2-14-63136/69 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-63136

Tsiviilasi

E.K. hagi I.M. , R.M. ja H.S. vastu kinnisasja

tagastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I.M. ja R.M. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

31. oktoober 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad): I.M. (isikukood XXX) ja R.M.

(isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Vastustaja (hageja): E.K. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja III H.S. (isikukood XXXX), esindaja vandeadvokaat

Tiina Mare Hiob

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus on jõustunud osas, millega tuvastati H.S. kohustus

anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXX

kantud kinnistu asukohaga XXX Kohtla-Järve linn ½ mõttelise osa suhtes H.S. kohta tehtud

omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, mille kohaselt saab kinnistu ½

mõttelise osa omanikuks E.K. , ning asendati H.S. tahteavaldus käeoleva kohtuotsusega.

2. Tühistada Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus osas, millega kohustati I.M. t ja R.M. t

(M.R. seadusjärgsed pärijad) andma nõusolek kustutada kinnisasja asukohaga XXX

Kohtla-Järve linn (kinnistusregistri registriosa nr XXX) kohta avatud registriosa II jaos

omanikuna M.R. ja kanda omanikuna sisse E.K. ning teha tühistatud osas uus otsus, millega

jätta E.K. hagi I.M. ja R.M. vastu rahuldamata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada E.K. hagi H.S. vastu.

3.2. Tuvastada H.S. kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu asukohaga XXX Kohtla-Järve linn

½ mõttelise osa suhtes H.S. kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande

tegemiseks, mille kohaselt saab kinnistu ½ mõttelise osa omanikuks E.K. . Asendada H.S.

tahteavaldus käeoleva kohtuotsusega.

3.3. Jätta E.K. hagi I.M. ja R.M. vastu rahuldamata.“

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Menetluskulud

5. I.M. ja R.M. menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta E.K. kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. E.K. (hageja) esitas 29. detsembril 2014 Viru Maakohtule M.R. (kostjate I ja II õiguseellane)

ja H.S. (kostja III) vastu hagi, milles palus kustutada kostjad omanikena kinnistusraamatust ja

kanda omanikuna kinnistusraamatusse hageja, asendades kohtuotsusega kostjate vastavad

tahteavaldused. Samuti palus hageja kohustada kostjaid andma hagejale üle kinnisasja valdus.

Hagiavalduse kohaselt kinkis hageja 10. juulil 2014 R.M. ja H.S. le Kohtla-Järvel XXX asuva

korteriomandi (registriosa nr XXX ). 9. detsembril 2014 taganes hageja kinkelepingust

võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg 1 alusel kingisaajate jämeda tänamatuse tõttu (VÕS § 267 p 1).

Kingisaajate jämedat tänamatust VÕS § 267 p 1 mõttes kujutavad endast alljärgnevad asjaolud:

- kingisaajad on ähvardanud kinkija elukaaslase vara hävitamisega;

- kingisaaja M.R. õde on viimase teadmisel ja heakskiidul kinkijat sõimanud ja ähvardanud;

- kingisaajad on kohtusse esitanud hagi, milles on teotavaid ja teadvalt valesid faktiväiteid.

Hageja kinkelepingust taganemist ei ole vaidlustatud. Kinkelepingust taganemise tõttu on

VÕS § 1028 lg 1 järgi kostjatel kohustus saadu tagasi anda. Kostjad on kohustatud

asjaõigusseaduse (AÕS)§ 80 lg 1 alusel andma hagejale üle ka kinnisasja valduse.

2. Kostja I (I.M. ) ja kostja II (R.M. ) vaidlesid hagile vastu ning leidsid, et 10. juulil 2014 sõlmitud

kinkeleping on näilik ja tühine. Tegelikkuses sõlmisid M.R. ja hageja elukaaslane M.K.

varasemalt suulise vahetuslepingu, millega M.R. andis talle kuulunud R. kinnistu M.K. le (23.

mai 2014 kinkeleping) ja vastutasuks kinnistule kinkis hageja H.S. le ja M.R. le kaasomandisse

korteri (10. juuli 2014 kinkeleping). Kostjad viitasid Tartu Ringkonnakohtu lahendile tsiviilasjas

nr 2-14-55766, mille kohaselt ei olnud M.R. tahe M.K. t tasuta rikastada vastusooritust saamata.

Kostjate arvates ei soovinud ka hageja M.R. t tasuta rikastada, vaid täitis omapoolselt

kinkelepingut vormistades vahetustehingut. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §

89 lg-st 2 on näilik tehing tühine. Tühisest tehingust ei saa taganeda.

3. Kostja H.S. võttis hagi õigeks.

MAAKOHTU LAHEND

4. Viru Maakohus rahuldas 5. jaanuari 2017 otsusega hagi ning kohustas kostjaid andma nõusolek

kustutada kinnisasja registriosa nr XXX kohta avatud II jaost omanikuna M.R. ja H.S. ja kanda

omanikuna sisse hageja ning anda üle kinnisasja valdus. Maakohus märkis, et kohtuotsus asendab

TsÜS § 68 lg 5 tähenduses H.S. ja M.R. seadusjärgsete pärijate I.M. ja R.M. vastavat nõusolekut.

Maakohus jättis poolte menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja esitas M.R. le ja H.S. le 9. detsembril

2014 kinkelepingust taganemise teate. Kinkija sõimamist, laimamist, tema lähedase inimese vara

hävitamisega ähvardamist saab kohtu hinnangul lugeda jämedaks tänamatuseks VÕS § 267 p 1

mõttes. Kohtumenetluses esitatud materjalides kinkija ja tema elukaaslase suhtes teotavate ja

teadvalt valede faktiväidete esitamine on samuti käsitletav jämeda tänamatusena. Nii M.R. kui

H.S. olid teadlikud, millise lepingu sõlmivad, milline on lepingu ese, selle asukoht ja seisukord.

Meelemuutus (R. kinkelepingust taganemise avaldus, süüdistavad väited petmises ja kelmuses)

toimus pärast seda, kui sekkusid kostjad I.M. ja R.M. . Ka eeltoodu on maakohtu hinnangul

käsitletav jämeda tänamatusena. Kostjate I ja II väide, et H.S. ei ole mitte kunagi suhetes hagejaga

näidanud üles mistahes kujul tänamatust, on paljasõnaline.

Maakohus leidis, et kinkeleping ei ole tühine, kuna see on notariaalselt tõestatud ning notar on

poolte tahet kontrollinud. Tõendamata on kostjate vastuväide, et poolte vahel oli kokku lepitud

vahetustehing. 23. mail 2014 M.R. ja M.K. vahel sõlmitud kinkeleping ning vaidlusalune

kinkeleping ei ole koosvõetuna käsitletavad vahetustehinguna VÕS § 254 mõttes. Varjatava

tehingu korral soovisid pooled varjatud tehingu näol tegelikke õiguslikke tagajärgi. Õiguslikud

tagajärjed, mis oleksid realiseerunud vahetuslepinguga, realiseerusid käesoleval juhul kahe

kinkelepinguga. Isegi kui M.R. soov oli vabaneda R. kinnistust ja saada vastu korter, siis tema

tahe ja soov realiseerus kahe kinkelepingu kaudu. Tagajärjed on samad, kui oleks sõlmitud

notariaalne vahetusleping. Nii M.R. l kui hagejal puudus igasugune vajadus varjata kolmandate

isikute eest oma tehingute tegelikku tahet.

Maakohus leidis, et tsiviilasjas nr 2-14-55766 tehtud ringkonnakohtu lahend ei ole siduv käesolevas

tsiviilasjas. Kuigi mõlema vaidluse faktilised asjaolud suures osas kattuvad, on siiski tegemist

eraldiseisvate vaidlustega erinevate poolte vahel.

Kinkelepingust taganemise tõttu on VÕS § 1028 lg 1 järgi kohustus saadu tagasi anda. Kuna

kinkelepingust taganemisega langeb kostjatel ära ka õigus kinnisasja valdamiseks, on kostjad

kohustatud AÕS § 80 lg 1 alusel andma hagejale üle ka kõnealuse kinnisasja valduse.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. I.M. (kostja I) ja R.M. (kostja II) esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 232 lg-t 1, jättes hindamata asjas tähtsust

omavad asjaolud ja tõendid. Kostjad on kogu menetluse kestel tuginenud sellele, et 10. juuli 2014

kinkeleping on näilik ja tühine ning esitanud sellekohased tõendid. Tartu Ringkonnakohtu lahend

tsiviilasjas nr 2-14-55766 on vaid üks tõenditest, millele kostjad tuginesid. Sisuliselt oli poolte

vahel kokku lepitud vahetustehing, kuna poolte tahe ei olnud suunatud vara kinkimisele ja

perekondade vastastikusele rikastamisele. Tühisest tehingust ei saa taganeda. Seega on maakohus

ebaõigesti rahuldanud hageja nõude esitatud kujul. Hagi rahuldamiseks pidanuks kohus tuvastama

kinkelepingu ja taganemise kehtivuse. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust

seadus imperatiivselt ei tunnusta. Mingil alternatiivsel alusel, sh tühise tehingu tagasitäitmisena,

ei ole hageja oma nõuet esitanud. Samuti on maakohus ebaõigesti rahuldanud valduse üleandmise

nõude, kuna hageja ei ole väitnud, et kostjatel oleks korteri valdus, rääkimata selle tõendamisest.

Apellatsioonkaebuse täienduses leidsid kostjad, et isegi kui kinkeleping kehtib, siis ei ole täidetud

taganemise formaalsed ega materiaalsed eeldused. Hageja ei ole ise taganemisavaldust esitanud.

Advokaat Tambet Laasiku poolt allkirjastatud taganemisavaldusele ei ole lisatud volikirja.

TsÜS § 128 lg-st 1 tulenevalt on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud ühepoolne tehing tühine.

Hageja väide nagu oleks M.R. käitunud jämedalt tänamatult on paljasõnaline ja tõendamata.

Lähedase käitumise eest Riigikohtu praktika kohaselt kingisaaja ei vastuta.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei

ole.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 5. jaanuari 2017 otsus tuleb tühistada osas, millega

kohustati I.M. t ja R.M. t (M.R. seadusjärgsed pärijad) andma nõusolek kustutada kinnisasja

asukohaga XXX Kohtla-Järve linn (kinnistusregistri registriosa nr XXX) kohta avatud registriosa

II jaos omanikuna M.R. ja kanda omanikuna sisse E.K. . Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

uue otsuse, millega jätab E.K. hagi I.M. ja R.M. vastu rahuldamata.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kostja I ja kostja II on

alusetult oma apellatsioonkaebuse põhjendustes lähtunud Tartu Ringkonnakohtu 12. detsembri

2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-14-55766. Kuna tegemist oli jõustumata kohtulahendiga, siis ei

omanud selline otsus tõendi tähendust.

8. Eelkõige märgib ringkonnakohus, et TsMS § 456 lg 2 p 1 kohaselt on maakohtu otsus jõustunud

osas, millega tuvastati H.S. kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistu asukohaga XXX Kohtla-Järve linn ½

mõttelise osa suhtes H.S. kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks,

mille kohaselt saab kinnistu ½ mõttelise osa omanikuks E.K. , ning asendati H.S. tahteavaldus

käeoleva kohtuotsusega. Kuna maakohtu otsus on nimetatud osas jõustunud, siis ei saa seda enam

vaidlustada muul viisil kui teistmenetluses (TsMS § 456 lg 1) ning ringkonnakohus antud

menetluses ei kontrolli jõustunud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

9. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja I ja kostja II hagile esitatud vastuväite kohaselt 10. juuli

2014 kinkeleping näilik ja tühine, sest sisuliselt oli poolte vahel kokku lepitud vahetustehing.

Vahetustehing koosneb 23.05.2014 kinkelepingust, millega M.R. kinkis M.K. le (hageja

elukaaslane) R. kinnistu asukohaga Jõhvi vald Sompa küla, ning 10.07.2014 kinkelepingust,

millega hageja kinkis M.R. le ja H.S. le korteriomandi Kohtla-Järvel XXX .

Lähtudes kostjate I ja II vastuväitest tuleb esmalt lahendada küsimus, kas vaidlusaluse

korteriomandi omandi üleandmise aluseks on vahetusleping või kinkeleping. Vahetuslepingu

sõlmimist ei välista iseenesest asjaolu, et sõlmiti kaks eraldi lepingut ning mõlemad vormistati

kinkelepingutena. Tehingute tõlgendamisel tuleb TsÜS § 75 ja VÕS § 29 järgi juhinduda

lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest.

10. VÕS § 254 lg 1 kohaselt vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele

üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva

õiguse ülemineku. Sama paragrahvi lg 2 järgi kohaldatakse vahetuslepingule vastavalt

müügilepingu kohta sätestatut, kusjuures kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt

üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.

Kui käesoleval juhul asuda seisukohale, et võimaliku vahetuslepingu poolteks pidid olema M.R.

ja M.K. , siis pidanuks M.K. omalt poolt andma M.R. le üle mingi varalise hüve, mis poolte

kokkuleppe kohaselt tulnuks lugeda vastusoorituseks M.R. poolt M.K. le üle antud R. kinnistu

omandiõiguse eest. VÕS § 255 kohaselt eeldatakse seejuures, et vahetamisele kuuluvate esemete

hind on võrdne. Samas on VÕS § 255 dispositiivne säte ning pooled võivad kokkuleppel sellest

kõrvale kalduda.

11. Praegusel juhul puudub M.K. poolne otsene varaline sooritus M.R. le. Kostjate I ja II

seisukoha kohaselt 10.07.2014 kinkelepinguga täitis E.K. M.K. kohustuse, mis tulenes M.R. ja

M.K. vahelisest vahetuslepingust. VÕS § 78 lõike 1 kohaselt võib kohustuse täita ka kolmas isik

ning seda ei pea tegema lepingu pool isiklikult. M.R. l kui vaidlusaluses kontekstis võlausaldajal

puudus alus kolmanda isiku (E.K. i) poolse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kuivõrd asjaoludest

ei nähtu, et võlgnik (M.K. ) oleks vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidaks tema asemel kolmas

isik (VÕS § 78 lg 2).

Vahetuslepingu olemasolu ei välista asjaolu, et vastusoorituse saajaks ei olnud mitte üksnes M.R.

, vaid lisaks ka H.S. . M.R. l kui vastavas võlasuhtes võlausaldajal oli õigus teise lepingupoolega

kokku leppida selles, kuidas kohustus täidetakse, mh selliselt, et kohustus täidetakse osaliselt

kolmandale isikule (H.S. le). Muuhulgas oleks võimalik tugineda VÕS § 79 lõikele 1, kuna

korteriomand anti notariaalse lepingu alusel üle M.R. ja H.S. kaasomandisse M.R. nõusolekul ja

heakskiidul.

Samas ei ole vahetuslepingut M.R. ja M.K. vahel sõlmitud otseste tahteavalduste vahetamise teel

(TsÜS § 68 lg 2), milles sõnaselgelt oleks avaldunud tahe tuua kaasa konkreetne õiguslik tagajärg,

s.o sõlmida vahetusleping, mille kohaselt M.K. pidi võõrandama M.R. le korteri vastusooritusena

M.R. poolt M.K. le võõrandatud maatüki eest.

12. Vahetuslepingu sõlmimist saaks tuletada lepingupoolte kaudselt avaldatud tahtest (TsÜS § 68

lg 3), kuid ringkonnakohtu arvates ei ole asjas tõendatud, et poolte tahe oli sõlmida kinnistute

vahetusleping ja olla üheselt seotud just vahetuslepingule omaste õiguslike tagajärgedega.

Kostja I ja kostja II on oma vastuväidetes hagile tuginenud asjaolule, et 10.07.2014 kinkeleping

on näilik ja seetõttu tühine, sest hageja ei ole soovinud M.R. t tasuta rikastada, vaid täitis

kinkelepingut vormistades pooltevahelist vahetustehingut.

Seega vastuväidetest nähtub, et 10.07.2014 kinkeleping on tühine, kuna hageja soovis kostjate

väitel täita vahetustehingut, kuid samas ei ole kostja I ja kostja II selgitanud, millist

vahetustehingut ja kelle vahel hageja täitis. Ringkonnakohus asus käesoleva otsuse p-s 12

seisukohale, et iseenesest hageja kolmanda isikuna võis täita M.K. kohustuse, mis tulenes M.R.

ja M.K. vahelisest vahetuslepingust, kuid samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja tahe oli

10.07.2014 kinkelepingu sõlmimisel suunatud M.K. kohustuse täitmisele. Hageja ei ole möönnud

seda, et kinkelepingu sõlmimisega ta täitis M.K. vahetuslepingust tulenevat kohustust ning

seetõttu puudub alus asuda seisukohale, et hageja tegelik tahe ei olnud sõlmida kinkelepingut, vaid

täita M.K. kohustust.

Ei 23.05.2014 ega 10.07.2014 notariaalselt tõestatud kinnisasjade kinkelepingus ei ole mistahes

viiteid sellele, et poolte vahel oli veel muid kokkuleppeid seoses kinnistute omandi üleandmisega.

Mõlemal juhul on notar pooltele selgitanud (p 6.2), et käesolevasse lepingusse tuleb märkida kõik

lepingu eseme kinkimisega seotud kokkulepped.

13. Asjaolu, et 23.05.2014 ja 10.07.2014 kinkelepingu vahel on seos (23.05.2014 kinkelepinguga

kinkis M.R. M.K. le (hageja elukaaslane) kinnistu ning 10.07.2014 kinkelepinguga kinkis hageja

M.R. le ja H.S. le korteriomandi) ei tähenda seda, et kinkelepinguid tuleks vältimatult käsitada

ühtse vahetuslepinguna. Õigussuhte vahetuslepinguna kvalifitseerimine omab tähtsust eeskätt

tähendust kontekstis, kas vahetuslepingu poolel on alust tugineda sisuliselt müügilepingu

rikkumisest tulenevatele õiguskaitsevahenditele (VÕS § 254 lg 2).

Vahetuslepinguga saaks praegusel juhul tegemist olla, kui leiaks kinnitust, et 23.05.2014 ja

10.07.2014 kinkelepingud olid näilikud ning nendega sooviti varjata tegelikult kavandatud

vahetuslepingut. TsÜS § 89 lg 1 järgi loetakse näilikuks tehingut, mille puhul pooled on kokku

leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke

tagajärgi, sest pooled tahavad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad

tegelikult teha tahavad.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praegusel juhul tõendatud, et hageja ning kostja I ja kostja

II olid omavahel kokku leppinud, et kinkelepingul ei ole tegelikult kinkelepingule omaseid

õiguslikke tagajärgi. Asjas kogutud materjalid ei võimalda asuda seisukohale, et hageja

kinkelepingu sõlmimisel soovis täita oma elukaaslase M.K. kohustust, mis tulenes M.K. ja M.R.

vahel väidetavalt sõlmitud vahetuslepingust, mitte aga ei olnud tema tahe suunatud kinkelepingu

sõlmimisele.

Kinkelepingut ei muuda vahetuslepinguks ka asjaolu, et pooled leppisid eelduslikult vaikimisi

kokku vastastikuste kinkelepingute sõlmimises. Niisugune kinkelepingute omavaheline seotus ei

ole praegusel juhul õiguslikult kvalifitseeritav, tegemist võiks olla mittetäieliku kohustusega

VÕS § 4 tähenduses. Sellest lähtudes oli kumbki kinkeleping tasuta tehing, kuna puudus

õiguslikult siduv kohustus vastusoorituseks. Pooled võisid omavahelise usalduse alusel arvestada

suulise kokkuleppega vastastikuste kinkelepingute osas, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa

kumbagi kinkelepingut lugeda teise kinkelepingu mõttes vastusoorituseks.

Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et soov sõlmida vahetusleping ning selle varjamine

näilikuna mõeldud kinkelepingutega ei ole käesolevas asjas tõendamist leidnud. Ringkonnakohus

on seisukohal, et hageja ning kostja I ja kostja II sõlmisid 10.07.2014 kinkelepingu, millel olid ja

on kinkelepingule omased õiguslikud tagajärjed. Kinkelepingut puudub alus pidada näilikkuse

tõttu tühiseks.

15. Kuna 10. juuli 2014 kinkeleping ei ole näilik tehing, siis ei ole see ka tühine ja iseenesest oli

hagejal võimalik kinkelepingust seaduses sätestatud alustel taganeda.

Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused.

Ringkonnakohus leiab, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud.

Kinkelepingust taganemine on toimunud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 652 lg-s 3 märgitud aluste puudumise tõttu tähelepanuta kostja I

ja kostja II apellatsioonkaebuse täiendustes 17.10.2018 esitatud väite, et kuna advokaat Tambet

Laasiku poolt allkirjastatud taganemisavaldusele ei ole lisatud volikirja, siis ei ole formaalsed

eeldused täidetud. Nimetatud vastuväite oleks pidanud kostjad esitama juba maakohtus.

Ringkonnakohus leiab, et praeguses asjas ei esine aluseid kinkelepingust taganemiseks VÕS § 267

p 1 järgi, s.o ei ole täidetud kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused.

Riigikohus on selgitanud, et "jäme tänamatus" kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1

järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu

1. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27). Lisaks saab "jäme tänamatus"

avalduda üldjuhul kingisaaja (mitte tema lähedase) käitumises kinkija või tema lähedase suhtes.

Kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki

konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset

hinnangut.

16. Hageja on sisustanud jämedat tänamatust oma 09.12.2014 taganemisavalduses (I kd tl 15).

Avalduses märgitu kohaselt: 1) võttis H.S. kinkija ja tema elukaaslasega kahel korral (28.09.2014

ja 22.10.2014) ühendust ning soovis raha, ähvardades raha mittesaamisel põletada maha hageja

elukaaslase kuuluv maja; 2) hagejat sõimas M.R. õde R.L. ; 3) M.R. esitas hageja elukaaslase

M.K. vastu hagiavalduse, milles on esitatud hagejat ja tema elukaaslast solvavaid ja au teotavaid

väiteid. Ringkonnakohtu istungil hageja täiendavalt märkis, et M.R. jäme tänamatus avaldus

selles, et 28.10.2014 ta ähvardas ja sõimas hagejat.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist jämeda tänamatuse väljendusega VÕS § 267 p 1 mõttes.

Hageja poolt esile toodud asjaolud ei anna alust asuda seisukohale, et M.R. oleks käitunud hageja

või tema lähedaste suhtes viisil, mida tuleks pidada jämedaks tänamatuseks. H.S. on kostjana hagi

õigeks võtnud ning tema käitumise kaudu ei ole võimalik sisustada M.R. käitumist. Samuti ei

anna M.R. õepoolne väidetav hageja ähvardamine ja sõimamine asuda seisukohale, et M.R. oli

kinkija suhtes jämedalt tänamatu.

Hageja ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et M.R. oli teda 28.10.2014 ähvardanud ja

sõimanud, ei ole tõendatud. Taganemisavalduses ei ole märgitud, et M.R. 28.10.2014 ähvardas ja

sõimas kinkijat ning seetõttu oli ta jämedalt tänamatu. Kuna M.R. suri 16.03.2015, siis on asjas

ainult hageja väide ning M.R. ei ole saanud sellele esitada vastuväidet.

Asja materjalide kohaselt on tsiviilasjas nr 2-14-55766 poolena vande all üle kuulatud M.K.

(hageja elukaaslane), kelle ütluste põhjal ei ole võimalik tuvastada, kas telefonivestluses ähvardas

maja põlema panna M.R. või H.S. (I kd tl 216). Samuti ei selgu M.K. ütlustest, millal toimus

nimetatud telefonivestlus. Ringkonnakohtu arvates isegi kui möönda, et M.R. ühel korral

(kindlakstegemata kuupäeval) telefonivestluses ütles M.K. le, et kui ta ei saa maja tagasi, siis

paneb selle põlema, ei ole tegemist jämeda tänamatusega, mis annaks aluse hagejale

kinkelepingust taganeda. Arvestades M.R. vanust ning tervislikku seisundit ei olnud selline

temapoolne ähvardus tõsiseltvõetav.

Jämeda tänamatusena ei ole käsitletav asjaolu, et M.R. esitas hageja elukaaslase M.K. vastu

hagiavalduse, ning samuti ka hagiavalduses esitatud asjaolud ja väited. TsMS § 3 lg 1 alusel on

isikul õigus pöörduda kohtusse seaduses sätestatud korras oma eeldatava ja seadusega kaitstud

õiguse või huvi kaitseks ning hagi esitamine ei ole jäme tänamatus kinkija vastu.

Seega on 10.07.2014 kinkeleping kohustustehinguna kehtiv. Puuduvad alused tuvastamaks

käsutustehingu (asjaõiguslepingu) tühisust.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus hagi kostja I ja kostja II vastu rahuldamata.

17. Ringkonnakohus ei hinda asjas esitatud tunnistajate K.V. (I kd tl 204) ja K.S (I kd tl 202) ütlusi,

sest need ei asjakohased 10.07.2014 kinkelepingust taganemise vaidluses.

18. Kuna hagi jääb kostja I ja kostja II vastu rahuldamata, siis jäävad kostja I ja kostja II

menetluskulud maakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Seoses apellatsioonkaebuse

rahuldamisega jäävad kostja I ja kostja II menetluskulud ringkonnakohtus samuti TsMS § 162 lg

1 alusel hageja kanda.

Maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust ja seetõttu TsMS § 177 lg 2

alusel määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul

kohtuotsuse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson