2-15-17677/33 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21517677

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Jaak Luik ja Malle Seppik

Kohtuasi

Margus Johansoni hagi Nordea Bank AB (Eesti filiaali

kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjas nr 022/2015/5170

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

6000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Margus Johanson, esindaja vandeadvokaat Anto Kasak

Kostja Nordea Bank AB (Eesti filiaali kaudu), esindaja

vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Asja läbivaatamise kuupäev

9. oktoober 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas

nr 21517677 muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kassatsiooniastme menetluskulud Nordea

Bank AB (Eesti filiaali kaudu) kanda.

3. Arvata tasutud kautsjon riigituludesse.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt enamtasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

Advokaadibüroo Turnstone OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margus Johanson (hageja) esitas 24. novembril 2015 Harju Maakohtule Nordea Bank AB (Eesti

filiaali kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas

nr 022/2015/5170. Hagiavalduses esitas hageja ka hagi tagamise taotluse täitemenetluse

peatamiseks. Selle taotluse rahuldas Harju Maakohus 1. detsembri 2015. a määrusega, peatades

täitemenetluse kuni tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

2-15-17677

1.1. Hageja väitel sai ta kostjalt mitme laenulepingu alusel laenu, laenu tagatiseks koormati hageja

kaks kinnistut (korteriomandid) hüpoteegiga.

1.2. Sundtäitmine ei ole lubatud, sest laenulepinguid ei ole üles öeldud. Hageja ei ole saanud

kostjalt ühtegi teavitust laenulepingute ülesütlemise kohta. Hageja ei ole kätte saanud

laenulepingute täitmiseks saadetud hoiatusi ega ülesütlemisavaldust. Kättetoimetamise riski kannab

kostja. Kostjal ei olnud ka lepingute ülesütlemiseks alust, sest hageja ei olnud kostjale võlgu.

1.3. Hüpoteegilepingud on vastuolus heade kommetega ja tühised. Hüpoteegi aluseks olevad

nõuded on ebapiisavalt määratletud, lubatud ei ole hüpoteegipidaja kõikvõimalike nõuete tagamine.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta leidis, et laenulepingud on üles öeldud. 15. juunil 2015 edastas

kostja hagejale laenulepingute võlgnevuse meeldetuletuse aadressil Xxxx xx–2, Tallinn. 2. juulil

2015 edastas kostja hagejale laenulepingute ülesütlemise teate liht- ja tähitud kirjaga aadressidel

Xxxx xx–1 ja Xxxx xx–2, Tallinn. Võla tasumiseks anti hagejale 14päevane tähtaeg.

Ülesütlemisteade saadeti liht- ja tähitud kirjaga kliendi viimati teatatud aadressil Xxxx xx–2,

Tallinn. See on hageja elukoht ka hagiavalduse järgi. Veel edastas hageja kostjale ülesütlemisteate

ka e-posti aadressile margusjohanson@gmail.ee. Korteriomand Tallinnas Xxxx xx–1 kuulub

hagejale ja on rahvastikuregistris märgitud hageja elukohaks. Sellest võib oletada, et hagejal on

ligipääs korteri postkastile.

3. Harju Maakohus rahuldas 21. oktoobri 2016. a otsusega hagi osaliselt, tunnistades sundtäitmise

lubamatuks 5810 euro 56 sendi ulatuses, mille hageja tasus kostjale maakohtu menetluse ajal.

Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt alustati täitemenetlust kostja avalduse alusel. Kostja nõude suuruseks oli

157 019 eurot 56 senti, nõue oli tagatud hüpoteegiga.

Kostja 15. juuni 2015 teates hagejale (I kd, tl 105) on märgitud 15. juuni 2015. a seisuga hageja

võlgnevus kostjale, mis oli 1897 eurot 70 senti, ja teave võlgnevuse tasumiseks hiljemalt 30. juunil

2015, et vältida lepingu võimalikku ülesütlemist ja sundtäitmist. Teate esimesest lausest tulenevalt

puudutas see mõlemat laenulepingut.

Kostja 2. juuli 2015. a mõlema laenulepingu ülesütlemise teadetes hagejale (I kd, tl 108, 111) on

märgitud 2. juuli 2015. a seisuga kostja võlgnevus pangale 2020 eurot 97 senti ja palve võlgnevus

koos lisanduvate intresside, leppetrahvide ja muude teenustasudega maksta hiljemalt 16. juulil

2015. Teade sisaldab teavet, et kostja ütleb lepingu üles 17. juulil 2015 ja nõuab kogu laenu

ennetähtaegset tagastamist ning muid lepingust või hinnakirjast tulenevaid makseid, sh võlgnevuse

sissenõudmise kulusid, kui hageja ei tasu võlgnevust 16. juuliks 2015. Teates on pakutud hagejale

ka võimalust läbirääkimisteks.

Teated ei ole vastuolus võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lgga 1. Kostja andis hagejale kahenädalase

tähtaja võla tasumiseks. Teates märgitu kohaselt võlgnes hageja kostjale vähemalt kolm järjestikust

makset osaliselt või täielikult.

Seda, et kostja saatis hagejale tähitud kirja ning et see on kostjale tagastatud, tõendavad

postisaadetiste väljastusteade ja kirja tagastamise teade (I kd, tl 103–104, 106–107, 109–110).

Kostja teadetest ning kirjade tagastamise teadetest nähtub, et kostja saatis hagejale teated nii

aadressil Xxxx xx–1 kui ka Xxxx xx–2, Tallinn. Hagiavalduses on hageja märkinud oma aadressiks

Xxxx xx–2, Tallinn. Kostja kliendiandmete lehel, millele on hageja alla kirjutanud, on märgitud

2(8)

2-15-17677

hageja kontaktaadressiks Xxxx xx–2, Tallinn, ning e-posti aadressiks margusjohanson@gmail.ee.

Kostja on hagejale saatnud lepingu lõpetamise kirja ka viidatud e-posti aadressile (I kd, tl 114).

Rahvastikuregistris on hageja elukohaks märgitud Xxxx xx–1, Tallinn.

Kostja teadete saatmise viisi puhul võib eeldada, et teated pidid tavapäraselt kohale jõudma ning

lihtkirjadena saadetud teated olid hagejale kättesaadavad, kuna lihtkirjad pannakse teadaolevalt

postkasti. Riigikohus on asunud seisukohale, et ainuüksi tähitud kirja saabumise teate postkasti

panekuga ei ole tahteavaldust kätte antud, kuid praegusel juhul ei ole mõistlik vaid sellest lähtudes

lugeda kostja tahteavaldust hagejale kätte andmata jäetuks, arvestades, et kostja saatis tahteavalduse

ka lihtkirjaga, mis jäi postkasti. Õige ei ole kostja väide, et teated on kätte toimetatud ka e-posti

vahendusel, kuna ei ole võimalik tuvastada, kes kostjale vale e-posti aadressi andis.

Hüpoteegilepingud ei ole vastuolus heade kommetega. Tagatavad nõuded on hüpoteegilepingus

määratletud piisava täpsusega.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas maakohtu otsust osas,

milles hagi jäeti rahuldamata. Hageja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

hagi täielikult rahuldada ning tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

Kostja leidis vastuses apellatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles hagi

jäeti osaliselt rahuldamata. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ka vaidlustatud

osas ning tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Poolte menetluskulud kõikides kohtuastmetes jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

VÕS § 195 lg 1 järgi ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele. Kuna ülesütlemine on ühepoolne tahteavaldus, peab ülesütlemisavaldusest teisele

poolele ilmnema lepingut üles öelda sooviva poole tahe leping ühepoolselt lõpetada. Hageja väidete

järgi on 2. juuli 2015. a ülesütlemisavalduse sõnastus ebaselge, kuna kostja määras selles hagejale

veel täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. See väide ei ole õige, sest ülesütlemisavalduses

täiendava tähtaja andmine võlgnevuste tasumiseks koos hoiatusega, et tähtaja edutult möödumisega

loetakse leping ülesöelduks, on lubatav (vt ka Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 32119013, p 25).

Kuna 2. juuli 2015. a ülesütlemisavalduses (I kd, tl 111) teatas kostja hagejale, et juhul, kui hageja

ei tasu võlgnevust 16. juuliks 2015, siis ütleb kostja lepingud 17. juulil 2015 üles, on kostja

kirjeldatud avalduses oma tahet lepingute ülesütlemiseks selgelt väljendanud.

VÕS § 416 lg 1 järgi võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu

tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses

vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult

vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb

selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla

tasumist. Vormiliselt, st arvestades 15. juuni 2015. a teate ja 2. juuli 2015. a ülesütlemisavalduse

koostamise ja seal täiendava tähtaja andmise aega, andis kostja hagejale täiendava tähtaja kahel

korral kaks nädalat. See, kas hagejale anti sisuliselt täiendav kahe nädala pikkune tähtaeg

võlgnevuse tasumiseks, sõltub aga asjaolust, millal hageja kostja teated kätte sai.

3(8)

2-15-17677

Apellatsioonkaebuse väited on põhjendatud selles, et maakohtu otsuse järeldused 15. juuni 2015 ja

2. juuli 2015 teadete kättesaamise kohta on ebaselged. Esiteks ei nähtu otsusest kohtu selge

seisukoht, kas tuleb lugeda, et hageja on teated kätte saanud ka tähitud kirjadega. Teiseks ei ole

kohus väljendanud, mis kuupäeval ta loeb teated kättesaaduks. Praegusel juhul on oluline kindlaks

teha, millal saab lugeda, et hageja on teated kätte saanud, sest ainult siis saab tuvastada, kas on

täidetud kostja kohustus anda hagejale võla tasumiseks kahenädalane täiendav tähtaeg.

Põhjendatud on hageja väited, et ei saa lugeda, et hageja on tähitud kirjaga kostja 15. juuni 2015 ja

2. juuli 2015 teated kätte saanud. Kostja ei ole muude tõenditega peale oma programmi väljatrüki

tõendanud, et 15. juuni 2015. a teade tähitud kirjaga hagejale üldse edastati. Esitatud tõenditest

nähtub, et hagejale edastati tähitud kirjaga nii aadressile Xxxx xx–1 kui ka Xxxx xx–2, Tallinn vaid

2. juuli 2015. a teade (I kd, tl 103–104, 106–107, 109–110). Tähtkirjade saatmine 2. juuli 2015 teate

kättetoimetamiseks on eelnimetatud tõenditega tõendatud. Tõendatud ei ole aga see, et hageja sai

kostja teateid sisaldavad tähtkirjad kätte. Kostja väitel tagastati kirjad temale. Isegi kui eeldada, et

hageja postkasti jäeti teade saabunud tähitud kirjade kohta, ei saa lugeda, et kostja on hageja kirjad

kätte saanud, sest postkasti jäetud tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatises ei ole

teavet saabunud kirja sisu kohta. Seega puudus hagejal mõistlik võimalus saadetud kirjade sisuga

tutvuda ning järelikult ei ole hageja kostja 15. juuni 2015. a ja 2. juuli 2015. a ülesütlemise avaldust

tähitud kirjaga kätte saanud.

Maakohtu otsusest võib aru saada, et maakohus luges 2. juuli 2015. a teate hagejale lihtkirjaga

kättetoimetatuks. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Asja materjalidele lisatud kostja programmi

väljavõttest nähtub, et kostja saatis 15. juunil 2015 ja 2. juulil 2015 teated hagejale aadressile Xxxx

xx–2, Tallinn ka lihtkirjaga (I kd, tl 139–140). Hageja on hagiavalduses oma elukoha aadressiks

märkinud Xxxx xx–2, Tallinn. Sellel aadressil asuv korteriomand kuulub kinnistusregistri andmetel

hagejale. Aadressi Xxxx xx–2, Tallinn on hageja oma elukohaks märkinud laenulepingu

nr 09320821561 juurde muudatuste sõlmimisel ja reservlaenulepingu nr 01320821561 sõlmimisel.

Sellega on tõendatud, et hageja elukoha aadressiks on Xxxx xx–2, Tallinn. Eeltooduga on tõendatud

lihtpostiga teadete saatmine hageja elukohta.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kindlale isikule

suunatud tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS § 69

lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks,

kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja

tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei

ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui

see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Maakohus leidis, et kostja teadete saatmise viisi puhul võib eeldada, et teated pidid tavapäraselt

kohale jõudma ning lihtkirjadena saadetud teated olid hagejale kättesaadavad, kuna lihtkirjad

pannakse teadaolevalt postkasti. Selle seisukohaga ei saa nõustuda. Sisuliselt on maakohus leidnud,

et kui tõendatud on lihtkirja saatmine adressaadi elukoha aadressile, siis tuleb lugeda, et adressaat

on lihtkirja kätte saanud. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et TsÜS § 69 lgst 3 tulenevalt ei piisa

tahteavalduse kättesaamise tõendamiseks üksnes sellest, et saajale on teade saadetud tema elukoha

aadressile, saatja peab tõendama ka selle, et teade jõudis saaja mõjusfääri. Praegusel juhul on see

täielikult tõendamata. Kuna on tõendamata, et kostja saadetud teated jõudsid hageja elukohta ja tal

oli mõistlik võimalus nendega tutvuda, siis ei saa lugeda, et hageja on nii 15. juuni 2015 kui ka

2. juuli 2015 teate kätte saanud. Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et ka e-kirjaga ei saa lugeda

hagejale teateid kättetoimetatuks, sest aadressi margusjohanson@gmail.ee, kuhu kostja saatis

samuti teateid, ei ole olemas.

4(8)

2-15-17677

Kostja on esile toonud, et Nordea panga üldtingimuste kohaselt loetakse panga poolt kliendi

aadressile saadetud teade kliendi poolt kättesaaduks, kui teade on edastatud kliendi või tema

esindaja poolt pangale viimasena teatatud kontaktaadressile. Pooled ei vaidle selle üle, et Nordea

panga üldtingimuste p 8 alapunktid, sh ka p 8.3 on tüüptingimused. Tüüptingimused, mis panevad

seaduses sätestatust erinevalt teadete kättesaamise riski saajale, on tarbijat ebamõistlikult

kahjustavad ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühised. Seega ei saa lugeda, et hageja on 15. juuni 2015 ja

2. juuli 2015 teated kätte saanud.

Kuna ei ole tõendatud, et kostja andis hagejale enne lepingute ülesütlemist kahe nädala pikkuse

tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja et hageja sai ülesütlemisavalduse kätte, siis puudub kostja 2. juuli

2015. a ülesütlemisavaldusel toime.

Maakohtu menetluse kestel, 29. septembril 2016 esitas kostja hagejale alternatiivse

ülesütlemisavalduse. Selles teatas kostja, et võlgnevus 29. septembri 2016 seisuga 5810 eurot

56 senti tuleb tasuda hiljemalt 17. oktoobril 2016 ning kui hageja kogu võlgnevust selleks

kuupäevaks ei ole tasunud, loeb kostja lepingud ülesöelduks alates 18. oktoobrist 2016. Asjas ei

vaielda selle üle, et ülesütlemisavalduses märgitud tähtajal tasus hageja nimetatud võlgnevuse.

Seega ei lõppenud poolte vahel sõlmitud lepingud ka 29. septembri 2016. a ülesütlemisavaldusega.

Kuna hagejaga sõlmitud laenulepinguid ei ole üles öeldud, on täitemenetlus täiteasjas

nr 022/2015/5170 lubamatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta jõusse

maakohtu otsus.

Kaebuse järgi hindas ringkonnakohus ebaõigesti tõendeid, kui leidis, et 15. juuni 2015. a teate

saatmine hagejale tähitud kirjaga ei ole tõendatud. Kohtule on esitatud tõend 15. juuni 2015. a teate

saatmise kohta tähitud kirjaga, postisaadetiste väljastusteade ja kirja tagastamise teade (I kd, tl 103–

104).

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 42 lgt 1, tehes selles osas ka üllatusliku otsuse.

Kostja on teadete saatmisel lähtunud hageja enda esitatud andmetest, mida on hagejal alati võimalik

muuta. Hagejal oli juurdepääs mõlemal aadressil olevale postkastile (Xxxx xx–1 ja Xxxx xx–2).

Kostja ei saa pangasaladuse tõttu hakata andmeid ise muutma ja saatma nt ülesütlemisteadet e-kirja

aadressile margus.johanson@gmail.com (vs. margus.johanson@gmail.ee). Tingimus ei ole

ebamõistlik, kuna võtab arvesse teadete saatmiseks tavaliselt kuluvat aega; ka TsÜS-i regulatsioon

võimaldab panna tahteavalduse kättesaamise riski saaja kanda. Hageja ei ole kunagi väitnud, et

tüüptingimused on tühised, seda ei arutatud ka maakohtus ega ringkonnakohtu istungil. Seega on

tegemist üllatusliku otsusega ja kostjal ei olnud võimalik oma seisukohti esitada.

Ringkonnakohus on eksinud TsÜS § 69 kohaldamisel. Maakohus on õigesti järeldanud, et lihtkirjad

pidid tavapäraselt kohale jõudma ning olema hagejale kättesaadavad, kuna need pannakse

teadaolevalt postkasti. Teated saab lugeda kättetoimetatuks ka tähitud kirjadega. Kättetoimetamine

ei tohi osutuda võimatuks saaja pahatahtlikkuse tõttu. Hageja ei ole väitnud, et tal oli vähimgi

takistus, minemaks tähitud kirjadele postkontorisse järele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 32115111

tehtud lahendis leidnud, et kui on tõendatud, et saaja töötaja on keeldunud kirja vastu võtmast, saab

lugeda tahteavalduse kätteantuks. Hageja oli laenulepingute rikkumisest teadlik ja pidi aru saama, et

kostja on esitanud talle ülesütlemisavalduse.

5(8)

2-15-17677

Ringkonnakohus on jätnud täielikult tähelepanuta kostja väited selle kohta, et hageja rikkus hea usu

põhimõtet, kui soovis pahatahtlikult vältida ülesütlemisavalduse kättesaamist.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 416 lgt 1, leides, et kostja ei andnud hagejale vähemalt

kahenädalast tähtaega võlgnevuste tasumiseks. Kuna 15. juuni 2015. a ja 2. juuli 2015. a teated

tuleb lugeda hagejale kättetoimetatuks, on selge, et hagejale oli antud võla tasumiseks oluliselt

pikem tähtaeg kui kaks nädalat.

7. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Hageja palub kostjalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 756 eurot ja

seadusjärgse viivise sellelt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Kassatsiooniastmes on menetlusosalistel põhiline õiguslik vaidlus selle üle, millistest

õigusnormidest lähtudes ja kas ning kuidas tuleks jaotada laenulepingute rikkumisest ja

ülesütlemisest teavitamisest teadasaamise risk.

10. Kassatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

•

kostja 15. juuni 2015 teates hagejale on märgitud 15. juuni 2015. a seisuga hageja võlgnevus

kostjale, mis oli 1897 eurot 70 senti, ja teave, et võlgnevus tuleb tasuda hiljemalt 30. juunil

2015, et vältida lepingu võimalikku ülesütlemist ja sundtäitmist;

•

kostja 2. juuli 2015. a mõlema laenulepingu ülesütlemise teates hagejale on märgitud 2. juuli

2015. a seisuga kostja võlgnevus pangale 2020 eurot 97 senti ja ettepanek võlgnevus maksta

hiljemalt 16. juulil 2015; teade sisaldab teavet, et kostja ütleb lepingu üles 17. juulil 2015 ja

nõuab kogu laenu ennetähtaegset tagastamist, kui hageja ei tasu võlgnevust 16. juuliks 2015;

•

kostja 15. juuni 2015 ja 2. juuli 2015 teated hagejale on saadetud lihtkirjaga aadressil Xxxx

xx–2, Tallinn, s.o hageja elukohta.

11. Kolleegium käsitleb esmalt ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt ei saa hagejale

kättetoimetatuks lugeda 15. juuni 2015. a teadet, mille kostja saatis hagejale lihtkirjaga. See kiri

sisaldab teadet hagejale tekkinud võlgnevusest (vt praeguse otsuse p 10), s.o lepingute rikkumisest.

11.1. TsÜS § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et

teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või

tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste

asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on

tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.

11.2. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 70 on TsÜS § 69 suhtes erinormiks, mis sätestab erisused

(rikkuja kannab tahteavalduse kättesaamisega seotud riski) tahteavalduse jaoks, millega lepingupool

teatab teisele poolele, et viimane on lepingulist kohustust rikkunud (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 32115111, p 12). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

6(8)

2-15-17677

11.3. Ringkonnakohus kohaldas seega ekslikult 15. juuni 2015. a teatele TsÜS § 69 lgs 3 sätestatut,

kui leidis, et kostja oleks pidanud tõendama selle, et teade jõudis hageja kui teate saaja mõjusfääri.

Kolleegiumi hinnangul tuleb kohtute tuvastatud teate saatmist lihtpostiga hageja elukoha aadressil

lugeda tahteavalduse edastamiseks mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses. Seega tuleb lugeda, et

hageja on 15. juuni 2015. a teate kätte saanud, selleks tavaliselt vajalik ajavahemik on möödunud.

Seetõttu ei ole vaja ka eraldi analüüsida kassatsioonkaebuse väiteid 15. juuni 2015. a teate

kättesaamise kohta tähitud kirjaga.

12. 15. juuni 2015. a teate kättesaaduks lugemine ei tähenda aga veel seda, et hageja sai kätte ka

laenulepingute ülesütlemise tahteavalduse. Just laenulepingute ülesütlemine oli aga aluseks

täitemenetluse alustamisele hageja vastu.

Laenulepingute 2. juuli 2015. a ülesütlemisteates on tuvastatud asjaolude kohaselt korraga esitatud

nii teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus (otsuse p 10).

Kolleegium leiab, et sellises olukorras ei saa teate kättesaaduks lugemisele kohaldada TsÜS §s 70

sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel korral pandaks laenusaajale ebamõistlik

tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus

kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks.

13. Ringkonnakohus on seega õigesti kohaldanud 2. juuli 2015. a teatele TsÜS § 69 lgs 3 sätestatut.

Riigikohus on varem leidnud, et TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud

tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral tuleb

tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja

tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli 2012.

otsus tsiviilasjas nr 32115111, p 12).

13.1. Tahteavalduse tähitud kirjaga kättetoimetamise kohta TsÜS § 69 lg 3 korral on Riigikohus

olnud seisukohal, et tähitud kirja saabumise ja postiasutusse hoiustamise teatis ei sisalda teavet

saabunud kirja sisu kohta ning seetõttu puudub tahteavalduse saajal mõistlik võimalus tahteavalduse

sisuga tutvuda (vt nt Riigikohtu 17. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 321809, p 11 ja Riigikohtu

25. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32115111, p 14). Nii on õigesti leidnud ka ringkonnakohus

2. juuli 2015. a teate kohta.

13.2. Nimetatud põhimõttest kõrvalekaldumine saaja pahatahtlikkuse eeldamise kaudu (saadetisele

postiasutusse järele minemata jätmine) ei oleks kolleegiumi arvates õigustatud ja tähendaks

tahteavalduse kättesaamise riski teistsugust jaotamist, kui seaduse eesmärgipärasest tõlgendamisest

tuleneb. Kostjal kui krediidiasutusel on võimalik kasutada tahteavalduse kättetoimetamiseks

erinevaid võimalusi, sh nt ka kohtutäituri teenuseid (vt täitemenetluse seadustiku § 212 jj ja

kohtutäituri seaduse § 8 lg 1 p 2) või fikseerida saadetise saaja postkasti paneku fakt ja aeg ka muul

vaidluse tekkimise korral kontrollitaval viisil.

13.3. Seega ei ole kokkuvõttes alust muuta ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, millega hagi

rahuldati põhjusel, et kostja ülesütlemisavaldust ei olnud enne täitemenetluse alustamist hagejale

kätte toimetatud. Kuna ülesütlemisavaldust ei ole kätte toimetatud, ei ole ka asjakohane kontrollida

VÕS § 416 lg 1 nõuete täidetust.

14. Kolleegium märgib tüüptingimuste kohta järgmist. Kostja on tuginenud menetluses, sh

maakohtu istungil (vt I kd, tl 89, tl 164−165, tl 195) enda kasutatavatele tüüptingimustele, esitades

need ka kohtule. Kuigi kostja viitab tüüptingimustele eelkõige selles osas, et tal oli teadete saatmisel

7(8)

2-15-17677

õigus tugineda hageja enda esitatud kontaktandmetele, on kostja pidanud vajalikuks eraldi välja

tuua ka tüüptingimuste p 8.3 (I kd, tl 164−165; II kd, tl 39). See sätestab järgmist: "Panga poolt

kliendile, kliendi esindajale või muule kliendi nimel teate vastuvõtmiseks õigustatud isikule posti,

elektronposti või muu sidevahendi teel saadetud teade loetakse kliendi poolt kättesaaduks ja panga

vastav informeerimiskohustus täidetuks, kui teade on edastatud kliendi või tema esindaja poolt

pangale viimasena teatatud kontaktaadressil (sh elektroonilisel aadressil) või sidevahendi numbril ja

teate väljasaatmisest on möödunud ajavahemik, mis on tavaliselt vajalik teate edastamiseks vastava

sidevahendi kaudu."

Kirjeldatud tüüptingimus paneb igasuguse panga saadetava teate kättesaamise riski saajale

olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lgs 3

ja §s 70 on aga riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust. Sellisena ei ole

nimetatud tüüptingimus kooskõlas seadusega (VÕS § 42 lg 1) ning sisust lähtuvalt ei saa seda

pidada ka osaliselt kehtivaks VÕS § 39 lg 2 alusel. Seega on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

tüüptingimus on tühine ning ka sel alusel ei saa lugeda teateid kättetoimetatuteks.

Kolleegium möönab, et oleks olnud korrektne, kui ringkonnakohus oleks arutanud pooltega ka

tüüptingimuste sisu ja neile õigusliku hinnangu andmist (ringkonnakohtu istungi

väheinformatiivsest protokollist ei nähtu sellist arutelu). Samas ei näita kostja kassatsioonkaebuses

veenvalt, et arutelu selles küsimuses oleks toonud kaasa teistsuguse lõpptulemuse. Tüüptingimuse

tühisuse tuvastamine on kohtu kohustus, sest see on õiguse kohaldamine TsMS § 438 lg 1 järgi.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude

rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lgs 4 ja § 177 lgs 2 sätestatu kohaselt.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvatakse tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel riigituludesse. Enam tasutud kautsjon tuleb TSMS § 149 lg 7 kohaselt tagastada.

TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti.

Tambet Tampuu

Jaak Luik

Malle Seppik

8(8)