2-13-23176/103 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21323176

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. november 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Osaühingu Fertum Holding hagi FTH Ehitus OÜ (pankrotis)

ja WESICO PROJECT OÜ vastu võlgnevuse saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

WESICO PROJECT OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

43 845 eurot 38 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Fertum Holding, esindaja vandeadvokaat Raul

Markus

Kostja WESICO PROJECT OÜ, esindaja vandeadvokaat Raul

Talts

Asja läbivaatamise kuupäev

2. oktoober 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 21323176

osas, millega WESICO PROJECT OÜ vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas

rahuldati ja jaotati pärast ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse kuulutamist

toimunud menetluse menetluskulud. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kuni ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse tegemiseni

toimunud menetluse kulude jaotus jääb muutmata.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2016. a otsus on jõustunud osas, millega

rahuldati FTH Ehitus OÜ (pankrotis) vastu esitatud hagi menetlusse jäänud nõude osas.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Fertum Holding (hageja) esitas 15. mail 2013 Harju Maakohtule hagi FTH Ehitus OÜ

(endine ärinimi Arco Ehitus OÜ) (kostja I) ja WESICO PROJECT OÜ (kostja II) vastu, milles palus

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 274 523 eurot 30 senti. 20. juuni 2013. a

menetlusdokumendi kohaselt muutis hageja nõuet ja palus kostjatelt solidaarselt ja kostjalt I välja

mõista vastavalt 184 058 eurot 11 senti ja 90 465 eurot 19 senti.

2-13-23176

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt moodustasid kostjad konsortsiumi, osalesid

konsortsiumina Loksa Haljastus OÜ väljakuulutatud riigihankel ning sõlmisid viimasega 20. juunil

2011 hankelepingu. Hankelepingu sõlmimisel esindas konsortsiumit kostja I. Kostja I sõlmis

hankelepingu täitmiseks hagejaga suulise alltöövõtulepingu (edaspidi töövõtuleping), mille alusel

tegi hageja erinevaid töid. Kostja I on konsortsiumi esindajana hageja tehtud tööd vastu võtnud ja

heaks kiitnud, kuid tööde eest on tasutud vaid osaliselt. Hageja ees vastutavad mõlemad kostjad

solidaarselt, sest kostjatevahelist õigussuhet (konsortsiumilepingut) Loksa Haljastus OÜ-le teenuste

osutamisel tuleb käsitada seltsinguna. Kostja I oli õigustatud esindama konsortsiumi (seltsingut)

hankelepingu sõlmimisel. Seega oli kostja I volitatud seltsingut esindama ka töövõtulepingu

sõlmimisel ja tööde vastuvõtmisel. Hageja muutis menetluses nõude aluseks olevaid asjaolusid ja

vähendas nõuet kostja II vastu, selgitades, et kostja I on tellinud hagejalt töid lisaks praegusele

töövõtulepingule ka teiste töövõtulepingute järgi ja jätnud nende eest osaliselt tasumata.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 25. juulil

2012 võlatunnistuse, võla tasumise kokkuleppe, nõude loovutamise lepingud ja nõude tagamise

kokkuleppe (edaspidi 25. juuli 2012 leping) ja enamik hageja nõudest koosneb nõuetest, mis olid

selle lepinguga hõlmatud. Hageja on esitanud kostja I vastu 25. juuli 2012. a lepinguga hõlmamata

nõudeid kokku 43 845 eurot 38 senti (31. juuli ja 7. augusti 2012 arved). Juhul kui kohus leiab, et

nimetatud nõue on põhjendatud, tuleb see tasaarvestada kostja I nõudega hageja vastu. Hageja on

esitanud kokku 72 001 euro 19 sendi eest arveid kaupade ja teenuste eest, mida tegelikult ei tarnitud

ega osutatud, ning sellest tulenevalt on kostjal I hageja vastu alusetust rikastumisest tulenev

tagasinõue. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad moodustasid seltsingu ja sõlmisid sellena hagejaga

töövõtulepingu.

Kostja II ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostjate vahel

oli seltsing ja et nad sõlmisid seltsinguna hagejaga töövõtulepingu. Väidetava töövõtulepingu

tingimused ning tööde tegemine ja üleandmine on ebaselge. Isegi kui hageja töövõtulepingu alusel

töid tegi, ei ole kostja I seaduslik esindaja töid vastu võtnud. Tehtud tööde aktide kohaselt on need

kostja I nimel allkirjastanud Vjatšeslav Tšalauzov (edaspidi kostja I töötaja), kes ei ole kostja I

juhatuse liige.

3. Harju Maakohus jättis 6. märtsi 2014. a otsusega hagi rahuldamata.

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. oktoobri 2014. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus jättis rahuldamata hagi kostjate vastu solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks, ja

saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumist.

Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata lõppjärelduse osas, millega maakohus jättis hagi

kostjatelt solidaarselt 140 200 euro 15 sendi ja kostjalt I 90 465 euro 19 sendi väljamõistmiseks

rahuldamata, muutes selles osas kohtuotsuse põhjendusi (kõnealused nõuded tulenesid 25. juuli

2012. a lepingus sisalduvast võlatunnistusest).

5. Riigikohus keeldus 19. jaanuari 2015. a määrusega hageja ja kostja II esitatud

kassatsioonkaebuste menetlusse võtmisest.

6. Hageja leidis asja uuel menetlemisel maakohtus jätkuvalt, et kostjad võlgnevad hagejale

solidaarselt seltsinglastena 43 845 eurot 38 senti. Hageja vaidles vastu kostja I esitatud tasaarvestuse

vastuväitele.

7. Kostja I asja uuel läbivaatamisel maakohtus hagile vastuväiteid ei esitanud.

2(10)

2-13-23176

Kostja II leidis, et hageja tööde tegemine ajavahemikul juuli-august 2012. a ei ole tõendatud.

Üleandmise-vastuvõtmise aktidel (edaspidi aktid) märgitud tööde ja materjalide mahud on

ebausutavalt suured. Hageja ei ole suulise töövõtulepingu sõlmimist tõendanud. Isegi kui

töövõtuleping sõlmiti, kaotas see kehtivuse 25. juuli 2012. a lepingu sõlmimisel. Seda põhjusel, et

25. juuli 2012. a lepinguga loobus hageja kõikidest nõuetest, mis said põhineda hageja ning kostja I

vahelistel varasematel lepingutel, ning omandas nende asemel uued õigused üksnes kostja I vastu.

Isegi kui kostjad vastutavad solidaarselt (kui poolte vahel on seltsing), on hageja nõue lõppenud

tasaarvestuse teel.

8. Harju Maakohus jättis 21. juuni 2016. a otsusega hageja nõude kostjate vastu solidaarselt

43 857 euro 96 sendi saamiseks rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja

määras need rahaliselt kindlaks.

Maakohus tuvastas, et hageja on esitanud kostjale I tasumiseks 31. juuli 2012. a arve 40 259 eurot

76 senti ja 7. augusti 2012. a arve 3598 eurot 20 senti.

Tehtud töid ei saa lugeda üleantuks. Vaidlusalused 31. juuli ja 6. augusti 2012. a aktid on

allkirjastanud kostja I töötaja, kellel ei olnud kostja I esindusõigust. 11. juuli 2012. a kuukoosoleku

protokollist nähtub, et kostja I esindaja volitused olid Priit Hainojal. Kuivõrd nimetatud koosolekul

viibis ka kostja I töötaja, pidi talle alates 11. juulist 2012 esindusõiguse puudumine selge olema.

Esindusõiguseta isiku tehtud mitmepoolne tehing on tühine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 129

lg 1). Tõendite kohaselt 2012. a juulis ja augustis ehitusobjektil aktidel kajastatud töid ei tehtud.

30. juuni 2012. a aktis ja saatelehtedel märgitud masinate kohta ei ole Maanteeameti andmebaasis

kandeid. Esitatud aktid ei tõenda, et nendel märgitud tööde ja teenuste osutamises ning kogustes oli

hageja ja kostja I vahel kokkulepe ning et aktidel märgitud töid ka tegelikkuses tehti ning teenuseid

osutati. Aktidel märgitud tööde mahud ei ole saavutatavad. Aktid on koostatud eesmärgiga esitada

arve tegelikkuses osutamata teenuse eest. Tunnistajate ütlused vaidlusalusel perioodil

suuremahuliste tööde tegemise kohta ei ole veenvad, sest need on otseses vastuolus menetluses

kogutud dokumentaalsete tõenditega.

9. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. detsembri 2016. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi menetlusse jäänud nõude osas ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 43 857 eurot 96 senti. Ringkonnakohus jättis n-ö esimese maakohtumenetluse ja

esimese ringkonnakohtumenetluse kuludest 16% solidaarselt kostjate kanda ja 84% hageja kanda

ning jättis järgneva menetluse kulu solidaarselt kostjate kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on töövõtutasu nõue muutunud sissenõutavaks

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 637 lg 3). Kostja I võttis vaidlusalused tööd vastu sellega, et kostja I

töötaja allkirjastas aktid ja aktide alusel koostatud arved. Kostja I menetluses esitatud avaldusest

järeldub, et kostja I ei esitanud vastuses hagile vastuväiteid hageja väitele, et kostja I töötajal oli

kostja I esindamise õigus. Kui kostja I väitis, et tema nimel võeti vastu töid ulatuses, milles töid

tegelikult ei tehtud, saab sellest järeldada, et kostja I ei vaielnud vastu sellele, et isik, kes märgiti

tööde vastuvõtjaks, oli selleks õigustatud. Seega tuleb lugeda, et kostja I on tsiviilkohtumenetluse

3(10)

2-13-23176

seadustiku (TsMS) § 231 järgi omaks võtnud faktiväite, et kostja I töötajal oli õigus kostja I nimel

hageja ja kostja I vahelise töövõtulepingu raames töid vastu võtta. See, et kostja I töötaja allkirjad

olid ehtsad, on tõendatud asjas tehtud ekspertiisiga. Kostja II väide, et ta ei tea, kas kostja I töötajal

oli volitus kostja I nimel töid vastu võtta, ei ole määrav, sest kostja I esimesest vastusest

hagiavaldusele nähtub kostja I nimel tööde vastuvõtmise omaksvõtt. Eeltoodut kinnitavad ka muud

asjas esitatud tõendid ja kostjate väited. Tõendite kohaselt võttis kostja I töötaja ka varem töid

kostja I nimel vastu ja kostja I aktsepteeris sellist tegevust. See, et hilisemas menetluses soovisid

kostjad oma väiteid muuta ja väita, et kostja I töötajal ei olnud kostja I nimel tööde vastuvõtmise

õigust, ei tingi teistsuguse järelduse tegemist. Kostjate hilisemad väited on vastuolulised.

Kostjad ei ole tõendanud, et aktides kajastatud töid ei tehtud. Asjas esitatud inseneri kuuaruandest

nähtub, et vaidlusalusel perioodil töid tehti ning tööd objektil ei olnud ajavahemikus 5. juuli kuni

22. august 2012 seiskunud. Ka ehitustööde päevikutest saab järeldada, et töid vaidlusalusel perioodil

tehti. Aktidest nähtub, et objektidele on veetud liiva ja killustikku, vastu on võetud materjale ja on

ehitatud torustikku. Kostja II ei ole tõendanud, et täitematerjali tarnis objektile vaidlusalusel

perioodil muu isik, et muu isik tarnis täitematerjali ammendavalt ja et hageja seetõttu täitematerjali

ei tarninud. Esitatud kostja I ja Ducto OÜ vahelisest töövõtulepingust sellist järeldust teha ei saa.

Sellest, et aktides kajastatud sõidukid ei olnud riiklikus liiklusregistris registreeritud, ei saa

järeldada, et kostja I allkirjastatud aktid sisaldaksid valeandmeid. Tööde tegemise tuvastamiseks ei

pidanud hageja tõendama sõidukite registreeritust. Olukorras, kus hageja tõendas, et kostja I võttis

aktidega tööd vastu, pidid kostjad tõendama, et aktides kajastatud andmed ei vasta tegelikkusele.

Kostjad ei ole esitanud tõendeid, mis kajastaks seda, kas ja mis sõidukid olid riiklikus liiklusregistris

registreeritud 2012. a juulis ja augustis. Kui kostjad ei saanud seda ise teha, oleksid nad võinud

taotleda tõendite kogumisel kohtu abi. Kostjad ei ole usutavaks muutnud ka seda, et kostja I töötaja

allkirjastatud aktides kajastati töid ebareaalsetes mahtudes. Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, mille

alusel saaks jõuda veendumusele, et vaidlusalusel perioodil ei olnud võimalik aktides kajastatud töid

vastavas mahus teha.

Kostja II ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et 25. juuli 2012. a leping

välistaks töövõtulepingu alusel tehtud tööde eest esitatud tasu nõude. 25. juuli 2012. a lepingu p 6

kohaselt kohustus hageja osutama kostjale I teenuseid perioodil juuli kuni oktoober 2012 ja p 9

kohaselt kaotasid kõik varasemad pooltevahelised kokkulepped kehtivuse ning lepingu muudatused

pidid olema kirjalikus vormis. Hageja on tõendanud, et hageja ja kostja I vahel oli lepinguline suhe,

mille raames osutas hageja kostjale I teenuseid ning kostja I võttis tööd vastu. Teenuse osutamise

lepingu suhtes ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet ja pooled võisid sõlmida ka suulise

lepingu. Hageja nõudis tasu kõikide nende teenuste eest, mida ta kostjale I juulis ja augustis

vaidlusalusel objektil osutas ja mis on kajastatud vaidlusalustel aktidel. See, et 25. juulil 2012

sõlmiti leping, milles lepiti kokku, et hageja kohustub osutama teenuseid, ei tähenda, et hageja ei

võiks nõuda kostjalt teenuste eest tasu lepingulisel alusel.

Asjas esitatud konsortsiumilepingust tuleneb, et kostjate vahel oli seltsinguleping ja vaidlusalused

tööd telliti seltsingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eesmärgil. Konsortsiumilepingu raames

leppisid kostjad kokku, et konsortsiumileping põhineb ühispakkumuse eellepingul, leping sõlmiti

hankel osalemise eesmärgil, lepinguga kohustus kostja I tagama OÜ-ga Loksa Haljastus sõlmitud

lepingu täitmise ja kostja II kohustus andma täitmistagatise. Lisaks sõlmisid kostjad riigihankel

osalemiseks ühispakkumuse eellepingu, milles leppisid kokku, et kostjad vastutavad kohustuste

täitmise eest solidaarselt. Määrav ei ole see, kas kostjad soovisid omavahelise lepinguga leppida

kokku selles, et kostja II vastutab ka nende isikute ees, kellega kostja I lepinguid sõlmib. Kõnealune

leping vastab seltsingulepingu tunnustele, sellest tuleneb kostja II vastutus ka nende kohustuste

4(10)

2-13-23176

osas, mida kostja I seltsingulepingu täitmise raames võttis, ja kostjad ei ole kohtu ette toonud

asjaolusid, mis VÕS §s 595 sätestatud eelduse ümber lükkaks.

Eeltoodut arvestades tuleb hageja nõue 43 857 euro 96 sendi saamiseks rahuldada mõlema kostja

suhtes.

Kostja II ringkonnakohtule esitatud tingimuslik tasaarvestusavaldus jääb rahuldamata.

Tasaarvestusavalduses paluti juhul, kui kohus peaks hagi rahuldama, tasaarvestada hageja nõue

kostja I 11. juuni 2013 menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavaldusega. Tasaarvestuse

eeldusena peab pool, kes soovib tasaarvestust teha, esitama kohtule asjaolud ja tõendid, millest

saaks järeldada, et tal on nõue, mida ta saaks tasaarvestada. Kuna kostja I ei ole tasaarvestuse

aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud, ei saa tasaarvestuse avaldust rahuldada sõltumata

sellest, kas tasaarvestatav nõue on tõendatud. Kostja I esitas oma tasaarvestusavalduses üldsõnalise

väite, et hageja on väidetavalt esitanud arveid suuremas mahus, kui see tegelikult lubatud oli, ning

sellest tulenevalt on kostjal I hageja vastu väidetavalt alusetust rikastumisest tulenev tagasinõue.

Millistes konkreetsetes aktides kajastatud, millised konkreetsed tööd või tööde osad olid kas

täielikult või osaliselt põhjendamatud, seda ei ole kostja I faktiväidetena menetluses esile toonud.

Kostjat I ei vabasta tõendamiskohustusest viide sellele, et väidetavalt on kõik olulised andmed

kriminaalmenetluses kogutud. Kohus ei saa faktiväiteid ise menetlusdokumentidest otsida.

Ringkonnakohus osutas ka sellele, et maakohus tasaarvestust võimaldavaid asjaolusid ei tuvastanud

ja kostja I vastavate asjaolude tuvastamist ringkonnakohtult ei taotlenud. Tasaarvestuse aluseks

olevate asjaolude tuvastamist ei taotlenud apellatsioonimenetluses ka kostja II. Ringkonnakohus

kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust maakohtu tuvastatud asjaolude alusel. Kostja II taotlus, et

ringkonnakohus nõuaks tasaarvestuse tegemiseks politseilt välja kriminaalasja materjalid, jääb

rahuldamata. Kostja II ei ole menetluses esile toonud, milliste faktiväidete tõendamiseks ta soovib

tõendeid koguda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse asjas tehtud

maakohtu otsus.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lgt 1 ja väljus haginõude ja apellatsioonkaebuse piiridest, kui

mõistis kostjatelt solidaarselt välja suurema summa, kui hageja nõudis.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 231 lgd 2 ja 4, kui luges, et kostjad on omaks võtnud, et kostja I

töötajal oli õigus kostja I nimel töövõtulepingu raames töid vastu võtta. Kostja II sellekohased

vastuväited jättis ringkonnakohus tähelepanuta.

Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et hageja on vaidlusalusel

perioodil tööd ja tarned teinud. Ringkonnakohus leidis valesti, et kostjatel tuli tõendada, et sõidukid

olid 2012. a juulis-augustis liiklusregistris arvel. Jagades siinkohal tõendamiskoormuse maakohtust

erinevalt, ei ole ringkonnakohus tõendamiskoormuse ümberjaotamist kostjatele selgitanud. Samuti

jättis ringkonnakohus põhjendamata, miks ta asub maakohtust vastupidisele seisukohale, et aktides

kajastatud tööd on saavutatavad.

Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust ning ei osutanud tõenditele, mille järgi on

hagejal nõue kostja I vastu tulenevalt suulisest töövõtulepingust. Hageja 2012. a juulis ja augustis

väidetavalt tehtud tööd ja esitatud arved ei saanud põhineda töövõtulepigul, vaid 25. juuli 2012. a

5(10)

2-13-23176

lepingul, mille ps 6.1 lepiti kokku, et hageja tarnib ajavahemikus 2012 juuli–oktoober

ehitusobjektile materjali ja osutab renditeenust. Väidetav töövõtuleping oli seega hõlmatud 25. juuli

2012. a kokkuleppega.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kostja II taotletud tasaarvestuse tegemata, leides, et selle

aluseks olevaid asjaolusid ei ole piisavalt esile toodud. Selline järeldus on ka kostjale II üllatuslik,

sest ringkonnakohus ei selgitanud menetluse kestel, et kostja I esiletoodud asjaolud ei ole piisavad.

Olukorras, kus ringkonnakohus jättis alles kohtuotsusega kostja II taotluse kriminaalasja materjalide

väljanõudmiseks rahuldamata, ei olnud kostjal II võimalust eeldada, et ringkonnakohus võiks leida,

et tasaarvestuse alused on välja toomata. Kostja II kõnealune taotlus on jäetud põhjendamatult

rahuldamata.

12. Hageja vaidleb kostja II kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu osas, millega kostja II vastu esitatud hagi

menetlusse jäänud nõude osas rahuldati ja jaotati pärast ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse

kuulutamist toimunud menetluse menetluskulud. Asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

14. Maakohus jättis solidaarselt kostjate (kui seltsingu) vastu esitatud nõude kostjaga I sõlmitud

töövõtulepingust tuleneva tasunõude saamiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et hageja pole

tegelikult töid teinud ja teenust osutanud ning väidetav nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

Ringkonnakohus asus vastupidisele seisukohale ja rahuldas hagi, leides, et kostjad on seltsinglastena

hageja ees vastutavad, sest hageja on kokkulepitud tööd teinud ja teenust osutanud, hageja nõue on

sissenõutav ning kostjate viidatud 25. juuli 2012. a leping hageja tasunõuet ei välista.

Ringkonnakohus jättis ühtlasi rahuldamata kostja II menetluses esitatud tasaarvestusavalduse,

millega kostja II palus hagi rahuldamise korral tasaarvestada hageja nõue kostja I 11. juuni 2013. a

menetlusdokumendis esitatud tasaarvestusavaldusega.

Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse üksnes kostja II. Solidaarvõlgnikena ei ole

kostjad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes, vaid mõlemad osalevad menetluses

iseseisvalt (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3213308, p 10). Seega kaebuse

rahuldamisega ja hageja nõude rahuldamata jätmisega kostja II suhtes ei kaasneks iseenesest hagi

rahuldamata jätmist kostja I vastu. Seetõttu ei ole kostja I praeguses menetluses menetlusosaline,

tema vastu esitatud haginõue on lahendatud ja rahuldatud (kostja I suhtes on ringkonnakohtu otsus

TsMS § 456 järgi jõustunud).

15. Kolleegium nõustub esmalt kostja II kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on

menetlusõiguse norme rikkudes rahuldanud hageja nõude 43 857 euro 96 sendi saamiseks, kuigi

hageja tegeliku nõude suurus oli 43 845 eurot 38 senti.

Tallinna Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2014. a otsuse resolutsiooni kohaselt jäi menetlusse hageja

nõue kostjate vastu solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks. Selles osas saadeti asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Toimiku materjalide kohaselt taotles hageja asja

uuel läbivaatamisel maakohtus 26. mai 2016. a menetlusdokumendis kostjatelt solidaarselt

43 845 euro 38 sendi väljamõistmist (IV kd, tl 48). Maakohus jättis 21. juuni 2016. a otsusega

6(10)

2-13-23176

rahuldamata hageja nõude kostjatelt solidaarselt 43 857 euro 96 sendi saamiseks.

Apellatsioonkaebuses taotles hageja 43 857 euro 96 sendi väljamõistmist, osutades kaebuses ka

sellele, et kostjad vastutavad solidaarselt 43 845 euro 38 sendi tasumise eest (IV kd, vastavalt tl 75

ja tl 71). 3. augusti 2016. a menetlusdokumendis palus hageja lugeda õigeks nõue 43 845 euro 38

sendi saamiseks (IV kd, tl 82). Eeltoodut arvestades rahuldas ringkonnakohus ekslikult hageja

43 857 euro 96 sendi suuruse nõude (samas on ringkonnakohus märkinud tsiviilasja hinnaks õigesti

43 845 eurot 83 senti). Ringkonnakohtu otsus ei vasta selliselt TsMS § 651 lg 1 nõuetele, mille

kohaselt ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

16. Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt II

tasu 43 845 eurot 83 senti. Täpsemalt sõltub hageja nõudeõigus sellest, kas hageja on kokkulepitud

tööd teinud ja teenust osutanud, kas hageja nõue on sissenõutav ning kas hageja nõue on 25. juuli

2012. a lepingu alusel välistatud. Samuti vaieldakse kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostjal II

on õigus välistada hageja nõude maksmapanek kostja I tasaarvestatava nõudega hageja vastu.

17. Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates seisukohale, et kostja I võttis vaidlusalused tööd vastu

sellega, et kostja I töötaja allkirjastas aktid tehtud tööde kohta ja nende alusel koostatud arved,

mistõttu muutus hageja töövõtutasu nõue sissenõutavaks (VÕS § 637 lg 3). Ringkonnakohus tugines

selle järelduse tegemisel mh asjaolule, et kostja I on võtnud omaks hageja väite, et kostja I töötajal

oli õigus tema nimel töövõtulepingu raames töid vastu võtta. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus eeltoodud järelduse tegemisel TsMS § 231

lgd 2 ja 4.

Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet ei ole vaja tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks

(TsMS § 231 lg 2 esimene lause). Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline

nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine

protokollitakse (TsMS § 231 lg 2 teine lause). TsMS § 231 lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni

vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei

ilmne ka poole muudest avaldustest. Kolleegium on märkinud, et omaksvõtt TsMS § 231 lg 2

tähenduses on üksnes poole tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine vastaspoole väitega

(vt Riigikohtu 17. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3217309, p 13). Samuti on kolleegium

selgitanud, et TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392

lg 1 p 3, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta

asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu

vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3217209, p 12).

Praeguses asjas on ringkonnakohus rajanud oma järelduse sellele, et kostja I ei ole menetluses

hageja vaidlusalusele väitele vastu vaielnud. Esmalt on selline seisukoht toimiku materjalide

kohaselt ekslik, sest 3. veebruari 2014. a menetlusdokumendis on kostja I esitanud vastuväite, et

kostja I töötajal ei olnud nii 31. juuli kui ka 6. augusti 2012 seisuga volitust kostja I nimel töid vastu

võtta (I kd, tl 230). Seega on kostja I vaidlusalusele hageja esiletoodud asjaolule sõnaselgelt vastu

vaielnud ja TsMS § 231 kohaldamiseks ei olnud alust. Varem asja arutanud ringkonnakohus on

tuvastanud, et kostja I on esitanud eeltoodud vastuväite alles kohtuvaidluses. Isegi juhul, kui asuda

seisukohale, et kostja I on esitanud oma vastuväite hilinenult (vaidlustatud ringkonnakohtu otsuse

kohaselt kostja I oma vastuväidet esimeses vastuses hagile ei esitanud, vt I kd, tl 73), ei saanud

ringkonnakohus TsMS § 231 lgle 4 tuginedes lugeda, et kostja I on vaidlusaluse asjaolu omaks

võtnud. Kohus oleks pidanud selgitamiskohustuse raames TsMS § 392 lg 1 p 3 järgi küsima

7(10)

2-13-23176

kostjalt I, kas ta vaidleb hageja esitatud asjaoludele vastu või võtab need omaks, kuid asjas ei ole

seda tehtud.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eeltoodut arvestades esitatud tõendite alusel

tuvastada, kas kostja I on vaidlusalused tööd vastu võtnud (kas hageja töövõtutasu nõue on

muutunud sissenõutavaks).

18. Ringkonnakohus asus tõendeid hinnates järgnevalt seisukohale, et hageja on aktides kajastatud

tööd teinud. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei hinnanud selle

järelduse tegemisel tõendeid nõuetekohaselt.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostjad tõendanud oma väidet, et tööde kohta koostatud aktid ei

kajasta tegelikkusele vastavaid andmeid, sest aktides on märgitud töid ebareaalsetes mahtudes.

Ringkonnakohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud. Nii on ringkonnakohus selgitanud, miks

ei tulene esitatud tõenditest kostjate soovitud järeldust, et tööde vastuvõtmise aktid ei kajasta

tegelikkusele vastavaid andmeid. Samuti on ringkonnakohus selgitanud, et kostjad ei ole toonud

esile selliseid asjaolusid, mille alusel saaks veenduda, et vaidlusalusel perioodil ei olnud võimalik

aktides kajastatud töid näidatud mahus teha. Ringkonnakohus leidis õigesti, et aktide andmete

ebaõigsust ei saa järeldada asjaolust, et aktides märgitud sõidukid ei ole riiklikus liiklusregistris

registreeritud. Ringkonnakohus selgitas lisaks ka kooskõlas TsMS § 230 lgga 1 poolte

tõendamiskoormust (kui hageja oli tõendanud tööde aktidega vastuvõtmise, oli järgnevalt kostjate

kohustuseks tõendada, et aktides märgitu ei vasta tegelikkusele (kasutatud sõidukid ei olnud

registreeritud riiklikus liiklusregistris)) ja tuvastas, et asjas esitatud tõendid ei kajasta sõidukite

riiklikus liiklusregistris registreerimist 2012. aasta juulis ja augustis. Ekslik on ka

kassatsioonkaebuse väide, nagu oleks ringkonnakohus jaganud siinkohal tõendamiskoormuse

maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus ei muutnud tõendamiskoormust, vaid leidis erinevalt

maakohtust, et asjas esitatud tõendid sõidukite registreerimist 2012. aasta juulis ja augustis ei

kinnitanud.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja II esitanud kohtule asjaolusid, millest saaks järeldada, et

hageja töövõtutasu nõue on 25. juuli 2012. a lepingu alusel välistatud. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus sellise järelduse tegemisel kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lgd 4 ja 5).

Kostja II tugines 25. juuli 2012 lepingule, mille kohaselt kohustus hageja osutama kostjale I

teenuseid juulist kuni oktoobrini 2012, ning pooled leppisid kokku, et mistahes lepingu sõlmimisele

eelnenud kirjalikud või suulised pooltevahelised kokkulepped või lubadused kaotavad lepingu

sõlmimisega kehtivuse (lepingu pd 6 ja 10, I kd, tl 85). Kostja II väitis, et hageja nõude aluseks

saanuks olla üksnes kõnealune leping, kuid hageja tugineb suulisele lepingule, mis esiteks ei ole

kehtiv ja teiseks ei anna nõudele alust, kuivõrd on asendatud 25. juuli 2015. a lepinguga (IV kd,

tl 57). Vastuses hageja apellatsioonkaebusele märkis kostja II, et ta jääb maakohtus esitatud

seisukoha juurde, et 25. juuli 2015. a lepinguga on hageja loobunud oma senistest nõuetest ja selle

lepingu sõlmimisega kaotasid eelnevad pooltevahelised kokkulepped kehtivuse (IV kd, tl 91 pöördel

ja tl 92).

Ringkonnakohus ei analüüsinud 25. juuli 2012 lepingut nõuetekohaselt ning jättis kostja II

sellekohastele väidetele sisuliselt vastamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõudis

hageja tasu teenuste eest, mida ta kostjale I juulis ja augustis vaidlusalusel objektil tegi (kostja I

tellis hagejalt mehhanisme ja täitematerjali) ja mis kajastusid tööde kohta koostatud aktides, ning

8(10)

2-13-23176

25. juuli 2012. a leping, mille järgi hageja kohustus osutama teenuseid, ei tähenda, et hageja ei võiks

nõuda teenuste eest tasu lepingulisel alusel. Ringkonnakohus märkis, et ta mõistab, et hageja nõuab

kostjalt I tasu selle lepingu alusel, mille raames hageja kostjale I töid tegi. Eeltoodust ei selgu

põhjusi, miks ei ole 25. juuli 2012. a lepingul ringkonnakohtu arvates õiguslikku tähendust praeguse

hageja töövõtutasu nõude lahendamise jaoks.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel analüüsida esitatud tõendite ja poolte väidete alusel

pooltevahelisi lepingulisi suhteid (25. juuli 2012 lepingu ja töövõtulepingu sõlmimise asjaolud) ning

anda sellest tulenevalt hinnang, kas vaidlusalune töövõtuleping on 25. juuli 2012. a lepinguga

hõlmatud või mitte.

20. Ringkonnakohus leidis kostja II menetluses esitatud tasaarvestusavalduse kohta, et kostja I ei ole

tasaarvestuse aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud, mistõttu ei saa avaldust rahuldada

sõltumata sellest, kas tasaarvestatav nõue on tõendatud või mitte. Kolleegiumi hinnangul ei ole

ringkonnakohtu eeltoodud järeldus põhjendatud. Kolleegium selgitab järgmist.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et tasaarvestuse eeldusena tuli kostjal I esitada kohtule asjaolud ja

tõendid, millest võib järeldada, et kostjal I on hageja vastu nõue, mida ta saaks tasaarvestada.

Kostja I väitis, et hageja nõue on tasaarvestatav summaga (72 001 eurot 19 senti), mille ulatuses ei

ole hagejal kostja I vastu nõuet tekkinud, sest hageja on esitanud kostjale I arveid materjalide ja

teenuste eest, mida tegelikult ei ole tarnitud või osutatud. Kohtutoimiku materjalide kohaselt on

kostja I esitanud Põhja Ringkonnaprokuratuuri 1. aprilli 2013. a kirja, mille kohaselt alustatakse

kostja I kuriteoteate alusel kriminaalmenetlust (hageja on tekitanud kostjale I kahju vähemalt

63 802 eurot 70 senti). Sellest tõendist nähtuvalt on kostja I tasunud hagejale kauba eest, mida

tegelikult ei tarnitud (kauba üleandmise-vastuvõtmise aktidel kajastatud kogused erinevad kauba

saatelehtedel märgitud kogustest). Tõendis tuuakse välja fotoliiva, paekillustiku, asfalti ja

haljastusmulla kogused, mille tarnimine 2012. a veebruaris, aprillis, mais ja juunis on kahtluse all

(I kd, tl 88). Kostja II taotles maa- ja ringkonnakohtu menetluses eeltoodud asjaolude tõendamiseks

kriminaalasja materjalide väljanõudmist, kuid kohtud tema avaldust ei rahuldanud (vt II kd, tl 116;

IV kd, tl 7–8; IV kd, tl 92).

Eeltoodut arvestades ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et tasaarvestusavaldusega

arvestamise välistab selle üldsõnalisus. Kirjeldatud olukorras on kolleegiumi hinnangul

põhjendamatu ka ringkonnakohtu seisukoht, et kostja II taotlus kriminaalasja materjalide

väljanõudmiseks tuleb jätta rahuldamata. Kui ringkonnakohtule jäi kostja II taotlus ebaselgeks,

saanuks ta nõuda kostjalt II oma taotluse täpsustamist. Kolleegium on selgitanud TsMS § 164 lg 1

pst 1 ja § 171 lgst 1 kohtule tulenevaid kohustusi, märkides, et kui pool on mingile asjaolule

tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid,

peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu 5. mai 2004. a otsus tsiviilasjas

nr 3215404, p 17–18).

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel eeltoodut arvestades lahendada kostja II

tasaarvestusavaldus, arvestades seejuures ka kostja II taotlust kriminaalasja materjalide

väljamõistmise kohta.

21. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

9(10)

2-13-23176

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada.

Tambet Tampuu

Ants Kull

Jaak Luik

10(10)