4-17-5142/2 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-17-5142

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

02. november 2017,Tallinn Väärteoasja number 4-17-5142 (2302,16,014791) Kohtunik Märt Toming Sekretär Eda Loor Väärteoasi Liiklusseaduse § 223 lg 2; § 236 lg 1 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik Eero Fuks, ik 38112090218, elukoht: Xxxx, töökoht: Xxxx. Kohtuvälise menetleja esindaja Jaak Paju, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus RESOLUTSIOON

1. Eero Fuks süüdi tunnistada LS § 223 lg 1 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude toimepanemises ning mõista KarS § 63 lg 1 ning LS § 223 lg 1 alusel karistuseks arest 6

(kuus) päeva.

2. Eero Fuks süüdi tunnistada LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista karistuseks arest 4 (neli) päeva.

3. Mõistetud ja ära kandmisele kuuluv arest 10 (kümme) päeva tuleb ära kanda Põhja Prefektuuri arestimajas Rahumäe tee 6/1, Tallinnas.

4. KarS § 66 lg 1 ja 3 alusel määrata mõistetud aresti kandmine ositi ning järjest kantava aresti kestus peab olema vähemalt kaks päeva. Mõistetud ja ositi ära kandmisele kuuluv arest peab olema täies ulatuses ära kantud hiljemalt 31.12.2017. Juhul, kui menetlusalune isik ei ole mõistetud aresti tähtaegselt täies ulatuses ära kandnud, kohaldatakse tema suhtes sundtoomist ning aresti ära kandmata kogu osa kandmist arvestatakse alates menetlusaluse isiku kinnipidamisest ja toimetamisest karistuse kandmisele. Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 02.11.2017. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest.

Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas:

17.01.2017 koostatud väärteoprotokollist AB1546038 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 13.10.2016 kell 10:52 Tallinnas, Pelguranna tn Eero Fuks juhtis mootorsõidukit sõites selleks mitte ettenähtud jalgrattaja jalgteel, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt oludele, mille tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja varalise kahju Xxxx. Juht lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, kuigi varalise kahju saaja ei olnud teada ja kirjalikult oli nimetamata kahju tekitamise eest vastutav isik. Taolise käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 50 lg 3 p 2, § 169 lg 5 ja lg 4 p 4 ning 5, § 2 p 15 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1, §

236 lg 1 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteod.

Kohtuistungil menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis märgitud süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistas end väärtegude toimepanemises süüdi. Läks otsima kohta, kus metsapeatust teha ja koer jooksis ette ning tahtis ümber põigata, kuid ei näinud posti. Tunnistab viga, et sõitis teele, millele ei ole lubatud sõita. Sõiduk kuulus Xxxx, liiklusõnnetuse järgselt ei teatanud, millal teatas, ei mäleta, kuid nad on teadlikud. Sõiduk ei ole taastatud, rahalisi vahendeid ei jätku. Tänavavalgustusposti osas võttis kindlustus ühendust, kohe ei teadnud, kellel kahju tekkis. Xxxxkirjalikku dokumentid ei koostanud, kus oleks märgitud kahju tekitamise eest vastustav isik. Ei oska öelda, miks ei teinud seda. Politseisse teatada ei saanud kuna telefoni aku oli tühi. Mis tänavaid pidi sõitis ei tea, kuid liikus mööda Pelguranna teed otse. Käis lähedal olevas autopoes autojuppe otsimas. Pärast liiklusõnnetust läks lapsele järgi, sest lapsel oli halb olla. Läks läbi metsa trollipeatusesse, et jõuda rongi peale. Nägi seal vaid ühte asotsiaalse välimusega meest. On teadlik, et läheduses on politseijaoskond, kuid sealt läbi ei läinud, sest pidi jõudma lapse järgi. On varem ette tulnud varasemalt väärteokaristusi. Maksab trahve nii palju kui suuteline on. Suvest saadik on ametlikult tööl, tegeleb trahvide maksmisega. Ülalpidamisel on kaks last, elavad üürikorteris, on ainuke, kellel on sissetulek. On nõus, et süüdi, kahetseb, kas on võimalik teistmoodi, ei tea kuidas tööandjale ütleb, et läheb aresti kandma. Kui saaks kanda nädalavahetustel, oleks aresti kandmine mõeldav.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et Eero Fuks on väärteod toime pannud, teod leidnud tõendamist. Varem karistatud rahatrahvidega, varasem arest asendatud üldkasuliku tööga. Seega jääb üle vaid arest. Taotleb LS § 223 lg 1 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärtegude eest karistuseks aresti 6 päeva ja LS 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest aresti 4 päeva.

Kohtu seisukoht ja põhjendused

Kohus, kuulanud ära menetlusaluse isiku selgitused ja kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, kontrollinud väärteoasjades kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemine on tõendamist leidnud.

LS § 223 lg 1 Menetlusalust isikut süüdistatakse selles, et ta 13.10.2016 rikkus LS § 50 lg 3 p 2 nõuet, ei vähendanud oma sõiduki kiirust vastavalt oludele, mille tõttu kaotas sõiduki juhitavuse üle kontrolli ning sõitis teelt välja vastu tänavavalgustusposti. Sellega põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju Xxxx.

Väärteotoimikus leiduvast sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt vaadeldi Pelguranna tn pikendust Kolde pst poolt. Antud kohas on tee 6,3 m lai ja asub liiklusmärk „Jalgrattaja jalgtee“. Nähtub, et VW Passat reg märgiga xxxx on vasakpoolse esiosaga sõitnud vastu tänavavalgustusposti, vigastanud sellega nii posti (posti ülemine, valgustitega osa on murdunud ja lebab maas) kui sõiduki esikülge (esiklaas mõranenud, vasakpoolne esiporitiib ja esikaitseraua vasak nurk kahjustatud).

Puutuvalt menetlusalusele isikule inkrimineeritud LS § 223 lg 1 väärteokoosseisu tuleb kohtu arvates esmalt tuvastada seda, kas tegemist on liiklusõnnetusega. LS § 2 p 32 kohaselt on liiklusõnnetuseks juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel saab inimene vigastada, surma või tekib varaline kahju. LS § 223 lg 1 sõnastuse järgi on karistatav mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus.

Kohtule esitatud väärteoasja materjalidest, s.o sündmuskoha vaatlusprotokolli juurde koostatud liiklusõnnetuse aktist ja fotodest nähtuvalt on tuvastatud vigastused nii sõidukil VW Passat reg märgiga xxxx kui ka tänavavalgustuspostil. Fikseeritud vigastused eeldavad ilmselgelt sõiduki taastamisremonti ja uue tänavavalgustusposti paigaldamist. Sellest teeb kohus järelduse, et sõiduki omanikule Xxxx on tekitatud varalist kahju. Samuti on kahju tekitatud Elektrilevi OÜ- le. Eeltoodust asub kohus seisukohale, et üheselt on tuvastatud varalise kahju tekkimine sõiduki omanikule Xxxx. Seega on väärteoasjas kogutud tõenditega tuvastatud, et tegemist on liiklusõnnetusega LS § 2 p 32 mõttes.

LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteokoosseisu tuvastamiseks tuleb tuvastada ka mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, mis oli põhjuslikus seoses teisele isikule varalise kahju tekitamisega.

Kohtuväline menetleja on menetlusalusele isikule toime pandud väärteos ette heitnud LS § 50 lg

3 p 2 rikkumist, s.o juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Antud juhul on tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik sõitis „Jalgrattaja jalgtee“ märgiga märgistatud alal, kus mootorsõidukiga liiklemine üldse on keelatud. Seega pidi ta olema eriti tähelepanelik ümbritseva suhtes ja sõitma tunduvalt aeglasemalt kui sõiduteel. Seda enam, et ta enda sõnul otsis kohta, et teha metsapeatus. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt hüppas autole ette koer ja sellepärast sõitis ta vastu posti. Seega leiab kohus, et menetlusalune isik ei valinud sobivat sõidukiirust, et reageerida võimalikule lähenevale objektile ning sõitis vastu tänavavalgustusposti. Seetõttu leiab kohus, et menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud LS §

50 lg 3 p 2 rikkumine. Vaadates põhjustatud vigastusi nii autole kui postile, siis pidi sõidukiirus olema küllaltki suur ja juhi reageerimiskiirus küllaltki aeglane. Juhul, kui menetlusalune isik oleks valinud teeoludele vastava sõidukiiruse, oleks liiklusõnnetuse tekkimine olnud välditav.

Vaadates liiklusõnnetuse põhjustamise asjaolusid, võib tulla järeldusele, et kuna menetlusalune isik ei täitnud LS § 50 lg 3 p 2 nõuet, siis on süütegu toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega. Isik pidas võimalikuks, et kui ta piisava hoolsusega ei täida liiklusnõudeid, s.h ei sõida oludele vastava kiirusega, siis tekitab ta liiklusohu, mis omakorda võib põhjustada liiklusõnnetuse.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Samuti on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 50 lg 3 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo.

LS § 236 lg 1 Lisaks eelmärgitule süüdistatakse menetlusalust isikut LS § 169 lg 5 nõude rikkumises ja § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemises selles, et menetlusalune isik 13.10.2016 lahkus sündmuskohalt ettenähtud korras politseile teatamata.

Menetlusaluse isiku selgitustest nähtuvalt oli tal aku tühi ja ei saanud politseile teatada liiklusõnnetusest. Hiljem ei teavitanud sellepärast, et sõiduk oli juba sündmuskohalt ära viidud. Seega on kogutud tõenditega tuvastatud, et liiklusõnnetuses osalenud sõiduki menetlusalusest isikust juht lahkus sündmuskohalt, jättes liiklusõnnetusest politseile teatamata ning seda on ta ka ise tunnistanud. Seejuures on tegemist olukorraga, kus sündmuskohalt lähima politseijaoskonnani Kolde pst 65 oli vaid kilomeetri jagu maad ning menetlusalusel isikul oli võimalus minna politseisse teatama ka jalgsi ning ta oleks politseijaoskonnani jõudnud 10 minutiga. Seejuures oli menetlusalune isik politseijaoskonna asukohast tedalik, kuid pidas vajalikumaks minna lapse järgi, võttes sellega teadliku riski, et taolise käitumisega paneb ta toime veel ühe väärteo. Seega oli menetlusalusel isikul soovi korral võimalus teatada liiklusõnnetusest ka suuliselt, minnes ise politseijaoskonda.

LS § 169 sätestab juhi kohustused liiklusõnnetuse korral. Ülalpool on kohus leidnud, et tulenevalt LS § 2 p 32 sätetest oli tegemist liiklusõnnetusega, mille käigus põhjustati varaline kahju sõiduki omanikule ja Xxxx. LS § 169 lõigetes 1 kuni 2 on sätestatud juhi kohustused liiklusõnnetuse järgselt ohutuse tagamiseks ning lõikes 3 on sätestatud juhi kohustused teatud tingimuste olemasolul, s.o sündmuskohalt lahkumise osas seoses kannatanule abi osutamisega. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab tulla järeldusele, et menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt ning kogu väärteomenetluse jooksul ei ole kogutud tõendeid, et menetlusalune isik oleks sündmuskohal olles või vahetult pärast liiklusõnnetust pöördunud politseisse liiklusõnnetusest teatamiseks.

LS § 169 lg 4 sätetega on üheselt mõistetavalt märgitud, millistel tingimustel ei pea politseile liiklusõnnetusest teatama. LS § 169 lg 4 p 1 kohaselt ei pea politseisse liiklusõnnetusest teatama juhul, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ise ei nõua oma tervise kontrolli. Kohus leiab, et nimetatud sätet tuleb vaadata kogumis sama lõike teiste punktidega ning see punkt on vaid üheks osaks loetletud tingimustest, kuivõrd liiklusõnnetuse mõiste ei tulene ainult inimese tervise kahjustamisest, vaid ka varalise kahju tekkimisest.

Varalise kahju puhul on olulisteks tingimuseks LS § 169 lg 4 p 2, 3, 4 ja 5 sätted, milliste kohaselt peavad liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses olema ühel meelel, kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute andmed on hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil loetletud, on nimetatud varalise kahju tekitamise eest vastutav isik ja kõik punktides 2 kuni 4 loetletud asjaolud on liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad kirjalikult vormistatud ja sellele alla kirjutanud.

Väärteoasja materjalidest sellist dokumenti, mille liiklusõnnetuse põhjustanud menetlusalune isik ja kahju saaja oleks vormistanud LS § 169 lg 4 p 5 sätteid järgides, ei leidu. Kuivõrd menetlusalusest isikust juht lahkus liiklusõnnetuse järgselt sündmuskohalt, siis ei olnud võimalik täita ka LS § 169 lg 4 märgitud tingimusi. Seega ei ole liiklusõnnetuses osalenud menetlusalune isik kui juht täitnud LS § 169 lg 4 sätestatud nõudeid, mis annaks õiguse jätta politseile liiklusõnnetusest teatamata. LS § 169 lg 5 teise alternatiivi kohaselt aga tuleks politseile teatada siis, kui varalise kahju saaja ei ole teada.

Kuivõrd menetlusalune isik lahkus sündmuskohalt, siis ei saanud talle ka vähemalt üks kahju saajatest teada olla, mistõttu oli tal ka sel juhul teatamise kohustus. Menetlusaluse isiku käitumisest saab aga järeldada, et teda ei kahju tekitamine ega kahju saaja ei huvitanud. Ühe variandina tuleks kõne alla olukord, kus kahju tekitajat ei ole sündmuskohal ning antud juhul lahkuski menetlusalune isik sündmuskohalt.

Kohus leiab, et politseile võib liiklusõnnetusest teatamata jätta üksnes LS § 169 lg 4 p 2 - 4 sätestatud tingimustel, s.o seaduses üheselt sätestatud erijuhul ja selleks tuleb koostada LS § 169 lg 4 p 5 märgitud dokument. Antud vaidlusalusel juhul LS § 169 lg 4 sätestatud asjaolud puudusid. Samasugusele seisukohale on asunud ka Riigikohus oma lahendites 3-1-1-93-06 ja 3- 1-1-81-07. Käesoleval juhul ei ole liiklusõnnetuses osalenud menetlusalune isik kahju saajaga vastutuse osas kokkuleppele jõudnud ega sündmuskohal, s.o liiklusõnnetuse toimumise kohas sellekohast kirjalikku kokkulepet sõlminud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et liiklusõnnetuses osalenud menetlusaluse isiku käitumises esineb LS § 169 lg 4 p 4 ja 5 ning lg 5 nõuete rikkumine.

Peale liiklusõnnetuse põhjustamist lahkus menetlusalune isik sündmuskohalt ilma politseisse teatamata, kuna tema selgituste kohaselt oli telefoni aku tühi. Hiljem ei teatanud ta politseid enam sellepärast, et sõiduk oli sündmuskohalt ära viidud. Kohtu hinnangul on selline tegu toimepandud teadlikult ja tahtlikult. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et ta on põhjustanud liiklusõnnetuse, samuti pidi ta teadma, et sellisel juhul tuleb teatada politseisse, kuid ta ei otsinud võimalust, et telefoni laadida või kasutada kellegi teise telefoni või minna ise politseijaoskonda, mis asus sündmuskoha läheduses, vaid lahkus sündmuskohalt. Menetlusalusel isikul oli võimalus politseisse teada nii koheselt pärast liiklusõnnetust kui ka siis kui ta sündmuskohale tagasi tulles avastas, et sõiduk on ära viidud. Ometigi menetlusalune isik seda ei teinud. Seega on süütegu toime pandud kavatsetult.

Süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 169 lg 4 p 4 ja 5 ning lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo.

LS § 2 p 15 jalgrattaja jalgtee on jalgrattaga, tasakaaluliikuri, robotliikuri ja jalakäija liiklemiseks ettenähtud eraldi tee või teeosa, mis on asjakohaste liiklusmärkidega tähistatud. Sõiduteega teede ristmikul on jalgrattaja jalgtee tee osa. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt asus VW Passat reg märgiga xxxx liiklusmärgiga „Jalgrattaja jalgtee“ märgitud ala keskel.

Seega sõitis sõiduk VW Passat reg märgiga xxxx jalgrattaja jalgteel, kus ei ole lubatud sõita mootorsõidukitel.

Menetlusalune isik oli sellest teadlik, et ta sõidab jalakäijate ja jalgratta teel ja otsis n.ö „metsa peatust, seega on tegu toime pandud kavatsetult.

Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 2 p 15 nõudeid, millega pani toime LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete rikkumine, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis.

Karistuse mõistmine

Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 223 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse mootorsõiduki-, maastikusõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud teisele isikule varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 236 lg 1 p 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhi poolt liiklusõnnetusest politseile teatamise nõuete rikkumise eest, kui teatamine oli kohustuslik rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219, 221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis, karistatakse rahatrahviga kuni 20 trahviühikut.

Käesoleval juhul nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et menetlusalune isik on temale inkrimineeritud väärteod, s.o LS § 223 lg 1 ja § 242 lg 1 p 1 ettenähtud väärteod toime pannud sõidukit juhtides, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et väärteod on toime pandud ühe teoga. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuivõrd toimepanduist raskeimat karistust näeb ette LS § 223 lg 1 ettenähtud väärtegu, tuleb karistust kohaldada LS § 223 lg 1 sätestatud sanktsiooni alusel. LS §

236 lg 1 ettenähtud väärteo eest tuleb mõista eraldi karistus.

Karistuse liigi valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku isikust, millest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud erinevate s.h ka liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega, mis on jäetud tasumata ning üks neist on juba asendatud üldkasuliku tööga. Seega varasemad kergemat liiki karistused ja karistuse asendamine ei ole oodatud mõju avaldanud ning menetlusalune isik on jätkanud väärtegude toimepanemist. Seejuures on menetlusalune isik märkinud, et ka liiklusõnnetuses osalenud sõiduk on taastamata, kuivõrd selleks puuduvad rahalised vahendid. Sellest saab järeldada, et menetlusalusel isikul puuduvad ka rahatrahvide tasumiseks piisavad rahalised vahendid ning tema ülalpidamisel on ka perekonnaliikmed. Seega on rahatrahv kui karistusliik end ammendanud, kuivõrd see ei ole täidetav ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Neist asjaoludest tuleneval leiab kohus, et menetlusaluse isiku suhtes tuleb kohaldada aresti.

Arvestades käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks olevate väärtegude asjaolusid, s.o seda, et menetlusalune isik põhjustas liiklusõnnetuse, millega tekitas kahele isikule varalist kahju ning lahkus sündmuskohalt politseid liiklusõnnetusest teavitamata, siis on kohtu hinnangul isiku süü süütegude kogumis hinnatav keskmisest suuremana.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Menetlusalune isiku on kahetsust avaldanud kohtuistungil ning kohus peab võimalikuks sellega arvestada.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest (LS § 207, LS § 227 lg 2, LS § 242 lg 1). Lisaks sellele on isikul

2 kehtivat kriminaalkaristust KarS § 424 toimepandud kuriteo eest. Sellega on menetlusalune isik üheselt näidanud, et ta on liikluses juhina jätkuvalt ohtlik. Arvestades seda, et menetlusalune isik pani toime kolm väärtegu, siis leiab kohus asjaolusid kogumis arvestades, et menetlusaluse isiku süü on suur ja ta kujutab endast liikluses jätkuvalt suurt ohtu ning see tingiks karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras.

Omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü puhul mõista rangema karistuse kui asjaoludest ja süütegudest ning süüdlase isikust tulenevalt tuleb keelunormi kehtivust kinnitada karistusega, mis ületab sanktsiooni keskmist määra. Kohaldades karistust LS § 223 lg

1 ja 242 lg 1 p 1 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest leiab kohus, et arvestades menetlusaluse isiku kahetsust tuleks vaatamata suurele süüle mõista väärtegude kogumis karistuse mõnevõrra alla LS § 223 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Puutuvalt karistuse kohaldamisse LS § 236 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest peab kohus vajalikuks arvestada menetlusaluse isiku kahetsusega. Sellised asjaolud tingiksid kohtu arvates karistuse mõistmise mõnevõrra alla LS § 236 lg 1 ettenähtud sanktsiooni keskmist määra. Samas peab kohus vajalikuks märkida seda, et väärteod on toime pandud aasta tagasi, mis kohtu arvates vähendab oluliselt avalikku menetlushuvi nende süütegude vastu, mistõttu peab see asjaolu ka kergendama menetlusaluse isiku olukorda. Sellest tulenevalt peab kohus võimalikuks väärtegude toimepanemise eest mõista karistused oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Kuyivõrd menetlusalune isik on asunud tööle, leiab kohus, et menetlusalusele isikule tuleb anda võimalus mõistetav arest ära kanda ositi, et karistuse kandmine võimalikult vähe takistaks menetlusalusel isikul tööl käimist.

Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §-dest 107 lg 1 p 1 sätetest, asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemises ja temale tuleb määrata karistusena arest.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/