1-16-7507/12 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1167507

Määruse kuupäev

3. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Roosma, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

A taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2016. a määrus

kriminaalasjas 1167507

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A esindaja vandeadvokaat Kaido Kooga, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokuratuuri esindaja riigiprokurör Kadri Väling

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. september 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2016. a määrus muutmata ja A esindaja

määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kriminaalmenetluse lõpetamine

1. Viru Maakohtu 9. jaanuari 2012. a otsusega kriminaalasjas nr 1062589 tunnistati A süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 386 lg 1 – § 22 lgte 2 ja 3 (alates 15. märtsist 2007 KarS § 3891 lg 2 –

§ 22 lgte 2 ja 3) ning KarS § 390 lg 1 – § 22 lgte 2 ja 3 (alates 15. märtsist 2007 KarS § 3891 lg 2 –

§ 22 lgte 2 ja 3) järgi. Sama otsusega tunnistati teiste hulgas süüdi ka B ja C. Viru Maakohtu otsuse

peale esitasid apellatsioonid A, B ja C kaitsjad. A kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga taotles A

õigeksmõistmist või alternatiivselt menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ka

teiste süüdistatavate kaitsjad osutasid vajadusele lõpetada menetlus mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu. Istungil jäid A ja tema kaitsja apellatsioonis esitatud taotluste juurde. Tartu

Ringkonnakohus lõpetas 24. augusti 2012. a määrusega kriminaalmenetluse kõigi süüdistatavate

suhtes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 2742 alusel seoses mõistliku menetlusaja

möödumisega. Tartu Ringkonnakohtu lahendit ei vaidlustatud ning see jõustus.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetlus riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) kehtivuse ajal

2. Pärast kriminaalmenetluse lõpetamise määruse jõustumist esitasid A, B ja C taotlused alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Taotluste esitamise ajal reguleeris vastava

nõudeõiguse teket AVVKHS.

1167507

2.1.

B esitas 20. märtsil 2013 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse Tallinna

Halduskohtule. Halduskohus kaasas haldusasja nr 313634 menetlusse Justiitsministeeriumi. Tallinna

Halduskohtu 9. detsembri 2013. a määrusega kinnitati selles asjas kompromiss, millega vastustaja

Justiitsministeerium kohustus tasuma B-le kriminaalasjade nr 1056 ja 1062589 menetluses vabaduse

võtmisega ja vara arestimisega tekitatud kahju, saamata jäänud tulu ja ebamõistlikult pikkade

menetlusaegadega tekitatud kahju hüvitisena kokku 25 506,83 eurot.

2.2.

C esitas 30. oktoobril 2012 alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise taotluse

Rahandusministeeriumile. Rahandusministeerium jättis 7. novembri 2012. a otsusega nr 44/15788

taotluse rahuldamata, leides, et C-l puudub AVVKHSi alusel hüvitise taotlemise õigus. C esitas

26. novembril 2012 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Halduskohus jättis 18. detsembri 2013. a

otsusega haldusasjas nr 3122484 kaebuse rahuldamata. C esitas apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kaasas menetlusse Justiitsministeeriumi. Justiitsministeerium,

Rahandusministeerium ja kaebaja esindaja esitasid seejärel ringkonnakohtule kinnitamiseks

kompromissi, mille Tallinna Ringkonnakohus kinnitas 28. novembri 2014. a määrusega.

Kompromissi kohaselt pidi Justiitsministeerium tasuma C-le kriminaalmenetluses vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitisena 6 000 eurot.

2.3.

A esitas 20. veebruaril 2013 kriminaalmenetluses alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise taotluse Rahandusministeeriumile. Rahandusministeerium jättis 26. veebruari 2013. a

otsusega nr 44/2585 A taotluse rahuldamata, leides, et A-l puudub AVVKHSi alusel hüvitise

taotlemise õigus. A esitas 13. märtsil 2013 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Halduskohus jättis

7. veebruari 2014. a otsusega asjas nr 313568 kaebuse rahuldamata. Halduskohus asus seisukohale,

et kui kriminaalasja menetlus on kohtulikul arutamisel lõpetatud KrMS § 2742 alusel, ei ole isikult

vabaduse võtmine AVVKHS § 1 lg 1 järgi alusetu. Kuna praegusel juhul ei ole kaebajalt AVVKHSi

mõttes vabadust alusetult võetud, puudub kaebajal õigus saada AVVKHSi alusel hüvitist.

Halduskohtu otsust ei vaidlustatud ning see on jõustunud.

2.4.

A esitas 25. aprillil 2014 kriminaalmenetluses alusetu vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise taotluse Justiitsministeeriumile. Justiitsministeerium jättis 26. juuni 2014. a vastusega

nr 92/143888-2 A taotluse rahuldamata. Justiitsministeerium märkis, et A suhtes lõpetati

kriminaalmenetlus kohtulikul arutamisel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Kuna selline

menetluse lõpetamine eeldab A nõusolekut, on A nõustunud loobuma kohtumenetluse jätkamisega

kaasneda võivatest positiivsetest tagajärgedest, sh õigusest nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamist.

2.4.1.A esitas Justiitsministeeriumi vastuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes tekitatud

kahju hüvitamist AVVKHS ja riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel. Tallinna Halduskohtu 18. mai

2015. a määrusega haldusasjas nr 31451555 tagastati kaebus esitajale läbivaatamatult. Halduskohus

leidis, et kaebuse ese ja alus on ebaselged. AVVKHS alusel on kaebus esitatud tähtaja rikkumise

tunnustega: kaebaja sai Rahandusministeeriumi vastuse kätte 28. veebruaril 2013, seega lõppes

kaebetähtaeg 1. aprillil 2013. RVastS-le tuginev kaebus on aga perspektiivitu. Kuna kaebaja ei ole

talle kolmel korral antud uue tähtaja jooksul kaebuse puuduseid kõrvaldanud, tagastas halduskohus

kaebuse läbivaatamatult.

2.4.2.A esitas Tallinna Halduskohtu määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule. Tallinna

Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2016. a määrusega jäeti A kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

nõustus halduskohtu seisukohtadega. Ringkonnakohus selgitas, et seoses süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamise seaduse (SKHS) jõustumisega 1. mail 2015 tuleb süüteomenetluses tekitatud kahju

2(8)

1167507

hüvitamise taotlus esitada prokuratuurile. Tallinna Ringkonnakohtu määrust ei vaidlustatud ning see

on jõustunud.

Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise menetlus SKHS-i kehtivuse ajal

3. A esitas 2. veebruaril 2016 SKHS § 5 lg 1 pde 1 ja 6 ning lg 4 alusel taotluse süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks Viru Ringkonnaprokuratuurile. A leidis, et kuna ta viibis kriminaalasja

nr 1062589 menetluse raames 185 päeva vahistuses ja kohtumenetluses teda süüdi ei mõistetud, on

temalt vabadus võetud alusetult. A taotleb hüvitada alusetult vabaduse võtmisega tekitatud varaline

kahju 1869,62 eurot ja mittevaraline kahju 6444,17 eurot ning ebamõistliku menetlusajaga tekitatud

mittevaraline kahju 7315 eurot.

3.1.

Viru Ringkonnaprokuratuuri 15. juuni 2016. a määrusega jäeti taotlus rahuldamata. Määruses

märgiti, et SKHS ei võimalda nõuda kahju hüvitamist juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetati

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Isikul oli võimalik kriminaalmenetluse lõpetamisest

keelduda, kohustada riiki menetlust jätkama ning esitada kahju hüvitamise nõue pärast seda, kui isik

on saanud soodsa lahendi. Kuigi toimiku materjalide järgi ei küsitud A-lt otsesõnu nõusolekut

menetluse lõpetamiseks, tuleb A lugeda kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustunuks. Nimelt on A

kaitsja apellatsioonis taotlenud kriminaalmenetluse lõpetamist ebamõistliku menetlusaja tõttu, A ja

ta kaitsja jäid istungil kaebuses esitatud taotluste juurde ning A ega tema kaitsja ei vaidlustanud

ringkonnakohtu lahendit, millega menetlus lõpetati. Kui isik on andnud nõusoleku

kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise alusel, on menetluse

lõpetamine iseenesest käsitatav kompensatsioonina liigpika menetlusega tekitatud kahju eest.

3.2.

A esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri määruse peale kaebuse Riigiprokuratuurile. Kaebuses taotleti

määruse tühistamist ja kahju hüvitamist.

3.3.

Riigiprokuratuuri 3. augusti 2016. a määrusega jäeti A kaebus rahuldamata. Riigiprokuratuur

nõustus ringkonnaprokuratuuri määruses esitatud seisukohtadega.

3.4.

A esitas Riigiprokuratuuri määruse peale kaebuse Viru Maakohtule. Kaebuses taotleti määruse

tühistamist ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamist.

3.5.

Viru Maakohtu 22. septembri 2016. a määrusega jäeti A kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et

Riigiprokuratuuri seisukohad kaebuse rahuldamata jätmisel on õigustatud.

3.6.

A esitas Viru Maakohtu määruse peale määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule. Kaebuses taotleti

määruse tühistamist ja kahju hüvitamise taotluse rahuldamist.

3.7.

Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2016. a määrusega jäeti A määruskaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus selgitas, et SKHS-i alusel ei ole võimalik kahju hüvitamist nõuda, kui isik on

andnud nõusoleku kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

Sellisel juhul kujutabki menetluse lõpetamine ja karistuse kohaldamata jätmine endast

kompensatsiooni tekkinud kahju eest. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kuna taotluse

kriminaalmenetluse lõpetamiseks mõistliku menetlusaja möödumise alusel esitas A kaitsja ning

ringkonnakohtu vastavat määrust ei ole vaidlustatud, saab A lugeda menetluse lõpetamisega

nõustunuks. Kuna kaebajal oli kriminaalmenetluses kaitsja, kes apellatsioonis taotles vastaval alusel

menetluse lõpetamist, pidi kaebaja olema teadlik ka selle tagajärgedest või vähemalt omal algatusel

tagajärjed tuvastama. Kokkuvõtvalt sedastas ringkonnakohus, et KrMS § 2742 alusel menetlust

3(8)

1167507

lõpetades on riik mõistliku menetlusaja rikkumise isiku ees juba heastanud ning täiendava kahju

hüvitamiseks SKHS alust ette ei näe.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Määruskaebus

4. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A esindaja vandeadvokaat K. Kooga,

kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kaebuses esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgnevad.

4.1.

A ei saanud 2012. aastal kriminaalasja menetluse lõpetamisel teada, millistel alustel lahendatakse

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust 2016. aastal. Kahju hüvitamise taotlus tuleb

lahendada 2012. aastal kehtinud õiguse järgi.

4.2.

Tartu Ringkonnakohus on kriminaalasja nr 1062589 menetluse lõpetanud ebaseaduslikult. A nõustus

kriminaalasja arutamisel ringkonnakohtu istungil apellatsiooni läbivaatamisega, kuid seda ei saa

võrdsustada kriminaalmenetluse lõpetamise nõusolekuga. A ei tunnistanud ringkonnakohtu istungil

oma süüd ega ole andnud nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ringkonnakohtu istungil ei

arutatud kriminaalasja lõpetamist ega selgitatud selle tagajärgi. Seega on Tartu Ringkonnakohtu

24. augusti 2014. a kriminaalasja nr 1062589 lõpetamise määrus tehtud süüdistatava nõusolekuta ja

vastuolus KrMS § 2742 lg 1 nõuetega. Kui kohalduma peaks siiski SKHS, kuid see ei võimalda A-le

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitada, on SKHS vastavas osas põhiseadusega (PS) vastuolus.

4.3.

A kaassüüdistatavatele B-le ja C-le on kriminaalasja nr 1062589 menetlusega tekitatud kahju

hüvitatud. Tegemist on isikute ebavõrdse kohtlemisega.

Määruskaebuse vastus

5. Prokuratuur leiab, et Tartu Ringkonnakohtu määrus on põhjendatud ning A taotluse rahuldamiseks ei

ole alust. Määruskaebuse vastuses esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgnevad.

5.1.

Kriminaalmenetluse lõpetamine oli seaduslik. Kuigi süüdistatavalt otseselt nõusolekut menetluse

lõpetamiseks ei küsitud, võib Riigikohtu praktika valguses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3115315, p 13) pidada piisavaks asjaolu, et kriminaalmenetluse

lõpetamise otsustust ei vaidlustatud.

5.2.

Asja menetlejad on SKHS § 23 lgst 3 tulenevalt lahendanud taotlust õigustatult SKHSi järgi. A

taotlust hüvitada talle kriminaalasja nr 1062589 menetlusega tekitatud kahju ei saa SKHS § 5 lg 1

pde 1, 6 ja lg 4 alusel rahuldada. KrMS § 2742 lg 1 järgi menetluse lõpetamisel on menetluse

lõpetamise fakt süüdistatavale piisav hüvitis tema õiguste riive eest. Kuna kriminaalmenetlus on

lõpetatud seaduslikult, pole alust taotluse rahuldamiseks ka SKHS § 7 alusel.

5.3.

Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Võrdne kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste

asjaolude esinemise korral. Kaassüüdistatavate C ja B-ga kompromisside kinnitamine ning A

taotluse rahuldamata jätmine on toimunud erinevatel asjaoludel. SKHS-ist tulenev menetluskord ei

ole võrreldav halduskohtumenetluses poolte vahel kompromissi sõlmimisega. Prokuratuuri SKHS-

ist tulenevad volitused ei võimalda kompromissi sõlmimist ega ministeeriumi kaasamist

4(8)

1167507

menetlusosalisena. A-d ei olnud võimalik samadel alustel teistmoodi kohelda ja seeläbi võrdse

kohtlemise põhimõtet rikkuda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium hindab esmalt, millise seaduse alusel tuleb lahendada A esitatud süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamise taotlus ning kas esitatud taotlus on tähtaegne (I). Seejärel tuvastab

kolleegium, kas A-l on õigus nõuda kahju hüvitamist (II). Järgnevalt peatub kolleegium A esindaja

etteheitel seoses võimaliku võrdsuspõhiõiguse rikkumisega (III) ja võtab kokku

määruskaebemenetluse tulemuse (IV).

I

7. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra sätestab 1. mail 2015. aastal jõustunud

SKHS. Enne SKHS-i jõustumist tuli süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamisel lähtuda

AVVKHSist. SKHS § 23 lgtes 3 ja 4 sisalduvate üleminekusätete kohaselt on isikul, kelle puhul

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise küsimus on lõplikult juba lahendatud AVVKHSi

alusel, siiski õigus taotleda veel ka täiendavat, SKHSis sisalduvatest uutest võimalustest lähtuvat

kahju hüvitamist. Teisisõnu: ka juhul kui isikul AVVKHSi alusel õigust kahjuhüvitisele ei tekkinud,

ei ole välistatud SKHS-i tagasiulatuv kohaldamine, arvestades SHKS § 23 lgs 4 toodud

menetlustähtaegu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3113416,

p 13).

8. A ongi isik, kes on talle süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist taotlenud juba enne SKHS-i

jõustumist. Rahandusministeerium ei rahuldanud A 20. veebruaril 2013 esitatud taotlust ning

ministeeriumi otsustuse peale esitatud kaebust arutanud Tallinna Halduskohus jättis kaebuse

7. veebruari 2014. a otsusega asjas nr 313568 rahuldamata. Halduskohus selgitas, et AVVKHS ei

näinud ette kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise alust juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetati

kohtulikul arutamisel mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. A ei vaidlustanud halduskohtu

lahendit ning see jõustus (vt määruse p 2.3). Seega on A taotlust juba varem AVVKHS-i alusel

lahendatud ning jõustunud kohtulahendiga tuvastatud, et AVVKHS-i järgi ei olnud A-l hüvitise

saamise nõudeõigust.

9. Käesoleva kohtumenetluse esemeks oleva ja kriminaalasja nr 1062589 menetlusega tekitatud kahju

hüvitamise taotluse esitas A 2. veebruaril 2016, tuginedes SKHS-ile. Arvestades eespool ps 7

märgitut, tulebki kolleegiumil järgnevalt otsustada, kas A-l on õigus tagasiulatuvalt SKHSi alusel

talle kriminaalmenetlusega tekitatud kahju hüvitamisele, kuigi AVVKHS-i alusel tal sellist õigust ei

olnud.

10. SKHS § 23 lg 4 kohaselt tuleb vastav taotlus esitada halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS)

hüvitamiskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul

SKHS-i jõustumisest. Halduskohtumenetluses reguleerib hüvitamiskaebuse esitamise tähtaega

HKMS § 46 lg 4. Praeguses asjas on prokuratuur A taotlust SKHS-i järgi sisuliselt lahendama

asudes lugenud selle tähtaegseks. Riigikohtule on määruskaebuse esitanud vaid A esindaja ning

määruskaebuses taotluse tähtaegseks lugemist ei vaidlustata. Kuna Riigikohus arutab asja kaebuse

piirides, ei saa kolleegium A poolt 2. veebruaril 2016 esitatud taotluse tähtaegsusele anda sisulist

hinnangut, vaid lähtub varasemas menetluses aluseks võetud seisukohast, et taotlus on tähtaegne.

5(8)

1167507

II

11. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud SKHS §des 4–8. Juhul, kui on

alust arvata, et süüteomenetluse meede oli õigusvastane, tuleb esmalt kontrollida SKHS § 7

kohaldumist ehk olukorda, mil kahju on tekitatud menetlusõiguse süülise rikkumise tagajärjel (vt

määrus asjas nr 3113416, p 15). Kaebuses leitakse, et kriminaalasjas lõpetati menetlus KrMS § 2742

alusel ilma süüdistatava nõusolekuta. Kuna KrMS § 2742 alusel menetluse lõpetamine eeldab

KrMS § 2742 lgst 1 ja KrMS §st 2052 tulenevalt süüdistatava nõusolekut, viidatakse kaebuses

menetluslikule rikkumisele, mille süülisuse tuvastamine võib anda alust SKHS § 7 kohaldamiseks.

Seega tuleb esmalt kontrollida, kas kriminaalasja menetlus lõpetati mõistliku menetlusaja

möödumise alusel, ilma et süüdistatav oleks sellega nõustunud.

12. Süüdistatava nõusolek kriminaalmenetluse KrMS § 2742 alusel lõpetamiseks peab üldjuhul olema

antud enne kohtu poolt kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tegemist. See aga ei tähenda, et

olukorras, kus süüdistatav ei ole oma nõustumust otsesõnu väljendanud, oleks kriminaalmenetluse

lõpetamise otsustuse tegemine käsitatav menetlusõiguse rikkumisena. KrMS § 2742 alusel

kriminaalmenetluse lõpetamist ei ole seatud sõltuvusse asjaolust, missuguses staadiumis arutatav

kriminaalasi parajasti on. Seetõttu ei saa välistada olukorda, kus kohus lõpetab sel alusel

kriminaalmenetluse, olles juba lahkunud KrMS §s 304 sätestatud korras nõupidamistuppa otsust

tegema (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3115315,

p 13, 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3114310, p 22). Sellest tulenevalt on kolleegium väljendanud

seisukohta, et isegi kui süüdistatava nõusolekut kriminaalmenetluse lõpetamiseks otsesõnu ei

küsitud, siis kohtuistungil kriminaalmenetluse lõpetamise kohta arvamuse küsimine ning

süüdistatava poolt asjassepuutuvas osas kohtu määruse vaidlustamata jätmine võimaldavad lugeda

ta kõnealuse otsustusega nõustunuks (vt määrus asjas nr 3115315, p 13).

13. Kriminaalasja nr 1062589 apellatsioonis taotles kaitsja A õigeksmõistmist või alternatiivselt

kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Seega sisaldas A kaitsja

apellatsioon taotlust lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu.

Ringkonnakohtu istungil kinnitas A, et ta on kaitsja apellatsiooniga tutvunud ning soovib selle

läbivaatamist. Tartu Ringkonnakohtu 24. augusti 2012. a määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Ringkonnakohtu lahendit ei vaidlustatud ning see jõustus.

Kolleegium leiab, et kuna A kaitsja esitas taotluse lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu, A kinnitas kaebuses toodud seisukohtadega tutvumist ja nendega nõustumist ega

vaidlustanud kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, tuleb asjaolusid kogumis hinnates sarnaselt

Riigikohtu praktikaga asuda seisukohale, et A on menetluse lõpetamisega nõustunud. Sellest

tulenevalt ei saa kriminaalmenetluse lõpetamist lugeda menetlusõiguse rikkumiseks SKHS § 7 lg 1

mõttes. Kuna menetlusõigust rikutud ei ole, ei ole praeguses asjas alust SKHS § 7 kohaldamiseks.

14. SKHS § 5 näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alused sõltuvalt menetluse

lõpptulemusest. SKHS § 5 lg 1 kohaselt võib isikul kriminaalmenetluse lõpetamise korral tekkida

kahju hüvitamise nõudeõigus juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 199 lg 1 p 1, 2 või 5

alusel. Kui kriminaalmenetlus lõpetatakse KrMS § 2742 alusel mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu, ei näe SKHS § 5 lg 1 ette menetlusega tekitatud kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimist.

Kuna kriminaalasja nr 1062589 menetlus lõpetati KrMS § 2742 alusel, ei ole praeguses asjas alust ka

SKHS § 5 kohaldamiseks.

15. Seoses kaebuses esitatud väitega, et SKHS-i regulatsioon on põhiseadusega vastuolus, märgib

kolleegium järgnevat. Kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

eeldab KrMS § 2742 kohaselt süüdistatava nõusolekut, st see on käsitatav riigi ja süüdistatava

6(8)

1167507

kokkuleppena. Selle kokkuleppega riik tunnistab, et on süüteoasja ebamõistliku menetlusajaga

riivanud süüdistatava õigusi, ning isiku põhiõiguste riive süvenemise vältimiseks loobub süüteoasja

edasisest menetlemisest ja süüküsimuse lahendamisest. Süüdistatav nõustub kokkuleppega

ebamõistlikust menetlusajast tuleneva riive hüvitisena menetluse lõpetamise ja süüküsimuse

lahendamata jätmisega, loobudes seeläbi mõnedest menetluslikest garantiidest, mis kaasneksid

menetluse jätkamisel, sh näiteks õigusest nõuda õigeksmõistmise korral süüteomenetluses tekitatud

kahju hüvitamist SKHS-i alusel. Kui isik leiab, et tema suhtes läbiviidud süüteomenetlus on olnud

õigusvastane ning ta soovib nõuda menetlusega tekitatud kahju hüvitamist, on tal võimalik jätta

menetluse lõpetamiseks nõusolek andmata ja pärast süüteomenetluses õigeksmõistva otsuse

langetamist või pärast süüteo aegumise tõttu süüteomenetluse lõpetamist nõuda süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamist, tuginedes SKHS § 5 lgle 1.

16. Analoogsed õigusjärelmid sätestas kriminaalmenetluse lõpetamise ajal kehtinud AVVKHS. Ka

AVVKHS § 1 lg 1 ei näinud ette nõudeõiguse tekkimist, kui kriminaalmenetlus lõpetati kohtulikul

arutamisel mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Küll aga oli isikul KrMS § 2742 kohaselt võimalik

menetluse lõpetamisega mitte nõustuda ja õigeksmõistva otsuse korral nõuda tekitatud kahju

hüvitamist AVVKHS § 1 lg 1 p 1 alusel. Seega ei saanud kaebajal ka 2012. aastal kriminaalasja

apellatsioonimenetluses tekkida õigustatud ootust, et tal tekib mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustudes õigus nõuda süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamist.

17. Kuna mõistliku menetlusaja ületamise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise õiguslikud järelmid ei

ole rakendatavad menetleja ühepoolsel otsustusel, vaid toetuvad isiku nõusolekule – seda enam, et

käesolevas asjas on isiku kaitsja menetluse lõpetamist ise taotlenud –, ning isikul ei saanud ka 2012.

aastal menetluse lõpetamisel tekkida õigustatud ootust kahju hüvitamisele, leiab kolleegium, et

SKHS-i regulatsioon ei riiva praeguses asjas ebaproportsionaalselt kaebaja põhiõigusi. Sellest

tulenevalt ei nõustu kolleegium kaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt on SKHS-i

asjassepuutuv regulatsioon põhiseadusega vastuolus.

18. Järelikult ei näe SKHS § 7 ega § 5 lg 1 ette süüteomenetluses alusetu vabaduse võtmise ega

ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamise alust olukorras, kus kriminaalmenetlus on

isiku suhtes lõpetatud kohtulikul arutamisel KrMS § 2742 alusel mõistliku menetlusaja möödumise

tõttu. Teised SKHS-is loetletud nõudeõiguse tekkimise alused ei ole praeguse taotluse kontekstis

asjakohased. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et A-l ei ole SKHS-i järgi õigust nõuda

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist.

III

19. Määruskaebuses leiab A esindaja, et A taotluse rahuldamata jätmine on käsitatav võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumisena. Nimelt on B-le ja C-le, kes olid kriminaalasjas nr 1062589 A

kaassüüdistatavad, nende esitatud taotluste alusel kriminaalmenetlusega tekitatud kahju 2012. kuni

2014. a toimunud halduskohtumenetlustes sõlmitud kompromisside tulemusena vähemalt osaliselt

hüvitatud.

20. Kolleegium selgitab, et PS § 12 lgs 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega saab tegu olla üksnes

siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. See tähendab, et küsimus kahe

isiku, isikute grupi või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o

meelevaldsusest) saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel

võrreldavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 311915, p 33,

7(8)

1167507

Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2015. a otsus asjas nr 3411814, p 57, 7. juuni 2011. a otsus asjas

nr 3411210, p 36 ja 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 341205, p 40).

21. Tuvastamaks, kas praeguses asjas on A taotlus jäetud rahuldamata, rikkudes võrdse kohtlemise

põhimõtet, tuleb seega esimese sammuna hinnata, kas A ja B ning C olukorrad on võrreldavad.

Kuna praeguses asjas lahendatakse A 2. veebruaril 2016 esitatud taotlust ning küsimust, kas

kõnealuse taotluse lahendamisel on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb selleks võrrelda A

olukorda praeguse asja menetluses B ja C olukorraga nende taotluste lahendamise menetlustes.

22. Pärast kriminaalasjas nr 1062589 kriminaalmenetluse lõpetamist esitasid nii A kui ka B ja C kahju

hüvitamise taotlused, mida lõppastmes lahendati AVVKHS-i järgi halduskohtumenetlustes. Seega

lahendati isikute taotlusi samadel alustel. B ja C taotluste lahendamisel kinnitasid kohtud taotlejate

ja vastustaja vahel sõlmitud kompromissid, millega hüvitati kahju osaliselt (vt määruse pd 2.1 ja

2.2). A taotluse jättis halduskohus kahju hüvitamise nõudeõiguse puudumise tõttu rahuldamata. A

enda taotluse rahuldamata jätmise otsust ei vaidlustanud. Seda hoolimata asjaolust, et selleks

hetkeks oli B kompromiss juba kinnitatud ning C oli vaidlustanud halduskohtu otsuse, millega tema

taotlus jäeti rahuldamata, jõudes sellele järgnenud apellatsioonimenetluses samuti vastustajaga

lõppastmes kompromissini. Otsus, millega jäeti A taotlus rahuldamata, jõustus üldises korras (vt

määruse p 2.3).

23. Seega on A praeguse asja lahendamise menetluses olukorras, kus tema kahju hüvitamise taotlus on

eelnevalt lahendatud nõudeõigust eitava otsusega, mida A ei vaidlustanud. B ja C taotluste

lahendamisel sellist otsustust tehtud ei ole: nende taotlused lahendati olukorras, kus puudus eelnev

negatiivne otsus. Kuna A samasisuline taotlus on erinevalt tema kaassüüdistatavate taotluste

lahendamise menetlusest juba varem lahendatud negatiivse otsustusega, ei ole A praeguse asja

kontekstis C ja B-ga võrreldavas olukorras.

24. Kolleegium märgib täiendavalt, et praeguses asjas ei saa tagasiulatuvalt hinnata ei A ega ka B ja C

taotluste lahendamise menetlusi, neis esitatud seisukohti ega nende lõpptulemusi: nimetatud

taotluste lahendamise menetlused on lõppenud jõustunud kohtulahenditega. Samuti ei saa praeguses

asjas lahendada küsimust, kas isikute olukorrad võisid võrdsuspõhimõtte seisukohast olla

võrreldavad taotluse esmakordsel lahendamisel halduskohtumenetlustes. Konkreetse taotluse

lahendamisega seotud küsimused tuleb lahendada selleks ettenähtud menetluses, kasutades

vajadusel ka selleks ettenähtud kaebeõigust.

25. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et A 2. veebruaril 2016 esitatud taotluse rahuldamata

jätmisel ei ole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna A ja B ning C ei ole võrreldavates

olukordades.

IV

26. Eeltoodust lähtudes on Tartu Ringkonnakohus õigustatult jätnud A kaebuse rahuldamata ja Viru

Maakohtu määruse muutmata. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 361 lg 1 p-st 1, jätab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 22. novembri 2016. a määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

8(8)