2-16-16667/25 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

20. november 2017, Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasja number

2-16-16667

Tsiviilasi

Kristi Veeberi hagi Kaur Veeberi vastu 47 693 euro 17

senti ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

51 508 eurot 62 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Kristi Veeber (isikukood XXX)

Hageja

esindaja:

vandeadvokaat

Marit

Toom

(Adokaadibüroo Kaevando & Partnerid, Roseni 7, 10111

Tallinn)

Kostja: Kaur Veeber (isikukood XXX)

Kostja

esindaja:

vandeadvokaat

Urmas

Kiik

(Advokaadibüroo Hedman Partners & CO OÜ, Rotermanni

8, 10111 Tallinn)

Kohtuistungi toimumise aeg 7. märts 2017

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Kristi Veeberi hagi Kaur Veeberi vastu 47 693 euro 17 sendi ja

viivise saamiseks.

2. Jätta menetluskulud Kristi Veeberi kanda.

3. Määrata Kaur Veeberi menetluskulude rahaliseks suuruseks 2979 eurot 83 senti.

4. Välja mõista Kristi Veeberilt Kaur Veeberi kasuks menetluskulu 2979 eurot 83 senti.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Kristi Veeber (hageja) esitas 4. novembril 2016 Tartu Maakohtule Kaur Veeberi (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 47 693 eurot 17 senti ja

põhivõlalt viivise 8 % aastas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni, määrata

kindlaks otsuse täitmise kord ning jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Hagiavalduse ja hageja seisukohtade (I kd, tl 2-10, 111-116; II kd, tl 1-5; III kd, tl 1-4)

kohaselt on kostja tsiviilasjas nr 2-14-60625 esitanud Tartu Maakohtule hageja ja tema

abikaasa vastu hagi, paludes tuvastada 17. augustil 2012 sõlmitud lepingu tühisus ning

mõista hagejalt ja tema abikaasalt solidaarselt välja 10 521 373 eurot 33 senti. Lisaks

esitas kostja selles tsiviilasjas hagi tagamise avalduse, milles palus mh seada hageja

kinnistutele kohtulikud hüpoteegid ning arestida hageja vara, sh pangakontod, ja keelata

kolmandatel isikutel hagejale vara üle anda ja kohustusi täita. Tartu Maakohus rahuldas

9. detsembri 2015. a määrusega kostja hagi tagamise avalduse osaliselt, seades hageja

kinnistutele kohtulikud hüpoteegid kokku summas 4 000 000 eurot, arestides hageja

pangakontod 1 500 000 euro ulatuses tingimusega, et hageja võib kontol olevast rahast

kasutada 1000 eurot kuus, ning keelates kolmandatel isikutel hagejale vara üle anda ja

kohustusi täita, sh maksta töötasu, juhtorganite liikme tasu vmt tasu. Tartu

Ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega maakohtu hagi tagamise määruse

osaliselt, sh osas, millega maakohus oli arestinud hageja pangakontod ja keelanud

kolmandatel isikutel hagejale vara üle anda ja kohustusi täita. Tartu Ringkonnakohtu

määrus jõustus Riigikohtu 28. septembri 2016. a määrusega, millega jäeti ringkonnakohtu

määrus muutmata.

3. Hagi tagamisega võeti hagejalt kõik muud sissetulekud peale lastetoetuse 190 eurot kuus.

Seetõttu ei olnud hagejal võimalik kanda igapäevakulusid, sh pidada ülal oma alaealisi

lapsi, ega rahastada oma kinnistul tehtavaid ehitustöid, milleks anti juunis 2015

ehitusluba. Ehitustööde rahastamiseks oli aktsiaselts Giga (laenuandja) andnud hagejale

16. oktoobril 2015 sõlmitud laenulepingu alusel laenu 900 000 eurot intressiga 3% aastas.

Pangakonto ja sissetulekute arestimise tõttu ei olnud hagejal võimalik ülejäänud kulusid

kanda enda sissetulekutest. Seetõttu sõlmisid hageja ja laenuandja 14. detsembril 2015

lisakokkuleppe laenusumma ja intressimäära suurendamiseks ning laenutähtaja

pikendamiseks. Lisakokkuleppe alusel sai hageja laenuandjalt laenu juurde 182 302 eurot

16 senti, intressimäära suurendati 8%-ni aastas ja tähtaega pikendati selliselt, et hageja

kohustus tagastama kogu laenu kahe kuu jooksul pärast pangakontode ja sissetulekute

arestimise tühistamise jõustumist, kuid mitte hiljem, kui 31. detsembril 2017. Hagejal ei

olnud võimalik saada laenu mõnelt teiselt isikult soodsamatel tingimustel.

Lisakokkuleppe sõlmimise tõttu tekkis hagejal ajavahemikus 14. detsember 2015 kuni 31.

oktoober 2016 täiendav intressikulu 47 693 eurot 17 senti.

4. Kuna ringkonnakohus leidis 14. märtsi 2016. a määruses, et hageja pangakontode

arestimine ning kolmandatel isikutel hagejale vara üleandmise ja kohustuste täitmise

keelamine ei olnud põhjendatud, on hagejal õigus nõuda kostjalt TsMS § 391 lg 1 p 2

alusel kahju hüvitamist. See säte ei eelda hagi tagamise tühistamist tervikuna, kahju

hüvitamiseks piisab ühe või mõne alusetult kohaldatud abinõu tühistamisest. Hagejale

lisakokkuleppe alusel tekkinud täiendav intressikulu on varaline kahju võlaõigusseaduse

(VÕS) § 128 lg 3 mõttes ning see kahju on põhjuslikus seoses maakohtu rakendatud ja

ringkonnakohtu tühistatud hagi tagamise abinõudega (VÕS § 127 lg 4). Alternatiivselt

võib hageja nõuda kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 või p 8 alusel, kuna

kostja palus hagi tagada eelkõige hagejale kahju ja ebameeldivuste tekitamiseks.

KOSTJA VASTUS HAGILE

5. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle läbi vaatamata või rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda (I kd, tl 102, 106-107, 157-158 ja II kd, tl 182-183).

6. Kuigi ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega maakohtu hagi tagamise

määruse osaliselt, jäi kostja hageja vastu esitatud hagi siiski tagatuks. Seega ei ole hagejal

õigus nõuda kostjalt hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist TsMS § 391 lg 1 p 2

alusel. Hageja võimalik kahjunõue saab tekkida alles siis, kui jõustub kohtulahend,

millega jäetakse rahuldamata kostja hagi hageja vastu (TsMS § 391 lg 1 p 1). Seetõttu

võib kohus jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

7. Hageja ja laenuandja lisakokkulepe on fiktiivne, sest see vormistati tõenäoliselt üksnes

kahju hüvitamise hagi esitamise aluse loomiseks ja kostjale kahju tekitamiseks. Kuna

hageja pidi saama 2014. a-l dividenditulu, ei ole mõistetav, miks ta sõlmis laenuandjaga

lisakokkuleppe ja suurendas sellega oma intressikulu. Laenuandja 2015. a majandusaasta

aruandest ei nähtu, et hagejale oleks laenu antud. Lisaks oli laenuandjal keelatud

äriseadustiku § 281 lg 1 p 4 järgi hagejale kui oma juhatuse liikmele laenu anda. Usutav

ei ole, et hageja sai laenu sularahas. Laenuandja pangakontolt võetud sularaha võib

tegelikult olla üle antud hageja abikaasale viimase vastu esitatud hagi tagamise tõttu.

Samuti ei ole usutav, et hageja kontrolli all olevalt laenuandjalt saadi laenu kõrge, 8%-

lise intressimääraga. Hageja ei ole tõendanud, et ta kasutas laenu igapäevakuludeks.

Samuti on tõendamata hageja väidetav ehitustegevuse rahastamine. Kostja ei pea

hüvitama hagejale tema ekstravagantse hobi või luksuseseme ostmise kulusid. Kuna

hageja on väitnud ja tõendanud, et tema igakuine püsiv sissetulek enne hagi tagamist jäi

alla 1200 euro, ja pärast hagi tagamist võis hageja kasutada oma kontol olevat raha 1000

euro ulatuses, ei muutunud hagi tagamise tõttu hageja majanduslik elukorraldus.

KOHTUISTUNG JA EDASINE MENETLUS

8. Pooled jäid 7. märtsi 2017. a kohtuistungil oma seisukohtade juurde. Kohus lükkas asja

arutamise edasi, teatades, et võtab asjas seisukoha edasise menetluse kohta.

9. Kohus lahendas 10. aprillil 2017 kostja esitatud hagi läbi vaatamata jätmise taotluse ja

tegi pooltele ettepaneku tõendite esitamiseks. Kohus andis 19. juunil 2017 kostjale tähtaja

hageja täiendavate tõendite kohta seisukoha avaldamiseks ja tõendite esitamiseks.

10. Kohus määras 19. septembri 2017. a määrusega menetleda tsiviilasja kirjalikus

menetluses, andis menetlusosalistele tähtaja lõplike seisukohtade ja menetluskulude

nimekirja või kompromissilepingu esitamiseks ning teatas kohtulahendi avalikult

teatavaks tegemise aja.

11. Kostja esitas oma menetluskulude nimekirja ja palus mõista hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulu 3685 eurot (II kd, tl 189-190). Hageja vaidles kostja menetluskuludele

vastu, leides, et kostja esitatud seisukohtade mahtu ja sisu arvestades ei ole need

põhjendatud ja vajalikud. Hageja ei pea hüvitama kostja esindaja istungile sõitmise

ajakulu. Hageja esitas oma menetluskulude nimekirja ja palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulu 5088 eurot 40 senti ja viivis (III kd, tl 1-4).

12. Kohus pikendas kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aega 24. oktoobri 2017. a ja

9. novembri 2017. a määrustega.

KOHTU SEISUKOHT

13. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

14. Hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib TsMS § 391. Selle paragrahvi

esimese lõike järgi peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele

poolele tekitatud kahju üksnes kolmel alternatiivsel juhul: 1) jõustub kohtulahend, millega

jäetakse tagatud hagi rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas lõpetatakse menetlus

muul alusel kui poolte kompromissi kinnitamisega, või 2) ilmneb, et hagi tagamise ajal

puudus hagi tagamise nõue või hagi tagamise alus, või 3) enne hagi esitamist tehtud hagi

tagamise määrus on tühistatud põhjusel, et hagi ei esitatud tähtaegselt. Hageja leiab, et

kostja peab hüvitama talle hagi tagamisega tekitatud kahju TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel,

kuna hagi tagamise ajal ei olnud hagi tagamise nõuet või tagamise alust. Hageja seisukoha

järgi piisab selle sätte alusel kahju hüvitamiseks asjaolust, et kõrgema astme kohus on

tühistanud hagi tagamise abinõu, mille kohaldamise tõttu väidetavalt kahju tekkis. Kohus

ei nõustu hageja arusaamaga.

15. TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaldamise üheks eelduseks on asjaolu, et hagi tagamise ajal ei

olnud hagejal kostja vastu nõuet, mille tagamist ta taotles. Hageja ei ole väitnud ega

tõendanud, et kostjal ei olnud tema vastu nõuet. Pooled ei vaidle selle üle, et tsiviilasjas

nr 2-14-60625, mille menetluses kostja taotlusel hagi tagati, esitas kostja hageja vastu

10 521 373 euro 33 sendi väljamõistmise nõude. Ainuüksi asjaolust, et hageja vaidleb

tema vastu esitatud hagile vastu ja kohus võib jätta selle rahuldamata, ei saa järeldada,

nõude puudumist. Juhul, kui jõustub kohtuotsus, millega jäetakse kostja hagi rahuldamata,

on hagejal õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue TsMS § 391 lg 1 p 1 alusel.

16. TsMS § 391 lg 1 p 2 kohaldamise alternatiivseks eelduseks on asjaolu, et hagi tagamise

ajal ei olnud hagi tagamiseks alust. Kohus leiab, et nimetatud juhul on hagejal õigus nõuda

kostjalt kahju hüvitamist, kui hagi tagamise ajal ei olnud alust arvata, et tagamata jätmine

võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks (TsMS § 377 lg 1 esimene

lause). Samuti annab see säte õiguse nõuda hagi tagamist taotlenud poolelt kahju

hüvitamist hagi ületagamise korral, st kui hagi tagamise abinõu ei olnud hagi hinda

arvestades proportsionaalne (TsMS § 378 lg 4). Seega võib hageja nõuda TsMS § 391 lg

1p 2 järgi kahju hüvitamist hagi tagamise aluse puudumise tõttu juhul, kui hagi tagamiseks

ei olnud alus ja tagamine on seetõttu täielikult tühistatud või kohus tuvastab, et konkreetne

hagi tagamise abinõu ei olnud hagihinda arvestades proportsionaalne. Kohtu arvates ei

anna ainuüksi abinõu põhjendamatu valik alust pidada hagi tagamist alusetuks TsMS §

391 lg 1 p 2 tähenduses.

17. TsMS § 391 lg 1 p 2 alusel esitatud kahju hüvitamise hagi lahendamisel saab kohus mh

arvestada, kas ja milliste põhjendustega on kõrgema astme kohus hagi tagamise

tühistanud. Maakohus tagas 9. detsembri 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60625

kostja hagi, seades kostja kasuks kohtulikud hüpoteegid hageja ja tema abikaasa ühisvaras

ja hageja lahusvaras olevatele kinnistutele, arestides hageja ja tema abikaasa ühisvaras

olevad sõidukid, haagised ja notarikontol kostja kasuks deponeeritud hageja ja tema

abikaasa ühisvaras oleva raha, arestides hageja ja tema abikaasa pangakontod, keelates

äriühingutel anda hagejale ja tema abikaasale üle vara ja täita kohustusi, kohustades

äriühinguid andma vara üle kohtutäiturile ning määrates rahasummad, mille maksmisel

või pangagarantii andmisel hagi tagamise abinõud tühistatakse. Maakohus kohaldas hagi

tagamise abinõusid kokku 8 618 250 euro väärtuses ning leidis, et arvestades hagi hinda

ja Tartu Ringkonnakohtu 15. jaanuaril 2015 kohaldatud hagi tagamise abinõude väärtust

619 528 eurot, on hagi tagatud hagihinda arvestades (määruse p 20).

18. Ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega tsiviilasjas nr 2-14-60625

maakohtu määruse osas, millega arestiti hageja ja tema abikaasa ühisvaraks olevad

sõidukid ja haagised, seati hageja lahusvaras olevatele kinnistutele kohtulikud

hüpoteegid, arestiti hageja ja tema abikaasa pangakontod, keelati äriühingutel anda

hagejale ja tema abikaasale üle vara ja täita kohustusi, kohustati äriühinguid andma vara

üle kohtutäiturile ning osaliselt ka osas, milles määrati rahasummad, mille maksmisel või

pangagarantii esitamisel hagi tagamise abinõud tühistatakse. Maakohtu määrus jäi

muutmata osas, millega seati hageja ja tema abikaasa ühisvaras olevatele kinnistutele

kohtulikud hüpoteegid kostja kasuks, arestiti notarikontol kostja kasuks deponeeritud

hageja ja tema abikaasa ühisvaras olev raha. Ringkonnakohus määras rahasummad, mille

maksmisel või mille ulatuses pangagarantii esitamisel hagi tagamise abinõud tühistatakse,

iga kinnisasja kohta. Riigikohus jättis 28. septembri 2016. a määrusega ringkonnakohtu

määruse muutmata resolutsioonina, s.o ilma kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata

(TsMS § 689 lg 6). Ringkonnakohus ei tuvastanud 14. märtsi 2016. a määruses, et hagi

tagamiseks ei olnud alust TsMS § 377 lg 1 järgi. Kohus leiab, et kuna ringkonnakohtu

jõustunud määrusega jäeti maakohtu määrus osaliselt muutmata, sh jäi hagi ka hageja osas

tagatuks, oli hagi tagamiseks TsMS § 377 lg 1 esimeses lauses sätestatud alus.

19. Ringkonnakohus tühistas 14. märtsi 2016. a määrusega osa hagi tagamise abinõudest, sh

hageja pangakontode arestimise eelkõige seetõttu, et ringkonnakohtu hinnangul on hagi

tagamine põhjendatud üksnes sellise vara suhtes ja ulatuses, mille kostja oli kaotanud

tema vaidlustatud tehingu tagajärjel (ringkonnakohtu määruse p 10.2). Lisaks märkis

ringkonnakohus, et kontode arestimine maakohtu märgitud ulatuses koormab hagejat

ebamõistlikult ega ole proportsionaalne hagi tagamise abinõu TsMS § 378 lg 4 esimese

lause järgi (p 10.4). Äriühingutele kohaldatud hagejale vara üleandmise ja kohustuste

täitmise keeldu pidas ringkonnakohus kolmandatele isikutele pandud aktiivseks

kohustuseks ja seetõttu keelatud hagi tagamise abinõuks (p 10.5). Kohtu arvates ei ole

eeltoodust võimalik järeldada, et osaliselt, s.o hageja pangakontode arestimise ja

äriühingutele kohaldatud keelu osas, oli hagi tagamine TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi alusetu

ületagamise tõttu.

20. TsMS § 378 lg 4 kohaselt tuleb hagi tagava abinõu valikul arvestada, et kohaldatav abinõu

koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja

asjaolusid arvestades põhjendatuks. Rahalise nõudega hagi tagamisel tuleb arvestada hagi

hinda. Kostja oli esitanud hageja ja tema abikaasa kui solidaarvõlgnike vastu 10 521 373

euro 33 sendi suuruse nõude, mille tagamiseks kohaldas maakohus 9. detsembri 2015. a

määrusega abinõusid kokku 8 618 250 euro väärtuses. Maakohtu määrusest nähtuvalt oli

ringkonnakohus 15. jaanuaril 2015 taganud hagi 619 528 euro ulatuses. Ringkonnakohus

ei tuvastanud 14. märtsi 2016. a määruses, et varasemat hagi tagamist arvestades oli

tegemist ületagamisega TsMS § 378 lg 4 mõttes. Kohus märgib lisaks, et TsMS §-d 377

ja 378 ei välista tagada erinevate solidaarvõlgnike vastu ühiselt esitatud hagi iga kostja

vastu kogu nõude ulatuses.

21. Kohus ei nõustu hagejaga, et tema kahjunõude rahuldamise alternatiivseks aluseks on

VÕS §-s 1043 ja § 1045 lg 1 p-s 5. Kohtumenetluse poolele hagi tagamisega tekitatud

kahju hüvitamise nõude eeldused on ammendavalt sätestatud TsMS § 391 lg-s 1. VÕS

ptk-s 53 sätestatud kahju õigusvastase tekitamise regulatsioonile tuginedes on õigus

nõuda hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamist isikutel, kes ei olnud selles

kohtumenetluses pooleks (vt Riigikohtu 14. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

75-08, p-d 11 ja 15).

22. Kuna kohus leiab, et kahju hüvitamiseks TsMS § 391 lg 1 p 2 järgi ei ole alust, ei pea

kohus vajalikuks analüüsida hageja nõude rahuldamise muid eeldusi, s.o kahju tekkimist

ning kahju ja hagi tagamise vahelist põhjuslikku seost (Riigikohtu 3. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p 13).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

23. TsMS § 173 lg-te 1 ja 4 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, nähes

menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab

kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad

menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.

24. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 p 1 järgi võib kohus

menetluskulude rahalise suuruse määrata kindlaks kohtuotsuses. Kui menetlusosaline

peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus

TsMS § 175 lg 1 alusel menetlusosalist menetluses esindanud advokaadi või muu TsMS

§-s 218 nimetatud esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalise

lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab nõuda teiselt

menetlusosaliselt, on eelkõige õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu) ja otsene

sõidukulu (transpordikulu) (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-

13, p 17).

25. Kostjat esindas menetluses vandeadvokaadist esindaja, kelle kulud peab hageja hüvitama

kostjale TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja menetluskulude suuruseks kokku 3685 eurot (sh käibemaks),

sh kohtumääruse ja hagiga tutvumine, analüüs ja kliendisuhtlus 1,75 tundi, vastuse

koostamine ja esitamine 2,75 tundi, vastuväite ja täiendava hagivastuse koostamine,

esitamine ja kliendisuhtlus ning hageja seisukohtade ja tõenditega tutvumine 4 tundi,

kohtuistungi ettevalmistamine, kohtuistungil osalemise ja sõidu kulu, istungiprotokolliga

tutvumine, kliendisuhtlus 7 tundi, kohtumäärusega tutvumine 0,5 tundi, seisukohtade

koostamine ja analüüs ning hageja seisukohtade ja tõenditega tutvumine 3,5 tundi,

kohtunõudega tutvumine, hageja tõendite analüüs ja täiendava vastuse koostamine 3,75

tundi ja kohtumäärusega tutvumine 0,25 tundi. Kokku on kostja esindaja ajakulu 23,5

tundi, sh istungile sõitmise ajakulu 2,5 tundi. Seega on kostja esindaja tunnitasu 156 eurot

(koos käibemaksuga). Lisaks ajakulule palub kostja hüvitada esindaja istungile sõitmise

transpordikulu 15 eurot 83 senti.

26. Kohus ei pea vajalikuks anda õigusabile tehtud kulutuste põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamisel detailset hinnangut iga üksiku õigusabitoimingu kulu põhjendatusele, kuid

leiab, et osa kostja lepingulise esindaja ajakulust on tsiviilasja olemust, menetluse kestust

ja käiku, samuti poolte esitatud dokumentide hulka, kostja lepingulise esindaja tehtud

menetlustoimingute sisu, mahtu ja vajalikkust, ülepaisutatud ja seega põhjendamata.

Kohtule ei ole eluliselt usutav eelkõige kulunimekirjas märgitud istungiprotokolliga

tutvumise ja sellele järgnenud kliendisuhtluse, kohtumäärustega tutvumise ja

kohtuistungiks ettevalmistamise ajakulu. Hageja esindaja samade toimingute ajakulu on

olnud oluliselt väiksem (III kd, tl 3). Lisaks ei ole põhjendatud kostja esindaja

kohtuistungile sõitmise ajakulu hüvitamise nõue (vt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 17). Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja esindaja

ajakulu on põhjendatud 19 tunni ulatuses. Kuna kostja lepingulise esindaja tunnitasu ei

ületa kohtupraktikas varem põhjendatuks peetud tasu suurust (vt Riigikohtu 26. aprilli

2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15) ning hageja ei ole väitnud, et kostja

lepingulise esindaja tunnitasu ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest

makstavat tasu, loeb kohus kostja lepingulise esindaja tunnitasu suuruse põhjendatuks ja

vajalikuks.

27. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulu suuruseks, mille hageja peab

kostjale hüvitama, 2979 eurot 83 senti (156 * 19 + 15,83) eurot ning mõistab selle hagejalt

välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Zakaria Nemsitsveridze

Kohtunik