1-16-6115/67 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1166115

Otsuse kuupäev

20. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi M.T süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 –

§ 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.T kaitsjad vandeadvokaat Raul Talts ja

vandeadvokaadi abi Lauri Talumäe, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Lääne

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Merry S.R

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

4. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada täies ulatuses Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2017. a otsus ja saata

kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt M.T kasuks välja 936 (üheksasada kolmkümmend kuus)

eurot valitud kaitsjatele kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohtu 2. novembri 2016. a otsusega tunnistati M.T karistusseadustiku (KarS)

§ 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi süüdi ja teda karistati 2-aastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73

lgte 1 ning 3 alusel 2-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega

tunnistati KarS § 201 lg 2 p 2 järgi süüdi ka T-R. R. (endise nimega T. T.). Tsiviilhagi rahuldas

kohus osaliselt, mõistes T-R. R-ilt ja M.T-lt solidaarselt AS-i E kasuks välja 44 417 eurot 87

senti, samuti viivise.

2. Maakohus tuvastas, et T-R. R. pööras näilike miinusarvete koostamise abil ebaseaduslikult enda

kasuks 44 417 euro 87 sendi väärtuses talle usaldatud AS-i E sularaha ja kaupu. Süüdistatav pani

selle teo toime kavatsetult.

3. Maakohtu hinnangul teadis M.T T-R. R-i ebaseaduslikust tegevusest, kuid ei kasutanud oma

ametikohast tulenevaid õigusi ega järginud kohustust kannatanule kahju tekitamine ära hoida,

1-16-6115

vaid aitas selle tekitamisele kaasa. M.T teadlikkust toimuvast kinnitavad tunnistajate

ütlused. Üks tunnistajatest küsis paar korda M.T käest mõningate tehingute kohta ja

viimane ütles, et T teab, mis ta teeb. Samuti kinnitab M.T teadlikkust T-R. R-i tegevusest

see, et M.T kontrollis igal hommikul müügi üle. Kohtu hinnangul oli M.T korraldus

odavaid höövelliiste mitte üle lugeda tingitud asjaolust, et M.T teadis väga hästi T-R. R-i

poolt höövelliistudega tehtud miinustehingutest. Olles mitme aasta vältel teadlik, et T-R. R.

omastab AS-i E vara, ei võtnud M.T juhatuse liikmena midagi ette selleks, et vara

omastamine lõpeks. Liistude ülelugemise keelamise ja kontrolli tegemata jätmisega soosis ta

TR. R-i kuriteoplaani elluviimist, aidates tegevusetusega omastamisele KarS § 22 lg 3 mõttes

kaasa. M.T-l oli seadusest ja juhatuse liikme lepingust tulenev garandikohustus tegutseda.

Inventuuri eest vastutava isikuna oli M.T-l ka kohustus korraldada kaubaartikli ülelugemist.

M.T sekkus inventuuri tegemisse aktiivselt, keelates odavate höövelliistude ülelugemise.

M.T pani kaasaaitamisteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Ta oli teadlik TR. R-i tegevusest

ja sellest, et tema tegevus aitab täideviija tegevusele kaasa, ning ta soovis kaasaaitamistegu

toime panna.

4. M.T karistust käsitledes märkis maakohus, et süüdistatav pani teo toime vähemalt otsese

tahtlusega ja tema käitumises puuduvad nii karistust kergendavad kui ka koosseisuvälised

raskendavad asjaolud. M.T süüd tuleb pidada keskmiseks. Omastamise asjaolud näitavad

süüdistatavate äärmiselt ükskõikset ja küünilist suhtumist nii kannatanule kahju tekitamisse kui

ka õiguskorda tervikuna. Karistuse liigi valikul arvestas kohus kuriteo raskust ja asjaolu, et

süüdistatavate vastu on esitatud suur varaline nõue, mistõttu on välistatud rahalise karistuse

mõistmine. Pika perioodi jooksul toime pandud omastamine ei ole kuritegu, mille puhul saaks

kohaldada vangistuse alammäärale lähedast karistust. Kuna süüdistatavad on varem karistamata,

on täidetud tingimused karistustest tingimisi vabastamiseks. M.T puhul räägib karistuse

tingimusliku kohaldamise kasuks ka see, et tegemist on kaasaaitajaga.

5. Põhjendades tsiviilhagi osalist rahuldamist, märkis maakohus esmalt, et kannatanu nõuet ei saa

rahuldada tsiviilhagis viidatud deliktiõiguslikul alusel, sest süüdistatavad olid kahju tekitamise

ajal kannatanuga lepingulises suhtes ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg 2 välistab üldjuhul

võimaluse nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist deliktiõiguslikul

alusel. Omastamise toimepanemise ajal oli T-R. R. AS-i E töötaja. Tööandja vara enda kasuks

pööramine on käsitatav töötaja töölepingust tulenevate kohustuste – eeskätt töölepingu seaduse

(TLS) § 16 lg 1 – tahtliku rikkumisena. Töölepingu tahtliku rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist saab tööandja töötajalt nõuda TLS § 74 lg 1 alusel. T-R. R. tekitas AS-ile E

kaotsiläinud varaga otsese varalise kahju. Kohus sedastas, et kannatanu kahju suurus pole

tsiviilhagis nõutud 47 872 eurot, vaid 44 417 eurot 87 senti. See summa tuleb T-R. R-ilt

kannatanu kasuks välja mõista.

6. M.T kui kannatanu juhatuse liikme tsiviilõiguslik vastutus tuleneb äriseadustiku (ÄS) § 315

lgst 2. Aktsiaseltsi juhatuse liige on kohustatud tegutsema majanduslikult otstarbekal viisil

(üldine hoolsuskohustus). Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §s 35 sätestatu järgi peavad

juriidilise isiku juhtorgani liikmed täitma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi

juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Aidates

kaasa aktsiaseltsi vara väärkasutamisele, rikkus M.T aktsiaseltsi juhatuse liikmena

hoolsuskohustust. Oma tegevusega (liistude ülelugemise keelamine) ja tegevusetusega (kontrolli

tegemata jätmine) põhjustas M.T AS-ile E otsese varalise kahju. Kui M.T oleks täitnud

juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt ja reageerinud T-R. R-i rikkumisele, poleks kahju

tekkinud. Seetõttu vastutab kannatanu kahju eest ka M.T . VÕS § 137 lg 1 kohaselt tuleb

kahjuhüvitis mõista välja M.T-lt ja T-R. R-ilt solidaarselt.

2(9)

1-16-6115

Apellatsioonid

7. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid nii M.T kaitsjad vandeadvokaat Raul

Talts ja vandeadvokaadi abi Lauri Talumäe kui ka T-R. R-i kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal.

Mõlemas apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist,

M.T kaitsjad taotlesid ka M.T vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

8. M.T kaitsjad leidsid kokkuvõtlikult seda, et maakohus hindas tõendeid pealiskaudselt,

ühekülgselt ja valikuliselt ning tegi nendest ebaõigeid järeldusi. Pole tõendatud, et T-R. R.

suurendas näilikult höövelliistude koguseid, liiati jääb arusaamatuks, kuidas saanuks see teenida

omastamise ja selle varjamise eesmärki. Höövelliistude miinusarvete koostamine oli tavapärane

toiming, tagamaks, et laoseis oleks õige, ja kahju sellega ei tekitatud. Samuti pole võimalik

tõsikindlalt järeldada, et kõik miinusarved tähendanuks kassast sularaha väljavõtmist. Seega on

meelevaldne kohtu järeldus, et höövelliistude tagasiostu kohta miinusarvete koostamisega

omastati 13 136 eurot 59 senti. Tekitatud kahju ei saa ületada höövelliistude puudujääki, mille

väärtus oli 3490 eurot 46 senti. Tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et M.T keelas

inventuuri käigus höövelliistude ülelugemise. Süüdistatav tegi vaid sellise ettepaneku, kuna

höövelliiste oli palju ja nende ülelugemine polnud mõttekas. M.T ei olnud omastamisest

teadlik, tal polnud alust pidada miinusarvete koostamist ega T-R. R-i kassatehinguid

kahtlustäratavateks. M.T teopanus on tõendamata ja teda ei saa pidada kuriteole

kaasaaitajaks. Sõltumata eeltoodust on maakohus omistanud M.T-le ekslikult KarS § 201

lg 2 ps 2 sätestatud raskendava asjaolu.

9. Kaitsjate hinnangul kohaldas maakohus M.T-le karistust mõistes ebaõigesti materiaalõigust.

Kohus pole KarS § 56 lg 2 nõudeid järgides põhjendanud, miks mõisteti süüdistatavale

karistuseks vangistus. Osutatud sätte kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse

eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Maakohus nimetas vangistuse

mõistmise põhjusena aga üksnes kannatanu varalisi nõudeid süüdistatava vastu. Kergema

karistusliigi kohaldamata jätmist ei saa põhjendada isiku varalise seisundiga, sest see tähendaks

diskrimineerimiskeelu rikkumist.

10. M.T kaitsjate hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus

menetlusõiguse norme ka tsiviilhagi lahendades. Esiteks jättis kohus tähelepanuta, et tsiviilhagi

ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 lg 1 p 2 nõuetele, kuna selles pole hagi

aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus tugines tsiviilhagi rahuldades asjaoludele, mida

hagiavaldus ei sisalda. Kannatanu ei ole tsiviilhagis tuginenud M.T juhatuse liikme lepingu

rikkumisele ega toonud välja ÄS § 315 lg 2 kohaldamise eeldustele vastavaid asjaolusid. Muu

hulgas ei tugineta algses tsiviilhagis sellele, et M.T oli kannatanu juhatuse liige, vaid

väidetakse üksnes seda, et ta töötas AS-i E tegevdirektorina. Tsiviilhagist ei nähtu ka meetmeid,

mida M.T pidanuks kahju ärahoidmiseks tarvitusele võtma, ega seda, milles seisneb

põhjuslik seos M.T käitumise ja kannatanu kahju vahel. Tsiviilhagis ei ole tuginetud ei

sellele, et M.T keelas liistude ülelugemise, ega sellele, et ta jättis kontrolli tegemata. Kohus

on tuginenud hagi rahuldamisel kannatanu enda koostatud dokumentidele, mis ei saa olla

tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt tõendiks. Samuti tuginesid M.T kaitsjad sellele,

et AS-i E nõue M.T vastu on vähemalt osaliselt aegunud. ÄS § 315 lg 3 sätestab, et juhatuse

liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg on viis aastat, kui aktsiaseltsi põhikirjas või

kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 32119112 leidnud, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise

nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane

aegumistähtaeg ning kohaldada ei saa TsÜS § 146 lgt 4, mis näeb tahtliku rikkumise korral ette

kümneaastase aegumistähtaja. Aegumistähtaeg ei alga äriühingu poolt nõudest teadasaamisest,

3(9)

1-16-6115

vaid rikkumise toimepanemisest. Kui võtta aluseks süüdistuses nimetatud miinusarvete

kuupäevad ja asjaolu, et AS E on oma kahjunõude piiritlenud ajavahemikuga 18. jaanuarist 2010

kuni 10. aprillini 2012, on võimalik järeldada järgnevat. M.T vastu esitati tsiviilhagi

esimest korda 3. detsembril 2015. Seega on kahtluseta aegunud kõik nõuded, mille tekkimine

jääb ajavahemikku 18. jaanuarist kuni 2. detsembrini 2010. Lisaks tuleb aga tähele panna, et

3. detsembril 2015 esitati M.T vastu hagi töölepingulisel alusel, kuna hagis märgiti, et

M.T töötas kannatanu tegevdirektorina. M.T kui juhatuse liikme vastu esitas kannatanu

nõude esimest korda 11. oktoobri 2016. a kohtuistungil. Sellest tulenevalt on aegunud kõik

M.T vastu suunatud nõuded, mis tekkisid enne 10. oktoobrit 2011. Aegunuks ei saa lugeda

üksnes neid nn miinusarvetest tulenevaid nõudeid, mis tekkisid perioodil 11. novembrist 2011

kuni 10. aprillini 2012. Sel ajal väljastatud miinusarvete summa oli 6700 eurot 56 senti.

Apellandid märkisid, et M.T taotleb aegumise kohaldamist.

Ringkonnakohtu otsus

11. Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2017. a otsusega jäeti Pärnu Maakohtu otsus muutmata ja

mõlemad apellatsioonid rahuldamata.

12. Ringkonnakohus märkis esmalt, et kaitsjate väidetele tõendite hindamise kohta on maakohtu

otsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Kohtukolleegium nõustus maakohtu põhjendustega ega

pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust

rikkunud ja kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on

veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus

eksinud süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel. Ei leidu ühtegi

argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike

järelmite muutmiseks. Asjaolu, et kaitsjad maakohtu otsuse põhistustega ei nõustu, ei tähenda

tõendite pealiskaudset, ühekülgset ja valikulist hindamist ega tõenditest ebaõigete järelduste

tegemist.

13. Vastuseks väitele tsiviilhagis esitatud nõude osalise aegumise kohta leidis ringkonnakohus

järgmist. Aegumise lahendamise seisukohalt on oluline süüteo jätkuvus. KarS § 81 lg 4 esimene

lause sätestab, et jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo

toimepanemisest. Viidates jätkuva süüteo mõiste sisustamist käsitlevale Riigikohtu praktikale,

asus ringkonnakohus seisukohale, et arutatavas kriminaalasjas kujutavad KarS § 201 lg 2 p 2

koosseisu realiseerimisele suunatud osateod endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku

elukäsitluse järgi ühtset käitumist. Seega on T-R. R-i ja M.T tegevus käsitatav jätkuva

kuriteona. Eeltoodust tulenevalt ei ole T-R. R-i ja M.T toime pandud kuritegu KarS § 81

lg 1 p 2 ja lg 4 kohaselt aegunud. Nende kuritegu ei ole aegunud ka toimepanemise ajal kehtinud

KarS § 81 redaktsiooni kohaselt. Sellest tulenevalt ei nõustunud kolleegium kaitsjate väitega, et

M.T vastu esitatud tsiviilhagi on osaliselt aegunud.

14. Ringkonnakohus pidas alusetuks ka M.T kaitsjate ülejäänud etteheiteid, mis puudutasid

tsiviilhagi lahendamist. Kaitsjad on lähtunud tsiviilkohtumenetluse sätetest, jättes tähelepanuta

kriminaalmenetluse eripära. KrMS § 1541 nõudeid kohaldatakse tsiviilhagidele, mis on esitatud

pärast 2017. aasta 1. jaanuari. Kui süüdistuse ja tsiviilhagi aluseks olevad faktilised asjaolud

omavahel kattuvad, ei ole tsiviilhagis vältimatult vaja korrata neid süüdistusaktis loetletud

kuriteo toimepanemist kinnitavaid tõendeid, mis kuuluvad samal ajal nii süüdistuse kui ka

tsiviilhagi aluse hulka (Riigikohtu otsus asjas nr 3116716). Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse ja

senise kohtupraktika kohaselt on kannatanul õigus esitada esialgne tsiviilhagi

kriminaalmenetluse varasemal etapil ja seda pärast kriminaaltoimikuga tutvumist täiendada või

asendada varasem tsiviilhagi uuega. Tsiviilhagi tuleb esitada kohtueelse menetluse lõpuks, et

4(9)

1-16-6115

jätta piisavalt aega süüdistatavale ja kaitsjale vastuväidete esitamiseks. TsMS § 376 kohaselt on

kannatanul õigus muuta hagi kuni kohtuvaidluseni esimese astme kohtus. Süüdistatavatele ja

kaitsjatele oli kohtumenetluse käigus tagatud võimalus tsiviilhagile vastu vaielda ja tõendeid

esitada. Maakohus arvestas kohtuotsuse tegemisel põhjendatult kannatanu esindaja ütlusi, sest

KrMS § 63 lg 1 kohaselt on kannatanu ütlus kriminaalmenetluses lubatav tõend.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

15. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni nii M.T kaitsjad vandeadvokaat

R. Talts ja vandeadvokaadi abi L. Talumäe kui ka T-R. R-i kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2017. a määrustega võeti M.T kaitsjate

kassatsioon menetlusse ja T-R. R-i kaitsja kassatsioon jäeti menetlusse võtmata.

M.T kaitsjate kassatsioon

17. Kassatsioonis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist M.T

süüditunnistamist ja karistamist puudutavas osas, süüdistatava õigeksmõistmist või

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks madalama astme kohtule. Lisaks taotlevad kaitsjad

ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti rahuldamata M.T kaitsjate

apellatsioon seoses tsiviilhagi rahuldamisega. Kaitsjad taotlevad kannatanu tsiviilhagi

rahuldamata jätmist.

18. Kassaatorid märgivad esmalt, et ringkonnakohus jättis tõendid hindamata ja apellatsioonile

põhjendamatult vastamata. M.T kaitsjad esitasid apellatsioonis väiteid, millele maakohtu

otsuses pole vastatud. Näiteks osutasid apellandid sellele, et maakohtu otsuses omistati

kohtutoimiku I köite lehtedel 85–86 olevatele dokumentaalsetele tõenditele sisu, mida neil

dokumentidel ei ole. Ringkonnakohus sellele argumendile tähelepanu ei pööranud ja

vaidlusaluseid tõendeid ei uurinud, ehkki need puudutasid kriminaalasja lahendamise

seisukohalt olulist faktilist asjaolu. Asjaolu, et T-R. R. poolitas puudujäägi varjamiseks

höövelliiste, luges maakohus tõendatuks tsiviilhagi täienduses märgitu põhjal. Tsiviilhagi pole

aga KrMS § 63 lg 1 kohaselt tõend, millele kohus saaks süüküsimust või kannatanu nõuet

lahendades tugineda. Liiati esitati tsiviilhagi täiendus päev pärast kannatanu esindaja

ülekuulamist. Lugedes tõendiks tsiviilhagi väited, mis on esitatud ristküsitluse võimaluseta,

tugines maakohus lubamatule tõendile, mille ka ringkonnakohus jättis tõendikogumist

eemaldamata.

19. Kohtud on asunud heastama prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel ja rajanud otsuse

oletuslikele väidetele. Kaitseversioon jäeti alusetult arvestamata ja kahtlusi tõlgendati

süüdistatava kahjuks. Maakohtu seisukoht, et T-R. R. tegi höövelliistud kauplusesse saabumisel

tükkideks ja suurendas seeläbi laoseisu, oli kaitsjatele üllatuslik. Süüdistusaktis sellist

faktiväidet ei esitatud, see ei nähtunud ühestki tõendist ja kohtus selle üle ei vaieldud. Liiati ei

saanud kaitsjad eeldada, et kohus loeb hagi täiendamise avalduses esitatud väite tõendiks.

20. Maakohus luges väidetavalt kaks ja pool aastat kestnud kaubakoguste näiliku suurendamise

tõendatuks üksnes nelja 2012. aastast pärineva arve alusel, eeldades, et samal viisil pandi

kuritegu toime ka varem. Tegemist on mitteammendava põhjendusega, mille puudustele

ringkonnakohus vaatamata apellatsioonis toodud vastuväidetele tähelepanu ei pööranud.

21. Kohtud jätsid nõuetekohaselt vastamata kaitseväitele, mille kohaselt tegi T-R. R. höövelliistude

tagasiostmise kohta miinusarveid selleks, et kassa- ja laoseisu arvestust korras hoida. Samuti

5(9)

1-16-6115

jätsid kohtud hindamata süüdistusversiooni elulise usutavuse. Pole usutav, et kõik T-R. R-i

tehtud kaubaaluste tagasiostud olid näilikud. Samas tuvastas maakohus kaubaalustega omastatud

vara suuruse selliselt, et liitis kokku kõik aastatel 2010–2012 TR. R-i koostatud kaubaaluste

miinusarvete summad. Saadud tulemus ei riimu inventuuri käigus kindlaks tehtud kaubaaluste

puudujäägiga. Sisuliselt eeldasid kohtud süüdistatavate käitumises KarS § 201 lg 2 ps 2

nimetatud raskendava asjaolu (suur ulatus) olemasolu. Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole

võimalik kindlaks teha, on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava

kasuks.

22. Kohtud hindasid M.T-d süüstavaid tunnistajate ütlusi ühekülgselt ja selektiivselt. Kaitsjad

osutasid juba apellatsioonis, et tunnistajate ütlustest ei saa teha maakohtu otsuses toodud

järeldust, nagu oleks M.T keelanud höövelliistude ülelugemise inventuuri käigus.

23. M.T-le karistuse mõistmisel kohaldasid kohtud ebaõigesti KarS § 56 lgt 2, kuna M.T-le

kergemaliigilise karistuse asemel vangistust mõistes ei lähtutud mitte isiku süüst ja karistuse

eesmärkide saavutamise võimalusest, vaid süüdistatava varalisest seisundist.

24. Ringkonnakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti ka M.T vastu esitatud nõude

aegumise küsimuses. Apellatsioonis tuginesid kaitsjad sellele, et ÄS § 315 lg 3 kohaselt on

aegunud tsiviilhagis M.T vastu esitatud kannatanu nõuded, mis tekkisid

enne 10. oktoobrit 2011, aga igal juhul nõuded, mis tekkisid enne 2. detsembrit 2010. Ühtlasi

taotlesid apellandid aegumise kohaldamist. Leides, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud,

kohaldas ringkonnakohus vale seadust. Nõude aegumist hinnates tulnuks lähtuda äriseadustikust,

mitte KarS §st 81. Kannatanu nõude aegumine ei olene kuriteo aegumisest. Nõude aegumine on

reguleeritud TsÜS 10. peatükis ja juhatuse liikme vastutuse osas ka ÄS §s 315.

Karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse KarS § 1 lg 1 kohaselt aga süütegude eest

karistamiseks.

25. Kohtuotsused on tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas nõuetekohaselt põhjendamata.

Maakohus pole tsiviilhagi rahuldades viidanud ühelegi tõendile ja ringkonnakohus seda viga ei

kõrvaldanud. Samas võib arvata, et kohus käsitas tsiviilhagi lahendamisel ühe tõendina ka

kannatanu seadusliku esindaja ütlusi, mis ei saa tsiviilhagi lahendamisel tõendiks olla. Nimelt

välistab TsMS § 251 menetlusosalise või tema esindaja ütluste käsitamise tunnistaja ütluste kui

tõendina. E. L-i ütlustele oleks saanud tsiviilhagi lahendamisel tugineda üksnes juhul, kui ta

oleks üle kuulatud TsMS §des 267–2681 ette nähtud korras vande all. Seda aga ei tehtud.

26. Süüdistatava M.T kaitsjad vandeadvokaat R. Talts ja vandeadvokaadi abi L. Talumäe

esitasid 9. mail 2017. a ka kassatsiooniastme menetluskulude arvestuse 19 tunni ja 30 minuti

eest summas 3042 eurot (sh käibemaks).

Prokuratuuri kassatsioonivastus

27. Ringkonnaprokurör Merry S.R-i 9. mail 2017 koostatud kassatsioonivastuse kohaselt on

Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2017. a otsus seaduslik ja põhjendatud. Kassatsioon tuleb

jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6(9)

1-16-6115

28. Ringkonnakohus on apellatsioonimenetluses pädev arutama kriminaalasja sisuliselt (st hindama

tõendeid ja tuvastama faktilisi asjaolusid) samamoodi nagu maakohus. Ringkonnakohtu selline

pädevus tähendab ka seda, et KrMS § 3051 lgs 1 sätestatud põhjendamiskohustust järgides võib

ringkonnakohus hinnata tõendeid ja tuvastada faktilisi asjaolusid teisiti, kui seda tegi esimese astme

kohus. Sellegipoolest ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama kohtuasja teistkordne täiemahuline

käsitlemine uues kohtukoosseisus. Seda põhjusel, et tulenevalt KrMS § 331 lgs 2 sätestatust arutab

ringkonnakohus üldjuhul kriminaalasja vaid esitatud apellatsiooni piires ja võib neid piire laiendada

üksnes KrMS § 331 lgs 3 ja § 340 lgs 3 nimetatud erandjuhtudel (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3112311, p 18).

29. Kriminaalasja apellatsiooni piires arutades ei ole ringkonnakohus maakohtu lahendit kontrolliv

põhjendamiskohustusest vabastatud kohtuinstants. Täiemahuline põhjendamiskohustus lasub

ringkonnakohtul siis, kui ta nõustub mingis osas apellandiga ja asub maakohtu otsuses märgituga

võrreldes erinevale seisukohale.

30. Põhjendamiskohustus aktualiseerub ringkonnakohtu jaoks aga mõnevõrra teisiti, kui

ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega. Menetlusökonoomia kaalutlustel puudub

sellises olukorras õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks

esimese astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Seda arvestades ongi KrMS § 342 lg 3 ps 1

sätestatud, et kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, võib ta enda otsuses jätta

maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolseid põhjendusi.

31. Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud

selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Eriti on aga

ringkonnakohtu põhjenduste esitamine maakohtu otsuse muutmata jätmisel vajalik juhul, kui

apellatsioonis viidatakse kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele esimese astme kohtus.

Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei

pea analüüsima apellatsioonis esitatud argumente (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri

2011. a otsus kriminaalasjas 3119211, p 15.2).

32. Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2017. a otsuse tegemisel ei ole kohtupraktikas

väljakujunenud eelkirjeldatud nõudeid järgitud. Ringkonnakohtu lahendis on märgitud, et kuna

M.T kaitsjate väited on uued vaid tsiviilhagi puudutavas osas, siis peatub ringkonnakohus

ainult nendel, ja et apellandi ülejäänud väited on maakohtu otsuses ammendavalt lahendatud.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta vähemalt alljärgnevad apellantide

väited, millele puuduvad vastused ka esimese astme kohtu otsuses.

32.1. Ringkonnakohus on jätnud vastamata apellatsiooni väitele, et T-R. R-i süüstavate tõenditena

arvesse võetud arvetel ei olnud vähimatki märget, et nende koostaja oli T-R. R. või et arvel odavate

höövelliistude koguse kohta tehtud käsikirjaline parandus pärineks temalt.

32.2. Ringkonnakohus on jätnud nõuetekohase tähelepanuta ka apellantide etteheite selle kohta, et

maakohus luges höövelliistude reservi tõendatuks üksnes 2012. aastast pärinevate arvetega, ehkki

süüdistus hõlmas omastamist ajavahemikus jaanuarist 2010 kuni septembrini 2012, nagu ka selle

kohta, et maakohtu otsusest ei nähtu, miks on kuriteo ulatus loetud tuvastatuks n-ö kahtlaste

miinusarvete summeerimise tulemina.

32.3. Kolleegiumi hinnangul tuleb kassaatoritega nõustuda selles, et maakohus on oma otsuses

süüküsimuse lahendamisel tuginenud tsiviilhagile kui tõendile. Sarnaselt süüdistusaktiga ei ole aga

tsiviilhagi tõend, vaid üksnes menetlust (teatud osas) käivitav ja menetluseset piiritlev dokument.

Tsiviilhagis kajastuvaid kannatanu väiteid ei saa võrdsustada kannatanu ütlustega muu hulgas ka

7(9)

1-16-6115

põhjusel, et nende saamisel ei ole järgitud ülekuulamise – üldmenetluse kontekstis ristküsitluse –

reegleid. Ringkonnakohus ei ole esimese astme kohtu seda eksimust parandanud ega sellele muul

viisil reageerinud.

32.4. Karistuse mõistmist põhjendades on maakohtu otsuses kõigepealt kasutatud järgmist sõnastust:

„Eeltoodust tulenevalt on kohtuotsus kriminaalasjas väärtusotsustus, mis on suunatud inimese kui

indiviidi ja ühiskondliku olendi, aga ka korrastatud ja turvalise ühiskondliku elukorralduse

tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele.

Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu

süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning

motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud

isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord,

järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega

on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu

avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude

toimepanemisest“. Kolleegiumi hinnangul ei ole selline „kriminaalpoliitiline“ seisukohavõtt

aktsepteeritav mõistetava konkreetse karistuse põhjendusena. Kuigi maakohus ei ole karistuse

valikul piirdunud üksnes eelkirjeldatuga, püüdes põhjendada ka karistuseks vangistuse mõistmist,

juhib kolleegium tähelepanu järgnevale. Nimelt on vangistuse mõistmist põhjendatud üksnes

sellega, et tegemist on varavastase kuriteoga, millega kaasnevad süüdistatavate vastu suured

varalised nõuded. Kolleegiumi hinnangul ei piisa karistusseadustiku eriosa vastava paragrahvi

sanktsioonis võimaliku karistuse liigina vangistuse kõrval ka rahalise karistuse olemasolul

vabadusekaotusliku karistuse valiku põhjendamiseks nii nappidest põhjendustest. Seetõttu oli

lubamatu, et ringkonnakohus jättis karistusliigi valikut puudutavatele apellandi väidetele

reageerimata.

33. Eespool kirjeldatud apellantide asjakohaste väidete ringkonnakohtu otsuses analüüsimata

jätmine on käsitatav KrMS § 3051 lgs 1 ja § 341 lgs 1 sätestatu rikkumisena, mida kolleegium loeb

KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetluse õiguse muuks oluliseks rikkumiseks. Kuna need

rikkumised on puutumuses faktiliste asjaolude tuvastamisega, tuleb kriminaalasi saata

ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

34. Kuigi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2017. a määrustega võeti menetlusse üksnes

M.T kaitsjate kassatsioon ja T-R. R-i kaitsja kassatsioon jäeti menetlusse võtmata, peab

kolleegium KrMS § 3602 lgle 3 tuginevalt vajalikuks laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire ka

T-R. R-ile.

II

35. Apellantide muude väidetega võrreldes on ringkonnakohus tsiviilhagiga seonduvat käsitlenud

võrdlemisi üksikasjalikult. Kassaatorid on aga märkinud õigustatult seda, et ringkonnakohus

kohaldas kannatanu nõude aegumise küsimuses vale seadust, lähtudes karistusseadustikust.

Eraõiguslike nõuete aegumist reguleerib hoopis tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükk koos

eriseadustes ette nähtud erisätetega. Eraõiguslike nõuete aegumine pole sõltuvuses KarS §s 81 ette

nähtud süüteo aegumise regulatsioonist. Kannatanu tsiviilõiguslik nõue, mille tekkimise aluseks on

tegu, mis vastab ühtlasi mõne süüteokoosseisu tunnustele, võib olla aegunud ka juhul, kui süütegu

pole aegunud. Teisalt on võimalik, et vaatamata teo aegumisele süüteona pole selle tõttu tekkinud

tsiviilõiguslik nõue aegunud. Tsiviilõigusliku ja karistusõigusliku vastutuse eeldused tulenevad

erinevatest normidest. Seda, kas kaitsjate väide M.T vastu esitatud nõude (vähemalt osalise)

aegumise kohta peab paika, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel lahendada ringkonnakohtul. Küll

osutab kolleegium asjaolule, et seejuures võib olla oluline, kas kahju hüvitamiseks kohustatud isik

8(9)

1-16-6115

soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 22. septembri 2014. a otsus asjas nr 3216714, p 37).

36. Kolleegium ei nõustu aga kaitsjate seisukohaga, et kuna AS-i E esindajat E. L-i ei kuulatud

kohtus üle TsMS §des 267–268 ette nähtud korras vande all, poleks kohus tohtinud tsiviilhagi

lahendamisel E. L-i ütlustele tugineda. Kohtupraktika kohaselt tuleb tsiviilhagi menetlemisel

kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, arvestades kriminaalmenetluse erisusi

(vt nt Riigikohtu erikogu 22. veebruari 2013. a otsus asjas nr 31110612, p 62). See, millistele

tõenditele saab kohus KrMS § 306 lgs 1 nimetatud küsimuste otsustamisel – sh tsiviilhagi

lahendamisel – tugineda, on reguleeritud KrMS § 63 lgs 1, mis nimetab ühe võimaliku tõendiliigina

ka kannatanu ütlusi. Seega ei ole TsMS § 229 ("Tõendi mõiste") ega sama seadustiku 28. peatükk

("Menetlusosalise vande all antud seletus") kriminaalmenetluses kohaldatavad. Kriminaalmenetlus

võimaldab kannatanu ütluste kui tõendiga arvestada ka tsiviilhagi lahendamisel. Vastasel korral

tekiks vastuvõetamatu olukord, kus sama kohtukoosseis peaks nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi

lahendamise seisukohalt mingi olulise ühe ja sama faktilise asjaolu tuvastamisel lähtuma erinevast

tõendikogumist. Sellega võiks omakorda kaasneda see, et mingi asjaolu saab lugeda süüküsimuse

otsustamisel tuvastatuks, tsiviilhagi lahendamisel aga mitte.

III

37. Kuna kolleegium teeb KrMS § 361 lg 1 ps 6 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1

alusel hüvitama süüdistatavale kassatsioonimenetluse kulu. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1

kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega

tasu. Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas

võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus kriminaalasjas nr 311616, p 36). Samuti sätestab

KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude

hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat

mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise

eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida

oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks

mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas

nr 3116313

3112217

, p 23 ja 25. mai 2017. a määrus kriminaalasjas nr

, p 59). Arvestades

kassatsiooni väidete põhjendatud osa ning kriminaalasja keerukust ja mahtu, loeb

kriminaalkolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsjate kuuele töötunnile vastava

summa, s.o 936 eurot (sh käibemaks).

38. Kooskõlas eelmärgituga ja lähtudes KrMS § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pst 2, tühistab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu 23. jaanuari 2017. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja

ringkonnakohtu samale koosseisule uueks arutamiseks.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)