2-16-317/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. oktoober 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-317

Tsiviilasi

A.I. hagi OÜ Ökopesa vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

30 394,39 eurot

0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. juuli 2016 otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuste

liigid

OÜ Ökpesa apellatsioonkaebus

A.I. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I/vastustaja II (kostja): Ökopesa OÜ (registrikood:

11375499), lepinguline esindaja Reimo Mets

Apellant II/vastustaja I (hageja): A.I. (isikukood: XXXX),

lepinguline esindaja Maia Ploom

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 15. juuli 2016. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus hageja nõude osas mõista kostjalt välja hüvitis töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Rahuldada selles osas hagi ja

mõista OÜ-lt Ökopesa välja A.I. i kasuks 1 148,58 eurot hüvitisena töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest.

3. Saata asi hageja nõuete osas saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist.

4. Rahuldada A.I. i ja OÜ Ökopesa apellatsioonkaebused osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulude jaotuse määrab maakohus kindlaks

vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.I. (hageja/töötaja) esitas 01.10.2015 töövaidluskomisjonile avalduse OÜ Ökopesa

(kostja/tööandja) vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, töölepingu lõpetamise TLS §

107 lg 2 alusel, hüvitise väljamõistmise ja saamata jäänud töötasu nõudes. Töövaidluskomisjoni

08.12.2015 otsusega rahuldati avaldus osaliselt.

OÜ Ökopesa esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks

hagimenetluse korras.

2. Hageja esitas 15.02.2016 kohtule hagiavalduse. Hagiavalduse (I kd tl 44-57) kohaselt on hagejal

saamata töötasu Soomes töötamise perioodi eest 2012. a detsember ja 2013. a jaanuar, veebruar ja

mai (mis olid arutlusel töövaidluskomisjonis) 3412,06 eurot, millele lisandub tasunõue märtsi ja

aprilli eest, mille andmed ei ole hagejale teada.

Hageja esitas ka täiendava saamata jäänud töötasu nõude Soomes töötamise perioodi 2013. a juuni

kuni 2015. a juuni eest (uus täiendav nõue) 17 983,64 eurot, millele lisandub tasunõue kuude eest,

mille kohta andmed hagejal puuduvad.

Hagejal on saamata jäänud töötasu nõue ka Eestis töötamise aja eest 01.07.2015 kuni 07.09.2015

summas 677 eurot, millele lisandub tasunõue kuude eest, mille andmed hagejal puuduvad.

Lisaks on hagejal hüvitise nõue töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Hageja sai

töölepingu ülesütlemise teate kätte 07.09.2015 ja tööleping lõppes samal päeval. Seega ei teatatud

töölepingu ülesütlemisest ette. Töötaja nõuab hüvitist 1148,58 eurot.

Hageja leidis, et hagejal on õigus esitada hagi osaliselt saamata jäänud töötasu nõudes uue nõudena

ka 2014. a detsembri ja 2015. a eest kuni töölepingu ülesütlemiseni tulenevalt Riigikohtu lahendist

tsiviilasjas nr 3-2-1-127-07.

Kokku on hageja nõude suurus 28 778,90 eurot. Juhul, kui kohus hageja toodud arvestusega ei nõustu,

palus hageja lähtuda TLS § 29 lõikest 2.

3. Kostja palus kohtule esitatud vastuses jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja ei ole eitanud kohtule kohtu määratud tähtajaks uut hagiavaldust, siis on hageja teadlikult

jätnud täitmata oma õiguse hagi esitada.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud ei ole selged. Hageja loobus hagiavalduse punktides 19-24

saamata jäänud töötasu nõudest töövaidluskomisjoni 01.02.2015 istungil, mida kinnitab

töövaidluskomisjoni protokoll.

Hageja nõue on ebaselge ka summade osas, sest töövaidluskomisjonile koostatud nõudes küsis hageja

sama perioodi eest 5738,38 eurot, kuid kohtus küsib sama perioodi eest 4708,73 eurot.

Hageja on omaks võtnud, et oli vahepealsetel perioodidel haiguslehel ning puhkusel, kuid

sellegipoolest esitab saamata jäänud töötasu nõude puhkusel oleva aja eest, nt 2013. a märtsis oli

töötaja 18.03.-02.04.2013 puhkusel. Samuti oli ta 16.04.-25.04.2013 haiguslehel.

Õige ei ole hageja väide, et hageja töötas kogu töölepingu perioodi vältel Soomes. Töölepingu

kohaselt oli töötaja tööülesannete täitmise kohaks Eesti Vabariik. Kostja hinnangul kohaldub

käesolevas asjas Eesti õigus. Hageja pole tõendanud, et kohalduma peaks Soome õigus.

Hageja töölähetuses viibimise kohta on asjas tõendina esitatud üksnes kostja poolt 31.05.2016

esitatud tööaja arvestus. Antud arvestusest nähtub, et hageja ei viibinud pidevalt Soomes või mõnes

muus riigis pikemalt kui maksimaalselt 15 kalendripäeva. Kostja edastatud tööaja arvestuse

graafikutest nähtub, et ülejäänud osas tegi hageja tööd Eesti objektidel.

Kostja leidis, et millegagi ei ole põhjendatud kohaldada hageja kahe nädalasele Soomes töötamisele

Soome Vabariigi metsatöötajate keskmisi töötasusid. Soome metsatöötajate kollektiivleping kehtib

üksnes Soome Vabariigis end ametlikult registreeritud töötajate osas, kelleks hageja ei olnud.

Juhul, kui hagi esemeks on 2012. a detsembri ja 2013. a jaanuari, veebruari ja mai eest saamata jäänud

töötasu nõue, siis selles osas on kostja esitanud tööaja graafikud, millest nähtub, et hageja oli sellel

perioodil kokku 35 päeva töölähetuses, lisaks 8 päeva lähetusse mineku ja tuleku aeg (kokku

43 päeva). Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja on õigus saada Soome metsatöötajate keskmist

töötasu, siis ei ole põhjendatud maksta hagejale töötasu puhkepäevade eest.

Kui kohus peaks leidma, et hagejal on õigus saada lähetuse päevaraha ja Soome keskmist

metsatöötajate töötasu, siis on kostjal sellisel juhul nõue hageja vastu alusetu rikastumise sätete alusel,

mis juba makstud lähetuse päevarahade osas tuleb tasaarvestada (961,91 eurot, s.o 43

kalendripäeva × 22,37 eurot lähetuse päevaraha miinimum).

Kostja on seisukohal, et tal oli õigus tööleping erakorraliselt lõpetada ja seda ette hoiatamata TLS

§ 97 lg 3 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 15.07.2016 otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt välja

hageja kasuks saamata jäänud töötasu 2012. a detsembri eest 543,84 eurot, 2013. a jaanuari eest

210,56 eurot, 2013. a veebruari eest 263,19 eurot ja 2013. a mai eest 375,6 eurot. Kokku

brutosummana 1393,35 eurot.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 1148,58 euro osas, s.o ühe kuu töötasu ulatuses hüvitise

saamiseks töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest.

Maakohus jättis läbi vaatamata hagi saamata jäänud töötasu nõudes Soomes töötamise aja eest

perioodil 2013. a juuni kuni 2015. a juuni ja saamata jäänud töötasu nõudes Eestis töötamise aja eest

alates 01.06.2015 kuni 07.09.2015.

5. Maakohus käsitles küsimust, millist nõuet saab kohus käesolevas asjas arutada ja millises ulatuses

saab hageja töövaidluskomisjonile esitatud nõuet muuta.

Kostja (tööandja) on vaidlustanud töövaidluskomisjoni otsuse hageja kasuks välja mõistetud ühe kuu

keskmise töötasu suuruse hüvitise töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest brutosummas

1148,58 eurot ja hageja kasuks välja mõistetud saamata jäänud töötasuna 2012. a detsembri-, 2013. a

jaanuari-, veebruari- ja mai eest brutosummas 3412,06 eurot.

Kohus leidis, et kuna käesolevas tsiviilasjas on taotluse esitanud kostja, kes osales

töövaidluskomisjonis vastaspoolena ja kohus saab asja läbi vaadata ainult töövaidluskomisjonile

esitatud avalduse, ei saa kohus lähendada hagimenetluses hageja poolt esitatud teisi nõudeid kostja

vastu ja need nõuded jätab kohus läbi vaatamata (ITVS § 4 lg 4).

6. Töövaidluskomisjoni 01.12.2015 otsusega jäi hageja avaldus töölepingu erakorralise ülesütlemise

tühisuse tuvastamise nõudes rahuldamata. Kohus on asja lahendamisel seotud töövaidluskomisjoni

otsusega selle vaidlustamata osas. Töölepingu erakorralist ülesütlemist ei ole hageja ega kostja

hagimenetluses vaidlustanud ja seega on selles nõudes jõustunud töövaidluskomisjoni otsus (ITVS

§ 25 lg 1).

Kohus luges tõendatuks, et kostja ja hageja vahel sõlmiti 10.10.2011 tööleping, mis tööandja poolt

07.09.2015 erakorraliselt üles öeldi, töölepingu lõpetamise kuupäevaks oli samuti 07.09.2015.

7. Hageja on esitanud nõude ühe kuu keskmise töötasu suuruse hüvise saamiseks töölepingu

ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest. Töövaidluskomisjoni otsusega on nimetatud nõue

rahuldatud ja kostjalt välja mõistetud hüvitis 1148,58 eurot (bruto). Kostja on hüvitise

väljamõistmisele vastu vaielnud põhjusel, et tööandja ei pidanud töölepingu erakorralisel

ülesütlemisel järgima ühekuulist etteteatamise tähtaega. Kohus nõustus kostja seisukohaga.

Kuna pooled ei ole tööandja poolt töölepingu erakorralise ülesütlemise teatises esiletoodud asjaolusid

vaidlustanud ja selles osas on jõustunud töövaidluskomisjoni otsus, ei saa kohus asuda ka

erakorralises ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid eraldi hindama, st asuda tuvastama, kas neist

asjaoludest lähtuvalt olnuks mõlemapoolseid huve järgides võimalik töösuhet jätkata ka

etteteatamistähtaja jooksul või mitte. Kohus jättis eeltoodust tulenevalt rahuldamata hageja nõude

mõista kostjalt välja 1148,58 eurot, s.o ühe kuu hüvis töölepingu erakorralise ülesütlemisest vähem

etteteatatud aja eest.

8. Hageja esitas kostja vastu 2012. a detsembris, 2013. a jaanuaris, veebruaris ja mais saamata jäänud

töötasu nõude.

Pooled vaidlesid selle üle, kas lähetuses olnud aja eest tuli hagejale maksta Soome metsatöötajate

kollektiivlepingust tulenevat tunnitasu või töölepingus kokkulepitud Eestis kehtinud miinimumpalka.

Kohus nõustus töövaidluskomisjoni otsuse punktis 37 märgituga ning leidis, et hoolimata asjaolust,

et hageja töötas Soomes lähetuses olles ja tema põhitöökoht oli Eestis, oleks kostja pidanud maksma

hagejale metsatöötajate kollektiivlepingust tulenevat tunnitasu.

Töövaidluskomisjon on leidnud, et 2012. a detsembris, 2013. a jaanuaris ja veebruaris oli Soome

Vabariigi metsatöötajate kollektiivlepingu kohaselt alatunnipalga määr 7,98 eurot, 2013. a mais 8,11

eurot tunnis. Kohus leidis, et hageja saamata jäänud töötasu tuleb arvestada selliselt, et Soome

Vabariigis töölähetuses oldud tööpäevade eest tuleb töötasu arvestada Soome Vabariigi

metsatöötajate kollektiivlepingu järgi, lähetusse sõidu ja sealt tuleku päeva eest tuleb tasu arvestada

Eestis kehtinud miinimumpalga ulatuses, lähetuse sisse jäävate puhkepäevade eest töötasu ei

arvestata. Samuti tuleb hagejale Eestis kostja poolt makstud tasust maha arvestada tasu nende päevade

eest, millal hageja viibis välislähetuses. Kostja poolt makstud päevarahasid töötasu hulka ei arvestata.

2012. a detsembris oli hageja Soome Vabariigis töölähetuses kokku 11 päeva, 8 töötundi päevas,

seega 702,24 eurot (8×7,98=63,84; 63,84×11=702,24). Kostja on maksnud hagejale töötasu

detsembri eest 245,46 eurot. Sellest summast tuleb maha arvestada Eestis kehtinud ja kostja poolt

makstud miinimumtasu lähetuses viibitud päevade eest. 2012. a oli töötasu alammääraks kehtestatud

tunnis 1,80 eurot, seega tuleb makstud töötasust maha arvestada 158,40 eurot (8×1,80=14,40;

14,40×11=158,40).

Hageja on töötasuna saanud 245,46 eurot, seega saamata jäänud töötasuks on 543,84 eurot (245,46-

158,40=87,06; 702,24+87,06=789,30; 789,30-245,46=543,84).

2013. a jaanuaris oli hageja Soome Vabariigis lähetuses kokku 4 päeva, 8 töötundi päevas, seega

255,36 eurot (8×7,98 = 63,84; 63,84×4 = 255,36). Kostja on maksnud töötasu jaanuari eest 319,99

eurot. Eestis kehtinud miinimumtasu oli 2013. aastal 1,90 eurot tunnis, seega tuleb makstud töötasust

maha

arvestada

44,80

eurot

(8×1,90=11,20;

4×11,20=44,80;

319,99-44,80=275,19;

255,36+275,19=530,55). Seega on saamata jäänud töötasuks 2013. a jaanuaris 210,56 eurot (530,55-

319,99=210,56).

2013. a veebruaris oli hageja Soome Vabariigis lähetuses kokku 5 päeva, 8 töötundi päevas, seega

319,20 eurot (8×7,98=63,84; 63,84×5=319,20). Kostja on maksnud töötasu veebruarikuu eest 352,31

eurot. Eestis kehtinud miinimumtasu oli 2013. aastal 1,90 eurot tunnis, seega tuleb makstud töötasust

maha

arvestada

44,80

eurot

(8×1,90=11,20;

5×11,20=56;

352,31-56=296,30;

319,20+296,30=615,50). Seega on saamata jäänud töötasuks 2013. a veebruaris 263,19 eurot

(615,50-352,31=263,19).

2013. a mais oli hageja Soome Vabariigis lähetuses kokku 7 päeva, 8 töötundi päevas, seega 454,16

eurot (8×8,11=64,88; 64,88×7=454,16). Kostja on maksnud töötasu mai kuu eest 278,76 eurot. Eestis

kehtinud miinimumtasu oli 2013. aastal 1,90 eurot tunnis, seega tuleb makstud töötasust maha

arvestada

44,80

eurot

(8×1,90=11,20;

7×11,20=78,40;

278,76-78,40=200,36;

454,16+200,36=654,52). Seega on saamata jäänud töötasuks 2013. a mais 375,76 eurot

(654,52-278,76=375,76).

Eeltoodu alusel leidis kohus, et hagejal on saamata jäänud töötasu 2012. detsembris summas 543,84

eurot, 2013. a jaanuaris 210,56 eurot, 2013. a veebruaris 263,19 eurot ja 2013. a mais 375,76 eurot,

kokku maksustamisele kuuluva summana 1393,35 eurot. Kohus rahuldas esitatud hagiavalduse

osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1393,35 eurot.

Kohus jättis tähelepanuta hageja esitatud soomekeelse Soome metsatöötajate kollektiivlepingu teksti,

kuna vaatamata kohtu selgitusele ei esitanud hageja kollektiivlepingu eestikeelset tõlget (I kd tl 59-

104).

Hageja on lõplikes seisukohtades esitanud alternatiivse nõude tasaarvestamiseks. Kohus leidis, et

kuna hageja poolt esitatud alternatiivne taotlus on esitatud alles lõplikes kirjalikes seisukohtades, on

see esitatud hilinemisega ning kohus jättis esitatud taotluse tähelepanuta.

9. Maakohus jättis menetluskulud täielikult poolte endi kanda. Ehkki hagi jäi suuremas osas

rahuldamata, oleks hagejalt kui töötajalt töövaidluses menetluskulude väljamõistmine ebaõiglane.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

10. Töötaja (hageja) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu

otsust osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue ühe kuu hüvitise saamiseks töölepingu

erakorralisest ülesütlemisest vähem ette teatatud aja eest; jäeti läbi vaatamata töötaja hagi saamata

jäänud töötasu nõudes Soomes töötamise aja eest perioodil 2013. a juuni kuni 2015. a juuni eest; jäeti

läbi vaatamata saamata jäänud töötasu nõue Eestis töötamise aja eest alates 01.06.2015 kuni

07.09.2015; mõisteti perioodi 2012. a detsember, 2013. a jaanuari, veebruar, mai eest välja vähem

töötasu kui Soome Vabariigi metsatöötajate kollektiivlepingu ja lähetuses viibitud päevade alusel ette

nähtud ning jäeti menetluskulud poolte endi kanda.

Töötaja palub ringkonnakohtul teha asjas uus otsus, millega mõista tööandjalt töötaja kasuks välja

ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest

1148,58 eurot ja saamata töötasu alates detsembrist 2012 kuni töösuhte lõppemiseni kogusummas

29 245,81 eurot; kokku 30 394,39 eurot.

Töötaja apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole tööandja tõendanud, et hageja on töökohustusi rikkunud

(v.a intsident 07.09.2015 hommikul) ega seda, et töötajat oleks töökohustuste rikkumise eest

hoiatatud. Järelikult ei olnud tööandjal ainsatki põhjust öelda tööleping üles etteteatamistähtaega

järgimata.

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-41-11 p-s 12 selgitatakse, et ITLS § 24 lg 5 ei keela edaspidises

menetluses hagi muutmistoiminguid TsMS-i alusel. Seega ei esine takistusi vaadata hageja

täiendavaid nõudeid läbi uue hagina.

Töötajale jääb arusaamatuks, kuidas lahendas kohus saamata töötasu nõuet perioodi juuni kuni

07.09.2015 eest. Ka selles osas, milles töötaja loobus oma nõudest töövaidluskomisjoni istungil, jättis

kohus nõude läbi vaatamata ülaltoodud põhjusel, nagu ei saaks hageja antud asjas uusi nõudeid enam

esitada.

2012. a detsembris, 2013. a jaanuaris, veebruaris ja mais saamata jäänud töötasu nõude osas ei nõustu

hageja kohtu arvestusega, mitu päeva ta Soomes töölähetuses viibis 2013. a, ja saamata töötasude

arvestusega.

Kohus on võtnud kostjalt vastu 31.05.2016 e-kirjaga saadetud tööajaarvestuse tabelid vaidlusaluse

tööperioodi kohta. Neid tabeleid ega e-kirja hagejale ei saadetud ei kostja ega kohtu poolt, e-toimikust

ei olnud need nähtavad ka veel mitte 10.08.2016. Seega tegi kohus otsuse tuginedes tõenditele, mille

olemasolust hageja midagi ei teadnud.

Hageja muudab oma saamata töötasu nõuet lähtuvalt talle varem mitte teada olnud asjaoludest. Seega

ei saa hagejale ette heita oma nõuete muutmist alles apellatsioonimenetluses.

Hageja ei vaidle vastu 2012. a detsembri töötasu osas, mille kohta kohus leidis, et saamata jäänud

töötasuks on 543,84 eurot.

2013. a jaanuari töötasu osas märgib hageja järgmist. Kostja maksis hagejale jaanuaris päevarahasid

03.01.2013 100 eurot, 11.01.2013 50 eurot ja 30.01.2013 58 eurot, kokku 208 eurot (hageja konto).

Järelikult oli hageja lähetuses 6 ja pool päeva töötades 52 tundi (208 ÷ 32×8). Töötasu selle aja eest

414,96 eurot (52×7,98). Kostja arvestas Soomes töötatud ajaks ainult 4 päeva.

Ülejäänud aja (116 tundi) töötas töötaja Eestis. Statistikaameti andmetel oli 2013. a keskmine

metsatöötaja brutotöötasu 1622 eurot. Seega tunnitasu 9,65 eurot (1622÷168). Hageja arvestab

nõutavaks brutotasuks 1119,40 eurot. Kokku pidi hageja saama jaanuari brutotöötasuna 1534,36 eurot

(414,96 + 1119,40).

Hageja sai brutotasuna töötasu 319,99 eurot. Saamata on töötasu 1214,37 eurot (1534,36 – 319,99).

2013. a mai töötasu osas on kostja esitanud omapoolse tööajaarvestuse, millest nähtuvalt oli hageja

Soomes tööl 7 päeva. Selle aja eest oleks ta pidanud saama töötasu 454,16 eurot (7×8×8,11). Eestis

töötas hageja 13 päeva, 104 tundi. Tasu selle aja eest pidi olema 1003,60 eurot (104×9,65). Kokku

oleks pidanud hageja saama töötasu 1457,76 eurot (454,16+1003,60). Talle maksti 321 eurot. Hagejal

on saamata 1136,76 eurot.

Kokku on hagejal saamata töötasu 3878,97 eurot.

Töötasude arvestus 2013. a märtsi ja aprilli eest ning perioodi 01.06.2013 kuni 06.09.2015 eest on

esitatud hagis ja hagi lisana. Kostja ei ole arvestustele vastu vaielnud.

11. Kostja (tööandja) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

Kostja vastuse kohaselt on hageja ise töövaidluskomisjoni istungil kinnitanud, et ta ei ilmunud

teadlikult tööle, see on tõendatud ka muude tõendite ja asjaoludega. Lisaks ei vaidlustanud hageja

töövaidluskomisjoni otsust ja on seetõttu minetanud oma õiguse vaidlustada töövaidluskomisjoni

otsust tervikuna.

Hageja nõue saamata jäänud töötasu nõude osas on põhjendamatu ega kuulu läbivaatamisele, kuna

hageja ei vaidlustanud selles osas töövaidluskomisjoni otsust ja seega ei saanud kohus seda

menetleda.

Hageja väited, et ta oli Soomes pidevalt tööl ja pidi selle eest saama töötasu ja lähetusraha, on

vastuolus tema enda poolt esitatud tõenditega. Hageja pangakonto väljavõte näitab, et hageja ei ole

vaidlusalusel perioodil üleüldse pikalt Soomes viibinud, ühtegi makset ei ole tehtud Soomes. Hageja

on enamikel kalendripäevadel 2012. a detsembris teinud sisseoste Valgas või Valkas. Sama kehtib ka

hageja 2013. a jaanuaris, veebruaris ja mais Soomes töölähetuses viibitud aja kohta.

Hageja väited, et kostja pole vastu vaielnud tema töötasu ja tööaja arvestusele, on meelevaldsed ja

vastuolus TVK ja kohtu poolt tuvastatud faktidega ning vastustaja esitatud seisukohtadega.

Hageja ei ole kuidagi tõendanud oma töötundide tegemise normtunde.

12. Kostja (tööandja) esitas 11.08.2016 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 tühistada. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus

menetluskulude jaotuse osas ning jätta kõik menetluskulud (nii töövaidluskomisjoni ja maakohtu)

hageja kanda.

Kostja palub muuta maakohtu otsuse põhjendusi resolutsiooni punkt 4 osas ja teha selles osas uus

otsus, millega keelduda hagi menetlusse võtmast ning lõpetada selles osas menetlus.

Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele mingisuguses nõutud

osas, siis palub kostja teha tasaarveldus lähetuse päevarahade osas 961,91 euro ulatuses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kohus vääralt lugenud hageja ja kostja vahelise töösuhte jaoks

kohalduvaks Soome õiguse, millest tulenevalt oleks kostja pidanud hagejale maksma lähetuses oldud

päevade eest tasu Soome metsatöötajate kollektiivlepingus sedastatud tunnimäärade alusel.

Pooltevahelisele suhtele kohalduva õiguse valikut reguleerib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

17. juuni 2008 määrus nr 593/2008 (edaspidi: Rooma I määrus). Rooma I määruse artikkel 8 lg 1

esimese lause ja artikli 3 alusel on pooled töölepingu punktides 9.1 ja 9.3 selgelt kokku leppinud, et

töösuhtele kohaldub Eesti õigus (vt ka RKTKo nr 3-2-1-187-13 p 13).

Lisaks tuleb Rooma I määruse artikkel 8 lõigete 2-4 kohaselt kohaldada Eesti õigust. Seega tuleb

olukorras, kus pooled ei oleks kokku leppinud kohalduvas õiguses, lähtuda nende töösuhtele töötajaid

kaitsvate imperatiivsete sätete kohaldamisel Eesti õigusest.

Maakohus on ebaõigesti leidnud, et Euroopa Liidu direktiivi nr 96/71/EÜ (edaspidi: direktiiv)

normide puhul on tegu imperatiivsete õigusnormidega, mille kohaselt oleks tulnud kostjal tasustada

hageja tööd Soome Vabariigis lähetuses olles vastava riigi metsatöötajate kollektiivlepingutes

sätestatud miinimummäärade alusel.

Direktiivi kohaselt on liikmesriigil, sh Eesti Vabariigil, teatav diskretsiooniõigus direktiivis

sätestatust kõrvale kalduda, kui töötaja kui lepingulise suhte eeldatava nõrgema osapoole õigused on

siseriiklike õigusaktide tasandil kaitstud sisuliselt samaväärselt lähetuse asukohariigi õigusaktidega

ning teise liikmesriigi õiguse kohaldamine ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.

Kostja on esitanud enda maakohtule esitatud lõplikes seisukohtades direktiivi artiklis 7 ja Soome

Vabariiki lähetatud töötajate seaduse §-i 3 kohase tasaarvestusavalduse, mis kuulus tööandja

kujundusõiguse hulka ning mida kohus oleks pidanud aktsepteerima ja arvestama hageja nõuete

rahuldamisel.

13. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Hageja palub

menetluskulud jätta hageja kanda.

Vastuse kohaselt ei vasta kostja poolt näidatud hageja Soomes töötamise päevad töötaja tegelikule

Soomes töötamise ajale. Hageja saadeti koheselt peale töölepingu sõlmimist töölähetusse Soome ning

ta töötas seal kuni 30.06.2015. Soomes ei töötanud ta ainult haigusperioodidel, mõnedel lühikestel

Eestis töötatud aegadel ja ajal, mil tööandjal ei olnud töötajale tööd anda.

Soomes töötamist on võimalik kõige usaldusväärsemalt tõendada laevapiletitega.

Soomes töötamise ajal peab kostja maksma hagejale Soomes sarnase töö tegijatele

kollektiivlepinguga kehtestatud töötasu.

Isegi kui kostja tasaarvestusnõue oleks põhjendatud ja seaduslik, saab nõudeid tasaarvestada, kui nad

on sissenõutavad. Kostja igasugused nõuded seoses lähetusrahadega on ammu aegunud ja hageja

palub neile kohaldada aegumist.

15. Hageja esitas seisukohad, milles leiab, et kuna tööandja esitas ise tööaja arvestuse, kus ei olnud

esitatud tükitöö arvestust, mistõttu tuleb tal tasuda hagejale kogu tööaja eest (40 h nädalas). Kostja

on küll esitanud andmed, kuid palju on tema arvates hageja töötanud, kui palju puhkusel olnud ja

haige olnud, kuid need väited on tõendamata.

16. Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja arvestused tööaja arvestuse osas ei arvesta

endiselt haiguspäevasid ja puhkusetasusid. Hageja pangakonto väljavõttega on tõendatud, et ta on

saanud puhkusetasu 18.03.2013, 11.06.2013, 20.12.2013, 10.06.2014, 23.12.2014 ja 08.09.2015.

Samuti on hageja saanud Eesti haigekassalt töövõimetushüvitist 30.06.2015, 25.08.2015 ja

19.10.2015 ning kostja poolt 02.10.2015. Lisaks nähtub pangakonto väljavõttest, et hagejale

väljamakstud palgast on kinni peetud hagejale antud laen summas 1200 eurot + intressid (01.11.2013,

02.12.2013 jne). Seega on hageja esitatud saamata jäänud töötasu arvestus ebausaldusväärne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu 15. juuli 2016. a otsus tuleb menetlusnormide olulise

rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu täielikult tühistada.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uue otsuse üksnes osas, mis puudutab töötaja nõuet

hüvitise saamiseks töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest (maakohtu otsuse

resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus rahuldab töötaja nõude ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks

hüvitise ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1148,58 eurot TLS § 100 lõike 5 alusel.

Ülejäänud osas ei pea ringkonnakohus võimalikuks asjas uut otsust teha ning leiab, et asi tuleb saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumist. Uuele läbivaatamisele kuuluvad hageja

nõuded saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks perioodide eest detsember 2012 – mai 2013

(maakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning alates juunist 2013 kuni töösuhte lõppemiseni detsembris

2015 (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4).

Nii hageja kui kostja apellatsioonkaebused kuuluvad rahuldamisele osaliselt.

I. Töötaja (A. I.) apellatsioonkaebus

21. Töötaja on esitanud nõuded mõista tööandjalt töötaja kasuks välja ühe kuu keskmise töötasu

suurune hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest 1148,58 eurot ja saamata

töötasu alates detsembrist 2012 kuni maini 2013 ning alates juunist 2013 kuni septembrini 2015

kokku summas 29 245,81 eurot.

Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsusega rahuldati töötaja nõuded osaliselt. Muuhulgas mõisteti

töövaidluskomisjoni otsusega kostjalt töötaja kasuks välja hüvitis töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest ühe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 1148,57 eurot.

Komisjon leidis, et tööandja ei ole ülesütlemisavalduses põhjendanud, millised olid

etteteatamistähtaja järgimist välistavad asjaolud vastavalt TLS § 88 lõikele 1 koostoimes TLS § 97

lõikega 3.

22. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust leides,

et kuivõrd vaidlustatud ei ole töövaidluskomisjoni otsust osas, milles tuvastati töölepingu erakorralise

ülesütlemise kehtivus, siis ei saa kohus asuda ülesütlemisavalduses märgitud asjaolusid eraldi

hindama ega tuvastama, kas etteteatamistähtaja järgimine oli konkreetsel juhul vältimatu või oli

tööandjal võimalik tööleping üles öelda etteatamistähtaega järgimata.

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et tööandja poolne töölepingu ülesütlemine saabki olla

üksnes erakorraline. TLS § 85 lg 5 sätestab sõnaselgelt, et tööandja ei või töölepingut korraliselt üles

öelda. Tööandja poolse ülesütlemise võimalikud alused loetleb TLS § 88 ning ülesütlemise korda

reguleerivad eeskätt TLS §§ 95 – 100. Seejuures sätestab TLS § 97 tähtajad töölepingu erakorralisest

ülesütlemisest etteteatamiseks.

Asjaolu, et tööandjal võis olla alus öelda töötajaga sõlmitud tööleping üles – kusjuures tööandjal on

seadusest tulenevalt võimalik seda teha üksnes erakorraliselt – ei tähenda automaatselt, et tööandja

võib töölepingu üles öelda ilma etteteatamistähtaega järgimata. Vastupidi, eeldada tuleb seda, et

töölepingu ülesütlemisest peab tööandja töötajale ette teatama TLS § 97 lõikes 2 sätestatud tähtaegu

järgides. Seega on erinevalt maakohtu otsuse põhjendustes märgitust vajalik hinnata, kas tööandja

poolseks töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks olnud asjaolud on ühtlasi sellised, mis

õigustaksid ülesütlemisest etteteatamiseks ettenähtud tähtaja mittejärgimist. Kohtul tuleb hinnata, kas

esiletoodud asjaoludest lähtuvalt oleks mõlemapoolseid huve järgides olnud võimalik töösuhet jätkata

ka etteteatamistähtaja jooksul või mitte. TLS § 97 lg 3 alusel etteteatamistähtaja järgimata jätmine ja

selle põhjendatuse hindamine on kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjaolusid ja

mõlema poole huve (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-172-14 p 12). Maakohus on jätnud käesoleval juhul

asjaolud kaalumata ja kaalutlusõiguse sisuliselt teostamata.

23. Praegusel juhul tõi tööandja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduses (TVK toimik lk 3)

esile, et töösuhe lõpetatakse seoses asjaoluga, et töötaja ei ilmunud sama päeva hommikul, s.o

07.09.2015, täitma oma töökohustusi, mille näol on tegemist jämeda töökohustuse rikkumisega.

Tööandja viitas, et niisugune tegevus ei ole poolte vahelise töölepingu kehtivuse ajal esmakordne;

viimane samalaadne juhtum (tööle mitteilmumine ilma juhatust teavitamata) leidis aset juunis 2015.

Samuti heitis tööandja töötajale ette korduvat töö tegemise ohutusreeglite rikkumist (puu elektriliinile

laskmine), samuti tööandja maine kahjustamist negatiivsete hinnangute andmisega nii suhetes

juhtkonnaga kui kaastöötajatega, mis on kaasa toonud usalduse kaotuse töötaja vastu.

Ringkonnakohus leiab, et esiletoodu näol ei ole tegemist sedavõrd erakorraliste asjaoludega, mis

välistanuksid töösuhte jätkamise kuni etteteatamistähtaja lõppemiseni. Vaidlust ei ole selle üle, et

lähtuvalt pooltevahelise töösuhte kestusest pidi tööandja TLS § 97 lg 1 p 2 kohaselt teatama

töölepingu

erakorralisest

ülesütlemisest

töötajale

ette

vähemalt

kalendripäeva.

Ülesütlemisavalduses viidatakse korduvatele põhjuseta tööle mitteilmumistele, kusjuures eelnev

selletaoline juhtum leidis tööandja ülesütlemisavalduse kohaselt aset sama aasta juunis, seega ca

kolm kuud varem. Ehkki ka üle paari kuu korduvad põhjuseta tööle mitteilmumised on vaieldamatult

taunitavad, ei ole tegemist niisuguse sagedusega rikkumistega, mis andnuks alust öelda tööleping üles

päevapealt. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna töölepingu koheseks ülesütlemiseks praeguse

vaidluse asjaoludel alust ka tööandja kinnitused, et töötaja on esinenud negatiivsete hinnangute ja

ebatsensuursete väljenditega tööandja ja/või töökaaslaste aadressil. Puuduvad tõendid niisuguse

käitumise sageduse ja täpsema sisu kohta. Ka puu langetamine elektriliinile oli asja materjalide põhjal

pigem ühekordne eksimus, teisi konkreetseid sellelaadseid juhtumeid ei ole esile toodud ning ka selle

ühe viidatud juhtumi põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et töösuhet ei oleks mõistlikult olnud

võimalik enam jätkata etteteatamistähtaja vältel, s.o veel 30 päeva jooksul.

24. Eeltoodust lähtudes tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata

hageja nõude töölepingu erakorralisest ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamiseks

ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, s.o summas 1148,58 eurot. Vastavas osas tuleb hageja nõue

rahuldada.

25. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja (töötaja) saamata jäänud töötasu nõudeid.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et töötaja hagi saamata

jäänud töötasu nõudes perioodi eest alates juunist 2013 kuni töösuhte lõppemiseni septembris 2015

(sh ajavahemikul juuni 2013 kuni juuni 2015 Soomes töötamise eest ja juulist septembrini 2015 Eestis

töötamise eest) tuli käesolevas menetluses jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus tühistab maakohtu

otsuse resolutsiooni punkti 4.

Maakohus leidis kohtuotsuse põhjenduste p-des 8 – 9, et hageja (töötaja) nõude selles osas

läbivaatamine ei ole praeguses menetluses võimalik, kuna eelnevalt vaatas vaidluse läbi

töövaidluskomisjon, kuid töövaidluskomisjonile esitatud lõplikus avalduses ei nõudnud töötaja

saamata jäänud töötasu ajavahemiku eest juuni 2013 kuni september 2015. Kohus leidis, et praeguses

menetluses saab kohus asja läbi vaadata üksnes töövaidluskomisjonile esitatud avalduse ulatuses ja

seda lähtudes asjaolust, et avalduse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses esitas kohtule

tööandja OÜ Ökopesa. Samas on maakohus otsuse punktis 9 (lk 8) selgitanud, et hagejal puuduvad

takistused pöörduda sama nõudega sama kostja vastu sama hagieseme üle uuesti kohtusse, kuivõrd

kohus jättis vastavas osas hagi läbi vaatamata (TsMS § 426 lg 1).

26. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus on selles osas oluliselt rikkunud

menetlusnormi. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11 (p 12) selgitanud, et kui teine pool esitab

kohtule taotluse vaadata töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses, loetakse

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24

lg 5 kohaselt hagiavalduseks. Seega loetakse avalduses esitatud nõuded ja asjaolud ka hagiavalduse

nõueteks ja asjaoludeks. Riigikohus on juba varasemas praktikas leidnud, et ITLS § 24 lg 5 ei keela

edaspidises

menetluses

hagi

muutmistoiminguid

tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

alusel

(vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 11) ning hageja uued nõuded ja asjaolud on

käsitatavad iseseisva hagiavaldusena ja seega lubatavad (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

48-08, p-d 13-15).

Maakohtul puudus seega seadusest tulenev alus hageja täiendavate (s.o töövaidluskomisjonis

käsitlemata) nõuete läbivaatamata jätmiseks.

ITVS § 4 lg 11 sätestab, et töövaidluskomisjonis ei lahendata vaidlusi rahaliste nõuete üle, mis

ületavad 10 000 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt esitas töötaja töövaidluskomisjonis nõudeid

kogusummas 9448,73 eurot (24.11.2015.a täiendatud avaldus), sealhulgas saamata töötasu nõuded

ajavahemiku detsember 2012 kuni mai 2013 eest.

Ehkki algselt esitas töötaja töövaidluskomisjonile ka nõude mõista tööandjalt välja saamata jäänud

viimase poole aastat töötasu summas 5738,38 eurot (töötaja enda arvestuste kohaselt ajavahemiku

eest detsember 2014 kuni mai 2015), loobus töötaja hiljem selles osas nõude töövaidluskomisjonis

menetlemise soovist (01.12.2015 töövaidluskomisjonile esitatud avaldus, TVK toimik lk 140). Asja

materjalidest nähtuvalt oli töötaja loobumine seotud otseselt ITVS § 4 lõikes 11 sätestatuga, mis ei

oleks võimaldanud töövaidluskomisjonis asja täies ulatuses arutada.

Ringkonnakohus on seisukohal, et see asjaolu ei saanud võtta töötajalt õigust ega võimalust esitada

10 000 eurot ületavas ulatuses nõudeid saamata töötasu osas hagimenetluses maakohtule.

27. Ringkonnakohus leiab ühtlasi, et maakohus ei ole piisavalt täitnud kohustust menetlust juhtida,

selgitada välja menetlusosaliste arvamus asjas tähendust omavate asjaolude suhtes ning kõrvaldada

asja arutamisest kõik, mis ei oma asja lahendamiseks tähendust. Muuhulgas ei ole kohus menetluses

selgelt väljendanud, missuguses ulatuses luges kohus hageja (töötaja) nõuet kohtu menetluses

olevaks. Kohus on küll oma 28.03.2016 määruses selgitanud õiguslikku olukorda ja andnud hagejale

tähtaja uue nõudega lõpliku hagiavalduse esitamiseks, kuid ei nimetatud määruses ega ka järgnevas

menetluses ei ole kohus avaldanud oma selget seisukohta, kas töötajal oli õigus esitada saamata

jäänud töötasu nõudeid perioodi osas, mida töövaidluskomisjonis ei menetlenud, või mitte. Kuna

kohus selles osas enne lõpplahendi tegemist seisukohta ei võtnud, siis ei saanud asjas toimuda

vastavas osas ka sisulist arutelu ning seega võisid vähemalt osaliselt jääda täitmata eelmenetluse

ülesanded (TsMS § 392).

Ringkonnakohus

peab

vajalikuks

täiendavalt

selgitada,

et

töötaja

poolt

01.12.2015

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus, millega töötaja loobus osaliselt esitatud saamata jäänud

töötasu nõuetest ITVS § 4 lõikes 11 sätestatud piirangu tõttu, ei saanud kaasa tuua tagajärge, et

töötajal ei ole edaspidi kohtumenetluses õigust neid nõudeid esitada. Töövaidluskomisjonis toimuv

menetlus ei ole võrdsustatav kohtumenetlusega, muu hulgas ei ole töövaidluskomisjonil kohtuga

võrreldavat selgitamiskohustust menetluse lõpetamise tagajärgede osas (vrd TsMS § 431). Seega ei

saa ringkonnakohtu arvates töötaja poolt 01.12.2015 töövaidluskomisjonile esitatud avaldus tuua

kaasa TsMS §-s 432 sätestatud tagajärgi.

28. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik lahendada hageja

nõudeid osas, milles maakohus jättis hagi läbi vaatamata – s.o saamata jäänud töötasu nõudes Soomes

töötamise aja eest perioodil 2013 juuni kuni 2015 juuni ning Eestis töötamise aja eest alates 2015

juuli kuni 2015 september. Nimetatud osas on eelmenetluse ülesanded täitmata jäänud niisugusel

määral, mida ei ole mõistlikul viisil võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Eelkõige on kohus selles osas jätnud täitmata selgitamiskohustuse. Pooled vaidlesid selle üle, kas ja

missugusel määral täitis hageja oma tööülesandeid Soome Vabariigis, millisel määral Eestis.

Töövaidluskomisjonile 20.10.2015. a esitatud vastuses rõhutas kostja (tööandja) sõnaselgelt, et

pooltel ei ole vaidlust selles, et töötaja töötas põhiliselt Soomes tööobjektidel ja tööleminekuks

töölähetusse Soome korraldas tööandja transpordi, tulles töötajale koju järele. Alles hilisemas

menetluses asus tööandja seisukohale, et töö tegemise kohaks oli põhiliselt Eesti ning et töötajal tuleb

Soomes töötamist tõendada. Muu hulgas vaidlesid pooled maakohtu 21.03.2016. a (eel-)istungil selle

üle, kummal tuleb Soomes töötamist või mittetöötamist tõendada. Töötaja oli seisukohal, et vaidlus

puudub selle üle, et töötaja töötas Soomes ning hageja tõendamiskoormis on sellega täidetud. Teisalt

leidis kostja (tööandja), et poolte vahel kehtinud töölepingu p 3.3 järgi asusid tööobjektid Eestis, s.o

töö tegemise asukoht oli Eesti Vabariigis ning hagejal tuli tõendada oma väiteid selle kohta, et

põhiliseks töö tegemise kohaks oli Soome Vabariik.

29. Niisuguses olukorras tuli maakohtul võtta ühene seisukoht, kummal menetlusosalistest tuli

vaidlusalust asjaolu (s.o hageja töö tegemise põhiline asukoht) tõendada. Muuhulgas on Riigikohus

leidnud, et kohtul on kohustus selgitada pooltele ka asjaolude tõendamise koormist. Samuti on kohtul

selgitamiskohustus tõendite vastuolu korral – kui poolte esitatud tõendid on asjaolude hindamiseks

vastuolulised, tuleb kohtul anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks (Riigikohtu

lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-54-04 ja 3-2-1-154-05). Kuna praegusel juhul maakohus pooltele

tõendamiskoormise jaotust ei selgitanud, siis ei olnud kumbki pool teadlik vajadusest esitada Soomes

töötamise kohta võimalikke täiendavaid tõendeid.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus lisaks rikkunud praeguses asjas menetlusnormi ka sellega,

et ei võtnud menetluse kestel pooltele arusaadavat seisukohta, kas asjas kuulub kohaldamisele Eesti

või Soome Vabariigi seadus. Ka nimetatud asjaolu üle vaidlesid pooled maakohtu 21.03.2016. a (eel)

istungil ning kostja tegi kohtule ettepaneku võtta seisukoht, milline seadus kuulub asjas

kohaldamisele. Kohus aga piirdus üksnes teatamisega, et võimaldab pooltel avaldada selle kohta oma

arvamust, kuid lõpliku seisukoha võtab kohus alles lõpplahendis. Kuna pooltele ei olnud teada,

millise seaduse alusel kohus hagi lahendab, siis ei olnud pooltel ka piisavat selgust selles, missuguseid

asjaolusid tuleks tõendada ja millest lähtudes kohus asja menetleb. Selgitamiskohustus hõlmab ka

kohtu kohustust selgitada menetlusosalisele kohaldatava õigusnormi sisu.

30. Ringkonnakohus on seisukohal, et menetluses on olulisel määral selgitamata jäänud ka töötaja

poolt saamata jäänud töötasu nõudmise alused. Vaidluse all olid asjaolud, kus asus poolte vahelises

töösuhtes kokku lepitud töötamise koht (s.o kas Eesti või Soome Vabariigis) ning missuguse tariifi

alusel pidi tööandja töötajale maksma töötasu.

Ringkonnakohus märgib, et pooltevahelises töölepingus oli kokku lepitud töötasus tükitöö

ühikuhindade alusel, kusjuures nn ühikuhinnad olid toodud vahemikena (võsa lõikus al. 30-65 eur/ha;

el liini töö al 50 eur/ha-km – 75 eur/ha-km; metsaistutus al 0,03 - 0,055 eur/tk; tunnitöö al 6-10

eur/h). Hageja ei ole saamata töötasu nõudes aga tuginenud neile tükitöö ühikuhindadele, vaid on

lähtunud iga kuu kalendaarsete tööpäevade arvust ning bruto tunnitasust 10 eurot/tund.

Töölepingu p 3.1 järgi asus töötaja tööle täistööajaga; tööaja kestuseks oli 40 tundi nädalas.

Töölepingu p-s 3.3 märgitu kohaselt oli töö tegemise asukohaks Eesti Vabariik.

Ehkki tööandja on asunud menetluses esitama vastuväiteid sellele, justkui oleks töötaja üldse Soomes

töötanud, on ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul piisavalt põhistatud, et vähemalt osaliselt

töötas hageja siiski kostja ülesandel Soome Vabariigis. Nii näiteks nähtub töötaja pangakonto

väljavõttelt (TVK toimik lk 141 – 164), et tööandja on maksnud töötajale regulaarselt päevarahasid,

mis viitab sellele, et töötaja viibis töölähetustes (TLS § 21).

31. Asjas ei ole piisavat tähelepanu pööratud sellele, kas hageja (töötaja) oli Soomes töötatud

perioodidel töölähetustes TLS § 21 tähenduses, või oli tegemist ajutiselt Soome Vabariiki lähetatud

töötaja staatusega vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile 96/71/EÜ töötajate

lähetamise kohta seoses teenuse osutamisega.

Vahetegu on vajalik selleks, et oleks võimalik määrata, millise riigi tööõigus töötaja suhtes kohaldub.

Direktiivi artikli 1 lõikest 3 tulenevalt kuulub direktiiv kohaldamisele juhtudel, kui ettevõtjatest

tööandjad tuginevad ühele järgmistest riikidevahelistest meetmetest: a) ettevõtja lähetab töötajad

liikmesriigi territooriumile oma nimel ja juhtimisel lepingu alusel, mis on sõlmitud lähetava ettevõtja

ja kõnealuses liikmesriigis tegutseva lepinguosalise vahel, kellele teenused on mõeldud, kui lähetav

ettevõtja ja töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; b) ettevõtja lähetab töötajad liikmesriigi

territooriumil asuvasse kontsernile kuuluvasse asutusse või ettevõttesse, kui lähetav ettevõtja ja

töötaja on lähetamise ajaks sõlminud töösuhte; c) ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate

vahendamisega tegelev ettevõtja vahendab töötaja liikmesriigi territooriumil asuvale või tegutsevale

ettevõtjale, kui ajutist tööjõudu vahendav ettevõtja või töötajate vahendamisega tegelev ettevõtja on

töötajaga lähetamise ajaks sõlminud töösuhte.

Seega on direktiivi mõistes lähetatud töötajal välisriigis alati olemas tema tööd või töökeskkonda

kohapeal korraldav ettevõte (vastuvõtja ehk teenusesaaja, kontserni kuuluv ema- või tütarettevõte või

renditöö puhul kasutajaettevõte). Praegusel juhul ei ole menetluses selgunud, millisel viisil oli töötaja

(hageja) töö Soome Vabariigis korraldatud; esile ei ole toodud, kas ja missugune ettevõte (äriühing)

korraldas hageja töötamist Soomes.

32. Juhul, kui hageja oli Soome lähetatud töötajaks direktiivi 96/71/EÜ tähenduses, siis tuleb töötajale

tagada kohalik töötasu alammäär; s.o konkreetse sektori kollektiivlepingus sätestatu. Samas tuleb sel

juhul arvestada, et Soome Vabariiki lähetatud töötajate seaduse § 3 kohaselt loetakse töölähetuses

olemisega seotud hüvitised, mis ei puuduta töölähetuse tegelikke kulutusi, töötajale makstava töötasu

osaks. Selle all saab mõista ka lähetustasusid ja päevarahasid.

Seevastu juhul, kui töötaja ei olnud lähetatud töötajaks direktiivi mõttes, vaid viibis Soomes

töölähetustes TLS § 21 tähenduses, siis ei muutnud töölähetustes (välislähetustes) käimine

pooltevahelises töölepingus kokku lepitud töötamise kohta (Eesti Vabariik). Välislähetuste puhul on

tööandjal kohustus maksta töötajale päevarahasid, kuid välislähetustes käimine ei too automaatselt

kaasa seda, et töösuhtele kohalduks sihtkohariigi (praegusel juhul Soome Vabariigi) õigus.

33. Kuna tööleping sõlmiti praegusel juhul 10.10.2011. a, siis määratakse lepingule kohalduv õigus

kindlaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. a määrusele (EÜ) nr 593/2008

lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I määrus). Rooma I määruse artikli

8 lg 1 kohaselt kohaldub individuaalsele töölepingule selle riigi õigus, mille pooled on artikli 3

kohaselt valinud. Selline õiguse valik ei või siiski põhjustada töötaja ilmajätmist kaitsest, mis on talle

ette nähtud sätetega, millest ei saa kokkuleppel kõrvale kalduda selle õiguse alusel, mis valiku

puudumisel oleks olnud kohaldatav vastavalt artikli 8 lõigetele 2, 3 ja 4.

Ehkki pooltevahelise töölepingu (p 9.1) põhjal võib järeldada, et pooled valisid töösuhtele

kohalduvaks õiguseks Eesti õiguse, tuleb sellegipoolest hinnata, missugune õigus oleks Rooma I

määruse artikli 8 lg-te 2-4 kohaselt osutunud kohaldavaks õiguse valiku puudumisel. Kuna praegusel

juhul töötas hageja asjaoludest nähtuvalt vähemalt mingi osa ajast Soomes, siis saab kõne alla tulla

kas Eesti või Soome õiguse kohaldamine töösuhtele. Seejärel tuleb analüüsida, kumma õiguse järgi

oleksid töötaja õigused paremini kaitstud. Lähtuda saab sellest, et töötaja õigustele vastab enam selle

riigi õigus, mille alusel on talle tagatud suurem töötasu.

34. Eelkõige tuleb praegusel juhul seega analüüsida seda, millises riigis, s.o kas Eestis või Soomes,

tegi töötaja (hageja) harilikult oma lepingujärgset tööd. Selleks on vaja võrrelda eeskätt nii Eestis kui

Soomes töötatud ajamahtusid (s.o vastavalt Eestis ja/või Soomes töötatud tööpäevade hulk ja osakaal

omavahelises võrdluses). Euroopa Kohtu praktika kohaselt (lahendis Koelzsch vs Luxembourg) tuleks

hariliku töötamiskoha kriteeriumi tõlgendada laialt. See viitab kohale, kus või kust töötaja tegelikult

tööd teeb või täidab peamise osa oma ülesannetest, kui puudub tegevuskese. Kohtul tuleb kindlaks

teha, millises riigis asub koht, kus töötaja täitis tööülesandeid, sai juhiseid ja korraldas oma tööd,

samuti, kus asusid töövahendid.

Juhul, kui selgub, et töötaja tegi tööd põhiliselt Soomes ning vaid vähesel määral Eestis, tuleks asuda

seisukohale, et töötaja harilikuks töötamise kohaks oli Soome Vabariik. Kui aga selgub, et töötaja

töötas ligikaudu võrdsel määral nii Eestis kui Soomes või ei saa Soome Vabariiki muul põhjusel

pidada peamiseks (harilikuks) töötamise kohaks, siis tuleks juhinduda Rooma I määruse artikli 8

lõikest 3, sedastades, et harilikku töötamise kohta ei ole võimalik kindlaks teha; mistõttu kuuluks

kohaldamisele selle riigi õigus, kus asub töötaja tööle võtnud ettevõtja tegevuskoht. Praegusel juhul

ei ole esitatud andmeid, et töötaja oleks tööle võetud mõne muu ettevõtja kui kostja (OÜ Ökopesa)

poolt ning sellisel juhul saaks asuda seisukohale, et lepingusuhtele kohaldub Eesti õigus, kuivõrd

puuduvad viited sellele, nagu oleks OÜ-l Ökopesa tegevuskohti veel mujal riikides kui Eestis.

35. Ringkonnakohus on seisukohal, et Rooma I määruse kohaldamisel selgitatakse välja üks

konkreetne individuaalsele töösuhtele kohalduv õigus, millisega tööleping on kõige tihedamalt

seotud. Põhjendatuks ei saa pidada seda, et töösuhtele kohaldatakse konkreetse tingimuse (nt töötasu

suuruse) osas vaheldumisi mitme erineva riigi õigust. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega

(kohtuotsuse p 12.2), milles kohus kohaldas Soomes viibitud tööpäevade osas Soome Vabariigi õigust

ja Eestis viibitud aja eest Eesti õigust, sh eeskätt erinevaid töötasu tariife. Rooma I määruse artikli 8

lg 2 teise lause kohaselt võib lepingule kohalduv õigus küll muutuda, kuid seda juhul, kui püsivalt

muutub töötaja põhiliseks töötamise kohaks olev riik. Kohtul tuleb hinnata seda, kas varasemaga

võrreldes teises riigis töötamine on/oli ajutine või püsiva iseloomuga.

36. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul võimalik

apellatsiooniastmes võtta seisukohta, millise riigi (kas Eesti või Soome) õiguse järgi ning millises

suuruses tuli tööandjal maksta töötajale töötasu. See puudutab mõlemaid hageja nõude perioode, s.o

esiteks detsember 2012 kuni mai 2013 (millise nõude maakohus läbi vaatas ja osaliselt rahuldas) ja

teiseks juuni 2013 kuni töösuhte lõppemiseni septembris 2015, millises osas jättis maakohus hagi

läbi vaatamata.

Seega saadab ringkonnakohus asja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel maakohtule uueks läbivaatamiseks

töötaja poolt esitatud saamata jäänud töötasu nõude osas nii detsember 2012, jaanuari, veebruari ja

mai 2013 eest kui ka sellele järgnenud aja eest alates juunist 2013 kuni septembrini 2015, mil töösuhe

lõppes.

II. Tööandja (OÜ Ökopesa) apellatsioonkaebus

37. Tööandja vaidlustas maakohtu otsuse resolutsiooni p 2 osas, milles kohus rahuldas osaliselt

töötaja hagi saamata töötasu väljamõistmiseks perioodi detsember 2012 kuni mai 2013 eest.

Ringkonnakohus käsitles saamata jäänud töötasu väljamõistmisega seonduvaid küsimusi eelpool

leides, et selles osas tuleb asi saata maakohtule uueks arutamiseks. Seega rahuldab ringkonnakohus

vastavas osas OÜ Ökopesa apellatsioonkaebuse osaliselt.

Kohtuotsuse resolutsiooni p 4 osas võttis ringkonnakohus eelpool (p 26) seisukoha, et töötaja saamata

jäänud töötasu nõuded tuleb selles osas asja uue arutamise käigus läbi vaadata. Seega jääb selles osas

OÜ Ökopesa apellatsioonkaebus rahuldamata.

III. Menetluskulud

38. Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude jaotus tuleb jätta TsMS § 173 lõike 3 teise lause alusel

maakohtu otsustada vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/