3-17-394/36 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Raili Randlane

Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg

ja koht

26. oktoober 2017, Jõhvi

Kohtuasja number

3-17-394

Kohtuasi

M.M. kaebus Tallinna Vangla kodukorra

punktide 7.1.18 ja 7.1.22 tühistamiseks,

vaide edastamata jätmise õigusvastaseks

tunnistamiseks, 09.01.2017 vaideotsuse nr

5-15/16/418-3 osaliseks tühistamiseks,

16.01.2017 vaideotsuse nr 11-3/8793-2

õigusvastaseks tunnistamiseks ning

maksikirjadest ära võetud esemete

tagastamisele kohustamiseks

Menetlusosalised ja esindajad

Kaebaja: M.M.

Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja

Teerika Marilin Martisen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lõpetada Tallinna Vangla kodukorra punkti 7.1.22 tühistamise nõude osas M.M.

kaebuse menetlemine.

2. Jätta kaebus muus osas rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 27.11.2017.

Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle

lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 07.11.2016 ja 11.11.2017 on Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) koostanud aktid

esemete äravõtmise kohta (tl 6-7). Nendega võeti kinnipeetav M.M.le (edaspidi kaebaja)

saabunud maksikirjadest ära kaks kirjaplokki ja kaks ajalehest välja rebitud lehekülge.

13.11.2016 esitas kaebaja taotluse tekstikorrektori ja selle lintide või kolme korrektorpliiatsi

pakiga saamiseks või vangla kauplusest ostmiseks (tl 8). 02.12.2016 otsusega nr 5-8 /

16/25731-2 (tl 9) jäeti taotlus rahuldamata põhjendusega, et soovitu on Tallinna Vangla

kodukorra (edaspidi kodukorra) punkti 7.1.18 kohaselt kinnipeetavale keelatud.

07.12.2016 vaidlustas kaebaja eelnimetatud tegevuse ning soovis kodukorra punktide

7.1.18, 7.1.22 ja kirjaga saada lubatud asjade nimekirja kohta antud haldusakti tühistamist

ja maksikirjadega talle saabunud asjade tagastamisele kohustamist (tl 12-18). 15.12.2016

kirjaga nr 5-15/16/418-2 (tl 19-20) edastas vastustaja vaide kodukorra punkti 7.1.18

puudutavas osas Justiitsministeeriumile. Vaideotsusega 09.01.2017 nr 5-15/16/418-3 (tl

21-23) tagastati vaie kodukorra punkti 7.1.22 kehtetuks tunnistamise osas ja jäeti muus

osas rahuldamata. 16.01.2017 otsusega nr 11-3/8793-2 (tl 24-25) tagastas

Justiitsministeerium vaide ka kodukorra punkti 7.1.18 puudutava osa põhjendusega, et

Viru Vanglasse paigutamise tõttu ei avalda see kaebaja õigustele enam mõju.

Veel on kohtutoimikusse esitatud kodukorra punkti 7.1.22 kehtetuks tunnistamiseks ja

15.09.2016 saabunud kirjast ära võetud ajalehe väljalõigete tagamiseks kaebaja poolt

18.09.2016 koostatud vaie ning selle kohta 21.11.2016 tehtud vaideotsus nr 11-7/7557-2

koos lisadokumentidega (tl 107-114).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 14.02.2017 koostatud ja Tallinna Halduskohtule adresseeritud kaebuses (tl 1-5) märkis

kaebaja, et soovib tagasi saada temalt õigusvastaselt võõrandatud esemed, vältida

sarnaste rikkumiste kordumist tulevikus, esitada erinevates menetlustes tuvastatud

kumulatiivsete rikkumiste mõju alusel tulevikus kahjunõue, tagada võrdne kohtlemine

endale vabaduses viibivatega, vangidele sõltumata vanglast, vahistatutele ja

süüdimõistetutele ning, et ministeerium täidaks oma ülesandeid. Nende eesmärkide

saavutamiseks esitas ta kaheksateist taotlust. Neljas taotluses palus ta tuvastada aktite

täitmisel toime pandud rikkumisest tulenevad distsiplinaarsüüteod vanglaametnike poolt.

Neli taotlust esitas palvega tuvastada ebavõrdse kohtlemise korra ja tsensuuri loomise

ning tema kaitseõiguse piiramise läbi toime pandud distsiplinaarsüüteod vangla direktori

poolt. Lisaks sõnastas ta kolm taotlust soovides vaideotsuse tühistamist vaide edastamata

jätmist ja tekstimarkerit puudutavates osades ning vastava keelu õigusvastasuse

tuvastamist ja neli taotlust, milledes palus tuvastada, et Justiitsministeeriumi vanglate

osakond on loonud kas olukorra, kus vanglad on tema ettekirjutusel kehtestanud

hulgaliselt õigusvastaseid keelde ja piiranguid või pole täitnud järelevalvekohustust, on

VSKkE ja HMS vahel olevate vastuolude tähelepanuta jätmisega tekitanud õigusselgusetu

olukorra ning on tagastanud vaide ebaseaduslikult. Veel soovis ta, et Vang § 15 lg 4 ja

VSkE § 72 lg 2 tunnistataks põhiseaduse vastaseks, tühistataks kodukorra punktid 7.1.18

ja 7.1.22 ning kohustataks vastustajat tagastama aktidega ära võetud asjad.

25.09.2017 koostatud täienduses (tl 82-93) palus kaebaja kontrollida ka kodukorra

kehtestamise aluseks olnud VangS § 15 lg 2 p-de 2-5, lg 4 ja § 28 lg 4 vastavust

põhiseadusele ning need tühistada esitades vastava soovi juurde ka üksikasjalikud

põhjendused. Vastustaja väidete kohta märkis ta muuhulgas, et kaebuse rahuldamise

korral muutuvad ära võetud asjad lubatuteks ja need tuleb talle ka teises vanglas kätte

anda. Lisaks pidas ta vangla postkasti saabunud asju ka vangla vahendusel ning seega

lubatud viisil saaduteks ega nõustunud vaide tagastamise ja kaebeõiguse puudumise

kohta esitatud väidetega esitades omapoolsed seisukohad nii vastustaja tegevuse

õigusvastasuse kui vaidluse põhjustanud esemete osas.

26.09.2017 avaldusele lisatud põhjendustes (tl 95-99) selgitas kaebaja, millisel põhjusel

on tema arvates kodukorra punkti 7.1.18 seletuskirja väited valed ja moonutatud ning tegi

järelduse, et kinnipeetavaid diskrimineeritakse Riigikogu, valitsuse, kohtuvõimu ja

kontrollorganite teadmisel.

3. Vastustaja vaidles oma kirjalikus vastuses (tl 104-106) kaebusele vastu ning leidis, et

see tuleb jätta kodukorra punktide 7.1.18 ja 7.1.22 tühistamise nõuete osas läbivaatamata

ja muus osas rahuldamata. Esimesena nimetatud taotlust põhjendati väitega, et kaebaja

viibib Viru Vanglas, mistõttu ei mõjuta kodukorras sätestatu enam tema õigusi ega

võimalda tal saavutada olukorda, et vanglasse saadetud esemed lubatakse talle

kambrisse. Sisulistes vastuväidetes selgitati ainete ja esemete keelamise üldiseid

põhimõtteid ja konkreetsete esemete keelamise põhjuseid ning märgiti muuhulgas, et

VSkE § 741 p 3 lubab vahistatutel saada pakiga teatud esemeid, kuid süüdimõistetutel

sarnast õigust pole. Veel märgiti, et kaebaja on esitanud vaide ajalehe väljalõike

maksikirjast ära võtmise kohta ilma kodukorra punkti 7.1.22 vaidlustamata juba

15.09.2016, kuid ei pöördunud Justiitsministeeriumi 21.11.2016 vaideotsuse kättesaamise

järgselt koheselt kohtusse, mistõttu ei saanud tal seoses 07.11.2016 maksikirjast ära

võetud esemetega tekkida uut vaideõigust. Põhjendatuks ei peetud ka vaideotsust ja ära

võetud esemete tagastamist puudutavaid nõudeid ning märgiti, et esimesena nimetatu ei

riku iseseisvalt kaebaja õigusi, teist ei saa aga rahuldada, kuna esemed võeti ära

õiguslikul alusel ja lisaks poleks nende tagastamine võimalik ka muutunud asjaolude tõttu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. 24.03.2017 määrusega tagastas halduskohus kaebuse nende nõuete osas, milledes

kaebaja soovis Justiitsministeeriumi tegevuses õigusvastasuse ning esemete äravõtmise

akte koostanud ametnike ja vangla direktori poolt distsiplinaarsüüteo toime panemise

tuvastamist. Kuna nimetatud määruse vastav osa on jõustunud, puudub nende nõuete

käsitlemiseks vajadus. Kaebusele antud vastuses on vastustaja püstitanud kaebeõiguse

küsimuse. Seega on käesolevas asjas vaja lahendada esmalt küsimus, kas kõik

menetlusse võetud taotlused on ikka lubatavad. Kui jah, siis kas kaebaja poolt vaidlustatud

Tallinna Vangla kodukorra sätted on õigusvastased ja kuuluvad tühistamisele, kas tal on

sellest lähtuvalt õigus ja võimalus saada maksikirjadest ära võetud esemed tagasi ning

kas tema vaiete lahendamisel on toimitud õiguspäraselt.

5. VangS § 11 lg 5 sätestatu võimaldab kinnipeetaval vangla haldusakti vaidlustamiseks

kohtusse pöörduda alles peale seda, kui ta on eelnevalt esitanud vaide vanglale või

Justiitsministeeriumile ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt lahendamata

jäetud. HKMS § 47 lg-d 1 ja 2 aga näevad ette, et kohustusliku kohtueelse menetluse

korral saab kohtusse pöörduda üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks kehtestatud korrast ning kaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul arvates

päevast, kui talle tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend. Üldkorra

tähenduses oleva vangla haldusaktiga seotud kaebeõiguse ja kaebetähtaja küsimusi on

Riigikohus käsitlenud oma lahendis nr 3-3-1-95-07. Selles selgitatu kohaselt tuleb

niisuguse haldusakti vaidlustamise tähtaja kulgema hakkamise küsimuse lahendamisel

lähtuda hetkest, kui avaldub selle vahetu mõju adressaaadi õigustele.

Vastustaja poolt kaebusele antud vastuse lisana edastatud dokumentidest nähtub, et

kaebajale pidi talle kodukorra punktist 7.1.22 tulenev negatiivne mõju teatavaks saama

juba hiljemalt 15.09.2016, sest ka sel kuupäeval võeti talle saabunud maksikirjast ära

ajalehe väljalõige. 18.09.2016 esitas ta kodukorra nimetatud punkti kehtetuks tunnistamise

nõudega vaide, kuid 21.11.2016 koostatud vaideotsusega nr 11-7/7557-2 jättis

Justiitsministeerium selle rahuldamata selgitades, et tal on 30 päeva jooksul õigus

pöörduda halduskohtusse. Kohtute infosüsteemi andmetest ei nähtu, et kaebaja oleks

seda teinud. Seetõttu on ta kaotanud kaebeõiguse kodukorra punkti 7.1.22 tühistamise

nõude suhtes ning halduskohus peab menetluse tema kaebuse vastavas osas HKMS §

152 lg 1 p 2 alusel lõpetama.

6. Kinnipeetava isiklike asjadega seonduvad üldised reeglid on sätestatud VangS § 15 lg-

tes 1, 2, 3 ja 4. Neis kehtestatu kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis

ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla

julgeolekut või korda, pole kooskõlas karistusena mõistetud vangistuse täideviimise

eesmärkidega, raskendavad oluliselt vanglal hügieeninõuete täitmist või nõuavad seaduse

kohaselt vanglateenistuse ametniku luba. Keelatud asjade loetelu kehtestatakse

justiitsministri määrusega ning vanglateenistusel on õigus täiendavalt keelata aineid ja

esemeid, mis vastavad eelnimetatud tingimustele. Niisugune volitus pole põhiseadusega

vastuolus ega riku võrdse kohtlemise põhimõtet, sest VangS § 15 lg 2 kuues punktis on

määratletud üksnes kinnipeetavatele keelatud esemete ja ainete üldised tingimused.

Volituse andmise justiitsministri kõrval täiendavalt ka vanglateenistusele on tinginud

vajadus arvestada iga vangla ehituslikust, seal kinni peetavate isikute ja mistahes muust

eripärast tulenevaid erisusi ning keelata lisaks VSkE §-s 641 nimetatud keelatud esemetele

ja ainetele ka niisuguseid, mis võivad mingil moel ohustada just konkreetse vangla või seal

viibivate isikute julgeolekut. VangS § 28 lg-s 4 sisalduv annab vanglateenistusele õiguse

keelata VangS § 15 lg-s 2 sätestatud alustel täiendavalt ka asjade saamise kirjavahetuse

teel. VangS § 15 lg 4 kohase otsustuse, kas lisaks justiitsministri poolt kehtestatule vastab

veel mingi ese või aine keelatud aine või eseme tunnustele, saab erinevaid julgeolekuriske

ja ohte ning kinnipeetavate huve ja õigusi arvestades teha kaalutlusõiguse alusel.

Kaalutlusõiguse alusel tuleb teha ka VangS § 28 lg 4 kohane otsustus. Konkreetse eseme

omamise või kirjavahetuse teel saamise keeldudega riivatakse küll kinnipeetava

põhiseadusest tulenevaid omandi- ja vaba eneseteostuse õigusi, kuid vangistus tähendab

juba iseenesest paratamatult seda, et need õigused on vabaduses viibivate inimestega

võrreldes oluliselt piiratud. Erinev on süüdimõistetu ja vahialuse seisund ning õiguste

maht. Seega pole põhjust rääkida võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest.

7. Kaalutlusõiguse alusel langetatud otsustuse puhul on kohtuliku kontrolli võimalused

piiratud. Halduskohus saab kontrollida vaid seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused

on täidetud ning järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid,

kuid tal puudub õigus hinnata otsustatu sisulist otstarbekust. Haldusakti õiguspärasuse

eeldused on kehtestatud HMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Vaidlusalune kodukord vastab punktide 7.1.18

ja 7.1.22 osas kõigile neile nõuetele, sest on kehtestatud VangS § 15 lg-st 4

vanglateenistusele tulenevast õigusest lähtuvalt, on asjassepuutuvates õigusaktides

seatud eesmärgiga kooskõlas ning sisaldab kodukorra juurde kuuluvas seletuskirjas ka

piisavaid kaalutlusi ja põhjendusi, millede alusel on võimalik selgelt aru saada, miks ei saa

neis osundatud esemed olla kinnipeetavale lubatud. Seega on vaidlusaluste keeldude

kehtestamisel täidetud kõik haldusakti õiguspärasuse eeldused ning need vastab nii

vangistuse täideviimise eesmärgile kui inimväärikuse põhimõttele ega saa moonutada

kinnipeetava teiste seaduses sätestatud õiguste ja vabaduste olemust.

8. Kodukorra punkt 7.1.18 kohaselt pole kinnipeetavale lubatud kunsti- ja kontoritarbed

ning kirjutus- ja joonistusvahendid. Erand on tehtud vaid vangla vahendusel soetatud

esemete, koolist väljastatud esemete ning vangla vahendusel soetatud, karistust kandma

saabudes kaasas olnud või vahistatule pakis saadetud kuni viie töötava sinise

pastapliiatsi, kuni kaheteist värvipliiatsi ja vanglateenistuse vahendusel soetatud

pliiatsiteritaja suhtes. Kodukorra seletuskirja punktis 7.1.18 on põhjendatud vastavate

esemete keelamist muuhulgas asjaoludega, et need võivad olla mitmel põhjusel ohtlikud,

vangla ei suuda tagada nende sihipärast kasutamist, reeglina on neid ka väga keeruline

läbi otsida ning osasid neist võib kasutada ründerelvana. Kaebuse esitamise põhjustanud

kirjaplokid ja tekstikorrektor koos lindiga vastavad eeltoodud kirjeldusele, sest võivad

sihipärasest erineval kasutamisel ohustada vangla julgeolekut, nendega on võimalik

toimetada vanglasse keelatud aineid ning neid on ka keeruline läbi otsida.

9. Kodukorra punkt 7.1.22 ei luba kinnipeetavale perioodikat ja selle väljalõikeid,

katalooge, ristsõnaraamatuid ja muid sarnased esemed, mis ei ole vanglateenistuse

vahendusel soetatud või vanglateenistuse väljastatud. Erand kehtib ainult vahistatutele

pakiga saadetud perioodika suhtes. Nimetatud esemete keelamist on samuti põhjendatud

vajadusega tagada vangla julgeolek ja raskustega läbiotsimisel, sest nende vahele on

võimalik kleepida keelatud aineid ja sellest tulenevalt oleks vaja iga lehekülge eraldi

kontrollida. VangS § 30 lg 2-s on selgelt ja üheselt mõistetavalt kehtestatud, et

kinnipeetaval on lubatud ajalehti tellida ainult vanglateenistuse vahendusel, mõõdukuse

piires, isiklike vahendite arvel ja juhul kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke,

vangla julgeolekut või sisekorda. Seega on seaduseandja piiranud vangla kaalutlusõiguse

piire ega olegi talle üldse andnud õigust lubada ajalehti vanglasse muul viisil, kui

vanglateenistuse vahendusel tellituna.

10. Mõlema vaidluse põhjuseks oleva kodukorra punkti juurde esitatud põhjendused on

kooskõlas VangS § 15 lg 2 mõttega, seetõttu arvestatavad ja nendega võib täiel määral

nõustuda. Ühegi kaebuse põhjustanud eseme puhul ei ole keelatud nende omamist

üleüldse, vaid omandamine muul viisil kui vanglateenistuse kontrolli all. Keeldude

eesmärgiks on tagada vangla julgeolek, kuna vaidlusalustega koos võib sinna sattuda

kinnipeetavale täielikult keelatud esemeid ja aineid ning see eesmärk ei ole saavutatav

kinnipeetavate ega vangla jaoks vähem koormaval viisil. Kindlasti saab kõiki

kinnipeetavatele saabunud saadetisi kontrollida, kuid see nõuaks vaidlusaluste esemete

puhul suuri rahalisi ja ajalisi kulutusi nii läbiotsimistel vajaliku tööjõu palkamiseks ja oleks

ebamõistlik olukorras, kus kinnipeetavale on tagatud võimalus teha vajaduse korral

sisseoste vangla kaupluses ja tellida ajakirjandust vangla vahendusel.

11. Seega on vaidlustatud keelud õiguspärased, proportsionaalsed, vajalikud, sobivad ja

mõõdukad abinõud vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku ja vangla vara säilimise

tagamisel ning nendega ei sekkuta kinnipeetava põhiõigustesse suurema ulatuse ega

intensiivsusega kui seda õigustab taotletava eesmärgi olulisus. Põhiseaduse § 19 ja § 32

tulenevad õigused vabale eneseteostusele ja omandi puutumatusele ei ole absoluutsed

ning neid võib seaduses sätestatud juhtudel ka piirata. Antud juhul on niisugune seadus

vangistusseaduse näol olemas. Vangla direktor on kaalunud tema juhitava

kinnipidamisasutuse ja selles kinni peetavate isikute eripäradest tulenevaid julgeolekuriske

ja leidnud, et nende välistamiseks on otstarbekas kehtestada just niisugused piirangud

ning eespool juba märgitu kohaselt pole kohtul pädevust kontrollida vastavate kaalutluste

sisulist otstarbekust.

12. Lisaks kodukorra vaidlustatud punktide tühistamise ja maksikirjadest ära võetud

esemete tagastamisele kohustamise nõuetele on kaebaja sõnastanud ka taotlused

vaideotsuse tühistamiseks vaide edastamata jätmist ja tekstimarkerit puudutavates osades

ning vastava keelu õigusvastasuse tuvastamiseks. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt pole

sellekohaseks otsustuseks aga mingit alust, sest kodukorra punktid 7.1.18 ja 7.1.22 on

igati õiguspärased ega võimalda kinnipeetaval saada posti teel kirjaplokke, ajalehe

väljalõikeid ega tekstikorrektorit ja selle linti. Tekstikorrektori, selle varulintide või

korrektorpliiatsite ostmise mittevõimaldamisega seoses pole kaebuses muid taotlusi

esitatud. Arvestades asjaolu, et kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas, ei saaks neil ka

edulootust olla. Tähelepanu väärib siinkohal veel ka asjaolu, et teises vanglas viibimise

tõttu ei saa ta oma tuvastamisnõuet preventiivse huviga põhjendada. Ka viide kahjunõude

esitamise soovile ei annaks tuvastamisnõudele piisavat alust. HKMS § 45 lg 2 võimaldab

küll niisuguse põhjendusega nõuet esitada, kuid üksnes sellise haldusakti või toimingu

õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi kahju tekitada ning vaid juhul kui vastav

hüvitamiskaebus poleks ilmselgelt perspektiivitu. Käesoleva kaebusega vaidlustatuga

seonduval võimalikul kahjunõudel ei nähtu aga kohtule esitatu kohaselt olevat mingeid

erilisi edulootusi, sest kirjaploki, teksti korrigeerimise vahendi ja ajalehe väljalõike

kirjavahetuse teel saamise keeld võib küll kinnipeetavale mitte meeldida ja põhjustada talle

nii ebameeldivusi, pahameelt kui kannatusi, kuid ei ole siiski piisav õigustamaks rahalise

hüvitise saamist.

13. Vastuseks kaebaja väidetele peab kohus vajalikuks märkida veel, et ei nõustu kaebaja

arusaamaga nagu oleks talle kirja teel vanglasse saadetud esemed saadud vangla

vahendusel. Kuidagi pole võimalik nõus olla ka sellega, et kodukorra vaidlustatud punktide

tühistamine muudab temalt ära võetud esemed lubatuteks. Kaebajal on nimelt

arvestamata jäänud asjaolu, et Viru Vangla kodukorra punktis 7.1.18 sätestatu võimaldab

karistust kandma saabudes kaasas olnud esemetest lubatuteks lugeda ainult kuni 12

värvipliiatsit ja kuni 5 sinist pastapliiatsit. Veel vajab märkimist asjaolu, et halduskohtul on

võimalik teostada haldusakti või toimingu seadusele vastavuse üle kontrolli üksnes

kaebuses esitatud taotluse raamides. Seetõttu jäävad tähelepanuta kõik kaebaja väited ja

etteheited, millised pole seotud tema kaebusega vaidlustatud kodukorra punktidest

tulenevate keeldudega ega nende alusel ära võetud esemetega.

14. Eeltoodud järeldustel tuleb kaebuse menetlemine kodukorra punkti 7.1.22 tühistamise

nõude osas HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel lõpetada, muus osas jääb see aga rahuldamata.

Vastustaja oma menetluskulude kohta kuludokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu

pole käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

Raili Randlane