1-16-5792/101 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1-16-5792

Otsuse kuupäev

9. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Roosma, liikmed Hannes Kiris ja Paavo

Randma

Kohtuasi

Kriminaalasi Marek Rästase süüdistuses KarS § 142 lg 2 p-de 1

ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6)

ning § 178 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marek Rästase kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Terje Aleksašin

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

11. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2017. a otsus osas, millega jäeti Marek Rästase

apellatsioonimenetluses kantud kulu tema enda kanda.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Marek Rästase kasuks välja 304 eurot apellatsioonimenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Marek Rästasele on esitatud süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (alates

23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) ning § 178 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises.

1.1.

KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistatakse M. Rästast selles, et ajavahemikul 2013. a

oktoobrist kuni detsembrini pesi ta korduvalt sugulise kire rahuldamise eesmärgil X duširuumis

1-16-5792

ja Y Kooli riietusruumis 2005. aastal sündinud A ja B ning 2004. aastal sündinud C keha ja

suguelundeid. Samuti kuivatas M. Rästas käterätikuga korduvalt A, B ja 2005. aastal sündinud D

keha ja suguelundeid. Kirjeldatud käitumisega kasutas M. Rästas ära lapseealiste õpilaste

sõltuvust temast kui õpetajast.

1.2.

KarS § 178 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt hoidis M. Rästas täpselt tuvastamata ajast

kuni 6. märtsini 2014 enda lauaarvutis pildi- ja videofaile, millel on kujutatud alla 14aastaseid

poisse erootilises situatsioonis.

Tartu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsus

1. Maakohus tunnistas M. Rästase süüdi KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 178 lg 1 järgi.

KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi karistati M. Rästast vangistusega 1 aasta 10 kuud ja KarS § 178

lg 1 järgi rahalise karistusega 175kordses miinimumpäevamääras, s.o 560 eurot. KarS § 73 lg 1

alusel vabastati M. Rästas täielikult talle mõistetud rahalise karistuse tasumisest ja vangistuse

kandmisest tingimisi ning määrati, et karistusi ei pöörata täitmisele, kui M. Rästas ei pane

kaheaastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 49 alusel võeti M. Rästaselt

alates kohtuotsuse jõustumisest kaheks aastaks ära õigus töötada koolieelsete laste ning alg- ja

põhikooli õpilaste kehalise kasvatuse õpetaja või treenerina. M. Rästaselt konfiskeeriti kuriteo

toimepanemise vahenditena KarS § 83 lg 1 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 126 lg 3

p 4 alusel lauaarvuti kõvaketas ja kassetid, mis sisaldasid pilte ja videoid alla 14aastastest

isikutest. Maakohus oli järgmistel seisukohtadel.

1.1.

M. Rästase süü KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 p-de

1 ja 6) järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises on tõendatud osaliselt. Laste suguelundite ja

muude erogeensete kehapiirkondade pesemine on süüdistuses kirjeldatud asjaolude põhjal

käsitatav KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi sugukire rahuldamisena suguühendusest erineval viisil

ja kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi muu sugulise iseloomuga teona.

Kõnealuse teo toimepanemist kinnitavad kannatanute ütlused. Süüdistatava suhtes tehtud

ambulatoorne kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia ekspertiisiakt nr 31 tõendab, et tal esineb

seksuaalsuunitluse häire pedofiilia. Samas ei ole tõendatud, et M. Rästas pesi A, B ja C keha ja

suguelundeid X-s rohkem kui ühel korral. Samuti ei ole tõendatud, et süüdistatav pesi Y Koolis

A, B ja C keha ja suguelundeid. Nimetatud osas mõistis maakohus M. Rästase õigeks. Ühtlasi

mõisteti M. Rästas õigeks ka A, B ja D keha kuivatamises käterätikuga, kuna kannatanute

ütlustest ei tulenenud, et keha kuivatamise ajal katsus või puudutas süüdistatav läbi käterätikute

kannatanute suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda sellise intensiivsusega, et seda

saaks lugeda sugulise iseloomuga teoks.

1.2.

Maakohus mõistis M. Rästase osaliselt õigeks ka KarS § 178 lg 1 järgi alla 14aastaseid

isikuid erootilises situatsioonis kujutavate pildi- ja videofailide hoidmises. Kohus leidis, et

erootika on kujutamisviis, mille eesmärk on seksuaalelamuse esilekutsumine kunstilise kujundi

kaudu. Kohtu hinnangul kutsuvad aga seksuaalelamusi esile ka sellised videod, kus on alla 14-

aastaseid lapsi kujutatud tavapärase tegevuse käigus, kuid video rõhuasetus on laste alasti

alakehade näitamisel ja võrdlemisel või nende haiglaslikul jälgimisel lähivaates. Fotode puhul

võib seksuaalelamusi esilekutsuvana käsitada juhtusid, kus mingis situatsioonis on jäädvustatud

mitut alasti alla 14-aastast last nii, et fotode põhjal saab võrrelda nende suguelundeid ja tuharaid,

või kui lapsed poseerivad fotodel oma suguelundit või tagumikku. Kuna osas M. Rästase

andmekandjatelt leitud video- ja pildifailides kujutatu ei vasta märgitule, tuleb süüdistatav

osaliselt õigeks mõista. Samuti tuleb M. Rästas mõista õigeks osadel andmekandjatel pildi- ja

videofailide hoidmises, millelt ei leitud alla 14-aastaseid isikuid kujutavaid faile.

2(9)

1-16-5792

1.3.

Kohus mõistis M. Rästaselt välja 2896,60 eurot kriminaalmenetluse kulude katteks ja

tasaarvestas selle summa maakohtu otsusega riigi kanda jäetud kaitsjatasuga 2816,50 eurot.

M. Rästaselt mõisteti lõpliku summana menetluskulude katteks välja 80,10 eurot.

Tartu Maakohtu 6. veebruari 2017. a määrus

2. Maakohus rahuldas määrusega osaliselt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi kohtupsühhiaatria ja

psühholoogia kompleksekspertiisi tegemise tasu hüvitamise taotluse summas 950 eurot. Kohus

ei nõustunud taotluses märgituga, et ekspertiisitasu tuleks suurendada 2,8 korda, kuna kõnealune

ekspertiis ei olnud kohtu hinnangul eriliselt keerukas. Kuigi ekspertiisi tegemisel võis

tavapärasest rohkem aega kuluda pildi- ja videofailide uurimisele, on ekspertiisiakti põhi- ja

lõpposa mahult suhteliselt väikesed.

Apellatsioon

3. Tartu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsuse peale esitas apellatsiooni M. Rästase lepinguline

kaitsja Feliks Luiksaar, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist.

Kaitsja hinnangul on maakohus kohaldanud valesti materiaalõigust. Süüdistuses märgitud

kuriteokoosseisud on ebaselged ja seepärast vastuolus põhiseadusega. Samuti on kohus rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

Määruskaebus

4. Tartu Maakohtu 6. veebruari 2017. a määruse vaidlustasid määruskaebe korras SA Tartu

Ülikooli Kliinikumi eksperdid A. J., J. M. ja Ü. L., kes taotlesid kohtumääruse tühistamist ning

ekspertiisitasu väljamõistmist vastavalt arvel märgitule. Ekspertide hinnangul tuleb

ekspertiisitasu suurendada 2,8 korda.

Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2017. a otsus

1. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 6. veebruari 2017. a määruse ekspertiisitasu osalise

väljamõistmise osas ja rahuldas ekspertiisitasu hüvitamise taotluse täielikult summas 1778 eurot.

Sellest lähtudes tühistas ringkonnakohus ka Tartu Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsuse

M. Rästaselt menetluskulude väljamõistmises. Tühistatud osas tegi kohus uue otsuse, mõistes

M. Rästaselt välja menetluskulud summas 908,10 eurot. Muus osas jättis ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 13. veebruari 2017. a otsuse ja Tartu Maakohtu 6. veebruari 2017. a määruse

muutmata. Kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata, kuid SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ekspertide

määruskaebus rahuldati. Apellatsioonimenetluses M. Rästasel tekkinud valitud kaitsja kulud

jättis kohus süüdistatava kanda. Ringkonnakohtu seisukohad olid järgmised.

1.1.

Maakohtu otsus M. Rästase süüditunnistamises ja karistamises on seaduslik ja põhjendatud.

Vastuseks apellandile märkis ringkonnakohus, et kannatanutele ei esitatud ülekuulamisel liigselt

suunavaid küsimusi, samuti ei ole alust pidada õigusvastaseks M. Rästase elukoha läbiotsimise

määrust. Seejuures nõustus apellatsioonikohus maakohtu seisukohtadega tõendite lubatavuse ja

usaldusväärsuse hindamisel. KarS § 141 lg-s 1 ja § 178 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisudes

sisalduvaid tunnuseid „muu sugulise iseloomuga tegu“ ja „erootiline situatsioon“ saab sisustada

kohtupraktikaga. Seepärast ei ole põhjendatud ka kaitsja taotlus algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve menetlus. Suguelundite ja muude erogeensete kehapiirkondade katsumine on igal

3(9)

1-16-5792

juhul sugulise iseloomuga tegu siis, kui katsutud on alasti keha. Kui aga kannatanut on katsutud

läbi riiete või muude esemete, tuleb hinnata, kas puudutamine oli piisavalt intensiivne.

1.2.

Ekspertide määruskaebus on põhjendatud. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määruse

nr 322 „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja

kulude hüvitamise kord“ § 52 lg 3 kohaselt võib ekspertiisi erilisest keerukusest või mahukusest

tingitud vahendite või ajakulu suurenemise tõttu kohtupsühhiaatriaekspertiisi ja

kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tegemise eest kehtestatud tasu

suurendada kuni kolm korda. Praegusel juhul on eksperdid arvestanud põhjendatult ekspertiisi

tegemise keerukust, mistõttu ei saa kohtu hinnangul lugeda taotletud ekspertiisitasu

põhjendamatult suureks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

2. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris M. Rästase kaitsja vandeadvokaat Olev Kuklase, kes

taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. Rästase süüditunnistamises ja karistamises

ning kaitsealuse õigeksmõistmist. Kassaatori seisukohad on järgmised.

2.1.

KarS § 142 lg-s 1, § 141 lg-s 1 ja § 178 lg-s 1 sisalduvad koosseisutunnused

„suguühendusest erinev viis“, „muu sugulise iseloomuga tegu“ ja „erootiline situatsioon“ on

ebaselged õigusmõisted. Seepärast ei vasta kõnealused kuriteokoosseisud

määratletuspõhimõttele ja on vastuolus põhiseadusega. Seadusandja peab sugulise iseloomuga

teo piiritlemiseks sõnastama karistusseaduses seda mõistet sisustavad normatiivsed tunnused.

Kohtutega ei saa nõustuda selles, et iga suguelundi puudutus on käsitatav muu sugulise

iseloomuga teona. Selline tegu peab olema ka piisavalt oluline. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta

kohaldamata enne 23. detsembrit 2013. a kehtinud KarS § 142 lg 2 p-d 1 ja 2, alates

23. detsembrist 2013. a kehtiv KarS § 141 lg 2 p-d 1 ja 6 ning KarS § 178 lg 1.

2.2.

Lisaks on kohtud rikkunud tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse hindamisel oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Samuti ei ole M. Rästaselt äravõetud andmekandjate konfiskeerimine

ja hävitamine proportsionaalne. Ühtlasi on ringkonnakohus põhjendamatult raskendanud

süüdistatava olukorda, suurendades temalt välja mõistetud ekspertiisitasu. Ükski

menetlusosaline seda apellatsioonimenetluses ei taotlenud.

3. Kassatsioonimenetluse vältel esitas kaitsja Riigikohtule täiendavad seisukohad, korrates

kassatsioonis esitatud argumente.

Kassatsioonivastus

4. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Terje Aleksašin palub jätta maa- ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsiooni rahuldamata. Prokurör leiab, et kohtud

kohaldasid materiaalõigust õigesti. Mõisted „muu sugulise iseloomuga tegu“ ja „erootiline

situatsioon“ on jäetud kohtupraktika sisustada. Ringkonnakohus on kassatsiooniteesid

kummutanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4(9)

1-16-5792

5. Kolleegium leiab, et kassatsioonis sisalduvad väited ei anna alust maa- ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks, märkides järgmist.

6. Põhjendatud ei ole kassaatori seisukohad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise kohta.

Maa- ja ringkonnakohus on tõendite lubatavust ja usaldusväärsust piisava põhjalikkusega

käsitlenud ja tuvastanud veatult M. Rästase süüdistuse aluseks olevad asjaolud. Kassaator

kordab paljuski juba apellatsioonis esitatud väiteid, mida ringkonnakohus on ammendavalt

käsitlenud. Seetõttu ei pea kolleegium KrMS § 363 lg 4 p 1 alusel vajalikuks ringkonnakohtu

seisukohti kõnealustes küsimustes korrata.

7. Samuti jääb tagajärjetuks kaitsja taotlus alustada KarS § 141 lg 1 (enne 23. detsembrit 2013

kehtinud KarS § 142 lg 1) ja § 178 lg 1 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kaitsja

hinnangul on nimetatud sätted vastuolus määratletuspõhimõttega, kuna neis sisalduvad

õigusmõisted „muu sugulise iseloomuga tegu“ (KarS § 141) ja sellega sisuliselt samastatav

mõiste „suguühendusest erinev viis“ (enne 23. detsembri 2013 kehtinud KarS § 142) ning

„erootiline situatsioon“ (KarS § 178) ei ole selged. Kolleegium märgib, et (karistus)normi

sõnastamine viisil, mis vajab tõlgendamist, ei tähenda tingimata selle põhiseadusvastasust.

Riigikohtu järjekindla praktika järgi ei välista õigusselguse põhimõte määratlemata

õigusmõistete kasutamist (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. märtsi

2011. a otsus asjas nr 3-4-1-19-10, p 40 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 11. aprilli 2016. a otsus

asjas nr 3-3-1-75-15, p 20). Ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on vältimatu, et

paljud seadused sisaldavad suuremal või vähemal määral ebamääraseid mõisteid, mille

tõlgendamine ja sisustamine on praktika küsimus. Isik peab asjasse puutuva sätte sõnastusest aru

saama, vajaduse korral kohtute poolt sättele antud tõlgenduse abil, millise tegevuse või

tegevusetuse eest ta kriminaalkorras vastutab ning milline karistus vastava teo toimepanemise

ja/või tegevusetuse eest määratakse. (Vt nt EIK 25. juuni 2009. a otsus asjas Liivik vs. Eesti,

pd 93-94.)

8. Kuigi „muu sugulise iseloomuga tegu“ ja „erootiline situatsioon“ on määratlemata õigusmõisted,

saab neid mõisteid sisustada kohtupraktikaga ja tagada seeläbi KarS §-de 141 ja 178 kooskõla

määratletuspõhimõttega, nagu on õigesti leidnud ka ringkonnakohus. Järgnevalt selgitab

kriminaalkolleegium seaduse ühetaoliseks kohaldamiseks ja õiguspraktika ühtlustamiseks nende

sätete sisu, arvestades praeguse juhtumi eripära. Ühtlasi annab kolleegium hinnangu, kas maa- ja

ringkonnakohus on kohaldanud õigesti materiaalõigust, kvalifitseerides M. Rästasele

süüksarvatava käitumise KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141

lg 2 p-de 1 ja 6) ning KarS § 178 lg 1 järgi.

9. KarS § 141 lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse

astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades

seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Lisaks

tahtevastasele suguühtele, mille all mõistetakse kohtupraktikas omaksvõetu kohaselt teise

inimese kehaõõnsusse tungimist (penetratsiooni) peenisega või muu objektiga nii, et vähemalt

ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. jaanuari

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-95-04, p 12), paigutub KarS § 141 alla ka suguühtest erinev sugulise

iseloomuga tegu. Sellena on kohtupraktikas käsitatud näiteks suguelundite silitamist ja

puudutamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. veebruari 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-111-10, p 9.2 ja Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. septembri

2015. a otsus asjas nr 3-4-1-13-15, p 46). Seega saab mingi teo sugulisest iseloomust rääkida

ennekõike selliste tegude puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne

5(9)

1-16-5792

tähendus. Seejuures ei ole tähtis, et selle teo toimepanija ajendiks oleks enda seksuaalse erutuse

või rahulduse esilekutsumine. Niisugune tegu võib olla kantud ka vihast, kättemaksusoovist,

seotud kannatanu tahte murdmisega mõne muu kuriteo toimepanemisel vms.

10. Siiski ei saa sugulise iseloomuga teoks KarS § 141 mõttes lugeda mitte igasugust ühemõtteliselt

seksuaalse tähendusega käitumist, vaid üksnes sellist tegu, mille korral on inimese seksuaalse

enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Kolleegium märgib, et juhtudel, mil kannatanu on

tema tahte vastaselt kaasatud suguühtesse, on seda õigushüve kahjustatud alati oluliselt. Muu

sugulise iseloomuga teo puhul sõltub aga kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal

üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal

tuvastada. Seejuures tuleb kohtul hinnata sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi

(nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas

kannatanut puudutati riivamisi või oli tegu n-ö käperdamisega), kestust ja muid teo

toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid.

11. Eelmärgitut silmas pidades tuleb sugulise iseloomuga teo toimepanemist arutatavas kohtuasjas

kolleegiumi hinnangul vaieldamatult jaatada. Maa- ja ringkonnakohus tuvastasid M. Rästase

süüditunnistamisel KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2

pde 1 ja 6) järgi, et süüdistatav pesi mitme lapseealise kannatanu alasti keha, sh ka nende

suguelundit. Ühtlasi tuvastasid kohtud, et kannatanud olid tegude asetleidmise ajal küll

lapseealised, kuid oskasid end ise pesta, aga ei julgenud astuda vastu süüdistatavale kui

õpetajale. Samuti juhtisid kohtud tähelepanu sellele, et süüdistataval ei olnud volitusi õpetajana

õpilasi pesta ja ta möönis, et ta ei pea seda tegema. Seetõttu leiti, et süüdistatava väidetav

hügieenikasvatuse eesmärk kannatanute pesemisel oli pelgalt ettekääne, et rahuldada enda

sugukirge. Kolleegium nõustub kohtutega ja leiab samuti, et kannatanute pesemise ajal nende

suguelundite ja muude kehapiirkondade intensiivset ja korduvat katsumist tuleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude põhjal käsitada sugulise iseloomuga teona

KarS § 141 lg 1 alt 2 tähenduses. Lisaks sellele on kohtud näidanud veenvalt ära, sh tegude

välist teopilti hinnates, süüdistatava peamise ajendi tegude toimepanemisel, milleks oli sugukire

rahuldamise eesmärk. Seega tunnistasid maa- ja ringkonnakohus M. Rästase põhjendatult süüdi

KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6) järgi.

12. Kolleegium märgib ka, et maa- ja ringkonnakohtu arutelu selle üle, kas kannatanute pesemine

oli nende tahte vastane või mitte, on käesolevas kaasuses ainetu. KarS § 147 kohaselt loetakse

noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks. Seega täidab sugulise iseloomuga teo

toimepanemine alla 10-aastase isiku suhtes kehtivas redaktsioonis KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema

kui 18-aastase isiku vägistamine) või enne 23. detsembrit 2013 kehtinud KarS § 141 lg 2 p 1 ja

KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 objektiivse koosseisu, sõltumata sellest, kas see tegu oli tema tahte

vastane või mitte (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 31-

1-45-07, p 13). Kuna praegusel juhul olid kannatanud tegude toimepanemise ajal alla 10-

aastased, ei pidanud maa- ja ringkonnakohus süüküsimuse lahendamisel hindama, kas

süüdistuses loetletud teod olid kannatanute tahte vastased. Märgitu ei mõjuta aga M. Rästase

süüdimõistmise põhjendatust ega anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks.

13. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha KarS § 178 lg 1 kohaldamise kohta. Selle normi

dispositsioon sisaldab noorema kui kaheksateistaastase isiku pornograafilises või noorema kui

neljateistaastase isiku pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või

muu teose või selle reproduktsiooni valmistamist, omandamist või hoidmist, teisele isikule

üleandmist, näitamist või muul viisil kättesaadavaks tegemist. Otsustamaks teo kvalifitseerimise

üle KarS § 178 lg 1 järgi, vajab igal konkreetsel juhul lahendamist küsimus, kas alaealist

6(9)

1-16-5792

kujutaval teosel on pornograafiline või erootiline sisu. Mõisted „pornograafia“ ja „erootika“ on

normatiivsed koosseisutunnused, mis eeldavad õiguslikku hinnangut, mille andmine kuulub

eelkõige kohtu pädevusse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2006. a otsus asjas

nr 3-1-1-146-05, p 8).

14. Kolleegiumi hinnangul saab pornograafia mõiste sisustamisel lähtuda pornograafilise sisuga ja

vägivalda või julmust propageerivate teoste leviku reguleerimise seaduse § 1 lg 2 p-s 3

sätestatust, mille kohaselt on pornograafia selline kujutamisviis, mis toob teisi inimlikke seoseid

kõrvale või tahaplaanile jättes seksuaalsed toimingud labaselt ja pealetükkivalt esiplaanile.

Selles määratluses kasutatud seksuaalsuse kriteerium on kohaldatav ka erootika mõiste

sisustamisel. Seksuaalsus on seega üldmõiste: käsitamaks mingit teost pornograafilise või

erootilisena, peab sellel kujutatu olema rõhutatult seksualiseeritud. See tähendab, et nii

pornograafilist kui ka erootilist situatsiooni kujutava teose all tuleb mõista sellist teost, mis

sisaldab üheselt seksuaalsusele viitavat kujutist. Pornograafia ja erootika on eristatavad selle

alusel, kas ja kuivõrd esiletükkivalt on seksuaalsust teosel kujutatud. Nagu pornograafilist

situatsiooni kujutava teose puhul, on ka erootilise sisuga teosel kujutatud domineerivalt just

seksuaalsusega seotut, näiteks poseeriva isiku erogeenset kehapiirkonda, kuid mitte labaselt ja

pealetükkivalt nagu pornograafilise sisuga teosel.

15. Eelnevat silmas pidades on ekslik maakohtu väljendatud seisukoht, et erootiline kujutamisviis

avaldub kunstilise kujundi kaudu. Samas on kohus ka ise irdunud sellest seisukohast ja leidnud

seejärel sisuliselt, et teose erootiline sisu võib väljenduda ka tavaliste elusituatsioonide

kujutamises. Kolleegium nõustub maakohtu märgituga, et erootilise sisuga on KarS § 178 lg 1

mõttes muu hulgas selline teos, millel on kujutatud iseenesest laste tavapärast olekut või

tegevust (nt ujumine, basseini ääres kõndimine), kuid teoses on äratuntavalt keskendutud just

alasti laste kehade näitamisele ja salvestamisele ning teosel kujutatu muu tähendus on pea

olematu. Öeldust lähtudes on kohus veenvalt argumenteerinud, et mõnel M. Rästase lauaarvutist

leitud pildi- ja videofailil on kujutatud alla 14aastaseid poisse erootilises situatsioonis. Seejuures

arvestas maakohus põhjendatult kõnealuste piltide ja videote tausta, nendel kujutatud poiste

poose ja kujutamisviisi (kaamera keskendumine suguelunditele) ning samuti teoste käitlemise

laiemat raamistikku, sh seda, et pildid ja videod tegi M. Rästas ise, mille põhjust ja kasutamise

otstarvet ei ole ta veenvalt selgitanud. Ringkonnakohus jagas maakohtu neid seisukohti.

Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu otsus on põhjendatud ka M.

Rästase süüdimõistmises KarS § 178 lg 1 järgi.

16. Väite kohta, et apellatsioonikohus on ekspertiisitasu summat muutes lubamatult raskendanud

M. Rästase olukorda, selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Tartu Maakohtu 6. veebruari

2017. a määrusega rahuldati osaliselt SA Tartu Ülikooli Kliinikumi ambulatoorse

kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi tasu hüvitamise taotlus summas 950

eurot. Määruse vaidlustasid määruskaebe korras SA Tartu Ülikooli Kliinikumi eksperdid. Tartu

Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse 19. mai 2017. a otsusega, tühistades maakohtu

määruse ja osaliselt ka menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas Tartu Maakohtu

13. veebruari 2017. a otsuse ning rahuldades ekspertiisitasu hüvitamise taotluse täielikult.

17. KrMS § 384 lg 1 kohaselt on maakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise õigus

kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema

subjektiivseid õigusi või seaduslikke huve. Kuna ekspertide taotletava tasu

kindlaksmääramisega otsustatakse hüvitatava ekspertiisitasu suuruse üle, puudutab see siduvalt

ekspertide õigusi. Seepärast on ekspertidel kui menetlusvälistel isikutel KrMS § 384 lg 1 alusel

määruskaebeõigus kohtumääruse peale, millega määratakse kindlaks ekspertiisitasu. Ühtlasi

7(9)

1-16-5792

tähendab see, et ringkonnakohus on vaadanud õigesti läbi SA Tartu Ülikooli Kliinikumi

ekspertide määruskaebuse. Samuti märgib kolleegium, et KrMS § 191 lg 3 lubab

apellatsioonikohtul teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates uue

kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata, mistõttu

polnud kohus ekspertiisikulu hüvitamise otsustamisel seotud apellatsiooni piiridega. Seega on

ringkonnakohus määruskaebust rahuldades talitanud õigesti ka Tartu Maakohtu 13. veebruari

2017. a otsuse tühistamisel kriminaalmenetluse kulude väljamõistmist puudutavas osas ja KrMS

§ 191 lg 3 alusel uue menetluskulude hüvitamise otsustuse tegemisel.

18. Küll aga on ringkonnakohus jätnud ekslikult M. Rästase apellatsioonimenetluses kantud kulu

tema enda kanda. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337

lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus

tühistas osaliselt maakohtu otsuse, tehes KrMS § 337 lg 1 ps 4 sätestatud lahendi, tulnuks kohtul

M. Rästasel apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu jätta riigi kanda. Otsustades selle

kulu jätta süüdistatava enda kanda, on kohus jätnud ka ekslikult lahendamata kaitsja taotluse

apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks. Kolleegium loeb need vead

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa

ringkonnakohtu otsuse osalise tühistamise. Siiski ei too see kaasa kriminaalasja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks, kuna Riigikohus saab kõnealused puudused KrMS § 361

lg 1 p 7 alusel ise kõrvaldada. KrMS § 191 lg-tes 2 ja 3 sätestatut arvestades on ka

kohtupraktikas asutud seisukohale, et kui ringkonnakohus on jätnud kaitsja taotluse

apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramiseks lahendamata, võib Riigikohus selle

lahendada kriminaalasja ringkonnakohtule tagastamata (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. märtsi 2017. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-7-17, p 12).

19. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotlused jätta riigi kanda apellatsioonimenetluses valitud

kaitsjale makstud tasu kogusummas 760 eurot. Toimikule lisatud arvete kohaselt kulutas kaitsja

muu hulgas kriminaalasja materjalide, sh maakohtu otsuse analüüsimisele ja apellatsiooni

koostamisele kokku 10 tundi. Tunnitasu on kaitsjal 76 eurot. Riigikohtu järjepideva praktika

kohaselt saab valitud kaitsjale makstavat tasu käsitada menetluskuluna (KrMS § 175 lg 1 p 1)

üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu

menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle

hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. novembri 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-89-16, p 48). Taotletava tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas

kaitsja tehtud toimingud on vajalikud, nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu

mõistliku suurusega (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2016. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-90-16, p 16).

20. M. Rästase kaitsja apellatsioonis on vaidlustatud maakohtu otsus täies ulatuses, sh M. Rästase

süüdimõistmise, põhi- ja lisakaristuse kohaldamise ning kriminaalmenetluse kulude

väljamõistmise osas. Ringkonnakohus ei pidanud apellatsioonis esitatud väiteid põhjendatuteks

ja tühistas maakohtu otsuse ekspertide määruskaebuse rahuldamist silmas pidades üksnes osas,

mis puudutas menetluskulude hüvitamise otsustust. Riigikohtu hinnangul tuleb märgitut

arvestades lugeda M. Rästasele apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisele kulunud

põhjendatud ajaks 4 tundi. Arvestades ka seda, et kaitsja tunnitasu 76 eurot on mõistliku

suurusega, mõistab kolleegium KrMS § 185 lg 1 alusel M. Rästase kasuks riigilt välja

apellatsioonimenetluse kulude katteks 304 eurot.

21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 19. mai 2017. a otsuse osas, millega

8(9)

1-16-5792

ringkonnakohus jättis M. Rästase apellatsioonimenetluses kantud kulu tema enda kanda.

Tühistatud osas teeb Riigikohus uue otsuse, mõistes Eesti Vabariigilt M. Rästase kasuks välja

304 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Muus osas jätab

kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja kassatsioon jääb rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Peeter Roosma, Hannes Kiris, Paavo Randma

9(9)