3-16-147/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Ruth Plaks ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-147

Haldusasi

WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) kaebus Maksu- ja

Tolliameti 21.10.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/027814-

13 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – WPP Glibi OÜ (likvideerimisel), volitatud

esindaja v.adv Dmitri Teplõhh

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindajad

Veiko Soll ja Martin Aas

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 1. detsembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-147 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.11.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-147

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis WPP Glibi OÜ (likvideerimisel; kuni 05.02.2015

ärinimi OÜ Unico Gold) käibe- ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

perioodil veebruar 2013 − mai 2014.

2. MTA määras 21.10.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/027814-13 äriühingule tasumiseks

maksusumma 848 126,52 eurot. MTA tuvastas sisendkäibemaksuga seonduvalt, et OÜ Unico

Gold raamatupidamises kajastatud andmete kohaselt ostis äriühing OÜ-de US Motors, MM

Estate, SP Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto,

Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused nimel väljastatud arvete alusel kullavalandeid,

mille puhta kulla sisaldus jääb alla 325 tuhandiku kaaluosa, ning arvestas neile arvetele lisatud

käibemaksu oma sisendkäibemaksu hulgas. MTA asus seisukohale, et OÜ Unico Gold osales

maksupettuses, mis seisnes selles, et OÜ Unico Gold ostis ise ja veel kahe

käibemaksukohustuslaseks registreerimata äriühingu kaudu investeeringukulda, mille puhta

kulla sisaldus oli 999,9 tuhandikku kaaluosa, ning töötles ise ja lasi töödelda

investeeringukulla muu metallisegu abil valandiks, et tekitada selline kaup, mille

ostutehingutele sai lisada käibemaksu. Töötlemise teel loodud kauba ostmiseks loodi

variettevõtete võrgustik eesmärgiga vähendada OÜ Unico Gold tasumisele kuuluvat

käibemaksu, mida selle äriühingu väidetavad tehingupartneritest müüjad riigieelarvesse ei

tasunud. OÜ Unico Gold raamatupidamises kajastatud arvetel näidatud kauba müüjateks ei

olnud OÜ-d US Motors, MM Estate, SP Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T.

Raamatupidamine, Trans Auto, Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused ning OÜ

Unico Gold teadis seda. OÜ-l Unico Gold puudub õigus kajastada oma sisendkäibemaksu

arvestuses nimetatud äriühingute arvetel märgitud käibemaksu, sest kaupa ei soetatud arvel

märgitud isikult, kaupa ei soetatud registreeritud käibemaksukohustuslaselt ja arvetel ei olnud

õigesti märgitud tehingu majanduslik sisu. MTA kvalifitseeris ostutehingud ringi vastavalt

tehingu tegelikule majanduslikule sisule ja leidis, et tegelikult müüdi tehingute ahelas, kus OÜ

Unico Gold osales, investeeringukulda, mitte valandit. Nende järelduste õiguslikuks aluseks

oli käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1, § 31 lg 1, § 37 lg 7 p-d 5 ja 9 ja § 16 lg 2 p 8,

raamatupidamise seaduse (RPS) § 7 lg 1 p-d 3 ja 5 ning maksukorralduse seaduse (MKS) §

84. Kauba müügilt arvestatava käibemaksuga seonduvalt leidis MTA, et OÜ Unico Gold

raamatupidamises kajastatud andmete kohaselt müüs äriühing OÜ-delt US Motors, MM

Estate, SP Maritime Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto,

Rehvimüügi, Mobiltec ja VD Veebilahendused soetatud kullavalandid, mille puhta kulla

sisaldus oli alla 325 tuhandiku kaaluosa, edasi OÜ-le Deoro Trade, deklareerides KMD-l 20%

maksumääraga müügikäivet. MTA tuvastas, et tegelikult müüs OÜ Unico Gold OÜ-le Deoro

Trade investeeringukulda, mille puhta kulla sisaldus oli 999,9 tuhandikku kaaluosa. Seega oli

tegemist maksuvaba käibega. MTA suurendas vastavalt äriühingu KMD-del näidatud

maksuvaba käivet. Nende järelduste õiguslikuks aluseks oli KMS § 16 lg 2 p 8 ja MKS § 84.

Tulumaksuga seonduvalt väitis MTA, et OÜ Unico Gold raamatupidamises kajastatud arvetel

näidatud kauba müüjateks ei olnud OÜ-d US Motors, MM Estate, SP Maritime Consult,

Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto, Rehvimüügi, Mobiltec ja

3-16-147

3(12)

VD Veebilahendused ning OÜ Unico Gold teadis seda. Ühe osa kaubast investeeringukulla

näol soetas OÜ Unico Gold ise läbi oma töötajate ja teise osa kaubast ostis

käibemaksukohustuslasteks mitteolevatelt OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest. Arvetel

ja kauba üleandmise-vastuvõtmise aktidel märgitud kauba netomaksumus (maksumus ilma

käibemaksuta) vastas kauba tegelikule maksustatavale väärtusele ja arvetel märgitud

käibemaksu suuruse osas tegi OÜ Unico Gold ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid, millelt

tuleb tasuda tulumaksu. Arved ei ole nõuetekohased, sest neil oli valesti märgitud tehingu

majanduslik sisu (valed müüja andmed, kauba nimetus ja hind). Nende järelduste õiguslikuks

aluseks oli tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3, § 52 lg-d 2 ja 4, MKS § 94 ning

RPS § 7 lg 1 p-d 3−5.

3. WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) esitas 21.10.2015 maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks

vaide, mille MTA jättis 18.12.2015 vaideotsusega nr 6-1/3111-2 rahuldamata.

4. WPP Glibi OÜ (likvideerimisel) esitas 19.01.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse

MTA 21.10.2015 maksuotsuse tühistamiseks. MTA rikkus kaebaja õigust olla ära kuulatud.

Pärast kaebaja eriarvamuse saamist kogus maksuhaldur täiendavaid tõendeid, kuid ei

tutvustanud neid kaebajale. Seega ei saanud kaebaja kujundada nende kohta oma seisukohta

ega esitada täiendavaid tõendeid. Kaebajal oli oma seisukohtade esitamiseks väga vähe aega

ja maksuhaldur kogus tõendeid vaid oma versiooni kinnituseks. Kaebaja suhtes toimuski

maksumenetlus üksnes OÜ Deoro Trade suhtes läbiviidud maksumenetluse toetamiseks.

Käibemaks on määratud alusetult. Kõik tehingud toimusid arvetel näidatud viisil. LL, VL ja

RB andsid kriminaalmenetluses ütlusi üksnes selleks, et vahistamisest pääseda. Need tõendid

on kogutud ebaseaduslikult ja neid ei saa haldusmenetluses kasutada. Nimetatud isikute

ütlused on vastuolus ka teiste kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega. MTA neilt

isikutelt maksumenetluses täiendavaid seletusi ei võtnud. Nimetatud isikute ütlused on

omavahel vastuolus, kuid maksuotsuses pole sellega arvestatud. Maksuhaldur, kes viib

paralleelselt läbi ka kriminaalmenetlust, valis kriminaalmenetlusest välja üksnes need tõendid,

mis

kinnitavad

tema

versiooni,

rikkudes

sellega

uurimispõhimõtet.

Kaebajal

kriminaalmenetluse tõenditele juurdepääsu pole ja ta ei saa seetõttu maksumenetluses oma

seisukohti tõendada.

Väär on maksuhalduri järeldus, et kaebaja valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid, mille

puhta kulla sisaldus jäi alla 325 tuhandiku kaaluosa. Kaebaja soetatud investeeringukuld on

kajastatud tema raamatupidamises ja selle mahtu arvestades (2013−2014. a-l kokku 102 kg) ei

olnud võimalikki sellest sellises koguses valandeid valmistada, nagu kaebaja neid soetas ja

edasi müüs. Soetatud investeeringukuld on müüdud edasi ega oma mingit seost kaebaja

soetatud ja hiljem edasi müüdud kullavalanditega. Investeeringukulla kogused ei ole

võrreldavad kaebaja müüdud valanditega (nt OÜ-le Deoro Trade). Kaebaja ei valmistanud ise

ega lasknud teistel enda jaoks valmistada kullavalandeid, mille puhta kulla sisaldus jäi alla

325 tuhandiku kaaluosa. Kui maksuhaldur oleks võtnud seletused kaebaja töötajatelt, oleks

saanud ümber lükata kontrollakti järeldused. Maksuhalduri väide on vastuolus ka

kriminaalmenetluse käigus kogutud tõenditega, eelkõige läbiotsimise tulemustega. Need

tõendid lükkavad ümber ka MTA väite, et AT sai tagasi varem ülekantud sularaha, sest AT

kodus toimunud läbiotsimisel ei leitud kuigi suures koguses sularaha.

Väär on maksuhalduri seisukoht, et SR tegutses OÜ Unico Gold töötajana. SR on

maksuhaldurile selgitanud, et kaebaja ja OÜ Euro-50 vahel oli sõlmitud leping ja kaebaja

maksis kasumist 20-30% maakleritasuna OÜ-le Euro-50. SR ülesanne oli otsida ja leida

kaebajale tarnijaid ja ta tegutses eelkõige OÜ Euro-50 töötajana. Kaebaja maksis OÜ-le Euro-

3-16-147

4(12)

50 lepingu alusel tasu. SR miinimumpalga ja OÜ-le Euro-50 ülekantud raha vahe näitab

selgelt, et SR ei tegutsenud kaebaja töötajana.

Väär on maksuhalduri väide, et ligatuur oli saadud OÜ-lt Unico Gold. Kaebaja ei ole sellises

ega võrreldavas koguses ligatuuri soetanud ega müünud ning kaebaja raamatupidamises

kajastatud ligatuurimaht ei võimalda valmistada võrreldavas mahus kullavalandeid.

Väär on maksuhalduri väide, et valdav osa väljavõetud sularahast viidi tagasi OÜ Unico Gold

töötajatele AT-le ja SR-le, mille eest osteti uus kaup. Kriminaalmenetluses on kogutud

tõendeid, mis selle väite ümber lükkavad. Kui maksuhalduri väidete kinnituseks oleks olemas

mingi kindel tõend, oleks see kindlasti maksutoimikusse lisatud. Seega on MTA väide

paljasõnaline. RB ja VL ütlused on selles osas vastuolus muude tõenditega, nt ei nähtu OÜ

Unico Gold pangakontolt ülekandeid OÜ-le Prisma Kaubandus. RB ütlused on ka liiga

üldised, et täpselt öelda, millist tehingut ja millist ajahetke ta silmas pidas.

Väär on maksuhalduri väide, et teise osa kaubast soetas OÜ Unico Gold käibemaksukohustust

mitteomavatelt OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest. MTA pole esitanud selle kohta

tõendeid, sest ülekuulamiste protokollid seda ei kinnita. MTA seisukoht on vastuolus ka RB ja

VL ütlustega, mille kohaselt oli tegemist organiseeritud tegevusega, kus isikud soetasid enda

vahenditest

investeeringukulda,

ligatuuri

ja

ostsid

variäriühinguid

ning

segasid

investeerimiskulda ligatuuriga. Seega puudus kaebajal majanduslik põhjus soetada kaupa veel

OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest, et anda see koos ligatuuriga tagasi RB-le ja VL-le

valandite tegemiseks.

Tulumaks on määratud alusetult. MTA peab arvestama ka maksukohustust vähendavate

asjaoludega. MTA luges usutavaks, et pangaülekannetega tagastati OÜ-le Unico Gold 206

600 eurot, kuid maksuotsusest ei nähtu, et kaebaja tulumaksukohustust oleks selle võrra

vähendatud. Tulumaksuga maksustatakse kasumi väljaviimine, kuid kui raha tuleb

ettevõtlusesse tagasi, siis puudub ettevõtlusega mitteseotud kulu ja tulumaksukohustust ei teki.

Kuna tagastusnõude saajaks oli eelkõige OÜ Deoro Trade, siis on alusetu kaebajale tulumaksu

määrata, vaid tulumaksukohutus tekkis OÜ-l Deoro Trade, kus toimus esmane kasumi

jaotamine. Tulumaksuga tuleks maksustada alusetult saadud tagastusnõude esmane

väljaviimine. Kaebajat ei saa maksustada teise isiku (OÜ Deoro Trade) maksukohustuse eest.

Tulumaksu määramisega kaebajale rikub MTA topeltmaksustamise keelu põhimõtet.

Maksuhaldur on käibemaksu määramisel kasutanud majandusliku tõlgendamise põhimõtet ja

lähtunud tehingute sisust, tulumaksu on määranud aga üksnes formaalsel alusel, jättes

tähelepanuta käibemaksu puhul tuvastatud asjaolud ja poolte eesmärgid.

5. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata, jäädes kontrollaktis, maksuotsuses

ja vaideotsuses väljendatud seisukohtade juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 01.12.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

LL 29.05.2014 kahtlustatavana ülekuulamise protokolli (maksutoimiku tõend nr 268, III kd, tl

251) kohaselt viibis ütluste andmise juures tema kaitsja, kahtlustatavale tutvustati enne ütluste

andmist tema õigusi ning nii LL kui ka tema kaitsja on protokolli allkirjastanud. LL kinnitas

01.11.2016 kohtuistungil, et andis kriminaalmenetluses ütlusi vabatahtlikult ja tema kaitsja

viibis kogu aeg ütluste andmise juures. Seega puudub alus pidada maksutoimikusse võetud LL

29.05.2014 ütluste protokolli lubamatuks tõendiks. VL ja RB keeldusid praeguses menetluses

tunnistajana ütluste andmisest enese mittesüüstamise privileegile tuginedes ja kohus luges

keeldumise õiguspäraseks. Seega ei saanud kohus neid kahtlustatavana ülekuulamise

3-16-147

5(12)

asjaoludega seonduvalt küsitleda. VL 15.10.2014 ja RB 10.10.2014 kahtlustatavana

ülekuulamise protokollidest (maksutoimiku tõendid nr 189 ja 190, III kd, tl 145-159) selgub,

et mõlemal juhul viibisid kaitsjad ütluste andmise juures ning enne ütluste andmist on

mõlemale kahtlustatavale tutvustatud tema õigusi. Muu hulgas on mõlemale selgitatud, et

ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks isiku vastu, samuti teavitatud õigusest keelduda ütluste

andmisest. Mõlemad isikud ja nende kaitsjad on protokollile alla kirjutanud. Kaebaja ei väida,

et VL ja RB oleks mingil keelatud viisil kehaliselt mõjutatud ütlusi andma. Kaebaja väited ei

veena ka selles, et VL ja RB oleks keelatud viisil vaimselt mõjutatud. Nii VL kui ka RB olid

15.10.2014 ja 10.10.2014 kahtlustatavana ütlusi andes juba kohtu loal vahistatud (vt Harju

Maakohtu 29.05.2014 määrus kriminaalasjas nr 1-14-4714 ja sama kuupäeva määrus

kriminaalasjas nr 1-14-4718), st kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg-s 2

sätestatud vahistamise aluste olemasolu oli kontrollitud. Pelgalt see, et VL ja RB vabastati

vahi alt pärast ütluste andmist, ei kinnita, et ütlused oleks neilt saadud õigusvastase vaimse

mõjutamisega. Viidatud maakohtu määrustest tulenevalt olid mõlemad isikud vahistatud

põhjusel, et vabaduses viibides võivad nad toime panna õigusemõistmise vastaseid kuritegusid

(kõrvaldada tõendeid). Kui vahistamise alus on ära langenud, on kohustus vahistatu

viivitamatult vabastada (KrMS § 134). Arvestades nimetatud isikute vahistamise ja

maksutoimikusse võetud ütluste andmise aega (vastavalt 2014. a mai ja oktoober), on usutav,

et ütluste andmise järel langes ära oht, et kahtlustatavad võivad asuda vabaduses viibides

tõendeid kõrvaldama, ning isikud tuligi vabastada. Eeltoodut arvestades puudub alus pidada

ka VL 15.10.2014 ja RB 10.10.2014 ütluste protokolle lubamatuks tõendiks.

LL, VL ja RB ütlused on olulises osas kokkulangevad ja pole usutav, et vahistuses viibides oli

neil võimalus omavahel sellise detailsuse astmega valet kooskõlastada. LL kinnitas ka

praeguse asja kohtuistungil, et lähtus kriminaalmenetluses ütlusi andes faktidest ja

sündmustest, mida ta ise nägi või millega ta oli seotud ning püüdis olla objektiivne (kell

10:18:58). Seejuures ei ole tähtsust, kas VL, LL ja RB andsid kriminaalmenetluses kaebaja

kahjuks ütlusi omakasust lähtudes või muul põhjusel, kuna nende isikute lubamatut

mõjutamist kohus ei tuvastanud. Kohus peab LL kahtlustatavana antud ütlusi maksuotsusega

hõlmatud tehingute sisu kohta usaldusväärsemaks kui kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi,

sest tunnistaja kinnitas, et rääkis kriminaalmenetluses tõtt, kuid möönis, et kolm aastat on

möödunud ja ta ei suuda tehingute üksikasju ja nendega seotud isikuid enam täpselt

meenutada. Eeltoodut arvestades ei ole alust jätta VL, LL ja RB kriminaalmenetluses antud

ütlusi kõrvale nende ebausaldusväärsuse tõttu. Kogumis muude maksumenetluses kogutud

tõenditega

kinnitavad

need

ütlused

maksuhalduri

seisukohti

kaebaja

osalemisest

maksupettuses (vt eelkõige kontrollakti p 1.1.2.3, 1.1.2.4 ja 1.1.2.6).

Maksuhaldur on maksuotsuse p-des 3.2 ja 3.3 ning vaideotsuse p-des 20 ja 22 piisava

põhjalikkusega selgitanud koos viidetega asjakohasele kohtupraktikale, et maksumenetlusega

paralleelselt toimuv kriminaalmenetlus kriminaalasjas nr 12930000532 maksumenetluse

läbiviimist ja maksu määramist ei takistanud ning kui maksu määramiseks vajalikud tõendid

on kogutud, tuleb maks määrata. Kui kriminaalmenetluse tulemusena peaks selguma, et

maksuhaldur on kriminaalmenetluses kogutud tõenditest tõesti kasutanud üksnes kaebajat

süüstavaid tõendeid ja jätnud maksukohustust vähendavad tõendid kõrvale, siis võib kaebaja

hiljem taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lg-le 1

(vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-63-06, p 9). VL-lt, LL-lt ja RB-lt täiendavate seletuste võtmata

jätmist maksumenetluses on maksuhaldur piisavalt põhjendanud maksuotsuse p-s 3.2 ja

vaideotsuse p-s 19 ning kohus nõustub MTA põhjendustega (HKMS § 165 lg 2).

Maksuhaldur on tõendeid kogumis hinnates piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja

raamatupidamisdokumendid valandite soetamise kohta (sh arved, analüüsiprotokollid,

vastuvõtu aktid) ei kajasta tegelikke tehinguid, ja hinnanud tehingud MKS § 84 alusel

3-16-147

6(12)

põhjendatult ümber, lähtudes nende tegelikust majanduslikust sisust. Maksuhalduri väiteid

tehingute tegeliku majandusliku sisu kohta kinnitasid LL, RB ja VL (vt kontrollakti p-d

1.1.2.3, 1.1.2.4 ja 1.1.2.6 ning seal viidatud tõendid). Valandeid tarninud äriühingute juhatuse

liikmed ei teadnud midagi enda juhitavate äriühingute tegevusest ega olnud äriühingute

tegelikud juhid (vt kontrollakti p 1.1.2.1 ja seal viidatud tõendid). Seetõttu ei ole määravat

tähtsust, et faktiliselt need isikud tõepoolest allkirjastasid lepingud, tellisid analüüsid ja viisid

kauba kaebaja kontorisse. Nii ei ole asjakohane lähtuda üksnes tehingu kohta vormistatud

dokumentidest. Maksuotsusega hõlmamata tehingute toimumise või mittetoimumise kohta

raamatupidamises kajastatud viisil (nt kaebaja väljatoodud investeeringukulla või ligatuuri

soetamine ja edasi müümine) ei ole maksuhaldur vaidlustatud maksuotsuses seisukohta

võtnud ning see ei ole seetõttu ka praeguse vaidluse esemeks.

Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja tegi kontrolliperioodil SR-le perioodilisi töötasu

väljamakseid ning SR kinnitas kriminaalmenetluses (maksutoimiku lisa 269, III kd, tl 259-

265), et tal oli kaebajaga tööleping ning kaebaja maksis talle töötasu ja hüvitas tööga seotud

kulutusi. SR ütlused toetavad maksuhalduri versiooni kaebaja osalemisest maksupettuses. SR

ütlused riimuvad ka VL ja RB ütlustega SR rollist (maksutoimiku tõendid nr 189 ja 190, III

kd, tl 145-159). Eeltoodut arvestades pole määravat tähtsust, kas SR pidada eelkõige kaebaja

või OÜ Euro-50 töötajaks.

Kohtupraktikas kinnistunud seisukohtade järgi on maksupettus konspiratiivne tegevus ja

maksuhalduril ei olegi enamasti võimalik maksupettuse kohta otseseid tõendeid hankida.

Seetõttu on piisav, kui maksuhaldur on mõistlikult ja eluliselt usutavalt põhjendanud

maksupettuses osalemise kahtlust (nt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p 10). Praeguses asjas

kinnitavad maksuhalduri kahtlust, et sularaha jõudis tõenäoliselt tagasi kaebajani, eelkõige

RB, VL ja LL kriminaalmenetluses antud ütlused (vt ka kontrollakti p-d 1.1.2.4 ja 1.1.2.6)

kogumis muude maksumenetluses kogutud tõenditega.

Maksuhaldur ei pea maksumenetluses maksu määramiseks tõendama maksupettuse

toimepanemist ega ka näiteks seda, millal ja kuidas tegid OÜ-d Prisma Kaubandus ja MRB

Invest kaebajale pakkumise ning millal ja kuidas kaebaja selle aktsepteeris. VL ja RB

kriminaalmenetluses antud ütlustest tuleneb, et nad tegutsesid kooskõlastatult kaebaja tegevust

faktiliselt juhtinud AT-ga, et osta Tartu Hoiu-Laenuühistust OÜ-de Prisma Kaubandus ja

MRB Invest nimel investeeringukulda ning muuta see metallisegu lisades madala

kullasisaldusega valandiks (vt kontrollakti p-d 1.1.2.3 ja 1.1.2.4). Samuti on maksuhaldur

piisavalt põhjendanud, et kaebaja viis tehingupartnerit, kes arvete kohaselt kaebajale

valandeid müüsid, olid VL ja RB kontrolli all ega omanud reaalset majandustegevust (vt

kontrollakti p-d 1.1.2.1 ja 1.1.2.2). Neid asjaolusid arvestades on usutav, et tegelikult soetas

kaebaja osa kaubast OÜ-delt Prisma Kaubandus ja MRB Invest.

Kriminaalmenetlus ja maksumenetlus kulgevad paralleelselt ning maksu määramine

haldusmenetluses ei sõltu sellest, millised on maksukohustuslasele tehtud kriminaalõiguslikud

etteheited. Kaebaja argumendid tema ja OÜ Deoro Trade topeltmaksustamisest jäävad aga

arusaamatuks olukorras, kus kaebaja väidetest võib järeldada, et OÜ-le Deoro Trade

maksuotsusega tulumaksu ei määratudki.

Kaebajal on põhimõtteliselt õigus, et kui juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase

kuludokumendita teisele isikule üle kantud raha on maksumaksjale tagastatud (eeskätt kantud

tagasi maksumaksja pangakontole), ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega

mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes. Seda põhjusel, et sellises olukorras on

väljamakse tegemine maksumaksjale tagastatud summa ulatuses üksnes näiline ja selle summa

võrra maksumaksja vara tegelikult ei vähene, seega reaalset väljamakset maksumaksja varast

3-16-147

7(12)

ei tehta ja maksumaksjal kulu ei teki (vt Riigikohtu 16.11.2010 otsus nr 3-1-1-83-10, p 23).

Maksuhaldur on maksuotsuses aga õigesti selgitanud, et raha tagasi jõudmist kaebajani

kinnitavad kaudsed tõendid kogumis ning maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole

võimalik raha tagastamise kohta otseseid tõendeid koguda. Perioodil 18.02.2013−21.05.2013,

kui kaebaja ostis ise kauba, tagastati talle eeldatavalt valdavas osas ülekantud raha, mille eest

soetati uus kaup. Kuna maksuhaldur on seejuures tuvastanud, et kaebaja raamatupidamises

kajastuv soetatud kauba kogus vastab kaebaja mittetegelike tehingupartnerite poolt väljastatud

arvetel märgitud kogustele, kaupa ei saadud tasuta ja arvetel välja toodud kauba netohind

vastab kauba tegelikule hinnale, ei saa väita, et käibemaksu osa on jõudnud kaebaja kassasse

või muul viisil tema ettevõtluses kasutamist leidnud. Tehingute osas perioodil

22.05.2013−15.11.2013, kui maksuotsuse kohaselt kauba soetasid OÜ-d Prisma Kaubandus ja

MRB Invest Tartu Hoiu-Laenuühistust ja kauba eest on tasutud ülekannetega, siis tagastati

kaebajale eeldatavalt üksnes käibemaksu osa. Samas vastab ka sel perioodil kaebaja

raamatupidamises kajastuv soetatud kauba kogus kaebaja mittetegelike tehingupartnerite poolt

väljastatud arvetel märgitud kogustele ja arvetel välja toodud kauba netohind kauba tegelikule

hinnale. Seetõttu ei saa ka nende tehingute puhul väita, et käibemaksu osa on jõudnud kaebaja

kassasse või muul viisil tema ettevõtluses kasutamist leidnud. Vaidlust ei ole selle üle, et

maksuhalduril puudusid maksuotsuse tegemise ajal täpsed andmed selle kohta, millal ja

milliste arvete alusel ning millises summas teostas kaebaja väljamakseid, mis OÜ Prisma

Kaubandus väljastatud arvetega kaebajale 17.04.2013 ja 18.04.2013 kokku 206 600 euro

ulatuses tagastati. Seetõttu ei saa eeldada, et just nende pangaülekannete näol oli tegemist

käibemaksuga, eriti arvestades, et kaebaja enda andmetel tegi ta kontrolliperioodi jooksul ka

maksuotsusega

hõlmamata

kullatehinguid,

sh

müüs

OÜ-le

Prisma

Kaubandus

investeeringukulda.

Kaebaja

ei

ole

ka

kohtumenetluses

maksuhalduri

järelduste

ümberlükkamiseks mingeid tõendeid esitanud.

Ärakuulamispõhimõtte väidetava rikkumisega seonduvalt nõustub kohus maksuotsuse p-s 3.1

ja vaideotsuse p-s 18 toodud põhjendustega, et maksumenetluse käiku arvestades oli kaebajal

maksuhalduri seisukohtade ja järelduste kohta arvamuse ja tõendite esitamiseks piisavalt aega

(kokku 42 tööpäeva). Pärast kaebaja eriarvamuse saamist ja enne maksuotsuse tegemist kogus

maksuhaldur tõepoolest täiendavaid tõendeid AS-delt Tavid ja Metrosert, millega kaebaja ei

saanud enne maksuotsuse tegemist tutvuda. Kuid kuna maksuhaldur ei muutnud nende

tõendite põhjal kontrollaktis väljendatud seisukohti ja kaebaja ei ole vaide- ega

kohtumenetluses selgitanud, mis kaebajal seoses AS-delt Tavid ja Metrosert saadud

tõenditega ütlemata jäi ning kuidas tema ärakuulamine oleks kaasa aidanud teistsuguse

maksuotsuse tegemisele, ei too see formaalne rikkumine kaasa maksuotsuse tühistamist (HMS

§ 58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. WPP Glibi OÜ palub 02.01.2017 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

01.12.2016 otsus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud.

Halduskohus rikkus oluliselt menetlusnorme, leides, et VL-l ja RB-l oli õigus keelduda

tunnistajatena ütluste andmisest. Kaebaja nõustub, et faktiliste asjaoludega seonduvate

küsimuste ringi osas oli tunnistajatel õigus keelduda ütluste andmisest, sest nende kohta olid

isikud andnud kriminaalmenetluses ütlused. Menetlustoimingute läbiviimisega seotud

küsimuste osas ei olnud aga tunnistajatel õigust keelduda ütluste andmisest. Vastustega

küsimustele, kuidas viidi menetlustoimingud läbi, ei saa VL ja RB end või oma lähedasi

süüstada. Lisaks ei nähtu VL-le ja RB-le edastatud kohtukutsest, mille kohta oli kohtul soov

isikutele küsimused esitada (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 252 p 2). Seega ei täitnud

3-16-147

8(12)

kohus selgitamiskohustust. Puuduliku informatsiooni tõttu ei saanud kohus koheselt

tõlgendada isikute kirjalikku selgitust ütluste andmisest keeldumise kohta selliselt, et isikud

keeldusid ütluste andmisest ka menetlustoimingute teostamise osas.

Olukorras, kus VL ja RB keeldusid ütluste andmisest, oleks kohus pidanud vähemalt nõudma

välja nende isikute vahi alt vabastamise määrused ning nõudma MTA-lt ja Põhja

Ringkonnaprokuratuurilt teavet, miks vabastati isikud koheselt pärast nende poolt ütluste

andmist. Oma tegevusega lõi kohus olukorra, kus kaebajal ei olnudki võimalust oma väiteid

tõendada, kuid samas tugineb kohus otsuses oletusele, et vahi alt vabastamine ei ole toimunud

ütluste andmise tõttu. On selge, et VL ja RB vabastamine oli seotud just nende nõustumisega

anda ütlusi, mitte aga vahistamisaluste ära langemisega. Lisaks ei ole kohus kontrollinud, kas

jälitusametnikud on VL ja RB „külastanud“ menetlustoimingute väliselt, nagu see toimus AT-

ga.

Halduskohus jättis vääralt rahuldamata kaebaja taotluse nõuda MTA-lt välja kõik

kriminaalasjas nr 12930000532 läbiotsimise käigus saadud materjalid. Vahet ei ole, kas

vastustaja tugines läbiotsimismaterjalidele või mitte. Kaebaja soovis läbiotsimismaterjalidega

ümber lükata maksuotsuse väite, et kaebaja valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid ning

maksupettuse tulemusena jõudis sularaha kaebajani tagasi. Vastustaja ei ole saanud

prokurörilt luba kogu raamatupidamisdokumentatsiooni kasutamiseks maksumenetluses, kuid

vaatamata sellele kasutas neid. KrMS §-s 214 sätestatud piirang kaotab aja jooksul

aktuaalsuse ja selleks ajaks ilmselt ei ole viidatud säte enam nii oluline, kui see oli kriminaal-

ja maksumenetluse algstaadiumis. Väär on kohtu põhjendus, et kui kriminaalmenetluses

tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla vaidlustatud maksuotsuse õigsuse,

siis võib kaebaja taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist.

Kaebaja soetas kullavalandid nii, nagu oli tarnijate arvetel näidatud ja tegi seda nii, nagu

teevad kõik teised Eesti suuremad kulla ostu-müügiga tegelevad äriühingud. Kauba kohta on

olemas analüüsiprotokollid. Seega puudub vaidlus selles, mis kaubaga tegemist oli –

kullavalanditega, mille kullasisaldus on väiksem kui 325. Kaebaja ei ole soetanud nii palju

investeeringukulda ja ligatuuri, et sellest oleks üldse võimalik maksuotsuses märgitud koguses

valandeid valmistada. Järelikult pole võimalik tugineda LL seletusele, mille kohaselt Unico

Gold OÜ valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid. Seega põhineb maksuhalduri ja kohtu

seisukoht, et kaebaja valmistas ja lasi valmistada kullavalandeid, üksnes VL ja RB ütlustel,

kelle motiiv oli enda vastutuse kergendamiseks anda ütlusi kaebaja kahjuks. LL ütlused on

üldised ega lange kokku VL ja RB ütlustega.

Kohtu seisukoht, et VL ja RB kriminaalmenetluses antud ütlustest tuleneb, et nad tegutsesid

kooskõlastatult kaebaja tegevust faktiliselt juhtinud AT-ga, et osta Hoiu-Laenuühistust OÜ-de

Prisma Kaubandus ja MRB Invest nimel investeeringukulda ning lisades metallisegu muuta

see madala kullasisaldusega valandiks, on otseselt vastuolus RB ütlustega. Ütlustest on pigem

võimalik järeldada, et investeerimiskulda oli otsustatud soetada iseseisvalt (sh enda

vahenditest), enda firma kaudu ja AT selles ei osalenud. Kohus jättis tähelepanuta, et VL ja

RB ütlused (sh osas, et nad tegutsesid kooskõlastatult kaebaja tegevust faktiliselt juhtinud AT-

ga) on omavahel vastuolus. Lisaks jättis kohus kontrollimata kaebaja väite, et VL ja RB

ütlused on vastuolus kogutud dokumentaalsete tõenditega. Unico Gold OÜ pangaväljavõttest

ei nähtu rahaülekandeid OÜ-le Prisma Kaubandus. Kohus ei ole eristanud LL ütlustes, et

valandite tegemine Unico Gold OÜ-s toimus tunduvalt varem kui maksuotsuses kajastatud

kontrolliperiood. Seega ütlused ei ole asjakohased. LL 01.11.2016 ütlustest nähtub, et Unico

Gold OÜ ruumides ei toimunud investeerimiskulla sulatamist, vaid sulatati vanu ehteid, mis

on romukulla kokkuostu puhul tavapärane. Väär on väide, et ligatuuri soetas AT Itaaliast.

Vastavaid tõendeid ei ole maksumenetluses kogutud. Kogu ligatuuri soetus ja müük on

3-16-147

9(12)

kajastatud äriühingu raamatupidamises ja näitab selgelt, et ligatuurimaht ei võimalda

valmistada sellises (ja isegi võrreldavas) mahus kullavalandeid. Kaebaja soetas kullavalandid

nii, nagu on näidatud arvetel. Hoolsuskohustuse täitmist näitavad lisaks dokumentaalsed

tõendid

(lepingud,

dokumentidest

tehtud

koopiad,

vastuvõtmist

tõendavad

aktid,

analüüsiprotokollid).

Tulumaks on määratud alusetult. Kohtu viide Riigikohtu lahenditele ja põhjendus tulumaksu

osas ei ole asjakohane. Kui käibemaksu osas on tuvastatud, et käibemaksupettusega tulu

saamine seisnes just selles, et isikud petsid riigilt välja käibemaksu, siis tulu tekkimise kohaks

tuleb lugeda OÜ Deoro Trade ja kaebaja kaudu viidi üksnes välja varem alusetult saadud

käibemaks. See ei tekita aga kaebajale tulumaksukohustust, sest kaebajal endal ei ole tekkinud

jaotatavat kasumit. Sellisel juhul ei ole võimalik näilike tehingute maksustamine täiendava

tulumaksukohustusega sõltumata sellest, kas kaebajal on nõuetekohane arve või mitte.

Täiendava tulumaksukohustuse määramise välistab ka asjaolu, et legaliteedi põhimõte ei

võimalda maksuhalduril valida, kas OÜ-lt Deoro Trade tuleb alusetult saadud ja välja viidud

käibemaks lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks või mitte. Kaebaja ei saa vastutada teise

isiku maksukohustuse eest. Oluline ei ole, kas tagastatud rahalised vahendid olid käibemaksu

osaga või mitte. Oluline on, et rahalised vahendid kokku summas 206 600 eurot olid

maksuhalduri arvates laekunud kaebaja pangakontole ehk on tagastatud ettevõtlusesse. Kui

juriidilisest isikust maksumaksja poolt nõuetekohase kuludokumendita teisele isikule üle

kantud raha on maksumaksjale tagastatud, ei saa algset rahaülekannet käsitada ettevõtlusega

mitteseotud kuluna TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 mõttes (vt Riigikohtu 16.11.2010 otsus nr 3-1-

1-83-10, p 23).

8. Maksu- ja Tolliamet palub 08.02.2017 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Kaebaja ei ole selgitanud, millele tuginevalt ei

ole põhiseaduse kaitsega hõlmatud ütluste andmisest keeldumine menetlustoimingu

teostamise kohta. Enese mittesüüstamise privileegi kasutamise üle otsustab asjaomane isik ise

ning tal on põhiseaduslik õigus otsustada, millal ja mil viisil teavet avaldada. Kaebaja on

asunud halduskohtumenetluses ründama kriminaalmenetluse läbiviimist, mis jääb aga kaugeks

HKMS § 61 lg 2 mõttest.

Väide, et prokurör pole maksuhaldurile läbiotsimise materjalide kasutamiseks luba andnud,

pole täpne. Prokuratuuri 16.06.2015 vastuskirjast nr 12930000532 ilmneb üheselt, et prokurör

annab loa tõendite avaldamiseks MTA maksumenetlustes. Seevastu õiguslikku alust, mille

järgi tuleks anda luba kohtueelse menetluse andmete avaldamiseks kaebajale, ei ole kaebaja

siiani välja toonud. Kõik dokumendid, mis maksuhaldur prokurörilt sai ja mille osas oli voli

need avaldada, on lisatud praeguse asja materjalide juurde. Kaebaja väide, et KrMS §-s 214

sätestatud piirang kaotab aja jooksul oma aktuaalsuse, on paljasõnaline ja vastuolus kehtiva

KrMS sõnastusega. Kaebaja väide kohtu põhjenduste ebaõigsuse kohta, mille kohaselt, kui

kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla vaidlustatud

maksuotsuse õigsuse, võib kaebaja taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist,

on vastuolus Riigikohtu praktikaga (lahend nr 3-3-1-63-06, p 9) ja põhjendamata.

Kaebaja viidatud tõendid ei kinnita iseseisvalt tehingute toimumist arvel kajastatud viisil.

Tõendite kogumis hindamise tulemusel on kinnitust leidnud, et vormistatud dokumentatsioon

ei vastanud tegelikkusele.

Halduskohus pidas LL poolt kahtlustatavana antud ütlusi usaldusväärsemaks kui kohtuistungil

tunnistajana antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et rääkis kriminaalmenetluses tõtt, kuid

möönis, et kolm aastat on möödunud ja ta ei suuda tehingute üksikasju ja nendega seotud

isikuid enam täpselt meenutada. Kaebaja ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud. LL

3-16-147

10(12)

kriminaalmenetluses antud ütlused on kooskõlas maksuotsusega ja halduskohtu otsusega ning

kaebaja esile tõstetud vastuolud puuduvad.

Maksuhaldur ei nõustu kaebaja väitega, justkui oleks VL ja RB ütlused nii halduskohtu

järeldustega kui ka omavahel vastuolus. Maksuotsuses ja kontrollaktis kajastatud

maksuhalduri järelduste osas vastuolud puuduvad, mistõttu on ka halduskohtu seisukoht

põhjendatud.

Tulumaksuga maksustamise eeldused on täidetud ja maksuobjekti äralangemine ei ole

tõendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ega pea

vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud menetluslike etteheidetega

halduskohtule. Ringkonnakohus jättis 10.08.2017 määrusega praeguses asjas rahuldamata

kaebaja

taotlused

kuulata

tunnistajatena

üle

RB

ja

VL

ning

nõuda

Põhja

Ringkonnaprokuratuurilt välja RB ja VL vahi alt vabastamise määrused; Maksu- ja

Tolliametilt Deoro Trade OÜ suhtes tehtud 19.06.2015 kontrollakt ja 21.10.2015 maksuotsus

ning kõik kriminaalasjas nr 12930000532 läbiotsimise käigus saadud materjalid.

Ringkonnakohus asus viidatud määruse p-s 9 seisukohale, et halduskohus ei ole RB ja VL

keeldumist tunnistajatena ütluste andmisest õiguspäraseks lugedes rikkunud kohtumenetluse

norme. RB-le ja VL-le on esitatud kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 255 lg 1 järgi

kvalifitseeritavas kuriteos ning kaasaaitamises (KarS § 22 lg 3) KarS § 3891 lg-tes 2 ja 3

ettenähtud kuritegude toimepanemisele seoses OÜ Unico Gold poolt ajavahemikus veebruar

2013 kuni aprill 2014 maksuhaldurile käibedeklaratsioonides valeandmete esitamisega. PS §

22 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda vastu. Ringkonnakohus jagas

halduskohtu seisukohta, mille kohaselt enese mittesüüstamise privileeg hõlmab seda, et RB ja

VL ei pea andma sisulisi ütlusi tehingute kohta, mis on praeguse maksuasja ja kriminaalasja

nr 12930000532 esemeks. Halduskohtumenetluses tunnistajana ütlusi andes hõlmab enese

mittesüüstamise privileeg aga ka selliste ütluste andmisest keeldumist, mis esmapilgul isikut

ei süüsta, kuid mida võidakse siiski hiljem kriminaalmenetluses kasutada isiku positsiooni

nõrgendamiseks (vt Riigikohtu 22.10.2007 otsus nr 3-1-1-57-07, p 17 ja Euroopa Inimõiguste

Kohtu 17.12.1996 otsus Saunders vs. Ühendkuningriik, p-d 71-72). RB ja VL positsiooni

nõrgendamine või kaudne enesesüüstamine kriminaalmenetluses ei ole välistatud ka juhul, kui

tunnistajad annavad halduskohtumenetluses ütlusi üksnes selle kohta, kuidas neilt

kriminaalmenetluses ütlused saadi. Seega oli tunnistajate keeldumine ütluste andmisest

õiguspärane. Ringkonnakohus jääb eelnevalt toodud seisukohtadele ka täna. Samuti jääb

ringkonnakohus 10.08.2017 määruse p-des 10-12 esitatud seisukohtadele, milles põhjendas

kaebaja taotluste rahuldamata jätmist Põhja Ringkonnaprokuratuurilt RB ja VL vahi alt

vabastamise määruste, Maksu- ja Tolliametilt Deoro Trade OÜ suhtes tehtud 19.06.2015

kontrollakti ja 21.10.2015 maksuotsuse ning kõigi kriminaalasjas nr 12930000532

läbiotsimise käigus saadud materjalide väljanõudmiseks, ega pea vajalikuks neid põhjendusi

üle korrata.

11. MTA on haldusasjas esitanud küllaldaselt tõendeid, millest nähtub, et kaebuse esitaja ei

soetanud kullavalandeid sugugi nii, nagu kaebaja esitatud arvetelt ja nendega seotud

dokumentatsioonilt nähtub. MTA versioon, mille kohaselt osales OÜ Unico Gold

3-16-147

11(12)

maksupettuses,

mis

seisnes

selles,

et

OÜ

Unico

Gold

ostis

ise

ja

kahe

käibemaksukohustuslaseks registreerimata äriühingu kaudu investeeringukulda (puhta kulla

sisaldus 999,9 tuhandikku kaaluosa) ning töötles ise ja lasi töödelda investeeringukulla muu

metallisegu abil valandiks, et tekitada kaup, mille ostutehingutele sai lisada käibemaksu, on

kooskõlas asjas esitatud tõenditega ja ringkonnakohtule veenev. Investeeringukulla töötlemise

teel tekitatud kauba ostmiseks loodi variettevõtete võrgustik, eesmärgiga vähendada OÜ

Unico Gold tasumisele kuuluvat käibemaksu, mida OÜ Unico Gold väidetavad

tehingupartneritest müüjad riigieelarvesse ei tasunud. OÜ Unico Gold raamatupidamises

kajastatud arvetel kauba müüjatena näidatud OÜ-d U.S. Motors, MM Estate, SP Maritime

Consult, Kinnisvaravahendus Grupp, S.T. Raamatupidamine, Trans Auto, Rehvimüügi,

Mobiltec ja VD Veebilahendused olid variäriühingud, kes tegutsesid kaebuse esitaja kontrolli

all. OÜ Unico Gold tehingupartneritel puudus reaalne majandustegevus (kontrollakti p 1.1.2.1

alap-d a–e ja p 1.1.2.2 alap-d a–j). OÜ MM Estate, OÜ SP Maritime Consult ja OÜ

Kinnisvaravahendus Grupp juhatuse liikme JS, OÜ Trans Auto ja OÜ Mobiltec juhatuse

liikme SZ, OÜ Rehvimüügi ja OÜ VD Veebilahendused juhatuse liikme MM ning OÜ MM

Estate ja OÜ S.T. Raamatupidamine juhatuse liikme VV selgitustest nähtub üheselt, et

tegemist oli variettevõtete juhtidega, kes iseseivalt ei tegutsenud. JS, SZ ja MM said

tegutsemisel korraldusi VV-lt, kes omakorda tegutses VL kontrolli all. Kõigi viidatud

äriühingute tegutsemist OÜ Unico Gold kontrolli all ning oma koostööd AT-ga on 15.10.2014

ülekuulamisel ühemõtteliselt kinnitanud VL. Ütlusi andnud isikute selgitused toimunust

kattuvad suures osas ja kaebaja ei ole suutnud välja tuua usutavat versiooni, kuidas saaks tema

poolt apellatsioonkaebuses välja toodud mõned ebaolulised vasturääkivused isikute ütlustes

kummutada maksuhalduri põhjendatud kahtlust maksupettuse toimepanekust. Halduskohus on

otsuse p-s 9 õigesti välja toonud, et VL ja RB kirjeldasid vastavalt 15.10.2014 ja 10.10.2014

ütlustes detailselt kaebajale etteheidetud maksupettuse toimepanemist, sh kuidas loodi

kaebajaga kooskõlastatult variühingute võrgustik ja millised olid erinevate isikute rollid

selles, kuidas soetati investeeringukulda, millest valmistati valandeid jne. LL selgitas

29.05.2014 ütlustes üksikasjalikult, kuidas kaebaja hakkas pärast seadusemuudatust tegelema

valanditega, kes ja kust soetas valandite valmistamiseks kulda ja ligatuuri, kes ja kus valandid

valmistas, kuidas toimus koostöö arvetel valandite tarnijatena näidatud äriühingutega jne. LL,

VL ja RB ütlused on olulises osas kokkulangevad. Halduskohus on LL poolt istungil antud

ütlustega seonduvalt põhjendatult leidnud, et peab isiku poolt kahtlustatavana antud ütlusi

usaldusväärsemaks kui kohtuistungil tunnistajana antud ütlusi, sest tunnistaja kinnitas, et

rääkis kriminaalmenetluses tõtt, kuid möönis, et kolm aastat on möödunud ja ta ei suuda

tehingute üksikasju ja nendega seotud isikuid enam täpselt meenutada (halduskohtu otsuse p

9). Apellatsioonkaebuses kajastatud RB ütlused on kontekstist välja rebitud. Nagu kohus

viitas, nähtub RB 10.10.2014 ütlustest selgelt, milline oli AT roll maksupettuse

toimepanemises. Ligatuuri soetamise täpse mahu ja soetamise koha osas tuleb nõustuda

maksuhalduriga ‒ maksupettuse kahtluse korral on ebaloogiline arvata, et valandite

valmistamiseks soetatud investeeringukulla ja metallisegu ost kajastuks dokumentaalselt

maksukohustuslase

raamatupidamises.

Seetõttu

ei

muuda

maksuhalduri

kahtlusi

põhjendamatuks ka see, et ligatuuri täpne soetamise koht ja maht on jäänud lõpuni

tõendamata.

12. Kaebajale ei ole määratud tulumaksu tasumisele alusetult. Kaebaja maksustamise aluseks

ei ole olnud jaotatav kasum, vaid TuMS § 51 lg 1 ja lg 2 p 3. TuMS § 51 lg 1 kohaselt maksab

residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt

kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et

ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal

puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument.

Halduskohus on otsuse p-s 16 õigesti viidanud, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on väljakujunenud

3-16-147

12(12)

kohtupraktikas peetud kohaldatavaks muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole

tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning

ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus algdokument ei vasta nõuetele, puudub

vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte, sest väljamakse kuulub igal

juhul maksustamisele (vt nt Riigikohtu 13.02.2014 otsus nr 3-3-1-83-13, p 19). Kaebajale

ongi tulumaks määratud kullavalandite soetamise kohta vormistatud arvetel märgitud

käibemaksu osas, sest selles osas on tegemist olnud ettevõtlusega mitteseotud kuluga

eelviidatud TuMS sätete tähenduses. Asjakohatud on kaebaja väited Deoro Trade OÜ

maksustamisega seonduvalt, sest see, kuidas maksuhaldur on otsustanud Deoro Trade OÜ-d

maksustada, ei mõjuta kaebaja maksustamist tulumaksuga, kui kaebajale on tulumaks

määratud õiguspäraselt. OÜ-le Unico Gold tagastatud 206 600 eurot puudutavate väidete osas

nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p 17 põhjendustega ega pea vajalikuks neid

põhjendusi korrata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud vastustaja enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)