4-09-6394/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.juuni 2009.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-09-6394 Kohtukoosseis Kohtunik Aulike Salo Kohtuistungi sekretär Evelin Tuur Kohtuasi

Vaidlustatud lahend Ken-Christian Martini (isikukood 39010070313, kodakondsus Eesti Vabariik, elukoht xxx, töökoht/õppeasutus TTG) väärteoasi LS § 7440 järgi

Põhja PP Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 31.03.2009.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,09,001293

Asja läbivaatamise kuupäev 16.juuni 2009.a. Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja Ken-Christian Martin kaebuse esitaja kaitsja, vandeadvokaat, Margus Viira kohtuvälise menetleja, Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna, esindaja Hannes Küünarpuu

RESOLUTSIOON

Juhindudes VTMS § 29 lg 1 p 1, § 132 p 3, § 133-135, § 155-156, kohus

otsustas:

Jätta Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse 31.03.2009.a. otsus väärteoasjas nr. 2373,09,001293 muutmata ning Ken-Christian Martini kaebus rahuldamata.

Jätta rahuldamata Ken-Christian Martini taotlus kaitsjale makstud õigusabi kulude hüvitamiseks riigieelarve vahenditest summas 4130 (neli tuhat ükssada kolmkümmend) krooni.

Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud ja menetluse käik

Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna konstaabel Mari Paavel koostas 06.03.2009.a. väärteoprotokolli AB 1097900 Ken-Christian Martinile selle kohta, et tema 22.01.2009.a. kell 14.30 Harjumaal, Harku vallas, Teenuste tn maja nr 2 juures liikudes Tallinn- Rannamõisa-Kloogaranna mnt suunas juhtis maastikusõidukit omamata mistahes kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, juhtis mootorsõidukit sõiduteel ja juhil puudus kaitsekiiver. Märgitud tegevusega rikkus Ken-Christian Martin LS §-de 70 lg 1 ja 70 lg 5 ja Maastikusõidukite liiklemise eeskirja § 4 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7440 järgi. Põhja Politseiprefektuuri Korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse vanemkomissar Kairi Palits karistas 31.03.2009.a. Ken-Christian Martinit väärteoasjas nr. 2373,09,001293 tehtud otsusega nimetatud väärteo toimepanemise eest Liiklusseaduse § 7440 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses s.o summas 3000 krooni.

21.04.2009.a. Harju Maakohtule esitatud kaebuses, kaebuse esitaja Ken-Christian Martini kaitsja vandeadvokaat Margus Viira tuginedes VTMS § 29 lg 1 p 1 taotles Põhja Politseiprefektuuri 31.03.2009.a. väärteoasjas nr. 2373,09,001293 tehtud otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist ning kohtukulude jätmist vastustaja kanda. Kaebuse esitaja kaitsja juhib kohtule esitatud kaebuses tähelepanu sellele, et 06.03.2009.a. koostatud väärteoprotokollis on märkimata protokolli koostanud ametniku ees- ja perekonnanimi, samuti ametikoht, täitmata on protokolli osad, kus on kohustuslik näidata sõiduki registreerimismärk või tehasetähis, riigi tunnusmärk, mark, mudel ja omanik. Protokolli on märgitud, et on koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ning kuulatud üle tunnistajana Elle Veelmaa ja märgib, et juba ainuüksi nende protsessuaalsete minetuste tõttu kuuluks väärteootsus tühistamisele. Samuti on kaebuses märgitud, et 06.03.2009.a. Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna konstaabel on teinud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse, mille kohaselt on ta 22.01.2009.a. kõrvaldanud Ken-Chistian Martini maastikusõiduki juhtimiselt, kuna 22.01.2009.a. kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus selgus, et kaebaja juhtis maastikusõidukit omamata mistahes mootorsõiduki juhtimise õigust. Antud väärteomenetluses on tunnistajana üle kuulatud Elle Veelmaa ning eeltoodud dokumentide alusel koostati väärteoasjas nr. 2373,09,001293 otsus, millises Ken-Christian Martinile määrati karistuseks rahatrahv 3000 krooni. Kaebuse esitaja esindaja M.Viira märgib, et 06.03.2009.a. menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis ei ole märgitud midagi sündmuse kohta 22.01.2009.a., konstaabel M.Paavel on protokollinud kaebaja ütlused, et viimane ei ole kordagi mootorsaaniga sõitnud tee peal ja Tabasalu aleviku vahel, vaid sõitnud sõbra saaniga kinnisel territooriumil ning seetõttu jääb talle – kaebajale arusaamatuks tema suhtes algatatud väärteomenetlus ning tehtud otsus. Kaitsja on asunud seisukohale, et Põhja Politseiprefektuuri poolt koostatud väärteoprotokoll AB 1097900 ei vasta VTMS § 49 lg 2 p 2 nõuetele, sest väärteoprotokoll on koostatud 06.03.2009.a. s.o 1,5 kuud pärast väidetava väärteosündmuse toimumist, protokollis ei ole tutvustatud VTMS § 19 kohaselt menetlusalusele isikule tema õigusi ja kohustusi, puudub menetlusaluse isiku allkiri, millega seoses on kaitseõigusi jämedalt rikutud. Samuti on kohtule esitatud kaebuses märgitud, et 06.03.2009.a. on koostatud kaebuse esitaja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, kuid jääb arusaamatuks, millal ja millise sõiduki

3 juhtimiselt kaebaja kõrvaldati. Tegelikkuses ei ole 06.03.2009.a. ega 22.01.2009.a. kaebajat sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, eelnimetatud olematu sündmuse kohta protokolli koostamine on vastuolus mitte ainult politseiametniku eetika ja VTMS sätestatuga, vaid viitab oma koosseisult ametialasele võltsimisele KarS § 299 tähenduses. Kaebuse esitaja märgib, et ta ei ole juhtinud maastikusõidukit väärteootsuses kirjeldatud ajal ja kohas, kaebajat ei ole sõidukiga kinni peetud, tema isikusamasust ei ole kontrollitud. Väärteoprotokoll ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole koostatud mitte 22.01.2009.a., millal väidetav sündmus toimus, vaid 06.03.2009.a., mil kaebaja peeti kinni Tabasalu alevikus, Tabasalu Gümnaasiumist väljumisel, toimetati politseiasutusse ja koostati eelkirjeldatud dokumendid. Kaebuse esitaja esindaja vandeadvokaat M.Viira on kohtule esitatud kaebuses asunud seisukohale, et kogu väärteosündmus põhineb politseiametnik Elle Veelmaa poolt antud ütlustel, mille kohaselt viimane olevat näinud kaebajat 22.01.2009.a. mootorsaaniga sõitmas, kuid samas on Elle Veelmaa kinnitanud, et ta ei ole kaebajat kinni pidanud. Eeltoodut arvestades on kohtule esitatud kaebuses asutud seisukohale, et otsus väärteoasjas nr. 2373,09,001293 on tervikuna ebaseaduslik, põhineb olenematutel tõenditel, on vastuolus VTMS sätestatuga, sest kaebaja teos puuduvad väärteo tunnused ning seetõttu tuleb alustatud menetlus lõpetada. Ken-Christian Martin selgitas kohtus, et 22.jaanuaril oli ta noortekeskuses ja mängis piljardit. Läks sinna kodust jala. Jõudis sinna umbes kella 14-15 paiku, oli seal koos sõpradega. Lahkus noortekeskusest jalgsi enne kinni panemist umbes kell 18, läks üle põllu poodi. Üksi ta ei lahkunud, aga kellega ta koos oli, seda ta enam ei mäleta. Elle Veelmaad ta teab, kuid isiklikult ei tunne. Elle Veelmaa käis sel päeval ka noortekeskuses, üksi ta vist ei käinud ja temaga ta ei vestelnud. Elle Veelmal oli seljas politseiriietus. Temal oli seljas tõenäoliselt sinakashallide laikude ja kapuutsiga jope ja jalas teksad, kapuuts võis tal peas olla. Peale noortekeskusest lahkumist ta sel päeval Veelmaaga rohkem ei kohtunud. Seda ta ei mäleta, et ta oleks enne noortekeskusest lahkumist ära käinud, väljas võib-olla küll. Missugune sel päeval ilm oli, seda ta ei mäleta, kuid kindlasti lumine. Saaniga on ta sõitnud küll, aga enam tal pole isiklikku saani, eelmisel suvel müüs ära. Peale saani müümist on ta sõitnud Eerik Karule kuuluva mootorsaaniga, mis oli tumesinine Olympic Casino kirjadega, hõbedased tähed peal. Selle saaniga sõitis kinnisel territooriumil. 22. jaanuaril ta saaniga sõitmas ei käinud. Ei tea, kas Eerik Karu käis sel päeval sõitmas. Kas keegi sel päeval oli noortekeskuse juures saaniga, seda ta ei mäleta, tema ei märganud ukse juures saani. Kaebuse esitaja kinnitas kohtus, et punast mustade sarvedega mütsi, nagu tunnistaja kirjeldas, tal ei ole ja tol päeval oli tal kapuuts ning ta ei tunne inimest, kellel oleks selline müts, ta pole kellelgi sellist mütsi näinud. Kohtu avaldatud väärteoprotokolli pöördel olnud allkirja kohta selgitas Ken-Christian Martin, et see on tema allkiri. Millele ta alla kirjutas, seda ta läbi ei lugenud. Juhtimiselt kõrvaldamise otsuse ta vist luges läbi ja ta usub, et sai aru, millele alla kirjutas. Tal oli võimalus läbi lugeda oma õigused ja kohustused, aga keegi ei öelnud, et ta peab lugema, keegi talle survet ei avaldanud. On ta kindel, et õigusi talle ei tutvustatud, alla kirjutas õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta, kuna talle öeldi, et peab kirjutama. 6.märtsil peeti ta kinni kooli juures, koolist jooksis välja Veelmaa, hüüdis ta nime, võttis võtmed ja viis ta jaoskonda. Viimane ütles talle, et ta ise teab, mille eest ta jaoskonda viiakse. Tema – Ken-Christian Martin ütles, et ei tea ja rohkem nad ei rääkinud. Jaoskonnas õigusi talle ei tutvustatud, ei seletatud midagi, öeldi, et sõitis saaniga. Temalt ei küsitud, mida ta tegi 22. jaanuaril, vaid öeldi lihtsalt, et sõitis. Kui tema ütles, et pole teinud, siis öeldi, et ära valeta ja vormistati kolm paberit.

4 Kaebuse esitaja kaitsja märkis kohtuliku uurimise käigus, et Põhja PP otsus tuleb tühistada, kohtukulud jätta vastustaja kanda. Põhja PP tegi protokolli, mille kohaselt on kaebuse esitaja juhtinud maastikusõidukit, omamata juhtimisõigust. Kui vaadelda dokumenti, mis politsei koostas – väärteoprotokolli, siis see on koostatud 06.03.2009 ning pole koostatud VTMS kohaselt. Kaitsja märkis, et protokollis pole märgitud koostaja nime ja ametit, täitmata on ka protokollis kohad, kuhu märgitakse ametniku ees- ja perekonnanimi ja ametikoht, pole ka kaebaja allkirja, et ta õigusi ja kohustusi oleks viimasele tutvustatud. Protokoll on koostatud vigaselt ja alusetult. Kummalised lood on ka juhtimiselt kõrvaldamise otsusega, seal on väide, et kaebaja on kõrvaldatud juhtimiselt 22.jaanuaril, see on absurdne, juhtimiselt kõrvaldamise otsusel on kuupäev 06.märts. Samuti märkis kaitsja, et on kummaline, et kõrvaldamise otsus on tehtud 1,5 kuud hiljem. On tunnistaja Elle Veelmaa ütlused selle kohta, et ta sõitis kaebajale järgi, aga järgi ei jõudnud. Jääb arusaamatuks kuidas kaebaja juhtimiselt kõrvaldati, kui kogu väärteo kohta on vaid tunnistaja ütlused, kes on politseinik. Üle on kuulatud ka kaebaja, ühtegi küsimust kaebajalt selle kohta pole küsitud, kas viimane üldse sõitis. Kaebaja andis ütlused, et ta pole sel aastal kordagi sõitnud mootorsaaniga teel, vaid ühe korra kinnisel territooriumil. Kaebuse esitaja esindaja märkis, et materjalid on vormistatud väärteo otsusena, millega on otsustatud isikut karistada 50 trahviühiku suuruse trahviga, mis on ka maksimum. Ainus tõend on politseiniku ütlused, kes väidetavalt oli midagi näinud. Kaebaja ütlused on jäetud hindamata, et ta pole kuskil sõitnud. Protokoll ei vasta VTMS nõuetele. Selline käitumine on vastuolus politseieetikaga. Kaebaja peeti kinni hiljem koolist väljumisel, kust ta toimetati politseiosakonda. Otsus on ühepoolselt tehtud. Kaebaja teos puuduvad väärteotunnused, see otsus tuleb tühistada. Politsei oleks pidanud tuvastama, kas kaebaja on selle teo üldse toime pannud. Pole ühtegi tõendit, et isik oleks üldse seal viibinud. Otsus ei põhine asjas kogutud tõenditele. Kohtuväline menetleja peab tegema kõik võimaliku tõendite kogumiseks. Keegi ei ole kohustatud oma süütust tõendama. Kaebaja ei ole otsuses kirjeldatud väärtegu toime pannud, menetlus tuleb lõpetada. Ta märkis kohtuvälise menetleja esitatud küsimustele, et ta ei tea täpselt kui pika aja jooksul võib menetlust läbi viia ning kinnitas, et lumesaan on maastikusõiduk. Kohtulike vaidluste käigus juhtis kaebuse esitaja kaitsja kohtu tähelepanu sellele, et protokollis on olulised read täitmata, sündmust ei ole analüüsitud. Ainus ütlus, mida on protokollitud, on see, et kaebaja ei ole sõitnud sel aastal mitte ühtegi korda mootorsaaniga tee peal ja Tabasalu aleviku vahel. Tuvastatud on, et tunnistaja nägi väidetavalt kaebajat 50-60 m kauguselt. Tunnistaja ei tulnud autost välja, saan liikus sel ajal, tunnistaja ei pidanud kinni saani, kus kaebaja oli, nendel silmside puudus. Tunnistaja ütlused pigem ei süüsta kaebajat.

Kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud Elle Veelmaa selgitas kohtule, et ta töökoht on Põhja PP, Lääne-Harju politseiosakond, töötab konstaablina. Kohtule kinnitas tunnistaja, et kaebajat tunneb ta tööalaselt ja ta saab anda objektiivseid ütlusi. Kaebajaga on ta ka varem tööalaselt suhelnud. Konflikti neil ei ole, isiklikku laadi probleeme nendel pole. Rikkumisest ta teab, sest nägi kaebajat sõitmas Tabasalus saaniga. Tunnistaja selgitas, et Tabasalu noortekeskus asub ühes hoones, koos perekeskuse, raamatukogu, restoraniga. Maja ees on parkla. Tema oli lõuna ajal noortekeskuses noorsootöö asjus vestlemas sealsete töötajate ja noortega, kuna tuli kaebuseid noorte käitumise kohta. Tal oli seljas politseivorm. Noortekeskuses sees käis ta üksi. Sel ajal oli ka kaebaja seal. Ta vestles viimasega, kuna oli kuulnud, et kaebajal oli just lõppenud noortekeskuse külastamise keeld, ta luges viimasele sõnu peale, et ta käituks korrektselt. Siis tema – Elle Veelmaa lahkus. Enne oli ta märganud väljas, maja nurgal, saani. Kui ta lahkus, tegi ta oma tavalist tööd, sõitis ringi. Tiiru tegemine võttis aega umbes 7 min, täpselt ei tea, kui kaua ta ära oli. Kui ta tagasi tuli, siis ta sõidukist välja ei tulnud. Kui ta sinna jõudis, siis saan juba liikus. Teenuste teel ta märkas, et kaebaja sõidab saaniga, tema oli ühelpool ja kaebaja teiselpool parklat. Elle Veelmaa nägi kaebuse esitajat umbes 50 m kauguselt üle parkla, parkla on väike. Ken-Christian Martini tundis ta juba eemalt kehahoiaku järgi ära, samuti riietuse järgi. Viimasel oli meeldejääv talvemüts, kirju jope. Noortekeskuses rääkides oli kaebuse esitajal jope peal, ruumis sees mütsi viimasel ei olnud, kuid õues oli. Ta hakkas oma teed pidi

5 kaebajale järgi sõitma, viimane liikus kõnniteel. Kaebajaga tal silmsidet ei tekkinud. Enne saani kadumist sai ta viimasele järgi sõita umbes ühe minuti. Kaebaja liikus otse Ranna tee poole, viimane sõitis peitu, tema kaebajat üles ei leidnud. Ta küsis noortekeskusest infot ja talle öeldi, et kaebaja liigub tihti Kala+ poe juures ja viimane pidavat otse üle põldude sõitma. Tunnistaja läks sinna, kuid kaebajat ei leidnud. Ilm oli selge, tee oli lumine. Saan oli tume ja üsna suur, eritunnuseid ei meenu, talle meenub vaid noormees, kes oli peal. Seda ta ei tea, kas on Keni ka varem sama saaniga sõitmas näinud. Ta ei tea, kelle saan see oli. Ta ei tea, kas saanijuht märkas teda. Ta on kindel, et kaebaja oli saanijuht. Kaebajat on ta varem saaniga sõitmas näinud, kuid viimane vist ise ei teagi sellest. Saaniga sõitjal turvavarustust ei olnud, viimane oli tänavariietes, prille ei olnud, kindaid ka mitte. Kiivrit kaebajal ei olnud, oli meeldejääv müts, mis oli eriline, ees lai osa oli punane, peal olid mustad sarved. Ta nägi mitte ainult mütsi, vaid ka kaebajat. Materjalid on vormistatud erinevate kuupäevadega, kuna varem ei saadud isikut kätte. Kaebaja ei läinud ise politseisse, tema – Elle Veelma viis viimase sinna, neil oli Mari Paaveliga jutt, et Ken pole kutse peale politseisse läinud. Tunnistaja nägi kaebajat koolis ja viis ta ise kohale, viimase viis ta politseisse kooli parkla lähistelt. Tema – Elle Veelmaa ütles viimasele, et Mari Paavel tahab temaga vestelda. Kaebuse esitaja tuli rõõmsalt kaasa, oli vaja sõpradele näidata. Kaebajale selgitati jaoskonnas, miks ta sinna viidi, kuid teda siis juures ei olnud. Pärast tema kaebajat kooli tagasi ei viinud. Kas ta käis ka jaoskonnast läbi, seda ta ei mäleta, kuid kindlasti nad vestlesid Mari Paaveliga samal päeval sellest, kas ta seda kirjalikult tegi, seda ta ei tea, kuid millalgi andis ta ütlused kirjalikult. Tunnistaja ülekuulamise protokolli märgitud kellaaeg 15.00 võib olla õige.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et isik on teo toime pannud, see on tõendatud tunnistaja ütlustega, kes nägi kaebajat saaniga sõitmas, esitatud kaebus on alusetu. Vahetult enne seda oli tunnistaja isiklikult kaebajaga suhelnud, tal oli sama jope seljas. Mis puudutab kaebaja väidet, et tal pole sellist mütsi- seda väidet on vaja ka tõendada. Vaatamata sellele, et ette on heidetud ka seda, et sellist saani pole registreeritud, et protokollis pole andmeid saani kohta ja kuna neid ei ole, siis ei saa ka protokolli koostada - see on sama, mis ostes poest sõiduki, võib sellega ringi sõita - pole registreeritud, pole olemas. Saani kinni pidada ei õnnestunud. See, et sõidukit ei peetud kinni, ei tähenda seda, et seda pole olemas ja, et isik sellega ei sõitnud, tunnistaja nägi isikut sõitmas. Juhtimiselt kõrvaldamise otsusele oleks tulnud esitada vaie 30 päeva jooksul, tühistatud seda ei ole, seega on kehtiv. Väite kohta, et kohtuväline menetleja ei ole küsitlenud isikut 22.jaanuari sündmuste kohta, märkis kohtuvälise menetleja esindaja, et võib küsida palju asju, aga kui menetlusalune isik ei vasta, pole midagi teha, kohustust viimasel ütlusi anda ei ole. Tunnistajal on kohustus rääkida, menetlusalusel ei ole, need ütlused, mis ta kirja paneb, nendega peab leppima. Kuigi kaitsja ei ole rahul, et väärteoasjas on ainult üks tõend - tunnistaja ütlused, on see piisav, kui tunnistaja on usaldusväärne. Ka ühe tunnistaja ütlus on tõendiks ja millal see kogutakse, ei oma tähtsust, selle kogumisel tuleb järgida protsessinormi, norme rikutud ei ole. Kaebuse esitaja kaitsja väitele, et dokumendid peaksid olema kopeeritud üks ühele, kuid, miks see nii ei ole, selgitas kohtuväline menetleja, et see on isiku enda asi, kas ta oma koopial õigused-kohustused allkirjastab. Väärteoprotokollis kopeerub vaid esikülje tekst, pöördel olev tekst ei kopeeru.

Lisaks uuris kohus järgmisi kirjalikke tõendeid:

Põhja Politseiprefektuuri Lääne-Harju politseiosakonna ametniku poolt 06.03.2009.a. Ken- Christian Martini suhtes koostatud väärteoprotokolli nr. AB 1097900, millisest nähtub, et Ken- Christian Martin 22.01.2009.a. kell 14.30 Harjumaal, Harku vallas, Teenuste 2 maja juures, liikudes Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna mnt suunas juhtis maastikusõidukit omamata mistahes kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Juhtis maastikusõidukit sõiduteel ja juhil puudus kaitsekiiver, rikkudes Liiklusseaduse §-de 70 lg 1 ja lg 5 ning maastikusõidukite liiklemise eeskirja § 4 lg 1 p 2 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS §

6 7440 järgi. Kaebuse esitaja on 06.30.2009.a. protokolliga tutvunud ja tema ütlused asuvad eraldi lehel;

Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna liiklusmenetlustalituse vanemkonstaabel Kairi Palitsi poolt 31.03.2009.a. väärteoasjas nr. 2373,09,001293 koostatud otsust, millisest nähtub, et Ken- Christian Martin 22.01.2009.a. kell 14:30 Harku vallas, Harju maakonnas, Teenuste tn 2 juhtis maastikusõidukit omamata mistahes kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust sõiduteel, puudus kaitsekiiver, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav Liiklusseaduse 7440 järgi. Kohtuväline menetleja on menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteo tõendatuks lugenud väärteoasjas kogutud materjalidega, sh tunnistaja ütlustega. Kohtuväline menetleja, juhindudes KarS § 56 lg 1 ja arvestades, et menetlusalust isikut on korduvalt karistatud erinevate väärtegude toimepanemise eest, väärteomenetluse käigus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud, määras menetlusalusele isikule – Ken-Christian Martinile LS § 7440 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest karistuseks rahatrahvi 50 trahviühiku ulatuses s.o. 3000 krooni;

Põhja Politseiprefektuuri Lääne – Harju politseiosakonna konstaabel Mari Paaveli poolt 06.03.2009.a. koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust, millisest nähtub, et eelpool märgitud kuupäeval kohtuväline menetleja, võttes arvesse, et Ken-Christian Martin juhtis 22. jaanuaril 2009.a. maastikusõidukit ning et tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus selgus, et viimane juhtis maastikusõidukit omamata mistahes mootorsõiduki juhtimise õigust, otsustas kõrvaldada Ken-Christian Martini sõiduki juhtimiselt liiklusseaduse 201 lg 2 p 3 alusel, kuna tal puudub vastava kategooria sõiduki juhtimisõigusõigus. Juht kõrvaldati alates 06.märtsist 2009.a. kell 11.27 kuni mistahes kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse saamiseni;

Väärteomenetluse käigus Ken-Christian Martin poolt 06.03.2009.a. menetlusaluse isikuna antud ütlusi selle kohta, et tema ei ole see aasta mitte ühtegi korda mootorsaaniga sõitnud tee peal ja Tabasalu aleviku vahel. Ta on sõitnud vaid sõbra saaniga raja peal kinnisel territooriumil;

Menetlusaluse isiku – Ken-Christian Martin suhtes väljastatud karistusregistri õiendi väljavõtet;

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, kontrollinud väärteoasjas kogutud kirjalikke dokumente, ära kuulanud kaebuse esitanud isiku seletused, kaitsja arvamuse, tunnistaja ütlused ning kohtuvälise menetleja esindaja arvamuse, asub hinnates väärteoasjas kogutud tõendeid alljärgnevatele seisukohtadele:

Põhja Politseiprefektuuri korrakaitseosakonna otsus 31.03.2009.a. Ken-Christian Martini väärteoasjas nr. 2373,09,001293 on tehtud selleks volitatud ametiisiku poolt ning on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Põhiküsimuseks käesolevas asjas on:

1. Kas Ken-Christian Martin juhtis 22.01.2009.a. kell 14.30 Harjumaal, Harku vallas, Teenuste 2 maja juures, liikudes Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna mnt suunas maastikusõidukit sõiduteel, ilma kiivrita, omamata mistahes kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

Maakohus, asudes vastust otsima esimesele küsimusele leiab, et asja kohtulikul uurimisel ilmnesid olulised vastuolud ühelt poolt kaebuse esitaja Ken-Christian Martini ning teiselt poolt tunnistaja Elle Veelmaa ütlustes.

Kaebuse esitaja väitis, et tema ei sõitnud rikkumise päeval maastikusõidukiga ning rikkumist ei ole tema toime pannud. Analüüsinud esmalt kaebuse esitaja ütlusi, märgib kohus, et neis on täheldatav tugev ennastõigustav tendents. See ilmneb näiteks selles, kuidas Ken-Christian Martin püüdis kohut veenda selles, nagu oleks ta rikkumise ajal kell 14.30 olnud noortekeskuses /tl. 19

7 pöördel/. Samas leidub aga vastuolusid kaebuse esitaja väidetes. Kohtu küsimusele „kas keegi oli sel päeval noortekeskuse juures saaniga” väitis kaebaja esialgu, et „ei mäleta”, lisades siis, et „mina küll ei märganud saani ukse juures” /tl 20 ülalt 9, 10 rida/. Samuti kinnitas kaebaja esialgu kaebuses ning hiljem kohtus, et jaoskonnas õigusi talle ei tutvustatud, ei seletatud midagi /tl 2, 20 /. Hiljem siiski isik kinnitab, et õiguste ja kohustuste tutvustamisele kirjutas alla, kuna öeldi, et peab kirjutama, tal oli võimalus läbi lugeda oma õigused ja kohustused, aga ta ei teinud seda, kuna keegi ei öelnud, et ta peab lugema. Survet keegi ei avaldanud /tl 20 ning 20 pöördel/. Hindamaks Ken-Christian Martinile esitatud süü tõendatust, tuleb kohtul hinnata, kelle ütlusi lugeda usaldusväärseteks. Kohus leiab, et tunnistaja Elle Veelmaa ütlused on usutavad. Puudub alus kahelda nimetatud tunnistaja ütluste õigsuses, kes oli eelnevalt kaebajaga noortekeskuses vestelnud. Tunnistaja kinnitas kohtus, et ta et tundis saanijuhi isikus ära Ken-Christian Martini tema kehahoiaku, samuti riietuse ning meeldejääva talvemütsi järgi /tl 25/. Kuna tunnistaja nägi kaebajat eelnevalt noortekeskuse ruumes ning sel ajal oli jope kaebajal peal /tl 25 pöördel/, siis kohtu hinnangul on kindel, et tunnistaja tundis ära jope kandja ka hiljem õues. Kohus peab tunnistaja Elle Veelmaa kohtulikul uurimisel antud ütlusi õigeteks ja seda alljärgnevatel põhjustel – kohtu hinnangul ei ole usutav, et politseitöötajana oma tööülesandeid täitnud tunnistaja annaks sündmuse kohta teadvalt erapoolikuid, Ken-Christian Martinit süüstavaid valeütlusi. Tunnistaja ütlused selle kohta, et ta tundis sõidukijuhi ära, on usutavad, kuivõrd ta on ka varem tööalaselt kaebajaga kokku puutunud ning ta on kindel, et saani juhtis Ken-Christian Martin /tl 25 pöördel alt 3, 5 rida/ Tähelepanuta ei saa kohtu hinnangul jätta ka asjaolu, et tunnistaja nägi saani ja selle juhti 50 meetri kauguselt. Ilm oli selge ning enne saani kadumist sai talle järgi sõita umbes ühe minuti /tl 25, 25 pöördel/. Seega on välistatud, et tunnistaja oleks saanijuhi kellegi teisega segamini ajanud kauguse, halva nähtavuse või lühikeseks jäänud jälgimisaja tõttu. Kohtu hinnangul viitab eeltoodud asjaolu sellele, et Ken-Christian Martin möödus koos lumesaaniga politseitöötajast, kuivõrd puudub loogiline selgitus, miks peaks politseiametnik välja mõtlema ja asuma sõidukit taga ajama ning rikkujat tuvastama, seda tegelikult nägemata. Eksimine mootorsaani juhi tuvastamisel on välistatud, kuivõrd tunnistaja ütluste kohaselt ta sõitis saanile järele, mis tähendab, et kogu tähelepanu oli suunatud saanile ning selle juhile. Kohus leiab, et Ken-Christian Martini väited, et ta oli 22.01.2009.a. kella 14.30 ajal noortekeskuses ja mootorsaaniga ei sõitnud, on ümber lükatud tunnistaja Elle Veelmaa ütlustega, kes nägi teda juhtimas maastikusõidukit 22.01.2009.a. kell 14.30 Harjumaal, Harku vallas, Teenuste 2 maja juures, liikudes Tallinna-Rannamõisa-Kloogaranna mnt suunas. Seega on tõendatud, et kaebaja juhtis eelpool nimetatud ajal mootorsaani. Antud väärteoasjas puudub vaidlus mistahes kategooria juhtimisõiguse puudumise üle Ken-Christian Martinil, mis tähendab, et rikkumise ajal ta ei oleks tohtinud maastikusõidukit juhtida. Puuduvad tõendid, et sõidukit oleks juhtinud keegi teine. Kuigi kaebaja väidab, et rikkumise ajal oli ta noortekeskuses, siis kohus leiab, et nimetud väide on otsitud ning esitatud väitega püüab Ken-Christian Martin vabaneda vastutusest. Seega ei ole Ken-Christian Martini ütlused tõendina usaldusväärsed ning kohus neile tugineda ei saa. Samuti ei ole käesolevas asja vaidlust selle üle, et lumesaani puhul on tegemist maastikusõidukiga /tl 20 alt 3/. 06.03.2009.a. vormistatud sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsuse kohta märgib kohus alljärgnevat: Viidatud dokument ei kinnita ega lükka ka ümber Ken-Christian Martini poolt maastikusõiduki juhtimist 22.01.2009.a. Kaebaja kinnitas kohtus, et sõiduki juhtimise kõrvaldamise otsuse ta vist luges läbi ning usub, et sai aru, millele alla kirjutas /tl 20 alt 14 rida/. Ken-Christian Martini allkiri nimetatud dokumendil kinnitab, et ta sai selle kätte 06.03.2009.a. Otsusel on ka kirjas selle vaidlustamise kord ning tähtaeg. Kohtule pole aga kaebuse esitaja toonud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks vaidlustanud tema suhtes vormistatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse. Samuti nähtuvalt kõnealuse dokumendi pöördest, ei ole kaebaja pidanud vajalikuks kirjutanud omapoolseid selgitusi ega taotlusi nimetatud dokumendile. Seega ei sisalda kõnealune dokument teavet väärteo toimepanemise kohta 22.01.2009.a.

8 Tunnistaja Elle Veelmaa ütlustega on kinnitust leidnud, et mootorsaani juhil puudus kaitsekiiver. Tunnistaja on väga detailselt kirjeldanud peakatet - mütsi, mida saanijuht kandis /tl 25, 25 pöördel/. Seega on tõendatud, et Ken-Christian Martinil puudus 22.01.2009.a maastikusõidukit juhtides kaitsekiiver, kuna tunnistajale jäi silma müts, mida juht kiivri asemel kandis. Küll on aga kohtumenetluses ilmnenud vastuolu tee suhte, kus kaebaja saani juhtis. Tunnistaja kinnitas, et kaebaja sõitis kõnniteel /tl 25/, kuid väärteoprotokollis ning otsuses on märgitud, et Ken-Christian Martin juhtis maastikusõidukit sõiduteel. Vastavalt liiklusseaduse § 70 lg 1 ei või maastikusõidukiga sõita teel. Teeseaduse § 2 lg 1 järgi on teeks maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis. Sama paragrahvi lg 2 p 1 nimetab tee koosseisu kuuluvad teemaal asuvad liiklemiseks kasutatavad rajatised, milleks on: – sõidutee ning sellega külgnevale alale sissesõidu ja sealt väljasõidu tee ning kõnnitee. Seega ei tohi maastikusõidukiga sõita ei sõiduteel ega ka kõnniteel, mis tähendab, et Ken-Christian Martin pani igal juhul toime väärteo, sõltumata sellest, kas ta juhtis saani kõnni- või sõiduteel. Samas leiab kohus, et kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlused on vastuoludeta ning kattuvad osas, mis puudutab kaebaja jope kirjeldust. Kaebaja selgituste kohaselt oli tal seljas sinakashallide laikudega jope. Elle Veelmaa käis 22.01.2009.a. noortekeskuses, tal oli seljas politseiriietus /tl 19 pöördel/. Tunnistaja sõnul oli kaebajal seljas kirju jope ning kui tema käis noortekeskuses, siis oli tal seljas politseivorm /tl 25, 25 pöördel/. Ka ilma kohta kinnitasid mõlemad isikud, et oli lumine. Kohtul puudub ka alus arvata, et politseiametnik oleks teadlikult esitanud väärteo toimepanija kohta ebaõigeid andmeid. Kaebuse esitaja ja tema esindaja ei ole kohtuistungil nimetanud ühtegi põhjendatud kahtlust, miks oleks politseiametnik pidanud soovima algatada Ken-Christian Martini suhtes ebaseaduslikku väärteomenetlust. Tunnistaja on ka kinnitanud, et konflikte tal kaebajaga olnud ei ole, isiklikku laadi probleeme nende vahel ei ole /tl 25 pöördel alt 1 rida/. Ka kaebaja on kinnitanud, et Elle Veelmaad teab, kuid isiklikult ei tunne teda /tl 19 pöördel/.

KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu ning väärteomenetleja peab tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või ettevaatamatusest. Kohtu hinnangul on Ken-Christian Martin pannud LS § 7440 järgi kvalifitseeritava väärteo toime tahtlikult, kuna ta teadis, et tal puudub õigus mistahes mootorsõidukit juhtida. Vaatamata sellele teadmisele asus Ken-Christian Martin maastikusõidukit juhtima ilma turvavarustuseta ning vales kohas. Sellega on täidetud ka teo subjektiivne koosseis. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid. Kaebuse esitajale õiguste ja kohustuste tutvustamise kohta märgib kohus, et Riigikohus on lahendis 3-1-1-6-07 asunud seisukohale, et kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Samas nõustub kohus, et üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga. On piisavalt mõistlik alus eeldada, et täiskasvanud inimene on teadlik enda allkirja tähendusest ega toimi allkirja andes kergemeelses lootuses seda igal enesele sobival hetkel tagasi võtta. Mõistetavalt on siin võimalikud ka erandid - näiteks juhtumid, mil isikut on kas füüsiliselt sunnitud allkirja andma või on allkirja saamiseks kasutatud pettust. Käesoleval juhul on kaebaja ise kinnitanud, et survet temale ei avaldatud, tal oli võimalus lugeda oma õigused ja kohustused läbi /tl 20 pöördel/. Väärteoprotokolli originaaleksemplari pöördele

9 pärast menetlusaluse isiku õiguste eestikeelset loetelu on antud allkiri. Ken-Christian Martin ei eitanud, et see on tema allkiri. Kohtus on kaebaja väitnud, et kohtuväline menetleja käskis tal anda allkirja ilma õigusi ja kohustusi sisuliselt tutvustamata. Veel on ta väitnud, et keegi ei öelnud, et ta peab need läbi lugema. Kohtu hinnangul on nimetatud väide lapsik, kuivõrd kaebuse esitaja puhul on tegemist täisealise isikuga, kes oma arengutaseme poolest peaks ka ise suutma otsuseid vastu võtma ning mittetavapärastes olukordades adekvaatselt käituma. Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul tegemist erandjuhtumiga, mis sunniks kahtlema menetlusaluse isiku tegelikus tahtes allkirja andmisel. Kohtul puudub põhjendatud kahtlus, nagu oleks ta olnud sunnitud enda allkirjaga kinnitama seda, mida ta tegelikult mingil juhul poleks soovinud kinnitada. Samuti märgib kohus, et väärteoprotokolli originaalil on olemas selle koostaja andmed. Kuna andmed on kantud dokumendile pitsatiga, siis need ei kajastu väärteoprotokolli koopial. Kuid kuna menetlusalusel isikul on õigus tutvuda väärteotoimikuga, siis oli tal võimalus ka nende andmetega tutvumiseks ning menetlusnormide rikkumist kohus selles ei näe. Maastikusõiduki registreerimismärgi andmete puudumine väärteoprotokollil ei ole selline puudujääk, mis tooks kaasa Ken-Christian Martini suhtes väärteomenetluse lõpetamise, kuivõrd teada on, et teda ei olnud võimalik vahetult peale rikkumist kinni pidada, mistõttu oli võimatu ka sõiduki registreerimismärgi tuvastamine. Vastasel juhul tekiks olukord, kus ilma registrimärgita sõidukiga toime pandud rikkumise puhul puuduks kohtuvälisel menetlejal üldse võimalus rikkuja vastutusele võtmiseks. Rikkumine ei seisne ühe konkreetse sõiduki juhtimises, vaid antud juhul on Ken-Christian Martinil keelatud igasuguse mootorsõiduki juhtimine, mis eeldab juhtimisõiguse olemasolu. Seega, tõendeid kogumis hinnates, asub kohus seisukohale, et kuna Ken-Christian Martin on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud. Karistuse määramisel on kohtuväline menetleja arvestanud karistust raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumist. Arvestades, et kaebajal on kehtivad karistused 29.12.2006.a. toime pandud KarS § 218 lg 1 ja AS § 71 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, 26.12.2007.a. toime pandud LS § 7436 lg 1 ning lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, 26.12.2007.a. toime pandud AS § 71 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, 12.08.2008.a. toime pandud LS § 7436 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, 02.09.2008.a. TubS § 47 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, 23.09.2008.a. toime pandud LS § 7436 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo eest, mis tähendab, et enne käesolevas asjas vaidlustatud rikkumist on isikul kokku 6 kehtivat karistust, millest 3 on liiklusnõuete rikkumise ees. Seega ei ole Ken-Christian Martin eelnevatest karistustest vajalikke järeldusi teinud ning õiguskorra kaitsmise huvides rahatrahvi määramine sanktsiooni maksimummääras on põhjendatud. Kohus leiab, et liikluseeskirja nõuete jätkuva rikkumisega väljendab kaebaja oma ükskõikset suhtumist kehtestatud liiklusalastesse käitumisnormidesse ja teistesse liiklejatesse. Ken-Christian Martin peab tunnetama oma vastutust liikluses osalejana ning aru saama oma tegude keelatusest. Rikkudes liikluseeskirju ning suhtudes liikluskorda hoolimatult ja vastutustundetult, seab kaebuse esitaja ohtu nii enda kui kaasliiklejate elu ja tervise. Lähtudes teo ohtlikkusest on kohtuväline menetleja kohaldanud kaebuse esitajale põhjendatud ja seadusliku karistuse.

Kohus ei rahulda kaebuse esitaja taotlust kaitsja tasu hüvitamiseks riigi eelarvest, kuna VTMS § 23 näeb ette õigusabikulude hüvitamise ainult väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3, 5-6 sätestatud alustel. Antud juhul kohus ei rahulda kaebust ja ei lõpeta väärteomenetlust Ken-Chrstian Martini suhtes, mistõttu puudub ka alus kaebuse esitaja taotluse rahuldamiseks.

Aulike Salo Kohtunik