2-16-112089/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-16-112089 Tsiviilasi AS PlusPlus Capital hagi Pilvi Kuldsepa vastu 2370,44 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 2479,89 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu 20. detsembri 2016 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS PlusPlus Capital apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): AS PlusPlus Capital, rk 11919806; esindaja Tarvo Ilves Vastustaja (kostja): Pilvi Kuldsepp, rk XXXX

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 20. detsembri 2016 otsuse resolutsioon muutmata. 2. Muuta Tartu Maakohtu 20. detsembri 2016 otsuse põhjendusi. 3. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 4. Jätta menetluskulud aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

2

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 1. AS PlusPlus Capital (hageja) esitas 22. augustil 2016 hagi Pilvi Kuldsepa (kostja) vastu. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevuse 2050,02 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 622,39 eurot ja lisanduva viivise. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 13.04.2011 võla tasumise kokkuleppe nr 22490339. Kokkuleppe sõlmimise hetkel omas hageja kostja vastu 2341,65 euro suurust nõuet (põhivõlgnevus 1721,13 eurot ja kõrvalnõuded 626,52 eurot). Kostja kohustus perioodil 25.04.2011 kuni 25.12.2011 tasuma võlgnevuse katteks igas kuus 15 eurot; kokku 9 kuu jooksul 135 eurot. Pärast selle perioodi lõppemist pidid pooled sõlmima uue võla tasumise kokkuleppe. Kostja keeldus sellest ja jätkas igakuiselt tasumist erinevas suuruses osamaksetega. Kuna kostja keeldus uut maksegraafikut sõlmimast, muutus alates 26.12.2011 kogu võlgnevuse jääk sissenõutavaks. Kostja poolt 9 kuu jooksul tasutud 164,88 eurot arvestas hageja enne kokkuleppe sõlmimist sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuete katteks. Hageja arvestas viiviseid alates 26.12.2011 esialgselt põhisumma võlgnevuselt 1721,13 eurot. Kuna kostja on alates 26.12.2011 tasunud võlgnevuse katteks 353,06 eurot, siis on võla tasumise kokkuleppest tuleneva põhivõlgnevuse jääk 1368,07 eurot (1721,13 – 353,06 = 1368,07), kõrvalkohustuste jääk 461,64 eurot (626,52 – 164,88 = 461,64) ja hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 540,73 eurot. Hageja nõue kostja vastu ei ole aegunud, kuna kostja on nõuet tasunud perioodil 09.05.2011 kuni 05.09.2014. 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja märkis, et on nõuet tasunud ja palus hagejalt dokumente, millest nähtub, kui palju nõuet on tasutud. Hageja dokumente ei esitanud. MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus jättis 21. detsembri 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et selleks, et teha kindlaks, kas hagejal on kostja vastu 13.04.2011 võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue ning kas kogu võlgnevuse jääk on alates 26.12.2011 muutunud sissenõutavaks, tuleb poolte tahteavaldusi ja kokkulepet VÕS § 29 järgi tõlgendada. Tahte väljaselgitamise lähtealuseks on lepingus kokkulepitu sisu ja selle sõnastus (tekst), mis

3

väljendavad reeglina kõige täpsemini poolte tegelikku tahet. Samuti tuleb hinnata kokkuleppe sõlmimise põhjust, eesmärki, poolte huve. Vaidlusalusest kokkuleppest nähtub, et hagejal on kostja vastu 2341,65 euro suurune nõue (p 1.1), mis on saadud esialgselt võlausaldajalt Danske Bank A/S Eesti filiaalilt (Sampo Pank) loovutuse teel ning mis tuleneb esialgse võlausaldaja ja kostja vahel 31.10.2005 sõlmitud limiidilepingu ja arvelduskrediidilepingu rikkumisest (p 1.2). Kokkuleppe p 2.1 kohaselt on kostja perioodil 25.04.2011 kuni 25.12.2011 kohustunud nõude katteks tasuma 15 eurot ning pärast eelnimetatud perioodi lõppemist lepivad pooled kokku ülejäänud võla tasumises. Hageja on nii hagiavalduses (nõude asjaolud kolmas lõik) kui nõude täpsustuses (p-d 1 ja 5) kinnitanud, et kostja tasus kokkuleppe p-s 2.1 märgitud summad. Maakohtu hinnangul kinnitas hageja sellega kokkuleppe p 2.2 järgi, et kokkuleppest tulenevad kostja kohustused hageja ees on täidetud ja hageja ei oma kostja vastu kokkuleppe p-s 1.2 toodud alusdokumentidest tulenevaid lisanõudeid. Kokkuleppest nähtuvalt on pooled kokku leppinud ka kokkuleppe rikkumise tagajärgedes. Kokkuleppe p 3.1 kohaselt juhul, kui kostja ei täida p-s 2.1 ja lisas nr 1 sätestatud maksetingimusi tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub p-s 1.1 nimetatud summa tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kokkuleppe p 3.2 järgi on kokkuleppe rikkumise korral kostja kohustunud hagejale tasuma viivist 0,3% päevas nõude tasumata osalt rikkumisele järgnevast päevast. Hageja ei ole hagiavalduses ega hagi täpsustuses kokkuleppe p 3.1 rikkumisele tuginenud. Kokkuleppest ei tulene, et kokkulepitud summade (9 kuu jooksul 135 eurot) tasumisel, kuid uue kokkuleppe mittesõlmimisel muutuks kogu võlgnevuse tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Hageja jäi 14.11.2016 nõude täpsustuses selle juurde, et nõue kostja vastu tuleneb 13.04.2011 võla tasumise kokkuleppest. Hageja väitel on kostja kokkuleppe p-s 2.1 toodud summad (9 kuu jooksul 164,88 eurot 135 euro asemel) tasunud, mistõttu tuleb kokkuleppe p 2.2 järgi lugeda 13.04.2011 võla tasumise kokkuleppest tulenevad kostja kohustused hageja ees täidetuks. Pooled ei ole kokku leppinud tagajärgi juhuks, kui summad küll tasutakse, kuid uut võla tasumise kokkulepet ei sõlmita. Maakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et hagejal on kostja vastu 13.04.2011 võla tasumise kokkuleppest tulenev nõue, mis alates 26.12.2011 muutus kogu võlgnevuse jäägi osas sissenõutavaks. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Maakohus märkis, et kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ei ole maakohtu otsusest üheselt arusaadav, kas kohus tuvastas, et hagiavalduses toodud nõue maakohtu hinnangul puudus või ei olnud see sissenõutavaks muutunud.

4

Maakohtu otsus on üllatuslik, sest kostja ei tõendanud, et ta on nõude tasunud ja ei põhjendanud, miks ta ei kasutanud võimalust sõlmida maksegraafik. Hageja selgitas 14.11.2016 esitatud vastuses kohtumäärusele nõuet ning selle sissenõutavust. Hageja tõi välja, et koguvõlgnevusest 2341,65 eurost tasus võlgnik ainult 164,88 eurot. Tasumata jäi 2176,77 eurot. See nõue oli juba muutunud sissenõutavaks. Hageja hinnangul on ebaselge, miks maakohus luges nõude täidetuks ja leidis, et nõue ei olnud sissenõutavaks muutnud. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 20. detsembri 2016 otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 7. Hageja tugines hagiavalduses asjaolule, et kostja rikkus poolte vahel sõlmitud võla tasumise kokkuleppe (tl 19) punkti 2.1. osas, mis sätestas, et pooled lepivad uuesti kokku võla tasumises pärast perioodi 25.04.2011-25.12.2011 lõppemist. Maakohus jättis tuvastamata, kas kostja rikkus kokkulepet hageja viidatud osas. Seetõttu tuvastab ringkonnakohus selle asjaolu TsMS § 652 lg 3 p 1 kohaselt ise. 8. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus kohustust leppida uuesti kokku võla tasumises (kokkuleppe p 2.1, tl 19). TsMS § 230 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja tugines lepingurikkumisele, pidi hageja tõendama, et kostja keeldus sõlmimast uut võla tasumise kokkulepet. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et kostja keeldus kokkulepet sõlmimast. Leping paneb kokkuleppe sõlmimise kohustuse mõlemale lepingupoolele, mistõttu ei saa kostjat käsitleda lepingu rikkujana ainuüksi seetõttu, et leping on sõlmimata. Järelikult ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus lepingu punkti 2.1, mille kohaselt pidid pooled uue kokkuleppe sõlmima. 9. Ringkonnakohus märgib, et lepingu p 2.1. ei määratle uue võla tasumise kokkuleppe sisu. Seetõttu eeldab uue kokkuleppe sõlmimine läbirääkimisi ja mõlemapoolseid tahteavaldusi. Kui pooled ei ole uut kokkulepet sõlminud lepingu p 2.1. mõttes, võib eeldada eelneva kokkuleppe jätkumist. Seda kinnitab muuhulgas asjaolu, et kostja jätkas lepingu p 1.1. kohaste maksete tegemist ka pärast uue kokkuleppe sõlmimise tähtaja saabumist (tl 49-52) ja hageja määratud isik võttis tehtud maksed vastu. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et eelneva kokkuleppe jätkumise eeldus ei tähenda siiski seda, et lepingu punktist 2.1. tulenev kohustus uus kokkulepe sõlmida oleks lõppenud. 10. Hageja heidab maakohtule ette, et otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas hagejal nõue puudus või ei olnud see muutunud sissenõutavaks. Ringkonnakohus on seisukohal, et nõue ei olnud täies ulatuses sissenõutavaks muutunud, kuna kokkuleppe rikkumine ei olnud tõendatud (otsuse p 8) ja ringkonnakohus eeldab, et varasem kokkulepe jätkus (otsuse p 9). Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda ka hageja väide, et maakohtu otsus oli üllatuslik seetõttu, et kostja ei tõendanud, et ta on nõude tasunud ja ei põhjendanud, miks ta ei kasutanud võimalust sõlmida maksegraafik.

5

Kuna hageja ei tõendanud, et ta oleks kostjale teinud ettepaneku uue maksegraafiku sõlmimiseks, ei pidanudki kostja tõendama, miks ta selle sõlmimise võimalust ei kasutanud. Eeltoodud hageja väide ei muuda maakohtu otsust üllatuslikuks. Hagejat esindas maakohtus õigusteadmistega esindaja, kes maakohtu korraldusel koostas korrigeeritud nõuetega hagi ja vähendas nõuet (lk 63). Ringkonnakohus leiab, et kuna professionaalset krediidiandjat esindas maakohtus õigusteadmistega esindaja, siis ei ole maakohtu poolt oluline menetlusnormi rikkumine see, et maakohus ei selgitanud hagejale tõendamiskoormist. Ringkonnakohus märgib, et ka apellatsioonkaebuses jaotab apellant tõendamiskoormise valesti, kui märgib, et kostja pidi tõendama, miks ta maksegraafikut ei sõlminud.

11. Ringkonnakohus jätab menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja Kai Kullerkupp Andra Pärsimägi