2-16-2390/57 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-2390

Tsiviilasi

Galina

Grigorjeva

hagi

Ljudmila

Ozolinja

vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

4039,35 eurot

3178 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2017 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuste

liigid

Galina Grigorjeva apellatsioonkaebus

Ljudmila Ozolinja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I/ vastustaja II (hageja): Galina Grigorjeva

(isikukood XXX), esindaja Anatoli Jort

Apellant II/ vastustaja I (kostja): Ljudmila Ozolinja

(isikukood XXX), advokaat Kalju Kutsar

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 24. jaanuari 2017 otsus osas,

millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi

täielikult.

3. Lugeda

maakohtu

otsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Hagi rahuldada.

3.2. Mõista Ljudmila Ozolinjalt Galina Grigorjeva kasuks

välja 5000 (viis tuhat) eurot.

3.3. Mõista Ljudmila Ozolinjalt Galina Grigorjeva kasuks

välja viivised 2000 (kaks tuhat) eurot.“

4. Rahuldada Galina Grigorjeva apellatsioonkaebus.

5. Jätta

Ljudmila

Ozolinja

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

6. Jätta Galina Grigorjeva maa- ja ringkonnakohtus

kantud menetluskulud Ljudmila Ozolinja kanda.

7. Mõista Ljudmila Ozolinjalt välja Galina Grigorjeva

kasuks 1575 eurot maakohtus kantud menetluskulude

katteks. Galina Grigorjevale hüvitamisele kuuluvatelt

maakohtus

kantud

menetluskuludelt

tuleb

tasuda

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

8. Mõista Ljudmila Ozolinjalt välja Galina Grigorjeva

kasuks

1070

eurot

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulude katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Galina Grigorjeva (hageja) esitas 15.02.2016 hagi Ljudmila Ozolinja (kostja) vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt väljastas kostja 08.07.2015 hagejale oma käega allkirjastatud võlatunnistuse,

milles kostja tunnistas oma võlgnevust summas 5000 eurot hageja ees ning kohustus kompromissis

maksma 2700 eurot hageja lepingulise esindaja arveldusarvele.

Kostja väljastas omakäeliselt allkirjastatud kinnituse, et on teadlik, et Vesterinen Partnerid OÜ on

hageja lepinguline esindaja ning kohustub tasuma kompromissis võlgnevuse 2700 eurot alates

10.08.2015 võrdsetes osades summas 540 eurot igas kuus.

Hageja lepinguline esindaja Vesterinen Partnerid OÜ sõlmis kostjaga 08.07.2015 võla tasumise

kokkuleppe nr 1. Kuna kostja ei ole oma kohustusi täitnud, muutus hageja nõue 5000 eurot

sissenõutavaks alates 11.08.2015. Vastavalt võla tasumise kokkuleppe punktile 3.2 kohustub kostja

tasuma hagejale viivist 0,5 % päevas põhinõude tasumata osalt. Viivist arvestatakse alates

kokkuleppe rikkumisele järgnevast päevast. Viivise summa on 2000 eurot.

Hageja on seisukohal, et kostja koostatud võlakiri on koostatud vastavalt seadusele ja hea usu

põhimõttele. Kostja väide ähvarduste kohta on paljasõnaline. Kostja sai väga hästi aru, mida ta teeb

(koostab võlakirja ja allkirjastab võlatasumise kokkuleppe).

Kuna kostja ei tasunud tähtaegselt kompromissis märgitud summat, kaotas kompromissis sõlmitu

oma kehtivuse ning kostja võlgneb hagejale 7000 eurot (5000 eurot põhivõlgnevus + 2000 eurot

viivis).

Alternatiivselt pakkus hageja sõlmida kompromiss selliselt, et kostja tasub hagejale 6000 eurot,

millest 3500 eurot tuleb tasuda 3 tööpäeva jooksul peale vastava kohtumääruse jõustumist ning

ülejäänud võlgnevus summas 2500 eurot kohustub kostja tasuma hagejale 4 kuu jooksul võrdsetes

osades. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Hageja leidis, et kostja poolt esitatud Andreal OÜ kirjast tuleneb hoopis, et kostjal oli ja on erinevad

täitmata kohustused, mida kostja ei ole tasunud. Kostja võlgnevus on 7000 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitis, et ei ole hagejale võlgu.

Kostja 08.07.2015 koostatud võlakiri on TsÜS § 86 lg 1 alusel tühine, kuna kostja kirjutas selle

Vesterinen Partnerid OÜ töötajate poolse sunni ja ähvarduste tõttu. Seda tõendab koopia

kriminaalmenetluse algatamata jätmise teatisest.

Kostja esitas täiendavate tõenditena väljatrükid sotsiaalmeedia vahendusel toimunud suhtluselt

hageja tütre Darja Frolova ja Vesterinen Partnerid OÜ juhatuse liikme A. Vesterineni vahel. Kostja

soovis tõendada, et nõude aluseks olevale dokumendile saadi allkiri temalt viisil, mis on vastuolus

heade kommetega.

Võlatunnistus on heade kommetega vastuolus, kuna see tehti kostjale ebasoodsatel tingimustel ja

tegelikult võlga pole.

Kostja esitas kohtule koopia Andreal OÜ 27.01.2015 kirjast Ljudmila Ozolinjale, milles Andreal OÜ

teatas, et Galina Grigorjeva on volitanud teda nõudma sisse võlgnevust, mille suuruseks on 6189

eurot. Dokumendist ei nähtu, millal ja millisel alusel on nõue tekkinud. Kostja soovis nimetatud

dokumendiga tõendada, et hageja on esitanud tema vastu erineva suurusega nõudeid ning seega on

hageja nõue ebaselge ja põhjendamatu.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 24.01.2017 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

2700 eurot. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivised põhisummalt summas 260,65

eurot ning viivised alates kohtulahendi tegemisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 275 eurot ning viivise menetluskuludelt

alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohtu põhjenduste kohaselt on kohtule esitatud kirjalike dokumentide ja poolte istungil antud

selgituse kohaselt tuvastatud, et poolte vahel oli võlasuhe VÕS § 2 lg 1 tähenduses.

Hageja nõuab kostjalt tuginedes võlatunnistusele (tl 7, tõlge tl 24) VÕS § 30 lg 1 järgi kohustuse

täitmist.

Maakohus analüüsis hageja poolt kohtule esitatud kolme dokumenti:

1) omakäeline võlakiri (tl 7, tõlge tl 24);

2) kinnitus, et võlgnik teab, millisele pangaarvele tuleb võlg tasuda (tl 8, tõlge tl 9);

3) võla tasumise kokkulepe (tl 11-12).

Kohus leidis, et kostja kohustus on hagejale tasuda 2700 eurot, kuna ta on selle kohustuse endale

võtnud ning ei ole seda täitnud.

VÕS § 103 lg 1 järgi kohustuse rikkumine ei ole eelduslikult vabandatav. Vabandatavaks ei muuda

seda ka see, et 08.07.2016 nõudsid sellise kohustuse võtmist kirjalikult kostjalt kaks isikut, kellest

üks oli hageja volitatud esindaja ja keda hageja oli kohtuväliseks esindajaks valinud kui inkassofirma

töötajat. Kostja tunnistaja E. Kurrikoff tunnistab, et kostjal oli võimalus pöörduda tagasi tööd tegema

ja mitte alla kirjutada.

Samas kostja ise selgitas tunnistajale E. Kurrikoffile, et „on võlg ja inkassofirma tahab midagi

sahkerdada.“(kohtuistungi protokoll, tl 78 pöördel) Seega võlg oli siiski olemas ja ainuke kirjalik

tõend selle võla suuruse kohta on kirjas võlatunnistusel. Igasugune muu informatsioon võla suuruse

kohta (3000 eurot, 7500 eurot, 5000 eurot, 4000 eurot, ka 6189 eurot, mida palus hageja

inkassofirmal kostjalt nõuda (tl 65)), ei ole millegagi tõendatud.

Kohtule ei ole usutav hageja tunnistaja A. Vesterineni tunnistus sellest, et kostja oli õnnelik, kui

temaga tuldi võlga nõudes kokkulepet sõlmima. Usutav on kostja tunnistaja E. Kurrikoffi tunnistus,

et kostja oli endast väljas (tl 78 pöördel). Kostja pöördus ka politsei poole, kuid kuna otsest ähvardust

tema vastu ei toimunud, ei algatatud ka kriminaalasja võlanõudja(te) vastu. Õnnelik kostja ei oleks

pöördunud politsei poole.

Kostja tunnistas vande all, et ta ei olnud enam hagejale võlgu. Samas tunnistas ta tunnistaja

E. Kurrikoffile, et on võlg, kuid inkassofirma tahab sahkerdada, õigemini rääkida mööda võla summa

suhtes (tl 78 pöördel).

4. Hageja viivisenõue on esitatud nõude perioodi osas arusaamatult. Hageja pole arusaadavalt

selgitanud, miks hageja valis perioodi lõpuks just nimetatud kuupäeva. Selle kuupäevaga ei saa olla

laekunud kogu kompromissi summa 2700 eurot, vaid ainult 2160 eurot. Viivise määra osas on

esitatud põhjendamatult ülikõrge intressimäär 0,5% päevas. Viivist on nõutud hagi põhinõudelt,

millist summat kohus kostjalt välja ei mõistnud, mistõttu kohus viivisenõuet hageja taotletud kujul ei

rahuldanud.

Kuna kostja viivitas oma rahalise kohustuse täitmisega hagejale, on hagejal õigus nõuda kostjalt

viiviste tasumist vaatamata sellele, et kohus ei pea õigeks viiviste väljamõistmist hageja poolt

taotletud ulatuses.

Kohus rahuldas viivisenõude tuginedes seaduses sätestatud viivise ulatusele. VÕS § 113 järgi tuleb

viivis välja mõista kuni kohase täitmiseni. Kostjalt väljamõistetav viivisesumma põhinõude

rahuldatud osa arvestades on 260,65 eurot.

5. Kokku on hageja menetluskulud 1800 eurot.

Kohus ei pidanud õigeks menetluskulude jaotamist võrdsetes osades ega ka võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega, kuna hageja õigusabikulude osa (õigusabile kulunud rahasumma) võrreldes

kostja õigusabikuludega (õigusabile kulunud rahasumma) ei ole esindajate tehtud tööd ja ajakulu

arvestades võrreldav.

Kohus luges õiglaseks jätta menetluskuludest õigusabikulud täielikult poolte endi kanda ning

riigilõivu hagi rahuldatud ulatuses (2700 eurot) riigilõivu määras 275 eurot kostja kanda. Seega jääb

kogu hageja poolt tasutud riigilõivust 450 eurot hageja enda kanda 175 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja (apellant I) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus osas, milles kohus jättis hageja nõude rahuldamata ning teha uus otsus, millega

rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud 08.07.2017 võlatunnistuse ja võla tasumise kokkuleppe

eesmärgiks asendada kostja kohustust tagastada laenusumma 5000 eurot, vaid pakkuda talle

kohustuse täitmiseks alternatiivi VÕS § 89 lg 2 tähenduses. Seega ei muutnud uus kohustus (tasuda

kompromiss-summa) kostja olemasolevat kohustust s.o tagastada laenu.

Olukorras, kus maakohus on tuvastanud, et kostja tunnistab, et laenusumma on 5000 eurot ja et pooled

leppisid kokku laenusumma tagastamises hiljemalt 31.01.2016, on ebaloogiline kohtu järeldus, et

kostja kohustus tagastama üksnes osa laenusummast, s.o 2700 eurot.

Maakohtu seisukohtade ja põhjenduste napisõnalisus poolte õigussuhte kvalifikatsiooni osas ei vasta

kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuetele.

Õige on maakohtu järeldus, et kostja on võtnud endale kohustuse tasuda hagejale raha, kuid ootamatu

ja põhjendamatu on kohtu järeldus kostja kohustuse suuruse kohta, et kostja kohustus tasuma hagejale

ainult 2700 eurot. Maakohus ei ole arvestanud ega andnud hinnangut võla tasumise kokkuleppe

punktidele 2.3 ja 3.1. Pole tuvastatud, et hageja oleks nõudest loobunud. Seetõttu jääb hagejale

arusaamatuks, miks maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata ja osa laenusummast kostjalt välja

mõistmata.

Hageja heidab maakohtule ette viivisemäära vähendamist ja valesti arvutamist ilma õigusliku aluseta.

Kohus võib viivist vähendada VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel üksnes kohustatud isiku nõudmisel.

Kostja ei ole viivise vähendamist maakohtus nõudnud. Viivisenõue muutus sissenõutavaks

11.08.2015, mitte 11.11.2015.

Maakohus ei ole eristanud menetluskulude jaotust ega menetluskulude kindlaksmääramist ning

põhjendas menetluskulude jaotust asjaoludega, mis kuuluvad menetluskulude kindlaksmääramise

esemesse. Sellega ületas kohus diskretsioonipiire. Otsuses puudub selge ja arusadav resolutsioon

menetluskulude jaotuse kohta.

Maakohus ei ole hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ega

põhjendanud summa vähendamist nullini.

7. Kostja (vastustaja I) esitas hageja apellatsioonkaebusele vastuse, milles palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt on maakohus otsuses märkinud, et hageja tugineb võlatunnistusele VÕS § 30 lg 1

tähenduses ning on järgnevalt analüüsinud nõude põhjendatust.

Apellatsioonikaebusest ei ole võimalik aru saada, milles on maakohus nõude kvalifitseerimisel

eksinud ning kuidas pidanuks kohus nõuet hageja arvates käsitlema.

Tõepoolest kinnitas kostja, et ta on kunagi varem võtnud hagejalt võlgu 3500 eurot, kuid nimetatud

summa on tagastatud (06.07.2016 istungi protokolli lk 4). Seega ei ole kostja tunnistanud, et ta oleks

kunagi võlgnenud hagejale 5000 eurot ning selline võlasumma suurus on hageja ühepoolne ja

paljasõnaline väide.

Kostja on jätkuvalt seisukohal, et võlatunnistused on vastuolus heade kommetega ning seega tühised

algusest peale.

Hageja ei ole suutnud esitada maakohtule tõendeid võlasuhte olemasolu kohta ega ka selgitada, miks

oli hageja valmis loobuma olulisest osast oma nõudest.

Kohtuistungil ei selgitanud hageja arusaadavalt viivise arvestamise põhimõtteid ega perioodi, mille

eest viivist nõutakse. Samuti ei saa jätta tähelepanuta, et 08.07.2015 kuupäevaga venekeelne võlakiri,

millest maakohus on otsuse tegemisel lähtunud, ei näinud ette viivise tasumist.

8. Kostja (apellant II) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada osas, millega rahuldati hagi osaliselt ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 2700 eurot,

viivised kuni 260,65 eurot ning viivised kohtulahendi tegemises kuni kohase täitmiseni VÕS § 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja palub teha uue lahendi, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus otsuses analüüsinud kostja väidet selles osas, et tema

poolt 08.07.2015 allkirjastatud dokumendid on algusest peale tühised (TsÜS § 86 lg 1).

Maakohus on vaidlustatud lahendis sisuliselt möönnud, et 08.07.2015 toimunud tehing ei väljendanud

kostja tegelikku tahet, kuna märkis, et kohtule ei ole usutav tunnistaja A. Vesterineni tunnistus sellest,

et kostja oli õnnelik kui temaga tuldi võla nõudes kokkulepete sõlmima.

Maakohus on jätnud analüüsimata kostja poolt allkirjastatud võlatunnistuse olemuse. Kostja

vaidlustas selle, et on hagejale võlgu. Kostja hinnangul on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et hageja oli talle enne 08.07.2015 võlgu.

Hagejal lasub tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks.

Hageja on erinevates dokumentides määratlenud oma nõude suurust erinevalt, mistõttu ei ole see

selge.

9. Hageja Galina Grigorjeva (vastustaja II) esitas kostja apellatsioonkaebusele vastuse, milles palub

jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Vastuse kohaselt tuleb kostja väiteid dokumentide tühisuse kohta vaadelda õigusliku hinnanguna.

Kostja õiguslikud põhjendused ei ole kohtule siduvad. Maakohus on kostja vastuväiteid arvestanud,

esitatud faktilised asjaolud subsumeerinud ja andis neile õige õigusliku hinnangu.

Hageja nõuet tõendavad kohtule esitatud võlatunnistused. Kostja tunnistas võlgnevuse olemasolu ka

vestluses tunnistajale E. Kurrikoff. Lähtudes kehtivast kohtupraktikast pöörab võlatunnistus poolte

tõendamiskoormuse ümber.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ning kostja

apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt menetlusnormi

olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud

osas uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult. Maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tervikuna lugeda

sõnastatuks järgmiselt:

„1. Hagi rahuldada.

2. Mõista Ljudmila Ozolinjalt Galina Grigorjeva kasuks välja 5000 (viis tuhat) eurot.

3. Mõista Ljudmila Ozolinjalt Galina Grigorjeva kasuks välja viivised 2000 (kaks tuhat) eurot.“

Ringkonnakohus käsitleb esmalt vaidlusaluse võlatunnistuse liiki (I), seejärel analüüsib

võlatunnistuse kehtivust (II), võlatunnistuse sisu (III), viivise määraga seonduvat (IV) ja võtab

lõpetuseks seisukoha menetluskulude jaotuse osas ning määrab kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse (V).

I

11. Maakohus ei ole otsuses analüüsinud, kas 08.07.2015 võlatunnistuse puhul on tegemist

deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega. Maakohus on üksnes märkinud, et hageja nõuab

kostjalt VÕS § 30 lg 1 alusel kohustuse täitmist ning, et poolte vahel on võlasuhe VÕS § 2 lg 1

tähenduses.

08.07.2015

dokumendis

pealkirjaga

„Võlakiri“

on

kirjas:

„Mina,

Ljudmila

Ozolinja

ID 46005135717, kinnitan käesolevaga, et olen võtnud laenu Galina Grigorjevna ID 46303165726,

käest summas 5000 eurot (viis tuhat eurot) tasun kompromiss summa 2700 eurot, kohustun tasuma

oma võlakohustusi igakuiste maksetena summas 540 eurot (viissada nelikümmend eurot) kuus alates

10. augustist 2015. aastal. /…/.

Lisaks allkirjastas kostja samal kuupäeval võla tasumise kokkuleppe ning kinnituse, et kostjale on

teada pangarekvisiidid, kuhu võlgnevus tasuda.

VÕS § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse

iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, võlatunnistus.

Ringkonnakohus selgitab, et VÕS §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega

ehk nn konstitutiivset võlatunnistust. Võlatunnistuse tunnistamisel konstitutiivseks on määravaks

poolte tahe luua uus iseseisev ja sõltumatu nõudealus.

12. Deklaratiivsel võlatunnistusel puudub seadusepõhine regulatsioon, tegemist on iseseisva

instituudiga ning konstitutiivse võlatunnistuse sätteid sellele ei kohaldata.

Maakohtu menetluses on hageja olnud seisukohal, et 08.07.2015 allkirjastati konstitutiivne

võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Apellatsioonkaebuses on hageja asunud aga seisukohale, et

08.07.2015 võlatunnistuse ja võla tasumise kokkuleppe eesmärgiks ei olnud asendada kostja

kohustust tagastama laenusumma 5000 eurot, vaid pakkuda talle kohustuse täitmiseks alternatiivi

VÕS § 89 lg 2 tähenduses.

13. Ringkonnakohus leiab, et selline hageja käsitlus, kus hageja nimetab 08.07.2015 võlatunnistust

konstitutiivseks võlatunnistuseks (VÕS § 30) ning ühtlasi viitab VÕS § 89 lg-le 2 on vastuoluline.

Riigikohus on 10.12.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p-s 28 selgitanud, et ainuüksi

võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30

ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. Samamoodi ei ole aga põhjust ainuüksi

alussuhtele viitamise tõttu võlatunnistuse tekstis lugeda võlatunnistus deklaratiivseks. Oluline on

poolte tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel, mis tuleb tuvastada.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul ei tulene 08.07.2015 võlatunnistusest kokkulepet, et

võlatunnistus annab hagejale iseseisva nõudeõiguse. Samuti ei ole olemasolevate asjaolude ja

tõendite pinnalt võimalik väita, et poolte tegelik tahe võlatunnistuse sõlmimisel oli sõlmida

konstitutiivne võlatunnistus. Järelikult ei saa tegemist olla konstitutiivse võlatunnistusega ning hageja

viide VÕS §-le 30 on ebaõige.

14. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et 08.07.2015 dokumendi puhul on tegemist VÕS

§ 89 lg 2 tähenduses teise kohustuse täitmisega.

VÕS § 89 lg 2 kohaselt ei loeta võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil võlgniku poolt

võlausaldaja ees uue kohustuse võtmist täitmise asendamiseks, kui seadusest või lepingust ei tulene

teisiti. Kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmise vastu, loetakse ka esialgne kohustus täidetuks.

08.07.2015 võlatunnistust ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada VÕS § 89 lg 2 tähenduses teise

kohustuse täitmiseks, kuna kompromiss 2700 euro tasumiseks, on kokku lepitud sama kohustuse

täitmiseks. 08.07.2015 võlatunnistuses puudub kokkulepe ühe kohustuse asemel teise kohustuste

täitmise osas.

15. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et arvestades võlatunnistuse sõnastust, selle andmise põhjust

ja eesmärki, on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Ringkonnakohus leiab, et kuna 08.07.2015

„võlakirjas“

sisaldub

ka

kompromiss,

on

tegemist

deklaratiivse

võlatunnistusega

kompromissilepingus. See tähendab, et käesoleval juhul on sõlmitud kompromissileping (VÕS § 578)

2700 euro osas võla tasumiseks ning selles sisaldub võlatunnistus, milles kostja tunnistab, et on

hagejale võlgu 5000 eurot.

Deklaratiivsel võlatunnistusel on kaks tagajärge. Esmaseks tagajärjeks on, et võlatunnistuse

andmisega loobub võlgnik tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest, st et edaspidi saab võlgnik

esitada võlale vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks (Riigikohtu

12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14 p 12). Teiseks tagajärjeks on jagada ümber

tõendamiskoormus, kinnitada olemasolevat võlga ja lihtsustada võla sissenõudmist, ilma, et sellega

loodaks uut kohustust. See tähendab, et kohustustest vabanemiseks ja võlausaldaja hagi rahuldamata

jätmiseks peab võlgnik tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on

lõppenud (Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14 p 23, vt ka P. Varul jt.

Võlaõigusseadus I. Komm vlj. 2016, § 30).

VÕS § 578 lõike 1 kohaselt on kompromissileping leping õiguslikult vaieldava või ebaselge

õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks

loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad

lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.

Riigikohus on 06.05.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-15 selgitanud, et juhul kui

kompromissilepingus sisaldub deklaratiivne võlatunnistus, siis ei saa selle eesmärgiks ja tulemuseks

olla uue kohustuse loomine, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku

loobumine võimalikest vastuväidetest võlanõudele, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist.

Deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on eeskätt tõendamiskoormise muutmine, st võlgnik peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud.

Järelikult peab kostja kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole

võlatunnistusega tunnistatud võlga või et see on lõppenud.

II

16. Järgnevalt tuleb analüüsida kostja väiteid, mille kohaselt 08.07.2015 allakirjutatud võlatunnistus

kompromissilepingus on heade kommetega vastuolus ja seega tühine.

Kostja on olnud läbivalt seisukohal, et 08.07.2015 allakirjutatud võlatunnistus on heade kommete või

avaliku korraga vastuolus olev tehing ning seetõttu tühine.

Maakohus ei ole kostja väidetele võlatunnistuse tühisuse osas hinnangut andnud. Kuna aga maakohus

rahuldas hagi osaliselt, võib eeldada, et maakohus pidas võlatunnistust kehtivaks.

Kostja toob 08.07.2015 võlatunnistuse tühisuse alusena välja TsÜS § 86 lg 1, kuna kostja allkirjastas

08.07.2015 dokumendid hirmust ja kogenematusest tingituna ning tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel

tingimustel. Samuti märkis kostja, et 08.07.2015 võlatunnistus on tehtud teise poole jaoks äärmiselt

ebasoodsatel tingimustel, kuna kui 2700 eurot ei maksta, tuleb maksta 5000 ning viivise määr on

0,5 % päevas.

TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Heade

kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu

sisu ja selle tegemise asjaolusid.

Riigikohus on 30.10.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13 p-s 18 selgitanud, et heade kommetega

võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi

võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.11.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-08, p 23; 13.02.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing on

vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete

vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest

käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-80-05, p 23).

Kostja on soovinud menetluse käigus tõendada võlatunnistuse tühisuse asjaolusid järgmiste

tõenditega:

-

teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta nr 15760000187 (tl 31);

-

väljatrükid sotsiaalmeedia vahendusel toimunud suhtlusest hageja tütre Darja Frolova ja

Vesterinen Partnerid OÜ juhatuse liikme A. Vesterineni vahel (tl 45-48);

-

kostja vande all antud seletused;

-

tunnistaja E. Kurrikoffi ütlused.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et 08.07.2015 kompromissis sisalduva võlatunnistuse sisu iseenesest

ei anna alust võlatunnistuse tühiseks tunnistamiseks. Kompromissis sisalduva võlatunnistuse

eesmärgiks ongi ebaselges võlasuhtes selguse loomine. Küll aga, kuna heade kommete vastasuse

hindamise puhul tuleb kogumis arvestada ka selle tegemise asjaolusid, siis hindab ringkonnakohus

kostja esitatud tõendeid.

Ringkonnakohus leiab, et teatis kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ei tõenda võlatunnistuse

vastuolu heade kommetega, kuna sellest nähtuvad üksnes kostja enda selgitused sündmuse kohta ning

et prokuratuur tuvastas, et kostja kirjeldatud asjaoludes puudub kuriteokoosseis. Samuti ei piisa

üksnes politseisse pöördumise asjaolust selleks, et väita, et võlatunnistus oli sõlmitud heade

kommetega vastuolus.

Ka väljatrükid sotsiaalmeedia vahendusel toimunud suhtluses hageja tütre ja A. Vesterineni vahel ei

tõenda võlatunnistuse tühisuse asjaolusid. Nimetatud vestlustest ei tulene, millisest asjast on juttu

mistõttu ei saa seda käesoleva asjaga seostada.

Kostja on 06.07.2016 istungil andnud vande all seletusi 08.07.2015 dokumentide allkirjastamise

kohta. Kostja seletuste kohaselt kaks meesterahvast tulid tema töökohta ning „/…/ nad rääkisid, et

kui ma ei ütle, et olen võlgu, nad lähevad minu ülemuse juurde või tuleb konvoi ja võtab mind kinni.

/…/ hakkasid mind ka hirmutama ja ähvardama, siis ta kuhugi helistas ja küsis, kas raha anti ära. Kui

ei, siis murra näppusid ja siis, et kirjuta 2500 viie kuu peale“. Kostja selgitas, et allkirjastas 08.07.2015

paberid seetõttu, et /…/ nad ei lasknud mind tööle /…/.

Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud allkirjade andmisega seotud asjaolusid ei ole kostja tõendanud

teisiti, kui üksnes enda selgitustega. Kostja selgitused on sisuliselt sarnased hagi vastuses esitatuga

(tl 29) ning teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta.

Tunnistaja E. Kurrikoffi ütluste kohaselt nägi ja kuulis ta kostja ja kahe mehe kohtumist osaliselt

pealt. E. Kurrikoffi ütluste kohaselt „Nad palusid tal kirjutada avaldus mingi võla suhtes“ ning et

„Mehed olid pealetükkivad, mistõttu Ozolinja reaktsioon oli arusaadav, keegi ei taha alla kirjutada,

kui teda sunnitakse“.

Ringkonnakohus leiab, et ka tunnistaja E. Kurrikoffi ütluste pinnalt ei ole võimalik väita, et

võlatunnistus on tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Nimelt on tunnistaja E. Kurrikoff vastanud

küsimusele, „/…/ kas oli võimalus pöörduda tagasi ja minna tööle ja keelduda alla kirjutamast?“, et

„See võimalus oli olemas“. Seega isegi kui oli olemas mingisugune surve kostja suhtes võlatunnistuse

koostamiseks, ei olnud see tunnistaja ütluste sõnul selline, mis oleks takistanud kostjat nimetatud

olukorrast lahkuma.

Kostja esitatud asjaolude kirjeldus viitab pigem TsÜS § 96 lõikele 1, mille kohaselt võib isik, kes tegi

tehingu õigusvastase ähvarduse või vägivalla mõjul, tehingu tühistada, kui ähvardus või vägivald oli

vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.

TsÜS § 96 on tehingu tühistamise aluseks.

Kostja on menetluse käigus aga selgitanud, et ei soovi ähvardusele tugineda (tl 58 pöördel) ning pole

esitanud ka tühistamise avaldust (TsÜS § 98 lg 1). Ringkonnakohus märgib, et isegi kui ähvardus

oleks tõendatud, siis selle mõju ilmselt lakkas, kui need kaks meesterahvast kostja töökohast lahkusid.

Seega oleks möödunud ka tühistamistähtaeg (TsÜS § 99 lg 1 p 1).

Ka kogumis eeltoodud tõendeid hinnates ei saa väita, et oleks tõendatud võlatunnistuse sõlmimisel

toimunud sellised asjaolud, et võlatunnistust pidada heade kommetega vastuolus olevaks.

Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hagejal oli võimalus olukorras lahkuda

ning allkirju mitte anda.

Kostja ei ole ka selgitanud ega täpsustanud, milles seisnevad tehingu äärmiselt ebasoodsad

tingimused. Võlatunnistuse ja kompromissi sõlmimine iseenesest ei ole heade kommetega vastuolus.

08.07.2015 võlatunnistust ja võla tasumise kokkulepet koos hinnates on võimalik tuvastada, et

tegemist ei olnud mitte üksnes võlatunnistusega, vaid ka tingimusliku kompromissilepinguga, mille

täitmisel oleks kostjal olnud võimalus vabaneda olulises ulatuses võlatunnistuses tunnistatud summa

tasumise kohustusest.

Käesolevalt esitatud tõendite põhjal puudub ringkonnakohtu hinnangul alus tehingu heade

kommetega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

Järelikult leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole tõendatud võlatunnistuse allkirjastamise

sellised asjaolud, mis tooksid kaasa võlatunnistuse tühisuse TsÜS § 86 lg 1 alusel. Viivise kokkuleppe

heade kommete vastasuse kohta võtab ringkonnakohus seisukoha peale põhivõlgnevuse summa

tuvastamist.

17. Samuti on kostja väitnud, et ta ei ole hagejale võlgu. Õige ei ole kostja apellatsioonkaebuses

toodud seisukoht, et tõendamiskoormus lasub hagejal. Nagu eelnevalt märgitud, pöörab deklaratiivne

võlatunnistus tõendamiskoormuse ümber.

Järelikult on kostjal vaja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et võlatunnistusega tunnistatud võlga

ei ole või see on lõppenud.

Kostja esitas võla puudumise kohta Andreal OÜ 27.01.2015 kirja Ljudmila Ozolinjale (tl 65) ning

kostja vande all antud seletused (tl 77 pöördel, 78).

Ringkonnakohus leiab, et Andreal OÜ kiri näitab üksnes seda, et hageja on kostjalt nõudnud

võlgnevuse tasumist ka inkassoettevõtja vahendusel, seda käesolevas menetluses nõutavast

mõnevõrra erinevas summas. Andreal OÜ kiri ei tõenda, et võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole

või on see lõppenud.

Kostja on vande all antud ütlustes küsimusele „Kas te tegelikult sellel ajal olite Grigorjevale võlgu?“

vastanud: „Ei olnud.“. Ringkonnakohtu hinnangul ei piisa sellest, et lugeda tõendatuks, et

võlatunnistusega võetud võlga ei olnud. Kostja ei ole esitanud muid tõendeid, sh pangakonto

väljavõtteid võla tasumise kohta. Ei piisa üksnes kostja enda kinnitusest võla tasumise kohta

väitmaks, et võlatunnistusega tunnistatud võlga ei ole.

Järelikult ei ole kostja tõendanud, et tal puudub võlatunnistusega tunnistatud võlg või see on

lõppenud.

III

18. Kuna hageja on esitanud kostja poolt allkirjastatud kehtiva võlatunnistuse kompromissilepingus,

tuleb hinnata, kas võlatunnistuse ja võla tasumise kokkuleppe kohaselt tuleb hagejale tasuda 5000

eurot või 2700 eurot.

Võla tasumise kokkulepe (tl 11) punktis 1.2 sisaldub viide 08.07.2015 võlatunnistusele. Sellest võib

eeldada, et võla tasumise kokkulepe on sõlmitud peale võlatunnistust.

Võla tasumise kokkuleppe punktis 3.1 on sätestatud, et „Juhul, kui Võlgnik ei täida Kokkuleppe

punktis 2.2 maksetingimusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub punktis 1.1. nimetatud summa

tasumata osa koheselt sissenõutavaks.“

Võla tasumise kokkuleppe punktis 1.1 on märgitud, et: „Võlausaldajad omavad Kokkuleppe

sõlmimise seisuga Võlgniku vastu nõue summas 5000,00 EUR.“

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui

see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine

tahe.

Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi

mõistma.

Ringkonnakohus leiab, et võla tasumise kokkuleppest tuleneb selgelt, et juhul, kui võlgnik ei tasu

kompromissis kokkulepitud summat (2700 eurot), kuulub tagasimaksmisele võlatunnistusega

kinnitatud 5000 eurot. Selliselt pidi ka lepingupooltega sarnane mõistlik isik samadel asjaoludel

mõistma.

Seega mõistis maakohus ebaõigesti kostjalt välja üksnes 2700 eurot, jättes tähelepanuta võla tasumise

kokkuleppes sätestatu. Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis kostjalt

hageja kasuks välja mõistmata 2300 eurot.

IV

19. Hageja palus kohtult välja mõista lisaks põhivõlgnevusele 5000 eurot ka viivised summas 2000

eurot. Võla tasumise kokkuleppe punkti 3.2. kohaselt leppisid pooled kokku, et „Kokkuleppe

rikkumise korral kohustub Võlgnik tasuma Võlausaldajale viivist null koma viis protsenti (0,5 %)

päevas punktis 1.1 nimetatud nõude tasumata osalt. Viivist hakatakse arvestama Kokkuleppe

rikkumisele järgnevast päevast.“

Hagiavalduse kohaselt on viivise arvestus järgmine: võla põhisumma suuruses 5000 eurot × 0,005 =

25 eurot päevas. Viivitatud päevade periood 11.08.2015 kuni 30.10.2015 (136 päeva). 136 × 25 =

3400 eurot.

Hageja palus kostjalt välja mõista viivised summas 2000 eurot. Hageja leidis apellatsioonkaebuses,

et maakohus on ilma õigusliku aluseta vähendanud viivisemäära ja viivist valesti arvutanud.

Maakohus leidis, et intressimäär 0,5% päevas ei ole kohane intressimäär, kuna on põhjendamatult

kõrge ning mõistis seadusjärgse viivise välja perioodi 11.11.2015-31.12.2015 eest summas 260,65

eurot.

VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Ringkonnakohus märgib, et hageja on hagiavalduses valesti arvestanud, et 11.08.2015-30.10.2015

perioodis on 136 päeva. Tegelikkuses on nimetatud perioodil 81 päeva. Seega on õige arvutuskäik

81 päeva × 25 eurot (0,5% päevas) = 2025 eurot. Hageja nõuab viiviseid 2000 euro ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et hageja on õigesti märkinud, et nõue 5000 eurot muutus võla tasumise

kokkuleppe järgi sissenõutavaks 11.08.2015 ehk päev pärast seda, kui kostja jättis

kompromissilepingu alusel tasumata esimese osamakse. Kuna kompromissileping oli sõlmitud

tingimusel, et kostja maksab osamaksed, millest esimene tuli tasuda juba 10.08.2015, siis muutus

võla tasumise kokkuleppe punkti 3.1 kohaselt 5000 euro nõue sissenõutavaks 11.08.2015. Seega

arvutas maakohus ekslikult viivist alates 11.11.2015.

Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib viivist nõuda kuni kohase täitmiseni. Küll

aga pole välistatud viivise nõudmine väiksema perioodi eest, nagu käesoleval juhul hageja tegi. Seega

pole põhjendatud maakohtu käsitlus, millega viivis mõisteti kostjalt välja kuni lahendi tegemiseni

(23.01.2017), kuna sellega on maakohus väljunud hagiavalduse piiridest. Samuti väljus maakohus

hagiavalduse piiridest, kui mõistis kostjalt hageja kasuks välja seadusjärgse viivise põhivõlgnevusest

alates lahendi tegemisest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuna sellist taotlust hagiavaldus ei sisalda.

Ringkonnakohus tühistab nimetatud osas maakohtu otsuse.

20. Kostja on tuginenud heade kommete vastasusele kogu menetluse vältel. Seega tuleb ka

viivisemäära juures hinnata, kas võla tasumise kokkuleppes kokkulepitud viivisemäär on heade

kommete vastane.

Õige on hageja apellatsioonkaebuses toodud väide, et kostja pole taotlenud viivise vähendamist VÕS

§ 113 lg 8 alusel.

Kuna seadus (VÕS § 113 lg 8) annab kohtule võimaluse ebamõistlikult kõrget viivist alandada, ei

peaks üldjuhul tulema kõne alla ka viivise ebaproportsionaalsuse tõttu viivisekokkuleppe vastuolu

heade kommetega ja seetõttu tühisus TsÜS §-i 86 järgi (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Komm vlj.

§ 113). Samas ei või kohus viivist alandada omal algatusel, vaid VÕS § 113 lg 8 järgi üksnes võlgniku

taotlusel (Riigikohtu 10.10.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 p 18).

Ringkonnakohus on seisukohal, et võla tasumise kokkuleppes kokkulepitud viivis 0,5 % päevas ei

ole asjaolusid kogumis arvestades heade kommete vastane. Kostjal oli võimalus taotleda kohtus

viivise vähendamist VÕS § 113 lg 8 alusel, mida kostja ei teinud. Hagejal ei oleks tekkinud kostja

vastu viivise nõuet, kui kostja oleks täitnud kompromissis kokkulepitud kohustuse.

Riigikohus selgitas 10.05.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p-is 13, et kui lepingu

tüüptingimustes kokkulepitud viivisemäär ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra, on

tegemist tarbijat ebamõistlikult kahjustava viivisemääraga, mida saab pidada tühiseks.

Eeltoodud Riigikohtu lahendit saab käesolevas asjas võtta aluseks juhul, kui kostja puhul on tegemist

tarbijaga ning võlatunnistus kompromissilepingus on tüüptingimustega. Võlatunnistuse ja võla

tasumise kokkuleppe poolteks on mõlemal juhul füüsilised isikud, kes ei tegutsenud oma majandus-

ja kutsetegevuses.

Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga, kuna hageja ei tegutsenud

laenu andes majandus- ja kutsetegevuses (VÕS § 402 lg 1).

Ehkki kostja vastas võlatunnistuse sõlmimisel VÕS § 1 lõikes 5 sätestatud tarbija mõistele, ei nähtu

võlatunnistusest ega võla tasumise kokkuleppest, et tegemist oleks tüüptingimustel sõlmitud

lepingutega (VÕS § 35). Järelikult ei saa võtta viivise määra puhul juhinduda Riigikohtu seisukohast

tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et hageja nõue mõista kostjalt välja viivised summas

2000 eurot, on põhjendatud ning maakohus jättis ebaõigesti hageja nõude selles osas rahuldamata.

Seega rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse ning tühistab maakohtu otsuse osas,

millega jäeti hagi rahuldamata ning kostjalt hageja kasuks välja mõistmata põhivõlgnevus summas

2300 eurot ning viivis summas 1739,35 eurot.

21. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus on eelnevalt analüüsinud kostja

vastuväiteid ning leidnud, et võlatunnistus on kehtiv ning sellest tuleneb kostjale rahaline kohustus.

V

22. Seoses hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega, kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisega ning maakohtu otsuse tühistamisega, mille tulemusena hagi rahuldatakse täies ulatuses,

muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel menetluskulude jaotust.

TsMS 162 lg 1 alusel jäävad hageja maakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Tulenevalt TsMS

§ 171 lõikest 1 jäävad hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulud samuti kostja kanda, kuivõrd

hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse ning kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

23. TsMS § 174 lg 5 kohaselt, kui madalama astme kohus määras menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema astme kohus muudab tehtud

lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab kõrgema astme kohus

vajaduse korral madalama astme kohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda, kuid hageja kantud

riigilõivu mõistis osaliselt (summas 275 eurot) kostjalt välja. Seega lähtus maakohus § 163 lg-st 1

ning jättis õigusabikulud poolte endi kanda ning riigilõivu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatuses

kostja kanda. Järelikult määras maakohus hageja menetluskulud riigilõivu osas kindlaks. Kuna

ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt, tuleb TsMS § 174 lg 5 alusel määrata hageja

maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus.

24. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutas hageja lepinguline esindaja õigusabi maakohtus

13,5 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta). Samuti on hageja maakohtus kantud

menetluskuluna toonud välja riigilõivu summas 450 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt hagi hinnast maakohtus (7000 eurot) on põhjendatud ja vajalik

hageja menetluskulu riigilõivu osas summas 450 eurot.

Samuti on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud hageja lepingulise esindaja ajakulu 01.02.2016

asja materjalidega tutvumiseks ning 12.02.2016 hagiavalduse koostamiseks kokku 4,5 tundi.

Küll aga pole ringkonnakohtu arvates põhjendatud ajakulu 2,5 tunni ulatuses kostja 21.03.2016

vastusega tutvumiseks ning 19.04.2016 täiendava seisukoha koostamiseks. Kostja vastus ning hageja

seisukoht ei olnud niivõrd mahukad ning aeganõudvad, mistõttu vähendab ringkonnakohus ajakulu

kostja vastusega tutvumise ning täiendava seisukoha koostamise eest 1 tunnini.

Samuti ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakulu 1 tunni ulatuses kostja 26.05.2016

taotlusega tutvumiseks ning selle osas seisukoha koostamiseks. Nimelt on kostja 26.05.2016 esitanud

kohtule taotluse tõendi vastuvõtmiseks ning hageja on sellele vastu vaielnud. Tegemist ei olnud

mahuka tõendiga, mistõttu ei saanud sellega tutvumiseks ning seisukoha kujundamiseks kuluda

1 tund. Eeltoodu tõttu vähendab ringkonnakohus ajakulu nimetatud toimingu eest 0,5 tunnini.

Sarnasel põhjusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ajakulu 1 tunni ulatuses kostja

20.06.2016 taotlusega tutvumiseks ning selle osas seisukoha koostamiseks. Kostja esitas 20.06.2016

kohtule taotluse tõendi vastuvõtmiseks ning hageja on sellele pelgalt vastu vaielnud. Taaskord ei

olnud tegemist mahuka tõendiga, mistõttu ei saanud sellega tutvumiseks ning seisukoha

kujundamiseks kuluda 1 tund. Seetõttu vähendab ringkonnakohus ajakulu nimetatud toimingute eest

0,5 tunnini.

Põhjendatud on hageja esindaja ajakulu 06.06.2016 istungil osalemise eest 1 tunni ulatuses, koos

sõiduga Tallinnas Valka ning Valgast Tallinna, kuna istung kestis 45 minutit. Samuti on põhjendatud

hageja esindaja ajakulu 06.07.2016 istungil osalemise eest 1 tunni ulatuses, kuna istung kestis 1 tund

ja 45 minutit.

Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ja vajalikuks hageja esindaja ajakulu 0,5 tunni ulatuses

07.06.2016 seisukoha esitamiseks ja kohtusse saatmiseks. Seisukoha esitamise tingis hageja esindaja

enda eksitus 06.06.2016 istungil, mistõttu tekkis hagejal üldse vajadus oma seisukohta kirjalikult

täpsustada. Eeltoodu tõttu vähendab ringkonnakohus ajakulu 07.06.2016 seisukoha osas 0,25 tunnini.

Põhjendatuks võib ringkonnakohtu hinnangul lugeda hageja esindaja ajakulu 1 tunni ulatuses

12.07.2016 vastuväite esitamise eest maakohtu tegevusele, mille maakohus 14.11.2016 määrusega

rahuldas.

Põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks ei saa pidada ajakulu 1 tunni ulatuses 08.09.2016 lõpliku

seisukoha koostamiseks. Hageja 09.09.2016 esitatud lõplik seisukoht on hageja varasemate

seisukohtade kordus, mistõttu ringkonnakohus vähendab nimetatud ajakulu 0,5 tunnini.

Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu maakohtus 11,25 tundi. Seega

on hageja põhjendatud menetluskulu maakohtus 1575 eurot (11,25 tundi × 100 eurot + 450 eurot).

Hageja taotles maakohtus menetluskuludelt viivise väljamõistmist alates menetluskulude suuruse

kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses tasumata summalt. Nimetatud taotlus kuulub TsMS § 177 lg 4 alusel rahuldamisele.

25. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt osutas hageja

lepinguline esindaja õigusabi ringkonnakohtus 9 tunni ulatuses tunnitasuga 90 eurot (käibemaksuta).

Samuti on hageja ringkonnakohtus kantud menetluskuluna toonud välja riigilõivu summas 350 eurot.

Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik on hageja menetluskulu riigilõivu osas summas

350 eurot.

Hageja esindajal kulus väidetavalt 2 tundi maakohtu otsusega tutvumiseks ning analüüsiks ning

4 tundi apellatsioonkaebuse koostamiseks. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on käsitleda

nimetatud toiminguid koos, kuna apellatsioonkaebuse koostamine eeldab maakohtu otsusega

tutvumist. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ajakulu eelnimetatud toimingute eest on 5 tunni

ulatuses, arvestades, et tegemist on keskmise keerukusega tsiviilasjaga.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hagejal 1,25 tundi kostja apellatsioonkaebuse

analüüsiks ning 1,75 vastuse koostamiseks. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud ajakulu kostja

vastuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks on põhjendatud ja vajalik.

Eeltoodust tulenevalt on hageja esindaja põhjendatud menetluskulud ringkonnakohtus 1070 eurot

(8 tundi × 90 eurot + 350 eurot).

Kokku on hageja kantud menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 2645 eurot. Kuivõrd menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda, kuulub nimetatud summa kostjalt täies ulatuses hageja

kasuks väljamõistmisele.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/