2-16-10124/40 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21610124

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu FinEst Metallid hagi Nordea Bank AB (Eesti

filiaali kaudu) vastu täitmise tuvastamiseks ja 2008 euro

23 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

7847 eurot 25 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing FinEst Metallid, esindaja vandeadvokaat

Rene Varul

Kostja Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu), esindajad

vandeadvokaadid Ksenia Kravtšenko ja Kari-Paavo Koch

Asja läbivaatamise kuupäev

16. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21610124.

2. Tühistada Harju Maakohtu 10. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21610124 osas,

milles maakohus mõistis Osaühingu FinEst Metallid kasuks Nordea Bank AB-lt (Eesti

filiaali kaudu) välja 661 eurot 25 senti, resolutsiooni ja õiguslike põhjenduste osas.

3. Teha osaliselt uus otsus ja jätta Osaühingu FinEst Metallid hagi Nordea Bank AB

(Eesti filiaali kaudu) vastu 2008 euro 23 sendi saamiseks tervikuna rahuldamata.

4. Saata tsiviilasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks Osaühingu FinEst Metallid

täitmise tuvastamise nõude, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.

5. Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebus ja apellatsioonkaebus

rahuldada osaliselt.

6. Tagastada Advokaadibüroo Turnstone OÜ-le Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu)

eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-16-10124

1. Osaühing FinEst Metallid (hageja) esitas 1. juulil 2016 Harju Maakohtule hagi Nordea Bank AB

(Eesti filiaali kaudu, kostja) vastu, milles palus tuvastada, et 11. märtsil 2016 hageja võõrandatud

kinnistu (registriosa nr 4249106, kinnistu) müügisumma, sh 7186 eurot, on läinud tervikuna

kostjaga sõlmitud laenulepingu nr 0932121622400 järgi laenu tagasimakseks, ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja 1852 eurot 25 senti. 26. juulil 2016 esitatud hagi täpsustuse järgi palus hageja

mõista kostjalt välja 2008 eurot 23 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel kinnitas Pärnu Maakohus 23. novembri 2015. a määrusega hageja saneerimiskava.

Saneerimiskava kohaselt olid kostja kui hageja võlausaldaja nõuded koondatud esimesse rühma

pandiga tagatud nõuetena, mille täitmine ajatati 30. juunini 2019. Saneerimiskavasse sisestati

nõuded kostja esitatud andmete alusel. Kostja nõuded tulenesid poolte vahel sõlmitud

laenulepingutest nr 09321216224 (laenuleping I) ja 0932121622400 (laenuleping II), mida

käendasid vastavalt Maaelu Edendamise Sihtasutus (MES) ja Sihtasutus KredEx (KredEx). Hageja

müüs 11. märtsil 2016 kinnistu hinnaga 20 000 eurot. Müügilepingu kohaselt tehakse kinnistu

müügihinna kaudu laenulepingu II alusel laenu tagasimakse 20 000 eurot. Seega pidi 20 000 eurot

minema konkreetse laenu jäägi vähendamiseks. Kostja teatas aga, et saadud rahast läks 7186 eurot

MES-ile ja KredEx-ile käendustasude katteks. Seega vähendas kostja põhjendamatult laenujääki

kokkulepitud 20 000 euro asemel vaid 12 814 euro võrra. Laenulepingutes olid pooled küll leppinud

kokku, et hageja maksab kostjale teatud protsendina käendajate käendustasusid, kuid

saneerimiskava kinnitamisega on laenulepingud n-ö külmutatud ja saneerimiskavaga on loodud uus

võlasuhe, mille täitmine toimub kava järgi. Kui saneerimiskava täidetakse, loetakse täidetuks ka

varem sõlmitud laenulepingud. Kui kostja oleks soovinud saneerimiskavasse lülitada käendustasude

nõudeid, oleks ta pidanud sellest teada andma. Seetõttu ei saa kostja esitada käendustasude nõudeid

ega saanud müügilepingust saadud raha kasutada käendustasude maksmiseks. Hageja on

saneerimiskava nõuetekohaselt täitnud. Isegi kui jätta arvestamata saneerimiskava, on pooled

müügilepingus määranud, et kogu raha läheb laenulepingu II alusel laenu tagasimakseks.

Kostja debiteeris 2016. a jaanuarist juulini hageja kontot 2008 euro 23 sendi ulatuses, mille

selgitusena on ta viidanud samade käendajate tagatistasudele. Hageja nõuab selle raha tagastamist.

Saneerimise regulatsiooni kohaselt ei saa kostja nõuda hagejaga sõlmitud laenulepingute täitmist

ehk kokkulepitud käendustasude maksmist. Kostja saab nõuda vaid saneerimiskava täitmist.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et laenulepingu II kohaselt tasub ta KredEx-ile tagatistasu vastavalt käenduslepingu

tingimustele. Kostjal oli õigus debiteerida KredEx-i tasud hageja kontolt KredEx-i arve saamisel.

Tulenevalt saneerimisseaduse (SanS) § 45 lgst 4 ja laenulepingu II p 10 lgst 3 kehtis kokkulepe

edasi, sest käendustasude maksmine oli saneerimiskava väline kokkulepe, mis oli seotud

olemasolevate tagatiste säilimisega ega olnud ümberkujundatav või muudetav saneerimiskavaga.

Kostjal oli käenduslepingu alusel õigus nõuda hagejalt käendajale makstud tasude hüvitamist. Ka

laenuleping I kehtis käendustasu maksmise osas edasi, sest tegemist oli olemasolevate tagatiste

säilitamisele suunatud kokkuleppega. Laenulepingutest tulenevaid nõudeid tagas kinnistule seatud

hüpoteek. Kostja edastas saneerimisnõustajale korrektsed andmed selle kohta, mis kohustused olid

hagejal tulenevalt laenulepingutest, ning arvelduskonto kohta. Samuti ei esitanud hageja

tahteavaldust, et anda kogu kokkulepitud summa laenulepingu II alusel laenu tagasimakseks.

Lepingus on viidatud ka teenustasu võlgade tasumisele. Kuna hüpoteek ei taganud mitte üksnes

laenulepingu põhiosa, vaid kõiki võimalikke muid kohustusi, mis olid hagejal kostja vastu, oli

käendustasude maksmine õiguspärane ega rikkunud hageja õigusi. Hageja juhatuse liige oli teadlik,

et käendustasud tuleb tasuda väljaspool saneerimismenetlust.

2(10)

2-16-10124

3. Harju Maakohus rahuldas 10. märtsi 2017. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et hageja

11. märtsil 2016 võõrandatud kinnistu müügisumma, sh 7186 eurot, on läinud tervikuna kostja

sõlmitud laenulepingu II järgi laenu tagasimakseks, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

661 eurot 25 senti. Kohus võttis otsuses vastu kostja 13. veebruaril 2017 esitatud tõendid ning jättis

rahuldamata hageja 20. veebruari 2017. a vastuväite. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 1705 eurot, sh 550 eurot riigilõivuna ja

1155 eurot esindajakuludena.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole käendustasud saneerimiskava välised kohustused

SanS § 45 lg 4 järgi. Sellest sättest tuleneb, et käendajad ei olnud vabastatud oma kohustuste

täitmisest ainuüksi seetõttu, et hageja suhtes kinnitati saneerimiskava. Kui saneerimiskavaga

kujundati ümber laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, tuli hagejal täita saneerimiskava,

mitte enam kestvuslepingutest tulenevaid kohustusi sellisel viisil, nagu need olid kestvuslepingusse

märgitud. Kuna kostjale saadeti saneerimisteade ja kostja oli saneerimismenetlusest teadlik, kehtis

saneerimiskava ka tema suhtes. Saneerimisseadus ei välista saneerimiskavaga kestvuslepingust

tulenevate tulevikus sissenõutavaks muutuvate kohustuste ümberkujundamist. Kostja

ümberkujundatavateks nõueteks olid mh nõuded, mis tulenesid laenulepingutest. Saneerimiskava

kohaselt nõudeid ei vähendatud, kuid nähti ette maksepuhkus. Saneerimiskavaga kujundati ümber

laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, sh kohustused, mis saneerimismenetluse algatamise

ajaks ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Tagatistega seotud tasude maksmise kohustust

hagejale saneerimiskavas selle kehtivuse ajal ette ei nähtud.

Hageja kohustus tasuda kostjale käendustasu tulenes laenulepingutest, mitte käenduslepingutest.

Käenduslepingutest tulenev esmane käendustasu maksmise kohustus oli kostjal. Kohus ei nõustunud

kostjaga, et ainuüksi ühishüpoteegi olemasolu tõttu võis kostja nõuda hagejalt saneerimiskava

kehtivuse ajal tagatistasude maksmist, kuigi sellist kohustust saneerimiskava ette ei näinud. Kostja

teates saneerimisnõustajale ei olnud märgitud käendustasude võlgnevust ning nendele tasudele ei ole

teates viidatud. Järelikult ei soovinud kostja, et saneerimiskavasse liidetaks hageja kohustusi, mis

tulenesid käendustasude maksmisest. Samuti oli kostja ise enne kohtumenetluse algust seisukohal, et

saneerimiskava väliselt ei saa kostja nõuda hagejalt nende kohustuste täitmist, mis ei olnud

saneerimiskavaga kooskõlas, ehk käendustasude maksmist. Kostjal puudus õigus nõuda

saneerimiskava kehtivuse ajal nende laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist, mis ei olnud

saneerimiskavas välja toodud. Seetõttu puudus kostjal ka õigus debiteerida hageja kontolt summasid

käendustasude katteks.

Hageja rahaline nõue tuleb rahuldada osaliselt. On tõendatud, et kostja debiteeris hageja kontolt

kokku 1981 eurot 23 senti. Kostja on hagejale aga tagastanud 1319 eurot 98 senti. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 661 eurot 25 senti. Ainuüksi kostja esitatud käendustasude arved

ei tõenda kostja õigust debiteerida hageja kontolt käendustasudele vastavaid summasid.

Kostja ei ole tõendanud poolte tahet leppida müügilepingus kokku müügisumma arvel

käendustasude maksmises. Lepingus oli selgelt märgitud, et kostja soovis saada 20 000 eurot

tervikuna laenu tagasimakseks. Samas ei olnud lepingus märgitud, millises ulatuses ja milliseid

teenustasusid peaks maksma. Poolte kirjavahetusest nähtub, et kuigi kostja teavitas hagejat oma

soovist saada hüvitust käendustasudele, soovis hageja kinnistu müügist saadud summat kasutada

kogu laenu tasumiseks, et vabaneda seejärel käendusest. Ka kostja ei avaldanud soovi, et

käendustasusid makstaks nimelt kinnistu müügihinna arvel. Tõendatud ei ole hageja tahe tasuda

käendustasude võlgnevus kostjale kinnistu müügist saadud summade arvel. Hageja oli valmis

käendustasusid maksma maksegraafiku alusel. Leping viitas sõnaselgelt üksnes laenulepingule II ja

sellega seotud teenustasudele. Kui käendustasu võiks lugeda teenustasuks ja poolte tahteks oleks

3(10)

2-16-10124

olnud käendustasu maksta, oleks laenulepinguga II seotud vaid KredEx-i käendus, sest MES-i

tagatis tagas laenulepingut I. Sellele vaatamata on kostja saadud summast maha arvanud ka MES-i

tagatise tasud. Lepingut tuleb tõlgendada kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lgtega 3 ja 4 ning

lg 5 pga 3. Hageja avaldustest kostjale enne lepingu sõlmimist ei oleks kostja saanud teha

teistsugust järeldust. Kuna hagejal ei olnud lepingu sõlmimise ajal muid teenustasudest tulenevaid

võlgnevusi, tuleb kogu summa lugeda läinuks laenulepingust II tuleneva jäägi katteks. Seega tuleb

hageja tuvastusnõue rahuldada.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise osas ja jätta hagi

tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludena 440 eurot.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Maakohus ei eksinud

SanS-i kohaldamisel ega tõendite hindamisel. Saneerimiskava kehtis kostja suhtes. Kui

saneerimiskavaga kujundati ümber laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, tuli hagejal täita

saneerimiskava, mitte enam kestvuslepingutest tulenevaid kohustusi sellisel viisil, nagu need olid

kestvuslepingusse märgitud. SanS ei keela saneerimisabinõuna krediidiasutuste nõuete

ümberkujundamist, samuti ei ole keelatud pandiga tagatud nõuete ümberkujundamine.

Ümberkujundatavad nõuded olid täpselt piiritletud laenulepingutest tulenevate põhinõuete suuruse,

intressi ja viivisega. Saneerimiskavaga kujundati ümber hageja laenulepingutest tulenevad

kohustused, sealhulgas need perioodilised kohustused, mida hagejal tuli saneerimiskava kehtivuse

ajal täita. Kostja ei vaidlustanud saneerimiskava kinnitamist ega avaldanud enne selle kinnitamist, et

ta soovib saneerimiskavasse lülitada hageja tagatistasude maksmisest tulenevad kohustused.

SanS § 45 lg 1 kohaselt kehtis saneerimiskavas ette nähtud õiguslik tagajärg hageja ja kostja suhtes

ning saneerimiskava oli täitedokumendiks ümber kujundatud kestvuslepingutest tulenevate nõuete

suhtes. Kostja ei saanud saneerimiskava kehtivuse ajal panna maksma neid laenulepingutest

tulenevaid perioodilisi maksekohustusi, mida saneerimiskavas märgitud ei olnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused hagi rahuldamise

osas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas palub kostja jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maa- või ringkonnakohtule.

Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja esindajakulud 1174 eurot

ja viivis sellelt VÕS § 113 lgs 1 sätestatud suuruses alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

Kostja arvates on kohtud eksinud SanS-i kohaldamisel ja tõendite hindamisel, leides, et

käendustasude sissenõudmine hagejalt ei olnud pärast saneerimiskava kinnitamist võimalik.

Lähtudes SanS § 13 lgst 1, puudus kostjal kohustus kajastada käendustasusid saneerimisnõustajale

saadetavas teates, kuna need kohustused ei olnud saneerimismenetluse algatamise seisuga tekkinud

ega sissenõutavaks muutunud. Kohtud kohaldasid ebaõigesti SanS § 45 lgt 1 ja § 46 lgt 1, leides, et

saneerimiskava kehtib ka nende nõuete kohta, mida ei ole saneerimiskavas nimetatud.

Saneerimismenetluses kujundatakse ümber nõudeid, mitte lepinguid. Praegusel juhul viiks

4(10)

2-16-10124

saneerimiskava rakendusala laiendamine vaidlusaluste nõuete aegumiseni. Väär on kohtute järeldus

SanS §st 46, mis kaitseb hoopis võlausaldajat, kelle nõue on saneerimiskavaga ümber kujundatud,

kuid keda ei ole saneerimismenetlusse kaasatud. Kohtud jätsid ka tuvastamata, kas hageja ise oleks

soovinud saneerimiskavaga käendustasude ümberkujundamist. Kumbki pooltest ei avaldanud

käendustasude kohta seisukohta, kuid kohus järeldas sellest nõuete ümberkujundamist.

Kohtud jätsid tähelepanuta, et hageja on e-kirjavahetuses kostjaga tunnistanud, et käendustasude

hüvitamise nõudeid saab maksma panna väljaspool saneerimismenetlust. Väär on ka kohtute

järeldus, et kostja oli enne kohtumenetlust seisukohal, et saneerimiskava väliselt ei saa kostja nõuda

vastustajalt käendustasude maksmist. Maakohus on kohaldanud valesti VÕS § 29 ning andnud

esitatud tõenditele ja asjaoludele ebaõige hinnangu. Ringkonnakohus ei ole maakohtu rikkumisi

kõrvaldanud. Põhjendamatu on järeldus, et poolte tahe ei olnud arvata müügilepingu alusel saadud

20 000 eurot osaliselt käendustasude katteks. Kohtud jätsid välja selgitamata, miks pooled

müügilepingus teenustasude võlgnevuse tasumise kokku leppisid ja milliseid tasusid silmas peeti.

Poolte ühiseks tahteks oli 20 000 euro arvel kustutada osaliselt laenulepingust II tulenev

laenusumma tagastamise võlgnevus ja osaliselt käendustasude võlgnevused. Lepingus sätestatud

ülekande selgitus, milles viidati teenustasu võlgade tasumisele, oli müügilepingu järgi

lepinguosaliste tahe ja vastastikune kokkulepe. Hageja ei ole väitnud, et tal oleks olnud muid

teenustasude võlgnevusi. Kostja seisukohta toetavad lepingu eesmärk ja olemus, selle sõlmimise

asjaolud, lepingueelsed läbirääkimised ja poolte käitumine enne lepingu sõlmimist, millele

maakohus ei ole hinnangut andnud. Kinnistut koormav hüpoteek tagas ka käendustasude nõudeid,

mistõttu ei ole usutav, et kostja oleks nõustunud tagatise realiseerimisega, kui hagejal olid tekkinud

suured käendustasude võlgnevused, mille tasumist oli kostja enne lepingu sõlmimist nõudnud.

Maakohus on vääralt kohaldanud ka VÕS § 88 lgd 4 ja 5. Kostja viitas müügisumma arvel

käendustasude võlgnevuse kustutamisele kohe pärast raha laekumist. Hageja sellele järgnevas kirjas

vastu ei vaielnud. Maakohus on seda asjaolu põhjendamatult pidanud ebaoluliseks. Hageja kiitis

käendustasude võlgnevuse kustutamise heaks. Hiljem vaidlustas hageja käendustasude maksmise

kohustust saneerimiskava kinnitamise tõttu, mitte selle pärast, et see oleks vastuolus poolte

kokkuleppega. Maakohus on ekslikult leidnud, et teoreetiliselt oleks laenulepingust tulenevalt

saanud laekunud summa arvel maha arvata vaid KredEx-i käendustasusid, kuid mitte MES-i tasusid.

Teenustasude võlgnevus ei olnud seotud üksnes laenulepinguga II.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 pde 2 ja 5 ning § 692 lg 1

pde 1 ja 2 alusel tuleb tühistada ringkonnakohtu otsus tervikuna ning maakohtu otsuse resolutsioon

ja õiguslikud põhjendused rahalise nõude rahuldamise osas materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Riigikohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega jätab tervikuna hageja rahalise nõude rahuldamata. Kohustuste täitmise tuvastamise

nõude ja menetluskulude jaotuse osas tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kassatsioonkaebus ja rahalise nõude osas ka apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

9. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel lahendab raha

maksmise nõude (II) ja käsitleb tuvastusnõuet (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud

otsustused (IV).

I

5(10)

2-16-10124

10. Hageja esitas hagiavalduses kaks nõuet:

•

tuvastada, et hageja 11. märtsil 2016 müüdud kinnistu müügisumma, sh 7186 eurot, on

läinud tervikuna kostjaga sõlmitud laenulepingu II alusel antud laenu tagasimakseks;

•

mõista kostjalt hageja kasuks välja 2008 eurot 23 senti.

11. Maakohus rahuldas rahalise nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja nõutud

2008 eurost 23 sendist 661 eurot 25 senti. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega on

kohtuotsus rahalise nõude rahuldamata jätmise osas TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud ja

vaidluse esemeks kassatsiooniastmes saab see nõue olla üksnes 661 euro 25 sendi ulatuses.

12. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole

kassatsioonimenetluses vaidlustanud:

•

pooled on sõlminud laenulepingud I ja II;

•

laenulepingust I tulenevaid hageja kohustusi käendas MES ja laenulepingust II tulenevaid

hageja kohustusi KredEx, lisaks tagas laene kinnistule seatud hüpoteek;

•

laenulepingute kohaselt oli kostjal kohustus tasuda perioodilised aastased käendustasud

vastavalt käenduslepingu tingimustele ning kostjal oli õigus debiteerida vastavad tasud

omakorda hageja kontolt käendustasu kohta arvete saamisel;

•

kohus on algatanud hageja saneerimismenetluse ja 29. juulil 2015 saatis hageja

saneerimisnõustaja kostjale saneerimisteate, mille järgi võlgnes hageja kostjale 15. juuli

2015. a seisuga 456 684 eurot 29 senti;

•

saneerimisteatele esitatud kostja vastuse kohaselt oli kostja nõue hageja vastu 15. juuli

2015. a seisuga 458 558 eurot 63 senti, sh laenulepingutejärgne põhivõlgnevus, intressi- ja

viivisevõlgnevus;

•

23. novembri 2015. a määrusega kinnitas Pärnu Maakohus hageja saneerimiskava, mille

kohaselt kujundati ümber laenulepingutest tulenevad nõuded (põhi-, intressi- ja

viivisenõuded) pandiga tagatud nõuetena, mille täitmine ajatati 30. juunini 2019,

käendustasusid saneerimiskavas laenulepingutest tulenevate nõuetena nimetatud ei olnud;

•

11. märtsil 2016 müüs hageja müügilepingu alusel kinnistu hinnaga 20 000 eurot, see raha

kanti müügilepingu alusel kostja kontole;

•

kostja arvestas saadud kinnistu ostuhinnast 7186 eurot sissenõutavaks muutunud

käendustasude võlgnevuse katteks ning 12 814 eurot laenulepingu II alusel tasumata

laenujäägi katteks;

•

müügilepingu p 3.3 kohaselt soovis kostja kinnistu ühishüpoteekidest vabastamiseks

laenulepingu II alusel laenu tagasimakset 20 000 eurot ning müügilepingu p 4.2 järgi pidi

notar kandma varem hoiustatud 20 000 eurot üle kostja kontole selgitusega „Laenuleping

nr 0932121622400 osaline tagastamine + teenustasu võlgade tasumine“;

•

jaanuarist juulini 2016 debiteeris kostja hageja kontolt käendustasude katteks (arvestades

osalist raha tagastamist) 661 eurot 25 senti.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas pärast saneerimiskava kinnitamist oli kostjal õigus nõuda

hagejalt laenulepingutes märgitud käendustasude maksmist. Hageja tuvastusnõude lahendamiseks

tuleb lisaks lahendada küsimus, kas müügilepingust tulenes kostja õigus lugeda 20 000 eurost

7186 eurot käendustasude katteks.

Kohtud asusid seisukohale, et kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt saneerimiskava väliselt

käendustasude maksmist.

II

6(10)

2-16-10124

14. Kolleegium leiab, et haginõue 2008 euro 23 sendi saamiseks tuleb tervikuna (sh maakohtu välja

mõistetud 661 euro 25 sendi osas) jätta rahuldamata.

Kolleegium saab selles osas teha uue otsuse maakohtu tuvastatud asjaolude alusel, mida ei ole

apellatsioonimenetluses vaidlustatud. Kolleegium tühistab selle nõude lahendamise osas

ringkonnakohtu otsuse ja rahuldab ka apellatsioonkaebuse, tühistades maakohtu otsuse resolutsiooni

ja õiguslikud põhjendused rahalise nõude rahuldamise osas, ning jätab hagi tervikuna rahuldamata.

15. Haginõude alusena on hageja ise nimetanud VÕS § 1028 lg 1, mille järgi võib üleandja nõuda

kohustuse täitmiseks saajalt saadu tagastamist, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või

kohustus langeb hiljem ära. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole hagi rahuldamise õiguslikule

alusele viidanud.

Maakohus on tuvastanud, et käendustasude debiteerimiseks hageja kontolt andsid aluse

laenulepingu I p 10 lg 3 ja laenulepingu II p 10 lg 3. Kuna hageja oli kostjaga sõlminud kokkuleppe,

mis õigustas kostjat hageja kontot debiteerima, saab kolleegiumi arvates pooltevahelises

lepingulises suhtes hageja nõude õiguslikuks aluseks olla esmajoones VÕS § 7332 lg 2, mille järgi

on makseteenuse osutaja autoriseerimata makse puhul kohustatud taastama debiteeritud kontol

olukorra, mis oleks olnud, kui autoriseerimata makset ei oleks tehtud.

16. Hageja ei ole väitnud, et tal ei ole lepingute järgi käendustasude maksmise kohustust kostjale,

vaid üksnes seda, et kostjal ei olnud õigust hageja konto debiteerimiseks saneerimiskava kinnitamise

tõttu, millega laenulepingust tulenevad nõuded ümber kujundati. Pooled ei vaidle selle üle, et

käendustasude nõuet saneerimiskavas ei sisaldu.

17. SanS § 45 lg 5 kohaselt on kohtu kinnitatud saneerimiskava täitedokument saneerimiskavaga

ümberkujundatud nõude suhtes ning kui saneerimiskavas on ette nähtud kohustuse täitmise tähtaja

pikendamine, ei saa saneerimiskavas nimetatud tähtaja jooksul nõuet maksma panna.

Kostja on õigesti viidanud, et saneerimisel kujundatakse ümber konkreetseid nõudeid (vt SanS § 21

lg 1 p 4, §d 22 ja 47), mitte lepinguid. Saneerimismenetluse eesmärk ja olemus on esmajoones juba

tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgade restruktureerimine, mitte lepingute kohtu korras

muutmine tulevikku suunatuna (vt Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3212511, p 45).

Kui nõue ei ole saneerimiskavaga hõlmatud, kehtib see muutmata kujul edasi ja kostjal on õigus

nõuda hagejalt täitmist saneerimiskava väliselt.

Eelnevast tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kuna saneerimiskavaga kujundati ümber

laenulepingutest tulenevad hageja kohustused, tuli hagejal täita saneerimiskava, mitte enam

kestvuslepingutest tulenevaid kohustusi selliselt, nagu need olid kestvuslepingusse märgitud

(ringkonnakohtu otsuse lk 14). Kohtutel tuli analüüsida, kas vaidlusalused käendustasude maksmise

nõuded olid saneerimiskavaga ümber kujundatud või mitte. See, et saneerimiskava kostja suhtes

kehtis, ei tähenda automaatselt, et saneerimiskava kinnitamine mõjutab kõikide kostja nõuete

täitmist.

18. Kohtud on asja lahendades lähtunud ekslikult pankrotimenetluses nõuete kaitsmisele kehtivast

loogikast, mille järgi tunnustatakse ja täidetakse üksnes nõudeid, mille võlausaldajad on

tunnustamiseks esitanud. Saneerimismenetluse loogika on aga erinev ning nõuete saneerimiskavasse

hõlmamine ja ümberkujundamise saavutamine on esmajoones võlgniku ja saneerimisnõustaja

ülesanne, st kui mingi nõue jääb kavast välja, saab selle maksma panna üldises korras, mitte see ei

7(10)

2-16-10124

lõpe ega kao. Võlausaldajal ei ole huvi ega vähemasti sõnaselgelt seaduses sätestatud õigust nõuda

oma nõude saneerimiskavaga ümberkujundamist.

18.1. Võlanimekirja esitab kohtule esmalt ettevõtja ise koos saneerimisavaldusega (SanS § 7 lg 3).

Saneerimismenetluse

algatamisel

teavitab

saneerimisnõustaja

võlausaldajaid

nii

saneerimismenetluse algatamisest kui ka nende nõuete suurusest, mis neil võlanimekirja kohaselt

ettevõtja vastu on (SanS § 12 lg 1, lg 2 p 3). Võlausaldajal, kelle nõuet soovitakse saneerimiskavaga

ümber kujundada ja kes ei nõustu saneerimisteate andmetega, tuleb SanS § 13 lg 1 järgi esitada

saneerimisnõustajale kirjalik avaldus, milles tuleb märkida, mis osas ta saneerimisteates nimetatud

nõudega ei nõustu, ja esitada neid asjaolusid tõendavad tõendid. Kui saneerimisnõustaja ei nõustu

võlausaldaja avalduses oleva väitega, edastab ta avalduse koos tõenditega SanS § 13 lg 2 järgi

viivitamata kohtule ja põhjendab, miks ta avalduses märgituga ei nõustu.

Kohus otsustab esitatud väidete ja tõendite alusel SanS § 13 lg 3 järgi võlausaldaja põhi- ja

kõrvalnõude suuruse ning tagatiste olemasolu ja ulatuse. Selle määruse peale võlausaldaja

SanS § 13 lgst 5 (ja TsMS § 660 lgst 1) tulenevalt kaevata ei saa. Küll saab ta SanS §st 47 tulenevalt

esitada hagi sellise nõude sissenõudmiseks, mille kohta saneerimiskava ei kehti.

18.2. Saneerimiskava koostab SanS § 20 lg 1 järgi ettevõtja nimel samuti saneerimisnõustaja ja

võlausaldaja ei saa selle sisu mõjutada. SanS § 21 lg 1 p 4 järgi tuleb saneerimiskavas mh ette näha

rakendatava saneerimisabinõu kirjeldus ja eesmärgipärasuse analüüs, sh võlausaldaja nõude

ümberkujundamise kirjeldus ja põhjendus.

18.3. Kolleegiumi arvates ei oleks aga saneerimise loogikaga kooskõlas, kui kava ei oleks võimalik

hiljem laiendada lisandunud või esialgu kavast välja jäänud nõuetele, kuna nende maksmapanek

täies ulatuses võib saneerimise eesmärgi nurjata. Seetõttu peab kolleegium võimalikuks ka

saneerimiskava muutmist sarnaselt kava kinnitamisega ja kohaldada seejuures analoogia alusel

võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse § 35.

19. Lisaks saab saneerimismenetluses üldjuhul ümber kujundada üksnes saneerimismenetluse

algatamise ajaks sissenõutavaks muutunud nõudeid, st mitte nõudeid, mis ei ole veel muutunud

sissenõutavaks või ei ole isegi tekkinud. Nii ei saa vähemalt üldjuhul etteulatuvalt muuta

kestvuslepingutest tulenevaid nõudeid, st sisuliselt muuta etteulatuvalt kestvuslepingut

(vt Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3212511, p 45).

Erandlikult saab saneerimise huvides siiski sekkuda ajutiselt ka kestvuslepingutesse, kui vastasel

korral ei oleks saneerimisega taotletavat eesmärki võimalik saavutada ja see ei kahjusta

ebaproportsionaalselt võlausaldajate huve (vt Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 3212511, p 46). Kohtud ei ole põhjendanud, miks tulevased käendustasud on sellised nõuded,

mida peaks saama saneerimisel ümber kujundada.

20. Kolleegium märgib, et praegusel juhul ei mõjuta asja lahendust SanS § 45 lg 4, mille kohaselt ei

vabasta saneerimiskava ettevõtja kohustuse täitmise eest solidaarselt vastutavat isikut oma

kohustuse täitmisest. Praeguses asjas on vaidluse all laenulepingust tulenev kostja nõue saneeritava

võlgniku vastu, mitte nõue laenulepingu käendaja vastu.

21. Kolleegium peab eeltoodut ning tuvastatud asjaolusid arvestades võimalikuks teha asjas uus

otsus alusetult saadu tagastamise nõude osas.

8(10)

2-16-10124

Kohtud on tuvastanud, et saneerimiskava ei sisaldanud käendustasusid (maakohtu otsuse p 80,

ringkonnakohtu otsuse lk 15). Muid vastuväiteid käendustasude maksmise nõudele lisaks

saneerimiskavaga ümberkujundamisele ei ole hageja esitanud ning eelnevast tuleneb, et

saneerimiskavas nimetamata nõudeid ei saanud sellega ümber kujundada (vt käesoleva otsuse

pd 17–18). Kuna pooltel oli tuvastatud asjaolude järgi kokkulepe käendustasude debiteerimise

õiguse kohta hageja kontolt, esitatud ei ole asjaolusid, mis viitaksid selle kokkuleppe tühisusele ja

kostja ei ole kontot debiteerides kokkulepet rikkunud, ei ole hagejal õigust nõuda konto

krediteerimist ega debiteeritud raha muul viisil hüvitamist.

III

22. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ka osas, milles lahendati kostja

apellatsioonkaebus hageja nõude osas tuvastada, et hageja müüdud kinnistu müügisumma

(st müügist saadud raha), sh 7186 eurot, on läinud tervikuna kostjaga sõlmitud laenulepingu II alusel

antud laenu tagasimakseks. Selles osas tuleb ringkonnakohtul asi uuesti läbi vaadata.

Nõude lahendamiseks tuleb tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, milleks ei ole kolleegiumil

TsMS § 688 lgtest 3–5 tulenevalt õigust. Seega ei saa kolleegium seda nõuet ise lahendada.

23. Kolleegium märgib esmalt, et hagejal on tuvastushagi esitamiseks õiguslik huvi TsMS § 368 lg 1

mõttes, kuna hagi rahuldamisel loetaks tema laenulepingujärgne saneerimiskavaga

ümberkujundatud võlgnevus täidetuks suuremas ulatuses kostja arvatust.

24. Kolleegium leidis eespool, et saneerimiskavaga ei ole käendustasude nõudeid ümber kujundatud

(vt käesoleva otsuse pd 17–21). Seega taandub vaidlus küsimusele, kas kostjal oli õigus arvata talle

müügilepingu järgi makstud rahast 7186 eurot käendustasude katteks.

25. VÕS § 88 lg 1 järgi, kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse

täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse

kohustuse täitmiseks on raha üle antud. Võlgnik saab määrata, millise kohustuse ta täidab, nii otsese

kui ka kaudse tahteavaldusega (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32116613,

p 14). Kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist

määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle VÕS § 88 lg 4 järgi määrata võlausaldaja, kui

täidetud on viidatud sättes nimetatud tingimused. Kui pooled on lepingus aga kokku leppinud,

millise kohustuse täitmiseks tuleb tasutu arvata, tuleb esmajoones lähtuda poolte kokkuleppest.

26. Kolleegiumi arvates ei ole kohtuotsustest võimalik järeldada loogilist ja vastuoludeta

põhjendust, miks ei võinud kostja arvata tasutud rahast osa sissenõutavate käendustasude katteks.

Kohtud ei ole oma järelduste põhjendamisel järginud TsMS §s 232 ja § 442 lgs 8 sätestatut. Kuigi

TsMS § 654 lg 6 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta otsus põhjendamata, kui ta nõustub

maakohtu põhjendustega, peab ringkonnakohus ka sel juhul hindama apellatsioonkaebuse väiteid

tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt nt Riigikohtu 15. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3214111, p 13). Praegusel juhul ringkonnakohus seda ei teinud.

26.1. Pooled ei vaidle selle üle, et hoiustatud raha kostjale ülekandmise kohta lepiti müügilepingu

pdes 4.2 ja 8.2 kokku, et selgitusse tuleb märkida „Laenuleping nr. 0932121622400 osaline

tagastamine + teenustasu võlgade tasumine“. Maakohus on tuvastanud, et müügilepingu sõlmimise

ajal ei olnud hagejal muid teenustasudest tulenevaid võlgnevusi lisaks käendustasu (maakohtu

otsuses ekslikult nimetatud „käsunduslepingu tasu“) võlgnevusele (maakohtu otsuse p 98). Sellest

9(10)

2-16-10124

on aga maakohus järeldanud, et kogu summa tuleb lugeda läinuks laenulepingust II tuleneva jäägi

katteks. Kolleegiumi arvates on maakohtu otsuse põhjendused selliselt vastuolulised.

26.2. Lisaks saab poolte tahte tõlgendamisel kinnistu müügist saadud raha kasutamiseks arvestada,

et kinnistu oli koormatud hüpoteegiga kostja kasuks, kes andis nõusoleku kinnistu hüpoteegi alt

vabastamiseks ja tähendust võib omada, mis tingimustel ta seda tegi. Samuti saab hinnata, kas

müügilepingu ps 4.2 võidi pidada silmas mõlema laenulepingu järgseid käendustasusid, kui nii

selles kui ka lepingu pdes 3.2 ja 3.3 on viidatud üksnes laenulepingule II.

26.3. Kolleegiumi arvates ei nähtu kohtuotsusest piisavalt, miks ei saa kõiki esitatud asjaolusid

arvestades kindlaks teha poolte ühist tahet lepingu tõlgendamisel (VÕS § 29 lg 1).

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul poolte esitatud tõendeid nõuetekohaselt hinnates

ning kostja apellatsioonkaebuse väiteid arvestades otsustada, kas ja kuidas oli müügilepingus

määratud, millises järjekorras tuleb kohustused täidetuks lugeda.

IV

27. Kuna asi saadetakse osaliselt ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude

jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada. Menetluskulud määrab kindlaks

ringkonnakohus, sh rahuldamata nõude osas.

28. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev

Villu Kõve

Jaak Luik

10(10)