2-17-4192/14 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2174192

Määruse kuupäev

Tartu, 18. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Kaupo Torimi avaldus kinnistusraamatu kande aluse

muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaupo Torimi ja Jane Torimi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kaupo Torim ja Jane Torim, nende esindaja notar Paavo

Uibopuu

Asja läbivaatamise kuupäev

25. september 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2017. a määruse (tsiviilasi nr 2174192)

resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebemenetluse menetluskulud jätta Kaupo Torimi ja Jane Torimi kanda.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Võrumaal Mõniste vallas Tursa külas asuv Pärapõrgu kinnistu (registriosa nr 2419041) (kinnistu)

on Kaupo Torimi (avaldaja) ja Jane Torimi (ühisomanikud) ühisomandis, kuid kinnistusraamatusse

on kinnistu omanikuna sisse kantud avaldaja. Ühisomanikud sõlmisid 11. jaanuaril 2017 ühisvara

osalise jagamise kokkuleppe ja müügilepingu (leping), millega mh lõpetasid kinnistu ühisomandi

selliselt, et see kuulub avaldaja lahusvara hulka. Lepingu ps 7.1 avaldasid pooled soovi muuta

kinnistu omandamise kande alust ning lisada kande aluseks viide lepingule.

2. Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi andis 23. jaanuari 2017. a määrusega avaldajale

tähtaja puuduste kõrvaldamiseks (seadusele vastava avalduse esitamiseks). Selle määruse

põhjenduste kohaselt ei vasta kinnistamisavalduse p 7.1 kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34 lgle 6,

sest sellest ei selgu, millist kannet soovitakse. Avalduses puuduvad taotlused omandi ülemineku

kohta kinnistusraamatusse kande tegemiseks.

3. Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 28. veebruari 2017. a kandemäärusega

kinnistamisavalduse rahuldamata, sest kohtunikuabi määratud tähtajaks puudust ei kõrvaldatud.

4. Ühisomanikud esitasid kandemääruse peale määruskaebuse, milles palusid selle tühistada ja teha

lepingu ps 7.1 taotletud kanne.

2-17-4192

5. Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 16. märtsi 2017. a määrusega määruskaebuse

rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 6 alusel

lahendamiseks maakohtule. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

TsMS § 663 lg 5 alusel Tartu Ringkonnakohtule. Maakohus leidis, et taotletud kujul ei ole võimalik

kannet teha.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2017. a määrusega kandemääruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse menetlemisega seotud

menetluskulud määruskaebuse esitajate kanda.

Ringkonnakohus tuvastas, et kinnistusraamatusse on 9. juuni 2006. a asjaõiguslepingu alusel

8. septembril 2006 kinnistu omanikuna sisse kantud üksnes avaldaja ning asjas ei vaielda selle üle,

et avaldaja ja J. Torim olid kinnisomandi tekkimise ajal abielus. Seega muutus kinnistu alates kande

tegemise hetkest nende ühisvaraks vaatamata sellele, et kinnistusraamatust ei nähtunud, et J. Torim

oleks kinnistu ühisomanikuks. Asja materjalide kohaselt lahutati ühisomanike abielu 2013. aastal.

Tegemist ei ole tavapärase asjaõigusseaduse (AÕS) §s 641

sätestatud olukorraga, kus

kinnistusraamatusse kantud omanik teeb käsutuse kinnisomandiõiguse üleandmiseks uuele

omanikule. Erisused on seotud ühisomandi olemusega (AÕS § 70 lg 4). Juhul kui

kinnistusraamatusse on ühisomanikena kantud mõlemad abikaasad, siis ei teki ühisomandi jagamise

korral praeguses vaidluses esile kerkinud küsimusi. Kui ühisvara hulka kuulunud kinnistu

otsustatakse jätta edaspidi ühe abikaasa ainuomandisse, tehakse kinnistusraamatusse kanne, millega

kustutatakse kinnistusraamatust senine kanne, millest nähtus abikaasade ühisomandike staatus, ning

tehakse uus kanne, millega kantakse sisse ainuomanikuna üks varasematest ühisomanikest. Sel juhul

ei ole tegemist kande aluse (algdokumendi viite) parandamisega, vaid kinnistusraamatuõiguse

mõttes uue kandega, ehkki ainuomanikuks jääv abikaasa oli ka varem kinnistusraamatusse

omanikuna kantud. Eeltoodust ei ole õiguslikult põhimõtteliselt erinev olukord, kus kinnisasi on

abikaasade ühisomandis, kuid kinnistusraamatust nähtub omanikuna vaid üks ühisomanikest.

Seetõttu ei ole alust menetleda ühisomandi jagamisel tekkiva ainuomandi kinnistusraamatus

kajastamist nendes olukordades põhimõtteliselt erineval viisil (ühel juhul kantaks muudatus sisse

kandeavalduse alusel ning sisuliselt oleks tegemist uue kandega; teisel juhul üksnes kande

parandamisega KRS § 621 jj mõttes). Ühisomanikul, kelle nimi ei nähtu kinnistusraamatust, on õigus

kande parandamise korras taotleda enda kinnistusraamatusse kandmist. J. Torim ei ole seda

soovinud, vaid ühisomanikud on kokku leppinud ühisvara jagamises ning kinnistu avaldaja

ainuomandisse jätmises.

Ei ole õige, et ühisvara jagamise kokkuleppe ja ka asjaõiguslepinguga on kinnistusraamatusse

kandmata omanik andnud talle kuuluvad omanikuõigused üle sellele isikule, kes oli juba kantud

kinnistusraamatusse. Kinnistusraamatuvälise omaniku nõudeõigus ebaõige kande parandamiseks ei

saa minna üle teisele isikule ega sealjuures muutuda teistsuguse sisuga nõudeõiguseks.

Kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis

ei ole see otsus kujundusliku toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See

tähendab, et pärast kohtuotsuse jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et kinnistu

ainuomanikuks saav abikaasa on ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli juba varem ainsana

kinnistusraamatusse omanikuna sisse kantud. Varasema ühisomandi asemel ainuomandi tekkimisel

ei ole olemuslikku tähendust sellel, kas jagamise aluseks on kohtuotsus või asjaõigusleping (nagu

2(4)

2-17-4192

praegusel juhul). Ka notariaalne ühisvara jagamise kokkulepe ei ole kinnisasja puudutavas osas

kujundusliku toimega ning ainuomandi tekkimine eeldab AÕS § 641 kohaselt kinnistamist. Juhul kui

kinnistusraamatust mitte nähtunud ühisvarasuhe lõpetatakse kokkuleppel kinnistusraamatuväliselt

(s.o ühisvara jagatakse, ilma et see kajastuks kinnistusraamatus), siis võib säilida õiguslik ebaselgus,

kuna asjaõiguse üldpõhimõtte kohaselt on õigusmuudatuse saabumiseks lisaks

asjaõiguskokkuleppele vajalik ka kinnistusraamatusse kande tegemine (AÕS § 641).

Eeltoodut arvestades leidis maakohus õigesti, et määruskaebuse esitajatel tuleks esitada

kinnistamisavaldus ning piisav ei ole kande parandamise taotlus, tuginedes KRS §le 621.

Ühisomandi muutumine ainuomandiks on sisuline õigusmuudatus. Praegusel juhul ei esine kande

parandamise aluseid KRS § 621 tähenduses. Määruskaebuse esitajad oleksid pidanud taotlema

kinnistusraamatusse uue kande tegemist, millega oleks taotletud avaldaja kinnistusraamatusse

kandmist ainuomanikuna. See tähendab, et taotleda tulnuks senise omanikukande kustutamist ja uue

omanikukande tegemist. Avaldaja ainuomand tekib erineval õiguslikul alusel kui 9. juuni 2006. a

asjaõigusleping, millega omandati kinnisasi abikaasade ühisomandina. Lepingu p 7.1 ei ole

kinnistusosakonnal võimalik tõlgendada laiendavalt ega lugeda seda taotluseks kustutada varasem

omanikukanne ja teha uus kanne, millega kanda ainuomanikuna sisse avaldaja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Ühisomanikud paluvad määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada, uue määrusega

kandeavalduse rahuldada ning saata selle kande tegemiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis

nende arvates tähelepanuta, et kande saab teha ka parandamise korras KRS § 631 lg 3 ja § 651 lg 1

mõttes, mitte uue kande tegemisega (AÕS § 641). Ringkonnakohus leidis valesti, et praegusel juhul

tuleb omandiõiguse üleandmise kohta rakendada samasugust regulatsiooni, mida kohaldatakse juhul,

kui kinnistusraamatusse on kantud mõlemad abikaasad kui ühisomanikud. Ringkonnakohus jättis

tähelepanuta ka selle, et kinnistusraamatusse sisse kandmata omanikul ei ole samasugust õiguslikku

positsiooni kui kinnistusraamatusse kantud omanikul. Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et

kinnistusraamatusse sisse kandmata omaniku nõudeõigus ebaõige kande parandamiseks ei saa üle

minna kinnistusraamatusse kantud omanikule. Ringkonnakohus ei ole viidanud õigusnormidele,

millest selline järeldus tuleneb. Puudub põhjendus, miks peaks õigusliku positsiooni üleandmine

olema piiratud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel muutmata, kuid

täiendada tuleb selle määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.

9. Määruskaebuse esitajad avaldasid lepingu ps 7.1 soovi muuta kinnistu omandamise kande alust ja

lisada kande aluseks viide kõnealusele lepingule. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et lepingu

p 7.1 alusel taotletud muudatust teha ei saa. Kohtute põhjenduste kohaselt ei saa praegusel juhul

tugineda kande parandamisele KRS § 621 järgi, vaid määruskaebuse esitajatel tuleks taotleda

kinnistusraamatusse uue kande tegemist AÕS § 641 järgi. Kolleegium nõustub selle seisukohaga.

Seega ei ole avaldaja soovitud viisil võimalik KRS § 631 lg 3 ja § 651 lg 1 järgi kinnistusraamatu

kannet parandada.

10. Kolleegium on varem selgitanud, et kui kinnisasi otsustatakse ühisvara jagamise hagi

lahendamise käigus jätta kohtuotsusega abikaasa ainuomandisse, siis see otsus ei ole kujundusliku

toimega ning vara jagatakse kinnistamisega (AÕS § 641). See tähendab, et pärast sellise otsuse

3(4)

2-17-4192

jõustumist tuleks teha uus kanne, milles tuleks märkida, et ainuomanikuks saav abikaasa on

ainuomanik, hoolimata sellest, et ta oli varem ainsana kinnistusraamatusse sisse kantud

(vt Riigikohtu 20. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3217416, p 18.2; Riigikohtu 15. märtsi

2016. a otsus asjas nr 3318215, pd 22.1-22.2). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et varasema ühisomandi asemel ainuomandi tekkimisel ei ole

olemuslikku tähendust sellel, kas jagamise aluseks on kohtuotsus või asjaõigusleping. Seega ei ole

ka lepingu p 7.1 kujundusliku toimega ning avaldaja ainuomandi tekkimine eeldab AÕS § 641

kohaselt kinnistamist.

Ringkonnakohus leidis ülaltoodut arvestades õigesti, et lepingu ps 7.1 märgitut ei saa lugeda

nõuetekohaseks kandeavalduseks (KRS § 34 lg 6). Määruskaebuse esitajatel tuleb taotleda

kinnistusraamatusse uue kande tegemist, millega taotletakse senise omanikukande kustutamist ja

uue kande tegemist, millega kanda ainuomanikuna sisse avaldaja.

11. Ringkonnakohtu määrusest nähtub, et ringkonnakohus on viidanud maakohtu 28. veebruari 2017

kandemääruse põhjendusi kajastades sellele, et maakohus on märkinud, et esitatud dokumentidest

nähtuvalt on praegu omanikukanne vale ning kande parandamiseks tuleks kinnistusraamatusse sisse

kanda ühisomanikud. Ringkonnakohus jättis maakohtu kandemääruse muutmata (pidades seda

seaduslikuks ja põhjendatuks) ning ei esitanud määruses seisukohta abikaasade ühisomanikena

kinnistusraamatusse kandmise kohta.

Eeltoodut arvestades jääb ebaselgeks, kas ringkonnakohtu hinnangul on enne uue kande (st kande, et

avaldaja on lepingu järgi kinnistu ainuomanik) tegemist nõutav ka maakohtu viidatud kande

tegemine, kust nähtuks kinnistu kuulumine avaldaja ja J. Torimi ühisomandi hulka, või ei ole sellise

nn vahekande tegemine vajalik. Seetõttu täiendab kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendusi,

märkides, et selleks, et muuta omanikukannet, ei ole vaja teha kannet, millest nähtuks, et avaldaja ja

J. Torim on vahepeal (st enne lepingu sõlmimist) olnud kinnistu ühisomanikud (vt viidatud

Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3217416, p 18.2).

12. Kolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et ringkonnakohus on märkinud edasikaebamise korra

kohta ekslikult, et määrus ei ole edasikaevatav Riigikohtule (TsMS § 599). Määruskaebuse

sellekohane väide on põhjendatud. Avaldaja saab TsMS § 599 esimese lause, § 660 lg 4 ja § 696 lg 4

järgi esitada määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti kinnistamisavalduse

rahuldamata jätmise määrus muutmata (vt ka Riigikohtu 7. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas

nr 32116710, p 8).

13. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitajate kanda.

14. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks

Jaak Luik

Tambet Tampuu

4(4)