2-15-12837/48 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

printi

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-12837

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

A. A hagi Enefit Kaevandused AS-i (endine ärinimi Eesti

Energia Kaevandused AS) vastu kohustuse täitmiseks ja

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. A kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

13 620 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. A, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol

Kostja Enefit Kaevandused AS (endine ärinimi Eesti Energia

Kaevandused AS), seaduslikud esindajad juhatuse liikmed Ahti

Puur ja Valeri Abramov

Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837

osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata A. A hagi hüvitada tervise kahjustamisega

põhjustatud kahju alates detsembrist 2015 igakuiste 359 euro suuruste maksetega, ja saata asi

selles osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Jätta ringkonnakohtu otsus muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata A. A

hagi hüvitada tervise kahjustamisega põhjustatud kahju alates detsembrist 2015

hagiavalduses märgitud alternatiivsel viisil (st kohustades Enefit Kaevandused AS-i hüvitama

A. A-le tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ning transpordikulud A. A esitatud

arvete alusel või kohustades Enefit Kaevandused AS-i võtma üle A. A tervisekahjustusest

tingitud ravi-, taastusravi- ning transpordikuludega seotud maksekohustused).

3. Viru Maakohtu 11. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837 on jõustunud osas,

milles maakohus mõistis Enefit Kaevandused AS-ilt A. A kasuks välja tervise kahjustamisega

2-15-12837

põhjustatud kahju hüvitisena A. A vajaduste suurenemisest tulenevad 664 euro 75 sendi

suurused kulud seisuga november 2015.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon A. A-le.

6. Määrata osaühingule VELJO VIILOLI ADVOKAADIBÜROO riigieelarvest makstavaks

tasuks A. A-le osutatud riigi õigusabi eest kassatsiooniastmes 480 eurot (sh käibemaks). Saata

määrus täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule VELJO VIILOLI

ADVOKAADIBÜROO.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. A (hageja) esitas 28. augustil 2015 Viru Maakohtule Enefit Kaevandused AS-i (endine ärinimi

Eesti Energia Kaevandused AS; kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista kohustuse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitise 696 eurot 16 senti ning perioodiliste rahaliste maksetena

igakuise ravikulude hüvitise 359 eurot. Hageja 9. detsembri 2015. a lõpliku seisukoha järgi oli

kostja võlgnevus ajavahemikul 1. veebruarist kuni 28. augustini 2015 ravikulutuste hüvitamata

jätmise tõttu 664 eurot 75 senti. Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjat hüvitama hagejale

tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ning transpordikulud hageja esitatud arvete alusel või

kohustada kostjat üle võtma hageja transpordikulud ning ravi- ja taastusraviteenustega seotud

maksekohustused. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt toimus 27. septembril 2013 kostja Estonia kaevanduse allmaajaoskonnas

nr 6 tööõnnetus, mille tagajärjel sai hageja raske tervisekahjustuse. Kostja osaks süüst tuvastati 90%

ja hageja osaks 10%. Sotsiaalkindlustusameti 19. märtsi 2015. a otsusega nr 1200545 tuvastati

hagejal töövõime kaotus 80% ulatuses ning püsiv töövõimetus alates 31. märtsist 2015 kuni

31. märtsini 2017. Sotsiaalkindlustusameti 19. märtsi 2015. a otsusega nr 1200546 tuvastati hagejal

keskmine puue ning puudest tulenevad lisakulud ravimitele, transpordile, abivahendite

kasutamisele, enesehooldusele ja majapidamisele ning kommunikatsioonivahendite kasutamisele

242% sotsiaaltoetuste määrast kuus 31. märtsist 2015 kuni 31. märtsini 2017. Hageja vajab

spetsialistide, arstide ja füsioterapeutide hinnangul kompleksset rehabilitatsiooniteenust, regulaarset

eriarsti järelevalvet, regulaarset meditsiinilist kontrolli ja nõustamist ning regulaarset taastus- ja

järelravi. Kõikide raviteenuste eest peab hageja ise tasuma ja hiljem on tal õigus nõuda kostjalt

kulutuste hüvitamist või maksekohustuste ülevõtmist. Kuni 2015. aasta märtsini hüvitas kostja

hageja esitatud arvete alusel 90% hagejale arstide määratud ravi- ja füsioteraapia protseduuride

kuludest. Alates 2015. aasta märtsist ei täida kostja ravikulude hüvitamise kohustust ning hageja ei

saa järgida talle soovitatud rehabilitatsiooniplaani ega täita muid ravisoovitusi. Hageja keskmised

hädavajalikud ravikulud on 399 eurot kuus, millest 90% (359 eurot) peab tasuma kostja.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on hagejale hüvitanud põhjendatud lisakulutused, mille kohta

hageja on esitanud kuludokumendid. Kostjal ei ole alust hüvitada lisakulusid, mis ei ole seotud

tööõnnetusjuhtumiga või millel puudub dokumentaalne alus. Ei ole alust mõista kostjalt hageja

kasuks välja igakuiste perioodiliste rahaliste maksetena hageja ravikulusid 359 eurot. Kostja

maksab hagejale määratud töövõimetuse protsendi ning õnnetusjuhtumi põhjustamise süüprotsendi

kohaselt alates 21. aprillist 2015 igakuist 1003 euro 48 sendi suurust hüvitist ning peab õiglaseks

lisakulutuste hüvitamist Sotsiaalkindlustusameti otsuses määratud ulatuses kuludokumentide alusel.

Hageja alternatiivne nõue kohustada kostjat hüvitama hagejale tervisekahjustusest tingitud kulud on

arusaamatu, kuna kostja on lisaks enda määratud hüvitisele hüvitanud hageja esitatud

kuludokumentide alusel hagejale igakuised kulud.

2(9)

2-15-12837

3. Viru Maakohus rahuldas 11. detsembri 2015. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitisena hageja vajaduste suurenemisest tulenevad

kulud 664 eurot 75 senti seisuga november 2015 ning tervise kahjustamisega põhjustatud kahju

hüvitisena alates detsembrist 2015 igakuiste maksetena 359 eurot kuni hageja tervisliku seisundi või

töövõime muutumiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja

menetluskulude katteks välja 740 eurot.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled kahju tekitamise fakti, kostja vastutuse ning

süü astme üle – tööõnnetuses ja kahju tekkimises hagejale on tuvastatud 90% ulatuses kostja ja 10%

ulatuses hageja süü. Pooled vaidlevad kehavigastuse või tervisekahjustusega põhjustatud varalise

kahju hüvitamise üle. Maakohus hindas nõude alusena üksnes deliktiõiguse ning kahju hüvitamise

sätteid, kuna hageja avaldas kohtuistungil sõnaselgelt, et tugineb nõude alusena deliktiõiguse

sätetele ega soovi tugineda võimalikule lepingurikkumisele.

Maakohus leidis, et hageja 664 euro 75 sendi suurune hüvitise nõue on põhjendatud. Hageja nõuab

vajaduse suurenemisest tekkinud kulu hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 130 lg 1 mõttes.

Maakohus pidas hageja esitatud kulude koondtabelisse kantud kulusid põhjendatuiks ja vajalikeks

ning otseselt seotuks hageja tööõnnetuse tagajärjel saadud vigastuste ja kahjuga ning tõendatuks

kuludokumentidega.

Maakohus viitas VÕS § 136 lg-le 2 ning leidis, et vaidluse asjaoludest ning asjas kogutud tõenditest

tulenevalt on ilmne, et hageja taastusravi, transpordikulude ja muude lisakulude vajadus on jätkuv

ja pidev. Kuude kaupa võivad kulud erineda, kuid keskmiselt on hageja lisavajaduste kulud

399 eurot (90% on 359 eurot). Kütusekulu on mõistlik arvestada kuu kaupa. Kuna transporditeenuse

vajadus on pidev, ei ole hagejal võimalik iga konkreetse sõidu eest eraldi kütusekulu tõendavat

dokumenti esitada ja seda ei saa mõistlikult oodata. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et

ravikulude perioodiliste maksete nõue on põhjendatud ning põhineb igakuistel tervise taastamiseks

vajalikel väljaminekutel. Maakohus selgitas lisaks, et kannatanu õigust nõuda hüvitist lisakulude

eest ei välista see, kui tööandja tasub kannatanule igakuist hüvitist ja on maksnud ühekordset

hüvitist. Kostja makstavad hüvitised on töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamiseks ja ühekordne

hüvitis on makstav kollektiivlepingu järgi. Tervisekahjustuse saanud isikul on üldjuhul õigus valida

endale sobiv raviasutus ning kahjuhüvitist ei saa üldjuhul vähendada üksnes seetõttu, et kannatanul

oleks olnud võimalik kasutada muu raviasutuse odavamaid teenuseid. Tal on õigus saada hüvitist

arsti visiidi eest, kui see on seotud vajadusega ravida tööõnnetusest saadud vigastuse tagajärgi.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja tervise kahjustamisega põhjustatud kahju

hüvitisena alates 2015. aasta detsembrist igakuiste maksetena 359 eurot kuni hageja tervisliku

seisundi või töövõime muutumiseni. Kostja palus teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi

tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks alates detsembrist 2015 alternatiivsetel

viisidel rahuldamata. Kostja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitisena hageja vajaduste

suurenemisest tulenevad kulud 664 eurot 75 senti seisuga november 2015. Kostja palus jätta

menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

3(9)

2-15-12837

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 22. detsembri 2016. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ning

tühistas maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks alates 2015. aasta detsembrist perioodiliste maksete

väljamõistmise, menetluskulude jaotamise ja nende rahalise kindlaksmääramise osas.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi tervise kahjustamisest tingitud

lisakulutuste katteks alates 2015. aasta detsembrist hüvitise saamiseks rahuldamata. Maa- ja

ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei kontrollinud ringkonnakohus maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2015. aasta

novembri seisuga sissenõutavaks muutunud hüvitise 664 eurot 75 senti tervise kahjustamise tõttu

hageja vajaduste suurenemisest tingitud lisakulude katteks (sh kulud abivahenditele, ravimitele,

taastusravile, transpordile).

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks alates

2015. aasta detsembrist välja igakuine hüvitis 359 eurot tervise kahjustamisega kaasnenud

lisakulutuste katteks, ei ole kooskõlas materiaalõiguse normidega. VÕS § 127 lg-s 1 sätestatud

kahju hüvitamise eesmärgiga on vastuolus kostjalt hüvitise väljamõistmine hageja tööülesannete

täitmisel saadud tervisekahjustusest tingitud tegelikke lisakulutusi ületavas ulatuses. Kostja ei

vaidle vastu oma kohustusele hüvitada hagejale tööõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustusest

tingitud vajalikud ja põhjendatud lisakulud (sh 2015. aasta novembri seisuga tasumata 664 eurot

75 senti). Ringkonnakohus tuvastas, et kostja on hagejale hüvitanud kõik taotletud kulutused

(v.a eespool viidatud 664 eurot 75 senti) ning on hagejale 1. jaanuarist 2016 kuni 12. detsembrini

2016 hüvitanud 1806 eurot 23 senti (keskmiselt ca 150 eurot kuus). Kostja on hagejale

mh hüvitanud ujula ja spordiklubi MyFitness külastusi ning sõidukulusid.

Ringkonnakohus viitas VÕS § 136 lg-le 2 ning rõhutas, et tööülesannete täitmisel saadud

tervisekahjustuse puhul tuleb töötajale hüvitada nii tema sissetuleku vähenemine kui ka

tervisekahjustusest tingitud lisakulutused, s.o vajaduste suurenemine. Kostja alates 1. aprillist 2015

makstav 1003 euro 48 sendi suurune perioodiline hüvitis on mõeldud hageja sissetuleku vähenemise

kompenseerimiseks ning sellega ei ole kaetud tööõnnetusega kaasnenud tervisekahjustusest tingitud

vajaduste suurenemine ehk lisakulud.

Ringkonnakohus leidis, et võimaluse korral on mõistlik määrata tervisekahjustusest tingitud

lisakulude hüvitis kindlaks igakuiste eelnevate maksetena, arvestades eeldatavate kulutuste suurust.

Kindlas suuruses hüvitise tasumine oleks nii hagejale kui ka kostjale mugavam, kuna võimaldaks

vältida pidevat hüvitise taotluste koostamist ja koos kuludokumentidega kostjale esitamist ning

taotluse ja kuludokumentide läbitöötamist ja neile hinnangu andmist. Kulutuste suurus peab olema

piisava täpsusega prognoositav ning iga hageja taotletud kululiigi puhul tuleks etteulatuva hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel arvestada sellele kululiigile iseloomulikke asjaolusid. Hageja ei

tõendanud aga, et tal on iga kuu tervisekahjustusest tingitud lisakulutused 399 eurot, millest kostjal

tuleks hüvitada 90%. Hagejale tuleb hüvitada tegelikud lisakulud, mis on põhjuslikus seoses hagejal

tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustusega. Kuigi on võimalik ja lubatav mõista hüvitisena

välja tulevikus tekkivate prognoositavate kulude suurusele vastav summa, peab see olema

kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus (nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava

täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus. Praeguses asjas taotles hageja tegelikest

kulutustest oluliselt suurema hüvitise väljamõistmist ning osaliselt on põhjendatud kostja

vastuväited, et hageja kalkulatsioonid on ülepaisutatud. Põhjendamatu on ka kostjalt hageja kasuks

hagiavalduses ja selle hilisemates täpsustustes märgituga võrreldes väiksema hüvitise

väljamõistmine. Asjast ei nähtu, et hagejal oleksid jäänud talle tervisekahjustuse tõttu vajalikud

4(9)

2-15-12837

teenused saamata raha puudumise tõttu, sh seetõttu, et kostja keeldus kulusid hüvitamast.

Ringkonnakohus leidis, et ei olnud alust kostjalt igakuise lisakulude hüvitise väljamõistmiseks.

Õiguslikult ja faktiliselt ei ole põhjendatud rahuldada hagi ka hagiavalduses märgitud alternatiivsel

viisil, s.o blanketselt, kohustades kostjat hüvitama hagejale tervisekahjustusest tingitud ravi-,

taastusravi- ning transpordikulud hageja esitatud arvete alusel või kohustada kostjat võtma üle

hageja transpordikulud ning ravi- ja taastusraviteenustega seotud maksekohustused. Selline

kohtuotsuse resolutsioon ei oleks täidetav (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 5) ega

võimaldaks hagejal konkreetsete kulutuste hüvitamise üle vaidlemisel oma õigusi efektiivselt

maksma panna. Kostjal on kohustus hüvitada hagejale tervise kahjustamisest tulenevad

lisakulutused ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 6 ja VÕS § 130 lg 1

kohaselt. Kostja ei vaidle, et tal on kohustus hüvitada hagejale tööõnnetusega kaasnenud

tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ja transpordikulud, ning on viidatud kohustuse

täitmist tõendanud. Seega ei annaks kohtuotsusega kostja vastava kohustuse blanketne tuvastamine

hagejale paremat õiguskaitset kui vahetult kostja seadusest tulenevale kohustusele tuginemine.

Vaidluse tekkimisel konkreetse kulutuse hüvitamise üle tuleks hagejal mõlemal juhul pöörduda

nõudega kohtusse.

Lisaks leidis ringkonnakohus, et kostja tasutavat osa tuleks vähendada ulatuses, milles riiklik

hüvitis on mõeldud samade kulutuste katteks. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja saab iga kuu

53 euro 70 sendi suurust puudest tingitud riiklikku toetust ning see ei ole mõeldud kõigi kulude

katteks, mille eest on hagejal õigus saada kostjalt hüvitist (ei kata nt taastusravi- ja

rehabilitatsioonikulusid). Pooled ei vaidle, et see ei kata kõiki hageja tervisekahjustusest tulenevaid

lisakulutusi. Ringkonnakohus leidis, et praegusel juhul ei ole kohtul võimalik jaotada hageja

tervisekahjustusest tulenevate lisakulutuste kandmist osas, milles riiklik hüvitis on mõeldud samade

kulutuste katteks, Sotsiaalkindlustusameti ja kostja vahel, kuna kulutuste suurus ei ole ette teada.

Hagejale lisakulude hüvitamisel on sotsiaaltoetust võimalik arvesse võtta üksnes juhul, kui hageja

põhjendab kostjale esitatavates avaldustes, milliste kulude katteks on arvestatud talle määratud

riiklik puudetoetus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse

maakohtu otsuse või alternatiivselt rahuldada hagi uue otsusega. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 5 lg-t 1. Ringkonnakohus pidanuks

lähtuma hagiavalduses esitatud nõuete rahuldamisel ainult õiguslikest alustest ja kostja

vastuväidetest, mitte hindama esitatud nõude täidetavust ja perspektiivikust. Vale oli jätta hageja

nõue rahuldamata üksnes põhjusel, et kohustuse blanketne tuvastamine ei tagaks hagejale

väidetavalt paremat õiguskaitset, võrreldes vahetult kostja seadusest tulenevale kohustusele

tuginemisega. Ringkonnakohus rikkus TsMS §-s 439 sätestatud menetlusnormi, kuna TsMS § 438

lg 1 järgi teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Ringkonnakohus ületas nõude rahuldamata jätmisel

nõude piire, kuna lähtus üksnes nõude täidetavuse kriteeriumist TsMS § 442 lg 5 järgi, kuigi hagejal

oli õigustatud huvi alternatiivse nõude rahuldamiseks TTOS § 14 lg 5 p 6 ja VÕS § 130 lg 1

kohaselt. Alternatiivse nõude rahuldamisel peaks hageja järgnevates kohtumenetlustes põhjendama

ainult kulutuste põhjendatust ning nende põhjuslikku seost kostja rikkumisega, millest talle

hüvitamiskohustus tulenes. Nõue on arusaadav ja täidetav ka edasistes võimalikes põhjendatud

lisakulude hüvitamise nõudmisega seotud kohtumenetlustes, kuigi täiendavalt tuleb hinnata

lisakulude põhjendatust. Kuna hagiavaldust ei jäetud menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 2 p 2

5(9)

2-15-12837

alusel või läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel taotletava eesmärgi saavutamise võimatuse

tõttu, tuleb kohtul hagiavalduses esitatud nõuded õigusliku aluse olemasolu korral rahuldada,

olenemata eesmärgi saavutamise võimatusest.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-t 1, § 130 lg-t 1, § 136 lg-t 2 ja TTOS-is sätestatud

materiaalõiguse norme, jättes rahuldamata hagiavalduses esitatud 359 euro suuruse lisakulude

perioodilise hüvitamise nõude. Hageja nõue on põhjendatud, kuna kostja peab etteulatuvalt tagama

hagejale piisavad vahendid taastusravi programmi järgimiseks. Seetõttu ei piisa, kui kostja hüvitab

hagejale üksnes kulutused, mida hageja oli suuteline enne ise kandma. Hageja ei ole saanud kõiki

vajalikke teenuseid, mida tal lisakulude hüvitamisel etteulatuvalt suuremas mahus oleks võimalik ja

põhjendatud saada. Üksnes kohustuse täitmine ei ole aluseks lisakulude hüvitamise nõude

rahuldamata jätmiseks, kuivõrd kulud hüvitatakse õigusliku kohustuse täitmiseks, mille tuvastamist

ja täitmist on hagejal õigus kohtumenetluses VÕS § 130 lg 1, § 136 lg 2 ja TTOS § 14 lg 5 p 6

alusel nõuda.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 4, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustu hagejaga, et

ravikindlustamata isikutele kehtiva hinnakirja arvestamine on põhjendatud tulenevalt

ravikindlustatud isikutele mõeldud teenuste pikkadest ravijärjekordadest, mistõttu on vaja vastavaid

teenuseid osta kallimalt. Hagejal kui tervisekahjustuse saanud isikul on üldjuhul õigus valida endale

sobiv raviasutus.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles

ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks

alates detsembrist 2015 igakuiste 359 euro suuruste maksetega. Asi tuleb selles osas saata

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu otsus jääb

muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata tervise kahjustamisega põhjustatud

kahju hüvitamiseks alates detsembrist 2015 hagiavalduses märgitud alternatiivsel viisil

(st kohustades kostjat hüvitama hagejale tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ning

transpordikulud hageja esitatud arvete alusel või kohustades kostjat võtma üle hageja

tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ning transpordikuludega seotud maksekohustused).

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Kuna nii ringkonnakohtu otsuse põhjendustest kui ka apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei

vaidlustatud maakohtu otsust ringkonnakohtus osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitisena hageja vajaduste suurenemisest tulenevad

kulud 664 eurot 75 senti seisuga november 2015, on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 4

teise lause järgi jõustunud.

10. Pooled ei vaidle, et hagejale on tööõnnetusega kaasnenud tervisekahjustusest tingitud lisakulud.

VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud

kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud

kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest

töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike

võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja ei vaidle vastu

kohustusele hüvitada hagejale tööõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustusest tingitud vajalikud ja

6(9)

2-15-12837

põhjendatud lisakulud. Lisaks tuvastas ringkonnakohus, et hagejale alates 1. aprillist 2015 makstav

1003 euro 48 sendi suurune perioodiline hüvitis on mõeldud sissetuleku vähenemise

kompenseerimiseks ning sellega ei ole kaetud tööõnnetusega kaasnenud tervisekahjustusest tingitud

vajaduste suurenemine ehk lisakulud.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui jättis hagi

rahuldamata tervise kahjustamisest tingitud lisakulutuste katteks alates detsembrist 2015

perioodiliste rahaliste maksetena hüvitise saamiseks.

11.1. VÕS § 136 lg 2 järgi tuleb mh tervise kahjustamise korral kahju hüvitada perioodiliste

rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju

hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et

tervise kahjustamise korral tuleb VÕS § 136 lg 2 järgi hüvitada kahju üldjuhul perioodiliste rahaliste

maksetena (vt Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 10).

Ringkonnakohus viitas praeguses asjas ka ise, et võimaluse korral on mõistlik määrata

tervisekahjustusest tingitud lisakulude hüvitis kindlaks igakuiste eelnevate maksetena, arvestades

eeldatavate kulutuste suurust. Kindlas suuruses hüvitise tasumine oleks nii hagejale kui ka kostjale

mugavam, kuna võimaldaks vältida pidevat hüvitise taotluste koostamist ja koos

kuludokumentidega kostjale esitamist ning taotluse ja kuludokumentide läbitöötamist ja neile

hinnangute andmist. Väljamõistetav hüvitis peab olema kooskõlas tegelike kuludega lähiminevikus

(nt viimase aasta jooksul) või põhinema piisava täpsusega ette teada olevatele kuludele tulevikus.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu eeltoodud seisukohtadega.

11.2. Kolleegium leiab, et eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus praeguses asjas hageja tervise

kahjustamisest tingitud lisakulutuste perioodilise hüvitamise nõude põhjendamatult täies ulatuses

rahuldamata. Hagi täies ulatuses rahuldamata jätmiseks ei anna alust see, et hageja on ravikulude

hüvitamist ringkonnakohtu arvates nõudnud tegelikest kuludest suuremas ulatuses. Ringkonnakohtu

otsuse põhjendustest ei nähtu, miks praeguses asjas ei saa hageja tegelikke lähimineviku kulusid

tuvastada ja nende alusel edasiulatuvalt perioodiliselt makstavat hüvitist välja mõista.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada hageja eeldatavate tervise kahjustamisest

tingitud lisakulude suurus ning nende alusel hagejale hüvitis igakuiste eelnevate maksetena välja

mõista.

11.3. Kolleegium leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust see, et ringkonnakohtu

hinnangul on kostja hagejale hüvitanud kõik kulutused, mida hageja on kostjalt taotlenud

(v.a maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 väljamõistetud sissenõutavaks muutunud hüvitis 2015.

aasta novembri seisuga). Asjaolust, et kostja on hagejale kuludokumentide alusel kulutused

hüvitanud, ei saa iseenesest järeldada, et hagejale on olnud tagatud kõik vajalikud teenused.

VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et VÕS § 130 lg 1

mõtte kohaselt saab kannatanu nõuda ravikulude hüvitamist ka siis, kui ta ei ole neid kulusid veel

kandnud, s.t kalkulatsiooni alusel. Vastasel korral võiks tekkida vastuvõetamatu olukord, kus

kannatanu ei saaks nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist ainuüksi põhjusel, et tal endal pole

piisavalt raha, et tervise taastamiseks vajalikud kulud esmalt ise kanda (Riigikohtu 25. märtsi

2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-13, p 11). Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole

tuvastatud asjaolusid, mis hüvitise väljamõistmist igakuiste eelnevate maksetena takistaksid.

7(9)

2-15-12837

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis põhjendatult hageja tervise kahjustamisega

kaasnenud lisakulutuste nõude alates 2015. aasta detsembrist alternatiivsel viisil (kohustades kostjat

hüvitama hagejale tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ning transpordikulud hageja

esitatud arvete alusel või kohustades kostjat üle võtma hageja transpordikulud ning ravi- ja

taastusraviteenustega seotud maksekohustused) rahuldamata.

TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Riigikohus on varasemas praktikas rõhutanud, et TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi peab

otsuse resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita ning täitemenetluse

formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu

26. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10). Viidatud asjas oli ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis küll tulevikku suunatuna välja mõistnud selgelt arusaadava elatissumma, kuid

põhjendavast osast nähtuvalt lisanud otsusele klausli, et kohtuotsuse täitmisel (seega nii

vabatahtlikult kui ka täitemenetluses) tuleb arvestada nende kostja ja hagejate ühisele eluasemele

tehtud dokumenteeritud kulutustega, mida kostja esitab, tõendamaks oma elatise maksmise

kohustuse (osalist) täitmist. Riigikohus leidis viidatud asjas, et kui otsuse täitmine peaks toimuma

täitemenetluses, ei saaks aga kohtutäitur täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt

hakata tehtud kulutusi ja nende põhjendatust analüüsima, sest peab lähtuma otsuse resolutsioonist.

Eelnevaid põhimõtteid arvestades leidis ringkonnakohus praeguses asjas põhjendatult, et hageja

tervise kahjustamisega kaasnenud lisakulutuste nõude alates 2015. aasta detsembrist alternatiivsel

viisil rahuldamisel ei oleks kohtuotsuse resolutsioon täidetav.

Lisaks nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et alternatiivsel viisil hageja nõude rahuldamine ei

võimaldaks hagejal konkreetsete kulutuste hüvitamise üle vaidlemisel oma õigusi efektiivselt

maksma panna. Kostja ei vaidle, et tal on kohustus hüvitada hagejale tööõnnetusega kaasnenud

tervisekahjustusest tingitud ravi-, taastusravi- ning transpordikulud. Vaidluse tekkimisel konkreetse

kulutuse hüvitamise üle tuleks hagejal ka tema nõude alternatiivsel viisil rahuldamise korral

pöörduda nõudega kohtusse.

13. Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohus on otsuse resolutsiooni mitmes punktis märkinud

kostja kehtiva ärinime (Enefit Kaevandused AS) asemel ekslikult kostja varasema ärinime (Eesti

Energia Kaevandused AS).

14. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

15. Hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja esitas Riigikohtule taotluse, milles palub

hagejale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest osaühingule VELJO VIILOLI

ADVOKAADIBÜROO mõista riigieelarvest välja 912 eurot (sh käibemaks 152 eurot). Taotluse

kohaselt kulus esindajal õigusabi osutamiseks 10 tundi, sh kohtumiseks hagejaga ja vaidluse

asjaolude selgitamiseks 1 tund, tsiviilasja mahukate materjalide läbitöötamiseks, asjas tehtud

maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste analüüsimiseks ja õigusliku positsiooni kujundamiseks 6 tundi

(esindaja suurendas eelnevate toimingutega seotud tasu 100% ning märkis, et kuna ta ei osalenud

eelmistes kohtuastmetes, siis osutus töö eriti mahukaks), kassatsioonkaebuse koostamiseks ja selle

tutvustamiseks hagejale 3 tundi (esindaja suurendas tasu 100%, kuna töömaht osutus märgitust kaks

korda suuremaks).

Kolleegium leiab, et hageja esindaja taotlus riigi õigusabi osutamise eest tasu saamiseks tuleb riigi

õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel osaliselt rahuldada. RÕS § 22 lg 6 järgi määratakse

8(9)

2-15-12837

riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus kindlaks RÕS § 21 lg-s 3

nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu hüvitamise

aluseks oleva toimingu tegemise ajal. 1. augustil 2016 jõustunud justiitsministri määruse „Riigi

õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi

õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused“ (kord) § 1 lg-te 1 ja 6 alusel määrab kohus riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest 2. peatükis vastavas kohtumenetluses osutatava

õigusabi kohta ette nähtud tasumäärade alusel. Korra § 10 lg 3 kohaselt on tasu riigi õigusabi

osutamise eest hagimenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, 20 eurot iga poole tunni

kohta, kuid kokku mitte üle 400 euro ühes kohtuastmes. Korra § 2 lg 1 järgi võib kohus riigi

õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada 2. peatükis riigi õigusabi

osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 100%, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt

töömahukas.

Kolleegiumi hinnangul ei ole praeguses asjas põhjendatud suurendada hageja esindaja tasu 100%.

Taotlusest ega ka tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et riigi õigusabi osutamine praeguses asjas oleks

olnud eriliselt töömahukas. Eelneva tõttu leiab kolleegium, et praeguses asjas tuleb

kassatsiooniastmes osutatud riigi õigusabi eest esindajale tasuks määrata koos käibemaksuga

480 eurot (10 h × 40 eurot × 1,2). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja

Eesti Advokatuur.

16. Hageja oli kautsjoni tasumisest osaliselt vabastatud ning tasus kautsjonina 50 eurot.

Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 järgi tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule.

Malle Seppik

Peeter Jerofejev

Ants Kull

9(9)