2-17-11061/9 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Määruse tegemise aeg ja koht

9. november 2017. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-17-11061

Tsiviilasi

Korteriühistu Outokumpu 7 hagi Vitalii Petrovi ja Natalja

Kudryavtseva vastu 1367,44 euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 29. september 2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Korteriühistu Outokumpu 7 määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja: Korteriühistu Outokumpu 7

(registrikood: 11567069)

Vastustajad:

1. Vitalii Petrov (sünd. XXX)

2. Natalia Kudryavtseva (sünd. XXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 29. septembri 2017 määrus ning

saata

hagi

samale

maakohtule

menetlusse

võtmise

otsustamiseks.

2. Rahuldada Korteriühistu Outokumpu 7 määruskaebus.

Menetluskulude jaotus

3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel

lahendamisel.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Korteriühistu Outokumpu 7 (hageja) esitas Viru Maakohtule 20.07.2017 hagi Vitalii Petrovi ja

Natalia Kudryavtseva (kostjad) vastu võlgnevuse 1367,44 eurot väljamõistmiseks.

Maakohtu 25.07.2017 kohtumäärusega andis kohus hageja esindajale 14-päevase tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, s.o esitada nõuetekohane hagiavaldus, milles on märgitud, millest põhiosa koosneb,

millisel ajavahemikul on kostjad jätnud põhiosa maksmata ning tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks

olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Lisaks

kohustas kohus hageja esindajat esitama kostjate kirjalik nõusolek asja menetlemiseks Eesti kohtus

ning täpsed andmed kostjate elu- või viibimiskoha kohta, kuna kohtule teadaolevalt ei ole kostjate

elukoht Eesti Vabariigis. Kohus edastas 25.07.2017 kohtumääruses kohtule teadaolevad andmed

kostjate elukoha kohta. Kohus hoiatas hageja esindajat, et tähtajaks puuduse kõrvaldamata jätmisel

keeldub kohus hagivalduse menetlusse võtmisest.

Hageja esindaja esitas hagiavalduse täpsustused 04.08.2017.

05.09.2017 kohtunõudes selgitas kohus hageja esindajale, et hagiavalduse puudused on endiselt

kõrvaldamata, mh ei ole hageja esindaja esitanud kohtule täpseid andmeid kostjate elu- või

viibimiskoha kohta. Samuti ei ole hageja esindaja esitanud kostjate kirjalikku nõusolekut asja

arutamiseks Eesti kohtus.

Hageja esindaja esitas uued hagiavalduse täpsustused 11.09.2017 ja 14.09.2017.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Maakohus jättis 29.09.2017 määrusega hagi menetlusse võtmata. Menetluskulud jättis maakohus

hageja kanda.

Kohus andis 25.07.2017 kohtumääruses ja 05.09.2017 hageja esindajale tähtaja kohtualluvuse

põhjendamiseks ning kostjate kirjaliku nõusoleku esitamiseks asja arutamiseks Eesti kohtus. Kohtule

teadaolevalt ei ela võlgnikud aadressil Outokumpu 7, Kohtla-Järve, 30327 Ida-Viru maakond.

Kohtule esitatud ostu-müügilepingust nähtuvalt elavad võlgnikud aadressil XXX, Peterburi linn,

Venemaa Föderatsioon. Samuti on kohtule teadaolevalt võlgnikud Venemaa kodanikud. Hageja

mingeid täiendavaid andmeid kohtule hoolimata kohtunõuetest esitanud ei ole, vaid on märkinud, et

neile on hageja asukoht teadmata.

Kuna kostjad on Venemaa kodanikud ja nende tegelik elukoht on Venemaal, tuleb kohtualluvuse

määramisel juhinduda Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta

tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi Eesti-Vene õigusabileping) kohtualluvuse sätetest.

Tsiviilasi ei allu Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 kohaselt Eesti kohtule, kuna kostjad on

Venemaa kodanikud ja nende tegelik elukoht on Venemaal. Seetõttu keeldus maakohus TsMS § 371

lg 1 punktidest 1 ja 2 juhindudes, hagi menetlusse võtmisest.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada

ning hagiavalduse menetlusse võtta.

Määruskaebuse kohaselt tõlgendas maakohus valesti kehtivaid õigusnorme ja Eesti Vabariigi poolt

allakirjutatud

rahvusvahelisi

kokkuleppeid.

Muuhulgas

ignoreeris

kohus

Eesti-Vene

õigusabilepingut.

Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 kohaselt võib õigusabilepinguga ette näha asjaolusid, mis

lubavad pooltel käituda erinevalt artikli 21 lg 1 sätestatust.

Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 40 lõiked 1 ja 2 näevad ette artiklist 21 lg 1 erineva olukorra.

Hageja palub oma hagis mõista kostjatelt välja kahju, mille kostjad oma tegevusega korteriühistule

tekitasid.

Sündmused leidsid aset Eesti territooriumil ja olid seotud kostjate varaga aadressil XXX, Kohtla-

Järve. Seoses sellega ja vastavalt TsMS § 70 lg 1, lg 2, § 88, § 86 lg 1, Eesti-Vene õigusabilepingu

artikliga 40 lg 1 ja lg 2, olid Viru Maakohtul kõik alused selleks, et võtta menetlusse KÜ Outokumpu

7 poolt esitatud hagiavaldus

Aadressil XXX, Kohtla-Järvel asuva korteriomandi ostu-müügilepingus oli märgitud, et kostjad

elavad Venemaal. Hagejale ei ole teada kostjate täpne elukoht. Maakohus leidis ekslikult eeltoodud

asjaolude pinnalt, et kostjate elukoht on Venemaal.

Kostjad said korteriomanikeks 2014. aasta veebruaris. Seega juhindus kohus kostjate elukoha

määratlemisel 3 aastat vanadest andmetest.

Asjaolu, et hagejale ei ole teada kostjate asukoht, ei tähenda iseenesest, et nad ei saa elada Eesti

territooriumil muul aadressil, seda seejuures avalikustamata.

Kokkuvõttes leiab määruskaebuse esitaja, et kohus ei püüdnudki tuvastada kostjate tegelikku

asukohta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab maakohtu

määruse ning saadab hagi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

6. Asjas tuleb lahendada küsimus, kas maakohus võis Eesti-Vene õigusabilepingule tuginedes

keelduda hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse võtmast. Viidatud sätte järgi ei võta kohus

hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

Rahvusvahelise kohtualluvuse sätetega määratakse TsMS § 70 lg 1 järgi kindlaks see, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg 2 järgi allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle

lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui

seadusest või välislepingust ei tulene teisiti.

7. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 123 tuleneb, et rahvusvahelised lepingud omavad prioriteeti

riigisiseste seaduste (sh TsMS) suhtes. Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 1 sätestab, et ühe

lepingupoole kodanikel on teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes

samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. See kehtib ka vastavalt kummagi

lepingupoole seadusandlusele moodustatud juriidiliste isikute kohta.

Eeltoodust tulenevalt kohaldub kõnealune õigusabileping juhul, kui mõnel menetlusosalisel on Vene

Föderatsiooni kodakondsus. Praeguses asjas nähtub kohtule esitatud notariaalsest korteriomandi

müügi- ja asjaõiguslepingust (tl 20), et korteri omandanud kostjad Vitalii Petrov ja Natalia

Kudryavtseva olid tehingu tegemise ajal (27.02.2014) Vene Föderatsiooni kodanikud. Kuivõrd Eesti

rahvastikuregistris isikute kohta kanded puudusid ja puuduvad, on alust eeldada, et kostjad on

jätkuvalt Vene Föderatsiooni kodanikud, mistõttu järeldas maakohus õigesti, et asjas kohaldub Eesti-

Vene õigusabileping.

8. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja

kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabileping) artikli 21 lõike 1 esimese lause kohaselt, kui käesolev

leping ei näe ette teisiti, on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju,

kui kostjal on tema territooriumil elukoht.

Seega on kohtualluvuse kindlaksmääramisel oluline tuvastada kostjate elukoht.

Kriteeriumid, mille alusel saab määratleda isiku elukohta, sätestab tsiviilseadustiku üldosa seadus

(TsÜS) § 14 koostoimes Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (RVEÕS) §-ga 10, mille järgi füüsilise

isiku elukoha kindlaksmääramisel kohaldatakse Eesti õigust. TsÜS § 14 järgi on isiku elukohaks koht,

kus isik alaliselt või peamiselt elab (lg 1) ning elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (lg 2). Seega

võib isikul olla mitu elukohta ja igal elukohal on õiguslikult sama tähendus nagu ainsal elukohal. Isik

võib elada vaheldumisi kord ühes, kord teises kohas ning sel juhul on mõlemad elukohad tema

elukohaks (vt Riigikohtu 6. aprilli 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 13). Elukohaks ei ole

aga selline koht, kus isik viibib üksnes ajutiselt.

9. Maakohus on mitmes hagejale adresseeritud määruses rõhutanud, et kohtule teadaolevalt puudub

kostjatel Eesti Vabariigis elukoht ja nad elavad Venemaa Föderatsioonis. Ringkonnakohtule ei nähtu,

millel põhineb maakohtu veendumus. Tsiviilasja nr 2-17-11061 materjalide hulgas on üksnes

notariaalne leping, milles märgitu kohaselt on kostjate elukoht Vene Föderatsioonis. Samas on

notariaalne leping sõlmitud ajal, mil kostjad soetasid endale Eesti Vabariigis Kohtla-Järvel asuva

korteri ning seega tekkis kostjatel vähemalt võimalus kasutada korterit oma kas alternatiivse või ka

peamise elukohana. Vastavalt eelmärgitule võib isikul TsÜS § 14 kohaselt olla ka rohkem kui üks

elukoht. Seega asjaolu, et kostjate aadress on 2014. a sõlmitud notariaalse lepingu andmetel XXX,

Peterburi, Venemaa Föderatsioon, ei välista, et kostjad võivad vähemalt osa ajast elada Kohtla-Järvel

XXX korteris.

Hageja (korteriühistu) on kohtule kinnitanud, et tal ei ole võimalik kostjatega kontakteeruda, kuna tal

ei ole kostjate kontaktandmeid. Samas on hageja täpsustatud hagiavalduses viidanud, et kostjad on

korteriühistu KÜ Outokumpu 7 liikmed ja elavad korteris aadressil XXX Kohtla-Järvel.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja millegagi põhistanud oletust, et kostjatel võib olla Eesti

Vabariigis veel mõni teine elukoht, mida nad ei ole hagejale avaldanud. Juhul kui hageja soovib

tugineda väitele, et kostjad elavad Eesti Vabariigis, kuid hageja ei tea nende aadressi, siis tuleks

hagejal TsMS § 338 lg 3 järgi kohtule selgitada, mida ta on andmete teadasaamiseks teinud.

10. Isegi juhul, kui puudub alus pidada korterit XXX Kohtla-Järvel kostjate alternatiivseks elukohaks

TsÜS § 14 tähenduses ja kostjate peamiseks või ainsaks elukohaks on siiski Vene Föderatsioon, ei

ole iseenesest välistatud asja menetlemine Eesti kohtus.

Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lg 2 esimese lause kohaselt võivad lepingupoolte kohtud arutada

tsiviilasju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek.

Asja materjalide kohaselt on hagejal olemas ning ka kohtule esitatud kostjate e-posti aadressid:

V. Petrovi e-posti aadress on XX ja N. Kudryavtseva e-posti aadress on XXX. Samas ei nähtu

toimikust, et hageja või maakohus oleks püüdnud nimetatud e-posti aadressidel kostjatega

kontakteeruda ning saada neilt kas andmeid nende püsiva elukoha kohta või siis kirjalikku nõusolekut

asja arutamiseks Eesti kohtus.

TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse

võtmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul tuli maakohtul olukorras, kus hagi menetlusse võtmisel

tekkis küsimus, millisele kohtule Eesti-Vene õigusabilepingu järgi asi allub, eeltoodud asjaolud välja

selgitada, küsides kohtualluvuse üle otsustamiseks kostjate seisukohta (vt selle kohta ka Riigikohtu

21. novembri 2012. a määrus nr 3-2-1-123-12. p 11). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

kostjate seisukoha väljaselgitamiseks mõistlikke pingutusi teinud. Riigikohus on osundanud kohtu

mõistlike pingutuste mõistele andmete leidmisel 31. märtsil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-179-14 tehtud

määruse p-des 11 ja 12, pidades seda suuremahuliste ja erinevate järelpärimistoimingute ja

kättetoimetamise katsete kogumiks.

Praegusel juhul on maakohus tuvastanud kostjate elukoha Vene Föderatsioonis ning toimiku

materjalide kohaselt oli kohtule teada nii kostjate e-posti kui ka elukoha aadress Peterburis. Eeltoodut

arvestades ei olnud kohtul ülemääraselt keeruline ega koormav küsida kostjatelt seisukohta

kohtumenetluse toimumise koha osas.

Ülaltoodust tulenevalt on maakohus keeldunud ennatlikult TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse

võtmast ning asi tuleb saata menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule.

11. Kõnealuse õigusabilepingu artikli 21 lõiked 1 ja 2 sätestavad kummagi lepingupoole kohtutele

pädevuse arutada tsiviil- ja perekonnaasju, kusjuures hagejal on võimalus esitada oma nõue kostjate

elukoha järgsele kohtule Vene Föderatsioonis või kostjate kirjalikul nõusolekul Eesti kohtule. Seega

on põhjendamatud hageja väited selle kohta, nagu võiks Eesti-Vene õigusabilepingu art 21 lõiked 1

ja 2 kujutada endast vastuolu Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kohtusse pöördumise õigusega ning

Põhiseaduse §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud TsMS § 663 lõiget 3 ning ei ole toimetanud

määruskaebust kostjatele kätte. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-123-12 p-s 11 asunud seisukohale,

et igal juhul tulnuks kostjatele kätte toimetada hageja esitatud määruskaebus maakohtu määruse

peale, kuna määruskaebuse lahendamine puudutas otseselt kostjate huve ning kostjatele tulnuks

tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht.

12. Ebaõige on määruskaebuses toodud väide, et Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 40 lõigete 1 ja 2

kohaselt on kohtualluvus Eesti kohtul.

Eesti-Vene õigusabilepingu artikli 40 lõiked 1 ja 2 reguleerivad kahju hüvitamise nõuetele kohalduvat

õigust, mitte kohtualluvust. Artikkel 40 lg 3 sätestab ka kohtualluvuse.

Käesoleval juhul ei ole Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 40 asjakohane, kuna hagis toodud nõue

on korteriomaniku vastu esitatud kohustuse täitmise nõue, mitte kahju hüvitamise nõue artikli 40

tähenduses.

13. Ringkonnakohus jätab rahuldamata määruskaebuses toodud taotluse hagi menetlusse võtmiseks,

kuna hagi menetlusse võtmise otsustamine on maakohtu pädevuses.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/