2-16-16048/16 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-16-16048

Määruse kuupäev

Tartu, 8. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants

Kull, Jaak Luik, Malle Seppik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aleksandr

Šaljapini

pärandvara

(pankrotis)

pankrotihalduri Terje Eipre kinnistamisavaldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksandr Šaljapini pärandvara (pankrotis) pankrotihalduri

Terje Eipre määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Aleksandr Šaljapini pärandvara (pankrotis)

pankrotihaldur Terje Eipre

Avaldaja Swedbank AS

Avaldaja Danil Katkov

Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. veebruari 2017. a määruse resolutsioon tsiviilasjas

nr 2-16-16048 muutmata, kuid muuta osaliselt määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud Aleksandr Šaljapini

pärandvara (pankrotis) kanda.

3. Arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Notar Robert Kimmel edastas 16. septembril 2016 Tartu Maakohtu kinnistusosakonnale

Aleksandr Šaljapini pärandvara pankrotihalduri Terje Eipre (pankrotihaldur), Swedbank AS-i

(hüpoteegipidaja) ja Danil Katkovi (ostja) kinnistamisavaldused, millega pankrotihaldur palus

kustutada Paldiskis asuva korteriomandi kohta avatud kinnistusregistri registriosa kolmandast jaost

märkused käsutuskeelu ja kinnisasja omaniku pankroti väljakuulutamise kohta, pankrotihaldur ja

2-16-16048

hüpoteegipidaja palusid kustutada neljandast jaost hüpoteegipidaja kasuks sisse kantud hüpoteegi

ning pankrotihaldur ja ostja palusid kustutada teisest jaost kande senise omaniku kohta ja kanda

kinnisasja ainuomanikuna kinnistusraamatusse ostja.

Paldiskis asuva korteriomandi omanik oli Aleksandr Šaljapin (pärandaja), kes kanti 12. veebruaril

2002 registriosa avamisel ainuomanikuna kinnistusraamatusse. Pärandaja suri 1. novembril 2011.

Pärandvara hooldaja T. Saarma esitas 7. juulil 2015 Harju Maakohtule pärandaja pärandvara

pankrotiavalduse. Harju Maakohus kuulutas 17. septembri 2015. a määrusega pärandvara pankroti

välja ja määras pankrotihalduriks Terje Eipre, kes enne täitis ka ajutise halduri ülesandeid.

Pankrotihaldur tegi pankrotimenetluse käigus kindlaks pärandvara koosseisu. Pärandvara

(pankrotivara) hulgas on Paldiskis asuv korteriomand. Pankrotihaldur allkirjastas pärandvara

esindajana 16. septembril 2016 notariaalse korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu, millega

korteriomand müüdi ostjale. Samas lepingus lepiti kokku kustutada märkused käsutuskeelu ja

pankroti väljakuulutamise kohta ning sissekantud hüpoteek.

2. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 4. oktoobri 2016. a kandemäärusega

kinnistamisavalduse käiguta ning kohustas pankrotihaldurit esitama 6. aprilliks 2017

kinnistusosakonnale omandiõiguse tunnistuse, millest nähtub, et korteriomand on pärandaja

lahusvara, või pärandaja abikaasa K. Šaljapina notariaalselt kinnitatud nõusoleku korteriomandi

omandi ülekandmiseks 16. septembril 2016 sõlmitud lepingu alusel.

Määruse kohaselt on avalduste rahuldamine takistatud, sest rahvastikuregistri andmetel oli pärandaja

alates 26. novembrist 1982 kuni oma surmani abielus. Kuna abieluvararegistris ei ole kandeid

abieluvaralepingu kohta, võib korteriomand olla pärandaja ja tema abikaasa ühisvara.

Perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 6 järgi eeldatakse varaeseme ühisvara hulka kuulumist, kuni ei ole

tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega võib kinnistusraamatu kanne

korteriomandi omaniku kohta olla ebaõige.

Pankroti väljakuulutamise määruse kohaselt tuvastas ajutine haldur, et korteriomand on pärandaja ja

tema abikaasa ühisvara. Pärandaja sõlmis 7. augustil 2007 hüpoteegipidajaga hüpoteegi seadmise

lepingu, milles kinnitas, et ta ei ole abielus ega olnud abielus korteriomandi omandamise ajal,

samuti seda, et korteriomand ei ole abikaasade ühisvara. Lepingus on märgitud, et notar tegi andmed

kindlaks passi andmete alusel. 16. septembri 2016. a lepingus ei ole notar märkinud, kas

korteriomand on pärandaja lahusvara või kuulub pärandaja ja tema abikaasa ühisvara hulka.

Kinnistusosakonnale ei ole esitatud nende andmete kinnitamiseks pärimistunnistust.

Kuna kohtunikuabi selliseid asjaolusid ise kindlaks ei tee, tuleb kinnisasja omandi ülekandmiseks

esitada kinnistusosakonnale kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 631 lg-te 3–5 järgi omandiõiguse

tunnistus või KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi abikaasa kui puudutatud isiku nõusolek omandiõiguse

üleminekuks.

3. Pankrotihaldur esitas kinnistusosakonna kandemääruse peale määruskaebuse, milles palus

kandemääruse tühistada ja teha uue määruse, millega kinnistamisavaldused rahuldada.

Määruskaebuse kohaselt leidis kinnistusosakond ekslikult, et kandeavaldust ei saa rahuldada, kuna

kinnistusosakonnale ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks, et korteriomand on pärandaja

lahusvara. Kuna pankrotihaldur müüb pankrotiseaduse (PankrS) § 135 lg 1 järgi pankrotivara

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses ettenähtud erisusi, sai

pankrotihaldur asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 järgi eeldada kinnistusraamatusse kantud andmete

õigusust. Pärandaja ainuomandit kinnitab ka asjaolu, et tema abikaasa ei ole taotlenud

2(7)

2-16-16048

kinnistusraamatu kande parandamist ja enda omanikuna kinnistusraamatusse kandmist. Ajutine

haldur ei ole tuvastanud, et korteriomand oli pärandaja ja tema abikaasa ühisvara; see oli halduri

esialgne hinnang. Halduril puuduvad igasugused dokumendid või muud tõendid isikute varasuhete

kohta; abieluvararegistris andmed puuduvad. Pärandaja kinnitas 7. augustil 2007 sõlmitud hüpoteegi

seadmise lepingus, et korteriomand on tema ainuomandis, ning kinnistusosakond kandis

korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse pärandaja tema abikaasa nõusolekut küsimata.

4. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle

rahuldamata ja andis kaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 6 ja lg 61 p 3 alusel

lahendamiseks Harju Maakohtu kohtunikule. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis

selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. veebruari 2017. a määrusega maakohtu kinnistusosakonna

määruse muutmata. Määruskaebuse menetlemise kulud jättis ringkonnakohus määruskaebuse esitaja

kanda, märkides, et määruskaebuse menetlemisel ei ole tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Määruse kohaselt selgitab kinnistamisavalduse läbivaatamisel kinnistamiseks pädev isik KRS § 46

lg 1 järgi välja, kas KRS § 35 järgi nõutavad dokumendid on vastavas vormis esitatud ja kas

kinnistusraamatusse kantud või märkega tagatud õigustest või seadusest tulenevalt ei ole

kinnistamine välistatud. Kui kinnistamisavalduses esineb kande tegemist takistav puudus või

puudub vajalik dokument, määrab KRS § 46 lg 3 järgi kande tegemiseks pädev isik tähtaja puuduse

kõrvaldamiseks.

Kohtunikuabi leidis, et kinnistamisavalduse rahuldamist takistab asjaolu, et korteriomand võib

kuuluda abikaasade ühisvara hulka. Sellises olukorras juhtis kohtunikuabi õigesti tähelepanu sellele,

et kui pankrotihaldur soovib kinnistusraamatus korteriomandi kohta tehtud omanikukannet muuta,

tuleb tal esitada dokument, millest nähtub, et korteriomand on pärandaja lahusvara (ainuomandis),

või juhul, kui korteriomand on siiski abikaasadel ühisvaras, esitada abikaasa nõusolek

omanikukande muutmiseks. Kohtunikuabi juhtis õigesti tähelepanu sellele, et PKS § 27 lg 6 järgi

loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine

abikaasa lahusvara hulka. See eeldus kehtib ka enne 1. juulit 2010 omandatud esemetele (enne

1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 1). Pankrotihaldur ei ole vaidlustanud asjaolusid, et

korteriomand omandati pärandaja abielu ajal ja et abieluvararegistrist nähtuvalt ei ole abikaasad

sõlminud abieluvaralepingut, millega oleks kokku lepitud varalahususes või korteriomandi

kuulumises pärandaja lahusvara hulka. Sellest tulenevalt juhtis kohtunikuabi õigesti tähelepanu

sellele, et kui pankrotihalduri arvates on tegemist pärandaja lahusvaraga, tuleb tal esitada selle kohta

nõutavas vormis dokumendid. Kuna kohtunikuabi pidi lähtuma eeldusest, et korteriomand kuulub

abikaasade ühisvara hulka, ei võinud ta kandeavaldust rahuldada ilma teise abikaasa nõusolekuta

(KRS § 35 lg 1 p 2, KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 3). Seega andis kohtunikuabi pankrotihaldurile

põhjendatult täiendava tähtaja alternatiivselt pärandaja abikaasa nõusoleku esitamiseks.

Pankrotihaldur ei saanud korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingut sõlmides eeldada

kinnistusraamatu andmetele tuginedes, et pärandaja on kinnisasja ainuomanik. Kuigi AÕS § 56 lg 1

järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, ei tähenda see, et pankrotihaldur või

kohtunikuabi saaks tugineda sellele eeldusele, kui rahvastikuregistri ja abieluvararegistri andmed

viitavad sellele, et kinnistusraamatu kanne on ebaõige, sest perekonnaseaduse alusel on tekkinud

abikaasade ühisomand kinnisasjale. Pankrotihaldur juhtis iseenesest õigesti tähelepanu sellele, et

täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte järgi saavad kohtutäitur ja sissenõudja tugineda AÕS § 56

3(7)

2-16-16048

lg-s 1 sätestatud eeldusele ning seetõttu saab kohtutäitur pöörata sissenõude ka abikaasade ühisvara

hulka kuuluvale kinnisasjale, kui kinnistusraamatu kandest nähtuvalt on kinnisasja omanikuks

üksnes võlgnik. Eeltoodu ei tähenda, et AÕS § 56 lg-s 1 sätestatud eeldusest saab lähtuda ka

pankrotihaldur, kelle õiguslik positsioon on pankrotimenetluse seadustiku järgi erinev kohtutäituri

omast, või kohtunikuabi kinnistamismenetluses, eriti juhul, kui on teada asjaolud, mis viitavad

kinnistusraamatu kande ebaõigsusele. Kohtunikuabi peab kinnistamisavalduse läbivaatamisel

selgitama mh välja, et kinnistamine ei ole seadusest tulenevalt välistatud (KRS § 46 lg 1 p 2).

Registriasjad on TsMS § 475 lg 1 p 10 järgi hagita asjad ning nende asjade lahendamisel peab kohus

olema aktiivne ning TsMS § 477 lg 7 kohaselt kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse

tõendatust ka juhul, kui selle kohta ei ole esitatud vastuväiteid, ning vajadusel nõudma avaldajalt

tõendite esitamist või koguma neid omal algatusel. Kinnistusraamatuseaduses sätestatud asjaõiguse

kinnistusraamatuvälise ülemineku korral (sh abikaasade ühisomandi tekkimise korral) on

kinnistusosakonnal aktiivse tegutsemise kohustus, sh kohustus parandada KRS § 651 lg-te 1 ja 6

järgi ebaõige kanne asjaõiguse uue omaja kinnistamisavalduse alusel või sellise avalduse esitamata

jätmise korral kohustada asjaõiguse omajat esitama vastavat avaldust ning nõutavaid dokumente.

Seega ei oleks kohtunikuabi tuginemine registrimenetluses valele kinnistusraamatu kandele

kooskõlas kinnistusraamatuseaduse mõttega.

Eeltoodut ei muuda ka pankrotihalduri väited, et ajutisel halduril ei olnud piisavalt teavet selle

kohta, et otsustada, kas korteriomand on abikaasade ühisomandis või pärandaja ainuomandis.

Ajutise halduri seisukoht ei ole asja lahendamisel oluline, sest kohtunikuabi juhindus eelkõige

registrimenetluses kontrollitud andmetest. Samuti ei ole oluline, et kohtunikuabi on hüpoteegi

seadmise lepingu alusel kandnud korteriomandit koormava hüpoteegi kinnistusraamatusse ilma

pärandaja abikaasa nõusolekuta. Hüpoteegikanne võib esitatud asjaoludel olla ebaõige, kuid

praeguses asjas ei ole see oluline.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu määruse ja maakohtu kinnistusosakonna kandemääruse ning rahuldada notari

maakohtu kinnistusosakonnale esitatud kinnistamisavalduse. Pankrotihaldur palub määrata kindlaks

tema apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulu ning mõista riigilt välja 1267 eurot 20 senti

ning viivise sellelt summalt alates lahendi jõustumisest kuni summa tasumiseni.

Määruskaebuse kohaselt on asjas kohaldatud valesti AÕS § 56 lg-t 1 ja rikutud TsMS § 475 lg 1

p 10. Kinnistusraamatu andmetel on vaidlusalune korteriomand pärandaja ainuomandis ning

pankrotihaldur võis lähtuda kinnistusraamatu andmete õigsusest. Pankrotihaldur ei saa hinnata

kinnistu kuuluvust ega kande õigsust. Kinnistusraamatust ei nähtu, et korteriomand on abikaasade

ühisvaras PKS § 24 lg 2 ja § 25 järgi. AÕS § 56 lg-s 1 sätestatud kinnistusraamatusse kantud

andmete õigsuse eeldus kehtib mh pankrotimenetluses. Pankrotimenetluses tuleb eeldada

kinnistusraamatu kande õigsust, kui võlgniku vara kuuluvust ei ole vaidlustatud. Seega ei pea

pankrotihaldur esitama omandiõiguse tunnistust ega pärandaja abikaasa nõusolekut.

7. Teised menetlusosalised ei avaldanud määruskaebuse kohta seisukohta.

8. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja 29. mai 2017. a määrusega

lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4(7)

2-16-16048

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 ning § 695 alusel tuleb osaliselt muuta

ringkonnakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

10. Tsiviilasjas tuvastatud asjaolude ja toimiku materjalide kohaselt on pärandaja olnud abielus

alates 26. novembrist 1982 kuni oma surmani 1. novembril 2011. Pärandaja on 12. veebruaril 2002

kantud ainsa omanikuna kinnistusraamatusse selle kinnistu suhtes, mille kohta sõlmiti pärandaja

pankrotimenetluses 16. septembril 2016 notariaalselt tõestatud müügileping. Abieluvararegistrist

nähtuvalt ei ole abikaasad sõlminud abieluvaralepingut, millega oleks kokku lepitud varalahususes

või korteriomandi kuulumises pärandaja lahusvara hulka. Nimetatud asjaolude põhjal on

pankrotimenetluses müüdud kinnistu uue omaniku (jt lepingudokumendis kokku lepitud

õigusmuudatuste) kinnistusraamatusse kandmise menetluses kohtutel tekkinud kahtlus, et kinnistu

kuulus abikaasade ühisvara hulka.

11. PankrS § 55 lg 3 p 1 kohaselt korraldab pankrotimenetluse käigus pankrotivara müüki

pankrotihaldur. PankrS § 135 lg 1 kohaselt müüb haldur pankrotivara täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras, arvestades pankrotiseaduses sätestatud erisusi. Pankrotiseadus sätestab haldurile

kinnistu müümiseks kaks võimalust. Esiteks toimub PankrS § 136 lg 1 kohaselt pankrotivara müük

enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti.

Teiseks võimaldab PankrS § 137 halduril müüa võlausaldajate üldkoosoleku ettekirjutuse alusel või

pankrotitoimkonna nõusolekul vara enampakkumiseta, kui selline viis annab suuremat kasu.

Kuna enampakkumine toimub täitemenetluse seadustikus sätestatud korras, tuleb ka selle

õiguslikele tagajärgedele vähemalt üldjuhul kohaldada täitemenetluses toimuvale enampakkumisele

kehtivaid tagajärgi. Nii on Riigikohus viitega täitemenetluse seadustiku (TMS) §-le 156 (omand

enampakkumisel müüdud kinnisasjale tekib enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande

tegemisega) leidnud, et kohtutäituri korraldataval enampakkumisel ei sõlmita eraõiguslikku

müügilepingut, vaid müüdav kinnisasi omandatakse avalik-õigusliku toimingu alusel tehtava kande

tulemusel (vt Riigikohtu 21. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-12, p 12; Riigikohtu

9. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-04, p 15). Ka pankrotimenetluses koostatakse

PankrS § 136 lg 4 esimese lause kohaselt enampakkumise kohta akt ning kolleegiumi hinnangul

omandatakse müüdav kinnisasi avalik-õigusliku toimingu alusel.

12. Praeguses tsiviilasjas on notar tõestanud 16. septembril 2016 tehingu, milles müüjana on

märgitud pärandaja pärandvara (pankrotis), esindajana tegutseb pankrotihaldur (tl 36). Vastuseks

Riigikohtu järelepärimisele on pankrotihaldur teatanud, et tehing toimus üldkoosoleku nõusolekul

PankrS § 137 alusel.

12.1. Pankrotiseadus ei reguleeri sõnaselgelt küsimust, millisel õiguslikul alusel tekib omand

PankrS §-s 137 sätestatud müügiviisi kasutamise korral. PankrS § 135 lg 2 esimene lause näeb ette

võimaluse, et füüsilisest isikust võlgnik müüb pankrotivara hulka kuuluva vallasasja või õiguse ise

(mis on TMS § 102 lg 6 ja § 157 kohaldamise kaudu käsitatav võlaõigusliku, s.o eraõigusliku

müügina), aga PankrS § 137 sellisele õigusele ei viita. Kolleegiumi arvates reguleerib PankrS § 137

sellist müüki halduri poolt, mille korral sõlmitakse võlaõiguslik müügileping ja asjaõigusleping,

mille peab AÕS § 641, § 119 lg 1 ja § 120 lg 1 kohaselt tõestama notar. Müüjaks on sel juhul

pankrotihaldur, kes käsutab pankrotivara PankrS § 36 lg 1 alusel. Pankrotihaldur ei ole tehingus

pankrotivõlgniku esindaja.

12.2. Seega ei ole ka 16. septembri 2016. a tehingu korral tegemist omandamisega avalik-õigusliku

toimingu alusel, vaid eraõigusliku tehinguga. Kolleegium märgib lisaks, et kui omand tekib

5(7)

2-16-16048

enampakkumisel, siis on kinnisasja koormavate õiguste kustutamine reguleeritud seadusest tuleneva

tagajärjena, vt PankrS § 139 lg-d 2−4, täitemenetluses TMS § 158. PankrS § 139 lg 5 esimeses

lauses aga sätestatakse, et kui kinnisasja ei müüda enampakkumisel, on kinnisasja koormavate

õiguste kustutamiseks vajalik õiguse omaja nõusolek. Ka see tagajärg viitab PankrS § 137 järgse

müügi eraõiguslikule iseloomule. PankrS § 139 lg-s 5 sätestatu tõttu ei saa ka kohaldada TMS § 101

lg-t 7, milles on muul viisil müügi õiguslikele tagajärgedele üldjuhul ette nähtud enampakkumise

tagajärgede kohaldamine.

13. Kolleegium leiab, et kohtud on asja lahendamisel ekslikult jätnud tähelepanuta PKS § 31 lg-s 1

sätestatu; selles osas tuleb kohtulahendite põhjendusi täiendada. PKS § 31 lg 1 kohaselt on abikaasa

nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud

juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab.

Riigikohus on leidnud, et selline nõusolekuta tehing välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või

piiratud asjaõiguse heauskse omandamise (vt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-127-13, p 22; Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-11, p 14).

14. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas kohtunikuabi peab kontrollima kandemenetluses

PankrS § 137 alusel tehtud käsutustehingu võimalikku tühisust, seda vähemalt ulatuses, mis on

kooskõlas kandemenetluse olemusega.

Üldjuhul on kandemenetlus formaliseeritud menetlus, milles esitatud dokumente kontrollitakse

formaalselt, ning selles menetluses ei saa lahendada võimalikke õigusvaidlusi isikute vahel, mida

saab lahendada üksnes hagimenetluses (vt ka Riigikohtu 27. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-97-11, p 29). Samas on registriasjad TsMS § 475 lg 1 p 10 järgi hagita asjad ning nende

asjade lahendamisel peab kohus olema aktiivne. Tulenevalt TsMS § 477 lg-st 7 peab kohus

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui avalduse kohta ei ole

esitatud vastuväiteid. Vajaduse korral nõuab kohus avaldajalt tõendite esitamist või kogub neid omal

algatusel (vt ka Riigikohtu 20. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-15, p 10).

15. Oluline on praeguses kandemenetluses see, et kuna PankrS § 137 järgne tehing on olemuslikult

tavapärane võlaõiguslik (kohustus)tehing, millele järgneb käsutustehing omandi üleandmiseks,

kehtivad sellele (erinevalt vara enampakkumisel müümisest) ka PKS § 31 lg-s 1 sätestatud

tagajärjed, millele on viidatud praeguse määruse p-s 13, s.o teise abikaasa nõusolekuta tehtud

käsutustehingu tühisus.

15.1. Käsutustehingu võimaliku tühisuse aspektist juhib kolleegium tähelepanu ka AÕS § 561

lg-le 1, mille järgi, kui isik tehinguga omandab kinnisomandi või piiratud asjaõiguse

kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema

suhtes õigeks, välja arvatud juhul, kui kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse vastu on

kinnistusraamatusse kantud vastuväide või kui omandaja teadis või pidi teadma, et

kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged.

15.2. Heauskse omandamise üheks eelduseks AÕS § 561 lg 1 alusel on aga käsutustehingu kehtivus,

st see ei või olla mh tühine. Sellisel juhul oleks tehtav kinnistusraamatu kanne omaniku kohta

ebaõige AÕS § 65 lg 1 mõttes. Riigikohus on leidnud, et heauskne omandamine on võimalik vaid

juhul, kui käsutustehing on kehtiv (vt nt Riigikohtu 13. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-127-13, p 20). Ka seda asjaolu tuleb käsutustehingu kontrolliõiguse ulatuse üle

otsustamisel arvestada, vt allpool määruse p 15.4.

6(7)

2-16-16048

15.3. Kolleegium leiab, et arvestada tuleb PKS § 31 lg-s 1 sätestatud imperatiivset tagajärge ning

sellest lähtuvat eesmärki kaitsta PankrS § 137 järgse tehingu korral ka pankrotivõlgniku abikaasa

õigusi. Seetõttu kehtib kandemenetluses kohtunikuabi jaoks PKS § 27 lg 6 esimese lause järgne

eeldus (ja lähtuda ei saa AÕS § 56 lg 1 eeldusest), mille kohaselt loetakse varaese abikaasade

ühisvara hulka kuuluvaks, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kuna

tuvastatud asjaoludel omandati kinnistu abielu ajal ja abieluvararegistrisse ei olnud tehtud kannet

lahusvara kohta, pidi kohtunikuabi eeldama kinnistu kuulumist ühisvara hulka ning määrama

avaldajale puuduste kõrvaldamise tähtaja teise abikaasa nõusoleku esitamiseks.

15.4. Kolleegium märgib, et PKS § 31 lg 1 järgne tagajärg ei võimaldaks kinnistu ostnud isikul seda

ka heauskselt omandada. Kui sissekandmine toimuks ilma abikaasa nõusolekuta ja selle olemasolu

kontrollimiseta, tekiks ostja sissekandmisel eelduslikult vale kanne, mis ei tekitaks omandit.

Ebaõige kande tegemise riski (mis on praeguse juhuga sarnastel juhtudel suur) tuleb kohtunikuabil

võimaluse korral vältida. Nii on Riigikohus leidnud, et kinnistusraamatu kanded peavad olema

arusaadavad, vastuoludeta ja realiseeritavad ning seetõttu on õige kinnistusosakonna kriitiline

suhtumine kannetesse, mis võivad hiljem tekitada segadust ja vaidlusi (vt Riigikohtu 13. veebruari

2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-06, p 13).

16. Riigikohus on varem leidnud, et kohtunikuabil võis pärimismenetluses tekkida kahtlus, et

kinnistu on ühisvara hulgas, kuigi kinnistusraamatusse oli kantud vaid üks abikaasadest, ning et

kohtunikuabi oleks pidanud sel juhul asjaolusid täpsustama ja andma tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks (vt Riigikohtu 20. jaanuari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-15, p 10).

Praeguses asjas ongi kohtunikuabi selliselt toiminud ja ringkonnakohus on jätnud õigesti

kohtunikuabi määruse tühistamata.

17. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel Aleksandr Šaljapini

pärandvara (pankrotis) kanda. Ringkonnakohus on märkinud, et toimiku materjalide kohaselt ei ole

teistel menetlusosalistel tekkinud asjas kulusid, mida määruskaebuse esitaja peaks hüvitama.

Selliseid kulusid ei ole tekkinud ka kassatsioonimenetluses.

18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel riigituludesse.

Villu Kõve

Peeter Jerofejev

Henn Jõks

Ants Kull

Jaak Luik

Malle Seppik

Tambet Tampuu

7(7)