2-16-7326/22 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. oktoober 2017 Tartu

Tsiviilasja number

2-16-7326

Tsiviilasi

AS SEB Pank hagi Agne Timpsi vastu võlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 197,82 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS SEB Pank apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): AS SEB Pank, rk 10004252; esindaja Maire

Saare

Vastustaja (kostja): Agne Timps, ik XXXX

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

2. Mõista Agne Timpsilt välja aktsiaseltsi SEB Pank kasuks 11 478,35 eurot (sh põhivõlgnevus

7600,48 eurot, intressivõlgnevus 116,80 eurot, ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 2865,95 ja teenustasuvõlgnevus 895,12 eurot).

3. Mõista Agne Timpsilt välja aktsiaseltsi SEB Pank kasuks viivis põhivõlgnevuselt (7600,48

eurot) alates 26. oktoobrist 2017 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus.

5. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Agne Timpsi kanda. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS SEB Pank (hageja) esitas maakohtule 09.05.2016 hagi Agne Timpsi (kostja) vastu

võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhiosa võlgnevus

7600,48 eurot, intressivõlgnevus 116,80 eurot, viivisevõlgnevus 1973,58 eurot ja teenustasu

võlgnevus 895,12 eurot, kokku 10585,98 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja

tulevikus sissenõutuvaks muutunud viivis seadusjärgse määraga põhiosa võlgnevuselt alates

09.05.2016 kuni põhiosa nõude täieliku täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja ja Aigi Lodison (surnud) 27.11.2007

laenulepingu nr L070059929, mille kohaselt andis hageja kostjale ja Aigi Lodisonile kokku

laenu summas 148 000 Eesti krooni (9 458 eurot ja 92 senti), tagastamise lõpptähtpäevaga

15.11.2027. Laenulepingu kohast täitmist tagas korteriomandile asukohaga Põlva maakond,

XXX küla, XXX vald, XXX (registriosa nr XXX) hageja kasuks seatud hüpoteek.

Kostja ei täitnud tähtaegselt laenulepingutest tulenevaid maksekohustusi, mistõttu ütles hageja

16.05.2013 laenulepingu erakorraliselt üles. Hüpoteegiga koormatud korteriomand müüdi

täitemenetluses enampakkumisel 19.04.2016 ning põhiosa võlgnevuse katteks laekus kokku

320 eurot. Eelnimetatud laekumise arvelt vähendati põhiosa võlgnevust.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt rikkus hageja laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt on kostjale tekkinud hageja antud

krediidi tagastamise nõude ja kõrvalnõuete näol kahju.

Laenu võtmise eesmärgiks oli korteriomandi (XXX) ost. Kostja leidis, et korteriomandi

müügihinna (320 eurot) ja selle ostmiseks antud laenu (148 000 Eesti krooni ehk 9 458 eurot ja

92 senti) ligi kolmekümnekordne vahe viitab otseselt hageja rikkumisele laenu andmisel.

Hageja ei oleks tohtinud anda laenu väheväärtusliku korteriomandi ostmiseks.

Kostja märkis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tekkis kostjale kahju

haginõude ulatuses ehk summas 10 585,98 eurot. Ilma laenuta oleks kostja praegu olukorras,

kus tal pole ei korteriomandit ega kohustusi. Kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse, mille

kohaselt arvestab ta temale hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes antud

krediidi tõttu tekkinud kahju summas 10 585,98 eurot tasa hageja hagiavalduses esitatud

nõudega summas 10 585,98 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 9. detsembri 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 250 eurot.

Maakohus leidis, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja kostja vahel oli 27.11.2007 sõlmitud

laenuleping nr L070059929, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 148 000 Eesti

krooni (9 458 eurot ja 92 senti), ning et lepingu kohast täitmist tagas korteriomandile asukohaga

XXX (registriosa nr XXX) hageja kasuks seatud hüpoteek. Hageja krediidiandjana on esitanud

nõude tagastamata krediidisumma sissenõudmiseks koos intressi, teenustasude ja viivisega.

Kostja on seisukohal, et kuivõrd juba laenulepingut sõlmides oli tema näol tegemist

töövõimetuspensionäriga, milline asjaolu pidi hagejale teada olema, rikkus hageja talle laenu

andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja leiab, et ta ei ole seadusest tulenevaid

laenusaaja krediidivõimelisuse hindamise kohustusi rikkunud ning on selle tõendamiseks

esitanud laenuraporti ja laenusaajate kontoväljavõtted (tl 32-34).

Esitatud tõendite põhjal on ilmne, et kostja ja Aigi Lodisoni puhul nõuetele vastavat

laenuanalüüsi ei tehtud. Krediidilepingu sõlmimise eelselt võeti maksevõime hindamisel

aluseks vaid kostja ja kaaslaenusaaja sissetulekud viimase kuue kuu konto väljavõtte alusel,

ehk hageja on jätnud mitmed laenusaajate krediidivõimelisust kirjeldavad asjaolud

tähelepanuta ja krediidi andmisel arvesse võtmata.

Vastutustundliku laenamise printsiibi eesmärgiks on, et krediidiasutus tunneks oma klienti, mis

eelkõige tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist kliendi võimekust laen

tagasi maksta. Selleks tuleb enne laenuotsust põhjalikult hinnata krediidisaaja varasemat

maksekäitumist, sh kohustuste rikkumisi ja olemasolevaid rahalisi vahendeid. Kõikvõimalikke

krediidisaaja ülelaenamise riske on krediidiandjal küll peaaegu võimatu lepingu sõlmimise

hetkel üheselt kindlaks määrata, sest maksehäirete tekkimise peamisteks põhjusteks olevaid

ootamatuid asjaolusid nagu töötus, haigused või surm ei ole krediidiandjal võimalik

prognoosida. Küll aga saab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamise aluseks võtta talle

sellel hetkel esitatud andmed ja ka seeläbi on võimalik ära hoida ülelaenamisega seotud

probleeme, mis on ilmsed juba krediidivõtmise ajal.

Kostja konto väljavõttest (tl 33) nähtub, et talle laekus laenu taotlemisele eelneval perioodil

igakuiselt sotsiaalkindlustusametist pension ja töötasu OÜ-lt GRIFS. Väljaminekute hulgas on

makse Lindorff Eesti AS-ile, mis tegeleb võlgade sissenõudmisega ja Ferratum Estonia OÜ-le,

mis on kiirlaenufirma.

Kaaslaenusaaja Aigi Lodisoni konto väljavõttest (tl 34) selgub, et tema ainsateks

sissetulekuteks olid sotsiaaltoetus, pension ja peretoetus, tal oli kehtiv kohustus AS-i

Swedbank ees (maksed laenulepingu nr 06-167508-VL põhiosa ja intresside katteks) ning ta oli

viimase kuue kuu jooksul võtnud kiirlaenu summas 1000 Eesti krooni Ferratum Estonia OÜ-lt.

Ka laenutaotluses on kirjas, et kaastaotleja on pensionär ning et tal on kohustusi teise

krediidiandja ees, seega oli hageja nendest asjaoludest teadlik.

Kui kostja ise laenu taotlemisel ei esitanud infot oma töövõimetuse kohta, pidi ka see asjaolu

olema hagejale teada, kuna pensioni laekumine kostja kontole nähtub esitatud kontoväljavõttest

ja hageja on vastavad laekumised oma kontoväljavõttel markeerinud. Kostja vanust arvestades

on loogiline järeldada, et tegemist oli töövõimetuspensioniga.

Seega oli tegemist laenutaotlejatega, kellest ühe ainsaks sissetulekuks olid pensionid ja

sotsiaaltoetused ning teise sissetulekust kolmandiku moodustas pension. Arvestades

solidaarvastutusega, s.t võimalusega, et lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmise korral

võidakse kogu nõue pöörata ühe laenusaaja vastu, on kohtu arvates ilmne, et

krediidivõimeliseks ei saa lugeda kaastaotlejaid, kelle sissetuleku moodustavad valdavas osas

toetused ja pensionid. Sellelaadsete sissetulekute eesmärk on aidata säilitada elementaarsed

vahendid eluga toime tulemiseks. Samuti ei saa krediidivõimeliseks pidada isikuid, kes on oma

varasemaid kohustusi rikkunud ja võtavad nende täitmiseks uusi või täiendavaid laene.

Maakohus

märkis,

et

tagatisega

krediidilepingu

alusel

antava

krediidisumma

kindlaksmääramisel on oluline tegur ka tagatise, antud juhul kinnisvara väärtus. Enne

laenulepingu sõlmimist on krediidiandja kohustatud analüüsima tagatiste piisavust. Hageja ei

ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et tagatise väärtusele oleks hinnangu andnud

sõltumatud eksperdid. Maakohus leidis, et juhul, kui hageja hindas tagatiseks oleva vara

väärtuseks 92 500 Eesti krooni ja andis nimetatud vara ostmiseks laenu 148 000 krooni, pidi

pank olema teadlik asjaolust, et laenulepingust tulenevate nõuete võimalikul täitmata jätmisel

tagatisvara realiseerides ei jätku ka saadavast müügisummast krediidisaajate kõigi kohustuste

täitmiseks.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja on rikkunud kostja krediidivõimelisuse

hindamise kohustust, millega on jätnud järgimata vastutustundliku laenamise põhimõtte.

Hageja poolt kostja krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise tõttu on kostjale

tekkinud kahju, mille tasaarvestamiseks hageja nõudega on kostja esitanud avalduse. Esitatud

avalduse kohaselt on kostja kahju võrdne hageja nõudega, s.o 10 585,98 eurot.

Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-136-12 p 25 kohaselt tuleb laenusaaja kahjunõude hindamisel

vaadata esmalt VÕS § 127 lg 1 sätteid, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahju

saanud isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju tekitanud sündmust ei oleks

saabunud. Kui kostjale ja Aigi Lodisonile ei oleks antud laenu, siis on ilmne, et hagejal ei oleks

praegu võimalik esitada kostja vastu nõuet 10585,98 euro väljamõistmiseks.

Kui kostja oleks hagejalt saadud laenu arvelt saanud soovitud korteri omanikuks, oleks

põhjendatud vähemalt laenu põhiosa tagasinõue. Kuivõrd aga kostja on korteri omandist ilma

jäänud, sest see on täitemenetluses müüdud ja müügist laekunud 320 eurot arvelt on hageja

vähendanud põhiosa võlgnevust, siis ei ole käesolevas menetluses võimalik kostja poolt

esitatud kahju hüvitamise nõudest mahaarvamisi teha VÕS § 127 lg 5 alusel.

Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja poolt kostjale laenu andmisel

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on põhjendatud tasaarvestada hageja

nõue 10 585,98 euro väljamõistmiseks kostjale tekitatud kahjuga summas 10 585,98 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus

tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt:

1) on maakohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid, mille kohaselt peab

analüüsima kõiki menetlusosaliste väiteid ja kõiki tõendeid;

2) tõlgendas ja hindas maakohus ebaõigesti kogutud tõendeid ja asjaolusid TsMS § 631 lg

1 ja 2 mõttes. Kahju hüvitamisel isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta

poleks laenu saanud, tähendab siiski ka seda, et saadud laen tuleks kostjal tagasi maksta;

3) luges maakohus alusetult kostja kahjuks kogu summa, mida hageja kostjalt nõuab.

Hageja vaidles vastu kostja esitatud kahjunõudele ja tasaarvestuse avaldusele. Kostjal

tuleb välja tuua tekkinud kahju, milles täpselt see seisnes ning kuidas on see põhjuslikus

seoses hageja käitumisega, ja seda tõendada. Ainuüksi krediidi saamisest ei saa

kostjatele kahju või kahjulikke majanduslikke tagajärgi tekkida;

4) on maakohus ebaõigesti rahuldanud vastustaja tasaarvestusavalduse. Täidetud ei ole

tasaarvestuse teostamise esmane eeldus – kostjal puudub hageja vastu samaliigiline

nõue VÕS § 197 lõike 1 mõttes, mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada.

Tasaarvestuse avaldus ei ole põhjendatud ega õiguspärane ja tasaarvestust ei ole

toimunud. Kuna tasaarvestust ei ole toimunud, siis ei ole hageja nõuded kostja vastu

lõppenud. Kostja ei ole lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud,

laenulepingu tagastamata põhiosa nõuded ei ole täidetud;

5) on maakohus jätnud tähelepanuta asjas 02.09.2016 hageja vastuse lisana 3 esitatud

tõendi – korteriomandi müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu.

Eelnimetatud lepingust nähtuvalt on soetatud korteriomand ostuhinnaga 185 000 EEK,

mis üheselt kajastab turuindikatsioonina korteriomandi väärtust laenu väljastamise ajal

ning mille on pank laenutaotluse analüüsimisel arvesse võtnud tagatise väärtusena.

Ostuhinnast oli 37 000 EEK oli laenusaajatel juba tasutud 20% omafinantseeringuna.

Kuivõrd laenusaajad elasid ise ostetavas korteriomandis, on eluliselt usutav, et nad

täpselt teadsid korteri seisukorda ja väärtust;

6) on maakohus hagejale üllatuslikult jõudnud kohtuotsuses järeldusele, et hageja ei viinud

läbi kostja krediidivõimekuse analüüsi ega hinnanud laenu andes, kas kostja on

võimeline hagejale laenu tagastama. Hageja eeldas, et laenutaotlustes esitatud andmed,

sh sissetulekute kohta, on õiged ja vastavad tegelikkusele ning tugines esitatule heas

usus. Lepingueelsetel läbirääkimistel tuleb mõlemal poolel käituda hea usu põhimõttest

lähtuvalt ning hageja kohustuse rikkumiseks ei saa lugeda seda, et hageja ei küsinud

lepingu sõlmimisel üle ega laenutaotlejad ole valetanud või varjanud olulist teavet. Kui

aga laenutaotleja esitas tahtlikult eksitavaid andmeid, on lepingueelseid kohustusi

rikkunud kostja;

7) on hagejale üllatuslik maakohtu seisukoht, et krediidivõimeliseks ei saa lugeda isikuid,

käesoleval juhul kostjat, kes on oma varasemaid kohustusi rikkunud. Kostja ei ole

väitnud, et hoolimata temapoolsetest eelnevatest kohustuste rikkumisest andis hageja

talle laenu;

8) on maakohtu järeldus, et pank ei oleks tohtinud laenu anda pensioni saavatele isikutele,

asjakohatu;

9) ei anna laenulepingu kehtivuse ajal toimunud elulised muutused, mis ei ole panga otsese

kontrolli all, nt kostja töötasu/sissetuleku vähenemine, tagatisvara turuväärtuse

vähenemine või majanduskeskkonna üldine halvenemine, alust hea usu põhimõtte

raames piirata hageja õiguste kasutamist. Kostja laenuvõtmisega kaasnevad kõiki riske

ei saanud ega pidanud krediidiasutus ette nägema.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Hageja ei oleks tohtinud kostjale ja tema

emale laenu anda. Kui hageja oleks kostja sissetulekule ja varasematele laenudele ning nende

tasumisega seotud probleemidele vajalikul määral tähelepanu pööranud, ei oleks hageja laenu

andnud ja kostja poleks raskesse olukorda sattunud. Osa sissetulekust tuli sotsiaaltoetustest,

mitte vaid pensionist nagu väitis hageja. Nii riskantse laenu andmisel pidi hagejale olema

ettenähtav, et raskuste tekkimisel ei suuda kostja laenu tagastada.

Kostja hinnangul on maakohus kahju hüvitamise probleemi õigesti lahendanud. Enne laenu

saamist ei olnud kostjal korterit ega kohustust hageja ees. Ilma vastutustundetult antud laenuta

oleks kostja ka praegu olukorras, kus tal poleks korterit ega kohustusi. Kostja on tasunud

hagejale 6500 eurot, hageja nõuab nüüd kostjalt üle 11 000 euro olukorras, kus korter on

tagatisena odavalt maha müüdud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus tuleb materiaal- ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada.

Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks

11478,35 eurot ning viivise põhinõudelt (7600,48 eurot) alates ringkonnakohtu otsuse

jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jätab ringkonnakohus kostja kanda.

7. Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte (VÕS § 4024) võimalik

rikkumine ei too kaasa laenusaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest.

Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt

kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse

teel. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2) ning lepingu rikkumisega

kaasneb vastutus (VÕS § 101). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest

ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega

kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni

mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni

eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise

inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise

kohustuslikkust.

8. Vastutustundliku laenamise põhimõte kuulub lepingueelsete läbirääkimiste õigussuhtesse,

kuna pooled peavad täitma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused enne

lepingu sõlmimist. Teatud olukordades võib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine

viia lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumiseni (VÕS § 14), mis võib anda aluse

laenuandja vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks (VÕS § 115 lg 1). Selline olukord võib

tekkida juhul, kui laenuandja rikub laenusaaja teavitamiskohustust lepingueelsetel

läbirääkimistel (VÕS § 14 lg 2). Vastutustundliku laenamise põhimõte (VÕS § 4024) ei sätesta

laenusaaja teavitamiskohustust ise ja eraldi, vaid määratleb kogutavate andmete sisu ja ulatuse.

9. VÕS § 14 lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu

sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel

poolel on lepingu eesmärki arvestades oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool

ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastuses väljatoodud faktilised asjaolud (tl 22-23) ei

ole käsitletavad laenuandja teavitamiskohustuse rikkumisena. Kostja märkis, et hagejale pidi

olema teada, et kostja saab töövõimetuspensioni ja ta ei suuda tööd leida. Samuti leidis kostja,

et ta ostis laenu abil kinnisasja ebamõistlikult kõrge hinnaga. Kostjal ei saa olla äratuntavat

olulist huvi saada hagejalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Seetõttu ei ole hageja rikkunud

lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust VÕS § 14 lg 2 mõttes. Müügilepingust

tulenevate soorituste võimalik tasakaalutus kuulub müügilepingu kohaldamisalasse ning sellest

ei tulene laenuandjale (hagejale) kui müügilepingu pooleks mitteolevale isikule kohustusi.

10. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui kostja oleks toonud esile asjaolud,

mida oleks hageja pidanud lepingueelsetel läbirääkimistel kostjale teatama VÕS § 14 lg 2

alusel, ei ole kostja tõendanud kahju tekkimist, põhjuslikku seost ja kahju suurust (VÕS § 127).

Saadud laen ei saa olla kahju, kuna laenu andmine suurendas kostja rahalisi vahendeid (VÕS §

127 lg 1). Kostja ei ole esitanud tõendeid kahju tekkimise ja selle arvestuse kohta. Kuna kostjal

ei ole hageja vastu nõuet, ei ole tasaarvestamine võimalik.

11. Hageja palus kostjalt mõista välja 10585,98 eurot. Sellest on põhivõlg 7600,48 eurot,

intressivõlg 116,80 eurot, viivisevõlg seisuga 9. mai 2016 1973,58 eurot ja teenustasuvõlg

895,12 eurot. Hageja palus kostjalt mõista välja ka viivise seadusejärgses määras põhivõlalt

7600,48 eurolt alates 9. maist 2016 kuni põhivõla täitmiseni. Kostja ei vaielnud vastu

laenulepingu sõlmimisele ja selle kehtivusele, hageja nõude olemasolule ja suurusele ega

võlgnevuse arvestusele (tl 22-23). Hagejal on kostja vastu täitmise nõue VÕS § 108 lg 1 alusel.

Hagi esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutnud viivis 1973,58 eurot. Hagi esitamisest (9. mai

2016) kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni muutus sissenõutavaks viivis 892,37 eurot. Seega

on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 2865,95 eurot (1973,58+892,37). Ringkonnakohus

mõistab kostjalt välja hageja kasuks ka TsMS § 367 alusel viivise VÕS § 113 lg 1 teisel lauses

sätestatud määras alates 27. oktoobrist 2017 kuni põhinõude 7600,48 euro tasumiseni.

12. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174

lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja menetluskulusid,

määrab maakohus hageja menetluskulud kindlaks TsMS § 174 lg 4 alusel pärast

ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et TsMS § 174 lg-d 3

ja 5 ei ole mõistlik tõlgnendada koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks

määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta

muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse

muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (3-2-1-142-15 p 22).

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi