3-17-1492/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1492

Haldusasi

O. T. kaebus

Eesti Advokatuuri aukohtu

25.05.2017 otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri

aukohtu kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – O. T.

Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja Jane Rõuk

Kolmas isik – R. S.

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 24.11.2017.

ASJAOLUD

1. O. T. esitas 02.05.2017 Eesti Advokatuuri aukohtule taotluse määrata vandeadvokaat

Robert Sarvele distsiplinaarkaristus. O. T. arvates rikkus R. Sarv tsiviilasjas nr 2-15-9608

kassatsioonkaebuse koostamisel tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 178 lg-t 1 ning sellega ühtlasi advokatuuriseaduse (AdvS) § 40 lg-t 2, § 44 lg 1 p 1

ning advokatuuri eetikakoodeksi (AE) § 8 ja § 14 lg-t 2.

2. Aukohus otsustas 25.05.2017 otsusega R. Sarve tegevuse suhtes aukohtumenetlust mitte

algatada seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega.

3. O. T. esitas 18.07.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohus võttis 22.08.2017

määrusega menetlusse nõuetega tühistada Eesti Advokatuuri aukohtu 25.05.2017 otsus ning

kohustada aukohut aukohtumenetluse algatamise üle uuesti otsustama. Sama määrusega kaasas

kohus kolmanda isikuna menetlusse R. Sarve.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. O. T. kaebuse ja 29.09.2017 täiendava avalduse põhjendused olid järgmised.

2(9)

Aukohtu 25.05.2017 otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks on eelnevalt hädavajalik anda

hinnang R. Sarve tegevuse õiguspärasusele kassatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasjas nr 2-

159608. Viidatud asjas kassatsioonkaebust esitades rikkus R. Sarv teadlikult TsMS § 178 lg-t

1. Nimelt kaebas ta Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2016 otsuse peale edasi üksnes menetluskulude

jaotuse osas, jättes vaidlustamata muud ebaõiged kohtulahendi osad. Sellest tulenevalt puudus

Riigikohtul seaduslik alus kassatsioonkaebusele menetlusloa andmiseks, kliendi (O. T. poja T.

T.) õigused jäid kaitseta ning klient kandis märkimisväärset rahalist kahju. T. T. ei pidanud

tsiviilasjas hagist põhinõude osas loobuma olukorras, kus kostja täitis enne otsuse tegemist

põhinõude, kuid mitte kõrvalnõuet. Hageja käitus hoopis TsMS § 376 lg 4 p-s 2 sätestatud viisil

ja teatas ringkonnakohtule koheselt pärast põhinõude täitmist, et vähendab nõuet 1501,50 euro

võrra. Seega seda nõuet enam ei eksisteerinud ning seda ei olnud ka enam võimalik rahuldada

või rahuldamata jätta. Ringkonnakohus ei pannud aga nõude vähendamist tähele ning tegi

osaliselt eksliku otsuse, jättes apellatsioonkaebuse mitteeksisteeriva nõude osas rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses tulnuks sellele ringkonnakohtu eksimusele rõhuda ning väär on väide, et

kassatsioonkaebuses oli võimalik vaidlustada üksnes menetluskulude jaotust. Vaatamata e-

kirjavahetuses antud lubadusele järgida kassatsioonkaebuses TsMS § 178 lg-t 1 R. Sarv seda ei

teinud.

Aukohtu otsuses on olulised advokaadi süüd tõendavad asjaolud kajastamata jäetud. Täielikult

on käsitlemata, et kaebaja taotluses oli R. Sarvele peamiselt ette heidetud TsMS § 178 lg 1

teadlikku rikkumist, millega kaasnes AE § 8 ja § 14 lg 2 rikkumine, kuid selle asemel on

aukohus põhjendustes nimetanud ainult AdvS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 p 1 rikkumist. See viis

aukohtu väärale järeldusele, et R. Sarv ei pannud toime distsiplinaarsüütegu. Otsuses ei ole

ümber lükatud ühtegi kaebuses nimetatud õigusnormi rikkumise fakti ega ole sisuliselt

põhjendatud, mille alusel aukohus leidis, et R. Sarv pole õigusnorme rikkunud ega

distsiplinaarsüütegu toime pannud. Sellega rikkus aukohus AdvS § 17 lg-t 5. Lisaks on

ilmselgelt ebaõige aukohtu väide justkui puuduks distsiplinaarsüüteo tunnused seetõttu, et O.

T. ei ole advokaadi klient. AdvS § 16 lg 1 alusel võivad aukohtu poole pöörduda kõik huvitatud

isikud. Kui esitatud taotlusest nähtuvad distsiplinaarsüüteo toimepanemise faktid, siis ei tohiks

aukohtumenetluse algatamine sõltuda sellest, kas kaebuse esitaja oli advokaadi lepinguline

klient või mitte. O. T. on asjast huvitatud isik mitmel põhjusel. O. T. on jurist, mitte

vandeadvokaat, seega ei saanud ta oma poega T. T. Riigikohtus esindada ning tuli kasutada R.

Sarve teenust. Teiseks peab O. T. pädeva tavakodanikuna vajalikuks sekkuda olukorras, kus R.

Sarv tegi praaktööd. R. Sarve vastutusele võtmine välistaks ehk tulevikus taoliste rikkumiste

toimepanemise teiste advokaatide poolt. Kolmandaks on O. T. rahalised põhjused. Nimelt

maksti O. T. tsiviilasjades nr 2-13-42599 ja 214-57798 kinnitatud kompromisside alusel välja

kahjuhüvitis 1500 eurot. Kuna O. T. oli T. T. võlgu, palus O. T. kanda 1500 eurot T. T.

pangakontole, kuid päev hiljem laskis kohtutäitur ebaseaduslikult 1500 eurot T. T. kontolt enda

kontole kanda ning keeldus seda tagastamast. Seetõttu oligi T. T. sunnitud algatama tsiviilasja

nr 2-159608, millega seoses pöörduti R. Sarve poole. R. Sarve õigusvastase tegevuse tõttu ei

saa O. T. väita, et ta oleks oma võlga poja ees vähendanud. Kaebajal on halduskohtusse

pöördumise õigus tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 44 lg-st 2 ja AdvS §

18 lg-st 1. Kaebaja pöördus kohtusse nii poja, enda kui ka avaliku huvi kaitseks. Ilmselt seoses

avaliku huviga tagada kvaliteetne õigusabi ongi seadusandja AdvS § 16 lg-s 1 ja § 18 lg-s 1

võtnud kasutusele niivõrd avara termini nagu „huvitatud isik“. Iga pereliige on üldinimlikus

mõttes huvitatud isik teist pereliiget puudutavas õigusküsimuses. Lisaks oli kaebaja R. Sarvega

suhtlemisel T. T. poolt volitatud isik. R. Sarv arvatavasti teab, et T. T. viibib aasta algusest

3(9)

hoopis teisel mandril, kus ei ole internetiühendus alati käepärast ning ilma ID-kaardi lugejata

ei ole võimalik digiallkirjaga volitust anda.

5. Eesti Advokatuur palus 19.09.2017 vastuses kaebus rahuldamata jätta.

Tartu Ringkonnakohus jättis 29.12.2016 otsuses tsiviilasjas 2-15-9608 menetluskulud poolte

endi kanda. R. Sarv esitas otsusele kassatsioonkaebuse, vaidlustades seda menetluskulude

jaotuse osas. Seega esitati kassatsioonkaebus kooskõlas TsMS § 178 lg-ga 1. Ei saa nõustuda,

et menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks tuleb vaidlustada kohtuotsus ka sisuliselt, kuigi

kassatsioonkaebusest nähtuvalt tegi R. Sarv etteheiteid ka apellatsioonkaebuse osalise

rahuldamise suhtes (kassatsioonkaebuse p 3).

Vaidlustatud otsus on õiguspärane ning ei saa nõustuda, et see on täielikult põhjendamata.

Aukohus kontrollis O. T. kaebuses toodud asjaolusid, tutvus advokaadi selgitustega ja uuris

esitatud tõendeid, kuid ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi kassatsioonkaebuse

esitamisel, sh TsMS § 178 lg 1 rikkumist. Lisaks ei nähtunud asjaoludest, et klient T. T. oleks

advokaadile etteheiteid teinud. Kuna aukohus tuvastas advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo

puudumise, esitati otsuse põhjendav osa Eesti Advokatuuri kodukorra

(EAK) § 57 lg-st 3 tulenevalt kokkuvõtlikult. Kuivõrd kaebuses viidatud AE ja AdvS sätted on

üksteist dubleerivad, ei ole kaebaja väide, et aukohus on advokaadi tegevuse teatud osas

kontrollimata jätnud, asjakohane. Aukohtu otsuse põhjendavast osast nähtuvalt kontrollis

aukohus advokaadi tegevust seoses asjaoluga, et advokaat vaidlustas kassatsioonkaebuse

üksnes menetluskulude jaotuse osas, kuid ei kaevanud ühegi muu kohtulahendi osa peale.

Aukohus ei ole seotud kaebuses toodud etteheidetega, vaid võib aukohtumenetluse ka ise

algatada, kui tuvastab advokaadi tegevuses mistahes minetusi. Seetõttu märkis aukohus ka oma

otsuses, et ei tuvastanud advokaadi tegevuses minetusi kassatsioonkaebuse esitamisel.

Kaebajal puudub kaebeõigus. AdvS § 18 lg-s 1 märgitud kaebuse esitamise õiguse

realiseerimine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming rikub kaebaja subjektiivseid õigusi

või piirab tema vabadusi. Kuna O. T. ja R. Sarve vahel puuduvad mistahes töised suhted, ei ole

O. T. huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõttes. O. T. ja T. T. rahalised suhted ei ole

asjassepuutuvad. R. Sarve tegevuses distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale

ühtegi täiendavat õigust ega kohustust ja see ei piira kaebaja vabadusi (HKMS § 44 lg 1).

Kaebus tulnuks tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Kohtupraktikas on aga leitud, et kohasem

alus kaebuse tagastamiseks oleks § 121 lg 2 p 2. HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt kuulub

kaebus tagastamisele, kui isikul ei saa ilmselgelt olla subjektiivset õigust haldusorganilt sellist

toimingut nõuda. Kaebeõigust on käsitletud ka nt haldusasjades nr 3-091166, 3-09-2550, 3-10-

1037, 3-11-187, 3-12-2617, 3-13-1538 ja 3-14-51432. Viidatud haldusasjad kinnitavad taoliste

asjade lahendamise ühtset praktikat ja kummutavad kaebaja arusaama absoluutsest

kaebeõigusest Eesti Advokatuuri aukohtu lahenditele. Kokkuvõtvalt on kohtud kujunenud

kohtupraktika kohaselt asunud seisukohale, et aukohtumenetlus on distsiplinaarmenetlus ehk

organisatsioonisisene menetlus, milles aukohus kontrollib ja hindab, kas advokaat on oma

tegevuses järginud seaduse ja kutse-eetika nõudeid. Praeguses asjas aukohtule esitatud kaebus

oli põhjendamatu ja aukohus on teinud õige otsuse. Vaatamata sellele, et kaebuse esitas isik,

kes ei olnud huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 mõttes, jõudis aukohus kaebuses toodud

asjaolusid vaagides seisukohale, et vandeadvokaat R. Sarve tegevuses puuduvad

distsiplinaarsüüteo tunnused.

6. Robert Sarv palus 19.09.2017 vastuses kaebuse rahuldamata jätta.

4(9)

Kaebus on sisuliselt põhjendamatu, sest kaebaja ei mõista tsiviilkohtumenetlus- ega

materiaalõigust kohtute poolt tõlgendataval viisil ning peab õigeks enda tõlgendust.

Ringkonnakohtul puudus vaidlusaluses tsiviilasjas võimalus rahuldada T. T. kui hageja

põhinõue, sest kostja oli nõude juba menetluse kestel rahuldanud. Kaebaja ei taha tunnistada,

et T. T. esindaja ringkonnakohtus jättis tähtaegselt esitamata TsMS § 168 lg-s 4 osundatud

avalduse põhinõude menetlemisest loobumiseks. Seega ei saanud kassatsioonkaebuse aluseks

olla O. T. kaebuses esitatud väited. Seda on selgitatud nii O. T. kui T. T. Kassatsioonkaebuses

oli võimalik vaidlustada üksnes menetluskulude jaotust ja seda tehtigi.

Kaebajal puudub kaebeõigus, sest R. Sarv esindas tsiviilasjas T. T. Kaebus advokatuurile ja

kohtule ei ole esitatud T. T. nimel ega volitusel.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja on huvitatud isikuks AdvS § 16 lg 1 ja § 18 lg 1

mõttes ja kas tal on sellest tulenevalt kaebeõigus ning kas tema taotlus aukohtumenetluse

algatamiseks on läbi vaadatud asjakohaseid menetlusreegleid järgides.

8. Tallinna Ringkonnakohus on kaebeõiguse aukohtu otsuste peale, millega keeldutakse

advokaadi suhtes aukohtumenetlust algatamast, näiteks 20.04.2017 määruses nr 3-17-559

kokku võtnud järgmiselt:

„5. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole

aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada

aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt võib kohtusse

pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla ka isik, kelle taotluse alusel aukohtumenetlus

algatati. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või

toiming saab rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi või piirata tema vabadusi (HKMS § 44 lg

1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse

algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele vastus. Seadusest ega ühestki teisest

õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist.

Kaebeõiguse aluseks saab seejuures olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine

(nt Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2015 määrus nr 3-14-51678, p 9; 24.09.2015 otsus nr 3-

1450174, p 10; 07.05.2015 otsus nr 3-14-51414, p 9; 03.12.2014 määrus nr 3-14-52251, p 13;

31.12.2013 määrus nr 3-13-1538, p 6). Huvitatud isikule on seadusega antud õigus esitada

taotlus advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse

iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele

reageerida ja kas tegemist on üldse süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide

kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2)

ning kohus saab järelevalve teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja

subjektiivsete õiguste rikkumisega. Kui kaebaja on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse

taotluse esitamiseks ja taotlus on vaadatud läbi menetlusreegleid järgides, ei ulatu halduskohtu

kontroll sellest kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse

käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab sisuliselt vaidlustada üksnes isik,

kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse.“

9. Lisaks on Tallinna Ringkonnakohus mitmetes lahendites rõhutanud, et kohus ei saa

aukohtu poolt menetlusnormide järgimise kontrollimisel asuda tuvastama, kas aukohus on

väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud tuvastanud õigesti või mitte (31.05.2017 määrus nr 3-17-

160, p 11; määrus nr 3-17-559, p 6; 21.12.2016 määrus nr 3-16-1148, p 8; otsus nr 3-14-50174,

p 10; määrus nr 3-14-52251, p 17). Kohtul ei ole võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse

5(9)

sisulise õiguspärasuse osas, st kas advokaadi tegevuses esinevad distsiplinaarsüüteo tunnused

või mitte ning kas advokatuuri hinnang nendele asjaoludele on õige (määrus nr 3-16-1148, p

9).

10. Vastustaja ja kolmanda isiku arvates puudub kaebajal kaebeõigus kokkuvõtlikult

seetõttu, et kaebaja ei olnud tsiviilasjas nr 2-15-9608 R. Sarve klient, vaid selleks oli tema poeg

T. T. (sisuliselt on selline põhjendus esitatud ka vaidlustatavas otsuses). Muu hulgas leidis

vastustaja oma 19.09.2017 vastuse p-s 1.2, et kohus pidanuks kaebuse üldse HKMS § 121 lg 2

p 1 alusel tagastama.

11. Kuigi vastustaja ei ole otseselt taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist kaebeõiguse

ilmselge puudumise tõttu HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel, märgib kohus kaebuse

menetlusse võtmise kohta järgmist. Kohus andis 15.08.2017 kohtunõudes haldusmenetluse

materjale küsides vastustajale võimaluse avaldada arvamust ka kaebuse menetlusse võtmise

lubatavuse osas. Vastustaja esitas nõutud materjalid kohtule 16.08.2017, kuid ei esitanud

arvamust kaebuse menetlusse võtmise kohta. Kohtupraktikas ei ole siiani kujundatud selgeid

kriteeriume, kes saab olla huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 tähenduses. Kaebust aukohtumenetluse

algatamata jätmise otsuse peale ei ole varem kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tagastatud

ega rahuldamata jäetud põhjendusega, et isikul puudus juba õigus esitada taotlus aukohtule.

Arvestades lisaks, et aukohtu 25.05.2017 otsuse põhjendused O. T. kui aukohtule taotluse

esitamiseks mitteõigustatud isikuks olemise kohta olid lakoonilised, ei olnud kohtule kaebaja

kaebeõiguse puudumine kahtlusteta selge. Seetõttu otsustas kohus Riigikohtu juhistest lähtudes

kaebuse menetlusse võtta ning kaebeõigust kontrollida kohtuotsuse tegemisel (nt Riigikohtu

08.06.2016 määrus nr 3-3-1-12-16, p 8). Kaebeõiguse puudumise korral tuleb kohtul jätta

kaebus rahuldamata.

12. Kuni 28.02.2005 kehtis AdvS § 16 lg 1 järgmises sõnastuses: „Aukohtumenetluse

algatamiseks võib aukohtu või juhatuse poole pöörduda iga isik“. AdvS § 16 lg 1 sõnastust

muudeti seoses riigi õigusabi seaduse vastuvõtmisega 28.06.2004 (249 SE). Seletuskirjas riigi

õigusabi seaduse eelnõule (249 SE-1, teine lugemine, 09.06.2004, lk 17) on

muudatusettepaneku nr 24 ehk AdvS § 16 lg 1 muutmise kohta antud järgmine selgitus: „Sätte

kehtiva sõnastuse kohaselt võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu poole pöörduda iga

isik, sõltumata tema motiividest. Muudatuse järgi peaks isikul olema asja vastu siiski ka mingi

reaalselt määratletav huvi. Praegu tuleks AdvS § 18 järgi sellise huvi olemasolu ära näidata

alles aukohtu otsusega mittenõustumise korral halduskohtusse kaebuse esitamisel, muudatus

toob selle varasemasse staadiumisse.“. Seega on seadusandja tahteks olnud kitsendada nende

isikute ringi, kes saavad aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu ning sellest keeldumise korral

ka halduskohtu poole pöörduda.

13. Kohus nõustub kaebajaga selles, et asjaolu, kas aukohtule aukohtumenetluse

algatamiseks taotluse esitanud isik on või oli selle advokaadi klient, kelle suhtes

aukohtumenetluse algatamist taotleti, ei saa olla ainumäärav kriteerium hindamaks, kas taotluse

esitanud isik on huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 mõttes. Näiteks on Tallinna Halduskohus pidanud

huvitatud isikuks Tallinna Vanglat, kes taotles advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamist

seoses sellega, et viimane andis Tallinna Vanglas kokkusaamisel oma vahistatust ning

suhtlemispiirangutega kliendile üle keelatud esemeid (28.12.2015 määrus nr 3-15-3062).

Samuti pole kohtud eitanud huvitatud isikuks olemist olukorras, milles äriühing taotles

aukohtumenetluse algatamist advokaadi suhtes, kes, olles tsiviilasjas äriühingu vastaspoole

esindajaks, saatis äriühingu esindajale kirja, milles nõudis probleemide vältimiseks

menetluskulu taotluse vastusest teatud väidete kõrvaldamist (vt haldusasja nr 3-14-51432).

6(9)

Huvitatud isikuks olemine pole kohtupraktikas olnud vaidluse all ka olukorras, kus pärija (s.o

aukohtumenetluses taotleja) esitas taotluse aukohtumenetluse algatamiseks nende advokaatide

suhtes, kes esindasid tema (taotluse esitamise ajaks surnud) isa vahekohtumenetluses, ning

advokaadi suhtes, kes oli vahekohtumenetluses vahekohtunikuks. Nimelt kinnitas vahekohus

otsusega kompromissi, mille kohaselt pidi taotleja isa täitma kompromissi teise poole ees suure

rahalise kohustuse, ning taotleja isa surma järel asus kompromissi teine pool nõudma kohustuse

täitmist pärijatelt, sh taotlejalt. Eelnevate näidete pinnalt selgub, et iseenesest võib advokaatide

tegevus reaalselt ja otseselt mõjutada ka isikuid, kes ei ole ise advokaadi kliendiks.

14. Praeguses asjas on olukord otsuse eelmises punktis toodud näidetega võrreldes oluliselt

erinev. Kuigi kohus leidis, et advokaadi kliendiks mitteolemine ei tähenda automaatselt, et isik

ei võiks olla huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 mõttes, on kaebaja R. Sarvele omistanud just selliseid

rikkumisi, mis eeldavad kliendisuhet advokaadi ja aukohtule taotluse esitanud isiku vahel.

Nimelt sätestavad AdvS § 40 lg 2 ja § 44 lg 1 p 1 ning AE § 8 ja § 14 lg 2 kokkuvõtlikult, et

õigusteenus peab olema asjatundlik ning kliendi huvide kaitsmisel tuleb kasutada seadusega

kooskõlas olevaid vahendeid ja viise. Kaebaja heidab R. Sarvele ette ebakvaliteetset

õigusteenuse osutamist, kuid R. Sarv ei pannud väidetavaid õigusteenuse kvaliteeti puudutavaid

rikkumisi toime kaebaja, vaid tema poja T. T. suhtes. Kaebajale ei tulenenud R. Sarve

tegevusest tsiviilasjas nr 2-15-9608 ühtegi reaalset tagajärge. Isikuks, kes otseselt R. Sarve

väidetavate rikkumiste tõttu potentsiaalselt kannatas (kaebaja hinnangul kahju üle 1600 euro),

oli T. T. Kaebaja esitas aukohtule taotluse aukohtumenetluse algatamiseks aga enda, mitte poja

T. T. nimel. Asjakohatud on viited sellele, et T. T. ei saanud välismaal viibimise tõttu kaebaja

jaoks volitust digitaalselt allkirjastada. Kaebaja ei ole 02.05.2017 avalduses märkinud, justkui

soovinuks ta avaldust esitada T. T. nimel. Vastupidi, kaebaja rõhutas, et just tema ise on asjas

huvitatud isik. Lihtsalt huvi pereliikme kohtuasja õnnestumise ning õigusteenuse kvaliteedi

tagamise vastu üleüldiselt ei ole kohtu hinnangul piisav jaatamaks kaebaja huvitatud isikuks

olemist AdvS § 16 lg 1 mõttes. See oleks vastuolus seadusandja eesmärgiga AdvS § 16 lg 1

muutmisel, sest tähendaks sisuliselt, et olles kuulnud kellelegi ebakvaliteetselt osutatud

õigusteenusest, võiks igaüks aukohtu poole pöörduda oma sugulase, lähedase, võõra inimese

või ka avalikes huvides. Väide, et R. Sarve tegevuse tõttu on kaebaja oma pojale T. T. võlgu,

on alusetu. Kaebaja selgitas, et talle tsiviilasjadest nr 2-1342599 ja 2-14-57798 tulenenud

hüvitis 1500 eurot kanti O. T. võla katteks T. T. pangakontole, kuid kohtutäitur laskis selle

ebaseaduslikult enda kontole kanda. Kaebaja poolt aukohtule esitatud Tartu Ringkonnakohtu

02.09.2016 määruse nr 2-15-6326 (tl 25-27) p-s 8 leiti, et pärast ülekande tegemist muutus T.

T. pangakontole kantud raha T. T. varaks, ning tegemist ei olnud kolmanda isiku valduses oleva

võlgniku (s.o O. T.) varaga. Järelikult sai O. T. võlg T. T. tasutud. T. T. algatas kohtutäituri

tegevuse vaidlustamiseks tsiviilasja nr 2-15-9608, milles koostas kassatsioonkaebuse R. Sarv.

Kohtu hinnangul ei saanud R. Sarve tegevus õigusteenuse osutamisel kuidagi reaalselt mõjutada

kaebaja ja T. T. omavahelisi rahalisi suhteid. Kokkuvõtvalt ei olnud O. T. huvitatud isik AdvS

§ 16 lg 1 mõttes.

15. Tallinna Ringkonnakohus on 27.10.2016 otsuses nr 3-14-52526 käsitlenud olukorda,

kus advokaatide suhtes jäeti aukohtumenetlus algatamata põhjusel, et taotlus aukohtumenetluse

algatamiseks oli esitatud AdvS § 16 lg-s 1 ettenähtud tähtaega rikkudes ning advokaatide

tegevuses puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 14, et

kaebetähtaja ületamise tõttu ei pidanud aukohus taotleja väiteid üldse sisuliselt hindama ning

seetõttu ei omanud tähtsust taotleja muud etteheited aukohtumenetluse algatamise või

mittealgatamise otsustamise menetlusele. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus kaebajaga, et

kuna aukohtu otsuse resolutsioonist nähtuvalt jäeti aukohtumenetlus algatamata seoses

7(9)

distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega, siis ei olegi aukohtule esitatud kaebuse tähtaegsuse

küsimus oluline. Ringkonnakohus selgitas, et aukohtul olnuks AdvS § 16 lg-te 2 ja 3 alusel

võimalus algatada aukohtumenetlus ka omal initsiatiivil (kui ta leidnuks, et advokaatide

tegevuses tõepoolest esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused), kuid selline aukohtu otsustus ei

puudutaks kuidagi kaebaja subjektiivseid (menetluslikke) õigusi ega ole hõlmatud AdvS § 18

lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigusega.

16. Käesolevas asjas vaidlustatud otsuse põhjendustes leidis aukohus, et O. T. ei olnud

advokaadibüroo klient ning et klient T. T. pole advokaadi tegevuse suhtes pretensioone

esitanud. Sisuliselt leidis aukohus seega, et O. T. ei olnud huvitatud isikuks. Kohtu hinnangul

ei pidanud aukohus seetõttu sarnaselt haldusasjas nr 3-14-52526 käsitletuga kaebaja 02.05.2017

avalduses esitatud väiteid sisuliselt hindama, sest huvitatud isikuks olemine (nagu ka aukohtule

esitatava taotluse tähtaegsus) on taotluse sisulise hindamise eelduseks. Kuigi aukohus jättis

25.05.2017 otsuse resolutsioonis aukohtumenetluse algatamata distsiplinaarsüüteo tunnuste

puudumise tõttu, siis arvestades, et kaebaja ei olnud huvitatud isikuks, ei puudutanud selline

otsustus tema menetluslikke õigusi ning tal ei tekkinud AdvS § 18 lg 1 alusel halduskohtusse

pöördumise õigust. Kaebaja väide, et tal on kaebeõigus HKMS § 44 lg 2 ja AdvS § 18 lg 1

järgi, on alusetu, sest AdvS § 18 lg 1 ei sätesta selgesõnaliselt õigust pöörduda kohtusse teise

isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks (vrd Riigikohtu 10.04.2001 määruse nr 3-3-1-16-01 p 5).

Järelikult tuleb kaebus jätta rahuldamata kaebeõiguse puudumise tõttu. 17. Aga isegi kui

eeldada, et kaebaja on huvitatud isik AdvS § 16 lg 1 ja § 18 lg 1 mõttes ning tal on kaebeõigus

aukohtu poolsetele menetluslikele rikkumistele tuginemise tõttu, jääks kaebus ikkagi

rahuldamata.

18. Alusetu on kaebaja väide, et aukohtu otsuse õiguspärasuse hindamise eelduseks on R. Sarve

poolse rikkumise tuvastamine halduskohtu poolt. Eespool viidatud kohtupraktikat arvestades ei

ole halduskohtul võimalik võtta seisukohta aukohtu otsuse sisulise õiguspärasuse osas, s.o

asuda tuvastama, kas R. Sarve tegevuses esinesid distsiplinaarsüüteo tunnused või mitte.

Halduskohus

saab

kontrollida

üksnes

menetlusreeglite

järgimist

aukohtu

poolt.

Halduskohtumenetluses ei ole vaidluse esemeks advokaadi tegevus, vaid Eesti Advokatuuri

tegevus aukohtumenetluse läbiviimisel (vt Tartu Halduskohtu 21.08.2017 otsus nr 3-17-940, p

6). 19. Kaebaja arvates on aukohtu 25.05.2017 otsuses jäetud olulised advokaadi süüd

tõendavad asjaolud kajastamata, otsuse põhjendavas osas ei ole viidatud kõigile väidetavalt

rikutud normidele ega ole nende rikkumise fakti ümber lükatud ning otsust ei ole sisuliselt

põhjendatud, rikkudes AdvS § 17 lg-t 5.

20. Kaebaja 02.05.2017 aukohtule esitatud avalduse kohaselt oli selle esitamise põhjuseks

asjaolu, et R. Sarv rikkus tsiviilasjas nr 2-15-9608 kassatsioonkaebuse esitamisel teadlikult

TsMS § 178 lg-t 1, mistõttu ei saanud Riigikohus kassatsioonkaebusele menetlusluba anda.

Selle tulemusel jäid apellatsioonimenetluse kohtukulud T. Tomsoni kanda, ning lisandusid veel

kassatsiooniastme kulud. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Kaebaja arvates tuleneb TsMS § 178

lg-st 1, et menetluskulude jaotust ei saa vaidlustada ilma kohtulahendi ühtegi muud osa

vaidlustamata.

21. Aukohtu 25.05.2017 otsusest ning kohtule advokatuuri poolt 16.08.2017 edastatud

materjalidest nähtuvalt küsis aukohus kaebaja 02.05.2017 avaldusele vastuseks R. Sarvelt

kirjalikke selgitusi (tl 31). R. Sarv palus 19.05.2017 vastuses (tl 33) kaebaja avalduse

8(9)

rahuldamata jätta, leides esiteks, et kaebaja ei olnud avalduse esitamiseks õigustatud isik.

Teiseks ei olnud kaebaja õiguslik käsitlus R. Sarve hinnangul põhjendatud ning ta jäi kaebajale

juba e-kirjavahetuses antud seisukohtade juurde. Kokkuvõtvalt leidis R. Sarv, et väide

ringkonnakohtu otsuse mittevaidlustamisest ja vaid menetluskulude vaidlustamisest on

põhjendamatu. R. Sarv esitas O. T. peetud e-kirjavahetuse enda vastuse lisana 1 (tl 3436).

Sellest nähtub, et O. T. tegi 09.02.2017 e-kirjas R. Sarvele etteheiteid, et kuna vastavalt TsMS

§ 178 lg-le 1 ei saa ringkonnakohtu otsust vaidlustada ainult menetluskulude jaotuse osas ning

R. Sarv kassatsioonkaebuses ainult menetluskulude jaotust vaidlustaski, siis ei saanud

Riigikohus kassatsioonkaebusele menetlusluba anda. Vastuseks kaebaja käsitlusele TsMS §

178 lg 1 kohta märkis R. Sarv 11.04.2017 e-kirjas, et otsust on võimalik vaidlustada ka osaliselt

ning kui otsus on muus osas õige, siis ei ole mõtet muud osa vaidlustada. Advokaat leidis, et

vea tegi õigusteenuse osutaja, kes kaebajat ringkonnakohtus esindas, sest viimane ei loobunud

kostja poolt põhinõude täitmisel osaliselt hagist. Sellisel juhul oleksid kõik menetluskulud

kostja kanda jäänud. O. T. jäi 14.04.2017 e-kirjas ikka enda seisukohale, et TsMS § 178 lg-st 1

tulenevalt pidanuks kindlasti vaidlustama ka ringkonnakohtu poolt hagi osalist

mitterahuldamist, mitte ainult menetluskulude jaotust. R. Sarv vastas 16.04.2017 ekirjas, et

ringkonnakohtu otsus oli (hagi osalise rahuldamise osas) 100% seaduslik ning selles osas ei

olnud mõtet seda vaidlustada.

22. Aukohus esitas 25.05.2017 otsuse kirjeldavas osas kaebaja 02.05.2017 avalduse

põhjendused ning advokaadi kirjalikud selgitused viitega e-kirjavahetusele R. Sarve ja kaebaja

vahel. Aukohtu otsuse põhjendav osa oli järgmine:

„Aukohus tuvastas, et vandeadvokaat R. Sarvele heidetakse ette AdvS § 40 lõike 2 ja § 44 lõike

1 punkti 1 rikkumist, kuna advokaat vaidlustas kassatsioonkaebuses üksnes menetluskulude

jaotuse osa, aga ei kaevanud ühegi muu kohtulahendi osa peale.

AdvS § 40 lõike 1 kohaselt peab õigusteenus olema õigeaegne ja asjatundlik ning põhinema

asjaolude, tõendite, õigusaktide ja kohtupraktika põhjalikul uurimisel. AdvS § 44 lõike 1 punkti

1 kohaselt peab advokaat kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid

vahendeid ja viise, säilitades kutseau ja väärikuse.

Aukohus ei tuvastanud advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo tunnuseid. Advokaadi

selgitustest nähtuvalt ei ole kaebaja advokaadibüroo klient. Advokaadi kliendiks on olnud T.

T., kes ei ole advokaadi tegevuse suhtes pretensioone esitanud. Aukohtule esitatud materjalidest

ei nähtunud minetusi advokaadi tegevuses kassatsioonkaebuse esitamisel.“ 23. Tallinna

Ringkonnakohus on eespool viidatud otsuse nr 3-14-50174 p-s 12 selgitanud, et kuna

aukohtumenetluses ei otsustata huvitatud isiku taotluse lahendamisel tema õiguste või

kohustuste üle, siis ei saa ka huvitatud isiku seisundit selles menetluses samastada

menetlusosaliste seisundiga haldusmenetluses (nt Tallinna Ringkonnakohtu 03.12.2014 määrus

nr 3-14-52251, p 14; 20.03.2013 otsus nr 3-12-1016, p 15) ning puudub põhjus nõuda

aukohtumenetluse algatamisest keeldumise otsuse motiveerimist samas mahus nagu

olukordades, kus haldusorgan otsustab kaalutlusõiguse alusel isiku subjektiivsete õiguste üle.

Viidatud otsuses möönis ringkonnakohus, et advokatuuri aukohus motiveeris vaidlusalust

protokollilist otsust äärmiselt napisõnaliselt, viidates üksnes üldistavale hinnangule, et kõik

kaebajate väited võimalike minetuste kohta pankrotihalduri tegevuses on ümber lükatud

advokaadi selgitustega, kuid jättis kaebuse aukohtu otsuse tühistamiseks erinevalt

halduskohtust siiski rahuldamata.

24. Kohus leiab, et ka praeguses asjas on aukohtu otsuse põhjendused napid ning otsuses

võiksid sisalduda selgemad põhjendused selle kohta, miks aukohus leidis, et advokaadi

9(9)

tegevuses puudusid distsiplinaarsüüteo tunnused. Kohtu hinnangul on aga aukohtu

põhjendustes sisalduva viite kaudu asja materjalidele võimalik järeldada, et aukohus pidas

R. Sarve poolt e-kirjavahetuses kaebajale antud selgitusi piisavaks ning veendus ka ise

aukohtule esitatud materjalidega tutvumisel, et R. Sarv ei ole tsiviilasjas nr 2-15-9608

kassatsioonkaebuse esitamisel kaebaja viidatud norme rikkunud. Kaebaja arvates oli

Riigikohtus ainult menetluskulude jaotuse vaidlustamine TsMS § 178 lg-t 1 arvestades

selline viga, et Riigikohus ei saanudki kassatsioonkaebusele menetlusluba anda. See väide

on ümber lükatud juba R. Sarve 10.04.2017 e-kirjas (tl 35p) antud selgitusega, et

ringkonnakohtu otsust saab vaidlustada ka osaliselt (s.o sisuliselt ei ole õige kaebaja

käsitlus, justkui tähendaks TsMS § 178 lg 1 seda, et menetluskulude jaotust ei saa

vaidlustada ringkonnakohtu otsust muus osas vaidlustamata). Aukohtu põhjendustest

nähtub, et aukohus kontrollis kaebaja väidet kassatsioonkaebuses üksnes menetluskulude

jaotuse osa, kuid mitte ühegi muu osa, vaidlustamise kohta, kuid ei tuvastanud

kassatsioonkaebuse esitamisel advokaadi tegevuses minetusi.

25. Kokkuvõtvalt on halduskohus aukohtu otsuse põhjenduste põhjal (viitega asja

materjalidele) veendunud, et aukohus hindas R. Sarve tegevust kassatsioonkaebuse

esitamisel tsiviilasjas nr 2-15-9608, sh TsMS § 178 lg 1 väidetavat rikkumist, ning kaalus

aukohtumenetluse algatamise põhjendatust piisavalt. Vaidlustatava otsuse põhjendused on

küll napid, kuid tegemist ei ole niivõrd tõsise menetlusliku rikkumisega, mis võinuks

mõjutada asja otsustamist ning mis tingiks seega aukohtu otsuse tühistamise ja asja

aukohtule uueks läbivaatamiseks tagasisaatmise.

26. Kaebuse rahuldamist ei too kaasa ka asjaolu, et aukohus ei viidanud otsuse põhjendavas

osas AE §-le 8 ega § 14 lg-le 2. Nimelt näevad need sarnaselt AdvS § 40 lg-ga 2 ja § 44 lg

1 pga 1 ette, et õigusteenus peab olema asjatundlik ja et advokaat ei saa tegutseda vastuolus

seadusega. Kuna etteheide advokaadi tegevusele jääb samaks – TsMS § 178 lg 1 rikkumine

– siis ei mõjutanud advokatuuri sisulist otsust kuidagi asjaolu, et otsuse põhjendustes jäeti

AE normidele viitamata.

27. Eeltoodut arvestades tuleb jätta kaebus rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade

reeglite järgi nagu poolele. HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt saab välja mõista vaid kulud,

mille kandmise kinnituseks on kohtule esitatud menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja menetluskulud tema

enda kanda. Kolmas isik ja vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega

jäävad nende võimalikud menetluskulud samuti nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit