2-17-12354/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

27.10.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-12354

Kohtuasi

Svea Finance AS hagi PB (B) vastu võla ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 29.09.2017 määrus hagi menetlusse

võtmisest keeldumise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svea Finance AS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Svea Finance AS (registrikood 11200943),

esindaja Eva Mägi

Kostja PB (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Harju Maakohtu 29.09.2017 määrus ja saata asi menetlusse võtmise uueks

otsustamiseks samale esimese astme kohtule.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa edasi kaevata.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Svea Finance AS (hageja) esitas PB (kostja) vastu hagi 11 891 euro ja viivise 0,25%

põhinõudelt alates 18.08.2017 väljamõistmiseks. Nõue tulenes 02.04.2013 hageja ja Eagleday

Services OÜ (kustutatud 22.05.2017, Eagleday Services) vahel sõlmitud faktooringulepingust

ja 22.10.2014 kostja allkirjastatud käendusavaldusest. Lepingute järgi tulid kõik vaidlused

lahendada läbirääkimiste mittesaavutamisel Harju Maakohtus.

Maakohtu määrus

2. Maakohus keeldus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 2 alusel hagi

menetlusse võtmast põhjusel, et asi ei allu Eesti kohtule.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe oli tühine TsMS § 104 ja § 106 lg 1

p 1 järgi. Nimelt olid viidatud sätete kohaselt kohtualluvuse kokkulepped ettevõtja ja tarbija

vahelises lepingus lubamatud. Kuivõrd kokkulepe oli Eesti riigi õiguse järgi tühine, siis ei

kohaldunud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüsseli I bis)

art 25.

Reeglina tuleb esitada hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi

kohtusse, sõltumata nende kodakondsusest (Brüssel I bis art 1 lg 1). Sama määruse art 5 lg 1

sätestab, et isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise

liikmesriigi kohtusse üksnes II peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras. Kostja elukoht hagi

esitamise ajal oli Leedus, mistõttu sai hagi kostja vastu esitada üksnes Leedu kohtusse.

Lisaks leidis kohus, et asjas ei olnud kohaldatav TsMS § 97 lg 1, mille järgi võib hageja hagi

mitme kostja vastu esitada omal valikul ühe kaaskostja elu- või asukoha järgi. Nimelt esitati

hagi ainult ühe kostja vastu. Teine võimalik kostja, osaühing Eagleday Services, oli äriregistrist

kustutatud 22.05.2017 ning tema vastu ei saanud õigusvõime puudumise tõttu hagi esitada.

Määruskaebus

3. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja saata asi

maakohtule uueks lahendamiseks.

Maakohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 104 lg-t 1 ja Brüssel I bis määruse art 25 p-i 1, kui asus

seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe ei kehti ja määruse

art 25 p 1 ei kohaldu. Vastavalt TsMS § 70 lg-le 4 kohaldatakse TsMS-is rahvusvahelise

kohtualluvuse kohta sätestatut üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti Brüssel I bis

määruses. Brüssel I bis määruse art 25 järgi, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline

elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate

vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud

pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase

liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. TsMS § 104 lg 1 järgi võib kohus kohtualluvuse järgi asja

läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on

seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui leping on seotud ühe poole

majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu

avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik.

Leping ja käendusleping olid seotud mõlema poole majandus- ja kutsetegevusega, mistõttu oli

kohtualluvuse kokkulepe lubatav.

Isegi kui leida, et kohtualluvuse kokkulepe oli tühine, oli Eesti kohus siiski pädev asja

lahendama. Brüssel I bis määruse art 7 lg 1 p a järgi võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, esitada hagi lepinguid puudutavates asjades selle paiga kohtusse, kus tuli täita

asjaomane kohustus. Krediidi andmise puhul on kohustuse täitmise kohaks krediidiasutuse

asukoht. Seega oli asjaomase kohustuse täitmise kohaks Eesti. Praegusel juhul ei piiranud sätte

kasutamist Brüssel I bis määrusest tulenev erikord tarbijalepingute puhuks, sest kostja ei olnud

Brüssel I bis määruse tähenduses tarbija.

Ringkonnakohtu seisukoht

4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu määrus tuleb

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata kohtuasi menetlusse võtmise

uueks otsustamiseks tagasi samale maakohtule (TsMS § 667 lg 2). Määruskaebus tuleb

rahuldada.

Maakohus kontrollis õigesti hagi menetlusse võtmise otsustamisel vastavalt TsMS § 75 lg-le 1,

kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule. Millal võib

asja menetleda Eesti kohtus, määratakse kindlaks TsMS § 70 lg 1 järgi rahvusvahelise

kohtualluvuse sätetega. Üldreeglina esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest (Brüssel I bis

määruse art 4 lg 1). Sama määruse art 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes II peatüki 2.-7. jaos sätestatud

korras. Viidatud peatüki 7. jaos on sätestatud regulatsioon kohtualluvuse kokkulepete kohta.

Samas enne, kui kohus saab asuda kontrollima kokkuleppest tulenevat kohtualluvust, tuleb

välja selgitada, kas poolte vahel oli sõlmitud tarbijaleping Brüssel I bis määruse tähenduses või

mitte, s.t kas kohaldub erandlik kohtualluvus. Nimelt näeb Brüssel I bis määrus ette

eriregulatsiooni tarbijalepingute puhuks, sh tingimused, millal on kohtualluvuse kokkulepe

tarbijalepingute puhul võimalik (vt Brüssel I bis määruse art 19).

Määruse mõisteid tuleb kasutada autonoomselt, tuginedes peamiselt määruse ülesehitusele ja

eesmärkidele. Määruse tarbijaid puudutavate erinormide eesmärgiks on kaitsta tarbijat kui

teisest lepingupoolest, kes tegutseb oma kutse- ja majandustegevuse raames, tavaliselt

majanduslikult nõrgemal positsioonil olevat ja õiguslikes küsimustes vähem kogenud

lepingupoolt. Eesmärgist johtuvalt on Euroopa Kohus selgitanud, et Brüsseli määruse

kohaldamisel kuuluvad ainult need lepingud, mis on sõlmitud ja mille ainus eesmärk on

eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi, tarbija kaitsmiseks ette nähtud

erinormide kohaldamisalasse. Samas kui selline kaitse ei ole õigustatud lepingute puhul, mille

eesmärk on kutsetegevus (Euroopa Kohtu 14.03.2013 otsus nr C-419/11, p 34). Praegusel juhul

tagas kostja äriühingu kohustuse, mille juhatuse liige ja ainuosanik oli ta ise. Seega ei kuulu

tarbijalepingut puudutavad Brüssel I bis määruse sätted kohaldamisele ega ei ole alust

kohaldada TsMS vastavaid sätteid.

Brüssel I bis määruse art 25 lg 1 sätestab, et kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline

elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate

vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud

pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase

liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Praeguses asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaksid

aluse hinnata kohtualluvuse kokkulepe sisulise kehtivuse poolest tühiseks. Seega on vastavalt

kokkuleppele Eesti kohtul pädevus asja menetleda.

Ringkonnakohus märgib, et TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida

kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Riigikohus selgitas 21.11.2012 määruses nr

3-2-1-123-12, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Eesti kohtule, on

üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik ka kostjal

avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse

võtmise otsustamiseks rohkem informatsiooni. Seda seisukohta toetab ka Brüssel I bis määruse

art 28 lg 1, mille kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui kostja,

kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning ta ei ilmu

kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega on kohtu omal

algatusel hagi menetlemisest keeldumise eelduseks kostja kohtusse mitteilmumine.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse ja saadab asja maakohtule menetlusse võtmise

uueks otsustamiseks. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu

otsustada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing