1-16-10326/51 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 11610326

Otsuse kuupäev 23. oktoober 2017

Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma

Kohtuasi Kriminaalasi T.J-i süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik T.J-i kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse pooled Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 27. september 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2017. a otsus osas, millega T.J tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi.

2. Tunnistada T.J süüdi KarS § 121 lg 1 järgi.

3. Muus osas, sh T.J-ile karistuse mõistmises, jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Mõista Eesti Vabariigilt T.J-i kasuks välja 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot, sealhulgas käibemaks 44 (nelikümmend neli) eurot, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus

1. T.J anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 263 lg 1 p 1 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos. Süüdistuse kohaselt tungis T.J 9. märtsil 2016 kell 19.50

Xxxxxx maakonnas Xxxxxx vallas Xxxx külas asuvas Xxxxx kohvik-kaupluse müügisaalis kallale A-le, püüdes teda kätega vehkides korduvalt lüüa. Süüdistatav tabas A-d mitmel korral ja tekitas tema parema käe randmele pindmised haavad, parema käe õlavarrele tugeva punetuse ning muljumisjäljed ja vasemale õlavarrele punetuse ning turse. Rüseluse käigus kukkus maha ja

purunes ka kannatanul käes olnud mobiiltelefon. Samuti läksid katki kannatanu käel olnud

1-16-10326 käekett ja letil olnud mündikassa. Kirjeldatud viisil käitudes rikkus T.J korrakaitseseaduse (KorS) § 55 lg 1 p 1 nõudeid. Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 18. jaanuari 2017. a otsusega mõisteti T.J süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi õigeks. Kannatanu tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata ja Eesti Vabariigilt mõisteti süüdistatava kasuks välja 3307 eurot 20 senti valitud kaitsjale makstud tasu ning kulude katteks. Maakohus tuvastas järgmist.

3. Süüdistatav, tema xxx B ja kannatanu on naabrid. Süüdistuses märgitud kuupäeval ründas kannatanu koer süüdistatava ja tunnistaja B koera, mille tagajärjel saadud vigastustesse viimane

hiljem suri. Kui süüdistatav ja tunnistaja olid koera arsti juurde viinud, läksid nad Xxxxx kohvik-kauplusesse, kus seisis leti taga kannatanu. Vaidlust pole selle üle, et pärast süüdistuses

kirjeldatud sündmuste toimumist tehti kannatanul kindlaks järgmised tervisekahjustused: pindmised haavad randme piirkonnas; tugev punetus ja muljumisjäljed parema käe õlavarrel; punetus ning turse vasakul õlavarrel. A ütluste kohaselt tundis ta loetletud tervisekahjustuste tõttu valu. Tõendid on vastuolulised küsimuses, kuidas arenesid sündmused ajal, mil süüdistatav ja tunnistaja B viibisid kohvik-kaupluses.

4. Kannatanu, tunnistaja B ja süüdistatava ütlustest järeldub, et T.J haaras kannatanul käest, milles viimane hoidis mobiiltelefoni, ning lükkas kätt jõuga allapoole. Süüdistatav arvas, et

kannatanu soovib teda mobiiltelefoniga filmida. Tervisekaardi ja isikuliste tõendite kohaselt tekkisid kannatanu randmel olnud pindmised haavad küünistamise tagajärjel. Käe lükkamise tulemusena küünejälgi tavaliselt ei teki. Kuna keskmise objektiivse kõrvaltvaataja seisukohast lähtudes ei olnud rakendatud jõud intensiivne ja randmele tekitatud vigastusega ei mõjutatud

oluliselt kannatanu tervislikku seisundit, ei saa nende vigastuste tekitamist T.J-ile objektiivselt omistada.

5. Kannatanu ütluste kohaselt vehkis süüdistatav tema suunas kätega. Ta ei osanud siiski selgitada,

millal ja kuidas tekkisid vigastused tema õlavartele. Neid vigastusi märkas kannatanu alles

hiljem. Kuigi on tuvastatud kätega vehkimine ja sellega kannatanu õlavartele vigastuste

tekitamine, tuleb sellise käitumisega vigastuste tekitamist pidada ebatüüpiliseks. Seetõttu puuduvad süüdistatava tegevuses kehalise väärkohtlemise tunnused ja ta tuleb õigeks mõista. Õigeksmõistmise tõttu jääb kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata.

6. Kaitsja taotles valitud kaitsjale makstud tasu ja kulude hüvitamist 4422 euro suuruses summas

(sh käibemaks). Põhjendatud menetluskulu on 3307 eurot 20 senti, millest 2904 eurot moodustab õigusteenuse osutamise tasu ja 403 eurot 20 senti sõidukulu. Apellatsioonid ja määruskaebus

7. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Hinto kui ka kannatanu. T.J-i kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse.

8. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist, T.J-i süüditunnistamist KarS § 263 lg 1 p 1

järgi, tema karistamist 250 päevamäära (4525 euro) suuruse rahalise karistusega, kannatanu

tsiviilhagi rahuldamist ja menetluskulude jätmist süüdistatava kanda. Kannatanu taotles kohtuotsuse tühistamist ja T.J-i karistamist. 2(8) 2

1-16-10326

9. Kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega jäeti menetluskulu hulka arvamata valitud kaitsjale kohtuistungiks ettevalmistamise eest makstud tasu 4,5 tunni ulatuses. Ta palus lugeda põhjendatuks 10 tunnile vastava ajakulu 1320 euro suuruses summas (sh käibemaks 220 eurot). Ringkonnakohtu otsus

10. Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2017. a otsusega tühistati maakohtu otsus T.J-i õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamises. T.J tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja

talle mõisteti 100 päevamäära (1000 euro) suurune rahaline karistus. A tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja süüdistatavalt mõisteti kannatanu kasuks välja 500 eurot 72 senti. Valitud kaitsjale kohtueelses menetluses ja maakohtus makstud tasu jäeti süüdistatava kanda. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Kannatanu apellatsioon rahuldati täielikult ja prokuröri apellatsioon osaliselt. Kaitsja määruskaebus jäeti rahuldamata. Eesti Vabariigilt mõisteti T.J-i kasuks välja 396 eurot (sh käibemaks) valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

11. Objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunkt on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud

ohu tüüpilist realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3112915, p 11.3). Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole valu

hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada ka valu tekitava kehalise

väärkohtlemise objektiivse koosseisu olemasolu. Maakohus leidis ekslikult, et kannatanul tuvastatud tervisekahjustusi ei saa T.J-ile objektiivselt omistada. 12. Tähelepanuta on jäetud tunnistaja B ütlused, et süüdistatav käitus kontrollimatult. Tunnistaja püüdis süüdistatavat takistada, hoides teda selja tagant kinni. süüdistatav lükkas On tuvastatud, et kannatanu paremat kätt randmest, tekitades sinna pindmised haavad. Samuti vehkis ta kätega, tekitades kannatanu mõlemale õlavarrele turse ning punetuse. Need vigastused on süüdistatavale objektiivselt omistatavad, tegemist ei olnud pelgalt ebamugavustunde tekitamisega. Vigastused olid tegelikud ja objektiivselt valuaistinguid tekitavad ning seda ka keskmise elukogemusega

objektiivse

kõrvalseisja

jaoks.

Tunnistaja

B

möönis

samuti,

et

A võis saada käele vigastusi. Kannatanu häirekeskusesse tehtud kõne tõendab olukorra tõsidust ja kinnitab, et tegemist ei olnud tühise „käe eemalelükkamisega“, nagu kaitseversioonina püüti väita. 13. Arusaadav ega põhjendatud pole maakohtu väide, et tegemist oli ebatüüpiliste vigastustega. Puudub alus kahelda, et jõulise kätega vehkimise tulemusena võib kontaktis teise inimesega tekkida turse ja punetus kätele. Sellest, et süüdistatav vehkis kätega jõuliselt, annab ilmekalt tunnistust ka kannatanu käel olnud keti purunemine. A kinnitas, et rünnaku intensiivsuse tõttu

tajus ta õlavigastuste valulikkust, kuigi alles hiljem. Tervisekaardil on raviarst tuvastanud vigastuste olemuse, milleks võib olla teise inimese löök, väänamine, hammustus või kriimustus. Randme piirkonna pindmiste haavade osas leidis arst, et tegemist võib olla küünejälgedega. Seega puudub vigastuste tekkemehhanismi kahtluse alla seadmiseks alus. 14. Kuna on tuvastatud seos kannatanu vigastuste ja T.J-i tegevuse vahel, vastab süüdistatava käitumine KarS § 121 lg 1 tunnustele. Tegu on toime pandud avalikus kohas KorS § 54 mõttes ja sellega on rikutud KorS § 55 lg 1 p 1 nõudeid. Kuriteo pani süüdistatav toime kaudse tahtlusega. Vehkides kätega A suunas, tabades tema paremat rannet ja lükates selle eemale ning tabades 3(8) 3

1-16-10326

õlavarsi, pidi süüdistatav vähemalt möönma, et see tegevus tekitab A-le füüsilist valu ning kergemaid kehavigastusi. Seega vastab tema käitumine KarS § 263 lg 1 p 1 tunnustele. 15. A nõudis kuriteoga tekitatud varalise kahju hüvitamist 744 euro 72 sendi suuruses summas.

Kohtuistungil vähendas ta nõuet 680 euro 72 sendini. Kannatanule tuleb hüvitada lõhutud mobiiltelefoni ja käeketi maksumus vastavalt 185 ja 300 euro suuruses summas. Arsti visiitidele ja ravimitele tehtud kulu on samuti põhjendatud, mille tõttu tuleb tsiviilhagi rahuldada 500 euro 72 sendi suuruses summas. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon 16. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T.J-i kaitsja vandeadvokaat A. Vilt, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 17. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui tunnistas T.J-i süüdi KarS § 263

lg 1 p 1 järgi. See otsustus on vastuolus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendiga asjas

nr 3111517. Tuvastatud ei ole ühtegi asjasse mittepuutuvat isikut, kes oleks konflikti pealt näinud või kuulnud. Tunnistaja B ei ole kõrvaline isik. 18. Ringkonnakohtu järeldused on vastuolulised. Kohtuotsuses ei nõustutud väitega, et tegemist oli kannatanu käe eemalelükkamisega. Otsuse järgmises lõigus jõuti aga järeldusele, et T.J lükkas A-d randmest, kuna tema eesmärk oli tõugata kannatanu telefoni hoidev käsi endast

eemale. Seega loeti tõendatuks, et füüsiline kontakt toimus kannatanu käitumise tõttu.

Süüdistatav oli sunnitud enda privaatsuse ja õiguste kaitseks kannatanu käe ära lükkama. Viimast kinnitab ka prokurör, kes jõudis apellatsioonis järeldusele, et käega vehkimise eesmärk

oli filmimise takistamine, mitte kannatanule füüsilise valu või vigastuste tekitamine. Jääb arusaamatuks, missugused tõendid valu või tervisekahjustuste tekitamise tahtlust kinnitavad.

19. Ringkonnakohus piirdus süüdistatava käitumise ja kannatanu vigastuste analüüsimisel üldist laadi selgitustega, kuid jättis tähelepanuta sündmuskoha ning kannatanu ja süüdistatava füüsilise

(tervis, kasv jmt) eripära. Nii jäeti selgitamata, kuidas sai teisel pool letti kätega vehkinud

lühikest kasvu süüdistatav tekitada kannatanu õlavartele muljumisjäljed, punetuse ja turse.

Maakohus leidis õigesti, et kannatanu õlavartel tuvastatud vigastused on ebatüüpilised ja süüdistatav ei saanud neid tekitada. Osa tõendite analüüsimata jätmine ja tõendite vahel tekkinud vastuolude mittekõrvaldamine viis T.J-i põhjendamatu süüditunnistamiseni. 20. Riigikohus on asjas nr 3115013 leidnud, et KarS § 121 koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks

iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. T.J-i tegevuses ei ole tuvastatud KarS § 121 objektiivseid ega subjektiivseid tunnuseid. 21. Tsiviilhagi lahendamisel jättis ringkonnakohus tähelepanuta olulised vastuolud ja menetluslikud puudused tõendite fikseerimisel. Kannatanu ei osanud tsiviilhagi kohta selgitusi anda. Arvestades süüdistatava ja kannatanu suhteid ning väidetavale kuriteole eelnenud sündmuste

käiku,

oli

A-l tõenäoline põhjus näidata toimunud intsidenti tegelikust tõsisemas valguses. 4(8) 4

1-16-10326 Tõenditevahelised vastuolud annavad aluse kahelda kannatanu versiooni õigsuses nii varalise kui ka füüsilise kahju tekkimise osas. Kassatsioonivastus 22. Prokuratuur kassatsioonivastust ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 23. T.J-i süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, s.t avalikus kohas

käitumise üldnõuete rikkumises, kui see on toime pandud vägivallaga. Süüdistuse kohaselt seisnes kasutatud vägivald selles, et T.J püüdis kätega vehkides kannatanut lüüa, tabas teda

korduvalt ja tekitas kannatanu parema käe randmele pindmised haavad ning õlavartele punetused, muljumisjäljed ja turse. Kassatsioonis vaidlustatakse ringkonnakohtu järeldust, mille

kohaselt on süüdistuses kirjeldatud vägivalla kasutamine ja tervisekahjustuste tekitamine tõendatud. Samuti ei nõustu kaitsja seisukohaga, et vägivalla kasutamine vastab praegusel juhul kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele. 24. Kriminaalkolleegium leiab, et kassaatori need väited, millega seatakse kahtluse alla vägivalla

kasutamise ja tervisekahjustuste tekitamise tõendatus, ei vasta kohtuotsustega tuvastatule. Nimelt luges ringkonnakohus tuvastatuks, et T.J lükkas kannatanu paremat kätt ja tekitas

sel viisil tema randmele pindmised haavad. Samuti tegi apellatsioonikohus kindlaks, et süüdistatav vehkis kätega ja tekitas A vasakule ning paremale õlavarrele punetuse ja turse. Sama

moodi on kuriteosündmuse asjaolud tuvastanud maakohus, kes leidis siiski, et rakendatud vägivald oli väheintensiivne ja seetõttu ei saa kannatanule tekitatud tervisekahjustusi pidada

vägivallategudega kaasnevaks tüüpiliseks tagajärjeks. Järelikult on nii maa- kui ka ringkonnakohtu seisukohad kokkulangevad selles, et T.J kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda ja tekitas talle süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustused, millest tingitult tundis A

hiljem ka valu. Erinev on üksnes kohtute õiguslik hinnang küsimuses, kas need tervisekahjustused on rakendatud vägivallale iseloomulikud ehk teisisõnu: kas teoga põhjustatud tagajärge saab süüdistatavale objektiivselt omistada. 25. Lähtudes eeltoodust jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta kassaatori väited, millega seatakse kahtluse alla kannatanule vigastuste tekitamise tõendatus ja leitakse, et ringkonnakohtu otsus on

vigastuste tekkemehhanismi osas vastuoluline. Kõnealuste väidetega taotleb kaitsja uute faktiliste asjaolude tuvastamist, kuid kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonimenetluses saab ja tuleb hinnata esmajoones ringkonnakohtu selliste järelduste põhjendatust, mis puudutavad teo objektiivset

omistamist, kehalise väärkohtlemise koosseisu subjektiivsete tunnuste täitmist ja kuriteo kvalifikatsiooni.

26. Ringkonnakohus märkis põhjendatult, et süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk

teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka

karistusõiguslikus mõttes (senises praktikas käsitletud olukordade kohta vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2013. a otsus asjas nr 3112313, p 6 ja 2. novembri 2015. a otsus

asjas nr 3118515, p 12). Kriminaalkolleegium selgitab, et teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu

tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang 5(8) 5

1-16-10326

nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist (täpsemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 266 jj). 27. Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha

vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui

valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn

sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab

karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

24. mai 2013. a otsus asjas nr 3115013, p 12 ja 4. mai 2015. a otsus asjas nr 3112915,

p 11.3). Praeguse kohtuasja põhiküsimusena tulebki otsustada, kas süüdistuses kirjeldatud

käitumine on nn piiripealne juhtum, mille puhul on võimalik karistusõigusliku sekkumise

vajadust eitada, või tuleb kõneleda sellise intensiivsusega vägivalla kasutamisest, millega üldjuhul kaasneb tervisekahjustus või valuaisting.

28. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi pidi ringkonnakohus maakohtu õigeksmõistva

otsuse tühistamise ja T.J-i süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid

kohtu eksliku järelduseni, et koosseisupärase teoga põhjustatud tagajärg pole süüdistatavale objektiivselt omistatav. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2015. a otsus asjas nr 31110015, p 15). Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohus on osutatud nõuet järginud. 29. Apellatsioonikohus nõustus valdavas osas maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, kuid

leidis, et tunnistaja B ütluste tähelepanuta jätmist saab käsitada veana, mis viis alusetult süüdistatava õigeksmõistmiseni. B puhul on tegemist tunnistajaga, kes viibis sündmuskohal ja

nägi toimunut pealt. Muu hulgas andis ta ütlusi, milles kirjeldas T.J-i käitumist kui

kontrollimatut. Sellisest käitumisest johtuvalt pidi tunnistaja süüdistatavat selja tagant kinni

hoides füüsiliselt takistama, et teda kannatanust eemal hoida. Tunnistaja möönis sedagi, et

kannatanu võis saada süüdistatavaga toimunud füüsilise kontakti käigus vigastusi. Kriminaalkolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et nii selle tunnistaja ütluste kui ka teiste tõendite põhjal kujuneva välise teopildi põhjal ei saa nõustuda kaitseversiooniga, mille kohaselt

lükkas süüdistatav pelgalt kannatanu käe endast eemale ja et tegemist oli väheintensiivse

füüsilise kontaktiga, millega põhjustati A-le ainult ebamugavust. Vastupidiselt on kindlaks tehtud objektiivselt valuaistinguid tekitanud tervisekahjustuste põhjustamine.

30. Samuti käsitles ringkonnakohus kriitiliselt maakohtu järeldust, mille kohaselt on kannatanu

tervisekahjustuste puhul tegemist kätega vehkimise tulemusena tekkinud ebatüüpilise

tagajärjega. Vaidlustatud otsuses tõdeti, et rakendatud vägivalla intensiivsusest annavad tunnistust eeskätt vahetu kõrvalseisja, s.t B ütlused, kes muu hulgas möönis sellega vigastuste

tekkimise võimalikkust, kuid ka dokumentaalsed tõendid, mis kajastavad seda, kuidas

süüdistatav kannatanut ründas ja kaupluses laamendas (nt patrullilehele lisatud fotod

sündmuskohast ja asitõendi vaatluse protokoll Häirekeskusele tehtud kõnesalvestisest). Vägivalla intensiivsust kinnitab samuti tõsiasi, et ründe käigus purunes A käel olnud kett ja kannatanu tundis pärast rünnakut õlavartel olnud vigastuste tõttu valu. Seetõttu ei saa praegusel juhul rääkida olukorrast, kus isikutevahelise füüsilise kontakti põhjal tuleks karistusõiguslikult

relevantse valu ja tervisekahjustuste tekkimise võimalikkust eitada. Kuna süüdistatav pidi selliselt käitudes võimalikuks pidama, et põhjustab kannatanule tervisekahjustuse või valu, ja 6(8) 6

1-16-10326 tuvastatu kohaselt kahtluseta ta seda ka möönis, võimaldab eelnev tõdeda, et T.J-i tegevuses on õigesti kindlaks tehtud kehalise väärkohtlemise objektiivsed ning subjektiivsed tunnused. 31. Küll märgib kassaator põhjendatult, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei saa käsitada avaliku korra rikkumisena KarS § 263 lg 1 p 1 mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et isiku teo

kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 ps 1 või 2

nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt 2. juuni 2017. a otsus asjas nr 3111517, p 24). Kuigi vaidlus puudub selle üle, et T.J tegutses avalikus kohas KorS § 54

mõttes, ei sisalda süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu otsus viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda ta enda teoga häiris või ohustas. Sellel põhjusel tuleb

ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumine

KarS § 121 lgs 1 sätestatud kuriteona, jättes ringkonnakohtu otsusega mõistetud karistuse muutmata. Tegemist on lubatava muudatusega süüdistuse kvalifikatsioonis, sest T.J on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Samuti ei raskenda see muudatus süüdistatava olukorda. 32. Tsiviilhagisse puutuvad kassaatori väited ei anna samuti ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks

alust. Apellatsioonikohus on tsiviilhagis esitatud varalise kahju nõude osalist rahuldamist veenvalt ja tõenditega seostatult põhjendanud ning vastanud kaitsjale, miks tema argumendid ei võimalda tsiviilhagi rahuldamata jätta. Võttes arvesse, et Riigikohtu otsuse tulemusena ei kaasne T.J-i õigeksmõistmist, pole KrMS § 181 lg 1 kohaselt ühtlasi vajalik analüüsida kassaatori etteheiteid, mis puudutavad valitud kaitsjale kohtueelsel uurimisel ja maakohtus makstud tasu osalise hüvitamata jätmise põhjendatust. 33. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 7 ning § 362 pst 1, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2017. a otsuse osas, millega T.J tunnistati süüdi KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, tunnistab ta süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja jätab muus osas, sh süüdistatava karistamises, ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 34. Kassaator on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada T.J-ile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 594 eurot, sh käibemaks 99 eurot. Taotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt on ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 4,5 tundi. Õigusteenuse tunnihind on taotluse kohaselt 110 eurot, millele lisandub käibemaks. 35. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 ps 7 märgitud lahendi, peab riik KrMS § 186 lg 1 järgi

süüdistatavale hüvitama kassatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub

menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas

võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. märtsi 2016. a otsus asjas nr 311616, p 36). 36. Kassatsioon rahuldatakse osas, mis puudutab T.J-ile süüks arvatud kuriteo kvalifitseerimist. Ülejäänud kassatsiooni väited ei ole põhjendatud. Pidades silmas eelöeldut ja võttes arvesse kriminaalasja keerukust ning mahtu, loeb kriminaalkolleegium hüvitatavaks mõistliku suurusega tasuks kaitsja kahele töötunnile vastava summa, s.o 264 eurot, sh käibemaks 44 eurot. 7(8) 7

1-16-10326 (allkirjastatud digitaalselt) 8(8) 8