3-17-1060/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KO HT U O T S US

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Anu Maria Brenner

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1060

Haldusasi

Eesti Buss OÜ kaebus Maanteeameti 21.04.2017 otsuse nr

0005 tühistamise nõudes ja taotluse uuesti lahendamiseks

kohustamise nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja – Eesti Buss OÜ, volitatud esindajad v.adv Allar

Jõks ja adv Kadri Härginen

Vastustaja – Maanteeamet, volitatud esindajad Kristo-Taavi

Ruus ja v. adv Elmer Muna

Asja läbivaatamine

Avalik kohtuistung 18.09.2017

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Buss OÜ kaebus.

2. Tühistada Maanteeameti 21.04.2017 otsus nr 0005 ning kohustada Maanteeametit

vaatama Eesti Buss OÜ 06.02.2017 esitatud liiniloa taotlused uuesti läbi.

3. Mõista Maanteeametilt Eesti Buss OÜ kasuks välja menetluskulu 4183,5 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17.11.2017 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-17-1060

2(11)

menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Buss OÜ esitas Maanteeametile 06.02.2017 avalduse liinilubade andmiseks ekspress

kaugbussiliinide Tallinn-Tartu (liinid nr 751 ja nr 753) ning Tartu – Tallinn (liin nr 752)

teenindamiseks.

2. Maanteeameti 21.04.2017 otsusega nr 0005 keelduti andmast riigisisest kaugbussiliini

luba Eesti Buss OÜ-le esitatud taotluse alusel ekspress kaugbussiliinide nr 752 Tartu – Tallinn,

nr 751 Tallinn – Tartu ja nr 753 Tallinn – Tartu teenindamiseks, sest liiniloa andmine vastavalt

esitatud taotlusele ja sõiduplaani kavandile seab sõitjate jaoks ohtu olulise olemasoleva

veoteenuse

kestliku

osutamise,

mis ei lähtu

sõitjate huvidest

ega oleks kooskõlas

ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärkidega, arvestatuna kogumis

veoteenuse stabiilsust ja kättesaadavust, sõitjate ohutust ja sõidumugavusi.

3. Eesti Buss OÜ esitas 18.05.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Maanteeameti

21.04.2017 otsuse nr 0005 tühistamise nõudes ja kaebaja 06.02.2017 taotluse uuesti

lahendamiseks kohustamise nõudes.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Maanteeameti 21.04.2017 otsus nr 0005 on õigusvastane. Vastustaja on kuritarvitanud

kaalutlusõigust (haldusmenetluse seadus (HMS) § 4 lg 2), ületanud volituste piire, tuginenud

asjakohatutele kaalutlustele ning jätnud õigusliku aluse tõlgendamisel arvestamata nii enda

kehtestatud reeglitega kui ka proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega. Vastustaja

on rikkunud hea halduse tava.

5. ÜTS § 48 lg 3 annab vastustajale ulatusliku diskretsiooniruumi liinilubade väljastamisel.

ÜTS § 48 lg 3 sisustamiseks on Maanteeameti peadirektori 30.09.2015 käskkirjaga nr 0245

kinnitatud kaugliinilubade väljastamise ja sõiduplaanide kinnitamise kaalutluspõhimõtted

(edaspidi kaalutluspõhimõtted). Haldusmenetluses osaleval isiku on õigus eeldada, et tema

taotlus lahendatakse kooskõlas haldusorgani poolt teatavaks tehtud reeglistikuga (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi lahend nr 3-3-1-54-05, p 11). Kehtestatud eeskirjadest põhjendamatu

kõrvalekaldumine toob kaasa hea halduse põhimõtte ning haldusorgani vastuolulise käitumise

keelu rikkumise. Vaidlustatud otsuses on vastustaja teisendanud kaebaja liiniloataotluse

näitajad kaalutluspõhimõtete hindamisskaalale ning nentinud, et taotletavate liinilubade

punktid ületavad olemasolevate liinilubade punktisummat. Hindamispunktide võrdlemisel on

arvesse võetud kõiki asjakohaseid veoteenuse näitajaid Tallinn-Tartu-Tallinn marsruudil.

Seega puudus alus jätta kaebaja taotlus rahuldamata. Vastustaja on rakendanud taotluse

hindamisel kaalutluspõhimõtetes sätestamata lisakriteeriumi – veoteenuse kättesaadavus

väljaspool taotletava liiniloa marsruuti. Selliseks kaalutluspõhimõtetest kõrvalekaldumiseks

puudus mõjuv põhjus.

6. Vaidlustatud otsus on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (põhiseadus (PS) § 12).

Vastustaja

on võrrelnud

kaebaja taotletud

liinilube

marsruudil

Tallinn-Tartu-Tallinn

kaugbussiliinidega marsruutidel Võru-Kanepi-Tartu-Tallinn, Tallinn-Tartu-Otepää-Kääriku-

Sangaste-Antsla

ning

Tallinn-Põltsamaa-Tartu-Kanepi-Võru.

Nimetatud

bussiliinid

on

marsruudiga Tallinn-Tartu-Tallinn võrreldavad üksnes osaliselt ehk nende kattuvas ulatuses.

3-17-1060

3(11)

Selles osas on liinide vaheline võrdlus läbi viidud kaalutluspõhimõtete alusel hindamispunktide

arvutamisel. Bussiliinide mittekattuva marsruudi osas puudub liinide võrdlemiseks ja selle

pinnalt liiniloa andmise üle otsustamiseks õiguslik alus. Vastustaja tõlgendus ÜTS § 48 lg 3 p-

st 3 on põhjendamatult lai ning pole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. ÜTS § 48 lg 3

p 3 tähenduses „olemasolevaks veoteenuseks“ tuleb pidada veoteenust samal liinil, millele loa

andmist haldusorgan kaalub. Ei ole mõeldav, et kõigepealt võrreldakse taotletavat liiniluba

teiste samal marsruudil opereeritavate liinidega ning seejärel hinnatakse taotletava liiniloa mõju

täiendavalt kogu ülejäänud Eesti bussiühendustele. ÜTS § 48 lg 3 p 3 võimaldab keelduda loa

andmisest üksnes juhul, kui taotletav liiniluba seab sõitjate jaoks ohtu olemasoleva veoteenuse

samal marsruudil. Selline tõlgendus on kooskõlas ka võrdse kohtlemise põhimõttega. ÜTS

varasema redaktsiooni analoogse sätte osas on Riigikohus selgitanud, et nimetatud sätte

kohaldamiseks tuleb võrrelda planeeritavat veoteenust juba osutatava veoteenusega ja

otsustada, kas nende veoteenuste vahel on seoseid, mis võiksid mõjutada juba osutatavat

veoteenust; niisugune seos on olemas, sest tegemist on liinivedudega, millel on sama alg- ja

lõpp-punkt ning osaliselt kokkulangevad väljumisajad (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr

3-3-1-19-02). Vastustaja poolt võrreldavatel marsruutidel ei ole ühist alg- ega lõpp-punkti. ÜTS

§ 48 lg 3 p 3 põhiseadusega kooskõlalise tõlgendamise kohaselt saab „olemasolevaks

veoteenuseks“ lugeda teisi liine üksnes ulatuses, milles need kattuvad taotletava liiniga.

Kaebaja taotletud liinid ei ohusta veoteenuse kättesaadavust marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn.

7. Vastustaja on senises praktikas Tallinn-Tartu-Tallinn

marsruudil

täiendavaid liine

aktsepteerinud sõltumata sellest, kas ja milline mõju võib neil olla transpordi kättesaadavusele

väljaspool nimetatud marsruuti. Näiteks kinnitas vastustaja alates 10.10.2016 Lux Express

Estonia AS liini nr 730 (Tallinn-Tartu), milles ette nähtud reis (kell 12.30) väljub 15 minutit

enne Taisto Liinid OÜ liini nr 174 marsruudil Tallinn-Tartu-Võru. Olemasolev bussiliin nr 174

uue liini lisamist kell 12.30 Tallinn-Tartu suunal vastustaja hinnangul ei takistanud, kuid sama

liini

nr 174 väidetava

katkemise ohuga põhjendatakse keeldumist

kaebajale liiniloa

väljastamisest liinil nr 752 (Tartu-Tallinn).

8. Liinilubade andmata jätmine riivab ebaproportsionaalselt kaebaja ettevõtlusvabadust ja

omandipõhiõigust. Vastustaja otsus ei võimalda kaebajal osutada liinide nr 751-753 marsruudil

ja kellaaegadel transporditeenust ehk osaleda ilma piiranguteta vabal turul. See mõjutab otseselt

kaebaja varanduslikku seisu (omandipõhiõigust), kuna tal jääb teenimata transporditeenuse

osutamisel saadav tulu, mida oleks võimalik teenida vaba turu toimimise korral. Samuti jäävad

vähemalt ajutiselt kasutuseta liinide nr 751-753 teenindamise jaoks spetsiaalselt soetatud

sõidukid, mille ehitamiseks on kaebaja teinud kulutusi. Busside eelnev soetamine oli vajalik,

kuna busside ehitamine võtab aega ca pool aastat ning liiniloa andmise korral peab alustama

veoteenuse osutamist hiljemalt 90 päeva jooksul (ÜTS § 52 lg 3). Busside spetsiaalselt

tellimisest on kaebaja informeerinud vastustajat 12.04.2017 kirjas. Puudub kindlus, kas kaebaja

taotluse rahuldamata jätmine saaks üldse kaasa aidata Tartut ja Kagu-Eestit ühendavate

bussiliinide säilitamisele. Kuna kaebajale teadaolevalt selle kohta analüüs puudub ning

haldusorgan on tuginenud ilmselt kaebaja konkurentide paljasõnalistele väidetele, ei saa

vastustaja tõlgendusega kaasnevat piirangut pidada ÜTS § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärkide

saavutamiseks sobivaks. Juhul kui kaebajale loa andmine tõepoolest mõjutaks väljaspool Tartut

olevaid bussiühendusi (millega kaebaja ei nõustu), ei ole üleriiklike regionaalpoliitiliste

eesmärkide saavutamine kaebaja õiguste arvelt ainus ega isegi kõige vähem intensiivsem

alternatiiv.

Sama eesmärki on võimalik

saavutada näiteks eraldi bussiliinide

lubade

väljastamisega vastustaja väitel ohustatud marsruutidel Võru-Kanepi-Tartu ja Tartu-Otepää-

Kääriku-Sangaste-Antsla-Tartu.

Isegi

kui

ainus

alternatiivne

võimalus

transpordi

kättesaadavuse tagamiseks oleks teatud liine riiklikult doteerida (mis on bussiliikluses

tavapärane), ei saaks seda pidada intensiivsemaks riiveks nii avalikule huvile kui ka kaebaja

3-17-1060

4(11)

põhiõigustele võrreldes olukorraga, kus kaebajal võetakse võimalus konkureerida piisava

reisijate arvuga marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn. Paremini toimiv vabaturg ja väiksemad

piirangud konkurentsile marsruudil Tallinn-Tartu-Tallinn annavad riigile ka täiendavat

maksutulu, mis võib ületada vähemasustatud piirkondades bussiliinide doteerimisele kuluvat

summat. Vastustaja ei ole eelnimetatud asjaolusid 21.04.2017 otsuses analüüsinud ega arvesse

võtnud.

9. Vastustaja on jätnud haldusakti põhjendamata (HMS § 56). Vaidlustatud otsuses on jäetud

analüüsimata, kas vastustaja tõlgendus ÜTS § 48 lg 3 p-st 3 toob kaasa põhiõiguste riived ning

kas need on proportsionaalsed. Samuti ei ole põhjendatud, miks ei saanud lähtuda

kaalutluspõhimõtetest. Käesoleval juhul ei välista HMS § 58 ega riigivastutuse seadus (RVastS)

§ 3 lg 1 p 1 kaebuse rahuldamist, kuivõrd puudused mõjutasid asja otsustamist.

10. Vastustaja on jätnud olulised asjaolud välja selgitamata. Vastustaja 21.04.2017 otsus

rajaneb mh eeldusel, et kaebaja esitatud liiniloa taotluse rahuldamise korral sulgevad kaebaja

konkurendid bussiliinid nr 112, 174, ja 877. Vastustaja ei ole selle eelduse kinnituseks esitanud

ühtegi muud tõendit peale nimetatud liinidel tegutsevate konkurentide endi väidete. On selge,

et konkurentsieelise säilitamiseks ja teiste turuosaliste ning haldusorgani survestamiseks võivad

paljud bussioperaatorid üritada väita, et konkurendi liiniloa taotluse rahuldamise korral

plaanitakse

seniste liinide

sulgemist.

Menetlusväliste

isikute

paljasõnalistele

väidetele

tuginemine pole informeeritud ja HMS § 6 nõuetele vastava otsuse langetamiseks piisav. Kui

vastustajal oli kahtlus, et kaebaja taotluse rahuldamine tooks majanduslikel põhjustel kaasa

konkurentide bussiliinide sulgemise, oleks vastustaja pidanud seda eelnevalt kontrollima.

Transpordiühenduse majanduslikku otstarbekust on võimalik usaldusväärselt kontrollida,

näiteks analüüsides transpordiettevõtja kasumimarginaali konkreetse liini lõikes.

11. Tartu ning Antsla ja Võru vaheline transpordiühendus oleks olnud tagatud sõltumata

sellest, kas kaebaja taotlus rahuldatakse. Äriühingu poolt haldusorganile ebaõigete kavatsuste

esitamine ei ole karistusseadustik (KarS) § 280 lg 1 järgi karistatav, kuna nimetatud säte näeb

ette vastutuse valeandmete, mitte kavatsusi puudutavate ebaausate kommentaaride esitamisel.

Ebaõige on vastustaja seisukoht, nagu kohalduksid kaalutluspõhimõtted ainult ÜTS § 48 lg 3 p

2, kuid mitte sama lõike p 3 rakendamisel. Samas on vaidlustatud otsuses viidatud

kaalutluspõhimõtetele.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

12. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

13. Kaalutluspõhimõtted ei takista ÜTS § 48 lg 3 p 3 rakendamist. Kaalutluspõhimõtted

sätestavad hindamiskriteeriumid vedajate võrdlemiseks ÜTS § 48 lg 3 p 2 alusel, et selgitada

välja, kas taotletaval liinil pakutav teenus kogumis on samaväärne või parem võrreldes

olemasoleva liiniga. Liiniluba väljastatakse üksnes olemasolevaga samaväärset või paremat

teenust pakkuvale liinile. Vaidlust ei ole, et kaalutluspõhimõtete alusel hindas Maanteeamet

kaebaja taotletaval liinil pakutava teenuse ÜTS § 48 lg 3 p 2 tähenduses paremaks võrreldes

olemasoleva liiniga. Kaalutluspõhimõtted ei takista ega piira liiniloa väljastamisest keeldumist

ÜTS § 48 lg 3 p 3 alusel. Seetõttu ei ole nimetatud sätte alusel taotluse hindamine ja liiniloa

väljastamine kaalutluspõhimõtetes reguleeritud. Maanteeamet on küll kaalutluspõhimõtetega

seotud, kuid võib põhjendatud juhtudel sellest teistmoodi otsustada (vt Riigikohtu lahend nr 3-

3-1-77-14, p 18).

3-17-1060

5(11)

14. Kaebajale liiniloa väljastamata jätmine ÜTS § 48 lg 3 p 3 alusel oli proportsionaalne

võrreldes taotletava eesmärgiga – tagada veoteenuse kättesaadavus Põltsamaal ning lõikudel

Tartu-Kanepi-Võru ja Tartu-Otepää-Kääriku-Sangaste-Antsla. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei

ole rikutud, kuna uue ÜTS kehtimise ajal ei ole varasemalt sarnaseid olukordi esinenud.

15. ÜTS § 48 lg 3 p 3 tõlgendus vastab seaduse eesmärgile ja seadusandja tahtele. ÜTS eelnõu

seletuskirjas on selgitatud, et ÜTS § 48 lg 3 p 3 rakendamisel on asjakohane ja õige analüüsida

taotletava liiniloa mõju veoteenuse kättesaadavusele ja stabiilsusele laiemalt. Seadusandja on

ÜTS § 48 lg 3 p 3 kehtestamisel pidanud silmas justnimelt selliseid asjaolusid, kus kaebajale

taotletud liinilubade andmine vähendaks olemasolevate paljude peatustega liini sõitjaskonda

ning viiks seetõttu lõppkokkuvõttes selle liini sulgemiseni. Eelnev tähendaks aga väiksemates

kohtades bussiteenust

kasutada soovivate

inimeste

veoteenuse

kättesaadavuse

olulist

kahjustamist.

16. Vaidlustatud otsus on asjaolusid arvestades põhjendatud ega ole vastuolus põhiseadusega.

Arvestades, et kaebaja taotletavad liinid nr 751, nr 752 ja nr 753 olid kavandatud väljuma

samadel nädalapäevadel ja samadel või väga lähedastel kellaaegadel, kui olemasolevad liinid

(nr 174, nr 112 ja nr 877), siis ei mõjutaks uute liinilubade andmine oluliselt veoteenuse

kättesaadavust ja stabiilsust Tallinn-Tartu-Tallinn lõigul. Samal ajal halveneks oluliselt

ühistranspordi kättesaadavus Põltsamaal ning lõikudel Tartu-Kanepi-Võru ja Tartu-Otepää-

Kääriku-Sangaste-Antsla. Vaidlusalustest liinidest on majanduslikult tasuv osa suuremate

keskuste Tallinn-Tartu-Tallinn vaheline lõik, mida olemasolevate vedajate andmetel kasutab ca

50% sõitjatest. Väiksemaid kohtasid teenindava lõigu käigushoidmine on võimalik tänu

Tallinn-Tartu-Tallinn lõigust laekuvale piletitulule, kuna ainult Tartu-Kanepi-Võru või Tartu-

Otepää-Kääriku-Sangaste-Antsla liin ei oleks väikese sõitjate arvu tõttu majanduslikult tasuv.

Kui suuremate keskuste vahelisele lõigule lisanduks samale või lähedasele ajale uus liin, siis

väheneks pikkade liinide sõitjate arv ja piletitulu, mistõttu muutuks pika liini käigushoidmine

majanduslikult ebaotstarbekaks. Maanteeamet on lähtunud Põltsamaa bussiühenduse senisel

tasemel säilitamisel elanikkonna nõudlusest. Liin nr 112 on ainuke ühendus Antslaga. Kui liinid

nr 174 ja nr 877 sulgeda, siis tulenevalt piisavalt pikkadest ajavahedest väljumiste vahel (kahe

väljumise vahele jääks kuni 2 tundi ja 45 minutit), halveneks veoteenuse kättesaadavus sõitjate

jaoks. Lisaks on liinid nr 174 ja nr 877 ainukesed keskpäevased liinid, mis teel Tartust Võrusse

peatuvad Kanepis. Liini nr 174 Võru-Tallinn väljumisele kell 7.50 eelneb samal marsruudil liin

nr 186 kell 7.00 ja järgneb liin nr 718 kell 9.15. Seega, kui liin nr 174 sulgeda, siis jääb

väljumiste ajaliseks vaheks Võru-Tallinn suunal 2 tundi ja 15 minutit. Tegemist on piisavalt

pika ooteajaga, et see halvendab elanikele veoteenuse kättesaadavust ja mugavust.

17. Liinilubade andmine ainult vedajate võrdlemise alusel oleks asjakohane juhul, kui kaebaja

oleks taotlenud liiniluba eelpool loetletud väiksemate kohtade teenindamiseks. Vaidlust ei ole,

et väiksemaid kohti kaebaja teenindada ei soovi ning taotleb liiniluba üksnes kõige

kasumlikuma

Tallinn-Tartu-Tallinn

lõigu

teenindamiseks.

Põhjendatud

ei ole kaebaja

seisukoht, et ühistransporditeenuse kättesaadavus väiksemates kohtades on võimalik tagada

riikliku dotatsiooni abil. Käesoleval juhul on ühistransporti võimalik vastavalt ÜTS § 10 lg-le

1 korraldada selliselt, et riigi dotatsioon ei ole vajalik ning lõikude Tartu-Kanepi-Võru ja Tartu-

Otepää-Kääriku-Sangaste-Antsla teenindamine on tagatud kommertsliinidega.

18. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Kaebaja ei ole samas olukorras Taisto Liinid

OÜ-ga ja Vahesaar OÜ-ga, kuna kaebaja ei soovi teenindada Põltsamaad ega vähem

kasumlikke lõike Tartu-Kanepi-Võru ja Tartu-Otepää-Kääriku-Sangaste-Antsla. Lux Express

Estonia AS-i taotluse asjaolud ei olnud identsed kaebaja taotluse asjaoludega, kuna tollel korral

ei teavitanud taotletavale liinile eelnevat liini opereeriv Taisto Liinid OÜ, et uue liini

lisandumisel muutub olemasolev liin nii ebatasuvaks, et selle teenindamine lõpetatakse. ÜTS §

3-17-1060

6(11)

48 lg 3 p-s 3 sätestatud meede ühistranspordi kättesaadavuse tagamiseks väiksemates kohtades

on sobiv, kuna vaieldamatult soodustab abinõu eesmärgi saavutamist. Pikemad liinid, mis

teenindavad ka kasumlikku Tallinn-Tartu-Tallinn lõiku, suudavad sellest saadava piletitulu

arvelt tagada ka vähem kasumlike lõikude teenindamise. Põhjendamatud on kaebaja väited, et

sama eesmärki on võimalik saavutada ka sellesse piirkonda eraldi liinilubade väljastamisega

või riikliku dotatsiooniga. Kui pakkumine veoteenuse osutamiseks vähemkasumlikel liinidel

vastaks nõudlusele ja ÜTS § 10 lg 1 p 1 eesmärk oleks täidetud vabaturu tingimustes, siis

puuduks mistahes vajadus ÜTS § 48 lg 3 p 3 rakendamiseks. Ka Riigikohus on leidnud, et

ühistranspordi stabiilsuse ja jätkusuutlikkuse ning reisijate turvalisuse tagamine on olulisemad

õigushüved, kui vedaja ettevõtlusvabadus (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-19-02, p 10).

19. Vaidlustatud otsuses puuduvad kaalutlus- ja motiveerimisvead. Kõigi asjaoludega on

arvestatud. Vaidlustatud otsuses on selgesõnaliselt märgitud, et taotluse lahendamisel on

kontrollitud kaalutluspõhimõtete alusel määratud hindamistulemust, kuid kuna iga taotletava

liini osas esines oht, et kaebajale uue liiniloa väljastamisel suletakse mõni olemasolev liin, mis

põhjustab veoteenuse kättesaadavuse halvenemist väiksemates kohtades, siis tuli liiniloa

andmisest ÜTS § 48 lg 3 p 3 alusel keelduda. Maanteeamet on kaalunud ühelt poolt kaebaja

õigust veoteenust osutada ja teiselt poolt ühistranspordi korraldamise eesmärke ning leidnud,

et ühistranspordi kättesaadavuse tagamine kaalub üles kaebaja ettevõtlusvabaduse riive. Isegi,

kui vaidlustatud otsuses ei ole sõnaselgelt väljendatud, et Maanteeamet on kaalunud

ühistranspordi teenuse kättesaadavuse tagamise nõuet võrreldes kaebaja ettevõtlusvabaduse

riivega, siis on ilmne, et vaidlustatud otsuse tegemisel on lähtutud just vastavatest kaalutlustest

ning analüüsitud muuhulgas riive proportsionaalsust.

20. Asjakohatu on kaebaja etteheide, et Maanteeamet ei ole piisavalt kontrollinud andmeid

liinide täituvuse kohta. Liinilubade andmise halduspraktika on pikaajaliselt olnud samasugune,

et andmeid liinide täitumise kohta küsitakse teistelt vedajatelt. Vedajate esitatud andmete eraldi

kontrollimine oleks Maanteeametile ebamõistlikult koormav ja kulukas. Lisaks on liini

täituvuse

ja vedaja tuluga

seonduvad

andmed vedaja ärisaladus,

mistõttu

puudub

Maanteeametil võimalus andmeid mõistlikult kontrollida. Olukorras, kus haldusorganile

valeandmete esitamine täidab KarS §-s 280 sätestatud koosseisu, on haldusorganil alus eeldada,

et talle esitatud andmed on õiged ja vastavuses tegelike asjaoludega.

21. Kaebuse lahendamisel ei ole võimalik teha vastustajale definitiivse sisuga ettekirjutust.

KOHTU PÕHJENDUSED

22. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning

kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada.

23. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (HMS § 54). Kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride,

kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning

kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2).

24. Riigisiseste kaugbussiliinide lubade taotlemist ja menetlemist reguleerib ÜTS. Vastavalt

ÜTS § 48 lg 3 p-le 3 võib liiniloa andmisest või liiniloa alusel teenidatava kommertsliini

sõiduplaani kinnitamisest keelduda ÜTS § 48 lg-s 1 nimetatud alustel või siis, kui liiniloa

andmine esitatud veotingimustel või sõiduplaani muudatus seab sõitjate jaoks ohtu olemasoleva

3-17-1060

7(11)

veoteenuse kestliku osutamise, arvestades kogumis veoteenuse stabiilsust ja kättesaadavust,

sõitjate ohutust ning sõidumugavusi, samuti ÜTS § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärke.

25. Kaalutluspõhimõtete p 1.3 kohaselt rakendatakse ÜTS § 48 lg-s 3 sätestatud regulatsiooni

alusel kaalutluspõhimõtteid, mille eesmärgiks on aidata kaasa eri piirkondade elanike

liikumisvajaduse

alusel

kujundatud

liiniveoteenuste

pakkumisele,

samuti

veoteenuse

stabiilsusele, ohutusele ja sõitjate sõidumugavuste loomisele. Kaalutluspõhimõtete punktis 2.1

sätestatakse, et liinilubade

komisjon

(Komisjon)

lähtub eeldusest, et sõitjad peavad

kaugliiniveo

kvaliteedi

hindamisel

oluliseks

veoteenuse

liiklussagedust,

teenuse

kättesaadavust, stabiilsust ning teisi teenuse kvaliteeti määravaid asjaolusid nagu kasutatavate

ühissõidukite mugavus, piletiostu võimalused ja piiratud liikumisvõimega sõitjatele teenuse

ligipääsetavuse tagamine. Lähtudes ÜTS § 48 lg 3 p-dest 2 ja 3, juhindub Komisjon

põhimõttest, et samal või suures osas kattuval marsruudil on täiendava veoteenuse pakkumine,

millega kaasneb mõistlikust intervallist sagedasemate väljumiste teenindamine, põhjendatud

üksnes juhul, kui täiendava veoteenuse puhul on tegemist liiniveo kättesaadavuse, stabiilsuse

ja muude punktis 2.1 nimetatud teenuse kvaliteeti määravate tegurite kogumis hinnatuna

vähemalt samaväärse või parema teenusega kui varem antud liinilubade alusel osutatav teenus

(kaalutluspõhimõtted p 2.3).

Taotletav liiniluba ekspresskaugbussiliini nr 752 Tartu – Tallinn teenindamiseks

26. Vaidlustatud otsusest nähtub, et vastustaja on võrrelnud

taotletavat liini

nr 752

(väljumisaeg 9.30) sellele eelneva kiirkaugbussiliiniga nr 174 suunal Võru – Kanepi – Tartu –

Tallinn, mis väljub Tartust 9.15 ning hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, et olemasoleva

liini nr 174 väljumise kl 9.15 punktide kogusumma on 45,2 punkti ja taotletava liini nr 752

väljumise kl 9.30 punktide kogusumma on 57,2 punkti. Seega ei ole võrreldud olemasolevat

liini, millel on sama liikumistee taotletava liiniga (nt otsuses viidatud AS Lux Express Estonia

kiirkaugbussiliin nr 729), vaid kiirkaugbussiliiniga, mille marsruut suures osas kattub taotletava

liiniga (kaalutluspõhimõtted p 2.4). Sellest tulenevalt ei nõustu kohus vastustajaga, et

kaalutluspõhimõtete alusel hindas Maanteeamet kaebaja taotletaval liinil pakutava teenuse ÜTS

§ 48 lg 3 p 2 tähenduses paremaks võrreldes olemasoleva liiniga.

27. ÜTS § 48 lg 3 p-s 2 on silmas peetud võrdlust taotletava liini ja olemasoleva liiniga, mille

liikumistee ühtib. Ka ÜTS eelnõu (812 SE) seletuskirjas on selgitatud, et esiteks võib liiniloa

andmisest keelduda, kui liini, mille teenindamiseks liiniluba või sõiduplaani kinnitamist

taotletakse, teenindab samal liikumisteel rohkem kui üks vedaja ja esitatud veotingimuste

rakendamise võimalikku mõju hinnates ei ole taotletaval liinil pakutav teenus kogumis

samaväärne või parem võrreldes olemasoleva teenusega; see tähendab, et liiniloa andja

analüüsib, kas vedaja poolt esitatud andmetele tuginedes on väljumiste arv, aeg, sõidukid ja

nende varustatus jms piisav, et seda lugeda samal liikumisteel juba olemasoleva liiniga

vähemalt võrdväärseks (eelnõu 812 SE seletuskiri, lk 20). Ühtlasi ilmneb vastustaja vastusest

kaebusele, et Maanteeamet tõlgendab ÜTS § 48 lg 3 p-i 2 samamoodi, märkides, et

kaalutluspõhimõtted sätestavad hindamiskriteeriumid vedajate võrdlemiseks ÜTS § 48 lg 3 p 2

alusel, et selgitada välja, kas taotletaval liinil pakutav teenus kogumis on samaväärne või parem

võrreldes olemasoleva liiniga (tl 37 pöördel).

28. Samuti

on

ekslik

vastustaja

seisukoht,

et

kaalutluspõhimõtted

sätestavad

hindamiskriteeriumid üksnes ÜTS § 48 lg 3 p 2 rakendamiseks. Kaalutluspõhimõtetes on

selgesõnaliselt sätestatud, et kaalutluspõhimõtted hõlmavad kogu ÜTS § 48 lg 3 regulatsiooni,

sh p-i 3 (kaalutluspõhimõtete p-d 1.3 ja 2.3). Seejuures on kaalutluspõhimõtetes sätestatud

samasugused hindamiskriteeriumid nii võrdluses samal kui ka suures osas kattuval marsruudil

pakutava veoteenusega (vt kaalutluspõhimõtted p 2.3).

3-17-1060

8(11)

29. Vaidlustatud otsusest nähtub, et Maanteeamet on rakendanud kaalutluspõhimõtete punkte,

mis reguleerivad liinide võrdlust, kus nende väljumiste ajaline vahe on väiksem väljumiste

mõistlikust intervallist, s.o väiksem kui 29 minutit (kaalutluspõhimõtete p-d 2.5, 2.6, 3.6, 4.4,

5.2).

30. Kaalutluspõhimõtete p 6.2 kohaselt juhul, kui Komisjon tuvastab punktis 6.1 nimetatud

asjaolu (väljumiste ajaline vahe on väiksem väljumiste mõistlikust intervallist), siis võrdleb

Komisjon kaugliini, mille teenindamiseks liiniloa andmist või sõiduplaani kinnitamist

taotletakse, ja varem antud liinilubade alusel teenindatavat kaugliini väljumiste kaupa

veoteenuse kättesaadavuse, stabiilsuse ja muude teenuse kvaliteeti määravate tegurite vahel;

erinevate hindamiskriteeriumite alusel, vastavalt punktides 3.6, 4.4 ja 5.2 toodule, omistatud

hindamispunktid summeeritakse ning sama hindamispunktide summa kogunud liini väljumine

loetakse samaväärseks ja suurema hindamispunktide summa kogunud liini väljumine loetakse

üldjuhul parema kvaliteediga veoteenuseks. Vaidlust ei ole selles, et Komisjon on hinnanud

kaebaja taotletava liini nr 752 parema kvaliteediga veoteenuseks kui liini nr 174 (vaidlustatud

otsuse p 1; tl 18 pöördel).

31. Kaalutluspõhimõtete

p 6.3.2 kohaselt teeb Komisjon Maanteeameti

peadirektorile

ettepaneku uue liiniloa andmiseks või sõiduplaani kinnitamiseks, kui täiendavate väljumiste

lisandumisel või väljumisaegade muutmisel pakutav teenus on vastavalt p-s 6.2 sätestatule

vähemalt samaväärne võrreldes olemasoleva veoteenusega.

32. Samas ei sisalda viidatud kaalutluspõhimõtete punkt ega ka punktid 2.5, 2.6, 3.6, 4.4 ja 5.2

seda, kas ja kuidas hindamisel arvestatakse ka ÜTS § 48 lg 3 p-s 3 sätestatut, et liiniloa andmine

seab sõitjate jaoks ohtu olemasoleva veoteenuse kestliku osutamise. Seega nõustub kohus

vastustajaga, et põhjendatud juhul võib Maanteeamet kaalutluspõhimõtetest kõrvale kalduda.

33. Vaidlustatud otsuse kohaselt on vastustaja keeldunud kaebajale liiniloa väljastamisest

ekspresskaugbussiliini nr 752 Tartu – Tallinn teenindamiseks, kuivõrd liiniloa andmine

vastavalt esitatud taotlusele ja sõiduplaani kavandile seab sõitjate jaoks ohtu regionaalselt

olulise olemasoleva veoteenuse (liin nr 174) kestliku osutamise, mis ei lähtu sõitjate huvidest

ja ei oleks kooskõlas ÜTS § 10 lg-s 1 nimetatud eesmärkidega. Vaidlustatud otsuses on lisatud,

et käesoleval ajal on võimalik teenindada kaugbussiliine Tartust edasi (Kagu-Eesti suunal), sest

sõitjad, kes kasutavad pikkade liinide väljumisi liikumiseks suunal Tallinn – Tartu ja Tartu –

Tallinn, tagavad piletitulu laekumise, mis võimaldab ka pikkade liinide käigushoidmist; kui

lisandub uus täiendav väljumine ekspressliini näol, siis võtab see sõitjaid ära erinevaid

maakondi ühendavatelt pikkadelt liinidelt, mille tulemusena ei ole enam majanduslikult

otstarbekas Võru – Kanepi – Tartu – Tallinn liini teenindamise jätkamine kommertsliinina (tlk

19).

34. Kohus nõustub vastustajaga, et ÜTS § 48 lg 3 p 3 rakendamisel on asjakohane analüüsida

taotletava liiniloa mõju veoteenuse kättesaadavusele ja stabiilsusele laiemalt. Samas ei ole

vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustest üheselt arusaadav, kuidas tingiks taotletava

kaugbussiliini nr 752, mis väljub ajaliselt hiljem, kui Taisto Liinid OÜ poolt teenindav liin nr

174 ning viimati nimetatud liinil ei ole ettenähtud vahepeatusi Tartu ja Tallinna vahel, sõitjate

vähenemise. Vaidlustatud otsuses on üksnes märgitud järgmist: 1) Taisto Liinid OÜ on

Maanteeametile teada andnud, et soovib liini nr 174 teenindamisest loobuda koheselt, kui

kattuvale või lähedasele ajale lisandub uus väljumine; 2) käesoleval juhul on võimalik

teenindada kaugbussiliine Tartust edasi (Kagu-Eesti suunal), sest sõitjad, kes kasutavad

pikkade liinide väljumisi liikumiseks suunal Tallinn – Tartu ja Tartu – Tallinn, tagavad

piletitulu laekumise; 3) kui lisandub uus täiendav väljumine ekspressliini näol, siis võtab see

sõitjaid ära erinevaid maakondi ühendavatelt pikkadelt liinidelt, mille tulemusena ei ole enam

3-17-1060

9(11)

majanduslikult otstarbekas Võru – Kanepi – Tartu – Tallinn liini teenindamise jätkamine

kommertsliinina (tl 19).

35. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja vaidlustatud otsuses analüüsinud kaebaja taotletava

liiniloa mõju veoteenuse kättesaadavusele Kagu-Eestis laiemalt, vaid üksnes piirdunud ühe

suures osas kattuva liini käsitlemisega. Seejuures viidetega pikkade liinide kasutamisele nii

Tartu – Tallinn suunal kui Tallinn – Tartu suunal, kuigi kaebaja taotletav liin on planeeritud

üksnes suunal Tartu – Tallinn. Samuti ei ole analüüsitud asjaolu, et liini nr 174 marsruudi osal

Tartu – Tallinn puuduvad vahepeatused, mis võiksid mõjutada sõitjate valikuid. Lisaks ei ole

arvestatud asjaoluga, et taotletav liin väljub ajaliselt hiljem Tartu – Tallinn suunal, kui võrreldav

liin nr 174. Ühtlasi puudub igasugune analüüs, kuidas mõjutab enne liini nr 174 vahetult väljuv

ekspressbussiliin sõitjate arvu liini nr 174 marsruudi osal Tartu – Tallinn. Nimelt nähtub

veebilehelt www.tpilet.ee, et kell 9.00 väljub Lux Express Estonia AS ekspresskaugbussiliin

suunal Tartu – Tallinn.

36. Kuigi vastustaja on esitanud kohtumenetluses täiendavad selgitused seoses taotletava

ekspresskaugbussiliini nr 752 mõjust olemasolevale veoteenusele, siiski ei ole kohus

veendunud, et nendest kaalutlustest lähtuti ka vaidlustatud otsuse tegemisel. Riigikohtu

praktikast juhindudes saab kohus haldusakti kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt

kohtumenetluses esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest

kaalutlustest haldusakti andmisel (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-46-14, p 15).

37. Sellisele kahtlusele viitavad vastustaja selgitused, et vedajate poolt esitatud andmete eraldi

kontrollimine oleks Maanteeametile ebamõistlikult koormav ja kulukas ning lisaks on liini

täituvuse

ja vedaja tuluga

seonduvad

andmed vedaja ärisaladus,

mistõttu

puudub

Maanteeametil võimalus andmeid mõistlikult kontrollida (tl 40).

38. Kohus selgitab, et HMS § 6 sätestab haldusorgani kohustuse selgitada välja menetletavas

asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel.

Kuigi käesoleval juhul on vastustaja küsinud teistelt vedajatelt andmeid, siiski ei ole see olnud

piisav, kuivõrd esitatud andmed on jäetud haldusorgani poolt kontrollimata.

39. On usutav, et ükski vedaja ei soovi endale täiendavat konkurenti, kellega tuleks hakata

sõitjate nimel konkureerima ja kes võib tõenäoliselt põhjustada tema sissetulekute vähenemist.

Sellises olukorras peab vastustaja suhtuma kriitiliselt vedajate esitatud andmetesse ja vajadusel

need üle kontrollima. Uurimiskohustuse täitmata jätmist ei õigusta vastustaja väide, et tegemist

on vedaja ärisaladusega. Ka haldusmenetluses on võimalik koguda ja säilitada selliseid

konfidentsiaalseid andmeid, kuid haldusorgan on kohustatud hoidma ärisaladust (HMS § 7 lg

3). Paljasõnaline ja põhjendamata on vastustaja väide, et andmete eraldi kontrollimine oleks

vastustajale ebamõistlikult koormav ja kulukas. Sisuliselt on vedajate esitatud andmete

kontrollimata jätmisega, jätnud haldusorgan kaalutlusõiguse teostamata osas, kas taotletav liin

seab ohtu olemasoleva veoteenuse kestliku osutamise või mitte. Seetõttu on tegemist

kaalutlusvigadega otsusega. Samuti nõustub kohus kaebajaga, et olulised asjaolud on jäetud

välja selgitamata, millega on rikutud uurimispõhimõtet ning vaidlustatud otsus on ka olulises

osas motiveerimata, kuivõrd sellest ei selgu piisavalt kaalutlused, et taotletav liin seab ohtu

olemasoleva veoteenuse kestliku osutamise.

40. Eeltoodust

tulenevalt

on vaidlustatud

otsus õigusvastane

osas, millega

keelduti

väljastamast liiniluba ekspresskaugbussiliini nr 752 Tartu – Tallinn teenindamiseks.

Taotletav liiniluba ekspresskaugbussiliini nr 751 Tallinn – Tartu teenindamiseks

3-17-1060

10(11)

41. Vaidlustatud otsuse kohaselt on sarnaselt taotletud liiniga nr 752, võrreldud ka taotletavat

liini nr 751 olemasoleva suures osas kattuva marsruudiga (vastavalt liiniga nr 112) ning

hindamise tulemusel jõutud järeldusele, et taotletav liin nr 751 on parema kvaliteediga, kui

olemasolev liin nr 112 (tl 19 pöördel). Kohus jääb eelnevalt toodud põhjenduste juurde seoses

hindamiskriteeriumitega ja kaalutluspõhimõtete järgimisega.

42. Sarnaselt liiniloa liinil nr 752 väljastamise taotluse lahendamisega, on ka liiniloa liinil nr

751 puhul keeldutud selle andmisest ÜTS § 48 lg 3 p 3 alusel. Vaidlustatud otsuse kohaselt on

Taisto Liinid OÜ teada andnud, et soovib liini teenindamisest koheselt loobuda, kui samale või

lähedasele väljumisajale lisandub uus väljumine, sest sellisel juhul ei oleks liini teenindamise

jätkamine enam majanduslikult mõistlik; esitatud taotluse ja sõiduplaani kavandi kohaselt

liinivõrku uue väljumise lisandumisel, võib tekkida olukord, kus olemasolevat liini nr 112

teenindav vedaja loobub liini väljumiste teenindamisest, millega jäävad veoteenuseta sõitjad,

kes elavad liini nr 112 peatuste piirkonnas; võrreldes olemasoleva veoteenusega ei kaasneks

esitatud taotluse ja sõiduplaani kavandi alusel planeeritava veoteenuse puhul sõitja jaoks

teenuse kättesaadavuse ja stabiilsuse osas teenuse paranemist, sest taotletav liin on kavandatud

teenindama sõitjaid ainult kahe suurema keskuse vahel ja olemasolevaga samal kellaajal,

samadel nädalapäevadel

ja ühe peatuse võrra vähem, mistõttu

ei paraneks elanike

liikumisvõimalused võrreldaval liinilõigul; olemasolev liin on ainus ühendus Tallinna ja Otepää

– Kääriku – Sangaste – Antsla vahel ning liinivõrku uue väljumise lisandumine võib mõjuda

negatiivselt olemasoleva veoteenuse jätkusuutlikkusele ja viia sõitjate jaoks olulise bussiliini

sulgemiseni.

43. Eelnevast

nähtub,

et vaidlustatud

otsus on vastuoluline,

kuivõrd

alguses

on

hindamiskriteeriumitele punktide andmisel (sh hinnatud ka veoteenuse kättesaadavust ja

stabiilsust) jõutud järeldusele, et taotletav liin nr 751 on parema kvaliteediga (tl 19 pöördel),

kuid hiljem on samas otsuses asutud vastupidisele seisukohale, et taotletav liin nr 751 ei taga

sõitjatele teenuse kättesaadavuse ja stabiilsuse osas teenuse paranemist (tl 20).

44. Lisaks on käesoleval juhul sarnaselt eelnevaga jäetud liini hindamisel vedaja esitatud

andmed kontrollimata, millega on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Sellest

tulenevalt ei saa välistada, et Maanteeameti otsus taotletava liiniloa osas liini nr 751

teenindamiseks oleks teistsugune, kui oleks eelnevalt kontrollitud ka konkureeriva vedaja

esitatud andmeid. Seega on ka nimetatud osas tegemist õigusvastase otsusega.

Taotletav liiniluba ekspresskaugbussiliini nr 753 Tallinn – Tartu teenindamiseks

45. Vaidlustatud otsuse kohaselt on sarnaselt taotletud liinidega nr 752 ja nr 751, võrreldud

taotletavat liini olemasoleva suures osas kattuva marsruudiga (vastavalt liiniga nr 877) ning

hindamise tulemusel jõutud järeldusele, et taotletav liin (vastavalt liin nr 753) on parema

kvaliteediga, kui olemasolev liin (vastavalt liin nr 877) (tl 19 pöördel). Kohus jääb eelnevalt

toodud põhjenduste juurde seoses hindamiskriteeriumitega ja kaalutluspõhimõtete järgimisega.

46. Sarnaselt liiniubade liinidel nr 751 ja 752 väljastamise taotluse lahendamisega, on ka

liiniloa liinil nr 753 puhul keeldutud selle andmisest ÜTS § 48 lg 3 p 3 alusel. Vaidlustatud

otsuse kohaselt on Vahesaar OÜ Maanteeametile teada andnud, et soovib liini teenindamisest

loobuda, kui samale või lähedasele väljumisajale lisandub uus väljumine, sest sellisel juhul ei

oleks liini teenindamise jätkamine enam majanduslikult mõistlik (tl 21).

47. Ka käesoleval juhul, sarnaselt eelnevate taotletud liinide hindamisega, on jäetud vedaja

esitatud andmed kontrollimata, millega on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet (HMS § 6).

Sellest tulenevalt ei saa välistada, et Maanteeameti otsus taotletava liiniloa osas liini nr 753

3-17-1060

11(11)

teenindamiseks oleks teistsugune, kui oleks eelnevalt kontrollitud ka konkureeriva vedaja

esitatud andmeid. Seega on ka nimetatud osas tegemist õigusvastase otsusega.

48. Kohus ei pea otstarbekaks täiendavalt analüüsida, kas vaidlusalune haldusakt on

põhiseadusega kooskõlas, sest see ei mõjuta enam asja lahendust ega võimalda ka võtta

ennetavalt seisukohta kaebaja liiniloa taotluste uue läbivaatamise võimaliku õiguspärasuse

osas.

49. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Maanteeameti 21.04.2017 otsus nr 0005 on

õigusvastane ning kuulub tühistamisele. Sellest tulenevalt tuleb vastustajal teha kaebaja

taotluste osas uus otsus. Samas nõustub kohus vastustajaga, et kohus ei saa teha Maanteeametile

definitiivse sisuga ettekirjutust, kuivõrd kaalutlusõigus ei ole redutseerunud nullini.

50. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus kaebuse tervikuna, tühistab Maanteeameti

21.04.2017 otsuse nr 0005 ja kohustab vastustajat vaatama kaebaja 06.02.2017 liiniloa taotlused

uuesti läbi.

51. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul on kohtuotsus tehtud kaebaja kasuks. Kaebaja on tasunud

kaebuselt riigilõivu 15 eurot ning kandnud õigusabikulu kokku 4168,5 eurot. Kohtule on

esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tähtaegselt. Menetluskulude kantus on

tõendatud. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja menetluskulud põhjendamatud ega ülemäärased

(HKMS § 109 lg 6). Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulu 4183,5 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Anu Maria Brenner

kohtunik