1-17-1432/83 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-1432

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.oktoobril 2017.a Tallinn Kohtuasja number 1-17-1432 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Meelika Aava ja

Ivi Kesküla

Kohtuistungi sekr

etär Kea Lemming Kohtuasi

L.J süüdistuses KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 30.juuni 2017.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad de Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Süüdistatava L.J kaitsja Harry Ots

P

rokurör Indrek Kalda

Süüdistatav

L.J isikukood: XXX elukoht: , Eesti ; XXX Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel;

töökoht XXX OÜ ja XXX

OÜ, varem karistamata

Kaitsja Harry Ots

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 30.juuni 2017.a kohtuotsus L.J suhtes muutmata.

Kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata.

Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule otsuse avalikult kirjalikult 30 päeva jooksul alates teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

2(11)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maakohtu kohtuotsusega menetluses tunnistati L.J 291 Pärnu üld süüdi KarS § järgi ja ngistus 1 aastat 3 kuud. L.J mõisteti karistuseks va tunnistati süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus tunnistati süüdi KarS § järgi 6 kuud. L.J 120 lg 1

ja vangistus 4 kuud. alusel suurendati L.J-ile mõisteti karistuseks KarS § 64 lg 1 mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning mõisteti liitkaristuseks 1 aasta 6 kuud vangistust.

Kohaldati KarS § 74, 75 sätteid 24 kuulise katseajaga.KarS § 291 järgi AS suhtes võimuliialduses mõisteti L.J õigeks.

Sama otsusega mõisteti välja menetluskulud sundraha 705 eurot. Kriminaalmenetluse kulud tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest arvates 30 päeva jooksul.

2. L.J et - tunnistati süüdi selles, tema ähvardas 20.01.2016 ajavahemikul kell 22.00

23.00 Haapsalu linnas Surnuaia tänaval tapmisega, öeldes talle, et viib ta alaealist

KP surnuaeda ja matab maha, samuti, et paneb ta rekka kasti ja viib karjääri, milliste ähvarduse täideviimist oli KP-l reaalne alus karta.

Sellise tegevusega pani L.J toime tapmisega ähvardamise, s.o KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.1

Peale selle tunnistati L.J süüdi selles, et tema võttis 20.01.2016 ajavahemikul kell 22.00- - as 23.00 Haapsalu linnas Surnuaia tänaval alaealisel KP l käega ümber kaela kinni, vään teda kaelast ning seejärel talutas ta vasakust õlavarrest käega kinni hoides Haapsalus Tallinna mnt ja Lihula mnt ristmikule, kus andis üle sinna kutsutud politseipatrullile.

Sellise tahtliku tegevusega tekitas ta kannatanule füüsilist valu ja lühemaajalise tervisekahjustuse -

hematoomid vasaku käe õlavarrel.

Sellise tegevusega pani L.J toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitanud kehalise väärkohtlemise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2.2 L.J tunnistati süüdi selles, et tema töötas Lääne Prefektuuri Haapsalu politseijaoskonna patrulltalituse patrullpolitseinikuna, kelle tööülesanneteks olid vastavalt ametijuhendi p-dele 2 ja 3 täita patrulltegevuse korrast tulenevaid ülesandeid, menetleda

väärtegusid, ennetada ja tõkestada väärtegusid, teenindada väljakutseid ja teostada järelevalvet avalikus kohas käitumise nõuete üle. L.J, täites võimuesindaja ülesandeid ja olles seega ametiisik KarS § 288 mõistes, pani toime võimuliialduse, mis seisnes selles, et tema,

12.03.2016 ajavahemikul kell 00.00-01.00, olles graafikujärgses teenistuses

patrullpolitseinikuna, pidades kinni Lääne maakonnas Haapsalu linnas Posti tn 2 asuva Haapsalu postimaja aiaga piiratud hoovis seal territooriumil ebaseaduslikult viibinud ja trepi alla peitu pugenud alaealisi – korrakaitseseaduse (edaspidi KorS) § 15 lg 1 kohaselt avaliku

korra eest vastutavaid isikuid, , ja AS AM KT, kasutas põhjendamatut ja ebaseaduslikku jõudu.

Esiteks lõi L.J jalaga trepi all lamavat jalaga keha piirkonda, tekitades oma AM tegevusega -

AM le füüsilist valu. Sellise tegevusega rikkus L.J Korrakaitseseaduse (KorS) § 9 nõudeid. Samuti rikkus

L.J Korrakaitseseaduse § 76 lg 1 sätteid. Korrakaitseseaduse § 76 lg 2 kohaselt on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine

ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.

3(11)

Sellise tegevusega pani L.J toime ametiisiku poolt füüsilise jõu ebaseadusliku kasutamise, s.o võimuliialduse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 291 järgi.

2.3 Õigeks mõisteti L.J KarS § 291 järgi selles, et p jalaga löömist lii eale

AM kus L.J teisele poole treppi, kus püüdis jalaga lüüa trepi all lamavat , kuid viimasel õnnestus AS

ennast eest ära keerata ning L.J jäi tema tahtest olenemata löömine lõpule AS

viimata. Seejärel haaras ta t kinni, tõmbas viimase trepi alt välja, hakkas teda AS-l riietes raputama ja lõi ühe korra käega le näo vasakule poolele millise tegevusega tekitas AS- AS-le

füüsilist valu ja tervisekahjustused – paremal küljel marrastused ja valulikkuse nimetatud

piirkonnas.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioon id id ringkonnaprokurör Indrek Kalda ja süüdistatava L.J kaitsja Harry Ots.

3.1 Ringkonnaprokurör taotleb tühistada Pärnu Maakohtu otsus osaliselt L.J õigeksmõistmise osas KarS § 291 järgi ning mõista L.J süüdi löömises KarS § 291 AS järgi. Selles osas mis puudutab L.J poolt trepi alt välja tõmbamist ja füüsilise valu AS

ja tervisekahjustuseparemal küljel marrastuste ja valulikkuse tekitamist nimetatud piirkonnas, apellatsiooni esitatud ei ole. KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi L.J süüdimõistmise osas prokurör otsust ei vaidlusta. Prokurör vaidlustab le käega maakohtu otsust selles osas, mis puudutab L.J-i poole - AS

näkku löömist, milles mõistis kohus L.J-i õigeks. süüdistatava Apellant leiab, et õigeksmõistmine selles süüdistuse osas ei ole kohtuotsuses piisavalt põhjendatud, tõendeid on hinnatud ebaõigesti, mis viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Prokuratuur leiab erinevalt maakohtust, et kohtule esitatud tõendite kogumist tulenevalt saab asuda seisukohale, et L.J lõi käega kannatanu näkku. aakohus hindas ebaõigesti AS M

turvakaamera salvestuselt nähtavat L.J-i tegevust ei käsitlenud kohtuotsuse ning s

nimetatud tõendit piisava põhjalikkusega ja on märkinud otsusesse üksnes oma lühida hinnangu, et ei ole üheselt tuvastatav, et L.J lõi näkku. AS

Apellandi hinnangul on sealt näha see, et L.J lööb käega näkku. Samale AS seisukohale on asunud salvestust vaadelnud uurija vaatluse protokollis. Salvestuselt on näha

see, et L.J mitte lihtsalt ei kanguta trepi alt kedagi välja, vaid teeb ka löögiliigutuse

ühe poisi suunas. alvestuselt näha kella 05.25 ajal, et L.J teeb parema käega S

löögiliigutuse näo suunas. Kui salvestust korduvalt ja tähelepanelikult vaadata, siis on AS

sealt tuvastatav kiire just parema käe liigutus kannatanu suunas, mis pidi olema AS

kirjeldatud löök näkku, mitte mingi muu liigutu ütluste kohaselt lõi L.J s. Kannatanu

AS teda näkku ja ta sai sellest ka valu. Löömise puhul tuleks valu saamist ka eeldada isegi

siis, kui sellele ei järgnenud nähtavaid tervisekahjustusi. KarS § 121 kommentaar 4.1 ja 4.2

kohaselt on löömine juba olemuslikult piisava intensiivsuse juures valu tekitav. Rusikaga löömisest on rääkinud ka SA Läänemaa Haiglas, mille patsiendikaardile on märgitud, et AS

patsiendi sõnul löödi teda öösel rusikaga vasaku silma alla. Samuti rääkis löömisest AS järgmisel päeval kannatanu le, kes on ka sellest rääkinud. Tema AM KS -le, samuti oma emale - hinnangul rääkis poeg tõtt ja on samamoodi rääkinud ka hiljem neist sündmustest. rääkis

AS sellest järgmisel päeval ka tu le, et L.J oli löönud teda näkku. nnistaja - KT

3.2 Süüdistatav taotleb maakohtu otsuse tühistamist L.J süüdimõistmises osas a kaitsja KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1, § 291 järgi ja õigeksmõistva otsuse tegemist KarS § 120 lg 1, §

121 l . ole vaidlustanud. g 1, § 291 järgi KarS § 291 õigeksmõistmise osas kaitsja otsust ei 3.3 Esimese astme kohus on asunud seisukohale, et

KP tapmisega ähvardamine (KarS § 120 lg 1) on leidnud tõendamist ütlustega, et L.J ähvardas te KP da viia surnuaeda ja maha

4(11) matta ning panna rekka kasti ja viia karjääri. Rohkem tõendeid tapmisega ähvardamise kohta

kriminaalasja materjalides ei ole. Esimese astme kohus on asunud seisukohale, et kehaline KP väärkohtlemine (KarS § 121 lg 1) on leidnud tõendamist ütlustega, et L.J tekitas KP talle kinnipidamisel vasakule käsivarrele sinikad. Rohkem tõendeid kehalise väärkohtlemise

kohta kriminaalasja materjalides ei ole. Kui

KP oleks tapmisega ähvardatud ja talle oleks

tekitatud valu politseitöötaja L.J poolt, siis ta oleks ka koheselt sellest avaldanud autojuhtidele, politseipatrullile või politseijaoskonnas viibinud politseinikele. Seda ta teinud ei

ole, kuna sellised sündmused ei leidnud aset. tõepärane, et Samuti ei ole usutav ja

politseitöötaja L.J , pidades kinni avaliku korra rikkuja KP ja pannes kinnipidamise

käigus viimase suhtes toime kaks kuritegu ning seejärgselt ise toimetab KP tunnistajate ja politseinike juurde, et viimane saaks teda

toimepandud kuritegudes süüdistada.

3.4 kohus on asunud seisukohale, et L.J Apellant on süüdi mõistetud KarS § 291 järgi ning

poolt

, AM jalaga löömine keha piirkonda on leidnud tõendamist kannatanu AM kannatanu tunnistaja

AS ja KT ütlustega ja G4S turvakaamera salvestustega.

Esimese astme kohus on apellandi õigeks mõistnud kannatanu jalaga löömise katses, AS näkku löömises, marrastuste tekitamises parema külje piirkonda ja raputamises (KarS § 291),

kuna kohus leidis (kohtuotsus lehekülg 12 esimene lõik), et kannatanu ütlused ei ole AS usaldusväärsed.

Kohtus on leidnud tõendamist, et kannatanu AS KT ja tunnistaja on andnud teadvalt

valeütlusi L.J viibimise kohta 12.03.2016 politseiautos ja et L.J oleks neid ähvardanud surnuaeda viia ja maha matta ning panna rekka kasti ja viia karjääri. Kohus ei saa

tugineda süüdimõistva otsuse korral isikute ( ) ütlustele, kelle ütlused ei ole AS KT ja usaldusv

äärsed. Vaatamata asjaolule, et kohus on möönnud (kohtuotsus lehekülg 12 kolmas lõik), et salvestis on äärmiselt halva kvaliteediga, on kohus asunud seisukohale, et salvestiselt on näha, et L.J teeb jalaga löömise liigutuse. Apellant leiab, et antud kohtu seisukoht on ebaõige, kuna mingitki jalaga löömise liigutust videosalvestiselt näha ei ole ja ei saagi olla, kuna seda ei ole toimunud.

Apellant leiab, et esimese a K stme kohus jättis asjatundja ütlused tõendikogumist alusetult välja. ja on kohtuistungil (09.05.2017 kohtuistuistungi protokoll lehekülg 4 esimene Asjatund lõik) andnud üheselt mõistetava seisukoha, et nii madala trepi all olevat isikut ei ole võimalik jalaga lüüa. Juhul kui L.J oleks kannatanut

oleks viimane sellest avaldanud kas AM jalaga löönud,

sündmuskohal, või politseiautos või politseijaoskonnas politseitöötajatele. Seda ta teinud ei ole, kuna sellist sündmust ei leidnud aset. Ei ole usutav ja tõepärane, et politseitöötaja L.J

ca 10 kolleegi juuresole

kul lööks jalaga alaealist isikut.

3.5 Esimese astme kohus on küll oma otsuses esimesena (kohtuotsus lehekülg 3 esimene lõik)

andnud hinnangu kaitse seisukohale, et kannatanute , ning ning tunnistaja

AS AM KP KT ütlused ei ole usaldusväärsed, kuid on käsitlenud seda ühekülgselt, kui on leidnud, et kaitsja tugineb siin ainult isikute varasematele õigusrikkumistele. Kaitsja ei ole mitteusaldusväärsust

põhistanud ainult nende isikute varasemate korduvate avaliku korra rikkumistega, vaid toonud kohtuistungil välja nende isikute poolt antud ütlustes esinenud vastuolud ja valed ning seda isegi täpselt ühes sõnastuses, mida saavad teha ainult isikud, kes on selles varasemalt kokku leppinud.

4. Ringk atav toetas kaitsja apellatsiooni. onnakohtu istungil süüdist Kaitsja jäi apellatsioonis

toodu juurde.

Prokurör ei toetanud kaitsja apellatsiooni ja taotles jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

5(11)

Prokurör taotles kohtuotsuse tühistamist ng jäi osaliselt apellatsioonis toodud motiividel ni apellatsioonis toodu juurde.

Kaitsja ja süüdistatav ei toetanud prokuröri apellatsiooni ja taotlesid jätta prokuröri

apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. esitatud apellatsioonide Kohtukolleegium, tutvunud käesoleva kohtuasja materjalide ja väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled asub alljärgnevale seisukohale.

,

5.1 Esitatud apellatsioonides taotlevad apellandid maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist.

Kohtukolleegium stu apellatsioonide ei nõu järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid

kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. maakohtu poolt hinnatud tõendite Kaitsja taotleb ümberhindamist ning õigeksmõistva otsuse tegemist, prokurör süüdimõistva otsuse tegemist.

Asjaolu, et kaitsja ja prokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud

järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on

korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu

korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3- 1-1-4-07). Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet

ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on

piisavad (lk 189- . Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uu 194 pöördel) esti tõendite analüüsi korrata

ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses juhib tähelepanu ka

nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite

esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr

3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid

järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis

kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.

5.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses

sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud,

mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.

6(11) 6. Esitatud apellatsioonis taotleb prokurör L.J-i süüdimõistmist temale inkrimineeritud kuriteos KarS

§ 291 järgi AS löömises. Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul maakohtule alust ette heita järelduste ei ole

meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite

hindamise põhimõtteid, s.o hinnata tõendeid kogumis ning ei ole teinud seda valikuliselt.

Maakohus ei ole esitatud tõendeid jätnud tähelepanuta. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee.

6.1 Maakohus on põhjendanud miks ta ei pea kannatanu ütlusi tema näkku löömise osas AS

L.J-i poolt usaldusväärseks (lk 192 pöördel 193 pöördel). - Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just esitatud versiooni. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on kannatanu ütlusi ja prokuröri

põhjendatult ütlused asunud seisukohale, et kannatanu

AS selle kohta, et L.J teda

näkku lõi, mille tagajärjel tekkis põsele paistetus ei ole usaldusväärsed ega kooskõlas teiste kohtuistungil uuritu

d tõenditega.

6.2 Prokurör on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et

kannatanu

AS ütlused osas, mis puudutavad tema näkku löömist L.J-i poolt ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud kannatanu ütlused ebausaldusväärseks, mingeid AS

argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on prokurör maakohtu sellekohase

argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale.

6.3 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid , mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et ei ole üheselt , sh salvestist tuvastatav, et süüdista näkku lõi. Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tav L.J

AS tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud õigeksmõistvat otsust , vaid maakohus on otsuse järeldustes t oletustele oetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile.

6.4 KrMS § 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka 63 lg teabetalletust ehk salvestust.

Salvestise sisu on kohtueelses menetluses tõendina nõuetekohaselt vormistatud asitõendi

vaatlusprotokollis. Kolleegium asub seisukohale, et G4S turvakaamera salvestise puhul on tõendina käsitletav just selle käsitlemine tehniline teabesalvestus ning selle salvestise hilisem kirjalik fikseerimine asitõendi vaatlusprotokollis aitab täiendavalt hinnata videosalvestise sisu. Kirjalik protokoll aitab paremini jälgida/analüüsida salvestust nt juhul, kui see on heliliselt või pildiliselt halva kvaliteediga. Esmane tõend ö vahetu tõend non siiski turvakaamera salvestus ja mille kirjaliku fikseerimisel saab seega omistada vaid vaatlusprotokoll on tuletatud tõend,

sekundaarse tähenduse. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis märkinud, et

protokoll, olles vaid abistava funktsiooniga tõendi hindamisel, ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks (vt nr 3-1-1-110-04). Seega tuleb salvestisest tehtud

kirjalikule protokollile eelistada selle vahetut vaatamist kohtuistungil ning sellest järelduse

tegemist. Seda enam, et arutatavas asjas on tekkinud vaidlus salvestise sisu ja selle pr Kui ilmneb mingi vastuolu protokollis ja sellele lisatud salvestises otokollilise kajastuse üle.

kajastatu vahel, siis lähtudes KrMS § 63 lg s 1 sätestatust on kohus õigustatud käsitama - iseseisvate tõenditena nii protokolli kui sellele lisatud salvestist ja hindama neid kahte enda siseveendumusest lähtuvalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend nr 3-1-1-21-09). Nii

7(11)

on maakohus ka toiminud. Kolleegium vaatles kohtuistungil vahetult kohtule esitatud G4S turvakaamera salvestist CD plaadil ning leiab sarnaselt maakohtuga, et käesoleval juhul ei ole üheselt tuvastatav, et süüdistatav L.J lõi näkku. AS

6.5 Prokuröri apellatsioonis toodule, et löömist L.J-i AS poolt kinnitavad ka kannatanu AM KS KT AS ja ja tunnistaja , kellele järgmisel päeval löömisest rääkis, märgib kolleegium järgmist. Prokurör on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-

73-

15 p 11 märgitu, mille kohaselt ei ole kohtutel alust käsitada iseseisva tõendina

tunnistajate (kannatanute) ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel. Seda põhjusel, et ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu, s.t olukorda, kus alaealise kannatanu ütlusi ei oleks võimalik uurida kohtuliku arutamise käigus.

Kuna maakohtus uuriti vahetut tõendiallikat ehk ristküsitleti kannatanut AS, ei olnud ega ole ka praegu alust tugineda sama teabe osas n- , ja

ö vahendlike tunnistajate ütlustele. AM KS KT a ka KrMS 66 lg 2 ntud ütlused ei ole tõendiks § 1 p 2 alusel, kuna neist ei nähtu, et kannatanu AS AM KS KT kirjeldas vahetult enne rääkimist tajutud asjaolusid ja oli tajutu mõju all. , ja

ütlused äsitatavad vaid kaudse tõendina ning neid ütlusi saab käsitleda on sel juhul k

kannatanu

AS antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks, mitte tugineda

neile ütlustele tõendamiseseme asjaolude osas. ärkis juba eelnevalt, et Kolleegium m apellatsioonis ei ole prokurör tõstatanud küsimust, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud

kannatanu

taotleta AS ütlused osaliselt ebausaldusväärseks. Samuti ei prokuröri

apellatsioonis, et apellatsioonimenetluses tuleks kannatanu

uuesti analüüsida AS ütluste

usaldusväärsust . Seetõttu ei analüüsi ning anda kolleegiumil omapoolne hinnang neile kolleegium , ja

ontrollimiseks AM KS KT ütlusi kannatanu AS antud ütluste usaldusväärsuse k

ja hindamiseks, kuivõrd apellant apellatsioonis sellist maakohtu järeldust ei vaidlusta ning usaldusväärsuse küsimust ei tõstata.

6.6 Kohtukolleegium leiab kokkuvõtvalt, et prokuröri apellatsioonis väidete pinnalt ei toodud ole võimalik le õigeksmõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja ida veenvaid argumente maakohtu L.J-i suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks temale esitatud süüdistuses KarS §

291 järgi löömises

AS .

7. Kol kaitsja apellatsioonides tooduga,

leegium ei nõustu et süüdistatavale L.J-ile inkrimineeritud kuritegude

L.J-i KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 osas on maakohus süüdistatava mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi on põhjendamatu

.

7.1 Apellant leiab, et kaitseversioon tuleb lugeda süüdistusversioonist eluliselt usutavamak s. Apellant on läbivalt apellatsioonis maakohtule ette heitnud, et maakohtu motiivid ei ole arusaadavad ja asjakohased ega eluliselt ustutavad. Samas põhinevad enamjaolt põhjendused,

miks tuleb kaitseversiooni kuriteosündmusest pidada eluliselt usutavamaks kui süüdistusväiteid, elulisel usutavusel.

Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Maakohus ei ole rajanud

süüdimõistvat otsust elulisele usutavusele, vaid maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile.

8(11) Nii osutavad kohtuistungil uuritud tõendid kogumis süüdistatava L.J-i tegevusele, mis andis maakohtule aluse süüdistatava süüdi tunnistamiseks temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi kogu mahus.

7.2 Kaitsja märgib, et süüdistatavale KarS § 120 lg

inkrimineeritud kuritegude L.J-ile

1, § 121 lg 1 järgi on tõendiks ütlused ning muid tõendeid ei ole. ainult kannatanu

KP Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja

ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul

aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes

ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu ütlustest tehtud maakohtu KP järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuritegude KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 osas ning

rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates kannatanu ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis KP ja koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega, sh tunnistajate , on süüdistatava AL, MT, MK L.J-i süü temale inkrimineeritud kuritegudes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi

leidnud tõendamist täies mahus. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult

uuritud tõendite kogumile. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a

otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest,

millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on

tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (lk 189 191) nähtub selgesti, -

millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

7.3 Maakohus on hinnanud L.J-i kinnitavaid süüd KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi

tõendeid nende kogumis ning r ei näe siis õiguslikk ingkonnakohus e minetusi ning mingite muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida

tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Samas ei ole kaitsja viidanud apellatsioonis

konkreetsetele tõenditele, mis kummutaks maakohtu otsuses toodud järeldused ja kinnitaks

apellatsioonis toodud versiooni. Apellatsioonis (eluline usutavus toodud põhjendused ,

väidetavalt teises episoodis tuvastatu, milles tegelikkuses ei olnud süüdistust üldse esitatud

jne) ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse

tegemiseks KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi, kuivõrd apellatsioonis puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid just kaitsja versiooni toimunust.

Kolleegium m aakohus on hinnanud L.J-i ärkis juba eelnevalt, et m süüdistatava süüd

temale inkrimineeritud kuritegudes

KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi kinnitavaid tõendeid

nende kogumis ning otseselt

sellise tõendi puudumine, mis lisaks kannatanu antud ütlustele

kinnitaks süüdistatava poolt kuriteo toimepanemist vahetult, ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et m on analüüsinud põhjalikult kaitsja aakohus

väiteid, versiooni ja tõstatatud kahtlusi ning üksikasjalikult andnud hinnangu milliste

tõenditega on süüdistatava süü temale i leidnud tõendamist ning nkrimineeritud kuritegudes kaitsja apellatsioonis toodu ei kummuta seda.

7.4 Kolleegium tuleb märkida, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi.

Seetõttu ei käsitle kolleegium kaitsja apellatsioonis toodud asjassepuutumatuid seisukohti,

mis puudutavad asjaolusid, milles süüdistust ei ole esitatud. L.J-ile ei ole esitatud

süüdistust KarS § 120 lg 1 järgi tapmisega ähvardamises AS KT ja suhtes. Kuna antud

9(11) seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset (L.J-ile esitatud

süüdistustes KarS § 120 lg 1, § 121 lg 1 järgi tapmisega ähvardamises ja kehalises KP

väärkohtlemises) ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses tooduga nr 3-1-1-44-13.

8.

Apellandi apellatsiooni 291 osas KarS § järgi märgib kolleegium järgmist. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks nii kannatanu kui ka tunnistaja

ütlus. Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul

aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes

ütlustel. Ringkonnakohus nõustub ühtlasi kannatanu ütlustest tehtud maakohtu

AM

järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et hinnates

kannatanu

eiste asjas AM ütluste tõepärasust ja tõsiseltvõetavust kogumis ja koostoimes t kogutud tõenditega, on süüdistatava süü KarS § L.J-i temale inkrimineeritud kuriteos 291 järgi suhtes füüsilise jõu ebaseaduslikus kasutamises eidnud tõendamist. AM l Maakohus

on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja

analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest (lk 192-192 pöördel) nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või

teisele tõendile omistanud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

8.1 Apellant on asunud seisukohale, et kannatanu

, kes kinnitab kannatanu

AS ütlused AM

ütlusi ei ole usaldusväärsed ja seda põhjusel, et ütlused

maakohus luges

AS ebausaldusväärseks ja mõistis L.J-i löömises õigeks. AS

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et kannatanu AS

L.J-i ütlused ei ole osaliselt usaldusväärsed ja seda osas, mis puudutab tema enda löömist

poolt Maakohus ei ole ning selles osas jättis maakohus need tõendikogumist välja.

kannatanu

AS ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna

tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega. Kannatanu

AS ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS §

61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning leidnud, et kannatanu

AS ütlused L.J-i poolt AM jalaga löömises on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste kohtuistungil uuritud tõenditega. analüüsinud ütlusi Maakohus on oma otsuses AS

tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi.

Seejuures on maakohus

järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3 14 märgitud -1-1-131-13 p 11- seisukohti.

8.2 Kaitsja asub seisukohal, et ja

AS KT on andnud teadvalt valeütlusi L.J viibimise

kohta 12.03.2016 politseiautos ja nende ähvardamise kohta, mistõttu ei ole nende ütlused usaldusväärsed. Kolleegiumil tuleb märkida, et ei ole andnud ütlusi, et L.J viibis politseiautos AS , vaid andis ütlusi, et ta ei tea kes olid politseiautos. Alari oli piirivalveautos ja oli koos temaga (lk

139 pöördel). Samas ei ole apellant ristküsitlusel täpsustanud, kas kannatanu mõtles 12.03

toimunud sündmust või mingit muud kuupäeva ja mida mõeldi piirvalveauto all. on KT andnud ütlusi, et autos ähvardas L.J meid, rääkis seal midagi, et kas viite meid karjääri, ta A

10(11) ütles, et viimegi. Ka selles osas ei ole kaitsja ütlusi täpsustanud väidetav KT ja nimelt, kas ähvardamine toimus sõidu ajal või enne sõitu politseijaoskonda . Kaitsja ei ole tunnistajatele AK UM -le ja -le esitanud küsimust, kas L.J sisenes enne sõitu autosse, kus viibisid ka

kinnipeetud ja AS KT, vaid on esitanud küsimuse, kes olid autos kui sõideti

politseijaoskonda. ei saa ka Kaitsja ei ole soovinud esitada täpsustavaid küsimusi, mistõttu

kaitsja ise tõsikindlat järeldada, et L.J ei sisenenud üldse autosse, kus viibisid kinnipeetavad. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta

AS KT ja ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist.

8.3 Apellant on üldsõnaliselt märkinud, et maakohus jättis asjatundja ütlused alusetult tõendikogumist välja, kuid ei ole esitatud omapoolseid põhjendusi, miks maakohtu seisukoht

selles osas ei ole õige. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud juhul ei ole asjatundjale

RK-le esitatud küsimused ja saadud vastused käsitletavad KrMS § 1091

lg 3 p 2 mõttes asjaoludena, milliste kohta asjatundja oskaks anda selgitusi oma eriteadmiste tõttu, kui see oli vajalik tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. Antud juhul ei olnud video põhjal

esitatud küsimused seotud vahetu sunni rakendamisega õigusrikkujate kinnipidamisel, vaid hinnangut paluti asjaolude suhtes milles asjatundjal erit mised puuduvad. Seega maakohtu ead seisukoht jätta asjatundja ütlused tõendikogumist välja, on õige.

8.4 Apellatsioonis viidatud asjaolu, et sündmuskohal viibis kümme kuni kaksteist politseitöötajat ning ei ole usutav ega tõepärane, et umbes kümne kolleegi juuresolekul lööks

L.J kannatanut jalaga AM , ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et ei sündmuskoha lähedal viibisid ka teised politseinikud saa eraldivõetult olla suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda L.J-i

hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega. Seda enam, et mitte ükski

tunnistaja ei kinnita viibim juures algusest peale koos L.J-iga ist vahetult sündmuskohal trepi . Tunnistaja

AK andis ütlusi, et saabus hiljem, territooriumil ei käinud, sündmusi ei näinud, nägi kui L.J tuli alaealistega territooriumilt (lk 154 pöördel). Tunnistaja

VV andis ütlusi, et kogu pilti mis toimus lähedalt ei näinud, nägi kui alaealised hakkasid trepi alt , välja tulema (lk 155 pöördel). andis ütlusi, et nägi kui politsei ja abipolitseinik Tunnistaja

EL

kamandasid poisse t p re i alt välja (lk 156). Seejuures ei ole kaitsja esitanud küsimust kas tunnistaja nägi mingit löömist kui alaealised viibisid tre i all, vaid kas nägi mingit löömist kui p alaealised olid trepi alt väljunud. ei oska sündmuskohta kir Tunnistaja

ST jeldada, kuna auto aknast välja ei näinud (lk 158). Tunnistaja andis ütlusi, et nägi kui noored saadi trepi alt IP kätte, toimetati autosse, rohkem midagi ei näinud (lk 153 pöördel). Tunnistaja AV mingeid sündmusi hoovis ei näinud (lk 158 pöördel). Tunnistaja andis ütlusi, et tema sündmusi TM , mis hoovis oli, ei näinud (lk 159). Tunnistaja andis ütlusi, et kui tema trepi juurde jõudis MK oli üks poistest juba väljas, üks ronis välja ja kolmas poiss kui välja ronis oli juba päris trepi

juures. Nägi tegevust hetkest kui üks poistest oli juba välja tulnud (lk 160). Tunnistaja UM

andis ütlusi, et poiste leidmise momenti tema ei näinud, autod olid ees, kuid nägi kui L.J noortega juba tuli (lk 161). Seega apella välja tsioonis märgitud tunnistajate ütlused ei lükka ümber m asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatav aakohtu otsuses kirjeldatud L.J

kasutas

. Maakohus on kohtuotsuses AM suhtes ebaseaduslikult füüsilist jõudu

kirjeldanud ka asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et L.J kasutas suhtes AM ebaseaduslikult füüsilist jõudu ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad.

Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et käitumine on õig

L.J esti kva 291

lifitseeritud KarS § järgi.

11(11) 8.5 Väide, et KarS § 291 järgi esitatud süüdistus on fabritseeritud AM AS KT

ja poolt ning ütlused on omavahel kokkulepitud, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt

oma olem

uselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis,

kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik

need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui

konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta

tõenduslikult kummutada, viima edasiselt põhimõtte (KrMS § 7 lg 3)

rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või

kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle

nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 3 tähenduses) peab kriminaalasjas 7 lg esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei

tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas

kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

9. Mõistetud karist on põhjendanud süüdlasele usi pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus

mõistetavat kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud vangistust maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks

ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Ka on maakohus õigustatult kohaldanud

üksikkaristustest raskeima suurendamist ehk karistuste osalise liitmise põhimõtet KarS § 64 lg

1 alusel, kuna toimepandud kuritegude arv on kindlasti selleks teguriks, mis mõjutab

süüdistatava süü suurust ja põhjendab liitkaristuse moodustamisel asperatsioonipõhimõtte rakendamist.

tte Kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ka KarS § 74 sä kohaldamise osas.

10. Eeltoodu alusel ja 1

juhindudes KrMS § 337 lg 1 p ; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium

Pärnu Maakohtu 30.juuni 2017.a otsuse L.J-i suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/