2-16-107562/36 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Merit Helm ja Margo

Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.11.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-107562

Tsiviilasi

MPP Zakhidtrans hagi Waltham OÜ vastu põhivõla

2542,60 euro ja viivise 100 euro saamiseks ning Waltham

OÜ vastuhagi 2542,60 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 28.04.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Waltham OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

2542,60 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja):

MPP Zakhidtrans (registrikood

23954671309, asukoht Schevchenko 6, Pidbuzh,

Dronobychi regioon, 82180 Ukraina), lepinguline esindaja

Igor Sumarok

Kostja (apellant): Waltham OÜ (registrikood 12760207,

asukoht Tulika 19, 10613 Tallinn), lepinguline esindaja

Aleksandra Bolškova

Kohtuistungi toimumise aeg

17.10.2017

RESOLUTSIOON:

1. Jätta kostja taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.

2. Harju Maakohtu 28.04.2017 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Waltham OÜ kanda.

4. Välja mõista

Waltham OÜ-lt MPP Zakhidtrans kasuks 420 eurot

ringkonnakohtu õigusabikulu hüvitamiseks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS § 178 lg 2).

Menetlusabi taotlemise selgitus

TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi

taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Menetluse käik, hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MPP Zakhidtrans esitas 08.04.2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Waltham OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Võlgnik esitas

makseettepanekule vastuväite ning 05.05.2016 määrusega andis Pärnu Maakohus asja

üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. MPP Zakhidtrans (hageja) esitas 21.05.2016 Harju Maakohtule hagiavalduse Waltham

OÜ (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 4535 eurot ja viivise

118,36 eurot. 24.01.2017 ja 05.04.2017 istungitel vähendas hageja oma nõuet ning

hageja lõplikuks nõudeks jäi põhivõlg 2542,60 eurot ja viivis 100 eurot.

3. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 11.06.2015 kaubaveoleping nr 003w/2015

(I kd, lk 21-38, tõlge 172-179). 22.07.2015 tellis (tellimus nr 7/66) kostja hagejalt veo

marsruudil Hispaania-Valgevene, veohinnaga 4000 eurot, veoseks 21,5 tonni puuvilju

(I kd, lk 84-85, tõlge 183-185, parandamata versioon 120-121). 27.07.2015 palus

kostja osutada täiendavat veoteenust ning pooled kooskõlastasid 27.07.2015 täiendava

veo veotasuga 500 eurot, veoseks 3 palletti puuvilju (I kd, lk 39, tõlge 189, I kd, lk 40-

41, tõlge 180-182).

4. Hageja täitis oma lepingujärgsed kohustused. Selle tõendamiseks on CMR, mis on

esitatud kostjale. Hageja esitas 03.08.2015 kostjale arve nr 210 summas 4535 eurot,

maksetähtajaga 02.09.2015 (tl 43). Kostja on tasunud 22.04.2016 hagejale tellimuse nr

7/66 eest osaliselt, s.o 1957,40 eurot (tl 114). Hageja palub kostjalt välja mõista

veoteenuse eest võlgnevuse 2542,60 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 774 lg 1, § 108

lg 1). Hagejal on õigus nõuda viivist lepingu p 7.3.5 kohaselt 0,01% päevas. Perioodil

03.09.2015 – 22.04.2016 võlgneb kostja viivisena 100 eurot (VÕS § 113 lg 1).

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

6. Kostja nõustus, et 11.06.2015 on poolte vahel sõlmitud leping nr 003w/2015,

22.07.2015 kooskõlastasid pooled veotellimuse nr 7/66 ja 27.07.2015 selle täienduse.

Kogu veotellimuse nr 7/66 tasuks leppisid pooled kokku 4500 eurot. 03.08.2015

väljastas hageja kostjale arve summas 4535 eurot, kuigi pooled leppisid kokku

veotasus 4500 eurot. Täiendava 35 euro tasumises ei ole pooled kokku leppinud.

7. Kostja ei täitnud oma lepingujärgseid kohustusi nõuetekohaselt. 27.07.2015 täiendav

vedu telliti põhjusel, et hageja ei võtnud peale kogu kaupa. Hageja rikkus veotellimuse

nr 7/66 täitmisel poolte vahel sõlmitud lepingu punkte 5.8 ja 5.10 ja veotellimuse

punkte 7, 9, 12, 14, 18, mille kohta on kostja esitanud hagejale pretensiooni ja

leppetrahvi nõude summas 2542,60 eurot. Hageja on selle kätte saanud 17.03.2016.

Kostja on tasunud hagejale tellimuse nr 7/66 eest 1957,40 eurot.

8. 30.06.2016 esitas kostja vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 2542,60 eurot.

Vastuhagi kohaselt rikkus hageja tellimuse nr 7/66 täitmisel lepingut ja veotellimuses

kokkulepitud tingimusi. Pooled leppisid kokku, et kostja peab peale laadima 21,5

tonni puuvilju, kuid ta laadis peale vähem. Hageja otsustas iseseisvalt liikuda edasi

ning valis ise tollivormistamise punkti sellest kostjat teavitamata. Sellega rikkus

hageja lepingu punkte 5.8 ja 5.10 ja tellimuse nr 7/66 lisatingimuste p-i 14 ja kahel

korral p-i 9.

9. Kuna hageja ei laadinud 24.07.2015 peale kogu kaupa, pidi kostja tasuma hagejale

täiendava laadimise eest 500 eurot (veotellimuse nr 7/66 täiendus), kuid kostja süü

selles puudus. Kostja nõustus selle summa lisamisega, sest ka kostja oli huvitatud, et

veos jõuaks kiiresti saajani, kuna tegu oli kiiresti rikneva kaubaga. Seega kuulub

tasumisele leppetrahv 92,60 eurot lepingu p-i 9 järgi ja 100 eurot lepingu p-i 14 järgi.

10. Pärast tollivormistust ei saadetud kostjale kauba saatedokumente ja sellega rikuti

veotellimuse lisatingimuste p-i 12. Seega kuulub tasumisele leppetrahv p-i 12 järgi

summas 50 eurot.

11. Vastavalt veotellimusele nr 7/66 oli mahalaadimise kuupäevaks 29.07.2015. Hageja

on teadlikult muutnud 22.07.2015 tellimust ja selle täienduse punkte

„Tollivormistuspunkti saabumise kuupäev“ ja „Mahalaadimise kuupäev“ ning pannud

sinna omakäeliselt 30.-31.07.2015, kuigi kokkulepitud kauba saabumise kuupäev ja

mahalaadimise kuupäev oli 28.07.2015. Hageja poolt kohtule esitatud CMR-st ei ole

näha, millal kaup saabus mahalaadimise kohta. Kostja CMR-lt on näha, et kaup saabus

sihtkohta 03.08.2015. Hageja hilines kauba kättetoimetamisega 3 päeva. Sellega

rikkus hageja veotellimuse lisatingimuste p-i 7 ja tasumisele kuulub p-i 7 järgi

leppetrahv 300 eurot.

12. Veotellimuse nr 7/66 lisatingimuste p-i 18 kohaselt iga nõudelehe tingimuse rikkumise

eest maksab täitja trahvi 500 eurot. Hageja rikkus veotellimuse lisatingimuste punkte

7, 9, 12 ja 14 ja seega kuulub p-i 18 järgi tasumisele leppetrahv 2000 eurot. Seega

peab hageja kostjale kokku tasuma leppetrahvina 2542,60 eurot.

13. Lepingu p-i 4.9 kohaselt on kostjal õigus maksmisele kuuluvast summast kinni pidada

leppetrahvi nõue. Seoses sellega olid poolte vahel arve nr 210 suhtes läbirääkimised

jaanuaris 2016 ning pärast seda saatis kostja hagejale 13.01.2016 pretensiooni.

Läbirääkimised uuenesid märtsis 2016, pärast mida saatis kostja 10.03.2016 hagejale

uue pretensiooni.

14. Kostja ei ole kinnitanud täiendava veotellimusega, et hageja täitis 22.07.2015

tellimuse korrektselt. Hageja ei esitanud pretensiooni koheselt 27.07.2015, kuid see ei

võta temalt õigust leppetrahvi nõuda hiljem. Pooled ei ole kokku leppinud, et

kahjustatud pool peaks ilmtingimata teavitama teist poolt oma soovist rakendada

leppetrahvi teatud aja jooksul ning kui seda ei tee, siis ta leppetrahvi ei nõua. Puudub

alus leppetrahvi vähendamiseks, kuna hageja nõustus lepingut sõlmised leppetrahvi

suurusega.

15. Kostja esitas leppetrahvi nõude mõistliku aja jooksul. Pooled on lepingu p-s 2.1 kokku

leppinud, et kohaldavad lepingulistele suhetele CMR konventsiooni. CMR

konventsiooni art 32 lg 1 alusel kehtestatakse konventsiooni kohaldamisalasse

kuuluvatest vedudest tulenevatele nõuetele hagi üheaastane aegumistähtaeg. Tellimus

täideti hageja poolt 2015. aasta juulis, kostja esitas vastuhagi 30.06.2016 ning seega ei

ole kostja nõue aegunud.

Hageja vastuväited vastuhagile

16. Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja täitis

veolepingu nõuetekohaselt, mh esitas kostjale pärast veoteenuse osutamist CMR-i.

27.07.2015 veoteenuse tellimuse täienduses ei ole kostja teavitanud hagejat lepingu

tingimuste rikkumisest ega leppetrahvi nõudest. Kostja leppetrahvi nõue on vastuolus

hea usu põhimõttega. Isegi, kui hageja hilines kauba kättetoimetamisega, siis

pretensiooni ja leppetrahvi tasumise nõude esitamine rohkem kui 5 kuud peale teenuse

nõuetekohast täitmist ja arve esitamist, on hea usu põhimõtte vastane. See on

kooskõlas ka Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-15-08 avaldatuga. Juhul, kui kostja

leppetrahvi nõue on põhjendatud, taotleb hageja ülemäärase leppetrahvi vähendamist

(RKo nr 3-2-1-66-05).

Esimese astme kohtu otsus

17. Harju Maakohtu 28.04.2017 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlg 2542,60 eurot ja viivis 100 eurot. Maakohus jättis vastuhagi

rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

kasuks menetluskuluna välja 1942 eurot.

18. 27.07.2015 täiendava veo osas ei ole kostja tõendanud, et autole oleks esialgselt

vähem kaupa peale laetud hagejast tulenevatest põhjustest, mistõttu ei peaks kostja

täiendava veo eest tasuma. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt

ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab

vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud

maksete tasumist. Riigikohus on leidnud, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut

puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada

siseriiklikku õigust (RKTKo nr 3-2-1-3-09, p 12). Saatjal on VÕS § 774 lg 1 teise

lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi kohustus maksta vedajale veotasu. Hageja on

tõendanud, et ta täitis kostjaga sõlmitud veolepingu ning et kaup on saajale üle antud.

Kostjal on veotasu maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes veotasu

osaliselt summas 2542,60 eurot tasumata. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista

veoteenuse eest põhivõlgnevus 2542,60 eurot.

19. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet

veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista,

mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust (VÕS §

113 lg 1). Veotasu maksmisega viivitamisel on hageja õigus nõuda kostjalt viivist

veolepingu p-i 7.3.5 alusel määras 0,01% päevas. Kostja ei esitanud viivisenõudele

sisulisi vastuväiteid. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista viivis 100 eurot.

20. Kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja leppetrahvi nõue tuleb, juhindudes

VÕS § 159 lg-st 2, jätta rahuldamata, kuna leppetrahvi ei ole nõutud mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist (vt ka RKTKo nr 3-2-1-15-08, p-d 12,

13; nr 3-2-1-28-08, p 13; 11 nr 3-2-1-44-09, p 10). Hageja andis kauba sihtkohas üle

03.08.2015 ja esitas arve nr 210 samal kuupäeval, maksetähtajaga 02.09.2015.

Kostjale oli 03.08.2015 teada, kui autojuht ei teavitanud veose asukohast ja seisundist,

samuti veose hilinemine. Ka oli talle hiljemalt arve maksetähtajaks teada, et talle ei

esitatud kõiki nõutud dokumente. Kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude alles siis,

kui hageja nõudis temalt arvete tasumist. Vahetult pärast teenuse osutamist ei ole

kostja pretensiooniga hageja poole pöördunud.

21. Ka ei ole leidnud kinnitust, et pärast teenuse osutamist ja enne jaanuaris 2016 esitatud

pretensiooni toimusid poolte vahel läbirääkimised. Poolte seaduslike esindajate

kirjavahetus ei kinnita poolte läbirääkimisi, vaid näitab, et hageja seaduslik esindaja ei

nõustunud kostja pretensiooniga (I kd, lk 144, tõlge 170). Kohus tuvastas, et hageja

esitas 19.11.2015 kostjale pretensiooni arvete tasumiseks 3 veo, mh vaidlusaluse veo

osas (II kd, lk 39-40, tõlge 44-45). Seejärel esitas kostja hagejale leppetrahvi nõude

13.01.2016 (II kd, lk 41, tõlge lk 46), mis aga hagejani ei jõudnud (II kd, lk 42).

Hageja on kostja 10.03.2016 pretensiooni koos leppetrahvi nõudega saanud kätte

17.03.2016 (I kd, lk 115-117, tõlge 126-128, lk 118-119). Asjas ei ole kinnitust

leidnud, et hageja oleks varasemalt kui 17.03.2016 leppetrahvi nõudest teada saanud.

Täiendava veo kooskõlastamisel 27.07.2015 ei ole kostja võimalikust leppetrahvi

nõudest teavitanud.

22. Nõude osas, millest hageja loobus, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda

(TsMS § 168 lg 4 ja 5). Hageja loobus osaliselt nõudest, kuna kostja tasus pärast

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist võlgnevuse osaliselt. Vaatamata

maksekäsu kiirmenetluse avalduse vastuväites märgitule, et kostja tasus võlgnevuse

osaliselt, esitas ta vastuväite siiski kogu nõudele (I kd, lk 7 pöördel). Kuna pooltel oli

kaks pooleliolevat kohtuvaidlust ja kostja avaldas alles hagimenetluses, et tasus

osaliselt võlgnevuse käesoleva tsiviilasja eest, siis oli hageja sunnitud hagi esitama

kogu nõude ulatuses. Maakohus jättis menetluskulud hagi ja vastuhagi menetlemise

osas kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Maakohus rahuldas hageja avalduse

menetluskulude kindlaksmääramiseks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulu 1942 eurot.

Apellatsioonkaebus

23. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada resolutsiooni p-de 3-6

osas ja teha selles osas asjas uus otsus, millega rahuldada vastuhagi, tasaarvestada

poolte vahel nõuded ning teha menetluskulude kindlaksmääramise osas uus otsustus.

Kostja palus jätta ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.

24. Maakohus oleks pidanud tsiviilasja lahendamisel kohaldama CMR sätteid. Maakohus

lähtus aga mõistliku aja kindlaksmääramisel ebaõigesti Eesti seadusandlusest ja

Riigikohtu praktikast. Riigikohtus on lahendi nr 3-2-1-165-12 p-s 40 asunud

seisukohale, et CMR-i alusel teostatud veo eest tasumise nõude aegumisele ei kohaldu

siseriiklik õigus ning veotasu nõue aegub vastavalt CMR konventsiooni art 32 lg 1 p c

regulatsioonile, sest see on vähemalt kaudselt CMR-st tulenev nõue. CMR

konventsiooni art 32 lg 1 punkti c järgi kohaldatakse kostja nõudele üheaastast

aegumistähtaega ning hagi aegumistähtaja kulg algas kolmekuuse tähtaja möödumisel

veolepingu sõlmimise päevast arvates. Veotellimus sõlmiti 22.07.2015 ning seega

saabus kostja nõude aegumistähtaeg 22.10.2016. Kostja esitas esimest korda kirjaliku

ja ametliku pretensiooni 13.01.2016 ja vastuhagi 30.06.2016. Seega on kostja oma

nõude esitanud tähtaegselt.

25. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei võiks vastuhagi lahendamisel kohalduda CMR

konventsiooni sätteid võlaõigusseaduse sätete asemel (põhihagi osas põhjendas

maakohus seadusandluse valikut, kuid vastuhagi lahendamisel mitte).

26. Poolte vahel toimusid läbirääkimised enne pretensioonide esitamist. Läbirääkimised

toimusid telefoni teel ning seega ei ole võimalik seda otseselt tõendada. Kostja esitas

30.08.2016 kohtule väljavõtte programmist VIBER, millest on näha, et hageja

reageeris agressiivselt kostja poolt märtsis 2016 esitatud pretensioonile, mis omakorda

koos sõnumite kontekstiga viitab kaudselt sellele, et poolte vahel toimusid

läbirääkimised. Kostja hinnangul ei ole maakohus uurinud ega hinnanud kostja poolt

esitatud tõendeid.

27. Maakohus jättis ebaõigesti hageja nõude osas, millest hageja loobus, menetluskulud

kostja kanda. Ebaõige on, et kostja avaldas alles hagimenetluses, et ta tasus osaliselt

võlgnevuse käesoleva tsiviilasja eest. Tsiviilasjas nr 2-17-107562 märkis kostja

26.04.2016 vastuväites, et ta on hagejale tasunud 1957,40 eurot ning tsiviilasjas nr 2-

16-107558 26.04.2016 vastuväites, et ta tasus hagejale 2650 eurot. Seega oli kostja

hagiavalduse esitamise ajaks tasunud hagejale 4607,40 eurot (1957,40 + 2650).

28. Menetluskulude jaotuse märkimisel oli käesoleval juhul asjakohatu maakohtu

tuginemine TsMS § 168 lg-le 5. Kostja hinnangul tuleb kohaldada vaid TsMS § 168

lg-t 4. Hageja teadis, et kostja oli nõude hagiavalduse esitamise ajaks osaliselt

rahuldanud, kui esitas nõude kohtule siiski täies ulatuses. Seega ei saa kostjalt selles

ulatuses hageja menetluskulusid välja mõista. Algne hagiavaldus esitati summas

4653,36 eurot ning hageja vähendas oma nõuet 2642,60 euroni. Kuna hageja loobus

nõudest 43,20% ulatuses, siis tuleks selles ulatuses jätta ka menetluskulud hageja enda

kanda. Kostja esitas sellest tulenevalt ka vastava arvestuse menetluskulude

kindlaksmääramiseks.

Vastustaja seisukoht

29. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

30. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas,

mille peale on kaevatud, see on vastuhagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude

jaotuse osas. Põhihagi rahuldamist hageja ei vaidlusta.

31. Kostja esitas ringkonnakohtule taotluse 17.10.2017 kohtuistungi protokolli

parandamiseks. Taotluses palus kostja täiendada protokolli hageja esindaja ja kostja

esindaja ütluste osas. Hageja on protokolli parandamise taotluse kätte saanud, kuid ei

ole sellele oma seisukohta esitanud. Ringkonnakohus jätab taotluse protokolli

parandamiseks rahuldamata. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu

protokoll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või

võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. TsMS § 53 lg-te 2 ja 3 mõtte kohaselt

saab esitada taotluse protokolli parandamiseks, kui tegemist on sisuliste parandustega

ja sellest olenevad õiguslikud tagajärjed edasikaebamise seisukohalt või tõendamise

aspektist. Ringkonnakohus leiab, et protokoll sisaldab kohasel määral istungil

toimunut ja vastab seaduse nõuetele. Seadus ei näe ette võimalust täiendada protokolli

menetlusosalise soovitu kohaselt. Protokolli parandamise taotlus lisatakse protokolli

juurde.

32. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu

hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas

materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

33. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist:

34. Maakohus kohaldas tsiviilasja lahendamisel CMR konventsiooni sätteid küsimustes,

mida CMR reguleerib. Kuna leppetrahvi esitamiseks mõistliku aja kindlaksmääramist

CMR ei reguleeri, lähtus maakohus õigesti selles osas Eesti seadusandlusest ja

Riigikohtu praktikast. Kostja viide CMR konventsiooni art 32 lg 1 punktile c, mille

järgi kohaldatakse kostja nõudele üheaastast aegumistähtaega, ei ole käesoleva

vaidluse lahendamisel asjakohane. Maakohus ei jätnud kostja vastuhagi rahuldamata

aegumise tõttu, vaid seetõttu, et leppetrahvi ei ole nõutud mõistliku aja jooksul.

Riigikohus on asunud seisukohale, et VÕS § 159 lg-st 2 tuleneb, et leppetrahvi nõuet

ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi nõudmisest ei teatata mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik aeg peab seega jääma

rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaksmääramisel

saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks, kas

võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi enam ei nõuta (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-15 p-d 12 ja 13, nr 3-2-1-28-

08 p 13, nr 3-2-1-44-09 p 10). Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt, mida

kostja pole vaidlustanud, andis hageja kauba sihtkohas üle 03.08.2015 ja esitas samal

päeval kostjale teenuse eest arve. Vahetult peale teenuse osutamist ei ole kostja

pretensioonidega kostja poole pöördunud. Leppetrahvi nõue edastati hagejale alles

17.03.2016. Väidetavaid läbirääkimisi enne pretensioonide esitamist pole kostja

tõendanud, ehkki maakohus selgitas kostjale tõendamise kohustust 24.01.2017

istungil. Asjaolu, et hageja reageeris kostja hinnangul agressiivselt kostja poolt

märtsis 2016 esitatud pretensioonile, ei tõenda kuidagi seda, et kostja oleks varem

teada andnud hagejale oma leppetrahvi nõude esitamise kavatsusest. Seega esitati

leppetrahvi nõue rohkem kui poole aasta möödumisel väidetavast kohutuse

rikkumisest, mis on ilmselget ebamõistlik tähtaeg, mille tõttu kostja on kaotanud

õiguse leppetrahvi nõuda.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda. Kostja leiab

apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis ebaõigesti TsMS § 168 lg 5 alusel

menetluskulud kostja kanda nõude osas, millest hageja loobus. Ringkonnakohus

kostja seisukohaga ei nõustu. TsMS § 368 lg 5 kohaselt, kui hageja loobub hagist või

võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud,

kannab kostja hageja menetluskulud. TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi

hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamisest. Vaidlust ei ole selles, et kostja tasus arve osaliselt pärast maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamist, see on TsMS § 486 lg-st 2 tulenevalt peale hagi

esitamist. Kostja ei tunnustanud maksekäsu kiirmenetluses nõuet osaliselt, vaid

märkis, et esitab vastuväite kogu nõude vastu, mistõttu läks kogu nõue üle

hagimenetlusse. Seega jättis maakohus õigesti menetluskulud täies ulatuses kostja

kanda.

2. Maakohtu poolt kindlaks määratud menetluskulude suurust pole kostja vaidlustanud.

3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.

4. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174

lg 3 järgides ka ringkonnakohus.

5. Hageja esitas kohtuistungil ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja. Hageja

ringkonnakohtu menetluskuluks on õigusabikulu, millest kulus apellatsioonkaebusega

tutvumisele ja analüüsile 2 tundi ja vastuse koostamisele 3,5 tundi, kokku 5,5 tundi,

millele lisandub kohtuistungi aeg vastavalt protokollile. Hagejale on osutatud

õigusabi tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja leidis, et

mõistlik ajakulu asja ettevalmistuseks oleks 3 tundi.

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks tuleb

rahuldamisele osaliselt. Apellatsioonkaebusega tutvumisele ja analüüsile ning vastuse

koostamisele kulunud põhjendatud ja vajalik ajakulu on ringkonnakohtu hinnangul 3

tundi, millele lisandub kohtuistungi aeg 0,5 tundi, kokku 3,5 tundi. Hageja kordab

vastuses põhiliselt juba maakohtus esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Hageja

esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta on kohtupraktikas aktsepteeritava

suurusega. Õigusabikulule lisandub käibemaks, kuna hageja ei ole Eestis

registreeritud äriühing.

7. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu 350 eurot (3,5x100) +

käibemaks 70 eurot, kokku 420 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Merit Helm

Margo Klaar