3-17-2024/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Andres Parmas

Määruse tegemise aeg ja koht

22. november 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-2024

Haldusasi

XX

kaebus

Tallinna

Vangla

Ida-Harju

kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku

5. septembri 2017. a hoiatuse tühistamiseks või

õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tallinna Vangla

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a

määrus haldusasjas nr 3-17-2024 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1

ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus tunnistas 7. juuli 2016. a otsusega nr XXX (tl 8-16) XX süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 2 järgi ja mõistis talle karistuseks 3 aastat vangistust.

Otsuse kohaselt jäeti mõistetud vangistus KarS § 74 alusel täies ulatuses täitmisele pööramata,

kui XX ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg-s 1

sätestatud kontrollnõudeid, mh ilmub kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel

kriminaalhooldusosakonda registreerimisele ning allub kriminaalhooldaja kontrollile oma

elukohas ja esitab kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite

kohta.

2. XX esitas 26. aprillil 2017 Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna

kriminaalhooldusametnikule avalduse, milles taotles KarS § 75 lg 1 p-le 6 vastavat luba Eesti

territooriumilt lahkumiseks ning väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks perioodil 30.

3-17-2024

2(7)

augustist kuni 30. septembrini 2017. Kriminaalhooldusametnik jättis 1. juuni 2017. a otsusega

XX taotluse rahuldamata (esialgu ilma põhjendusteta tehtud 28. aprilli 2017. a otsus tunnistati

21. juunil 2017 kehtetuks). Tallinna Halduskohus tühistas 28. augusti 2017. a otsusega nr 3-17-

1153 kriminaalhooldusametniku 1. juuni 2017. a otsuse ning kohustas Tallinna Vangla

kriminaalhooldusosakonda otsustama XXle KarS § 75 lg 1 p-s 6 sätestatud loa andmise

küsimuse uuesti.

3. Tallinna Vangla Ida-Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametnik SH

tegi XX-le KarS § 74 lg 4, § 69 lg 6, § 871 lg 4 ja § 76 lg 7 alusel 5. septembril 2017 hoiatuse

(tl 24) KarS § 75 lg 1 p 3 kohase rikkumise kohta, sest hooldusalune ei esitanud tõendeid

registreerimiskohustuse täitmise kohta. Hoiatuse kohaselt ei ilmunud XX 12. juulil 2017

registreerimisele. XX väitis 18. juulil 2017 kriminaalhooldusosakonnas toimunud

registreerimisel, et talle välja kirjutatud ravimite tõttu magas ta kaks päeva ja ei saanud seetõttu

õigel ajal registreerimisele tulla. Kuigi XX-l paluti võtta järgmisel registreerimisel (9. augustil

2017) kaasa viidatud ravimite retseptid, ei esitanud ta nõutud dokumente. XX esitas tõendi

ravimi tarvitamise kohta 16. augustil 2017. Arsti väljastatud tõendil puudub selgitus selle kohta,

et ravim võiks põhjustada mitme päeva pikkust magamist.

4. XX esitas 5. oktoobril 2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse (tl 3-6) Tallinna Vangla Ida-

Harju kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusametniku 5. septembri 2017. a hoiatuse

tühistamiseks või õigusvastasuse tuvastamiseks.

Alusetu on etteheide, et kaebaja ei ole esitanud kriminaalhooldajale andmeid oma kohustuste

täitmise kohta. Kriminaalhooldajale oli teada, et kaebaja tarvitab raviarsti määratud ravimeid,

mis põhjustavad kõrvaltoimena une- ja mäluprobleeme. Kõrvaltoimed on näha ravimite

infolehtedelt. Kaebajale heidetakse ette KarS § 75 lg 1 p 3 rikkumist. Nimetatud normis

peetakse silmas KarS § 75 lg-s 2 loetletud kohustusi. KarS §-s 75 eristatakse kontrollnõudeid

(lg 1), mille aluseks on seadus, ja kohustusi (lg 2), mille aluseks on kohtulahend.

Kriminaalhooldusametnik ei saa panna hooldusalusele täiendavaid kohustusi lisaks sellele, mis

on talle pandud kohtuotsusega. Kriminaalhooldusametniku nõutud dokumendi esitamata

jätmine ei saa täita KarS § 75 lg 1 p 3 normikoosseisu. Ainsaks kohustuseks, mille kohus on

kaebajale pannud, on kohustus mitte omada ja mitte tarvitada narkootilisi ja psühhotroopseid

aineid. Kaebaja ei ole seda kohustust rikkunud.

Hoiatusotsuse tegemise ainsaks põhjuseks on vastustaja õigusvastane soov põhjendada sellega

tulevikus erakorralist ettekannet kohtule, mis võib tuua kaasa karistuse täitmisele pööramise.

Hoiatusotsusel on regulatiivne toime ja see riivab kaebaja subjektiivseid õigusi. Vangla

direktorite 31. detsembril 2014 heaks kiidetud “Kriminaalhoolduse standardite” (standardid)

kohaselt järgneb kahele kriminaalhooldusametniku kirjalikule hoiatusele erakorraline

ettekanne kohtule, mis võib tuua kaasa karistuse täitmisele pööramise.

Kriminaalhoolduse teostamine, sh KarS § 74 lg-s 4 nimetatud hoiatuse tegemine, toimub

haldusmenetluses ning sellele kehtivad kõik haldusmenetluse nõuded. Seda järeldust toetavad

õiguskantsleri seisukohad, mille kohaselt on standardite näol tegemist üldise iseloomuga

halduse siseakti, halduseeskirjaga, mis täpsustab seaduse või määrusega haldusorganile antud

kaalutlusõiguse ja määratlemata õigusmõistete kasutamisega seonduvat ja mille eesmärgiks on

tagada haldusorgani ühetaoline praktika. Kriminaalhooldusametniku hoiatus ei vasta

haldusmenetluse seaduse (HMS) nõuetele. Sellest ei nähtu, millised on hoiatuse õiguslikud

tagajärjed ja milline on selle vaidlustamise kord. Kaalutlus- ja põhjendamiskohustuste

rikkumine muudavad haldusakti õigusvastaseks ja toovad kaasa selle tühistamise. Vastustaja

on rikkunud ka menetlusnõudeid, jättes kogumata ja hindamata asjassepuutuvad tõendid.

Rikkumine võis mõjutada asja tulemust. Kaebajal on tuvastamiskaebuse esitamisel

3-17-2024

3(7)

preventiivne huvi vältida sarnaste hoiatuste tegemist tulevikus, sest hoiatustele võib järgneda

vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine.

5. Tallinna Halduskohus tagastas 9. oktoobri 2017. a määrusega kaebuse.

Kriminaalhooldusega seotud vaidluste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune menetluskord,

mistõttu ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse ja see tuleb HKMS § 121 lg 1 p

1 alusel läbivaatamatult tagastada. Kuigi kriminaalhooldusametniku hoiatuses on tuginetud

KarS § 74 lg-le 4, § 69 lg-le 6, § 871 lg-le 4 ja § 76 lg-le 7, on ainus asjakohane norm

KarS § 74 lg 4. Selle sätte kohaselt kontrollivad süüdlase käitumist katseajal kriminaalhooldus-

ametnik ja kohus, seejuures omab kontrolli teostamise pädevust maakohus, mitte halduskohus.

Maakohus on pädev lahendama kriminaalasju (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 18),

maakohtul tuleb kriminaalmenetluse raames kohtuotsuse tegemisel otsustada süüdlase

karistamise või karistusest vabastamise üle (KrMS § 306 lg 1 p-d 6 ja 7) ning lahendada

kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mh kriminaalhoolduse täitmisel tekkivaid küsimusi

(KrMS § 427). Seega otsustab KarS § 74 lg 4 kohaselt süüdlasele määratud karistuse täitmisele

pööramise üle maakohtu täitmiskohtunik. Täitmiskohtuniku ülesanne on vaadata läbi

kriminaalhooldusametniku esitatud erakorraline ettekanne (KrMS § 427 lg 3), aga ka korraline

ettekanne (kriminaalhooldusseaduse (KrHS) § 30 lg 4).

Eeltoodust tuleneb, et seadusandja on soovinud jätta kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuste

täitmise kontrolli maakohtu pädevusse, mistõttu ei saa olla kriminaalhooldusametniku hoiatuse

peale esitatud kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Halduskohtu pädevuses ei ole

maakohtu otsuse tõlgendamine ja selle täitmise kontrollimine. Vastasel juhul puuduks selge

piir, millised konkreetsed vaidlused alluksid halduskohtule ja millised maakohtule. Selline

dubleeriv menetlus ei ole otstarbekas menetlusökonoomia seisukohalt ning võib viia

vastuoluliste lahendite tegemiseni. Kuna kriminaalhoolduse läbiviimine toimub maakohtu

kontrolli all ning sellega seotud vaidluste lahendamisel tuleb lähtuda KarS-st ja KrMS-st, peab

ka kriminaalhooldusametnike peale esitatud kaebuste lahendamine olema maakohtu pädevuses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. XX palub 1. novembri 2017. a määruskaebuses (tl 39-41p) Tallinna Halduskohtu 9.

oktoobri 2017. a määruse tühistada ja saata asi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Kriminaalhooldusametniku 5. septembri 2017. a hoiatusotsuse peale esitatud kaebuse

läbivaatamine

on

halduskohtu

pädevuses.

Kriminaalhoolduse

käigus

teostatava

käitumiskontrolli

näol

on

tegemist

haldus-

mitte

kriminaalmenetlusega.

Kriminaalhooldusametnik teostab käitumiskontrolli käigus järelevalvet ja kontrollib, kas

süüdlane järgib kontrollnõudeid. Selle seisukoha õigsust toetavad ka õiguskantsleri seisukohad

(õiguskantsleri 26. mai 2011. a vastus nr 6-1/110739/1102693; tl 51-54). Hoiatusotsuse

õiguslikud tagajärjed ei piirdu karistuse võimaliku täitmisele pööramisega, vaid hoiatusotsus

võib omada tähendust ka kaebaja välisriiki lubamise taotluse lahendamisel (standardid, lk 51).

Üheski eriseaduses ei ole sätestatud hoiatusotsuse vaidlustamise korda. Ka halduskohus on

jätnud selgitamata, kuidas ja millises menetluskorras saab hoiatusotsust vaidlustada maakohtus.

Asjakohane ei ole KrMS § 427, sest selle sätte kohaselt kuulub maakohtu täitmiskohtuniku

pädevusse üksnes süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise, kohustuste kergendamise

või tühistamise, katseaja pikendamise või karistuse täitmisele pööramise otsustamine, mitte

kriminaalhooldusametniku kriminaalhoolduse raames, s.o haldusmenetluse käigus, tehtud

otsuste ja toimingute õiguspärasuse kontrollimine. Kaebuse esitamine ei olnud tingitud kaebaja

suhtes erakorralise ettekande esitamisest või karistuse täitmisele pööramisest, vaid sellest, et

kaebajale teadaolevalt soovis vastustaja tugineda õigusvastasele hoiatusele kaebaja välisriiki

3-17-2024

4(7)

lubamise taotluse rahuldamata jätmisel. Kriminaalhooldusametnik tegigi 18. oktoobril 2017

otsuse nr 8-3/16/18660-20 (tl 45-47), millega otsustas mitte anda kaebajale luba Eesti

territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumit viibimiseks, tuginedes seda tehes

muu hulgas 5. septembri 2017. a hoiatusotsusele.

Kriminaalhooldusametniku

otsuse

peale

esitatud

kaebuse

läbivaatamine

halduskohtumenetluses on kooskõlas varasema kohtupraktikaga. Halduskohus on menetlenud

näiteks kaebaja kaebust kriminaalhooldusametniku tegevuse peale haldusasjas nr 3-17-1153.

Samuti on kriminaalhooldusametniku tegevuse peale esitatud kaebusi menetletud haldusasjades

3-17-8 ja 3-16-805. Tartu Halduskohus ei pidanud asjas nr 3-16-805 KrMS § 431

kohaldatavaks, sest kriminaalhooldusametniku otsuse andmist ei põhjustanud kohtulahendist

tulenev ebaselgus või tahtlus (Tartu Halduskohtu 19. juuli 2016. a määrus nr 3-16-805, p 4).

Kaebuse tagastamisel jääks kaebaja tõhusa õiguskaitseta, mis riivaks ebaproportsionaalselt

põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigust. Kuna vastustaja ei ole teinud seoses väidetava

rikkumisega maakohtule ettekannet karistuse täitmisele pööramiseks ning kaebajal endal

puudub õigus nimetatud küsimuses maakohtu poole pöördumiseks, ei tule hoiatusotsuse

õiguspärasusega seonduv arutamisele maakohtus. Seetõttu puudub kaebajal hoiatusotsuse

õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks muu alternatiiv kui halduskohtule kaebuse esitamine.

7. Tallinna Vangla palub 7. novembri 2017. a vastuses määruskaebusele (tl 61) jätta

määruskaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtuga, et kriminaalhooldusametniku koostatud

hoiatuse peale esitatud kaebuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud

vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Sellest sättest

tulenevalt peab kohus esmalt kontrollima, kas vaidlus on oma üldiselt laadilt avalik-õiguslik,

ning teiseks, kas eriseadus teeb konkreetset liiki avalik-õiguslike vaidluste puhul erandi, nähes

ette teistsuguse kohtumenetluse korra. Üksnes tegevuse kvalifitseerimisest haldusaktiks või

toiminguks ei tulene tingimata halduskohtule pädevust sellega seotud vaidluste lahendamiseks.

Seadus võib ka haldusaktide ja toimingute puhul näha ette teistsuguse vaidlustuskorra

(2. novembri 2016. a RKHKm 3-3-1-33-16, p 14).

9. Kaebaja suhtes on Tartu Maakohtu 7. juuli 2016. a otsusega nr 1-16-5409 (tl 8-16)

kohaldatud käitumiskontrolli (KarS § 75) ning tal tuleb 3 aasta pikkuse katseaja jooksul alluda

kriminaalhooldaja kontrollile. Kaebaja on vaidlustanud kriminaalhooldaja 5. septembri 2017. a

hoiatuse (tl 24), milles on heidetud talle ette KarS § 75 lg 1 p-s 3 sätestatud kontrollnõude

rikkumist. Kriminaalhoolduse täideviimine on reguleeritud avaliku õiguse normidega (KrHS,

KarS) ning kriminaalhooldussuhte raames valvatakse kriminaalhooldusaluste käitumise ja

temale kohtu või prokuröri pandud kohustuste täitmise järele ning soodustatakse

kriminaalhooldusaluse sotsiaalset kohanemist, eesmärgiga mõjutada teda hoiduma kuritegude

toimepanemisest (KrHS § 1 lg 1). Tegemist on seega isiku suhtes avaliku võimu teostamisega

ning olemuslikult avalik-õigusliku suhtega.

10. KarS §-s 74 lg 4 sätestatakse katseajal käitumiskontrolli tingimuste rikkumise õiguslikud

tagajärjed. Käitumiskontrolli tingimuste rikkumisega on tegemist juhul, kui isik ei järgi

kontrollnõudeid (KarS § 75 lg 1) või ei täida talle pandud kohustusi (KarS § 75 lg-d 2 ja 4).

Mõlemale

reageerimiseks

nähakse

KarS

§

lg-s

ette

neli

võimalust:

a) kriminaalhooldusametniku hoiatus, mis vormistatakse kirjalikult; b) täiendavate kohustuste

määramine süüdlasele kooskõlas KarS § 75 lg-ga 2; c) süüdlasele määratud katseaja

pikendamine, kuid mitte rohkem kui ühe aasta võrra; d) mõistetud karistuse täitmisele

3-17-2024

5(7)

pööramine. Seega on KarS § 74 lg 4 alusel kriminaalhooldusalusele kirjaliku hoiatuse tegemine

üks alternatiiv tema toime pandud rikkumisele reageerimisel. Kriminaalhooldaja pädevuses

olev hoiatamine on mõeldud reageerimiseks kriminaalhooldusaluse kõige kergematele,

valdavalt

karistuse

täideviimise

protseduurilist

külge

puudutavatele

üleastumistele

(nt KarS § 75 lg 1 p-s 2 sätestatud registreerimiskohustuse ühekordne eiramine) (J. Sootak,

P. Pikamäe. Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2015, § 69, komm 6.1).

11. KarS § 74 lg 4 alusel tehtud kirjalikul hoiatusel puudub isiku jaoks iseseisev regulatiivne

toime, kuid see võib omada tähtsust edaspidiste toimingute sooritamisel, mida

kriminaalhooldusametnik isiku suhtes teeb. Vastavalt kriminaalhoolduse standarditele võib

kriminaalhooldusametnik koostada süüdlasele kontrollnõuete täitmata jätmise või kohtu

pandud kohustuste täitmata jätmise korral kuni kaks kirjalikku hoiatust või esitada kohtule

erakorralise ettekande (standardite lk 28). Samuti võetakse kriminaalhooldusaluse

kontrollnõuete järgimist arvesse välisriiki lubamise taotluse lahendamisel (standardite lisa 5).

Seega on kirjaliku hoiatuse võimalikud tagajärjed, mis kaebaja õigusi riivavad, maakohtule

erakorralise ettekande esitamine kaebajale määratud karistuse täitmisele pööramiseks

(KrHS § 31, KarS § 74 lg 4, KrMS § 427) või kaebaja välisriiki lubamise taotluse rahuldamata

jätmine (KarS § 75 lg 1 p 6). Viimati nimetatu on kaebaja suhtes ka realiseerunud, sest

kriminaalhooldusametnik on 18. oktoobri 2017 otsusega korduvalt keeldunud kaebajale loa

andmisest Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks

(tl 45-47), tuginedes otsuses muu hulgas kaebaja suhtes 5. septembril 2017 tehtud kirjalikule

hoiatusele. Lisaks ei ole välistatud, et kaebajal võib tekkida katseaja jooksul vajadus taotleda

kriminaalhooldusametnikult KarS § 75 lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud lubasid (elukohast

lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui 15 päevaks; elu-, töö- või õppimiskoha

vahetamiseks) ning ka nende lubade andmise otsustamisel võib kriminaalhooldusametnik

tugineda kaebaja suhtes tuvastatud kontrollnõude rikkumisele. Järgnevalt tuleb kontrollida, kas

nimetatud olukordades tekkivate vaidluste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune

menetluskord kui halduskohtumenetlus.

12. Olukorras, kus kriminaalhooldusametnik esitab pärast kaebaja kontrollnõuete rikkumise

tuvastamist erakorralise ettekande maakohtule, on kaebajal võimalik kaitsta oma õigusi

maakohtus algatatavas menetluses. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on korduvalt

rõhutatud, et juhul, kui kriminaalhooldaja taotleb maakohtule esitatavas erakorralises

ettekandes karistuse täitmisele pööramist mõne KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõude

rikkumise tõttu, tuleb kohtul hinnata, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning

millega isik oma rikkumist põhjendab. Kohus peab hindama, kas see põhjus on mõjuv või mitte

(11. juuni 2013. a RKKKm asjas 3-1-1-61-13, p 9.2; 5. augusti 1997 RKKKo asjas 3-1-3-24-97,

p 1). Seega juhul, kui kriminaalhooldaja peaks esitama maakohtule erakorralise ettekande ning

tuginema ettekandes kaebaja suhtes tehtud 5. septembri 2017. a kirjalikule hoiatusele, saab

täitmiskohtunik hinnata ka kontrollnõuete täitmata jätmise kohta tehtud etteheidete

põhjendatust, sh kaebaja vastuväiteid nendele etteheidetele.

13. Kriminaalmenetlusõigus ei näe ette menetlusreegleid kaebuse lahendamiseks, millega isik

vaidlustab kriminaalhooldusametniku keeldumist anda talle KarS § 75 lg 1 p-de 4-6 kohaselt

nõutav luba. KrMS § 427 kohaselt on maakohtu pädevuses küll süüdimõistetule täiendavate

kohustuste määramise, kohustuste kergendamise või tühistamise, katseaja pikendamise ning

karistuse täitmisele pööramise otsustamine, kuid sellest sättest ei tulene täitmiskohtunikule

pädevust kriminaalhoolduse käigus tehtud otsuste ja toimingute õiguspärasuse kontrollimiseks.

Siiski on ka selliste vaidluste korral tegemist pigem karistusõigusliku kui haldusõigusliku

küsimuse lahendamisega.

3-17-2024

6(7)

14. Kriminaalhooldus kätkeb endas kahesugust iseloomu – ühelt poolt süüdimõistetu valve ja

riikliku sunni kasutamine ning teisalt tema reintegratsiooni soodustamine ja sotsiaalse abi

osutamine (Seletuskiri kriminaalhooldusseaduse 16. septembri 1997. a eelnõu juurde,

Riigikogu VIII koosseisu SE 656, lk 2). Kriminaalhoolduse peamiseks ülesandeks on aidata

kaasa kuritegevuse vähendamisele (standardite lk 5). Kriminaalhooldusametnikul tuleb

kriminaalhoolduse toiminguid kavandades ja täide viies muu hulgas alati arvestada uue kuriteo

sooritamise riski ja kriminaalhoolduse tingimuste rikkumise võimalusega ning viia selle

tõenäosus ja võimalik kahju miinimumini (standardite lk-d 5-6). Samadest põhimõtetest peab

kriminaalhooldusametnik lähtuma ka KarS § 75 lg 1 p-des 4-6 sätestatud lubade andmisel.

Standardite lisa 5 kohaselt tuleb isiku välisriiki lubamise otsustamisel lähtuda kontrollnõuete ja

kohustuste täitmise tagamisest ning kriminaalhooldusaluse riskidest, hinnates võimalikke uusi

õigusrikkumisi. Riskide hindamisel tuleb vältimatult arvestada isiku toime pandud kuritegu,

mille eest ta karistust kannab, võimalikke varasemalt toime pandud kuritegusid ja võimalike

uue kuriteo toimepanemise riskide maandamise võimalusi. Tegemist on vähemalt osaliselt

samade asjaoludega, mida arvestab maakohus KarS § 74 lg 1 alusel isiku karistusest tingimisi

vabastamisel käitumiskontrollile allutamisega (kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase

isik).

15. Eeltoodust nähtub, et kriminaalhoolduse toimingute aluseks olevad kaalutlused on

karistusõiguslikud, lähtudes sisuliselt samadest põhimõtetest, millest juhinduvad maakohtud

süüdlase karistusest tingimisi vabastamisel ja käitumiskontrolli ajal kehtivate nõuete seadmisel.

On oluline osutada ka sellele, et kriminaalhooldus kaasneb KarS § 74 alusel karistuse tingimisi

täitmisele pööramata jätmisega seadusest tulenevalt olemuslikult. Karistusest tingimisi

vabastamine on põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest (13. mai 2004. a

RKKKo asjas 3-1-140-04, p 8 ja 13. aprilli 2011. a RKKKo asjas 3-1-1-18-11, p 8.2). Seega

kujutab ka karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmine endast siiski karistuse kohaldamist.

Karistuse kohaldamine on aga kahtlemata karistusõiguslik mateeria, mistõttu allub see

kriminaalasja lahendamise pädevusega kohtu

kontrollile.

Karistuse

kohaldamisega

seonduvatele asjaoludele hinnangu andmine halduskohtumenetluses oleks ebamõistlik ja võiks

tekitada vastuolulisi lahendeid. Ka menetlusökonoomia ja menetluslike garantiide tagamise

seisukohalt oleks ebamõistlik jagada kahe kohtuharu vahel küsimusi, mis on omavahel tihedalt

seotud.

16. KrMS § 431 lg-s 1 nähakse ette, et KarS §-des 424-4281 ja 430 reguleerimata küsimused

ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud

kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS § 431

kommentaaride kohaselt on tegemist üldklausliga, millega volitatakse maakohut lahendama

kõiki muid kohtulahendi täitmise käigus tõusetuda võivaid küsimusi, mille läbivaatamiseks ei

ole §-dega 424-4281 ja 430 sätestatud eriregulatsiooni või mis nõuavad lahendi õigeks

täitmiseks selle täpsustamist. KrMS §-dest 431 ja 432 koostoimes moodustub normistik, mis

välistab kõnealuses osas täitmisasutuse tegevuse peale halduskohtusse pöördumise

HKMS § 121 lg 1 p 1 mõttes (E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2012, komm 4). Seda, et KrMS § 431 sätestab ulatuslikult

täitmiskohtuniku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks, on

rõhutanud ka Riigikohus (16. septembri 2015. a RKHKm asjas 3-3-1-45-15; 21. novembri

2012. a RKHKo asjas 3-3-1-52-12; 3. oktoobri 2012. a RKEKm asjas 3-3-4-2-12; 8. juuni

2016. a RKEKm asjas 3-3-4-1-16, p 13). Riigikohus asus nendes haldusasjades maakohut

pädevaks kohtuks lugedes seisukohale, et erinevates kohtutes toimuv menetlus ei oleks

otstarbekas ega aitaks vaidluse kiirele lahendamisele kaasa.

17. Ringkonnakohus leiab, et ka kohtu määratud kontrollnõuete kohaldamisel (nt KarS § 75

lg 1 p-des 4-6 sätestatud loa andmise otsustamisel) tekkivad küsimused on kohtulahendi

3-17-2024

7(7)

täitmisel tekkivad küsimused KrMS § 431 tähenduses, mida ei ole peetud vajalikuks reguleerida

eraldi KrMS §-s 427. Kui kriminaalhooldusametnik jätab KarS § 75 lg 1 p-des 4-6 nimetatud

loa andmata, on sisuliselt tegemist maakohtu lahendist tuleneva piiranguga, mille põhjendatust

peaks kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades hindama samuti maakohus. Nii

eelnevalt viidatud kohtupraktikas kui ka õiguskirjanduses on peetud asjakohaseks vormistada

KrMS § 431 alusel esitatavad vastuväited kaebusena täitmisasutuse tegevuse peale

(E. Kergandberg, P. Pikamäe. Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne.

Juura, 2012, komm 4). Kaebuse läbivaatamisel saab maakohus hinnata, kas käitumiskontrolli

raames kriminaalhooldaja pandud nõuded on liialt ranged või on need süüdlase isikut ning tema

uute kuritegude toimepanemise riski arvestades põhjendatud.

18. Eelnevast tulenevalt saab kaebaja kaitsta oma õigusi seoses talle 5. septembri 2017. a

kirjaliku hoiatuse tegemisega teistsugustes menetlustes kui halduskohtumenetlus (KrMS § 427

alusel kriminaalhooldusametniku algatatud menetluses või KrMS § 431 alusel kaebaja esitatava

kaebusega algatatavas menetluses). Seega on halduskohus õigesti tagastanud kaebuse

HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel halduskohtul pädevuse puudumise tõttu. Määruskaebus jääb

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 9. oktoobri 2017. a määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)