2-15-1571/90 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Kaija Kaijanen, Margo Klaar

Otsuse tegemise aeg ja koht

03.11.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-1571

Tsiviilasi

MPi hagi ERGO Insurance SE vastu püsiva puude

hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22.05.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MPi apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): MP (isikukood xxxxxxxxxx, elukoht

xxxxxxx x-xx, xxxx xxxxxx)

Kostja (vastustaja): ERGO Insurance SE (registrikood

10017013, A. H. Tammsaare tee 47, 11316 Tallinn),

volitatud esindaja Vaho Vahkal

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 22.05.2017 otsus jätta muutmata ja MPi apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta MPi kanda. ERGO Insurance

SE-l ei ole apellatsioonimenetlusega seonduvaid menetluskulusid.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise

taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses

2(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. MP (hageja) esitas 02.02.2015 Pärnu Maakohtule hagi ERGO Insuranee SE (kostja) vastu

püsiva puude hüvitise nõudes. 18.02.2015 Pärnu Maakohtu määrusega keelduti määruse

menetlusse võtmisest ning edastati hagiavaldus kohtualluvusel Harju Maakohtule.

2. Hagiavalduse kohaselt on hagejale 28.11.2011 väljastatud kindlustuspoliis nr 40699382

õnnetusjuhtumikindlustuseks

kindlustusperioodiga

05.12.2011

kuni

04.12.2012.

Kindlustuslepingu osaks olid kindlustuslepingute üldtingimused KT.0806.11 ja

õnnetusjuhtumi kindlustuse tingimused KT.0350.08. Hagejaga toimus 04.01.2012

õnnetusjuhtum, mille käigus ta kukkus ja vigastas xxxxxx. Hagejal diagnoositi kukkumise

järgselt xxxxxxxx ning xxxxxxxxx. Kostja määras arst-eksperdi 15.02.2013 arvamuse

alusel hagejale püsiva puude hüvitise 10%, makstes hagejale 09.05.2013 kokku hüvitist

6 807,24 eurot, millest 3 000 eurot oli püsiva puude hüvitis.

3. 28.05.2014 diagnoositi hagejal xxxxxxxx vigastus, mis ei paranenud ühe aasta jooksul

peale kindlustusjuhtumit. Samuti on hagejal diagnoositud xxxxxxxxx. 11.11.2014

diagnoositi hagejal xxxxxxxxx. Eelnimetatud tervisekahjustused on õnnetusjuhtumi

tagajärg, mis ei paranenud ühe aasta jooksul peale õnnetusjuhtumit. 17.11.2014 esitas

hageja kostjale taotluse hüvitiste (valuraha, püsiva puude hüvitis) välja maksmiseks

tulenevalt xxxxxxx ja xxxxxxx vigastustest ja haigusseisunditest (xxxxxxxx). 18.11.2014

esitas hageja kostjale taotluse välja maksta hüvitised (valuraha, püsiva puude hüvitis)

vastavalt lisatud meditsiinilistele dokumentidele. Kostja teatas, et hüvitab hagejale

valuraha xxxxxxxxxx vigastuse eest 600 eurot, ekspertiisitasu 84 eurot ja transpordikulu

14,10 eurot. Kostja leidis, et püsiva puude hüvitise täiendavaks maksmiseks alust ei ole.

4. Hageja on seisukohal, et 15.02.2013 arvamuses ei saanud arst-ekspert arvestada hagejal

2014. aastal diagnoositud ja kindlustustingimuste mõistes xxxxxxxxxxxx, mis

diagnoositi hagejal õnnetusjuhtumi tagajärjena. Kindlustustingimused ei sätesta, et puude

hüvitiste nõude aluseks olevad xxxxxx või xxxxxxxx peavad olema tekkinud

õnnetusjuhtumi käigus. Õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud õnnetusjuhtumi tüsistused

(tagajärjed) ilmnevad reeglina alles mõne aja möödudes peale õnnetusjuhtumit, seejuures

võib see toimuda ka aastaid hiljem. Kindlustustingimuste mõistes on üksnes oluline, et

kindlustusvõtjal on õnnetusjuhtumist tingituna xxxxxxxxx (terviskahjustused) ka peale

ühe aasta möödumist õnnetusjuhtumit. Kindlustustingimuste mõistes on oluline, et

xxxxxxxx või xxxxxxxx xxxxxhäiretel on põhjuslik seos varem toimunud

õnnetusjuhtumiga,

mis

on

tõendatud

meditsiiniliste

dokumentidega.

Õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste KT.0350.08 punkt 11.7.1. sätestab ajalise piirangu

üksnes puude hüvitise maksmise otsuse tegemiseks enne ühe aasta möödumis, kuid ei

sätesta ajalist piirangut, millisest hiljem ei saa enam puude hüvitamise nõuet esitada ja

puude hüvitamise otsust teha. Lõpliku piirangu, millisest hiljem ei saa enam puude

hüvitamise nõuet esitada ja puude hüvitamise otsust teha, sätestab kindlustuslepingute

üldtingimuste KT.0806.11 punkt 24.1., s.o kolm aastat nõudeõiguse tekkimise aasta

lõpust. Hageja leiab, et kostja on õigusvastaselt keeldunud hageja poolt taotletud puude

hüvitiste väljamaksmisest. Kahjukäsitlejal JK puudus tulenevalt kindlustustingimustest

õigus teha puude hüvitiste välja maksmata jätmise otsus ilma arst-eksperdile dokumente

esitamata ja arst-eksperdilt arvamust küsimata.

5. 14.04.2015 täpsustas hageja nõuet ning palus kostjat kohustada välja maksma hagejale

puude hüvitised xxxxx vigastuse, xxxxxxx ja xxxxxxx eest kokku 3500 eurot. 07.05.2015

ja 04.06.2015 esitas hageja kostja vastu täiendava nõude xxxxxxx hüvitise 950 euro välja

mõistmiseks. 29.08.2016 hageja loobus puude hüvitise nõudest xxxxxxxxxx eest. Kohus

võttis hagist loobumise vastu ning lõpetas 30.08.2016 kohtumäärusega menetluse hageja

3(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

nõudes kostja vastu xxxxxxxxxxx hüvitise 950 euro väljamõistmiseks. 12.04.2017

kohtuistungil esitas hageja VÕS § 113 lg-l 1 põhineva viivise nõude.

Kostja vastuväited

6. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on

nõuded esitatud samal alusel ja sama hagieseme suhtes, milles on poolte vahel jõustunud

Tallinna Ringkonnakohtu otsus, mistõttu tuleks menetlus lõpetada.

7. Tulenevalt kindlustustingimustest on püsiva puude hüvitis ühekordne hüvitis, mis

makstakse välja üks kord puude määramise aja terviseseisundit arvestades. Puue on püsiv,

kui kehaosa funktsioon ei ole ühe aasta jooksul alates kindlustusjuhtumist taastunud.

Vaidlust ei ole, et püsiva puude hüvitis on hagejale makstud arvestades tema vaevusi

puude määramise ajal. Vaidlus võib tekkida püsiva puude hüvitise suuruse üle, mis on

aga käesolevaks hetkeks lahendatud jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-13-38493.

Ebaõige on hageja väide justkui jaotaks valuraha ja püsiva puude hüvitise tabel inimese

keha osadeks ja kõiki seal nimetatud alajaotusi saaks pidada kehaosadeks. Tabelis on

lihtsalt loetletud vigastused, mille eest makstakse valuraha ja mis on aluseks püsiva puude

hüvitise määramiseks. Sellega seoses ei saa rääkida mingisugusest klassifikatsioonist

kehaosade jaotuse mõttes. Iseenesest ei ole see ka oluline, sest antud juhul on tegemist

xxxxxxxx vigastusega (kindlustusjuhtum) ja sellest tekkinud võimalike tüsistustega, mitte

mitme erineva kindlustusjuhtumiga, mille eest tuleks arvestada koondhüvitis.

Samasisuline vaidlus leidis aset ka lõppenud kohtumenetluses, kus kohus asus

samasugusele seisukohale.

8. Lisaks on ka hageja poolt esitatud tõendid vastuolulised. Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

(EKI) uuring seostab vaevusi kindlustusjuhtumiga, aga hageja raviarst peab vaevuste

tõenäoliseks põhjuseks hoopis ülekoormushaigust. Isegi kui arvestada, et kindlustusandjal

võiks tekkida kohustus maksta täiendavat püsiva puude hüvitist terviseseisundi

halvenemise tõttu, siis hageja esitatud tõendi EKI uuringuakti järgi on hageja tervislik

seisukord hoopis paranenud võrreldes püsiva puude hüvitise määramise aja ja lõppenud

tsiviilmenetluses tuvastatuga (on toimunud xxxxxxxx oluline paranemine). Lisaks ei ole

EKI uuringuaktis objektiivselt tuvastatud ühtegi xxxxxxx funktsioonihäiret. Seetõttu ei

saa ka kuidagi rääkida terviseseisundi halvenemisest, pigem on terviseseisund oluliselt

paranenud.

Esimese astme kohtu otsus

9. Harju Maakohtu 22.05.2017 otsusega jäeti hagi rahuldamata nõudes kohustada kostjat

välja maksma puude hüvitis 3 500 eurot ja viivis xxxxxx vigastuse, xxxxxxx ja xxxxxxxx

eest vastavalt kindlustuslepingule ja kindlustuslepingu sõlmimise ajal kehtinud

kindlustustingimustele. Hagi jäeti läbi vaatamata nõudes tuvastada, et kostja on

õigusvastaselt jätnud hagejale välja maksmata puude hüvitise. Menetluskulud jäeti hageja

kanda. Kostja menetluskulude nimekirja mitteesitamise tõttu jäid need hagejalt välja

mõistmata.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja peaks maksma hagejale õnnetusjuhtumi tagajärjel

tekkinud tüsistuste eest täiendavalt hüvitist 3 500 eurot, s.o kokku hüvitise 21,67%-lises

määras.

11. Õnnetusjuhtumikindlustuse tingimuste KT.0350.08 punkti 11.7.1. kohaselt, kui

kindlustusjuhtumi tagajärjel tekib kindlustatul tingimuste alusel määratav püsiv vaimne

või füüsiline tervisekahjustus ehk puue, maksab kindlustusandja püsiva puude hüvitist.

Puue on püsiv, kui kehaosa või meeleorgani funktsioon ei ole ühe aasta jooksul alates

kindlustusjuhtumist taastunud, tagamaks kehaosa või meeleorgani normaalset

funktsioneerimist (I kd tlk 14-17). Seega, tulenevalt kindlustustingimustest on püsiva

puude hüvitis ühekordne hüvitis, mis makstakse välja üks kord puude määramise aja

4(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

terviseseisundit arvestades. Puue on püsiv, kui kehaosa funktsioon ei ole ühe aasta jooksul

alates kindlustusjuhtumist taastunud. Sellele, et kindlustustingimuste järgi makstakse

hüvitist vaid puude eest, mis on püsiv, viitab ka tingimuste punkt 11.7.2., mille järgi võib

püsiva puude ja selle suuruse määrata ka enne ühe aasta möödumist kui vigastus on püsiv

ja paranemislootust ei ole. Sama punkti järgi võetakse püsiva puude määramisel arvesse

tervislik seisund. Seega ei ole kindlustustingimuste järgi püsiva puudena käsitletav mitte

igasugune vigastus, vaid ainult tervisekahjustus, mis on püsiv ja millel puudub

paranemislootus.

12. Kindlustustingimuste järgi määratakse püsiva puude hüvitis lähtuvalt puude astmest.

Õnnetusjuhtumi tabeli (I kd tlk 18-23) punkti 64 kohaselt ei ole xxxxxxx korral ette

nähtud püsiva puude hüvitist, vaid valuraha protsentides. Kohus leidis, et 18.03.2013 arst-

ekspert V.S arvamusega (II kd lk 134) ja tsiviilmenetluse 2-13-38493 kohtuistungi

protokolliga (II kd 135-142) on tõendatud, et arst-ekspert määras püsiva puude hüvitise

10% pidades silmas kogu xxxxxxxx tagajärjega seonduvaid kannatusi ning tõi võrdlusena

välja xxxxxxxxx (p 7.1), mis on samuti 10% ülempiirist.

13. Kohus määras ekspertiisi hageja esitatud taotluse ja meditsiiniliste dokumentide alusel

04.01.2012 õnnetusjuhtumi tagajärjel tekkinud xxxxxxxxxx vigastuse, xxxxxxxxx ja

xxxxxxxx raskusastme protsentuaalseks kindlaksmääramiseks. Eksperdiarvamuse

kohaselt (III kd lk 1-12) on xxxxxxxxx ja xxxxxxx tõenäoliselt otseselt seotud 04.01.2012

toimunud traumaga ning xxxxxxx kontraktuur, xxxxxxxx vigastus, xxxxxxxx ja xxxxxxx

kogumis võivad oma raskusastmelt olla võrreldavad ühe xxxxxxxx. Ekspert on märkinud,

et iga nimetatud tervisekahjustuse raskusastet ei ole võimalik määrata eraldi, kuna

põhjustatud vaevusi tuleb vaadelda komplekssetena, samuti et vaevuste püsimine

halvendab elukvaliteeti. Samas on ekspert märkinud, et võrreldes 2012 trauma saamise

momendiga on hageja tervislik seisund paranenud, kuid püsivad kaebused xxxxxxx,

xxxxxxxx ja xxxxxxxpiirkonnas ning xxxxxxxx, mis avalduvad xxxxxxxx koormamisel.

14. Kohus järeldas, et kohtu määratud ekspert on ekspertarvamuse punktis 2 jõudnud samale

järeldusele dr. V. iSga selles, et xxxxxxxx, xxxxxxxxx vigastus, xxxxxxx ja xxxxxxxx

kogumis võivad oma raskusastmelt olla võrreldavad ühe xxxxxxxxx. Hagejal olid

xxxxxxxxxhäire ja xxxxxx vaevused olemas juba püsiva puude hüvitise määramise ajal,

mida tõendavad isiku uuringuaktid 14T-LÕ10001 ja 15T-LÕ10001 (I kd lk 117-123, 124-

129). Seega on kostja arvestanud hüvitise väljamaksmisel sõltumata konkreetsest

diagnoosist hageja esile toodud xxxxxxxx ja xxxxxx vaevusi. Kohtuotsustega tsiviilasjas

2-13-38493 (I kd lk 92-107, II kd lk 15-25) on tõendatud, et kostja on xxxxxxxx hüvitise

määra 10% hagejale maksnud ning hüvitise määramisel arvestanud nii vigastust kui ka

kõiki kaasuvaid haigusi. Järelikult arvestas kostja püsiva puude hüvitise määramise ajal

hageja tervislikku seisundit ja vigastuse raskusastet tervikuna, mistõttu asus kohus

seisukohale, et 10% hagejale makstud hüvitis oli proportsionaalne ning põhjendatud.

Hageja viidatud tabeli punktid 58a ja 58b ei ole antud asjas asjakohased. Nii hageja enda

märgitust kui ka eksperdi arvamusest nähtub, et hageja tervislik seisukord on paranenud

võrreldes püsiva puude hüvitise määramise aja ja lõppenud tsiviilmenetluses tuvastatuga

(on toimunud xxxxxxxxx oluline paranemine). Seega jäeti hagi täiendava hüvitise

väljamõistmiseks täies ulatuses rahuldamata. Seoses põhinõude rahuldamata jätmisega

jäeti rahuldamata ka kõrvalnõudena VÕS § 113 lg 1 alusel esitatud viivise nõue.

15. Kohus jättis TsMS § 423 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata nõude, milles hageja palus

tuvastada, et kostja on õigusvastaselt jätnud talle välja maksmata puude hüvitise

xxxxxxxx vigastuse, xxxxxxx ja xxxxxxx eest, kuna esitatud rahaline nõue hõlmab ka

hageja esitatud tuvastusnõuet.

16. TsMS § 162 lg 1 alusel jäeti hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud täies ulatuses

hageja kanda. Kostja teatas kohtuistungil, et tal ei ole menetluskulusid, mistõttu ei saa

5(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

kohus hagejalt menetluskulusid kostja kasuks välja mõista. Järelikult jäävad hageja kanda

täies ulatuses tema enda menetluskulud.

Apellatsioonkaebus

17. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsus täies

ulatuses ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi ning määrata hagejale puude hüvitised

xxxxxxxx vigastuse, xxxxxxxxx ja xxxxxxxx eest kohtu äranägemisel. Samuti palus

hageja välja mõista tema kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel alates

hagiavalduse esitamisest 02.02.2015. Hageja palus jätta menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus kostja kanda.

18. Hageja leiab, et TsMS § 423 lg 1 p 4 kohaldamine käesolevas asjas on ebaõige ja

maakohtu kohtuotsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu.

19. Maakohtu otsus on vastuoluline. Otsuse punkti 16 kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust,

et hagejal diagnoositi kukkumise järgselt xxxxxxxxx ning xxxxxxxx, millega kaasnes

xxxxxxx vigastus. Hiljem märgib maakohus punktis 16, et hagejal diagnoositi peale

hüvitise välja maksmist xxxxxxxx vigastus. Õige on maakohtu punktis 16 märgitud

seisuoht, et hagejal diagnoositi peale hüvitise väljamaksmist xxxxxxxx vigastus,

xxxxxxxxx ja xxxxxxxx.

20. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et püsiva puude hüvitis on ühekordne hüvitis.

Käesolevas asjas ei oma tähtsust ka see, kui palju ja mille eest on varasemalt hagejale

hüvitist makstud. Maakohus ei ole lähtunud niivõrd hageja tervisekahjustusest, vaid

hüvitiste summast, mida on varasemalt makstud. Maakohtu järeldused on vastuolus

üldtingimustega. Maakohus ei ole põhjendanud, millistele sätetele tuginedes maakohus

leiab, et puude hüvitis on ühekordne. Hageja leiab, et tingimuste KT.0350.08 punktid

11.7 ja 11.8 ei sätesta, et püsiva puude hüvitis on ühekordne makse. Lisaks on nõude

aegumistähtaeg 3 aastat. Eelnimetatud tingimuste koostoime ei välista puude hüvitise

väljamaksmist rohkem kui ühel korral. Ühekordse hüvitise makse mõiste viidi sisse alles

alates

01.01.2014

kehtima

hakanud

Õnnetusjuhtumikindlustuse

tingimustesse

KT.0918.13.

21. Hageja ei nõustu maakohtuga, et üldtingimuste punktist 11.7.2. tuleneb, et puue peab

olema püsiv ja ilma paranemislootuseta, ning et kindlustustingimuste järgi ei ole püsiva

puudena käsitletav mitte igasugune vigastus, vaid ainult tervisekahjustus, mis on püsiv ja

millel puudub paranemislootus. Punkti 11.7.1. mõttes tuleb lugeda püsivaks kõik puuded,

mis ei ole taastunud peale ühe aasta möödumist ja punkti 11.7.1. järgi ei oma tähendust

asjaolu, kas püsiv puue on jääv või mitte ning paranemislootuseta või mitte. Seda kinnitab

ka vastustaja poolt varasemalt makstud puude hüvitis xxxxxxxx eest, milline oli

käesolevas asjas hagiavalduse esitamise ajaks 02.02.2015 täielikult paranenud. Punkt

11.7.2. on punkti 11.7.1. erinorm, mis võimaldab maksta puude hüvitist ka enne ühe aasta

möödumist õnnetusjuhtumist (näiteks jäseme amputeerimise korral).

22. Hageja leiab, et kostja arst-ekspert ei saanud 15.02.2013 ja 18.03.2013 arvamust andes

ja maakohtu 20.02.2014 kohtuistungil tunnistust andes arvestada hüvitise määramisel

kuidagi hageja hilisemaid ja käesoleva tsiviilasja aluseks olevaid terviskahjustusi.

23. Hageja tervisliku seisundi paranemine võrreldes varem tuvastatud terviseseisundiga või

käesoleva tsiviilmenetluse ajaks ei oma hageja nõuete seisukohalt käesolevas tsiviilasjas

mingit tähtsust. Enamik vigastusi paranevad varem või hiljem. Tervisekahjustuste

hilisem paranemine kahe, kolme või nelja aasta pärast ei anna kindlustusandjale õigust

jätta puude hüvitised maksmata, kui tervisekahjustuste põhjuslik seos õnnetusjuhtumiga

on tuvastatud. Maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud, asudes seisukohale, et

tsiviilasjas nr 2-13-38493 arutatud asjaolud annavad aluse seiskohale, et käesoleva

tsiviilasja aluseks olevad apellandi tervisekahjustused on hõlmatud juba varasemalt

6(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

hagejale makstud puude hüvitise 10 %-lise määraga. See on kaasa toonud ebaõige

kohtulahendi.

24. Tuginedes ekspertarvamusele (III kd lk 1-12) ja uuringuaktidele nr 14T-LÕI0001 ja nr

LÕ15T-LÕI0001 (I kd lk 117-123, 124-129) jõuab maakohus järeldusele, et käesolevas

asjas käsitletavad hageja tervisekahjustused võivad olla oma raskusastmelt lisaks

tsiviilasjas

nr

2-13-38493

käsitletud

hageja

tervisekahjustustele

võrreldavad

xxxxxxxxxxxx ning et kohtu määratud ekspert on jõudnud V. S samale järeldusele

(kohtuotsuse punktid 25-27). Hageja maakohtu eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kuna

eelpool toodud arst-eksperdi ütlused maakohtu 20.02.2014 kohtuistungil kohtu

seisukohta käesolevas asjas ei kinnita. Kohtuarsti oletuslikud arvamused ei ole

võrdsustatavad

kostja

arst-eksperdi

arvamuste

ja

hinnangutega

lõppenud

kohtumenetluses. Kohtuekspertiisi läbi viinud kohtuarst on korduvalt kinnitanud, et

nemad ei määra tervisekahjustuste suurust protsentuaalselt. Kindlustusandja kriteeriumid

puude raskusastme määramisel võivad samas oluliselt erineda muudest kriteeriumitest

puude raskusastme määramisel protsentides. Kohtuarsti ütlused ei võimalda kohtuarsti

ütlusi puude raskusastme kohta käsitleda tõenditena käesolevas kohtumenetluses.

Kohtuarst nõustus lõppenud kohtumenetluses käsitletud hüvitise määraga üksnes

seetõttu, et kohtuarstid ei hinda tervisekahjustuste raskusastet ja ei määra hüvitises

suurust protsentuaalselt. Hageja leiab, et kohtuarsti oletuslik (s.o võivad olla) ja

kohtuarsti enda analüüsil ja järeldusel mittepõhinev ja oletuslik arvamus olukorras, kus

kohtuarstid ei määra tervisekahjustuste raskusastet protsentuaalselt, ei ole käesolevas

asjas käsitletav tõendina.

25. Käesolevas asjas omab tähtsust ka lõppenud tsiviilasjas ja käesolevas tsiviilasjas

põhimõtteliselt erinev hageja tervisekahjustuste käsitlus. Kohtud käsitlesid tulenevalt

arst-eksperdi arvamustest hageja nõudeid jõustunud tsiviilasjas nr 2-13-38493

xxxxxxxxxxx sümptomitena, mitte iseseisvate tervisekahjustustena, mistõttu puudus alus

hagiavalduse rahuldamiseks. Puuduvad igasugused tõendid, et ka käesoleva tsiviilasja

aluseks olevaid hageja tervisekahjustusi tuleb käsitleda sarnaselt xxxxxxxx

sümptomitena, mis ei kuulu eraldi hüvitamisele, mitte aga erinevate tervisekahjustusena

(õnnetusjuhtumi tüsistustena), mis kuuluvad hüvitamisele tingimuste punkti 11.7.6.

alusel. Tsiviilasjas nr 2-13-38493 otsuses käsitleti hageja tervisekahjustusena üksnes

xxxxxxxxxxxx. Muude hageja kaebuste puhul lähtuti kui xxxxxxxxx sümptomitest.

Tsiviilasja nr 2-15-1571 aluseks on õnnetusjuhtumi tagajärjel tüsistusena tekkinud hageja

erinevad tervisekahjustused (diagnoosidega), mitte aga xxxxxxxxx või xxxxxxxx

vigastuse sümptomid ning seda kinnitavad käeolevas asjas lisatud kõik EKEI

uuringuaktid.

26. 15.04.2015 Isiku uuringuaktis nr 15-LÕI0001 on kohtarst selgitanud, et meditsiinis

mõistetakse haiguse/vigastuse sümptomi all haigustunnust, s.o nähtust, mis on tingitud

konkreetsest haigusest/vigastusest. Haiguse/vigastuse tüsistusena mõistetakse uut

meditsiinilist probleemi (diagnoosi), mis tekib esialgse vigastuse tagajärjel. Käesolevas

tsiviilasjas ei ole kostja, kohtuarstid ega ka kohus käsitlenud käesoleva kohtuasja aluseks

olevaid hageja (uusi) tervisekahjustusi xxxxxxxx vigastuse või xxxxxxxx sümptomitena,

vaid eraldiseisvate ja hiljem diagnoositud tervisekahjustustena, mistõttu ei saa peale uute

tervisekahjustuste ilmnemist jääda muutumatuks ka hageja tervisekahjustuste raskusaste.

27. Hageja ei nõustu maakohtuga, et tabeli punktidele 58a ja 58b viitamine on asjakohatu.

Tabeli punktid 53-54 käsitlevad xxxxxxxxx seotud tervisekahjustusi, tabeli punktid 57-

66 xxxxxxxx ja xxxxxxx seotud tervisekahjustusi. Hagejal oli xxxxxxxx, xxxxxxxxx ja

xxxxxxxxx kahjustus. Olukorras, kus kostja arst-ekspert ei ole käesoleva asja aluseks

olevate tervisekahjustuste osas üldse arvamust avaldanud ja kohtuarst on öelnud, et

nemad ei määra protsentides tervisekahjustuste raskusastet, on tabel kohtutele orientiiriks

tervisekahjustuste raskusastme protsentuaalsel määramisel.

7(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

28. Hageja on seisukohal, et hagi osalisel läbi vaatamata jätmisel ei saanud maakohus jätta

hageja tasutud riigilõivu hageja kanda, sest vastavalt TsMS § 150 lg-le 1 tagastatakse

tasutud riigilõiv, kui avaldust ei võeta menetlusse (p 2) või kui avaldust jäetakse läbi

vaatamata (p 3).

Vastus apellatsioonkaebusele

29. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

30. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei

anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Järgnevalt vastab

ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidetele.

31. Hageja on seisukohal, et maakohus on menetlusõigusnormi rikkudes jätnud läbi

vaatamata hageja nõude tuvastada, et kostja on jätnud õigusvastaselt hagejale puude

hüvitise välja maksmata. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Riigikohus on selgitanud,

et kui hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii

teha otsustus sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja

sooritushagi käsitatav sama hagina samade poolte vahel, mis annab alust sellise nõude

menetlusse võtmisest keeldumiseks TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi või hagi selles osas läbi

vaatamata jätmiseks TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi (RKTKo 3-2-1-71-16, p 12; 3-2-1-157-12,

p 14). Käesoleval juhul tuli hageja puude hüvitise väljamaksmise nõude (sooritushagi)

lahendamiseks võtta seisukoht, kas puude hüvitise maksmata jätmine oli põhjendatud

(tuvastushagi). Järelikult jättis maakohus õigesti hageja tuvastusnõude TsMS § 423 lg 1

p 4 alusel läbi vaatamata.

32. Ringkonnakohus nõustub hageja etteheitega, et maakohus on eksitavalt märkinud

vaidlustamata asjaoluna selle, et hagejal diagnoositi kukkumise järgselt xxxxxxxx

tüüpilise koha xxxxxxxx ning xxxxxxx, millega kaasnes xxxxxx vigastus. Tegelikult

diagnoositi xxxxxxx vigastus alles 28.05.2014, s.o pärast puude hüvitise väljamaksmist.

Maakohtu väide vaidlustamata asjaolust on ekslik, sest xxxxx vigastus ei kaasnenud (st

ei esinenud koos ega järgnenud kukkumisjärgsetele vigastustele vahetult), vaid

diagnoositi hiljem. Küll aga oli xxxxxxx vigastus tekkinud varasema 04.01.2012

õnnetusjuhtumiga kaasnenud trauma tagajärjel, mille üle vaidlus puudub.

33. Nagu maakohus on tuvastanud, ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kindlustuslepingu

osaks olid kindlustuslepingute üldtingimused KT.0806.11 ja õnnetusjuhtumi kindlustuse

tingimused KT.0350.08. Pooled vaidlevad eelkõige üldtingimuste KT.0806.11 punkti

11.7 tõlgendamise üle, st kas hagejal on õigus saada lisaks juba kostja poolt tasutud püsiva

puude hüvitisele täiendavat hüvitist.

34. Riigikohus on selgitanud, et põhimõtteliselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul

mingit riski kindlustades VÕS § 476 lg 1 esimese lause järgi hüvitama kindlustusjuhtumi

tõttu tekkinud kahju. Seadus ei keela siiski kindlustusandjal ka tüüptingimustes ette näha

piiranguid, millistel juhtudel või milliseid kulusid ta ei hüvita (RKTKo 3-2-1-178-12, p

16). Ringkonnakohus märgib, et ka käesoleval juhul on kindlustusjuhtumi tõttu hageja

tervisele

tekkinud

igasuguste

negatiivsete

tagajärgede

hüvitamine

piiratud.

Kindlustusandja on tüüptingimustes ette nähtud erinevate hüvitiste liigid (nt päevaraha,

valuraha, puude hüvitis) ning nende väljamaksmise eeldused.

35. Riigikohus on leidnud, et VÕS § 39 lg-st 1 lähtudes tuleb tüüptingimust tõlgendada

objektiivselt lepingu teiseks pooleks oleva n-ö mõistliku isiku, st selle lepingupoolega

8(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

sarnase mõistliku isiku, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, seisukohalt ning kahtluse

korral

tuleb

tüüptingimust

tõlgendada

tüüptingimuse

kasutaja

kahjuks,

kes

lepingutingimuse eelneva väljatöötajana kannab ka lepingutingimuse tõlgendamisega

seotud riske (RKTKo 3-2-1-152-14, p 12; 3-2-1-178-12, p 25; 3-2-1-64-07, p 12).

Kolleegiumi hinnangul on maakohus eeltoodust juhindunud ja jõudnud põhjendatult

järeldusele, et üldtingimuste punktis 11.7. sätestatud puude hüvitis on ühekordne hüvitis.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu järeldused vastuolus tüüptingimustega ning

maakohus on ka piisavalt põhjendanud, miks saab tüüptingimustest lähtudes asuda

seisukohale, et puude hüvitis on ühekordne. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega.

36. Sarnaselt maakohtuga on ka ringkonnakohus seisukohal, et poolte lepingu osaks olevate

üldtingimuste punktides 11.7.1-11.7.6. kirjeldatud puude hüvitise määramise korrast saab

järeldada, et see hüvitis on ühekordne. Puude hüvitise määramise aluseks on asjaolu, et

kehaosa või meeleorgani funktsioon ei ole ühe aasta jooksul alates kindlustusjuhtumist

taastunud (p 11.7.1.) ning püsiva puude olemasolu ja suuruse määrab kindlustusandja

pärast seda, kui kindlustusjuhtumi toimumisest on möödunud üks aasta, võttes aluseks

kindlustatu tervisliku seisundi puude määramise ajal (p 11.7.2.). Eeltoodust tulenevalt

saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et hilisem (pärast puude hüvitise määramist)

asjaolude muutumine, sh hoolimata ravist (sh tehtud operatsioonidest) hageja vaevuste

püsimine, ei tekita kindlustatud isikule õigust nõuda täiendavat hüvitist. Eeltoodut ei

muuda ka asjaolu, et hiljem on tüüptingimusi täpsustatud ja märgitud, et puude hüvitis on

ühekordne. Hüvitise regulatsioonile ei oma mõju ka nõude 3-aastane aegumistähtaeg,

kuna aegumistähtaeg puudutab kindlustuslepingust tulenevate nõuete esitamise tähtaega,

mitte aga perioodi, mille jooksul ilmnenud tervisekahju oleks hüvitatav puude hüvitisena.

37. Iseenesest on hageja õigesti viidanud sellele, et arst-ekspert V. S ei saanud 2013. aastal

puude hüvitise määramisel võtta arvesse hagejale hiljem määratud diagnoose. Kuna aga

puude hüvitis on ühekordne ja asjaolude muutumine (nt tervisekahjustuse diagnoosimine)

ei loo hagejale õigust saada puude hüvitist, siis iseenesest ei oma tähtsust, kas hageja

tervislik seisund õigustaks täiendava puude hüvitise maksmist, kui kindlustuse

üldtingimused seda võimaldaks. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole ka asjaolu, kas 2013.

aastal määratud puude hüvitis oli piisav. Harju Maakohtu 02.04.2014 otsuses tsiviilasjas

nr 2-13-38493 on kohus asunud seisukohale, et kostja arst-ekspert määras puude

raskusastme ja sellega aluse hüvitise suuruse fikseerimiseks, arvestades puude raskust ja

iseloomu ning hõlmates sellega kõik kaasnenud häired ja seotud kõrvalekalded vigastatud

kehaosa normaalsest funktsioneerimisest ning ka hageja kannatused. Ringkonnakohus

oma 19.06.2014 otsuses nõustus maakohtuga. Seega ei saa enam olla vaidlust selle üle,

kas 2013. aastal hagejale määratud puude hüvitis arvestas hageja tervislikku seisundit

hüvitise määramise ajal.

38. Samas on maakohus käesolevas tsiviilasjas hinnanud ka seda, kas hagejal oleks õigust

saada oma tervislikust seisundist tulenevalt täiendavat puude hüvitist. Maakohus määras

käesolevas asjas ekspertiisi läbiviimise, mille tulemusel on ekspert 31.10.2016

ekspertiisiaktis (kd III tl 1-12) asunud seisukohale, et xxxxxxx sündroom ja xxxxxxxx on

tõenäoliselt otseselt seotud 04.01.2012 toimunud traumaga ning xxxxxxxxxx, xxxxxxxxx

vigastus, xxxxxxxxx ja xxxxxxxx sündroom kogumis võivad oma raskusastmelt olla

võrreldavad ühe perifeerse närvi läbilõike sündroomiga xxxxxxxx (kd III tl 10). Samuti

on ekspert selgitanud, et hageja tervisekahjustused on omavahel põhjuslikus seoses ning

nende poolt põhjustatud vaevusi tuleb vaadelda komplekssetena, mistõttu ei ole võimalik

eristada, kui suure osa vaevustest üks või teine neist otseselt põhjustab ning ei ole

võimalik määrata iga nimetatud tervisekahjustuse raskusastet eraldi (kd III tl 10).

Ärakuulamisel ekspert selgitas, et ei ole võimalik objektiivselt tõendada, kumb (kas

xxxxxxxx või hageja muud eelnimetatud vaevused) on raskem. Kohtuarstid peavad

9(9)

Tsiviilasi nr 2-15-1571

lähtuma tervisekahjustuse hindamise eeskirjast ning selle alusel ei määra kohtuarstid

protsente, mistõttu ekspert nõustus arvamusega, et vigastus on raskusastmelt sarnane ühe

xxxxxxxxx sündroomiga xxxxx kõrguselt. Ekspert selgitas, et funktsioonihäire

xxxxxxxxx ja xxxxxxx võib tekkida xxxxxx tõttu, kuna häiritud on xxxxxx kui terviku

funktsioneerimine (kd III tl 49).

39. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et eksperdi ütlusi ei saa kasutada tõendina

käesolevas tsiviilasjas. Hageja arvates on kohtuarsti arvamused oletuslikud, sest

kohtuarstid ei hinda tervisekahjustuste raskusastet. Ekspert on oma ütlustes selgitanud

ekspertiisiakti esitatud järeldusi ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust kahelda

eksperdi pädevuses. Ekspert on oma järeldusi põhjendanud ning ei ole alust arvata, et

oletuslik on eksperdi arvamus (st nõustumine V. S) hinnanguga hageja tervislikule

seisundile, mis oli aluseks puude hüvitise määramisele), et hageja vaevused kogumis

võivad oma raskusastmelt olla võrreldavad ühe xxxxxxxxx sündroomiga xxxxxxxxx

kõrguselt. Lisaks on ekspert leidnud, et hageja tervislik seisund on trauma saamise

momendist hoopis paranenud. Seega isegi juhul, kui üldtingimuste järgi oleks täiendava

puude hüvitise tasumine võimalik, ei annaks hageja tervislik seisund alust täiendava

puude hüvitise tasumiseks.

40. Apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmise

tõttu

tuleb

menetluskulud

jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja on teatanud, et tal puuduvad

apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaija Kaijanen

Gaida Kivinurm

Margo Klaar