta tuvastada, on

küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest

kõrvale, tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning ilma temata on kohtulik arutamine

võimalik. KarS § 81 lg 6 peatab riigi karistusvõimu teostamise õiguse ja KrMS § 269 lg 2 p 2 lubab

riigil karistusvõimu selles sättes nimetatud juhtudel erandlikult teostada.

15.3. Erinevus karistusõiguslikust aegumisest seisneb ametniku distsiplinaarsüüteo puhul selles, et

ATS-s puudub regulatsioon, mis näeks ette distsiplinaarkaristuse määramise ajal, mil avaliku võimu

teostamine on ATS § 83 alusel peatunud. Sellise regulatsiooni puudumisest tuleb järeldada, et

distsiplinaarvõimu ei saa ametniku suhtes teostada ajal, mil tema avaliku võimu teostamise õigus oli

ATS § 83 alusel peatunud.

16. Kolleegium näeb ATS § 77 puhul analoogiat ka eraõiguslike õigust lõpetavate tähtaegadega, mis

samuti on materiaalõiguslikud. Kolleegium peab siin silmas näiteks tehingu tühistamise tähtaegu ja

lepingust taganemise tähtaegu (vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 99 ja 118).

TsÜS § 99 lg 3 näeb eraldi ette tähtaegade peatumise. Analoogia nende eraõiguslike tähtaegadega

seisneb selles, et ATS § 77 lg 1 lõpetab distsiplinaarvõimu teostamise õiguse ja sama paragrahvi

lõige 2 peatab distsiplinaarvõimu teostamise õiguse.

17. Kuna ATS §-s 77 sätestatud tähtaja ja selle peatumise puhul on tegemist materiaalõigusliku

tähtajaga, siis ei ole selle sätte nõudeid eirates määratud distsiplinaarkaristuse puhul kohaldatav

HMS § 58, mille järgi ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

18. Täiendavalt põhjendab kolleegium seisukohta, et distsiplinaarkaristust ei saa määrata ajal, mil

ametniku avaliku võimu teostamise õigus on peatunud, järgmiselt.

19.1.1. TDVS § 6 lg 3 kujunes töökoodeksi § 143 esimese lause ja selle rakenduspraktika põhjal.

Töökoodeksi kuni TDVS jõustumiseni (1. septembrini 1993) kehtinud § 143 esimene lause ütles, et

distsiplinaarkaristuse saab määrata ühe kuu jooksul üleastumise avastamisest, arvestamata haiguse

ja puhkuse aega. § 143 teine lause ütles, et karistust ei või määrata, kui üleastumise päevast on

möödunud üle 6 kuu.

19.1.2. Töökoodeksi § 143 esimest lauset tõlgendati selliselt, et haiguse ja puhkuse ajal ei saa

määrata distsiplinaarkaristust.

19.2.1. Erinevalt töökoodeksist sätestab TDVS § 6 lg 3 koos ATS v.r §-ga 108 distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaja kulgemise peatumise mitte üksnes haiguse ja puhkuse ajaks, vaid kõigiks

juhtudeks, mil teenistussuhe on peatunud. Teenistussuhte peatumise all mõisteti ametniku ajutist

vabanemist teenistusülesannete täitmisest ja ametiasutuse ajutist vabanemist kohustusest kindlustada

5(7)

3-15-325

ametnikule töö (ATS v.r § 107 lg 1). Teenistussuhte peatumisest räägiti TDVS-s ja ATS v.r-s

seepärast, et 1. juulist 1992 kuni 1. juulini 2009 kehtinud TLS-s sätestas töölepingu peatumise,

millele viitas TLS-st hiljem vastu võetud ja hiljem jõustunud TDVS § 6 lg 3. Erinevalt ATS v.r-st,

mis rääkis teenistussuhte peatumisest, räägib 1. aprillil 2013 jõustunud ATS avaliku võimu

teostamise õiguse peatumisest. Ametniku avaliku võimu teostamise õiguse peatumine tähendab

ametniku ajutist vabanemist teenistusülesannete täitmise kohustusest ja õigusest teostada temale

usaldatud avalikku võimu (ATS § 82 lg 1).

19.2.2. Õigusliku regulatsiooni põhisisu on aga erinevates seadustes ühesugune. Seda järeldust ei

kõiguta ka see, et ATS § 82 lg 2 järgi ei vabasta avaliku võimu teostamise õiguse peatumine

ametnikku teenistuskohustuste täitmisest (vt ka käesoleva otsuse p 19.4). Oluline on praegu see, et

karistuse määramise tähtaja kulgemise peatumine seostatakse just avaliku võimu teostamise

peatumisega.

19.3. Vaatlusalused regulatsioonid on nendes seadustes kehtestatud õigussuhte mõlema poole

huvides. Mõlemal poolel võib olla raskendatud või lausa võimatu töölepingu, teenistussuhte või

avaliku võimu teostamise peatamise paljudel juhtudel (näiteks haiguse või vahi all viibimise ajal)

teha menetlustoiminguid. Kolleegium arvab, et distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg ja selle

kulgemise peatumine ATS § 83 punktides 1 kuni 5 ning 7 ja 8 nimetatud ajaks kaitsevad siiski

rohkem ametnikku kui õigussuhte nõrgemat poolt, vabastades ta distsiplinaarmenetluses osalemisest

ajal, mil tema õiguste kasutamine on eelduslikult takistatud või raskendatud. Sellisena võtab tähtaja

peatumise regulatsioon ametnikult hilisemates vaidlustes vajaduse tõendada, et ta osales menetluses,

omamata piisavaid võimalusi esitada enda kaitseks väiteid ja hankida tõendeid.

19.4. Kolleegium märgib, et karistuse määramine ajal, mil ametnikul oli enda õigusi

distsiplinaarmenetluses raske kaitsta ja seetõttu ka enda õiguste rikkumist hiljem kohtus raske

tõendada, võib tekitada ametnikule eelduslikult raskemaid tagajärgi kui need, mis võivad tekkida

avalik-õiguslikele tööandjatele (kohalikule omavalitsusele või riigile) süüteos tõepoolest süüdi

oleva, kuid ATS § 77 lg-s 1 sätestatud kuuekuulise tähtaja peatumise ajal ATS § 87 alusel ametniku

enda algatusel teenistusest vabastatud ametniku karistamata jätmisel. Selline teenistusest

vabastamine ei välista hilisemat kahjunõuet isiku vastu ja tema süü tõendamist kahjunõude

menetlemisel. Kolleegium juhib tähelepanu ka ATS § 75 lg 10 esimesele lausele, milles sätestatakse:

„Ametiasutuse vahetumine ei välista distsiplinaarkaristuse määramist teenistuskohustuse rikkumise

eest, mis pandi toime teises ametiasutuses.“

19.5. Kolleegium mõistab ajaloolist tõlgendust järgides ATS § 77 lg-t 2 seepärast selliselt, et

distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava ametniku suhtes ei tohi distsiplinaarvõimu

kasutada, kui avaliku võimu teostamine on peatunud.

19.6.1. Seda järeldust kinnitab ka see, et 1. aprillil 2013 jõustunud avaliku teenistuse seadusesse on

erinevalt TDVS-st, TLS-st ja ATS v.r-st lülitatud veel sätteid, mille eesmärk on ametniku

vabastamine menetlustoimingute tegemisest ajal, mil avaliku võimu teostamise õigus on peatunud.

19.6.2. Nimelt sätestavad ATS § 72 lg 5 ning § 73 lg-d 3, 7, 8 ja 9 menetlustähtajad üksikute

menetlustoimingute tegemiseks, mida arvutatakse tööpäevades. Need tähtajad on sätestatud

ametnikule kirjaliku seletuse andmiseks, arvamuse ja vastuväidete esitamiseks

distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta. On mõistlik eeldada, et silmas peetakse päevi, mil

ametnik on kohustatud täitma teenistusülesandeid ning seega on ta ka kättesaadav

distsiplinaarmenetluses ja suuteline selles osalema.

6(7)

3-15-325

19.6.3. Lisaks eeldab ametniku võimet teenistuskohal viibida ATS § 73 lg-s 9 sätestatud õigus

tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega menetluse igas etapis ja esitada kogu menetluse

jooksul asjasse puutuvaid taotlusi.

20. Ehkki kolleegium mõistab distsiplinaarkaristuse määramise all distsiplinaarasja kogu menetlust

(vt käesoleva otsuse p 13), ei saa eelnevast teha järeldust, et ATS § 83 alusel ametniku avaliku

võimu teostamise õiguse peatumise ajal ei tohi distsiplinaarvõimu omav isik teha ühtki

menetlustoimingut. Kolleegium on seisukohal, et puuduvad õiguslikud takistused kuulata üle

tunnistajaid, korraldada revisjone, ekspertiise ja teha muid toiminguid, milles ei osale

distsiplinaarsüüteos kahtlustatav ametnik.

21. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumise seostamise otstarbekus avaliku võimu

teostamise peatumisega on kolleegiumi jaoks siiski mõnel juhul küsitav. ATS § 82 lg 2 kohaselt ei

vabasta avaliku võimu teostamise õiguse peatumine ametnikku teenistuskohustuste täitmisest.

Seetõttu ei ole takistusi distsiplinaarmenetluse ajaks ATS § 83 p 6 alusel teenistusest kõrvaldatud

ametnikule jätta ülesandeid, mis pole seotud avaliku võimu teostamisega, või panna talle kohustus

viibida teatud ajal teenistuskohal. ATS § 82 lg 2 kohaldamisel on distsiplinaarmenetluse ajaks

teenistusest kõrvaldatud ametnik distsiplinaarmenetluse toiminguteks kättesaadav.

22. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse ja tühistab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

punktid 2, 3 ja 4 ning jätab resolutsiooni punkti 1 muutmata. Jõusse jääb halduskohtu otsus, mille

põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Kolleegium tühistab halduskohtu

otsuse resolutsiooni menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas.

23. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4 alusel muudab Riigikohus

menetluskulude jaotust. Olukorras, kus kaebus tuleb tervikuna rahuldada seetõttu, et karistus

määrati ajal, mil karistust ei tohtinud määrata, ning kaebaja on juba halduskohtule esitatud kaebuses

selgelt väitnud, et talle ei saanud haiguslehel viibimise ajal karistust määrata, ei ole põhjendatud

halduskohtu seisukoht, et vastustajalt kulude väljamõistmine oleks ebaõiglane. HKMS § 108 lg 1

kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja kantud menetluskulud esimese astme kohtus olid 765 eurot (riigilõiv 15 eurot ja

õigusabikulud 750 eurot). Ringkonnakohtus olid kaebaja kantud menetluskulud 699 eurot (riigilõiv

15 eurot ja õigusabikulud 684 eurot). Riigikohtus tasus kaebaja menetluskuludena kautsjoni 25

eurot.

HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kolleegiumi hinnangul on kaebaja õigusabikulude suurus põhjendatud, mistõttu tuleb need täies

ulatuses vastustajalt välja mõista. Seega mõistab kolleegium vastustajalt kaebaja kasuks

menetluskuludena välja 1489 eurot.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb HKMS § 107 lg 4 esimese lause alusel

tagastada.

24. Kaebaja on kassatsioonkaebuses taotlenud, et Riigikohtu lahendi avaldamisel asendataks tema

nimi initsiaalidega. Kolleegium leiab, et taotlus tuleb HKMS § 175 lg 3 alusel rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)