3-16-2611/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. oktoober 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-2611

Haldusasi

Gerta

Reinholdi

kaebus

Tartu

Linnavalitsuse

15. novembri 2016. a korralduse nr 1207 tühistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu17. aprilli 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Gerta Reinholdi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Gerta Reinhold

Vastustaja Tartu linn

Kolmas isik EEA Majad OÜ

RESOLUTSIOON

Jätta

Gerta

Reinholdi

apellatsioonkaebus

rahuldamata

ja

Tartu

Halduskohtu

17. aprilli 2017. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 9. november 2017.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu

Linnavalitsuse

15. novembri

2016.

a

korraldusega

nr

1207

määrati

projekteerimistingimused P. hoone laiendamiseks ja rekonstrueerimiseks vastavalt korralduse lisale.

Korralduse kohaselt puudub ehitusalal kehtiv detailplaneering. P. asub Karlova miljööväärtuslikul

alal, kus kehtib Tartu linna üldplaneeringu teemaplaneering „Karlova miljööväärtusliku ala kaitse-

ja kasutamistingimused“. Detailplaneeringu koostamisest loobuti planeerimisseaduse (PlanS) § 125

lg 5 alusel.

2. Gerta Reinhold esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Linnavalitsuse 15. novembri 2016. a

korralduse nr 1207 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt on kaebaja K. kinnistu omanik, mis on

kinnismälestis. Kuigi kaebaja ei ole P. kinnistu naaber, asub ta P. kinnistu vahetus läheduses.

Kavandatud ehitusest tulenevad mõjud rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi. Korraldus vähendab

kaebaja kinnistu väärtust, sest juurde tekib 29 uut majapidamist ja 14 külaliskorterit, Kitzbergi tänav

muutub läbikäidavaks (häiritakse privaatsust, suureneb liikluskoormus ja heitgaaside kogus).

Vaidlustatud korraldus rikub kaebaja kui kultuurimälestise omaniku põhiõigusi - uusehitis

planeeritakse kinnismälestise kaitsevööndisse (50 m lähedusse). Eskiisprojekt on vastuolus Tartu

linna üldplaneeringu ja ehitusmäärusega. P. krundile kavandatud hooned ei ole olemuslikult seotud

ja neid saa käsitada ühe hoonena, mis on ühendatud maa-aluse parklahoone kaudu. Kavandatud

ehitistega rikutakse krundi maksimaalse täisehitusprotsendi nõuet, lisaks erineb uusehitise

väljanägemine Karlova miljööväärtusega alal asuvate ehitistele omasest välimusest. Vastustaja oli

kohustatud algatama detailplaneeringu menetluse tulenevalt PlanS § 125 lg 1 p-dest 1 ja 2 ning §

124 lg-st 8. Kaebajal on subjektiivne õigus olla planeeringumenetluses ärakuulatud. Kui läbi oleks

viidud planeerimismenetlus, oleks detailplaneeringust tulnud kaebajale subjektiivsed õigused.

3. Tartu linn vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta, leides, et vaidlustatud

korraldus ei riiva kaebaja subjektiivseid õigusi. G. Reinholdil puudub subjektiivne õigus nõuda

detailplaneeringu algatamist. Projekteerimistingimuste menetluses on ta enda väited esitanud, ja

neile on vastatud. P. ligipääs toimub P., mitte Kitzbergi tänavalt. Kahjulikke mõjutusi on võimalik

vältida teiste avalik-õiguslike vahenditega (nt parkimise piiramise ja keelamisega). P. ei ole kaebaja

akendest ega kinnistult vaadeldav, mistõttu ei riivata kaebaja privaatsust. Projekteerimistingimused

ei vähenda kaebaja vara väärtust. Korrastatud P. annab suurema väärtuse sealsesse miljööpiirkonda.

Kaevatav korraldus on soodustav haldusakt, seetõttu ei ole iga üksiku tingimuse õiguslik

põhjendamine vajalik. Teemaplaneeringus ja vaidlustatud korralduses on tingimused piisavalt

põhjendatud. Kavandatava ehitise lõplik tulemus selgub ehitusprojektis. Projekteerimistingimustes

on määratud kõik EhS § 26 lg-s 4 sätestatud tingimused

4. Kolmas isik vaidles samuti kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 17. aprilli 2017. a otsusega jäeti G. Reinholdi kaebus rahuldamata.

6. Otsuse põhjenduste kohaselt, kuna kaebaja ei ole vaidlusaluse kinnistu naaber, on ebatõenäoline,

arvestades võimaliku hoone paiknemist ja mahtu, et kaebaja naabrusõigusest tulenevaid huve

mõjutatakse vahetult negatiivselt (nt sajuvesi, hoone varisemisoht, valguse vähenemise oht jm).

Ehitus- ja planeerimisnormide esmaseks eesmärgiks ei ole tagada vabaturu situatsioonis kaebaja

omandi väärtuse säilimine talle meelepärases väärtuses, sh välistades konkureerivate kinnisasjade

turule tulemise. Maakleri väide „[kaebaja] kinnisvara väärtuse langus saab kindlasti olema 10–20 %

vahel“, ei tõenda, et kaebaja kinnisvara väärtus väheneb. Tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga.

Esitatud dokumendist ei nähtu kaebaja kinnisvara väärtuse hindamise protsess ega põhjendused.

7. Kaebaja ei ole vaidlusaluse kinnistu naaber. K. asuv hoone varjab suures osas vaate P. kinnistult

kaebaja kinnistule. Projekteerimistingimuste p 3 alap 21 teise lause kohaselt tuleb P. kinnistule

ehitada maa-alune parkla ning juurdepääs parklasse on P, mitte A. Kitzbergi tänavalt. A. Kitzbergi

tänav on avalikult kasutatav tee. Projekteerimistingimused lubavad P. kinnistule ehitada kuni 29

korterit (projekteerimistingimuste p 3 alap 5). Mõningasel määral liiklusintensiivsuse ja naabermaja

elanike arvu suurenemine avalikult kasutataval teel on küll paratamatu ebamugavus, kuid see ei ole

praegusel juhul sellise intensiivsusega, mis tooks linnakeskkonnas kaasa kaebaja eraelu ja

tervisekaitse riive.

8. Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ehitusõigus määratakse projekteerimistingimuste

asemel detailplaneeringuga, s.t tal puudub õigus konkreetsele menetlusliigile. Kui konkreetse

menetluse ja selle tulemusega riivatakse isiku õigusi, saab isik kaitsta mh enda menetluslikke õigusi

(nt olla menetluses ära kuulatud). Isiku subjektiivseid õigusi ei riiva see, kui avalikkust ei olnud

menetlusse kaasatud või mõnda muud avalikku huvi kaitsvat normi on rikutud, sest selles osas on

tegemist populaarkaebusega.

9. Kuna projekteerimistingimustega antakse ehitusõigus kinnistule, mis asub kaebaja

kinnismälestise kaitsevööndis, ei saa kaebaja omandiõiguse riivet selles kontekstis täielikult

välistada. Seetõttu kontrollis halduskohus vastustaja tegevuse õiguspärasust üksnes ulatuses, milles

see riivab kaebaja õigusi, s.t, kas vaidlustatav tegevus kahjustab kaebaja kinnismälestise

vaadeldavust ja selle struktuurielementide säilimist.

10. Projekteerimistingimustel on samad ülesanded kui detailplaneeringul ning projekteerimis-

tingimused on planeeringut asendavaks instrumendiks. PlanS § 124 lg 8 sätestab, et kui

planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd, tuleb

detailplaneering koostada, arvestades Muinsuskaitseametiga kooskõlastatud detailplaneeringu

muinsuskaitse eritingimusi. Halduskohtu hinnangul ei tule kaebajale PlanS § 124 lg-st 8

subjektiivset õigust nõuda, et P. ehitusõigus määratakse detailplaneeringuga. Kaebaja subjektiivsed

õigused piirduvad üksnes sellega, kas planeeritav hoone vähendab kaebaja kinnismälestise

vaadeldavust või see kahjustaks ruumilises kontekstis kinnismälestise struktuurielemente.

P. kinnistule kuue hoonemahu juurde ehitamine ei mõjuta K hoone vaadeldavaust. Maapealne

reljeef on erinev (Kitzbergi tänav asub P tänavast ca 7 m kõrgemal, olemasolev ja säilitatav (sauna)

hoone kõrgus on ca 12 m ning K hoone varjab suures osas vaate P. kinnistule. Kitzbergi tänavalt

vaadatuna oleks uue hoone kõrgus ca 5 m, mis on märgatavalt madalam kui Kitzbergi tänaval

asuvad hooned. P. planeeritavad hooned ei mõjuta kaebaja kinnismälestise vaadeldavust mh

Kitzbergi, Tähe, Eha ja Salme tänavalt. Kaebaja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et planeeritav

hoone kahjustaks ruumilises kontekstis kinnismälestise struktuurielemente.

Eeltoodu tõttu ei olnud vastustajal praegusel juhul tulenevalt PlanS § 124 lg-st 8, MuKS §-st 25 ja

kultuuriministri määrusest nr 4 kohustust koostada detailplaneering ja seada sellega täiendavaid

ehitusõiguslikke piiranguid.

11. Kaebaja on seisukohal, et täidetud ei ole PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud projekteerimistingimuste

andmise üks eeldustest elik ehitis ei sobitu nii mahult kui ka otstarbelt piirkonna väljakujunenud

keskkonda, arvestades piirkonna hoonestuslaadi. See, kas hoone sobitub või ei sobitu

olemasolevasse keskkonda, ei riiva vahetult kaebaja omandiõigust, eraelu ega tema tervist, vaid on

suunatud kaitsma avalikke või naabrite huve.

Kuigi vaidlustatud korraldusest ei nähtu selgesõnalisi põhjendusi, kas PlanS § 125 lg-s 5 sätestatud

eeldused on täidetud, ega kaalutlusi, miks vastustaja otsustas detailplaneeringu koostamise asemel

projekteerimistingimuste kasuks, on vastustaja põhjendused esitanud isikute vastuväidetele

vastamisel. Kohus ei saa ise kolmanda isiku eskiisi alusel hinnata ega põhjendada, kas nn endise

saunahoone juurde maa-aluse garaaži ja täiendava (kuue korteriga) hoonemahu piirkonda

lisandumine sobib olemasolevasse keskkonda või mitte. Korraldusest nähtuvalt on vastustaja

arvesse võtnud olemasolevat keskkonda ning hinnanud plaanitava ehitise mahtu ja otstarvet.

Projekteerimistingimuste õiguspärasuse hindamise kontekstis pole ilmselge, et sellises mahus ja

sellise otstarbega ehitis üldse ei sobituks piirkonna väljakujunenud keskkonda.

Praeguse vaidluse kontekstis ei ole asjakohane kaebaja väide, et eskiisprojekt on vastuolus Tartu

linna üldplaneeringu ja ehitusmäärusega. Vaidluse esemeks ei ole eskiisi vastavus kehtivale

õigusele. Ühtlasi ei vaielda praeguse asja raames selle üle, kas tulevane ehitusprojekt on kooskõlas

ehitusõiguse aluseks oleva õigusega või mitte. Krundi täisehitusprotsendi hindamisel on kaebaja

lähtunud ehitusregistri ebaõigetest andmetest, kuna vaatluse tulemused kinnitavad, et olemasoleva

hoone ehitusalune pind on samas suurusjärgus, mida väidavad vastustaja ja kolmas isik, s.o 734 m2.

Kuue korteriomandi lisandumine krundile ei rikuks kaebaja kui kinnismälestise omaniku õigusi.

Täisehitusprotsendi nõue on lisaks avalikele huvidele loodud kaitsma naabrite huve, kuid kaebaja

ei ole vaidlusaluse krundi naaberkinnisasja omanik. Samuti ei puuduta kaebaja õigusi see, kas

kavandatav hoone on komplekshoone või ühe hoone renoveerimine ja uue hoone ehitamine ning

kas maksimaalset koormusindeksit (120 m2 krundi pinda korteri kohta) on kohaldatud

õiguspäraselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

12. G. Reinhold esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

13. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leiab G. Reinhold, et isikul on õigus vaidlustada

PlanS § 125 lg 5 alusel tehtud haldusotsustus muuhulgas ka avalikes huvides. Projekteerimis-

tingimused on reguleerimistasemelt ja mahult valdavas osas võrreldavad detailplaneeringu

tingimustega, kuna projketeerimistingimustega lahendatakse PlanS §-s 126 sätestatutest kõige

olulisemad ülesanded. Ebaõige on, et menetlusliigi valikust sõltub isiku kaebeõiguse

realiseerumine. Eesti on liitunud Arhusi konventsiooniga, mille art 9 kohaselt on isikul põhjendatud

huvi korral õigus vaidlustada keskkonda puudutavaid otsuseid nii menetluslikult kui sisuliselt.

Õigus esitada kohtusse populaarkaebus tuleneb Arhusi konventsioonist ja PlanS § 141 mõttest.

14. Lisaks kaebaja isiklike õiguste rikkumisele on vaidlustatud korraldus vastuolus avaliku huvi,

Tartu linna ehitusmääruse ja planeeringutega. P. hoone välisilme, fassaad, trepikojad, sissepääsud

ning elu- ja abihoonete mahuline liigendus kuulub säilitamisele tulenevalt Karlova

miljööväärtusega ala planeeringu p-st 2.2.17. Kavandatava ehitise lubamisega rikutakse 30%-lise

maksimaalse täisehitusprotsendi nõuet. Lisaks lubatakse uue hoone rajamine, sest maa-aluse parkla

kaudu ühendatuna ei ole tegemist komplekshoonega.

15. 2. oktoobri 2017. a menetlusdokumendis rõhutab G. Reinhold, et kaebus on esitatud eelkõige

põhjusel, et kaebaja subjektiivseid õigusi on rikutud, sest naabruspiirkond saab ületiheasustatud,

ülerahvastatud ja liialt täisehitatud. Kaebaja huviks on, et tema naabruses ei ehitataks suuremat ja

suurema majapidamiste arvuga ehitist, kui seadus seda lubab. Kohtus kaitstavad ei ole ainult

põhiõigused ja rahalised hinnatavad kahju hüvitamise nõuded, vaid kaitstav õigus võib muuhulgas

võrsuda isiku huve kaitsvast haldusaktist.

16. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

selle rahuldamata.

Põhiseaduse (PS) § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise

korral kohtu poole. See tähendab, et iga subjektiivset õigust peab olema võimalik kohtu kaudu

kaitsta. Endale mittekuuluva õiguse kaitseks on isikul kaebeõigus üksnes siis, kui vastavast

seadusest ilmneb selgelt seadusandja tahe isikule kaebeõiguse andmiseks. Käesoleval juhul seadus

seda õigust ette ei näe.

Riigikohus on väljendanud seisukohta, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest

pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused ning selgitanud, et muudatustest tulenevad

kahjulikud mõjutused peavad ületama teatud piiri selleks, et oleks alus kaebaja subjektiivsete

õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks (RKHKo 24. mai 2010, nr 3-3-1-29-10, p 22-24).

17. Projekteerimistingimuste menetlus on olnud avalik ja apellant on menetluses korduvalt ära

kuulatud. G. Reinholdi kaebeõigus ei tulene ka PlanS §-st 141 ega Arhusi konventsiooni art-st 9.

18. Halduskohus on piisava põhjalikkusega kaalunud ka apellandi muid vastulauseid (nt vara

väärtuse vähenemine, müra, privaatsus). Kaebaja väidetud motiveerimispuudused seonduvad

avalikest huvidest kantud etteheidetega (mis apellandi õigusi ei puuduta) või siis küsimustega, mida

ei ole projekteerimistingimustega veel lahendatud ja mida ei peagi selles haldusaktis lahendama

(s.o mida ei saa pidada ehitise arhitektuurseteks ja ehituslikeks tingimusteks).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on G. Reinholdi kaebuse põhjendatult

rahuldamata jätnud. Otsuses on halduskohus põhjalikult analüüsinud vaidlustatud korraldusega

kaebaja subjektiivsete õiguste riive võimalikkust, samuti õigust esitada kaebus avalike huvide

kaitseks, tuvastades sealjuures kaebuse lahendamisel olulised faktilised asjaolud ning hinnates

asjakohaste õigusnormide alusel vaidlustatud korralduse õiguspärasust. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab nad siinkohal kordamata vastavalt

HKMS § 201 lg-le 4. Kuna halduskohus on kaebaja sellekohastele väidetele ja põhjendustele

ammendavalt vastanud ning apellatsioonimenetluses ei ole G. Reinhold osutanud põhjustele, miks

ta halduskohtu seisukohta ebaõigeks peab, siis ei korda ringkonnakohus halduskohtu otsuse

motivatsiooni eelkõige kaebaja subjektiivsete õiguste riive puudumisest seoses P. krundi

täisehitusprotsendi, maksimaalse koormusindeksi, kavandatavate eluruumide arvu, olemasoleva

hoone elementide säilitamise, krundile ühe komplekshoone või mitme hoone ehitamise ja

kavandatud eluruumide kasutuselevõtmisega kaasneva liikluskoormuse, müra tekkimise ja

privaatsuse rikkumisega, samuti kaebaja kui kinnismälestise omanike õiguste rikkumise

puudumisega.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

20. Vaidlust ei ole selles, et Eesti siseriiklik õigus ei näe otsesõnu ette isiku õigust vaidlustada

PlanS § 125 lg-s 5 nimetatud otsustust üksnes avalikes huvides.

Erinevalt vastustajast ja halduskohtust leiab kaebaja, kaebeõigus tuleneb PlanS §-st 141 koostoimes

Plans § 125 lg-ga 5, kuna detailplaneeringu koostamise kohustusest projekteerimistingimuste

väljastamisega erandi tegemisel jäi kaebaja ilma vastustaja otsustuse avalikes huvides vaidlustamise

võimalusest.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

21. Põhiseaduse § 15 lg 1 ls 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda kohtusse, kuid seda üksnes oma

rikutud õiguse kaitseks. Ka HKMS § 44 lg-s 1 on isiku õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse

seotud tema õiguste riivega. Kaebuse esitamine on lubatud küll ka muul eesmärgil, sealhulgas teise

isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, kuid tingimusel, et selline erand on sätestatud seaduses

(HKMS § 44 lg 2). Seega saab isikul olla õigus pöörduda kaebusega halduskohtusse avalikes

huvides ainult siis, kui seadusandja on sellise õiguse lihtseaduses vahetult ette näinud. Põhiseadus

kaebeõigust selles osas ei taga ja avalikes huvides kaebuse esitamise võimaldamisega

detailplaneeringu kehtestamise vaidlustamiseks on seadusandja laiendnud isikute kaebeõigust, s.o

loonud üldreeglist avarama võimaluse kohtuliku kontrolli taotlemiseks. Seetõttu ei ole nõutav, et

osas, milles laiendatud kaebeõigust ette ei nähta, esineks kaebeõiguse laiendamata jätmise

põhjusena põhiseaduslikku järku õiguse või hüve kaitsmise eesmärk. Kaebeõiguse laiendamine on

seadusandja otsustus, mille rakendamise kohustus võib siiski tuleneda rahvusvahelistest

õigusaktidest, mis on Eestile siduvad. Käesoleval juhul see nii ei ole.

22. PlanS §-s 140 sätestatud igaühe õigus vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsus

halduskohtus muu hulgas põhjusel, et planeering on vastuolus avaliku huviga on erand üldisest,

isiku õiguste rikkumisel põhinevast kaebekorrast ega loo õigust või eeldust, et sama avar kaebeõigus

eksisteerib muu ehitusõigust määratleva haldusotsustuse suhtes. HKMS § 44 lg-st 2 tuleneva nõude

tõttu ei saa avaliku huvi kaitseks kaebuse esitamise õigust tuletada analoogia korras ega

tõlgendamise teel sätete koosmõjus.

23. PlanS § 125 lg 5 järgi võib kohalik omavalitsus erandina lubada detailplaneeringu koostamise

kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste

alusel ühe hoone ja seda teenindavad rajatised samas lõikes nimetatud tingimuste täidetuse korral.

Erinevalt PlanS §-st 141 ei ole seaduses ette nähtud õigust vaidlustada projekteerimistingimuste

väljastamine avalikes huvides, näiteks põhjusel, et projekteerimistingimused on vastuolus krundi

ehitusõigusega. Vastavalt ei ole kaebajal õigust vaidlustada P. projekteerimistingimuste

väljastamise otsust, kui sellega ei riivata talle endale kuuluvat subjektiivset õigust.

24. Avalikes huvides kaebuse esitamise õigus käesoleval juhul ei tulene ka välislepingutest, m.h

kaebaja viidatud Arhusi konventsiooni art-st 9.

Arhusi konventsiooni art 9 on Eesti õiguskorda üle võetud keskkonnaseadustiku üldosa seadusega

(KeÜS), mille § 23 lg-te 1 ja 2 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale

keskkonnale, millega tal on oluline puutumus, kusjuures oluline puutumus on isikul, kes viibib tihti

mõjutatud keskkonnas, kasutab sageli mõjutatud loodusvara või kellel on muul põhjusel eriline seos

mõjutatud keskkonnaga. Nimetatud õiguse rikkumise korral on isikul õigus esitada vaie

haldusorganile või kaebus halduskohtule (KeÜS § 30 lg 1). Erinevalt valitsusvälisest

keskkonnaorganisatsioonist (KeÜS § 30 lg 2), ei kehti kaebuse esitamisel muude isikute kohta

eeldust, et nende õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale on rikutud.

Käesolevas asjas on halduskohus põhjalikult kontrollinud kaebaja väiteid P. krundile eluruumide

rajamisega kaebajale kuuluval kinnistul ja Kitzbergi tänaval põhjustatavate mõjude kohta ning

leidnud, et mõju vähese intensiivsuse tõttu ei too need kaasa kaebaja õiguste riivet, jaatades ainsa

võimaliku riivena kaebaja kui kinnismälestise omaniku õiguste võimalikku riivet seoses ehitamise

lubamisega kinnismälestise kaitsevööndis. Halduskohus on seisukohta põhjendanud ning

selgitanud,

millised

asjas

tuvastatud

faktilised

asjaolud

sellise

järelduseni

viivad.

Apellatsioonimenetluses

ei

ole

kaebaja

esitanud

argumente

halduskohtu

seisukoha

ümberlükkamiseks. Ka ringkonnakohtule ei ole halduskohtu seisukohta kummutavate asjaolude

esinemine äratuntav olukorras, kus kaebaja halduskohtumenetluses esitatud väited on oletuslikud.

Seega ei tulene G. Reinholdi kaebeõigus ka KeÜS § 30 lg-st 1.

25. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinjuures alust pidada KeÜS § 30 lg-s 1 sätestatud

kaebeõigust Arhusi konventsiooni art 9 lg-s 2 sätestatust kitsamaks ja sel põhjusel konventsiooniga

vastuolus

olevaks.

Riigikohus

on

selgitanud

enne

KeÜS

jõustumist

kohtupraktikas

keskkonnaasjades tunnustatud kaebeõigust puutumuse alusel ja puutumust KeÜS § 23 lg-s 1

sätestatud õiguse tähenduses ning puutumuse seost isiku kaebeõigusega1 ega ole viidanud

KeÜS § 23 lg 1 ja § 30 lg 1 koostoimes võimalikule vastuolule Arhusi konventsiooni art 9 lg-ga 2.

26. Projekteerimistingimuste väljastamise avalikes huvides vaidlustamise lubamine ei ole

õigustatud ka väitel, et projekteerimistingimustega lahendatakse muidu detailplaneeringuga

lahendatavad olulisemad küsimused.

Esmalt osutab ringkonnakohus sellele, et projekteerimistingimused on ehitusõiguse määratlemisel

rakendatavad detailplaneeringust oluliselt väiksemas ruumilises mahus. PlanS § 124 lg 1 kohaselt

koostatakse detailplaneering kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumi osa kohta ning võib

hõlmata seega olulist osa omavalitsuse territooriumist, kui projekteerimistingimused on lubatavad

üksnes ühe hoone ehitustingimuste määramise instrumendina. Ehitusõiguse määramisel olukorras,

kus see eelduslikult on üldsusele ja avalikule ruumile vähese mõjuga, kaasatakse menetlusse

vähemalt naaberkinnisasjade omanikud ning teised isikud, kelle õigusi ehitamine võib mõjutada.

Menetlusökonoomia seisukohalt tuleb pidada põhjendatuks, et vastavalt ei ole ka kaebeõigus sama

avar kui detailplaneeringu kehtestamise vaidlustamisel. Siinjuures ei ole piiratud isikute õigust

vaidlustada projekteerimistingimuste väljastamine, kui otsustusega riivatakse isikule kuuluvat

subjektiivset õigust, m.h õigust tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale.

Üldsuse õigus osaleda keskkonda puudutavate otsustuste tegemisel ja saada juurdepääs

õigusmõistmisele keskkonnaasjades on täiendavalt tagatud igaühe õigusega taotleda maavanemalt

kohaliku

omavalitsuse2

poolt

projekteerimistingimuste

väljastamise

kontrollimist

järelevalvemenetluses (VVS § 85 lg-d 1 ja 3) ning KeÜS § 30 lg-s 1 ja 2 sätestatud

keskkonnaorganisatsiooni õigusega pöörduda kohtusse keskkonnaasjades.

27. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et

Tartu Linnavalitsuse 15. novembri 2016. a korraldus nr 1207 ei riiva kaebaja õigust eraelule,

1 RKHKo 13. mai 2015 nr 3-3-1-8-15, p-d 15-21

2 Alates 1. jaanuarist 2018 on vastav järelevalvepädevus justiitsministeeriumil (VVS § 59 lg 1 1. jaanuaril 2018. a

jõustuv redaktsioon).

terviskaitsele ega tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale. G. Reinholdi kaebeõiguse

aluseks ei saa olla ka väide korralduse vastuolust avalike huvidega. Kaebaja kui kinnismälestise

omaniku õigusi korraldus ei riku. Kaebaja argumendid, mis seonduvad ehitusloa väljastamisel

otsustatavate küsimustega on käesolevas asjas esitatud ennatlikult ning halduskohus on need

põhjendatult arvestamata jätnud.

G. Reinholdi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude

nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt