2-10-4395/107 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2104395

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

AS SEB Pank hagi OÜ Grove Invest vastu 3 579 052

euro 32 sendi (56 000 000 krooni) ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

AS SEB Pank kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 579 052 eurot 32 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank, esindaja vandeadvokaat Marko

Kaevando

Kostja Osaühing Grove Invest, esindajad vandeadvokaadid

Ramon Rask ja Tarmo Peterson

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas

nr 2104395 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS SEB Pank kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 28. jaanuaril 2010 Harju Maakohtule hagi Osaühingu

Grove Invest (kostja) vastu, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista

65 103 888 krooni 11 senti ning viivise 8% põhinõudest (56 000 000 krooni) aastas alates

hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. aprillil 2006. a garantiilepingu (garantiileping),

millega kostja andis 12 miljoni krooni suuruse tagasivõtmatu garantii hageja ja OÜ Baltic

Panel Group (OÜ BPG) vahel sõlmitud 27. juuni ja 5. detsembri 2005. a laenulepingutest

tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks. Kostjal oli kohustus lepingu alusel makstav

summa kanda hageja esimesel nõudmisel hageja näidatud kontole nõudes näidatud

tähtaja jooksul. 5. jaanuaril 2007. a sõlmisid pooled garantiilepingu lisa 1 garantiiandja

vastutuse suurendamise kohta 56 miljoni kroonini. 6. juulil 2007. a sõlmisid pooled

2-10-4395

garantiilepingu lisa 2, mille kohaselt tagatakse garantiiga ka hageja ja OÜ BPG vahel

sõlmitud garantiilepingut. Hageja informeeris 14. mail 2008. a kostjat OÜ BPG pankroti

väljakuulutamisest ja võlgnevusest ning esitas nõude garantiikohustuse täitmiseks

56 miljoni krooni ulatuses, andes täitmise tähtajaks 22. mai 2008. Hageja esitas kostjale

23. detsembril 2008. a pankrotihoiatuse ja uue nõude kohustuse täitmiseks hiljemalt

9. jaanuaril 2009. Kostja ei täitnud kohustust ka täiendava tähtaja jooksul.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja vastuväidete kohaselt on ta garantiilepingust tuleneva

kohustuse täitnud. Hageja kasuks oli kostja kinnistule seatud kahe laenulepingu

tagamiseks 38 miljoni kroonine hüpoteek. Kostja sai Svenska Handelsbanken AB Eesti

filiaalilt (Handelsbanken) täiendavalt laenu OÜ-le BPG edasilaenamiseks ja vineeritehase

projekti rahastamiseks, mille tagatiseks koormati kostja kinnistud 150 miljoni kroonise

I järjekoha ühishüpoteegiga. Hageja kasuks seati tema nõusolekul kostja kinnistutele

32 miljoni krooni suurune hüpoteek esimesele vabale järjekohale pärast Handelsbankeni

hüpoteeki.

Vähendamaks hageja riski, sõlmisid pooled täiendava tagatisena

garantiilepingu. Garantiileping sõlmiti üksnes tulenevalt hüpoteegi järjekoha halvenemise

riskist. Hageja oli kostja sellekohasest tahtest teadlik. Handelsbankeni täitmisteate alusel

alustati kostja vastu täitemenetlust, mille käigus võõrandati hüpoteegiga koormatud

kinnistud. Hageja sai täitemenetluses 25. juunil 2008. a kinnitatud jaotuskava järgi

60 082 051 krooni 51 senti. Kinnistute võõrandamisest saadud rahast täideti hageja

nõudeid, mille täitmise tagamiseks olid pooled sõlminud garantiilepingu. Kostja esitas

23. detsembril 2008. a lepingu ülesütlemise avalduse. Hageja tegevus on vastuolus hea

usu põhimõttega ja suunatud kostjale kahju tekitamisele.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. veebruari 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 3 579 052 eurot 32 senti (56 miljonit krooni) ja 898 391 euro 40 sendi

suuruse viivise ajavahemiku eest alates 23. maist 2008. a kuni kohtuotsuse tegemiseni

ning alates 1. märtsist 2011. a sissenõutavaks muutuva viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lgs 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt kuni kohustuse

täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega

hagi rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. novembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis apellatsiooniastme

menetluskulud kostja kanda.

6. Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonna- ja maakohtu otsuse tühistada ning saata

asi uueks läbivaatamiseks maakohtule või alternatiivselt tühistada ringkonnakohtu otsus ja

saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

7. Riigikohus tühistas 16. mai 2012. a otsusega (tsiviilasi nr 3214912) ringkonna- ja

maakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohtu otsuse

põhjendustel leidsid kohtud õigesti, et vaidlusalune garantiileping on olemuselt

mitteaktsessoorne nõudegarantii ning kostja ei ole garantiilepingust kehtivalt taganenud.

Samas on kohtud jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et kohustus, mida garantiileping

pidi tagama, on täidetud. Üksnes nõudegarantii lepingule tuginemine ei ole lubatud juhul,

kui see tähendaks õiguste kuritarvitamist ning rikuks heas usus käitumise põhimõtet. Hea

2(7)

2-10-4395

usu põhimõttega kooskõlas ei saa olla garantiikirjaga soodustatud isiku käitumine nt juhul,

kui ta tugineb üksnes oma formaalsele õiguslikule positsioonile ja nõuab garandilt

maksmist vaatamata sellele, et ta teab, et garantiiga tagatud kohustust tegelikult ei ole.

Garantii saaja õiguste kuritarvitamine peab olema selgelt äratuntav ja kindlaks tehtav.

Tagatava kohustuse puudumist saab põhistada nt jõustunud kohtu- või vahekohtu

lahendiga või poolte kokkuleppega võlasuhte lõpetamise kohta. Tõendid, mis nii õiguslikust

seisukohast kui ka objektiivsetest asjaoludest tulenevalt jätavad siiski üles kahtluse või

nõuavad täiendavat hindamist, ei ole õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks

sobivad. Kostja on esitanud oma väite tõendamiseks mh kostja ja Handelsbankeni

5. jaanuaril 2007 sõlmitud laenulepingu eritingimused ja 4. märtsi 2008 täitmisteate kostja

vastu algatatud täiteasjas. Ei ole välistatud, et hageja võib olla oma õigusi kuritarvitanud.

Hagi tuleb jätta rahuldamata juhul, kui garantiiga tagatud kohustuste lõppemine on

eeltoodud tõenditega tõendatud.

8. Asja uuesti läbi vaadanud Harju Maakohus rahuldas 13. oktoobri 2015. a määrusega

kostja taotluse kohustada hagejat esitama lisatõendid. Hageja esitas 2006. a detsembri

laenuraporti, 29. detsembri 2006 krediidikomitee otsuse ja poolte e-kirjavahetuse.

9. Harju Maakohus jättis 10. oktoobri 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt kindlaks ja märkis, et alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus tuvastas, et 5. jaanuaril 2007 sõlmiti kolm lepingut. Hageja ja kostja sõlmisid

garantiilepingu lisa 1. Kostja ja Handelsbanken sõlmisid laenulepingu, mille kohaselt on

laenu tagatiseks kostja kinnistuid koormav 150 miljoni krooni suurune I järjekoha

ühishüpoteek. Samuti tõestati hageja, kostja ja Handelsbankeni vaheline notariaalakt, mille

kohaselt hageja andis nõusoleku kostja kinnistuid hageja kasuks koormava 38 miljoni

krooni suuruse ühishüpoteegi kustutamiseks. Notariaalakti kohaselt seati kostja

kinnistutele esimesele vabale järjekohale Handelsbankeni kasuks 150 miljoni krooni

suurune hüpoteek ning esimesele vabale järjekohale pärast Handelsbankeni hüpoteeki

seati hageja kasuks 32 miljoni krooni suurune hüpoteek (edaspidi hüpoteekide muutmise

leping). Maakohus kohaldas VÕS § 29 ja luges tõendatuks, et garantii oli alates

5. jaanuarist 2007. a mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski

maandamiseks ning hageja oli teadlik, et just selliselt mõistab garantii sisu ka kostja.

Vaidlusaluse garantiiga on hagejale tagatud OÜ-ga BPG sõlmitud laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks väljamakse 5. jaanuari 2007. a lepinguga seatud

hüpoteekide arvel – 32 miljoni krooni suurune II järgu hüpoteek kostja kinnistutele ja

6 miljoni krooni suurune hüpoteek Oleg Panilofi kinnistule, millega asendati senine kostja

kinnistutele seatud I järgu hüpoteek. Pooled ei ole pidanud läbirääkimisi ega kavandanud

ühegi kokkuleppe sõlmimist, millega kostja oleks võtnud endale täiendava 56 miljoni krooni

suuruse garantiikohustuse ning mis oleks taganud OÜ BPG ja hageja vahelisest

laenulepingust tulenevaid kohustusi väljaspool hüpoteekide järjekoha halvenemisega

kaasnevat riski.

Maakohus tuvastas, et 25. juunil 2008 kinnitati kostja vastu esitatud täiteasjas jaotuskava,

mille kohaselt maksti hagejale välja tema II järjekoha nõue 32 miljonit krooni ja IV järjekoha

nõue 28 082 051 krooni 51 senti. Tõendite kohaselt on hageja nõuded, mille täitmise

tagamisele oli suunatud poolte tahe garantiilepingu sõlmimisel, kinnistute võõrandamisest

3(7)

2-10-4395

saadud rahast täidetud. Toimiku materjalidest nähtuvalt võõrandati kostja vastu algatatud

täitemenetluse käigus kinnistud, et täita Handelsbankeni kasuks seatud ühishüpoteegiga

tagatud nõuded. Nähtuvalt jaotuskavast täideti kinnistute võõrandamisest saadud

vahenditest mh ka hageja kasuks teisele järjekohale seatud ühishüpoteek 32 miljonit

krooni. Kuna kostja tegi täitemenetluses hagejale II järgu hüpoteegi ulatuses väljamakse

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (tasuti summa, milleks kostja oli garantii

alusel kohustatud), siis lõppesid kostja garantiilepingust tulenevad kohustused VÕS § 155

lg 4 p 1 alusel.

10. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

11. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. veebruari 2017. a otsusega maakohtu otsuse

muutmata

ning

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Ringkonnakohus

jättis

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda, määras need rahaliselt

kindlaks ja märkis, et alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitatavatelt

menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on maakohus juhindunud praeguses asjas antud

Riigikohtu suunisest ning jõudnud õigele lõppjäreldusele. Ei ole alust anda tõenditele

teistsugust hinnangut. Kostja esitatud tõendid on õiguste kuritarvitamise vastuväite

esitamiseks sobivad. Pooled ei vaidle selle üle, et tehingute sisu järgi soovis

Handelsbanken laenu tagatiseks I järjekoha hüpoteeki kostja kinnistutele ning hageja

loobus 38 miljoni krooni suurusest I järjekoha hüpoteegist, asendades selle II järjekoha

hüpoteegiga samadele kostja kinnistutele ning täiendavalt 6 miljoni krooni suuruse

I järjekoha hüpoteegiga O. Panilofi kinnistule. Garantii andmine hüpoteekide järjekoha

muutmise käigus kinnitab garantii eesmärki, milleks oli maandada hüpoteekide järjekoha

halvenemisest tulenenud riski. Kõnealuste tehingutega ei pikendatud laenulepingu

maksetähtaega ega suurendatud laenusummat ning hageja ei ole tõendanud vajadust

5. jaanuaril 2007. a täiendava tagatise andmiseks. See tähendab, et kui Handelsbankenilt

ei oleks laenu võetud, ei oleks ka tagatisi ümber vormistatud ega hagejale garantiid antud.

Asjaolu, et vaidlusalune garantii tagas 5. jaanuari 2007. a garantiilepingu lisa 1 sõlmimise

järel üksnes hüpoteegi järjekohas tagasiastumise riski, tõendab alljärgnev.

Handelsbankeniga sõlmitud laenuleping, hüpoteekide muutmise leping ning garantiilepingu

lisa nr 1 sõlmiti ühel ja samal päeval (5. jaanuar 2007). Samuti on hageja ja OÜ BPG

27. juunil 2005 sõlmitud laenulepingu lisa nr 6 pst 2 nähtuvalt garantiid suurendatud

32 miljoni krooni võrra ehk samas summas seatud II järjekoha hüpoteegiga. Hageja

krediidikomitee 29. detsembri 2006. a otsuse järgi asendati tehingutega I järjekoha

hüpoteek kolme uue tagatisega, millest üks oli vaidlusalune garantii. Otsuses on märgitud,

et krediidikomitee juhindub I järjekoha hüpoteegi vabastamisel sellest, et tekkivat riski

maandab kostja antud garantii. Samuti ei ole 30. aprilli 2007. a laenuraporti tabelis märget

selle kohta, et hageja antud garantii oleks eraldi täiendav tagatis. Hageja enda selline

käsitlus välistab selgelt hageja positsiooni, mille järgi oli vaidlusalune garantii seatud

sooviga suurendada kostja vastutust lisaks 32 miljoni krooni suurusele II järjekoha

hüpoteegile veel dubleerivalt 32 miljoni krooni suuruse garantiiga. Kostja ja

Handelsbankeni 5. jaanuari 2007. a laenulepingu eritingimuste kohaselt oli kostjal lubatud

4(7)

2-10-4395

anda tagatiseks üksnes II ja/või III järjekoha hüpoteek summas 32 miljonit krooni ning

muude tagatiste andmine, sh iseseisva garantii andmine oli sama lepingu järgi keelatud.

Kostja 19. ja 25. novembri 2008 e-kirjadest ei tulene, et kostja pidas ennast vaatamata

hüpoteekide realiseerimisele jätkuvalt garantiilepingu alusel kohustatuks.

Kuna hageja nõue on kostja vastu algatatud täitemenetluses 25. juuni 2008. a jaotuskava

järgi täidetud, on garantiiga tagatud kohustuse lõppemine tõendatud. Nõude esitamine

garantii maksmapanekuks pärast nõude täitmist tähendab, et hageja kasutab garantiiga

soodustatud isikuna oma õiguslikku positsiooni pahatahtlikult selleks, et saada endale

varaline eelis, mis talle ei kuulu. Selline käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lgd 1 ja 2, VÕS § 6 lg 1).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kohtud on eiranud asja läbivaatamisel Riigikohtu seisukohti. Kohtud kohaldasid

garantiilepingu juurde 5. jaanuaril 2007 sõlmitud lisakokkuleppe tõlgendamisel valesti

VÕS § 29, kui asusid tuvastama garantiilepingu ja selle lisa 1 sisu ja tingimusi olukorras,

kus need lepingudokumendid olid selged ja üheselt mõistetavad. Rikutud on ka

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest otsustest ei selgu, millistest VÕS §s 29

sätestatud reeglitest on kohtud tõlgendamisel lähtunud. Tõendeid ei ole hinnatud

nõuetekohaselt, sest garantiilepingu ja selle lisa 1 tõlgendamisel on jäetud tähelepanuta

nendes lepingudokumentides sätestatu, garantiilepingu lisa nr 2, hageja garantiilepingu

alusel kostjale esitatud 13. novembri 2008. a nõue ja 13. jaanuari 2009 pankrotiavaldus.

Samuti ei ole kohtud vastanud hageja väitele, mille kohaselt tähendab kohtute

garantiilepingu lisale 1 antud tõlgendus seda, et hageja on ise oma tagatispositsiooni

oluliselt halvendanud. Hageja krediidikomitee otsust, laenuraportit ja kostja 19. ja

25. novembri 2008 e-kirju ei ole hinnatud igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohtud

rikkusid ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lgt 1 ja tegid otsuse, mis on

vastuolus tsiviilasjas nr 21237827 (kostja hagi hageja vastu garantiilepinguga antud

nõudeõiguse tagasisaamiseks) jõustunud kohtuotsusega. Selle kohtuotsusega on

tuvastatud, et vaidlusaluse garantiilepinguga tagatav kohustus ei ole ära langenud.

13. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

15. Pooled vaidlevad selle üle, kas kohtud on tõlgendanud lepingut õigesti ja järginud asja

uuel läbivaatamisel Riigikohtu 16. mai 2012. a otsuse (tsiviilasi nr 3214912) juhiseid.

TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

5(7)

2-10-4395

Maakohus põhjendas asja uuel läbivaatamisel hageja nõude rahuldamata jätmist sellega,

et tõendite kohaselt oli garantii alates 5. jaanuarist 2007 mõeldud ainult hüpoteekide

järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks ning garantiiga tagatud kohustus on

täitemenetluses hagejale hüpoteegisumma ulatuses väljamakse tegemisega lõppenud.

Ringkonnakohus asus otsuse ps 24 seisukohale, et maakohus on Riigikohtu juhiseid

järginud. Kolleegium sellega ei nõustu.

Kolleegium pole andnud juhist, millele ringkonnakohus oma otsuse eelviidatud punktis

osutas. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on juhindunud Riigikohtu suunistest ning

lugenud lõppjärelduses õigesti tuvastatuks, et vaidlusalune garantii oli alates 5. jaanuarist

2007 mõeldud üksnes hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks,

ning kuivõrd hageja nõue on II järjekoha hüpoteegi realiseerimise kaudu rahuldatud,

tähendab hageja garantii alusel nõude esitamine õiguste kuritarvitamist. Riigikohus ei ole

andnud asjas juhist selle kohta, kuidas tõlgendada vaidlusalust garantiilepingu punkti.

Riigikohtu suunise kohaselt oli ringkonnakohus jätnud tähelepanuta kostja vastuväite, et

garantiilepingust tulenev kohustus on lõppenud, kuna summa, mis tuli garantiilepingu järgi

maksta, on tasutud. Samuti on hindamata selle väite tõendamiseks esitatud tõendid

(vt Riigikohtu 16. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3214912, pd 9, 11, 12). Riigikohus ei

käsitlenud otsuses garantiilepingu tõlgendamist.

16. Kolleegium osutab esmalt sellele, et kohtuotsustest jääb arusaamatuks, millistest

VÕS §s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitest on kohtud pooltevahelise garantiisuhte

tõlgendamisel lähtunud.

Kolleegium on selgitanud VÕS §s 29 sätestatud tõlgendamise reegleid järgmiselt.

VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, seda peab tõendama TsMS § 230 lg 1

järgi pool, kes sellele tahtele tugineb. Juhul kui ei ole võimalik kindlaks teha poolte ühist

tahet, siis VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud

tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi

teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Seega peab pool, kes tugineb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lgle 3, tõendama, et tema

mõistetud lepingutingimuse tähendust teine lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi

teadma. Juhul kui lepingut ei saa tõlgendada VÕS § 29 lg 1 ega lg 3 järgi, siis tuleb

lepingut VÕS § 29 lg 4 kohaselt tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane isik seda

samadel asjaoludel pidi mõistma. Pooled võivad tõendada VÕS § 29 lgs 5 nimetatud

asjaolusid, millest tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda (vt nt Riigikohtu 9. jaanuari 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 32116712, p 12; Riigikohtu 11. mai 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 3214409, p 11).

Maakohus asus seisukohale, et kostja on tõendanud, et garantii oli alates 5. jaanaurist

2007 mõeldud ainult hüpoteekide järjekoha halvenemisest tingitud riski maandamiseks

ning hageja oli teadlik, et just selliselt mõistab garantii sisu ka kostja. Kuigi maakohtu

eelnev käsitlus kasutatavatest tõlgendusreeglitest on ebaselge, järeldub eeltoodust, et

maakohus ei pidanud võimalikuks tuvastada poolte ühist tahet ning on tuginenud

VÕS § 29 lgle 3 ja leidnud, et kostja on tõendanud, et hageja pidi garantii tähendusest aru

saama nii, nagu mõistis seda kostja. Maakohus toob esile poolte seisukohad ja loetleb

tõendeid, kuid otsusest ei ole jälgitav, kuidas ja milliste tõendite alusel maakohus

eeltoodud seisukohani jõudis. Selliselt on rikutud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust

6(7)

2-10-4395

(TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Ka ringkonnakohus ei kõrvaldanud kõnealust rikkumist ning

otsusest ei selgu, milliseid tõlgendamisreegleid asjas kohaldati.

Samuti nõustub kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on

jätnud pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel osa tõendeid tähelepanuta. VÕS § 29

lg 5 p 4 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu olemust ja eesmärki.

Ringkonnakohus ei ole oma järelduse tegemisel hageja esitatud garantiilepingu olemust ja

eesmärki tervikuna analüüsinud ning on jätnud hindamata garantiilepingu lisa 1 sõnastuse

(I kd, tl 6–9). Samuti tuleneb VÕS § 29 lg 5 pst 3, et lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada

lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus on jätnud

pooltevahelise garantiisuhte tõlgendamisel tähelepanuta garantiilepingu lisa 2 (I kd, tl 10)

ning hageja 13. novembril 2008 garantiilepingu alusel kostjale esitatud nõude ja

pankrotihoiatuse (III kd, tl 45). Ringkonnakohtul tuleb uuesti hinnata ka asjas esitatud

laenuraportit, kuivõrd ringkonnakohus on kõnealuse tõendi analüüsimisel lähtunud sellest,

et dokument koostati 30. aprillil 2007 (s.o pärast 5. jaanuari 2007 tehingute tegemist).

Ringkonnakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite kohta, et laenuraport ei ole

30. aprillil 2007 koostatud korralise ülevaatuse tulemuse kajastus, vaid see on tehtud

2006. a detsembris, nagu nähtub lehekülgede päisest (VII kd, tl 30). Ringkonnakohtul on

jäänud hindamata ka hageja väide, et kostja pooltevahelisele garantiisuhtele antud

tõlgendus tähendab sisuliselt hageja tagatispositsiooni halvendamist.

Kassatsioonkaebuse väide selle kohta, et kohtud on teinud lahendi vastuolus tsiviilasjas

nr 21237827 jõustunud kohtuotsusega, jääb tähelepanuta. Riigikohus tegi viidatud asjas

lahendi 17. juunil 2015. Hageja on esitanud praeguses asjas apellatsioonkaebuse

8. novembril 2016. Kõnealuse väite esitas hageja aga esimest korda alles

kassatsioonkaebuses. TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt ei saa kassatsioonimenetluses

üldjuhul uusi faktilisi asjaolusid ja tõendeid esitada.

17. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel VÕS §s 29 sätestatud

tõlgendamisreegleid arvestades tuvastada, millise sisuga garantiis pooled garantiilepingu

lisas 1 kokku leppisid, ning hinnata sellest tulenevalt, kas kostja kohustused hageja vastu

on täitmisega lõppenud või mitte.

18. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude

jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel

ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Malle Seppik

Henn Jõks

Ants Kull

7(7)