3-15-1758/30 · Riigikohtu halduskolleegium

R I I G I K O H U S

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-15-1758

Otsuse kuupäev

6. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele

Parrest

Kohtuasi

A OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 13. aprilli 2015. a

maksuotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja A OÜ, esindaja vandeadvokaat Kaspar Lind

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindajad Martin Aas ja Veiko

Soll

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2016. a otsus

Menetluse alus Riigikohtus

A OÜ kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada A OÜ kassatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. detsembri 2016. a ja Tallinna Halduskohtu

4. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-15-1758.

3. Teha uus otsus, millega rahuldada A OÜ kaebus ja tühistada Maksu- ja Tolliameti

13. aprilli 2015. a maksuotsus nr 12.2-3/026049-6.

4. Tagastada kaebajale maksekorraldused ja bilansid.

5. Mõista Maksu- ja Tolliametilt A OÜ kasuks välja 8859 eurot menetluskulude katteks.

6. Tagastada kautsjon.

7. Asendada otsuse avaldamisel füüsiliste isikute nimed ja juriidiliste isikute ärinimed

tähemärkidega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B OÜ, C OÜ ja D OÜ (B, C ja D) soetasid 12. veebruaril 2014 OÜ-lt H Tallinnas X asuva

kinnistu hinnaga 3 900 000 eurot. Järgmisel päeval müüdi kinnistu edasi A OÜ-le hinnaga 5 380 000

eurot. A OÜ juhatuse liige I esindas B, C ja D-d lepingulise esindajana konsultatsioonifirma E OÜ

kaudu kinnistute soetamisel. Samuti esindas ta A OÜ-d seadusliku esindajana järgmise päeva

tehingus.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 13. aprillil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/026049-6, millega

määras A OÜ-le tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lõike 2 punkti 3 alusel veebruari 2014 eest

deklareerimisele ja tasumisele täiendavalt tulumaksu 364 708,86 eurot. MTA tuvastas, et A OÜ

osales maksupettuses. Pettus seisnes maksuhalduri hinnangul selles, et A OÜ kajastas teadlikult

enda raamatupidamises algdokumenti, millel märgitud hind ei vastanud tegelikkusele. Ebaõigete

andmetega algdokumendi raamatupidamises kajastamine võimaldas tulumaksuvabalt ettevõtlusest

rahalisi vahendeid välja viia. Tegelikult soetas A OÜ kinnistu 5 380 000 euro asemel 3 900 000

euroga ja tegi seega ettevõtlusega mitteseotud väljamakse summas 1 480 000 eurot. A OÜ-l oli

3-15-1758

seadusliku esindaja kaudu teada, et kinnistu tegelik hind oli 3 900 000 eurot. Seejuures laenasid B,

C ja D kinnistu müügist laekunud raha B, C ja D kasusaavatele isikutele. B, C ja D-l ei olnud

piisavalt raha, mistõttu finantseeris ka nende ostutehingut suuremas osas A OÜ. Pärast

müügitehingut sai A OÜ juhatuse liikmeks F, kes oli teise äriühingu kaudu B OÜ osanik ning kes on

tööalaselt seotud I-ga. Isikute omavahelised seosed võimaldasid läbi viia maksupettuse.

3. A OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab maksuotsuse tühistamist. Kaebuse

kohaselt leidsid F, G ja J huvipakkuva kinnistu, mis nende hinnangul oli alahinnatud ning mille

edasimüümiselt lootsid nad teenida kasumit. Selleks asutasid nad vastavalt äriühingud B OÜ, C OÜ

ja D OÜ, mis tellisid kinnistu ostutehingu nõustamisega seotud teenuseid Eesti nõustajatelt. OÜ H

pakkus kinnistut müügiks ka teistele. Kinnistu sooviti edasi müüa välismaistele investoritele ning

neile täisteenuse pakkumiseks asutati A OÜ, mille osalust kavatseti pakkuda investoritele. A OÜ-l

puudus õigus nõuda kinnistu omandamist hinnaga 3 900 000 eurot. Kinnistu ostuhind on B, C ja D

osanike ning A OÜ lõplike osanike saavutatud kokkulepe. A OÜ lõplikel osanikel ei olnud võimalik

omandada kinnistu OÜ-lt H otse. On tõendatud, et kaebaja maksis B, C ja D-le kogu müügihinna,

mistõttu ei ole TuMS § 51 lõike 1 kohaldamine võimalik. Vaid TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul

on maksuhalduril õigus korrigeerida hinda turuhinna järgi. Tehingute hindade vahe on B, C ja D

kasum kinnisvarainvesteeringu edasimüügilt. B, C ja D osanikel oleksid vajadusel olnud ka endal

rahalised vahendid kinnistu omandamiseks OÜ-lt H, kui investorid poleks soovinud tehingut teha.

4. Tallinna Halduskohus jättis 4. veebruari 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu

hinnangul on maksuhaldur piisavalt põhjendanud, milles seisneb kaebaja osalemine maksupettuses,

ning tõendamiskoormus on maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lõike 1 järgi kaebajale üle

läinud. Kaebaja seaduslikule esindajale oli juba esimese tehingu ajal teada, et kinnistu lõplikuks

ostjaks saab 1 480 000 eurot kallima hinnaga kaebaja. Kaebaja ei ole veenvalt selgitanud, kuidas

teadlikult kõrgema hinnaga kinnistu soetamine teenib kaebaja enda ettevõtluse huve. Eelduslikult on

äriühingu tegevus suunatud võimalikult suure tulu ja väikese kuluga tegutsemisele, mitte

vahendajatest äriühingute jaoks võimalikult suure vahendustasu kindlustamisele. Maksuhaldur ei ole

tehingute sisu ümber hinnanud, vaid on faktiliselt tuvastanud, et kuludokument ei ole sellel märgitud

ebaõige hinna tõttu nõuetekohane ja seega ei ole väljamakse täies ulatuses kaebaja ettevõtlusega

seotud. Kaebajale ei ole ette heidetud kinnistu soetamist turuhinnast oluliselt kõrgema hinnaga.

Oluline ei ole üksnes see, et väljamakse suurus vastaks kuludokumendil kajastatud hinnale, vaid

väljamakse ja tehingu tegelik hind peavad samuti olema vastavuses. Algdokument ei kajasta

tehingut objektiivselt ka siis, kui osa märgitud summast on välja makstud muul eesmärgil kui arvel

näidatud kauba eest.

5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu

otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. detsembri 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul ei kinnita ükski asjas esitatud tõend, et

kaebaja ei oleks saanud omandada kinnistut OÜ-lt H hinnaga, millega selle omandasid B, C ja D. I

oleks kooskõlas ühiste kavatsuste protokolliga võinud OÜ-le H nimetada ostjana ükskõik millise

teise äriühingu. Seega puudus eksklusiivsuslepingul juriidiline sisu. Kaebaja on kinnitanud, et

1 480 000 eurot oli tasu B, C ja D-le selle eest, et valmistati tehinguid ette ja võeti nendega riske.

Järelikult oli kinnisasja reaalne hind 3 900 000 eurot. Asja materjalidest ei nähtu B, C ja D-l mingit

rolli tehingute jada ettevalmistamisel. Kaebaja vara on vähenenud viisil, mis ei toonud kaasa tema

maksukoormuse suurenemist, kuigi oleks pidanud. Pole vaidlust, et maksuhaldur saatis juba

14. juulil 2015 B, C ja Dle teated, kus selgitas topeltmaksustamise tekkimise võimalust ja andis

2(6)

3-15-1758

juhised, kuidas seda vältida. Kaebaja käibemaksukohustuse muutmata jätmine ei saa rikkuda tema

subjektiivseid õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

tühistada 13. aprilli 2015. a maksuotsus. Kassaatori seisukohad on järgmised.

7.1. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et raha ei ole ettevõtlusest välja viidud. B, C ja D

teenitud kasum tuleb maksustada B, C ja D tasemel. Praeguseks on B, C ja D laenud kasusaavatele

isikutele tagasi makstud. Kinnistu edasimüügist teenitud kasum on kajastatud B, C ja D

raamatupidamises ja nende jaotamisel arvestatakse tulumaksu. Ükski isik ei ole saanud maksueelist.

Nii maksuhaldur kui ka kohus kinnitavad topeltmaksustamise tekkimist ning pakuvad selle

vältimiseks välja lahenduse. Kui väidetava maksupettuse tulemusena tekib topeltmaksustamine, siis

tõendab see, et maksupettust ei ole toime pandud.

7.2. Lisaks kinnistu ostuhinnale on kassaator kohustatud tasuma ka tulumaksu, mille arvelt saavad

maksuhalduri ettenähtud viisil maksuvabasid dividende jaotada B, C ja D. Eesti tulumaksusüsteemis

maksustatakse kasumite jaotamist, aga praegu puudus kassaatoril kinnistu ostul kasum. Kassaatori

vara ei ole vähenenud, sest kinnistu on kajastatud bilansis varana väärtusega 5 380 000 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse jõustumisel saab maksuhaldur maksusumma ebaõiglaselt kassaatorilt ja

annab maksuvabastuse B, C ja D-le. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, mis põhjusel on

haldusorganil võimalik topeltmaksustamise vältimiseks hakata materiaalõigust looma ning anda

seaduses sätestamata maksusoodustusi.

7.3. Maksuhaldur on sekkunud mitteseotud isikute majandustehingutesse, kirjutades ette, mis

hinnaga nad peaksid tehinguid tegema. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-67-08 andnud selge juhise, et

tegelikku hinda tuleb tõlgendada kui tehingupoolte vahel tasutud rahasummat. Praeguses asjas on

kohtud aga pidanud oluliseks kaebaja juhatuse liikme I teadmist kinnistu tegelikust hinnast.

Kuludokumendi nõuetele vastavus või mittevastavus sõltub objektiivsetest asjaoludest, mitte sellest,

mida keegi teab. Maksuotsus ei saa hakata ette kirjutama, milline on mõistlik tehing, maksustades

maksuhalduri hinnangul ebamõistlikku tehingut. Samuti ei saa maksuhaldur ega kohtud pidada

kinnisasja edasimüügiga teenitud kasu ülemääraselt suureks ja kassaatori osanike huve

kahjustavaks. Kuni tegemist ei ole riigi fiskaalhuviga, ei saa maksuhaldur sekkuda. Nõuetele

mittevastava alusdokumendi alusel toimuva maksustamise eesmärk ja loogika on selles, et ei ole

võimalik tuvastada tehingu teist poolt, tehingu sisu või tehingu maksumust, kuid praegu nende

asjaolude üle vaidlust ei ole.

7.4. Vale on ringkonnakohtu väide, et ringkonnakohtu istungil sai kinnitust MTA versioon, et

tehingu tegelik hind oli 3 900 000 eurot. Tegelik hind oli 5 380 000 eurot ja edasimüügiga teenitud

kasum väljendas hüvitist B, C ja D võetud majandusliku riski kandmise ning investoritele loodud

investeerimisvõimaluse eest. Sama tehingu võiks konstrueerida ka selliselt, et kassaator oleks

maksnud B, C ja D-le maakleriteenuse eest tasu, kuid sellise tehingu puhul oleks olnud suurem risk,

et vahendajad jäetakse tehingust kõrvale.

7.5. Topeltmaksustamine on toimunud ka tehinguga seotud kulude osas (notari- ja pangatasud jne).

Need kulud oleksid kaasnenud sõltumata tehingu hinnast ja need võimaldasid kinnisasja ostmist

finantseerida laenuga.

8. MTA palub vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja põhjendused on

järgmised.

8.1. Ei vasta tõele, et kassaator ja B, C ja D on mitteseotud isikud. Isikud olid seotud äri- ja tööalaste

suhete kaudu ning selline seotus aitas kaasa maksupettuse toimepanemisele. Samuti ei vasta tõele

kassaatori väide, et B, C ja D raamatupidamine oli korrektne, kuna tegelikult müüdi kinnistu

kaebajale hinnaga 3 900 000 eurot. B, C ja D tasemel maksude laekumine määratud maksusummaga

3(6)

3-15-1758

samas suuruses ja seeläbi topeltmaksustamise realiseerumine on hüpoteetiline. Kuna kauba eest

makstud tasu on suurem kui tehingu tegelik väärtus, on osa rahalistest vahenditest kasutatud

varjatult ja maksuvabalt väljamaksete tegemiseks ning seeläbi vähenes kaebaja vara. TuMS § 51

lõike 1 ja lõike 2 punkti 3 eesmärk on välistada põhjendamatute kulutuste tegemise kaudu

äriühingust raha väljaviimine.

8.2. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et kavatsuste protokollid ei ole usaldusväärsed tõendid.

Tuleb nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et hoolimata kassaatori selgitustest ei nähtu asja

materjalidest B, C ja D roll tehingute jada ettevalmistamisel.

8.3. Topeltmaksustamist saab vältida, lähtudes TuMS § 18 lõike 11 ja § 50 lõike 21 mõttest ning

Riigikohtu asjas nr 3-2-1-82-14 antud juhistest. Maksuhalduril on võimaliku topeltmaksustamise

vältimisel kaalutlusõigus sobiva ja kohase menetlusliku vahendi valikul. Seetõttu otsustas

maksuhaldur väljastada B, C ja D-le teated, kus kirjeldatakse võimaliku topeltmaksustamise

tekkimise ohtu ja antakse juhised sellise olukorra tekkimisel maksuhalduri poole pöördumiseks. Kui

isikud on maksuhalduri poole pöördunud, on maksuhalduril võimalus reageerida ja tuvastada, kas

faktiliselt on topeltmaksustamine aset leidnud või mitte, ning rakendada maksuvabastust.

8.4. Juriidilistel isikutel tuleb tulumaksu tasuda jaotatud kasumilt. Maksuhalduril ning kohtutel tuleb

tõkestada kasumi varjatud jaotamine. Kasumi varjatud jaotamine tähendab, et maksukohustuslase

vara väheneb viisil, mis ei too kaasa maksukohustuslase maksukohustuse suurenemist, kuigi

õiguspärase käitumise puhul maksukohustus suureneks. Kuna kaebaja soetas kinnistu

algdokumendil märgitud 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga, vähenes tema vara seeläbi

1 480 000 euro võrra. Vara ettevõtlusest väljaviimine realiseerus juba üleliigses hinnas väljamakse

tegemise hetkel ja raha edasilaenamine B, C ja D poolt ei ole TuMS § 51 lõike 2 punkti 3

kohaldamisel oluline.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaebaja tasus B, C ja D-le kinnistu eest 5 380 000 eurot, samas kui päev varem ostsid B, C ja D

kinnistu selle algselt omanikult OÜ-lt H 3 900 000 euroga. Vastustaja on seisukohal, et hoolimata

sellest, et kaebaja omandas kinnistu ning maksis ka tegelikkuses B, C ja D-le 5 380 000 eurot,

omandas kaebaja tegelikult kinnistu 3 900 000 euro eest. Vastustaja hinnangul on 3 900 000 eurot

ületavas osas tegemist raha ettevõtlusest väljaviimisega, mis tuleb tulumaksuga maksustada TuMS

§ 51 lõike 2 punkti 3 alusel. Kokkuvõtlikult põhjendab maksuhaldur oma seisukohta asjaoludega, et

I kaudu oli kaebajale kinnistu tegelik hind teada ning kaebaja saanuks kinnistu osta otse OÜ-lt H,

tehinguid rahastas juba algusest peale kaebaja ning B, C ja D andsid saadud rahast laene tehingute

korraldamise ja kaebaja asutamisega seotud isikutele. Poolte vahel ei ole vaidlust, et I kaudu oli

kaebajale teada, mis hinnaga B, C ja D kinnistu ostsid, ning et maksuhalduri kirjeldus tehingute

rahastamise ahela ja B, C ja D antud laenude kohta on õige. Kolleegium lähtub asja lahendamisel

nendest faktilistest asjaoludest.

10. TuMS § 51 lõike 2 punkti 3 kohaldamine on võimalik nii siis, kui arvel on formaalsed

minetused, kui ka siis, kui arve ei ole sisuliselt õige. Kui maksumaksjal puudub teenuse eest

tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas

teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsust asjas nr 3-3-1-46-

11, p 11). Kolleegium on varem selgitanud, et kui arvel näidatud tehingut pole tegelikult toimunud,

ei ole MKS § 83 lõikele 4 tuginemine ilmtingimata vajalik (otsus asjas nr 3-3-1-46-11, p 17).

11. Erinevalt eelviidatud lahendist ei ole praeguses asjas maksuhaldur kahtluse alla seadnud tehingu

tegelikku toimumist ega ka selle pooli. Maksuotsusest nähtuvalt seisneb maksupettus maksuhalduri

hinnangul selles, et tegelikult soetas kaebaja kinnistu madalama hinnaga. Kuigi maksuotsus ei viita

MKS § 83 lõikele 4, tugineb maksuhaldur sisuliselt sellele, olles seisukohal, et kaebaja ja B, C ja D

4(6)

3-15-1758

tegid teadlikult näiliku tehingu hinnaga 5 380 000 eurot, varjates tegelikku tehingut hinnaga

3 900 000 eurot. Hoolimata sättele viitamata jätmisest tuleb asja lahendamisel kontrollida, kas MKS

§ 83 lõike 4 kohaldamise eeldused on asjas täidetud.

12. Kolleegium on selgitanud, et näiliku tehingu tuvastamiseks tuleb kahtluse puhul, et näiliku

tehinguga varjatakse teist tehingut, tuvastada, et poolte tahe oli suunatud teistsuguse tehingu

tegemisele. Kui näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, on maksu määramiseks vaja

tuvastada ka maksueelis (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-15-1303, punktid 9 ja 10).

Järelikult on praegusel juhul otsustav, kas tuvastatud asjaoludest saab järeldada, et tehingu poolte

tahe oli teha tehing 5 380 000 euro asemel 3 900 000 euroga.

13. Kohtuasjas ei ole määrav, kas kaebaja oleks saanud B, C ja D asemel ise omandada kinnistu

hinnaga 3 900 000 eurot. Tulumaksukohustust reguleerivate normide eesmärk ei ole tagada

äriühingu võimalikult ratsionaalset majandustegevust. Turuhinnast kõrgema hinnaga tehingute

tegemine ei tekita tulumaksukohustust, v.a TuMS § 50 lõikes 4 sätestatud juhul. Maksuhaldur ei ole

praeguses asjas väitnud, et tegemist oli seotud isikutega TuMS § 8 lõike 1 mõttes.

14. Kaebaja esindaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et hinnavahe 1 480 000 eurot on tasu B, C ja

D-le riskide võtmise eest (II kd tl 201 pöördel). Ringkonnakohus järeldas sellest, et kaebaja

tunnistas, et 1 480 000 eurot ei makstud kinnistu eest. Samuti leidis ringkonnakohus, et B, C ja D

tegevus tehingute ettevalmistamisel ei olnud selline, mis õigustaks 1 480 000 euro suurust summat.

Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Majandustegevuses on tavapärane, et ostetud kaup

müüakse kallimalt edasi, kusjuures lisandunud hind katab edasimüüja kulud ja sisaldab ka tasu

võetud äririski eest. Sellistel tehingutel põhineb kogu kaubandus. Niisuguse tehingu käigus lisanduv

hind sõltub üksnes sellest, millistel tingimustel on ostja ja müüja nõus tehingu tegema.

Maksuhalduril ega kohtutel ei ole alust niisugusesse hinnakujundusse üldjuhul sekkuda. Samuti ei

ole maksustamisel relevantne, kas kaebaja juhatuse liige I kahjustas kaebaja või selle osanike õigusi

või huve, kuna teadis, millise hinnaga B, C ja D kinnistu ostsid.

15. Kuigi kaebaja tasus juba enne, kui B, C ja D kinnistu omandasid, notarikontole 2 980 000 eurot,

mida kasutati OÜ-le H tasumiseks, ei saa praegusel juhul sellele omistada õiguslikult olulist

tähendust. Kaebaja on selgitanud, et tehinguid valmistati ette pikka aega ning need olidki mõeldud

toimuma järjestikku. Üheskoos ettevalmistatud ja järjestikku vormistatud tehingute puhul ei saa

pidada sellist rahastamise skeemi ebatavaliseks. Asjas ei ole vaidlust, et kokkuvõttes on OÜ H

saanud kinnistu eest 3 900 000 eurot ja B, C ja D 5 380 000 eurot, sest pärast 2 980 000 euro

tasumist notarikontole tasus kaebaja kinnistu ostmiseks veel 2 400 000 eurot. Asjas ei ole tuvastatud

ka muid asjaolusid, mis viitaksid, et kaebaja ja B, C ja D oleksid kokku leppinud, et kaebajal ei ole

kogu hinna tasumise kohustust. Seetõttu ei saa I teadmisest OÜ H ja B, C ja D tehingu hinnast ega

tehingute rahastamise ahelast järeldada, et kaebaja ja B, C ja D vahel on toimunud varjatud

müügitehing hinnaga 3 900 000 eurot. Eeltoodu kinnitab poolte tahet teha tehing just 5 380 000 euro

eest.

16. Tehingu näilikkusele ehk soovile teha tehing muu hinnaga võib lisaks tehingu rahastamise ja

tasumise eripäradele põhimõtteliselt viidata ka pärast tehingu tegemist toimuv rahade edasine

liikumine. Maksuhaldur on osutanud, et B, C ja D laenasid suurema osa kinnistu müügist teenitud

rahast oma osanikele või nendega seotud isikutele, täpsemalt F-le 400 000 eurot, G-le 250 000 eurot

ja J-ga seotud äriühingule K 450 000 eurot. Maksuhaldur viitas maksuotsuses, et laenu

tagasimakseid polnud maksumenetluses tõendite kogumise ajal augustis ja septembris 2014

toimunud. Kolleegiumi hinnangul ei ole B, C ja D antud laenudega seotud asjaolud praegusel juhul

piisavad selleks, et tuvastada tehingupoolte tahe teha tegelik tehing madalama hinnaga. Kui B, C ja

5(6)

3-15-1758

D laenulepingud oleksid fiktiivsed, võib tulumaksukohustus tekkida laenuandjal, kui laen on antud

ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil (vt otsus asjas nr 3-3-1-67-08, punktid 16 ja 18).

17. Järelikult tuleb kassatsioonkaebus rahuldada ning ringkonna- ja halduskohtu otsused tühistada.

Kolleegium teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tühistab MTA 13. aprilli 2015. a

maksuotsuse.

18. Kassatsioonkaebuse lisadena on kaebaja esitanud 2. ja 3. novembri 2016. a maksekorraldused,

mille järgi on laenud tagasi makstud. Samuti on kassaator Riigikohtule esitanud selle tõendamiseks

B, C ja D bilansid. Kassatsioonkaebuse kohaselt sai kaebaja need maksekorraldused alles pärast

ringkonnakohtu otsuse tegemist ning pärast B, C ja D-ga konsulteerimist. Kuna Riigikohus arvestab

kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud

alama astme kohtu otsusega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (HKMS § 229 lõiked 2 ja 3), tuleb

esitatud tõendid kaebajale tagastada.

19. Kassaator on taotlenud otsuse avaldamisel HKMS § 175 lõike 4 või alternatiivselt sama

paragrahvi lõike 3 kohaldamist asjaga seotud füüsiliste isikute maksusaladuse, pangasaladuse ja

eraelu kaitseks. Kolleegiumi hinnangul ei sisalda otsus delikaatseid isikuandmeid või andmeid,

mille avaldamine võib oluliselt kahjustada eraelu puutumatust, mistõttu pole HKMS § 175 lõike 4

kohaldamine põhjendatud. Avaldatavas otsuses tuleb HKMS § 175 lõike 3 alusel asendada füüsiliste

isikute nimed ja juriidiliste isikute ärinimed tähemärkidega.

20. HKMS § 108 lõike 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 109 lõike 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt ei saa põhjendatud menetluskulud kõrgemas kohtuastmes

olla üldjuhul suuremad kui eelmises kohtuastmes, sest kõrgema astme menetluses kulub õigusabi

osutajal asjaga tegelemiseks eeldatavasti vähem aega (vt otsus asjas nr 3-3-1-84-15, p 31).

21. Kaebaja taotles halduskohtus õigusabikulude hüvitamist summas 4344 eurot (siin ja edaspidi

koos käibemaksuga) ning tasus riigilõivu 765 eurot. Taotluse kohaselt kulus halduskohtus kaebajale

õigusabi osutamiseks 27 tundi ja 48 minutit. Ringkonnakohtus taotles kaebaja õigusabikulude

hüvitamist summas 14 889 eurot ning samuti tasus kaebaja riigilõivu 750 eurot. Arvete kohaselt

kulus õigusabi osutamiseks ringkonnakohtus 82 tundi ja 43 minutit. Riigikohtus taotleb kaebaja

õigusabikulude hüvitamist summas 5605 eurot 31 tunni õigusabi eest.

22. Kolleegiumi hinnangul on kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud asja keerukust arvestades

vajalikud ja põhjendatud. Samas peab kolleegium õigusabikulusid apellatsiooni- ja

kassatsiooniastmes ülepaisutatuks, sest vaidluses keskse tähtsusega faktilised asjaolud olid selged

juba halduskohtumenetluses ning õiguslik vaidlus on kõigis kohtuastmetes olnud sama sätte

kohaldamise eelduste üle. Kolleegium peab ringkonnakohtus põhjendatud ja vajalikeks

menetluskuludeks 2000 eurot õigusabikulusid ning riigilõivu 750 eurot. Riigikohtus peab

kolleegium põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 1000 eurot. Seega tuleb MTA-lt kaebaja

kasuks välja mõista 8859 eurot (5109 + 2750 + 1000).

23. HKMS § 107 lõike 4 kohaselt tuleb tasutud kautsjon tagastada.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)