3-17-1324/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1324

Haldusasi

Leeniste OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 31.03.2017

maksuotsuse nr 12.2-3/036844-19 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – Leeniste OÜ, esindaja Alar Salu

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu

Asja läbivaatamise vorm

Istung 21.09.2017

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.

3. Tagastada 21.08.2017 ette makstud tunnistajatasu 55

eurot Leeniste OÜ arveldusarvele nr EE40 1010 2202

3025 4221 AS-is SEB Pank.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.11.2017.

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 31.03.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/036844-19

Leeniste OÜ-d tasuma maksusumma 30 629,78 eurot.

MTA leidis, et Leeniste OÜ ei soetanud 22.11.2015 arvel NOV_1 ning 18.12.2015 arvetel L1, L2

ja L3 näidatud kaupa Radeja Group OÜ-lt, vaid tundmatult kolmandalt isikult, ning Leeniste OÜ

oli teadlik, et Radeja Group OÜ ei ole tegelik müüja. Kuna arvetele on valesti märgitud tehingu

teine pool ja tehingu majanduslik sisu, siis ei ole õigust nende arvete alusel sisendkäibemaksu

maha arvata. Kuna Leeniste OÜ deklareeris 2015. a detsembri sisendkäibemaksu hulgas alusetult

Radeja Group OÜ arvetel märgitud käibemaksu, tuleb vähendada sisendkäibemaksu 24 912,78

euro võrra ning sama summa võrra suurendada tasumisele kuuluvat käibemaksu.

Leeniste OÜ tegi väljamakseid nõuetele mittevastavate algdokumentide alusel, seega tuleb

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasuda ka tulumaks. Leeniste OÜ on 2015. a detsembri arved

tasunud 137 207,90 euro ulatuses. Kuna pole võimalik tuvastada, kellelt ja millise hinnaga kaubad

soetati, lähtub MTA arvetel näidatud hinnast. Tundmatu müüja puhul ei saa olla kindel, et müüja

on käibemaksukohustuslane, kes oleks riigile käibemaksu tasunud. Seega on ettevõtlusega

mitteseotud kuluks arvetel märgitud käibemaks, millelt tuleb tasuda tulumaksu 5717 eurot.

2(7)

2. Leeniste OÜ esitas maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille MTA jättis 22.05.2017

vaideotsusega nr 6-1/3716-2 rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

3. Leeniste OÜ esitas 21.06.2017 Tallinna Halduskohtule MTA 31.03.2017 maksuotsuse nr

12.2-3/036844-19 tühistamiseks kaebuse ning 10.08.2017 selle täienduse, põhjendades oma

seisukohti järgmiselt.

Kaebaja järgis Radeja Group OÜ-lt vilja soetades kõiki talle kui ettevõtjale kehtestatud reegleid.

Kaebajal oli kindlus müüja isikus ning avalikest andmebaasidest nähtus, et müüja on

käibemaksukohustuslane. Kaebaja järgis kõikvõimalikke meetmeid tehingu õigeks arvestuseks

ning omand on ka asjaõiguslikus mõttes üle läinud. Maksuotsuse järeldused pole loogilised

üksikult ega kogumis. MTA ei ole arvestanud vilja ostu-müügi eripära, nt vilja tegeliku koguse,

kaalu ja kvaliteedi lõplikku selgumist lõppkokkuostja juures. Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt

on dokumentidel erinevad kuupäevad, mis ei saa muuta ostu-müügi tehingut tühiseks ega anda

alust kaebajat teistkordselt maksustada. Maksuotsuse järelduste kujunemine ei ole arusaadav ja

kaebajal on raske ebaloogilisi väiteid ümber lükata. Maksuotsuse järeldused on tõendamata ning

selles ei ole arvestatud kaebaja vastuväiteid.

Kaebaja jääb ka kontrollaktile esitatud vastuväite (tl 10-11) ning vaide (tl 19-20) põhjenduste

juurde. Vastuväites leidis kaebaja, et tema juhatuse liikme selgitused ei olnud vastuolulised ning

ei selgu, miks on usutavamad tehingupartnerite selgitused. C.K.ile väljastatud notariaalne volikiri

ei saa olla kaheldava väärtusega. Asjaolu, kas S.V. on või oli C.K.i või Radeja Group OÜ

töötaja/koostööpartner või hoopis muul viisil seotud isik, ei saa olla aluseks arvete

mittevastavusele. Isiku identifitseerimine ei olnud küll täiuslik, kuid see polnud ka kohustuslik.

Teravilja müügi puhul on ostuarvete hilisem tegemine müügiarvetest täiesti normaalne, sest

erinevaid muutujaid arvestades selgub vilja tegelik kogus alles tehingu viimases faasis (lõppostja

juures). Veose saatelehed ei ole raamatupidamisdokumendid. Kaebajal puudus info, et teravili

võis olla ebaseaduslikult omandatud, ja kaebaja eeldas, et müüjal on vilja müümise õigus.

Kaebajal puudub võimalus uurida tehingupartneri arveldusarvet ja hinnata selle põhjal tema

majandustegevuse olemasolu. Arveid ei saa lugeda mittevastavaks põhjusel, et C.K. on MTA-le

kättesaamatu. Arusaamatud on järeldused, et kaebaja võis teada või teadis, et vilja eest makstud

rahad liikusid Radeja Group OÜ-lt Harvaator OÜ-le. Sellest omakorda tehtud järeldused on

ebaloogilised. Vaides selgitas kaebaja, et sai vilja omanikuks valduse ülemineku hetkel ning tema

valdus oli heauskne. Kaebaja hinnangul andis C.K. S.V.le volituse tegutseda tema nimel/eest ning

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 3 järgi ei pidanud volitus olema kirjalik.

Kontrollitav periood ei hõlma koostööd OÜ-ga Harvaator. Lubamatu on viidata kriminaalasjas nr

1-16-7785 tehtud 17.10.2016 kohtuotsusele, sest kaebaja ei ole seal osaline ning otsus on

jõustunud kontrolliperioodist peaaegu aasta hiljem. Vastuoluline on järeldus, et kuna olemasolev

kaup pole soetatud Radeja Group OÜ-lt, tulnuks neile kauba eest tasuda netosummas.

Vastuoluline on ka järeldus, et S.V.l ja K. B. puudus põhjus anda valeütlusi. Arusaadavalt andsid

isikud selliseid ütlusi, mis vabastasid nad kohustustest. Maksuotsus ei saa olla objektiivne, sest

MTA leidis, et varasemalt sarnases maksupettuses süüdi tunnistatud isikutega tegutsedes osales

kaebaja teadlikult maksupettuses. MTA viited EÜ söödahügieeni määruse nr 183/2005 art 5 lg 6

ning toiduseaduse (ToiduS) § 23 võimalikele minetustele on asjakohatud.

4. Maksu- ja Tolliamet palus 14.07.2017 vastuses ja 25.08.2017 täiendavas seisukohas jätta

kaebus rahuldamata, jäädes kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses esitatud seisukohtade

juurde.

Sisendkäibemaksu mahaarvamine on välistatud, kui arvetel märgitud müüja ei ole kauba tegelik

müüja. Kui ostja on osalenud tehingutes heauskselt, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise

3(7)

keelamine põhjendatud. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte

ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osales maksupettuses.

Kaebaja juhatuse liikme selgitused lähevad vastuollu väidetava tehingupartneri selgitustega.

Kaebaja juhatuse liige V. K. selgitas algselt, et suhtles Radeja Group OÜ-st C.K.iga ning arveid

esitas K. B. Järgmisel korral väitis V. K., et põhiline isik, kellega Radeja Group OÜ-st vilja

soetamise osas suheldi, oli S.V.. K. B. on andnud selgitusi, mille kohaselt ei tea ta Leeniste OÜ-

st midagi ega ole äriühingule koostanud ega saatnud ühtegi arvet ega muid dokumente. S.V.

selgituste kohaselt on ta Leeniste OÜ-ga koostööd teinud üksnes läbi Harvaator OÜ ja ta ei ole

2015. a detsembris Leeniste OÜ-ga koostööd teinud. Seega ei kinnita kumbki väidetud

tehingupartneriga seotud isikutest tehingute tegemist.

Kaebaja on vilja AS-ile Oilseeds Trade varem edasi müünud, kui ta vastava vilja väidetavalt

Radeja Group OÜ-lt soetas. Kaebaja poolt maksumenetluses esitatud saatelehtedelt nähtub, et

kaup võeti peale kaebaja asukohast Sepa talust ja viidi AS-i Oilseeds Trade. Autojuhid andsid aga

selgitusi, et tegelikult laeti kaup peale Kaismal asuvast viljahoidlast. Seega ei vasta saatelehtedel

olevad andmed tõele. Seoses kauba väidetava Radeja Group OÜ-lt soetamisega ei ole vormistatud

ühtegi kauba üleandmise-vastuvõtmise dokumenti, vaid ainult arved. Pole tõendatud, kuidas ja

kes vilja Kaisma viljahoidlasse tõi, seega on tuvastamata ka vilja päritolu.

Kuna Radeja Group OÜ-l puudus kontrollitaval perioodil tavapärane majandustegevus ning

MTA-l ei olnud võimalik äriühingu majandustegevust kontrollida, siis on kohaldatav Riigikohtu

otsuse 3-3-1-30-15 p 16. Maksumenetluses kogutud ning kontrollaktis ja maksuotsuses

väljatoodud tõenditest saab nende kogumis järeldada, et Radeja Group OÜ ei olnud oma

vahendustegevuses iseseisev ning kaebaja juhatuse liige oli teadlik, et tegemist on pelgalt

variühinguga. Kuna Radeja Group OÜ oli kaasatud tehingute ahelasse üksnes kaebajale

maksueelise saamiseks, siis ei olnud Radeja Group OÜ kauba tegelikuks müüjaks ning tema

esitatud arvete alusel ei olnud sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatav. Riigikohus on korduvalt

rõhutanud, et kui maksuhaldur on maksuotsuses tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ning

eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates

seejuures

maksukohustuse

tekkimise

õiguslikele

alustele,

läheb

tõendamiskoormus

maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele. Kaebaja ei ole

maksuotsust vaidlustades tõendanud, et tehingud Radeja Group OÜ-ga on tegelikkuses toimunud.

Arvetel märgitud käibemaks on põhjendatult ettevõtlusega mitteseotud kuluks loetud.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Vaidlus käib selle üle, kas kaebajal on õigus Radeja Group OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu

maha arvata ning kas arvete alusel tehtud väljamaksed tuleb käibemaksu suuruses osas maksustada

tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.

6. Maksuotsuses ei ole kahtluse alla seatud kauba olemasolu, kuid maksuhalduri järelduste

kohaselt ei olnud arvetel märgitud kauba tegelikuks müüjaks Radeja Group OÜ, vaid tundmatu

kolmas isik, ning kaebaja teadis sellest, aidates seeläbi kaasa maksupettuse toimepanemisele.

Seetõttu piiras maksuhaldur kaebaja õigust Radeja Group OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha

arvata. Kohus leiab, et maksuhaldur on maksumenetluses kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid

kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele.

7. Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv

käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud

tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe

tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis

toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba

või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on

sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba

4(7)

või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt

maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha

KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Muu hulgas tuleb arvele märkida

maksukohustuslase nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number, kauba või

teenuse nimetus või kirjeldus ja kauba kogus või teenuse maht (KMS § 37 lg 7 p-d 2, 5, 6).

Eeltoodust tulenevalt, samuti väljakujunenud kohtupraktikat arvestades (vt nt Riigikohtu otsused

nr 3-3-1-81-12, p 11; 3-3-1-49-13, p 14-15; 3-3-1-57-13, p 11-13; 3-3-1-51-15, p 11) on

sisendkäibemaksu mahaarvamise üheks eelduseks tehingu tegelik toimumine arvel märgitud poolte

vahel.

8. Riigikohus on selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba olemasolu üle puudub ja kaup on

reaalselt olemas, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt,

kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata

ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (otsus nr 3-3-1-32-09, p 10). Ostja heausksust

eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on

põhjendatud kahtlus, et ostja osales maksupettuses (otsus nr 3-3-1-73-10, p 13 ning seal toodud

viited). Riigikohus on selgitanud ka seda, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu

tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas

seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja

pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla

üldjuhul tahtlik tegu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-32-09, p 12). Maksukohustuslase teadmist sellest,

et arvel märgitud müüja ei olnud tegelik müüja, saab Riigikohtu praktika kohaselt järeldada ka

maksumenetluses tuvastatud asjaolude ja kaudsete tõendite kogumist, sest maksukohustuslaste

subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine pole sageli võimalik (vt otsus nr 3-3-1-74-09, p 9 ja seal

viidatud lahendid).

9. Maksuhaldur on asjas kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud (vt kontrollakti p 1.1.2 f-h,

maksuotsuse p 2.1.2 g-i ja vaideotsuse p 13), et Radeja Group OÜ-l puudus kaebajaga tehingute

tegemise ajal tavapärane majandustegevus – äriühingu ühel arvelduskontol ei toimunud mingeid

raha liikumisi ja teisele arvelduskontole laekunud summad kanti kohe edasi Harvaator OÜ

arvelduskontole, kust see võeti sularahas välja; äriühingu juhatuse liikmed K. B. ja D. S. ei olnud

äriühingu majandustegevusest teadlikud; äriühingut notariaalse volikirja alusel esindanud C.K.

hoidis maksuhaldurile teabe andmisest kõrvale. Kohus nõustub Radeja Group OÜ

majandustegevuse puudumise osas maksuotsuse põhjendustega ja HKMS § 165 lg 2 alusel neid ei

korda, lisades järgmist. Maksutoimikus ei ole tõendeid selle kohta, kas ja millisel viisil

maksuhaldur püüdis C.K.ilt maksumenetluses seletusi saada, kuigi vastustaja esindaja kinnitas

21.09.2017 kohtuistungil (alates 11:39:29), et need tõendid on olemas. Väide, et C.K. hoidis

maksumenetluses teabe andmisest teadlikult kõrvale, on muude tuvastatud asjaolude valguses siiski

usutav, sest C.K. hoidis kõrvale ka kohtus tunnistajana ütluste andmisest. Nimelt võttis C.K. vastu

kohtukutse ilmuda tunnistajana 21.09.2017 kohtuistungile, kuid ei ilmunud määratud kuupäevaks

kohtusse, sh ei teatanud kohtule oma mitteilmumisest ja selle põhjustest ei enne ega pärast istungit,

ning ei olnud kohtule istungipäeval selgitusteks ka kättesaadav.

10. Maksumenetluses kogutud tõenditest selgub veel, et Leeniste OÜ ja Harvaator OÜ tegid 2015.

a mitmeid vilja ostu-müügi tehinguid, viimati 2015. a augustis (vt S.V. 01.11.2016 seletus, MTA

14.07.2017 vastuse lisa 11). S.V. selgitas maksuhaldurile 01.11.2016, et hiljem ei saanud ta

kaebajale enam vilja müüa ning MTA seostas seda asjaoluga, et OÜ Harvaator suhtes viidi läbi

ettevõtlusega

tegelemise

kontroll

ja

selle

tulemusena

kustutati

OÜ

Harvaator

käibemaksukohustuslaste registrist (kontrollakti p 1.1.2.1 f ja maksuotsuse p 2.1.2 k; vt ka MTA

14.07.2017 vastuse lisad 39 ja 40). Seejärel toimusid vilja ostu-müügi tehingud läbi Radeja Group

OÜ, kelle volitatud esindaja oli C.K.. S.V. seletas 01.11.2016, et oli C.K.iga varasemast tuttav,

andis oma kontaktid C.K.ile üle ning edaspidi tegi tehinguid Radeja Group OÜ. S.V. ütles

01.11.2016 seletuse andmise käigus esialgu, et pärast kontaktide üleandmist ei olnud tal tehingutega

5(7)

enam mingeid seoseid, kuid hiljem möönis, et on võib-olla siiski C.K.i palvel Radeja Group OÜ

nimel suhelnud. AS Oilseeds Trade, kes ostis kaebajalt vilja, mis oli väidetavalt soetatud Radeja

Group OÜ-lt, seletas 06.06.2016 (MTA 14.07.2017 vastuse lisa 14), et Leeniste OÜ-ga sõlmiti vilja

soetamiseks suuline leping ja läbi räägiti S.V.ga. Vilja vedu teostanud OÜ Peep ja Iivo Transport

kinnitas 21.09.2016 (MTA 14.07.2017 vastuse lisa 19) samuti, et kontakti võttis ja teravilja tellis

S.V., kellelt saadi ka teave, kuhu kaup tuleb transportida, samuti saadeti transpordi arve hiljem

S.V.le. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et kaebaja poolt Radeja Group OÜ-le arvete alusel

tasutud summad on kohe edasi kantud S.V.ga seotud OÜ Harvaator arveldusarvele ja sealt sularahas

välja võetud (MTA 14.07.2017 vastuse lisad 32 ja 38). Eeltoodust saab järeldada, et S.V. andis

maksuhaldurile põiklevaid ütlusi oma rolli kohta Leeniste OÜ ja Radeja Group OÜ vahelistes

tehingutes ning tõendeid kogumis hinnates on usutav, et tegelikult oli S.V.l maksuotsusega

hõlmatud tehingutes oluline roll.

11. Kaebaja juhatuse liige V. K. on andnud vastuolulisi selgitusi selle kohta, kellega ta

maksuotsusega hõlmatud tehingutega seonduvalt suhtles ning millisel viisil tehingute tingimustes

kokku lepiti. Esialgu väitis V. K., et suhtles Radeja Group OÜ-st C.K.iga telefoni teel, arveid esitas

K. B. ja ühe korra maksis ta 2015. a detsembris C.K.ile kauba eest ka sularahas; S.V. nime V. K.

esimesel korral seletusi andes Radeja Group OÜ tehingutega seonduvalt ei maininud (17.05.2016

seletuse küsimus 24, MTA 14.07.2017 vastuse lisa 5). Järgmisel korral seletusi andes ütles V. K.,

et S.V. oligi põhiline teravilja müügiga tegelenud isik ning et V. K. kohtus nii C.K.i kui ka S.V.ga

(25.07.2016 seletuse küsimus 1, MTA 14.07.2017 vastuse lisa 7). Kohtuistungil vande all ütlusi

andes väitis V. K., et telefoni teel võttis Radeja Group OÜ nimel ühendust S.V. ja temaga räägiti

läbi tehingu tingimused (alates 10:21:00). Samas andis V. K. ka kohtuistungil vastuolulisi ütlusi

selle kohta, millal ta tegelikult C.K.iga kohtus – kas juba enne tehinguid või alles raha maksmise

ajal (alates 10:28:32).

12. Lisaks on maksumenetluses tuvastatud, et kaebaja ja Radeja Group OÜ vaheliste tehingute

kohta on vormistatud ainult arve – puuduvad kirjalik leping, kauba üleandmise-vastuvõtmise

dokumendid, saatelehed jms (võrdluseks: Leeniste OÜ ja AS Oilseeds Trade vahel on koostatud ka

kauba saatelehed, samuti teostas AS Oilseeds Trade kaupa vastu võttes selle kvaliteedi ja koguse

täpse kontrolli, mille tulemus oli arve koostamise ja selle eest tasumise aluseks). Isegi kui kaebaja

tavapärane praktika oligi see, et viljaga tehtud tehingutes koostati ainult arve (sh koostati

äriühingule, kellelt kaebaja oli vilja soetanud, arve alles pärast oma ostjalt arve saamist), võttis ta

sellega riski, et kui maksuhaldur seab tehingute tegeliku toimumise arvetel märgitud viisil kahtluse

alla, ei suuda kaebaja seda kahtlust veenvalt ümber lükata. Arvestades kaebaja pikaajalist tegevust

viljakasvatamise ning vilja ostu ja müügi valdkonnas on ka tavatu, et kaebaja ei tundnud mingit

huvi selle vastu, kust vili pärineb. Vilja päritolu, Kaisma hoidlasse saabumise ja kaebajale

üleandmise asjaolude kohta ei ole ka ükski teine isik maksumenetluses mingeid täpsemaid selgitusi

andnud.

13. Vaidlust ei ole selle üle, et Leeniste OÜ juhatuse liige V. K. ja Harvaator OÜ juhatuse liige

S.V. olid tuttavad juba enne maksuotsusega hõlmatud tehingute tegemist ning olid varem vilja ostu-

müügi tehinguid teinud. Omavahel olid tuttavad ka S.V. ja C.K., kes mõlemad on mh maksupettuse

toimepanemise eest kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-7785 süüdi mõistetud. Kohus märgib, et

kuigi seda kohtuotsust maksuotsusega hõlmatud tehingute tegemise ajal veel ei olnud, on see

tehingute ahelas osalejaid iseloomustav teave, millele viitamine kaebaja suhtes läbiviidud

maksumenetluses ei ole õigusvastane ega ka asjakohatu. Kaebaja väitel suhtles ta maksuotsusega

hõlmatud tehingute raames nii S.V. kui ka C.K.iga, samuti tundis V. K. vilja transportinud Peep ja

Iivo Transport OÜ esindajat I. U.t. I. U. sõnul korraldas vilja transporti S.V.. Seega olid tehingute

ahelasse kaasatud äriühingute esindajad omavahel tuttavad. Maksumenetluse käik viitab sellele, et

tehingutega seotud isikud hoidsid tehingute kohta seletuste andmisest kõrvale (C.K.), andsid

vastuolulisi seletusi (S.V. ja V. K.) või ei teadnud tehingutest üldse midagi (K. B.). See kinnitab

maksuotsuses avaldatud kahtlust, et tehingute ahelas osalenud isikud püüdsid vilja tegelikku

6(7)

päritolu ja müüjat maksuhalduri eest varjata, mis viitab tehingute ahelas osalejate kooskõlastatud

tegevusele maksude tasumisest kõrvalehoidumisel. Kuigi kaebajat ei ole maksumenetluses

tuvastatud asjaolude põhjal ilmselt alust pidada maksupettuse organisaatoriks, on siiski usutav

kaebaja teadmine sellest, et Radeja Group OÜ ei olnud kauba tegelik müüja. Kui aga kaebaja teadis,

et Radeja Group OÜ ei ole vilja tegelikuks müüjaks, kuid kajastas nimetatud arvet siiski oma

käibemaksuarvestuses, siis on ta käitunud pahauskselt ja see välistab tema õiguse Radeja Group

OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.

14. Seega käibemaksu määramist puudutavas osas ei ole alust maksuotsust tühistada.

15. Maksuotsuses on kaebaja poolt Radeja Group OÜ-le viimase arvete alusel tehtud väljamaksete

käibemaksu osa maksustatud tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.

16. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu

ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks

vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu lg 1

tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates

õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Tehingute tegemise ajal kehtinud

raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt tuli arvele märkida tehingu majanduslik sisu

ja tehingu osapooled. MKS § 94 reguleerib maksustamist hindamise teel.

17. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-83-13, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on kohaldatav muu hulgas

juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja

näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus

algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või

mitte (p 19). Riigikohus viitas otsuses nr 3-3-1-54-13 oma varasemale praktikale, mille kohaselt

olukorras, kus kaup on maksukohustuslasel olemas, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa

saadud arvetel märgitud äriühingutelt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib

maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma MKS § 94 sätestatud korras hindamise teel.

Riigikohus viitas, et on MKS § 94 lg-ga 1 seonduvalt selgitanud, et maksuhaldur peab kaaluma,

kas hindamine on võimalik ja vajalik. Kui hindamine on võimalik ja vajalik, on maksuhaldur

kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud

hindamise teel (p 22).

18. Kohus leiab, et tulumaksu määramine oli samuti õiguspärane – Radeja Group OÜ arvetel

näidatud kaup oli küll olemas, kuid selle müüjaks ei olnud arvele märgitud äriühing ja kaebaja

teadis sellest, seega ei olnud arved nõuetekohased. Tundmatu kolmandast isikust müüja puhul ei

saa eeldada käibemaksukohustuslaseks olemist. Maksuhaldur on ka põhjendanud, miks lähtuti

ettevõtlusega mitteseotud kulu suuruse väljaselgitamisel ja sellelt tulumaksu määramisel arvetele

märgitud hinnast – maksumenetluses puudus võimalus täpsemalt välja selgitada, kellelt ja millise

hinnaga kaebaja tegelikult kauba soetas.

19. Seega ei ole alust tühistada maksuotsust ka tulumaksu määramist puudutavas osas.

20. Kokkuvõttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

21. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse

kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust.

Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

22. HKMS §-st 106 tulenevalt kohaldatakse tunnistajakuludele tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) §-des 151-161 sätestatut. Tunnistajale tasu maksmise ning talle kulude hüvitamise

eelduseks on menetluses reaalselt osalemine, samuti menetluses osalemisega seonduvate kulude

teke (vt TsMS § 151 lg 1, § 156, § 157).

23. Kohus määras 16.08.2017 määrusega asja läbivaatamiseks kohtuistungi ning otsustas

tunnistajana üle kuulata C.K.i, kelle eest tuli ette tasuda tunnistajatasu 55 eurot. Kaebaja tasus

7(7)

nimetatud summa 21.08.2017. Kuna C.K. asjas 21.09.2017 toimunud istungile ei ilmunud ja

kaebaja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest, ei ole C.K.il tekkinud õigust tunnistajatasule ega

kulude hüvitamisele. Järelikult võib kohus tunnistajatasu ettemakse 55 eurot tagastada Leeniste OÜ

arveldusarvele nr EE40 1010 2202 3025 4221 AS-is SEB Pank, millelt ettemakse tasuti.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit