1-16-3648/51 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-14-10716

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03.juunil 2015.a Tallinn Kohtuasja number 1-14-10716 Kohtukoosseis

Eesistuja Orvi Tali, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja

Kohtuistungi

sekretär Kea Lemming Kohtuasi U.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi

. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava U.A kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder Proku

rör Katrin Pärtlas

Süüdistatav U.A isikukood XXX; kodakondsus: Eesti

Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel; haridus: X

XXXXXX XXXXXX ; - B, elukoht: X töökoht: ehitaja OÜ s ,

XXXXXXX XXX XX-X (viibib Tallinna Vanglas), varem

krimin korras karistatud korduvalt, viimati 14.05.2013 aal Pärnu Maakohtu otsuseega KarS § 199 lg 2 p7, 8, 9, § 121

järgi 2 aastat 6 kuud vangistust, millest kandmata 1 aasta 6

kuud 19 päeva katseajaga 18 kuud. Kahtlustatavana kinnipeetud 08-09.05.2014.a, tõkend vahistamine kohaldatud alates 02.07.2014.a.

Kaitsja Vandeadvokaat Gennadi Kull

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a suhtes jätta muutmata

kohtuotsus U.A .

Kaitsja apellatsioon rahuldamata. jätta

2(8)

Välja mõista U.A-lt 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004 (SWIFT: EEUHEE2X); SWEDBANK EE502200221014193355

(SWIFT: HABAEE2X); NORDEA PANK EE401700017002872300 (SWIFT:

NDEAEE2X) või DANSKE BANK EE873300333499990003 (SWIFT: FOREEE2X). S

elgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik.

Summa tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav saadetavas makseinfos.

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

U.A Harju Maakohtu 31.märtsi 2015 otsusega üldmenetluses tunnistati süüdi KarS § järgi ja talle mõisteti karistuseks 199 lg 2 p 4, 7, 8 vangistus 2 aastat 6 kuud. KarS §

65 lg 2 aastat 19

alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 4 päeva. KarS § 68 alusel arvati karistusest kantuks 2 päeva eelvangistust ning kandmisele kuulus 4 aastat 17 päeva vangistust.

Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni ning karistuse alguseks loeti 02.juuli 2014.a. 2. U.A tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, tunnistati süüdi selles, et uuesti ajavahemikul 03.03.2014 kella 23.00 kuni 04.03.2014 kella 06.00 paiku tungis katuse

ja tõstukse lõhkumise teel valdaja HL tahte vastaselt X XXXXX XXXXXX XXXXXXX

XXXXX XXXXX XXXXX talu kõrvalhoonesse ning võõra vallasasja ebaseadusliku

omastamise eesmärgil võttis sealt ’le kuuluvat vara kokku väärtuses 7 929 eurot. HL Lõhkumisega tekitas U.A kahju summas 3 150 eurot. Varguse ja lõhkumisega tekitas U.A kokku kahju summas 11079 eurot.

Samuti tema, isikuna, kes on varem toime pannud varguse, uuesti 23.06.2014 õhtusel ajal grupis koos ja IS elutoa aknaklaasi ja tahte RV –raami lõhkumise teel tungis sisse valdaja TA

vastaselt Tallinnas XXXX-XXXXXXXX XXX asuvasse eramusse ning võõra vallasasja

ebaseadusliku omastamise eesmärgil võttis sealt le kuuluvat vara kokku väärtuses 2 995 TA eurot.

Seega U.A pani toime isikuna, kes on varem toime pannud varguse, võõra

vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil grupis ja sissetungimisega, see on

KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava U.A kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder.

Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a kohtuotsus kriminaalasjas 1-14-

10716 ning teha U.A

suhtes

õigeksmõistev kohtuotsus ning jätta kriminaalmenetluse kulud riigi kanda.

Apellatsioonkaebuse esitamise aluseks on asjaolu, et esimese astme kohus on viinud läbi

ühekülgse ja puuduliku kohtuliku uurimise, on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt ühekülgse ja puuduliku kohtuliku uurimise,

ebaõige materiaalõiguse kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine seisneb

3(8) alljärgnevas: KrMS § 62 kohaselt tõendamiseseme asjaolud on: 1) kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud; 2) kuriteokoosseis; 3) kuriteo toimepannud isiku süü;

4) kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad

asjaolud. U.A on sisuliselt kogu menetluse kestel kategoorilises vormis eitanud temale kaevatavas kohtuotsuses süüksarvatud varguste toimepanemist; loobudes kohtueelses menetluses ütluste andmisest ja kohtuistungi käigus vaidles vastu teda eelduslikult süüstavale käsitlusele toimepandust. Süüdistatava tema süüküsimuse otsustamine kohtu arvates ei peaks

poolt olema pelgalt taandamine ajalisele kokkulangevusele toimunud varguse ja U.A

koos sõprade viibimisega lähikonnas. Kohus heites ette U.A-le kohtueelse menetluse käigus ütluste andmisest keeldumist ja hilisema enda aktiivse kaitsmise võimatust, ei peaks siiski võimaldama asjas olevate vaieldamatute kahtluste lahendamiseks kohtu poolte

uute kahtluste püstitamist asjas kogutud muu teabe sobitamiseks konteksti. Selline kohtu ainuõigeks peetav KrMS § 7 interpretatsioon aga paneb süüdlasele üks üheselt oma süütuse -

tõestamise koormise. Sisuliselt samaselt on maakohus lahendanud ilmsed tõenduslikud puuded ka varguse episoodis Kohila vallas 03.-04.03.2014. Tõsi, ainukene tõend, mis kuidagi

võib siduda U.A talu episoodiga, on sündmuskohalt leitud tulemasin. XXXXX

Samal ajal kaitse arvates tulemasin ei saa olla materiaalse maailma objektiks, milline on lahutamatult seotud selle tulemasina võimaliku kasutajaga muul ajal väljaspool sihtotstarbel

kasutamist. Sündmuskohtadel läbiviidud uurimistoimingud kajastavad toimunut post factum

ja ei ole kuidagiviisi hinnatavad tõendusliku baasina väitmaks U.A vähimatki seotust temale inkrimineerituga. Kaevatava Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kohtuotsuse

näol on apellandi nägemuses tegemist kohtu püüdega, eriti lähtudes U.A varasematest kriminaalkaristustest, asjas olemasolevate vaieldamatute kahtluste lahendamisest

mitte tema kasuks, vaid sisustada need tingliku ja maakohtu lahtikirjutatud sisuga, mis

muudab sellisel kujul olematuks ja rakendamatuks süütuse presumptsiooni põhiseadusliku

sisu ja olemuse. Menetlusseadustiku tähenduses on vaieldamatult tõenditeks ka süüdistava ütlused; maakohus kaevatavas kohtuotsuses aga ei pea määravaks motiveerida U.A kohtuistungil antud ütlustega mittearvestamist. ohus ei ole kohtuotsuses pürgivalt märkinud, K

milliste objektiivselt tuvastatavate ja tuvastatuks loetud tõendite pinnalt ning milliste järelduste tulemusel loeb kohus süüteokoosseisu toimepanemise tõendatuks. Käesoleval juhul

ei ole Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaevatava kohtuotsusega tuvastanud (lugenud

tõendatuks) tõenduslikku kogumit, millest lähtuvalt võib jõuda veendumusele, et U.A

on pannud toime KarS § 199 lg.2 p.4,7,8 järgi kvalifitseeritava teo. Kohus ei ole käesoleval juhul tuvastanud süüteokoosseisu olemasolu. Kohtuotsuse tekst oma olemuses ei

veena ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. U.A kinnitab, tema ütlustest tulenevalt tema ei ole talle inkriminaaritud vargusi toime pannud. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaevatava kohtuotsuse põhjendustes on kohus pidanud vajalikuks hinnata

ka tunnistaja, politseitöötaja, ütlusi kogumis – tõsi, U.A arvates politseitöötajast

tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning on käsitletavad pelgalt võimalike kaudsete

tõenditena. Süüdimõistva kohtuotsuse rajamine kaudsetele tõenditele, aga ka võimalike ja olemasolevate kahtluste süüdistatava kasuks mittelahendamine, on käesoleval juhul hinnatav

maakohtu püüdena mitte olla seotud süütuse presumptsiooni kui ühe põhiseadusliku

garantiiga. Eelistades muid tõendeid süüdistatava ütlustele on kohus apellandi hinnangul

hinnanud tõendeid äärmuseni ühekülgselt ning rikkunud sellega kriminaalmenetlusnormi.

Rriigikohtu kohtuotsuse valguses peab kohus põhjendama, kui kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt. Käesoleval juhul ei ole kohus põhjendanud,

millest tulenevalt ei arvesta kohus süüdistatava ütlusi ja peab tunnistajate ütlusi ning teisi tõendeid aprioorseteks. Samuti ei ole kohus põhjendanud, milliste tunnistajate ütlustega ning milliste muude tõenditega on süüdistatava ütlused ümber lükatud.

4(8) 4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav toetas kaitsja poolt esitatud apel aitsja jäi latsiooni. K apellatsioonis toodu juurde ning ja taotles kohtuotsuse tühistamist õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist

. süüdistatavale inkrimineeritud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja käesoleva materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohtu otsus ei ole jälgitav. Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav a järelduste meelevaldsust. Maakohus on ning maakohtule ei ole alust ette heit

järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja

kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks.

5.2 Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja U.A õigeksmõistmist.

Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud.

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite

omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS §

61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu

korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit

teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4- 07). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003.a otsuses

nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite

esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis,

kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium 26.

septembri otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead,

mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni uses sisalduva väidete kui maakohtu ots

tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja U.A õigeksmõistmiseks.

5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava U.A ütlused

põhjendamatult kõrvale jätnud ning ei ole ütlustega arvestanud ja arvestanud on maakohus

5(8)

vaid kannatanute ja ning tunnistajate TA HL ML, ja

RT RL ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal,

et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (kd 2 82 lk pöördel 85 pöördel nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile - )

omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid

korrata. kuuluvate Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse asjaolude kohta riimuvate kannatanute ja ning tunnistajate TA HL ML, RT ja RL ja ütlused

teised kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava U.A poolt antud eri

nevatest ütlustest.

Maakohus on märkinud, et süüdistatav U.A tuli esitatud kaitseversiooniga välja

alles siis, kui kriminaalasi jõudis kohtumenetluse staadiumisse. Kolleegium märgib, et

süüdistataval on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone ja põhimõtteliselt

on süüdistataval õigus vabalt valida enda kaitsetaktika ja selle realiseerimise aeg ning viis,

kuid sel juhul peab kohus eriti põhjalikult kontrollima versiooni, mille süüdistav, kes end

süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel ja seda alles

kohtumenetluses. Kohtul on täielik õigus teha järeldusi selle pinnalt, kuidas ja millal esitab süüdistatav tõendeid, mis peaks kinnitama tema süü puudumist. Sellist seisukohta toetab ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-26-99. Maakohus on õigustatud viidanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditele nr 3-1-1-94-05; 3-1-1-85-07, mille kohaselt on

korduvalt rõhutatud, et juhul kui süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ka ise esitama tõendeid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse

võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab

esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust enda väidete

kontrollimiseks, pole alust rääkida kahtlusest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Süüdistatav U.A ei ole ise, ega ka kaitsja vahendusel esitanud ühtegi tõendit ega loonud ka menetlejale reaalset võimalust, mis võimaldaks kontrollida toodud väidete õigsust.

Võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS § s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus - - ja

kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses

süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu

õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises

kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises.

Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel. Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et

kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite tunnistajate kutsumist kohtuistungile, kes kinnitaksid süüdistatava versiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal

ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt. Selline seisukoht on

kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni.

Maakohus on õigustatult asunud seisukohale, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa

alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate

tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Vt

6(8)

RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15; 3-1-1-61-08). Samuti on maakohus leidnud õigesti, et

süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni

paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning selline maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-8-10 p.

8. Väärib tähelepanu ja sarnaselt maakohtuga peab ringkonnakohus oluliseks seda, et

süüdistatava U.A esitatud mõlemas varguse episoodis on ümberlükatud versioon

tunnistajate ütlustega ning sideettevõtjalt saadud andmete protokolliga, turvakaamera videosalvestisega, ekspertiisiaktiga ja läbiotsimise protokolliga. Kolleegium on seisukohal, et

versioon, et välgumihkel süüdistatava DNA ga leiti sündmuskoha - lt (vargus Kohila vallas X

XXXXX XXXX külast talu kõrvalhoonest) ja süüdistatav jäi turvakaamera salvestisele

(vargus XXXXXXXX X -XXXXXXX XXX majast), on puht juhuslik ja pelgalt XXX kokkusattumus ning kolleegiumi hinnangul , ei tekita vähimalgi määral usaldusväärsust ületab usutava juhuslikkuse määra.

5.4 Apellant on apellatsioonis leidnud, et kohus on tuginenud vaid kaudsetele tõenditele, sh

on tunnistaja ütlused kaudsed tõendid, mistõttu on tegemist rikkumisega ja U.A süüdimõistmine on oletuslik. Kolleegium märgib, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel ning osutab, et Riigikohus on oma korduvates lahendites /nt 3-1-1-8-10, 3-1-1-

15- stamist ka kaudsetele 12/ märkinud, et kohtupraktikas ei ole välistatud isiku süüditunni

tõenditele tuginevalt. Riigikohus on selgitanud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult

nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise

asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete

tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid

selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik

tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult

nende kaudsete tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste

alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti

kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil

otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks

seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi

järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka

kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva

tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest

kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha

tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega

tõendamisel erilise tähenduse KrMS § s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid n 61 lg- ende

kogumis (RKKKo nr 3-1-1-8-10 p 9, 10). Maakohus on hinnanud U.A süüd

kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siis õiguslikke minetusi

ning otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu,

mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on põhjalikult iga kuriteo episoodi

eraldi analüüsinud ja põhjendanud ning andnud kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele

hinnangu, millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule.

5.5 toodut taotlust tunnistada Samuti peab kohtukolleegium põhjendamatuks apellatsioonis tunnistaja

RL ütlused ebausaldusväärseks. Kolleegium märgib, et vaid kohtumenetluse poole

7(8)

taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on keh

testatud KrMS § 289.

Riigikohus on korduvalt -s 1 otseselt selgitanud, et tuleb silmas pidada, et KrMS §289 lg märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida

eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, vt 3-1-1- 152-06. Käesolevas kriminaalasjas ei ole maakohtus toimunud kohtuistungil kohtumenetluse pooled taotlenud tunnistaja

RL kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, et kontrollida

nende usaldusväärsust. Süüdistatav

U.A viibis maakohtu istungil oma kohtuasja

arutamise juures ning on saan , ud ristküsitleda tunnistajat samuti oli süüdistataval võimalus

süüstavate tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida.

Kui menetlusosalised ei taotle konkreetset kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette

heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kaitsja on lisaks leidnud, et tunnistaja

RL ütlused ei ole usaldusväärsed ja seda põhjusel, et tegemist on politseinikuga. Kolleegium leiab, et tunnistaja amet ei muuda tema ütluste sisu

ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused tema ametikoha tõttu aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellandi käsitlus on otseses lugeda vastuolus KrMS § 61 lg s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette -

kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes töötab politseinikuna ei ole

seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.

Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis ei ole välja toodud muid asjaolusid, mis osutaksid tunnistaja ütluste ebausaldusväärsusele, mistõttu ei ole alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

5.6 Veel märgib kolleegium, et ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo

toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt

varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga (RKKKo nr 3-1-1-32-05). Seega ei saa

jätta tähelepanuta, et süüdistatava U.A näol on tegemist isikuga, kes on varem süüdimõistetud varavastastes kuritegudes korduvalt. Lisaks on Riigikohus oma lahendites nt

3-1-1-47-98 märkinud, et isikut iseloomustavate andmetena tuleb käsitleda kõiki uuritavat isikut iseloomustavaid andmeid kogumis, sh. ka seda, kuidas avaldusid tema isikuomadused

kuriteo toimepanemisel. Seega tuleb isikut iseloomustavate andmete all silmas pidada nii kuriteo toimepanemisele eelnenud, selle ajal ning sellele järgnenud perioodil isiku käitumist iseloomustavaid andmeid.

5.7 Kaitsja apellatsioonis taotletakse 22 lg- 2 tulenevalt ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § st

KrMS § s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud 7 - lg kahtlused kahtlustatava kasuks ning tuleks kohtul igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline

kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid

arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata

kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et käitumine on õig U.A esti kvalifitseeritud KarS § järgi. 199 lg 2 p 4, 7, 8

8(8)

6.

Apellatsioonis ei ole tsiviilhagi puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid

ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka tsiviilhagi rahuldamise osas kolleegium

rikkumisi ei tuvastanud. Maakohus on kannatanu põhjendatult kasuks välja mõistnud tema esitatud tsiviilhagi ja viidanud ka tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikule alusele.

Lisaks märgib kolleegium, et U.A-le oli aegsasti tagatud piisav teave kannatanu

nõude alusest ja sisust, samuti võimalus esitada sellele nõudele vastuväiteid ning neid kinnitavaid tõendeid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 3-1-1-79-09).

7. Mõistetud karistust pole eraldi apellatsioonis vaidlustatud. KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8

sanktsioon näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus on U.A karistanud 2 aastase 6 kuulise vangistusega. Seega on mõistetud karistus sanktsiooni

keskmises määras. Käesoleval määra valikul juhul ei ole maakohus karistusliigi ja - materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi

ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Kohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat

reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks

ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Ka on maakohus õigesti KarS § 65 lg 2 alusel

moodustanud liitkaristuse.

8. tasu menetluskulu. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud Maakohtu otsusele oli U.A kaitsja Jaan Tedder. esitanud apellatsiooni süüdistatava

Kaitsja taotleb ja apellatsiooni koostamise eest temale koos kohtuotsuse analüüsi hüvitada

käibemaksuga 96 KrMS § 189 lg 4 alusel määratud eurot. Kohtukolleegium rahuldab

kaitsjale tasu U.A väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras kaitsjale välja maksta koos käibemaksuga 96 eurot.

KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Kaitsja Gennadi

Kull esitas osutamisega seotud kulud. Taotluse kohaselt taotluse hüvitada temale õigusabi kulus kaitsja kokku 1,5 tundi (1 tund materjalidega tutvumine ja istungiks ettevalmistamine ja

0, )

eurot. 5 tundi osavõtt istungist ja taotleb seega hüvitada temale koos käibemaksuga 72

Kohtukolleegium peab põhjendatuks hüvitada kaitsjale kulud summas 72 eurot koos käibemaksuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on

apellatsioon esitatud. U.A Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse

suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud kokku summas 168 eurot

süüdistatava kanda.

9. Eeltoodu alusel ja 1 p 1 juhindudes KrMS § 337 lg ; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 31.märtsi 2015.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali Meelika Aava

Julia Katškovskaja