2-14-11930/96 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-14-11930

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

K. V hagi A. V vastu ja A. V vastuhagi ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruari 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. V kassatsioonkaebus

A. V kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

K. V kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

A. V kassatsioonkaebuse hind 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. V, esindaja vandeadvokaat Senny Pello

Kostja A. V, esindaja vandeadvokaat Ene Ahas

Asja läbivaatamise kuupäev

2. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. veebruaril 2017 tsiviilasjas nr 2-14-11930

tehtud otsuse resolutsiooni p 1 osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis

lahendamata hageja nõude hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud

ühisvara väärtuse vähendamise eest, ning saatis asja selles osas tagasi maakohtule

lahendamiseks.

2. Jätta K. V kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada A. V kassatsioonkaebus osaliselt.

4. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles otsustati:

„4.1 hagi ja vastuhagi rahuldada osaliselt;

4.2 lõpetada menetlus A. V hagis sisustusesemete jagamiseks;

4.3 jagada K. V ja A. V ühisvaraks olev Kotkapesa kinnistu asukohaga Saaremaal

Kaarma vallas Mändjala külas (kinnistusregistriosa nr 2863134), OÜ Revalton

2-14-11930

Invest 33,5% osa ja Simbawear OÜ 45% osa avalikul enampakkumisel müümise

teel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Vara müügist saadud raha

jagada poolte vahel võrdselt, arvates enne maha müügikulud ning

laenukohustused Viia-Silvi Tänava ja Uno Tänava ning Marko Palmi vastu;

4.4 jagada laenukohustus 25 600 eurot Viia-Silvi Tänava ja Uno Tänava vastu K. V ja

A. V vahel võrdsetes osades;

4.5 jagada laenukohustus 52 029 eurot Marko Palmi vastu K. V ja A. V vahel

võrdsetes osades;

4.6 mõista A. V-lt välja K. V kasuks ühisvara väärtuse vähenemise hüvitamiseks ½

sõiduauto Mercedes-Benz väärtusest, so 4750 eurot;

4.7 mõista K. V-lt välja A. V kasuks ühisvara kasutamise eest kasutuseelis 6161 eurot

4 senti;

4.8 ülejäänud K. V ja A. V nõuded jätta rahuldamata;

4.9 jätta rahuldamata K. V ja A. V taotlused apellatsioonimenetluses täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.“

5. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes poolte endi kanda.

6. Arvata K. V kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

riigituludesse.

7. Tagastada K. V kassatsioonkaebuselt enamtasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

8. Tagastada A. V kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. V (hageja) esitas 18. märtsil 2014 hagi A. V (kostja) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks. Hageja loobus abielu lahutamise nõudest, sest pooled lahutasid abielu kohtuväliselt

27. märtsil 2014. Harju Maakohus võttis 31. märtsil 2014 tehtud määrusega vastu loobumise

abielulahutuse nõudest. Hageja täpsustas nõuet 20. aprillil 2015 esitatud menetlusdokumendis ja

10. veebruaril 2016 esitatud lõplikus seisukohas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 23. juunil 1990 ja poolte abielulised suhted lõppesid

11. augustil 2013, kui kostja kolis välja pere ühisest eluasemest aadressil Lauliku 42/Õitse 12.

Sellest ajast kasutab ühist eluaset üksnes hageja, sest hageja ja kostja leppisid kokku, et hageja võib

lastega seal elada kuni kinnistu müügini. Hageja tõi välja, et kostja on seda kokkulepet rikkunud, ja

esitas seetõttu koos hagiavaldusega taotluse reguleerida hagi tagamise korras pere ühise eluaseme

kasutusõigust.

2. Kostja esitas 8. mail 2014 vastuse hagiavaldusele ja vastuhagi, milles palus jätta hagiavalduse

ühisvara jagamiseks rahuldamata ja rahuldada vastuhagi, milles ta vaidles vastu hageja ühisvara

jagamise viisile. Kostja leidis sealjuures, et poolte vahel ei olnud kokkulepet, millega kostja loobus

ühise eluaseme kasutusõigusest, ning leidis, et kohus jättis õigesti 19. märtsil 2014 tehtud

kohtumäärusega hageja taotluse reguleerida ühise eluaseme kasutamise õigust rahuldamata.

Kohtumääruse tõttu pidi hageja olema teadlik, et tal puudus õigus takistada kostjat ühist eluaset

kasutamast ning kostjal on õigus seetõttu nõuda kasutuseeliseid. Kostja täpsustas ühisvara jagamise

viisi 6. novembril 2014 esitatud täiendatud vastuhagis.

3. Hageja ja kostja leidsid, et nende ühisvara koosseisu kuuluvad:

1) kinnistu Lauliku 42/Õitse 12 Tallinnas (Tallinna kinnistu),

2) Kotkapesa kinnistu Saaremaal Kaarma vallas Mändjala külas (Kotkapesa kinnistu),

3) laenulepingutest nr 2540280240110 ja L060060190 tulenevad laenukohustused AS SEB

Pank vastu (laenukohustused SEB Panga vastu),

2(13)

2-14-11930

4) Bonusmerk OÜ 100% osa (Bonusmerk OÜ osa),

5) osaühingu Airika (likvideerimisel) 60% osa (OÜ Airika osa),

6) osaühingu Revalton Invest 33,5% osa (OÜ Revalton Invest osa),

7) Simbawear OÜ 45% osa (Simbawear OÜ osa),

8) vallasasjad, sh Lauliku 42/Õitse 12 ja Kotkapesa kinnistutel olevad sisustusesemed,

9) pangakontodel olev raha.

Hageja leidis, et lisaks kuulub ühisvara hulka sõiduauto Mercedes-Benz (auto) ja ühisvaral lasub

laenukohustus Viia-Silvi Tänava ja Uno Tänava vastu (laenukohustus hageja vanemate vastu).

Kostja sellega ei nõustunud. Kostja leidis, et ühisvarasse kuulub ka kasutuseelis Tallinna kinnistu

kasutamise eest alates 12. aprillist 2014 ning ühisvaral lasub laenukohustus Marko Palmi vastu

(laenukohustus eraisiku vastu). Hageja eeltooduga ei nõustunud.

Hageja ja kostja ei olnud ühel meelel selles, kuidas tuleks ühisvara jagada:

1) Tallinna kinnistu palus hageja jätta ühisvarasse ja mitte jagada; kostja palus jagada kinnistu

ja jätta kummagi abikaasa ainuomandisse ½ suurune mõtteline osa kinnistust või panna

kinnistu avalikule enampakkumisele, täita kinnistu müügist saadud rahast laenukohustused

SEB Panga ja eraisiku vastu, arvata maha müügikulud ja ülejäänud raha jagada võrdselt

poolte vahel;

2) Kotkapesa kinnistu palus hageja jätta ühisvarasse ja mitte jagada; kostja palus jagada

kinnistu ja jätta kummagi abikaasa ainuomandisse ½ suurune mõtteline osa kinnistust või

panna kinnistu avalikule enampakkumisele, täita kinnistu müügist saadud rahast

laenukohustused SEB Panga ja eraisiku vastu, arvata maha müügikulud ja ülejäänud raha

jagada võrdselt poolte vahel;

3) laenukohustused SEB Panga vastu palus hageja jätta ühisvarasse ja mitte jagada; kostja palus

täita laenukohustused Tallinna ja Kotkapesa kinnistu ning ühingute osade müügist avalikul

enampakkumisel saadud rahast;

4) Bonusmerk OÜ osa palus hageja jätta kostja ainuomandisse; kostja palus osa jätta hageja

ainuomandisse kostjale hüvitise maksmise kohustusega, jagada selliselt, et kummalegi

abikaasale jääks 1254 euro suuruse nimiväärtusega osa või jätta osa kostja ainuomandisse

hagejale hüvitise maksmise kohustuseta;

5) OÜ Airika osa palus hageja jätta kostja ainuomandisse; kostja palus osa jätta hageja

ainuomandisse kostjale hüvitise maksmise kohustusega, jagada osa selliselt, et kummalegi

abikaasale jääks 1197 euro suuruse nimiväärtusega osa, või jätta osa kostja ainuomandisse

hagejale hüvitise maksmise kohustuseta;

6) OÜ Revalton Invest osa palus hageja jätta kostja ainuomandisse; kostja palus osa jätta hageja

ainuomandisse kostjale hüvitise maksmise kohustusega, jagada osa selliselt, et kummalegi

abikaasale jääks 469 euro suuruse nimiväärtusega osa, või jätta osa kostja ainuomandisse

hagejale hüvitise maksmise kohustuseta;

7) Simbawear OÜ osa palus hageja jätta kostja ainuomandisse; kostja palus osa jätta hageja

ainuomandisse kostjale hüvitise maksmise kohustusega, jagada osa selliselt, et kummalegi

abikaasale jääks 571 euro 50 sendi suuruse nimiväärtusega osa, või jätta osa kostja

ainuomandisse hagejale hüvitise maksmise kohustuseta;

8) vallasasjad, sh Tallinna ja Kotkapesa kinnistutel olevad sisustusesemed, palus hageja jätta

ühisvarasse ja mitte jagada; kostja palus vallasasjad jagada vastavalt nimekirjas märgitule

ilma hüvitise maksmise kohustuseta teisele poolele;

9) pangakontol olevast rahast palus hageja jätta kostja pangakontodel oleva kostja

ainuomandisse; kostja palus jätta tema pangakontodel oleva tema ainuomandisse ja hageja

pangakontol oleva hageja ainuomandisse.

3(13)

2-14-11930

Hageja palus jätta enda kanda laenukohustuse enda vanemate vastu, kostja ainuomandisse auto ja

mõista kostjalt enamsaadud ühisvara eest välja 35 599 euro 50 sendi suurune hüvitis ja 4076 euro

85 sendi suurune hüvitis ühisvaraks oleva kohustuse lahusvarast täitmise eest.

Kostja palus hagejalt välja mõista alates 12. aprillist 2014 950 euro suuruse kasutuseelise Tallinna

kinnistu kasutamise eest ühes kuus ning täita laenukohustus eraisiku vastu Tallinna ja Kotkapesa

kinnistute ja ühingute osade müügist saadu arvel.

4. Harju Maakohus rahuldas 14. juuni 2016. a otsusega hagi ja vastuhagi osaliselt, Menetluskulud

jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164 lg 1 järgi poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt loobusid pooled Tallinna kinnistu, vallasasjade ja

pangakontodel oleva raha jagamise ja SEB Panga vastu olevate laenukohustustega seotud nõuetest.

Tallinna kinnistu müüdi 29. detsembril 2015 kohtuväliselt, sellest täideti laenukohustused SEB

Panga vastu (VI kd, tl 14). Vallasasjad ja pangakontol olev raha otsustati jagada kokkuleppel

kohtuväliselt (VI kd, tl 43). Kõrvale tuleb jätta ka hageja hüvitisenõue esialgses suuruses ühisvaraks

oleva kohustuse lahusvarast täitmise eest, sest pooled tasaarvestasid osa summast kohtuväliselt.

Maakohus leidis, et Bonusmerk OÜ ja osaühingu Airika osad tuleb ühisvara koosseisust välja

arvata, sest ühingud on vastavalt 4. veebruaril 2016 ja 4. septembril 2014 registrist kustutatud.

Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja nimetatud ühingutega seotud hüvitise nõue kostja

väidetava tahtliku ja heade kommete vastase käitumise tõttu, sest 2. novembri 2015. a ülevaatel

(V kd, tl 151 jj) nende äriühingute majandusliku seisundi kohta ei ole tõenduslikku väärtust. Hageja

esitatud ülevaade on koostatud subjektiivsete ja kontrollimata lähteandmete alusel, seega ei ole

hageja nõudel alust.

Maakohus selgitas, et ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata vara omandamise või kohustuse

tekkimise ajal kehtinud seaduse alusel abielusuhete lõppemise aja seisuga tulenevalt enne

perekonnaseadust (PKS) kehtinud perekonnaseaduse (PKS 1995) § 18 lg-st 2, kuid vara jagamisele

tuleb kohaldada kehtiva PKS § 37 lg-t 3 ja jagada vara kaasomandi lõpetamise sätete alusel

asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 mõttes (PKS § 210 lg-d 1 ja 2, § 211; vt Riigikohtu 21. mai 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 13).

Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et abielu sõlmiti 23. juunil 1990 ja lahutati

27. märtsil 2014 ning poolte ühisvaras on:

•

Kotkapesa kinnistu,

•

OÜ Revalton Invest osa ja

•

Simbawear OÜ osa.

Pooled vaidlevad selle üle:

•

millisel viisil jagada Kotkapesa kinnistu,

•

kas ühisvarasse kuuluvad laenukohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu,

•

milline on auto väärtus,

•

kas kostjal on õigus nõuda kasutuseelise hüvitamist ning

•

kas hagejal on õigus nõuda 4076 euro 85 sendi suurust hüvitist enda lahusvara arvel

ühisvaral lasuva kohustuse täitmise eest.

Maakohus leidis, et Kotkapesa kinnistu, OÜ Revalton Invest ja Simbawear OÜ osa ühisomand tuleb

lõpetada esemete müümisega avalikul enampakkumisel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras

ja vara müügist saadud rahast tuleb katta müügikulud ja täita ühisvarasse kuuluvad laenukohustused

4(13)

2-14-11930

hageja vanemate ja eraisiku vastu. Kotkapesa kinnistu müük avalikul enampakkumisel on

põhjendatud, sest kostja ei ole taotlenud kinnistu endale jätmist ja pooled ei suuda kinnistut ühiselt

majandada. Kuna kinnistu ei ole hageja elukoht, ei koorma kinnistu müük hagejat rohkem, kui on

tema õiguste kaitseks vajalik. Osade müük avalikul enampakkumisel on põhjendatud, sest kummalgi

poolel ei ole huvi neid endale jätta.

Maakohus leidis, et PKS 1995 § 14 lg 1 ja § 20 lg 2 mõttes kuuluvad ühisvarasse kohustused hageja

vanemate ja eraisiku vastu. Maakohus tuvastas, et dokumentaalsed tõendid, tunnistaja ütlused,

hageja vande all antud seletused ja kostja kirjalikud ütlused tõendavad kogumis, et hageja vanemad

andsid pooltele laenu, millest tagastamata on veel 25 600 eurot, ning see laen võeti perekonna

huvides, et ühist eluaset ja suvekodu ehitada. Tunnistaja ütluste, kostja vande all antud ütluste ja

pangaväljavõttega on tõendatud, et kostjal ei olnud raha, et ise Tallinna kinnistu omafinantseeringut

tasuda ning see maksti perekonna huvides kostja kontolt eraisikult saadud laenu arvel. Eraisiku

antud laenust tuleb maha arvata reisikulud ja ühisvara arvel tuleb talle tagastada laenujääk

52 029 eurot.

Maakohus tuvastas, et kostja müüs ühisvarasse kuuluva auto enda uuele elukaaslasele abielu kestel

selliselt, et hageja ei olnud auto müümisega nõus (VI kd, tl 3 ja 6; II kd, tl 109). Kostja ei

tõendanud, et ta tegi tehingu perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks (PKS § 29 lg 1).

Seetõttu tuleb hagejale hüvitada pool auto turuväärtusest. Maakohus leidis, et kostja ja tema uue

elukaaslase vahel sõlmitud müügileping ei tõenda auto turuväärtust, ning leidis võrdluses sarnaste

autode müügikuulutustega, arvestades sõiduki kulumist, et sõiduki väärtus lahendi tegemise ajal oli

vähemalt 9500 eurot, mistõttu peab hageja saama hüvitisena omandi kaotamise eest 4750 eurot.

Maakohus leidis, et põhjendatud on kostja nõue hageja vastu kasutuseeliste hüvitamiseks perioodil

ühise eluaseme kasutamise takistamisest kuni kinnistu müügini (12. aprill 2014–29. detsember

2015). Kostjal oli kinnistu ühisomanikuna abikaasaga ühine õigus saada osa ühise asja viljast ja

kasutuseelistest (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62, AÕS § 68 lg 1, § 70 lg 6, § 71 lg 2;

vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 17; 20. oktoobri 2010. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Eluruumi kasutuseelise väärtuse saab kindlaks määrata

TsÜS § 65 mõttes turuhinna ehk kohaliku keskmise üürimisel saadava üüritasu järgi (vt Riigikohtu

26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20; 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-13, p 21). Kostja leidis eksperdiarvamusele tuginedes, et üürihind elamu üksikkasutuse

eest on 950 eurot kuus, kuid hageja tõi välja, et ekspert ei võtnud arvesse, et see ei vasta olukorrale,

kui kasutusse antaks maja selliselt, et hageja koos laste ja koeraga seal elab. Maakohus leidis, et

kasutuseelis ei saa olla sama suur kui asustamata eramu puhul, ning mõistis diskretsiooniõiguse

alusel (TsMS § 233 lg 1) hagejalt kostja kasuks ühekordse summana välja 2000 eurot.

Maakohus leidis, et hageja nõue hüvitise saamiseks lahusvara arvel ühisvaral lasuvate kohustuste

täitmise eest (PKS § 34 lg 2) ei ole põhjendatud, sest hageja ei ole tõendanud, et ta täitis kohustusi

lahusvara arvel. Seega tuleb hageja 17. veebruaril 2016 esitatud täpsustatud hüvitise nõue 4076 euro

ja 85 sendi saamiseks jätta rahuldamata.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega maakohus nägi Kotkapesa kinnistu ühisomandi lõpetamise viisina ette selle müügi

avalikul enampakkumisel selliselt, et saadud rahast täidetakse laenukohustus hageja vanemate vastu,

arvatakse maha müügikulud ja ülejäänud raha jagatakse poolte vahel võrdselt, ning osas, milles

laenukohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu jagati poolte vahel võrdselt. Hageja palus

täiendavalt ühisvarana jagada auto, vallasvara ning Bonusmerk OÜ ja OÜ Airika osad. Hageja

vaidlustas Kotkapesa kinnistu jagamise viisi ja eraisiku vastu oleva laenukohustuse suuruse ning

5(13)

2-14-11930

palus Bonusmerk OÜ ja OÜ Airika osad ning auto jätta kostjale. Kostja vaidles hageja

apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

ja teha uue otsuse selliselt, et hagiavaldus jääks rahuldamata ja rahuldataks vastuhagi täielikult.

Apellatsioonimenetluse kulud palus kostja jätta hageja kanda. Hageja apellatsioonkaebusele vaidles

kostja vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et mõlemad apellatsioonkaebused on põhjendatud osaliselt, ja

tühistas 23. veebruari 2017. a otsusega maakohtu otsuse järgmistes osades.

•

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis lõpetamata kostja

sisustusesemete jagamise nõude menetluse ning võttis selles osas kostjalt vastu loobumise ja

lõpetas menetluse TsMS § 428 lõike 1 p 3 alusel. Ringkonnakohus märkis, et maakohus ei

lõpetanud ekslikult menetlust ka Tallinna kinnistu osas, mis müüdi kohtuväliselt, kuid selles

osas menetluslikke otsustusi ei teinud, sest apellatsioonkaebuses selle peale ei kaevatud.

•

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis lahendamata hageja

nõude hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud ühisvara vähenemise eest.

Ringkonnakohus leidis, et ta ei saa ise hageja esitatud tõendite alusel piisava veenvusega

tuvastada osade väärtuse vähenemist ja kostja süüd, ning saatis seetõttu asja selles osas

maakohtusse uueks arutamiseks, et maakohus analüüsiks hageja nõuet hüvitise saamiseks

kostja tegevuse tulemusena toimunud ühisvara vähenemise eest.

•

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja

kasuks välja mõistmata ühisvara kasutuseelise suuremas summas kui 2000 eurot, ning tegi

selles osas uue otsuse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6161 eurot 4 senti.

•

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ning nägi ette, et

menetluskulud mõlemas kohtuastmes jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Ringkonnakohus jättis hageja ja kostja täiendavate tõendite esitamise taotlused rahuldamata ning

muus osas maakohtu otsuse muutmata ja sõnastas otsuse tervikresolutsiooni.

Ringkonnakohus leidis hageja nõude kohta kostja vastu ühisvara väärtuse vähenemise eest, et

maakohus rikkus tõendamiskoormise jaotusel selgitamiskohustust ja osaühingute osade väärtuse

vähenemisest tuleneva PKS § 34 lg 3 järgse hüvitise nõude osas põhjendamiskohustust

(TsMS § 442 lg 8), sest ta jättis sisuliselt analüüsimata PKS § 34 lg 3 eeldused, hindamata hageja

tõendi ja väited äriühingu tegevuse, varalise seisundi ja lõpetamise ning selle kohta, et kostja viis

nendest ühingutest enne ühisvara jagamist majandustegevuse välja ühingutesse, kus hageja ei ole

osanik.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et Bonusmerk OÜ ja OÜ Airika osasid ei saa ühisvarana

jagada, sest need osad olid küll alles varasuhte lõppemise ajal PKS § 37 lg 1¹ mõttes, kuid ühisvara

jagamise ajaks olid ühingud registrist kustutatud. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul ei olnud

võimalik seetõttu ühingute osasid enam jagada, kuid ühisvara hulka sai pärast osaühingute

lõppemist kuuluda osanikele jaotatud allesjäänud ühingu vara või PKS § 34 lg 3 järgne hüvitis.

Ringkonnakohus leidis tõendamiskoormist analüüsides, et kuna PKS § 34 lg 3 nõue ei ole kahju

hüvitamise, vaid ühisvara jagamise nõue, peavad vara väärtust tõendama mõlemad abikaasad. Kuna

ühingud olid kostja kontrolli all, peab kostja tõendama, et OÜ Airika tegevuse lõpetamine ei olnud

seotud tema süülise tegevusega või lõpetamine ei vähendanud ühisvara väärtust, sest tegevus viidi

6(13)

2-14-11930

üle Bonusmerk OÜ-sse. Bonusmerk OÜ pankroti aspektist peab kostja tõendama, et pankrot ei

saabunud tema tegevuse tulemusena. Arvestades, et abielu lahutamise ajal oli vähemalt

Bonusmerk OÜ tegutsev ettevõte, mille väärtus ühisvara jagamise ajal oli muutunud nulliks, võib

kostja tegevus ühingute likvideerimiseni juhtimisel olla süüline. Sellest, kas allahindlused ühingutes

olid põhjendatud, sõltub, kas Bonusmerk OÜ osa õiglane väärtus oleks 44 451 eurot või

155 013 eurot (V kd, tl 140). Asja uuel lahendamisel saab maakohus anda pooltele võimaluse

esitada täiendavaid tõendeid või määrata ekspertiisi.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas kostja hageja vastu esitatud kasutuseeliste nõuet

analüüsides vääralt TsMS § 233 alusel diskretsiooniõigust, sest kostja tõendas elamu kasutuseeliste

väärtuse ainukasutuses olevana ja sellest kasutusõiguse arvestamise juhuks, mil elamut kasutataks

koos hageja, nende laste ja koeraga. Seega ei olnud kasutuseeliste suuruse hindamine seotud

ülemäära suurte raskustega. Kostja nõudis kasutuseeliseid vähemalt neljandiku ainukasutuses oleva

elamu üürihinnast 300 eurot kuus, kokku 6161 eurot 4 senti. Ringkonnakohus leidis, et see nõue on

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele tõi ringkonnakohus välja, et maakohus jättis õigesti

ühisvara koosseisust välja auto, sest see võõrandati 19. detsembril 2013 ning seda enam ühisvara

jagamise ajal olemas ei olnud. Müügikuulutuste kasutamine turuväärtuse hindamisel on kohane

võrdlusmeetod. Kostja ei tõendanud, et ta kasutas auto müügist saadud raha perekonna huvides.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud materiaal- ega menetlusõigust, kui nägi Kotkapesa

kinnistu jagamise viisina ette avaliku enampakkumise. Hageja ei tõendanud, et avalik

enampakkumine kahjustab tema huve.

Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele tõi ringkonnakohus välja, et maakohus leidis õigesti, et

poolte laenukohustused hageja vanemate ja eraisiku vastu kuuluvad ühisvarasse. Maakohus ei

jaganud vääralt tõendamiskoormist ega hinnanud ebaõigesti tõendeid, kui hindas hageja vanemate

vastu oleva laenukohustuse kuulumist ühisvarasse. Asjakohane ei ole kostja väide, et tema kandis

hagejale raha laenu maksmiseks, kuid hageja ei kasutanud saadud raha selleks otstarbeks.

Põhjendatud ei ole ka kostja vastuväide, et hageja vanemate nõue on aegunud, sest pooltel ei olnud

kokkulepet laenu tagastamise kohta enne 2013. aastat, tegemist oli tähtajatu laenusuhtega

võlaõigusseaduse (VÕS) § 398 lg 1 mõttes, millest tulenevad nõuded muutuvad sissenõutavaks ja

hakkavad aeguma pärast laenulepingu ülesütlemiseks antud mõistlikult vajaliku aja möödumist

(VÕS § 82 lg 7; TsÜS § 147 lg 1). Ringkonnakohus leidis, et arvestades laenu osade kaupa andmise

pikka perioodi ja laenamise konteksti (tütre perele pikaajalise abielu ajal), suutis hageja esitatud

tõendite kogumiga teha kohtule piisavalt usutavaks tagastamata laenujäägi suuruse. Ebaõige on

hageja väide, et maakohus jättis hageja vanemate vastu oleva laenukohustuse ühisvaraks lugemata ja

arvestamata, sest vastupidine on märgitud maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2.1.

Vastusena apellatsioonkaebuste väidetele tõi ringkonnakohus välja, et maakohus tuvastas õigesti, et

eraisikult saadi laen, mida kasutati perekonna huvides. Laenu kasutamist perekonna huvides ei

lükka ümber see, et 35 000 krooni kandis kostja kohe üle OÜ-le Airika ning 110 000 krooni võttis

välja sularahas. OÜ Airika osakapitalist 60% kuulus abikaasade ühisomandisse, seega kasutati raha

perekonna huvides ning hageja ei esitanud tõendeid, et sularahas väljavõetud 110 000 krooni

kasutati muuks otstarbeks kui perekonna huvides.

Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt

ei korranud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7(13)

2-14-11930

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse kostja kasutuseeliste

hüvitamise nõude osas ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 6161 eurot 4 senti, ning osas, milles

ringkonnakohus jättis menetluskulud jaotamata.

Hageja toob välja, et ringkonnakohus heitis maakohtule ette kasutuseeliste suuruse arvestamisel

põhjendamatut diskretsiooniõiguse (TsMS § 233) kohaldamist, kuid samas ka ise ei põhjendanud,

miks tuleb kasutuseelistena välja mõista 300 eurot kuus. Lisaks jääb ebaselgeks, kas kasutuseelise

väljamõistmisel ühisvarasse saab kostja õiguse poolele kohtuotsuses nimetatud hüvitisest või on

nimetatud summa juba poole hüvitise väärtus. Kostja on öelnud, et sooviks kasutada vaid üht tuba

reedesel päeval kabinetina, ning seda väidet ei ole kasutuseelise suuruse määramisel arvestatud.

Kuna kostja ise viivitas Tallinna kinnistu müügiga, on kasutuseeliste nõue pahatahtlik ja vastuolus

hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu 20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p-d 13

ja 14). Hageja leidis, et kuna asi saadeti tagasi üksnes väikeses osas, on ringkonnakohus vääralt

leidnud, et menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise peab otsustama maakohus. Hageja vaidleb

kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu

otsust osas, milles ringkonnakohus saatis maakohtusse tagasi hageja nõude hüvitise saamiseks

ühisvara vähenemise eest PKS § 34 lg 3 mõttes ning jättis maakohtu otsuse hageja vanemate vastu

oleva laenukohustuse osas muutmata.

Kostja leidis, et hageja nõue hüvitise saamiseks ühisvara vähenemise eest PKS § 34 lg 3 alusel on

lubamatu, sest hageja ei esitanud maakohtus kordagi sellekohast nõuet. Maakohtus tugines hageja

küll kostja süülisele ja tahtlikule käitumisele osade väärtuse vähenemisel, kuid ka selle väite esitas

hageja hilinenult, millele kostja juhtis 7. veebruaril 2017 koostatud menetlusdokumendis

tähelepanu. Maakohus sai lahendada vaid OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ osade jagamise nõude ning

ringkonnakohus ei saanud maakohtule ette heita PKS § 34 lg 3 nõude analüüsimata jätmist. Hageja

nõue PKS § 34 lg 3 alusel eeldab uue haginõude esitamist, mille lahendamine eraldi kohtuasjana on

põhjendatud. Hageja ei soovinud osaleda äriühingute tegevuses. OÜ Airika ühe ühise osa omajana

äriseadustiku (ÄS) § 165 mõttes oli hagejal õigus taotleda enda osanikuna äriregistrisse kandmist,

kuid hageja seda ei taotlenud. Bonusmerk OÜ osanikuna oli ta registrisse kantud. OÜ Airika

likvideerimisest pidi hageja olema teadlik käesoleva menetluse vastuhagi järgi, kuid ei avaldanud

soovi likvideerimisel osaleda, ning Bonusmerk OÜ pankrotiavaldusest rääkis kostja hagejale

kirjalikes seisukohtades (V kd, tl 40). Tegevusetusega kiitis hageja kostja tegevuse heaks.

Sealjuures, kuna OÜ Airika likvideerimise otsuste alusel äriregistrisse kannete tegemisest on

möödas üle kahe aasta, ei saa likvideerimist vaidlustada (TsÜS § 38 lg 7, ÄS § 177¹ lg 3) (III kd,

tl 134). Kostja ei ole kunagi eitanud laenukohustust hageja vanemate vastu, kuid on seisukohal, et

laen on tagasi makstud. Laenukohustuse olemasolu ja ühisvarasse kuulumise on kohtud vääralt

rajanud elulisele usutavusele (Riigikohtu 27. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08, p 11).

Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 1 tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1

p 2 alusel menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus leidis, et

maakohus jättis lahendamata hageja nõude hüvitise saamiseks kostja tegevuse tulemusena toimunud

ühisvara vähendamise eest, ning saatis asja selles osas tagasi maakohtule lahendamiseks. Kostja

8(13)

2-14-11930

kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Muus osas

tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

11. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled järgmiste küsimuste üle:

•

kas kostjal on õigus nõuda Tallinna kinnistu ainukasutuse eest kasutuseeliseid ning kas

ringkonnakohus on välja mõistnud kasutuseelised põhjendatud ulatuses;

•

kas hagejal on õigus nõuda, et kostja hüvitaks PKS § 34 lg 3 alusel kahju, mis tekkis hageja

väitel kostja süülise tegevuse tulemusena, mis puudutas OÜ-d Airika ja Bonusmerk OÜ-d ja

mille tõttu vähenes ühisvara väärtus;

•

kas kohtud leidsid õigesti, et laenukohustus hageja vanemate vastu kuulub ühisvarasse, ja

kas kohtud arvutasid õigesti laenujäägi suuruse;

•

kas ringkonnakohus jättis õigesti jaotamata poolte menetluskulud põhjendusega, et asi

saadetakse osaliselt tagasi maakohtusse, mistõttu peab menetluskulud jaotama maakohus

asja uuel läbivaatamisel.

12. Kolleegium käsitleb esmalt kostja kasutuseeliste nõuet hageja vastu ja kasutuseeliste

arvestamise aluseid (I), seejärel analüüsib hageja nõuet kostja vastu ühisvara väärtuse süülise

vähendamise eest PKS § 34 lg 3 mõttes (II) ning lõpetuseks käsitleb hageja vanemate vastu olevat

laenukohustust ja menetluskulude jaotust ning teeb menetluslikud otsustused (III).

I

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis õigesti maakohtuga nõustudes, et kostjal on õigus

nõuda hagejalt kasutuseeliseid perioodil 12. aprill 2014–29. detsember 2015, mil hageja kasutas üksi

Tallinna kinnistut ja takistas kostjal seda kasutamast.

Kolleegium on varasemas praktikas asjas, kus kohaldus PKS 1995, leidnud, et omaniku täielik võim

asja üle AÕS § 68 lg 1 mõttes ja õigus asja vallata, kasutada ja käsutada tähendab ühisomanike

puhul AÕS § 70 lg-t 4 arvestades ühisomanike ühist täielikku võimu kogu ühisomandis oleva asja

üle, sh ühist (osadeks jagamata) õigust asja vallata, kasutada ja käsutada AÕS § 68 lg 1 mõttes.

Kolleegium leidis, et kuna perekonnaseadusega reguleerimata osas tuleb ühisomandile AÕS § 70

lg 6 kaudu kohaldada kaasomandi sätteid, hõlmab ühisomanike ühine täielik võim asja üle

AÕS § 71 lg 2 laiendava tõlgendamise kaudu ka ühisomanike ühist õigust saada asja vilja ja

kasutuseeliseid (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 14;

20. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-10, p 12). Kolleegium leiab, et eelnev on

asjakohane ka kehtiva PKS kontekstis.

Kolleegium nõustub kohtutega, et kostjal on õigus nõuda hagejalt kasutuseeliseid Tallinna kinnistu

ainukasutuse eest perioodil 12. aprill 2014–29. detsember 2015. Kohtud ei ole sellele järeldusele

jõudes rikkunud menetlusnorme ning kohtute käsitlused on kooskõlas kolleegiumi varasema

praktikaga.

14. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, kuidas ühisomandis oleva eseme puhul asjast

saadavaid kasutuseeliseid arvestada. Esiteks on vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate

eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65

mõttes. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et korteriomandi kasutuseeliste väärtuse

saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi,

s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas

9(13)

2-14-11930

nr 3-2-1-93-12, p 20). Kolleegium leiab, et võimaliku üüri järgi on asjakohane arvestada ka

käesolevas asjas Tallinna kinnistu kasutuseeliseid.

Kolleegium on selgitanud, et abikaasadel saab olla teineteise vastu AÕS § 70 lg 6 ja § 71 lg 2 järgi

kasutuseelise saamise nõue, kuid ühisomandi eripära arvestades ei saa kasutuseeliste nõuet maksma

panna üks abikaasa teise abikaasa vastu, vaid nõude maksmapanekuks tuleb abikaasade ühisvara

hulka kuuluv kasutuseelis omavahel jagada. Hüvitama ei peaks mitte saamata jäänud kasutuseeliseid

kui kahju, vaid hüvitama peaks õigustatud isiku osa kasutuseelistest, kuid arvestades ühisomandi

eripära (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 19 jj).

Kolleegium on leidnud, et kuna ühisomandi puhul ei ole abikaasade osad ühises asjas määratud ning

kasutuseeliste saamise õigus on abikaasade ühine jagamatu õigus, on ühisomanike ühiselt saadava

kasutuseelise väärtus võrreldes ainuomandis oleva kasutuseelise väärtusega kindlasti madalam juba

kas või seetõttu, et tegemist on ühis- mitte ainukasutusega. Muu hulgas võib sellise kasutuseelise

väärtust mõjutada ka asjaolu, et ühisomandis olevat korteriomandit kasutavad lisaks ühisomanike

muud perekonnaliikmed. Muude perekonnaliikmete kasutust arvestades võib abikaasade tegelik

kasutuseelis olla veelgi väiksem (vt Riigikohtu 26. septembri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-93-12, p 20). Kolleegium jääb eelnevate seisukohtade juurde ja leiab, et need on

asjakohased ka kehtiva PKS kontekstis.

15. Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium vastusena hageja kassatsioonkaebuse väidetele, et kohtud

on põhjendatult kasutuseeliste arvestamise lähtekohaks võtnud Tallinna kinnistu võimaliku

üürihinna riiklikult tunnustatud hindamiseksperdi hindamistulemuste kohaselt (V kd, tl 131–136),

mille järgi oli Tallinna kinnistu turuüür 17. detsembri 2015 seisuga 1200–1400 eurot kuus.

Kolleegium nõustub hageja väidetega, et ringkonnakohus on rikkunud kasutuseeliste suuruse

arvestamisel sarnaselt maakohtule põhjendamiskohustust, tuues kuus just 300 euro suuruse ehk ¼

turuväärtusest lähtuva kasutuseelise arvestamise põhjendusena välja peamiselt selle, et see on

konkreetse vaidluse asjaolusid arvestades õiglane (ringkonnakohtu otsuse p 82). Kolleegium leiab,

et ringkonnakohus ei rikkunud sellega menetlusõigust siiski nii oluliselt, et see võinuks mõjutada

asja lahendust, ning seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta selles osas muutmata.

Vastusena hageja kassatsioonkaebuse väidetele toob kolleegium välja, et Tallinna kinnistu

kasutamisest kasutuseeliste saamine on poolte kui ühisomanike ühine õigus ning kasutuseeliste

väärtus kuulub ühisvarasse. Kasutuseeliste väärtuse arvestamise lähtekoht saab olla see, et

kummalgi abikaasal on õigus saada eelduslikult pool kasutuseeliste väärtusest. Kolleegiumi

varasemast praktikast lähtudes ei saa aga kõrvale jätta asjaolu, et ühise kasutuseeliste saamise

õiguse väärtus on madalam kui ainuomandis oleva kasutuseelise väärtus. Kolleegiumi arvates ei

ületanud ringkonnakohus diskretsioonipiire, võttes eelduseks, et ühisvarasse kuuluva kasutuseelise

koguväärtus oli 600 eurot kuus, millest kostjal oleks olnud õigus saada pool ehk 300 eurot kuus.

II

16. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 68, et maakohus rikkus põhjendamiskohustust ja jättis

sisuliselt lahendamata hageja nõude kostja vastu ühisvara väärtuse süülise vähendamise eest

PKS § 34 lg 3 mõttes, mis puudutab kostja tegevust OÜ-s Airika ja Bonusmerk OÜ-s. Kolleegium

ringkonnakohtuga ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles

ringkonnakohus saatis asja tagasi maakohtule hageja PKS § 34 lg 3 alusel esitatud nõude eelduste

analüüsimiseks.

10(13)

2-14-11930

Toimikust nähtuvalt esitas hageja nõuded 18. märtsil 2014 esitatud hagiavalduses (I kd, tl 1),

20. aprillil 2015 esitatud menetlusdokumendis (III kd, tl 179) ja heitis kostjale ette heade kommete

vastast käitumist nimetatud ühingute juhtimisel 10. veebruaril 2016 esitatud lõpliku seisukoha

p-s 4.17 (VI kd, tl 58). Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et tulenevalt TsMS § 4 lg-test 1–3,

§-st 439 ja § 442 lg-st 5 peab kohus otsuse resolutsiooniga lahendama selgelt ja ühemõtteliselt kõik

poolte nõuded. Viidatud TsMS §-st 439 koostoimes § 654 lg-ga 1 aga tuleneb, et ringkonnakohus ei

või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kolleegium,

tutvunud toimikuga, nõustub kostjaga, et hageja ei esitanud konkreetset eraldiseisvalt ega

alternatiivses vormis haginõude täpsustust, mille sisuks oleks olnud ühisvara väärtuse vähendamise

eest nõue kostja vastu PKS § 34 lg 3 alusel, seega ei saanud kohtud ka sellist hüvitisnõuet

lahendada.

17. Kostja on kassatsioonkaebuses viidanud, et hageja esitas väited kostja süülise käitumisega

tekitatud kahju kohta hilinenult ning on alles ringkonnakohtus väitnud, et kostja on kohustatud

PKS § 34 lg 3 alusel OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ väärtuse vähenemise hüvitama. Kolleegium

leiab, et hageja ei ole maakohtus esitanud kostja süülise käitumise tagajärjel vähenenud ühisvara

väärtuse hüvitamise nõuet PKS § 34 lg 3 alusel. Seetõttu on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et

maakohus pidi võtma selle kohta seisukoha, ning saatnud ekslikult asja selles osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Hagiavalduses esitas hageja nõude OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ osade ühisvarana jagamiseks ja

soovis, et need jäetaks kostja ainuomandisse (I kd, tl 6). Hageja 20. aprillil 2015 esitatud

menetlusdokument on pealkirjastatud küll kui nõue ühisvaraks oleva kohustuse lahusvara arvel

täitmise hüvitamiseks, kuid sisuliselt on hageja esitanud ühingute tegevusega kohta vaid täiendavate

tõendite kogumise taotluse ja väljendanud soovi, et osad jäetaks kostja ainuomandisse, kui kohus

leiab, et ühingutel puudub väärtus (III kd, tl 179–183). 3. veebruaril 2016 toimunud kohtuistungi

protokolli järgi andis kohus tähtaja kohtukõne teeside esitamiseks hiljemalt 10. veebruariks 2016

(VI kd, tl 48 pöördel) ning hageja väitis teeside p-s 4.17, et kostja tegevus, mis puudutas ühinguid,

on olnud heade kommetega vastuolus (VI kd, tl 58).

Kolleegium leiab, et ükski eeltoodud maakohtus esitatud menetlusdokument ei kajasta

hagiavaldusele ettenähtud nõuetele vastavalt hageja nõuet kostja vastu PKS § 34 lg 3 alusel.

TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi tuleb hagiavalduses mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue (hagi

ese) ning sellest nõudest lähtudes hagi TsMS § 5 lg 1 järgi ka menetletakse. Hageja on aga

menetlusdokumentides piirdunud etteheidetega kostja tegevusele OÜ Airika ja Bonusmerk OÜ

tegevuse juhtimisel, esitanud täiendavate tõendite kogumise taotluse ning M. Niguli koostatud

ülevaate ühingute raamatupidamise kohta (V kd, tl 151 jj).

18. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et haginõudele esitatakse samad kriteeriumid,

mis kohtuotsuse resolutsioonile. Kohtuotsuse resolutsioon peab olema TsMS § 442 lg 5 teise lause

järgi selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning selliselt peab olema sõnastatud ka

haginõue (vt Riigikohtu 10. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-17, p 16; vt ka 3. aprilli

2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-12, p 17). Selleks, et maakohus oleks saanud käesolevas asjas

langetada otsuse ühisvara väärtuse vähenemise kohta, pidanuks hageja lisaks asjaolude

kirjeldamisele ja raamatupidamise kohta tehtud ülevaate esitamisele väljendama selgelt, millises

ulatuses on kostja tegevuse tulemusena ühisvara väärtus vähenenud ning nõudma samas ulatuses

PKS § 34 lg 3 järgi hüvitist ühisvarasse ja (selles osas) ühisvara jagamist. Hageja esitatud väited

kostja heade kommete vastase käitumise kohta ei vasta kolleegiumi arvates eelnevast tulenevalt

hagiavaldusele kehtestatud tingimustele.

11(13)

2-14-11930

Kolleegium selgitab, et hagejal on võimalik esitada TsMS § 363 mõttes hagiavaldusele seatud

tingimustele vastav nõue kostja vastu eraldi hagimenetluses.

III

19. Kostja on kassatsioonkaebuses hagejate vanematele võlgnetava 25 600 euro suuruse

laenukohustuse kohta väitnud, et ta ei ole eitanud hageja vanematelt laenu saamist, kuid leiab, et

laenukohustus tuleks ühisvara hulgast välja arvata, sest laen on tagasi makstud. Kostja heitis

ringkonnakohtule ette, et ringkonnakohus rajas otsustuse laenukohustuse olemasolu ja ühisvarasse

kuulumise kohta elulisele usutavusele, jättis alusetult kõrvale kostja vastuväited ja rikkus selliselt

TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud kohustust võtta seisukoht kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike

väidete kohta.

Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui nad tuvastasid hageja vanemate

vastu oleva laenukohustuse olemasolu. Tulenevalt TsMS § 668 lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus

tõendeid. Maakohus andis hinnangu hageja vanemate ja kostja vahelisele kirjavahetusele (otsuse

p-d 29–36) ja leidis tõendeid kogumis hinnates, et laenu olemasolu ja suurus on tõendatud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei korranud neid TsMS § 654 lg 6 alusel,

kuid lisas, et laenukohustuse olemasolu ja suurus on tuvastatud (otsuse p-d 74–76). Samuti leidis

ringkonnakohus, et laenu tagasimaksmine suuremas ulatuses kui 6775 eurot ei ole tõendatud ning

kuna abikaasadele abielu kestel laekunud raha on nende ühisomandis, ei tõenda asjaolu, et kostja

kandis hagejale üle raha, hageja vanematele laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Kolleegium

märgib, et kostja ei ole tuginenud sellele, et hageja esindas kostjalt raha saades oma vanemaid.

Eeltoodu tõttu ei anna kostja väited alust ringkonnakohtu otsust hageja vanemate vastu oleva

laenukohustuse osas muuta.

20. Kolleegium leiab, et põhjendamatu on hageja kassatsioonkaebuses esitatud väide, et

ringkonnakohus oleks pidanud ise menetluskulude jaotuse kindlaks määrama, sest asi saadeti

maakohtusse tagasi üksnes väikeses ulatuses.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis õigesti, et menetluskulud peaks jaotama ja kindlaks

määrama maakohus asja uuel läbivaatamisel. TsMS § 173 lg 3 teine lause sätestab, et kui kõrgema

astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta

menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Kolleegium selgitab, et menetluskulud peab

jaotama alama astme kohus ka juhul, kui asi saadetakse tagasi üksnes osaliselt seetõttu, et

menetluskulude lõplik jaotus saab selguda üksnes siis, kui lahendatud on kõik menetluses esitatud

nõuded ja on selgunud, millises ulatuses nõuded rahuldatakse.

21. Kuna Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus saatis

maakohtusse tagasi hageja nõude kostja vastu süülise tegevusega tekitatud ühisvara väärtuse

vähenemise tõttu, on käesolevas asjas lahendatud kõik poolte esitatud nõuded ja vajalik on kindlaks

määrata menetluskulude jaotus. Kolleegium leiab, et kuna nii hagi kui ka vastuhagi rahuldati

osaliselt, tegemist on hagimenetluses menetletava perekonnaasjaga ning puuduvad TsMS § 164

lg-s 2 sätestatud alused, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 164 lg-s 1

sätestatud üldreegli alusel poolte endi kanda.

22. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja tasutud kassatsioonikautsjon riigituludesse. Enam tasutud kautsjon tuleb hagejale

TSMS § 149 lg 7 kohaselt tagastada. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

12(13)

2-14-11930

kostja tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt tagastada. TsMS § 149

lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see

tasuti.

Villu Kõve

Peeter Jerofejev

Tambet Tampuu

13(13)