2-16-10509/24 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. oktoober 2017. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-10509

Tsiviilasi

Imetals OÜ hagi Elektroonikus OÜ vastu müügilepingu

täitmiseks või alternatiivselt kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7821,12 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 19. detsembri 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Imetals OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

19. september 2017. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Imetals OÜ (registrikood: 12375586),

seaduslik esindaja Roman Beljavski, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ljudmila Tamar

Vastustaja (kostja): Elektroonikus OÜ (registrikood:

10802640), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tõnu Mets

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 19. detsembri 2016. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada osaliselt Imetals

OÜ hagi Elektroonikus OÜ vastu.

3. Mõista Elektroonikus OÜ-lt välja Imetals OÜ kasuks

põhivõlgnevus 4457,97 eurot ja 9. oktoobri 2017. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 448,01 eurot. Samuti

mõista Elektroonikus OÜ-lt välja Imetals OÜ kasuks viivis

põhinõudelt 4457,97 eurot alates 10. oktoobrist 2017. a

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

4. Rahuldada Imetals OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

Menetluskulude jaotus

5. Jätta asjas kantud menetluskulud menetlusosaliste endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Imetals OÜ (hageja) esitas 08.07.2016 Elektroonikus OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus

kohustada kostjat autokaalu tarnimiseks ja paigaldamiseks hageja näidatud territooriumile.

Alternatiivselt palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 7241,78 eurot ning

viivise alates hagi esitamisest seadusjärgses määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 29.01.2013 müügilepingu, mille kohaselt kohustus kostja

tarnima hagejale CI200 tüüpi autokaalu koos mahasõiduteega hinnaga 16 870 eurot. Hageja pidi

ettemaksu 8435 eurot tasuma viie päeva jooksul alates arve saamisest. Teise osamakse 8235 eurot

pidi ostja tasuma viie päeva jooksul pärast müüja teadet, et müügiesemed asuvad tolli laos ja on

valmis ostja näidatud territooriumile tarnimiseks. Kolmanda osamakse 200 eurot pidi hageja tasuma

kolme päeva jooksul peale müügieseme käivitamise akti allkirjastamist. Kostja pidi autokaalu üle

andma hiljemalt 30.04.2013.

Hageja tasus ettemaksu 30.01.2013. Kostja teatas 2013. a mais, et autokaalud on Eestisse saabunud,

asuvad tollilaos ja tuleb ära maksta teine osamakse. Hageja avaldas soovi autokaalud üle vaadata,

kostja sellega ei nõustunud. 20.08.2013 e-kirjas tegi hageja kostjale ettepaneku teatada autokaalude

kood ja asukoht ning hoiatas, et võib müügilepingust taganeda. Kirjale vastust ei tulnud. 14.10.2013

esitas hageja avalduse müügilepingust taganemiseks ja nõudis ettemaksu tagastamist. 03.12.2013

teatas kostja, et loeb hageja autokaalu tellimusest loobunuks. 10.12.2013 esitas Imetals OÜ Tartu

Maakohtule hagi ettemaksu tagastamiseks, Tartu Maakohus jättis 28.05.2015 otsusega hagi

rahuldamata.

27.01.2016 teavitas hageja kostjat, et on teise osamakse tasumiseks valmis. 24.05.2016 kirjas andis

hageja kostjale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks ja palus esitada arve teise osamakse

tasumiseks. Hageja ei ole lepingu täitmisest loobunud. Hageja leiab, et kuna kostja on seisukohal, et

leping on lõppenud, ei olnud majanduslikult otstarbekas teise osamakse tasumine kostjale. Hageja

tasus 04.07.2016 teise osamakse kohtu deposiiti ning loeb oma tasumise kohustuse kostja ees

täidetuks. Sellega muutus kostja kohustuse täitmise nõue sissenõutavaks ja hagejal on õigus nõuda

autokaalu tarnimist, paigaldamist ja üleandmist.

Alternatiivselt esitas hageja kahju hüvitamise nõude. Kostja on rikkunud autokaalu tarnimise

kohustust, hageja on saanud ettemaksu ulatuses kahju ning kostja rikkumine on põhjuslikus seoses

hagejale tekkinud kahjuga. Hageja otsene kahju on ettemaks ilma käibemaksuta, s.o 7029,17 eurot

ning saamata jäänud tulu hagi esitamise seisuga 212,61 eurot tulenevalt VÕS § 113 lg 1 ja § 94.

Lisaks esitas hageja viivise nõude VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 sätestatud määras alates hagi

esitamisest.

Hageja leidis, et hagi ei ole aegunud. Kohustuse täitmise nõue muutus sissenõutavaks 19.05.2014,

kui hageja tasus teise osamakse kohtu tagatiste kontole. Lisaks peatus aegumine läbirääkimiste

toimumise ajaks 27.02.2014 kuni 24.07.2014 ning 27.01.2016 kuni 03.05.2016. Aegumisele

tuginemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja leidis kostja tasaarvestusavalduse kohta, et osa

kostja nõudest on aegunud ning VÕS § 139 alusel tuleks kahjusummat vähendada.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt käsitleb hagi sama õigussuhet ja nõuet,

mille osas on poolte vahel lõppenud vaidlused tsiviilasjas nr 2-13-58444 ning selles osas tuleb

menetlus TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada otsust tegemata. Viidatud tsiviilasjas menetleti hageja

hagi kostja vastu ettemaksu tagastamiseks, s.t sama nõue, mille hageja on esitanud käesolevas hagis

alternatiivse nõudena. Tsiviilasjas nr 2-13-58444 tuvastasid kohtud, et hagejal ei olnud õigust asja

üle vaadata. Kohtu deposiiti raha kandmine ei ole kohane lepingu täitmine, hageja ei ole lepingut

täitnud. Lisaks ei ole hagis esitatud täitmise nõue eluliselt täidetav ega täitmine kontrollitav. Kostja

on kaalu edasi müünud.

Hageja on 29.01.2013 müügilepingu täitmisest 24.05.2013 e-kirjaga loobunud, kostja on tema

loobumist aktsepteerinud. Hageja ei ole enam kui 3 aasta jooksul täitnud temale müügilepingust

tulenevaid kohustusi ning tsiviilasjas nr 2-13-58444 olid mõlemad seisukohal, et müügileping on

lõppenud. Müügilepingu punkti 12.3 kohaselt ei tagastata ettemaksu, kui tellimusest loobutakse.

Kostja leidis, et nõuded on aegunud. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja

pidi müügieseme üle andma hiljemalt 30.04.2013, hagi on dateeritud 08.07.2016. Kahju tekkimine

pidi hagejale selge olema 2013. aasta mais.

Kostja teatas, et tasaarvestab otsusega välja mõistetava summa kostjale hageja vastu kuuluva kahju

hüvitamise nõudega. Hageja põhjustas kostjale kahju, kuna kostja oli sunnitud tellima õigusabi,

tasuma autokaalu transpordi eest tollilaost välja, tasuma autokaalu hoiustamise eest tollilaos ning

hiljem tavalises laos. Kostja kulud kokku on 4071,20 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis hagi 19.12.2016 otsusega rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kohus leidis, et kahju hüvitamise nõude osas ei saa menetlust lõpetada otsust tegemata TsMS § 428

lg 1 p 2 alusel. Tsiviilasjas nr 2-13-58444 oli menetluses hageja hagi kostja vastu müügilepingu alusel

tasutud ettemaksu tagastamiseks. Hageja tugines asjaolule, et ta on lepingust taganenud kostja poolse

rikkumise tõttu, seega kasutas hageja VÕS § 101 lg 1 p 4 ja VÕS § 116 nimetatud

õiguskaitsevahendit. Praeguses menetluses on hagi esemeks VÕS § 101 lg 1 p 3 ning § 115 nimetatud

kahju hüvitamine, lisaks on oluliselt muutunud hagi alus (hageja ei tugine enam lepingust

taganemisele). Seega ei ole tegemist juba lahendatud vaidlusega.

Kohus käsitles poolte väiteid selle kohta, kas hageja on müügilepingu täitmisest 24.05.2013 e-kirjaga

loobunud ning kostja on tema loobumist aktsepteerinud (I kd tl 87, 100, 112-115).

Kohus märkis, et Tartu Ringkonnakohus on 30.10.2015 otsuse p 8 tuvastanud, et 24.05.2013 e-kirja

sõnastusest ei tulene hageja selget tahet tellimusest loobuda. Seega on jõustunud kohtuotsusega

tuvastatud, et poolte vahel sõlmitud müügileping ei lõppenud 24.05.2013 e-kirjaga (TsMS § 457 lg 1).

Kostja ei ole näidanud, et hageja oleks lepingust taganenud mingi muu avaldusega. Hageja poolset

passiivsust ei saa lugeda lepingust taganemiseks. Seega luges kohus, et kumbki pooltest ei ole

lepingust taganenud.

Vaidlust ei ole selle üle, et hageja pidi teise osamakse 8235 eurot tasuma viie päeva jooksul pärast

müüja teadet, et müügiesemed asuvad tolli laos ja on valmis ostja näidatud territooriumile

tarnimiseks. Pooled on 24.11.2016 ühiselt kinnitanud, et kostja pidi kaalud paigaldama pärast teise

osamakse tasumist.

Hageja väitel on tema teise osamakse tasunud kahel korral: esimest korda tsiviilasjas nr 2-13-58444

kohtu tagatiste kontole 19.05.2014 maksekorraldusega, selle summa on hageja tagasi saanud (I kd

tl 71, 144-145). Uuesti maksis hageja teise osamakse 04.07.2016 maksekorraldusega

rahandusministeeriumi kontole (I kd tl 72). Kohus leidis, et see ei ole kohane täitmine. Ühestki

seaduse sättest ei tulene, et rahasumma kolmanda isiku juures hoiustamist võiks kohustuse täitmise

asemel kasutada põhjendusega, et võlausaldajale tasumine ei ole majanduslikult otstarbekas. Lisaks

ei tulene võlaõigusseadusest, et võlgnikul on õigus hoiustada tasutav summa rahandusministeeriumi

kontol. Rahandusministeeriumi konto puhul ei saa võlausaldaja kasutada VÕS §§ 121-124 nimetatud

tagajärgi, selle raha tagastamise nõudeõigus on ainult hagejal endal.

Seega ei ole hageja omapoolset kohustust täitnud ning kostjale teist osamakset tasunud. Kostja ei ole

oma kohustusi rikkunud, hageja ei saa kasutada VÕS § 101 lg 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid.

Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata nii täitmise nõude kui alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise

nõude osas.

Kuna hagejal ei ole kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevat nõuet, ei analüüsinud kohus nõude

aegumist ega aegumise peatumisega seoses esitatud tõendeid. Kostja ei ole vastuhagi esitanud, hagi

rahuldamata jätmisel ei analüüsinud kohus ka kostja esitatud tasaarvestusavalduse asjaolusid.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja Imetals OÜ (apellant) esitas 18.01.2017 Tartu Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palub tühistada maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega kohustada kostjat elektroonise

näidikuga CI201 tüüpi autokaalu (platvorm 12×3 meetrit, III klass:60t/e=20 kg) koos peale- ja

mahasõiduteedega tarnimiseks hageja näidatud territooriumile aadressil Paneeli 4D, Tallinn.

Alternatiivselt palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitis summas 7241,78 eurot ning

välja mõista kostjalt viivis alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud

määras.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõiguse

normi, eelkõige tõlgendnud ebaõigesti VÕS § 120. Hageja ei nõustu maakohtuga, et tegemist ei olnud

kohase täitmisega ainuüksi selle tõttu, et VÕS-st ei tulene, et võlgnikul on õigus hoiustada tasutav

summa Rahandusministeeriumi kontol.

Väär on maakohtu seisukoht, et kohtute tagatiste kontol raha lühiajalise (kohtumenetluse ajaks)

hoiustamise puhul on võlgnikul igal ajal õigus tagatis tagasi saada. Võlgnetava hoiustamine kohtute

kontol kohtumenetluse käigus on võrreldav TsMS § 194 sätestatud tagatise andmisega, millele

kohaldatakse samuti võlaõigusseaduse hoiustamise sätteid. TsMS § 195 lg 1 käsitleb tagatise

tagastamise alusena vaid tagatise andmise põhjuse äralangemist.

Kostja teatas, et ta ei täida oma kohustust mitte selle tõttu, et hagejal on maksmata lepingujärgne teine

osamakse, vaid selle tõttu, et loeb lepingu lõppenuks hageja poolt tellimusest loobumisega. Seda

kinnitab ka kostja käitumine, kes ei ole hageja palvetele ostuhinna tasumiseks vastavat arvet esitanud;

enamgi veel – kohtumenetluse käigus väitis kostja esindaja, et hagejale mõeldud autokaal on juba

võõrandatud.

13.09.2016 kirjas on maakohus mh palunud hagejalt selgitust, millisel õiguslikul alusel on tal õigus

lepingutasu maksta kohtu kontole, mitte kostjale. Nimetatud kirjast ei nähtunud, et maakohus ei loe

ostuhinna (mitte ettemaksu) tasumist kohtu kontole kohaseks täitmiseks ning hagejal tuleks ostuhind

notari juures hoiustada. Maakohus selgitas oma seisukohta alles 24.11.2016 kohtuistungil ning hageja

taotles täiendavat aega, et kanda ostuhinna summa notari deposiiti, ehk muuta hagi alus. Kohus jättis

kohe hageja taotluse rahuldamata. Seega on maakohus oluliselt rikkunud menetluse eesmärke ja

õigusnorme, mille tõttu jättis põhjendamatult hagi rahuldamata.

16.01.2017 hoiustas apellant ostuhinna summat notari juures, mille kohta esitas ringkonnakohtule

tõendi.

5. Kostja Elektroonikus OÜ (vastustaja) esitas 14.02.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles

palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vastuse kohaselt on hageja käesoleva tsiviilasja menetluse käigus esitanud samu seisukohti, mis on

tsiviilasja nr 2-13-58444 menetlemise käigus juba kõigi kohtuastmete poolt ekslikeks loetud.

Hageja on rikkunud TsMS § 633 lg 5 sätestatut, kuna ei ole nimetanud põhjust, miks on mitmed uued

väited ja asjaolud esitatud apellatsioonkaebuses, kuid mitte esimese astme kohtus. Uue asjaolu

esitamise lubatavus on apellandi poolt põhjendamata ja põhistamata ning vastustaja ei ole nõus nende

vastuvõtmisega (TsMS § 652 lg 4).

Hagejal puudus õigus asja (müügilepingu eseme) ülevaatamiseks ning tal oli kohustus tasuda

ostuhinna teine osamakse. Seda kinnitavad kohtulahendid varasemas menetluses.

Kostja nõustub maakohtu seisukohaga, et Rahandusministeeriumi pangakontole raha kandmisega ei

ole hageja täitnud teise osamakse tasumise kohustust.

Hageja on esitanud ka täiesti uue väite, et tegemist võib olla kostja vastuvõtuviivitusega VÕS § 119

lg 1 mõttes, kuna hagejale ei ole esitatud teise osamakse tasumiseks arvet. Kostja viitab, et hageja

kohustus raha tasuda tulenes 29.01.2013 lepingu punkti 3.2 lõikest 2. Hageja ei ole tõendanud, et ta

nõudis teise osamakse tasumiseks arve väljastamist ning see takistas tal oma kohustust täita.

Maakohus keeldus põhjendatult 24.11.2016 istungil hageja taotluse rahuldamisest täiendava tähtaja

saamiseks ostuhinna kandmiseks notari deposiiti, kuna see esitati hilinenult ning see oleks

põhjustanud asja arutamise edasilükkamise.

Raha maksmise kohustust ei saa täita kohtumenetluse käigus tagasiulatuvalt. Kui hagiavalduse

esitamise seisuga oli hageja poolt teise osamakse kohustus täitmata, siis puudusid tal hagiavalduses

esitatud nõuded (vt sarnast põhimõtet üürilepingu puhul RKTKo 3-2-1-139-12 p 16). Sarnaselt

puudub käesolevas tsiviilasjas tähtsus apellatsioonkaebusele lisatud 16.01.2017 dokumendil, millest

nähtub raha hoiustamine notari juures.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning kuulub vastavas osas

rahuldamisele.

Maakohtu otsus tuleb materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja menetlusnormi rikkumise tõttu

TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus peab võimalikuks teha asjas uue otsuse,

millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 4905,98 eurot. Sellest

moodustab 4457,97 põhinõude ja 448,01 eurot ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga

(9.10.2017. a) sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis

põhinõudelt 4457,97 eurot alates 10. oktoobrist 2017. a kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

7. Tsiviilasjas nr 2-13-58444 on samade poolte vahel tehtud ja jõustunud kohtuotsus, millega on

jäetud rahuldamata Imetals OÜ hagi Elektroonikus OÜ vastu lepingu alusel tasutud 8435 euro

tagastamiseks, põhivõlgnevusele lisandusid kõrvalnõuded. Nimetatud tsiviilasjas tugines hageja

lepingust taganemisele. Maakohus jättis hagi rahuldamata, asudes kohtuotsuse põhjendavas osas

järgmistele põhiseisukohtadele: poolte vahel on kehtiv leping, kusjuures müügileping kehtib

tervikuna sellisel kujul, mille edastas kostja hagejale 29.01.2013. a e-kirjaga. Hagejal ei olnud alust

lepingust taganeda, kostja ei ole lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Hageja loobus oma

24.05.2013 e-kirjaga tellimusest ning kaotas seega ühtlasi õiguse ettemaksu tagastamisele.

Tartu Ringkonnakohtu 30.10.2015 otsusega samas tsiviilasjas jäeti muutmata maakohtu otsuse

resolutsioon, kuid muudeti maakohtu otsuse põhjendusi osas, mis puudutas hageja 24.05.2013 e-

kirjale omistatavat tähendust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole hageja 24.05.2013 e-kirjaga

tellimusest loobunud ning asjas ei kohaldu lepingu p 12.3, mille kohaselt tellimusest loobumise korral

ei kuulunud ettemaks hagejale tagastamisele.

TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt eeldatakse, et kohtuotsuse kirjeldav osa tõendab avaldusi,

mida menetlusosalised menetluses tegid. Kohtuotsuse õiguslikud põhjendused ei oma seevastu

seadusest tulenevalt siduvat iseloomu.

8. Seega on praegusel juhul hageja ja kostja vahel jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-58444,

millest tulenevalt ei olnud hagejal alust taganeda 14.10.2013 avaldusega pooltevahelisest

müügilepingust ega nõuda sellest lähtuvalt lepingu täitmise eesmärgil üleantu tagastamist VÕS § 189

alusel. Hagi aluseks olid väidetavad asjaolud, mille kohaselt hilines kostja autokaalu tarnega ega

võimaldanud hagejal kaupa enne teise osamakse tegemist üle vaadata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et praegune hagi ei ole esitatud tsiviilasjaga nr 2-13-

58444 kattuvatel hagi aluseks olevatel asjaoludel ega samal õiguslikul alusel, mistõttu puudub TsMS

§ 428 lg 1 punktist 2 tulenev takistus hageja nõude menetlemiseks.

Maakohus märkis ka õigesti, et tsiviilasjas nr 2-13-58444 ei tuvastanud kohus pooltevahelise

müügilepingu lõppemist hageja poolse lepingust taganemise tulemusena ega ka mistahes muu hageja

või kostja poolse tahteavalduse tagajärjel. Seega oli põhjendatud lugeda leping pooltevahelises suhtes

endiselt kehtivaks.

9. Tsiviilasjas nr 2-13-58444 jõustusid maakohtu ja ringkonnakohtu otsused Riigikohtu 18. jaanuari

2016 määrusega, praeguses tsiviilasjas on hagi esitatud 8. juulil 2016. a.

Asja materjalidest nähtub, et pärast tsiviilasjas nr 2-13-58444 otsuse jõustumist toimus poolte vahel

suhtlus lepingu täitmise teemal; hageja pöördus kostja poole kauba kättesaamise sooviga, arutati ka

kompromissi sõlmimist, kuid kostja jäi seisukohale, et müügileping enam ei kehti ja seda ei ole enam

võimalik täita (I kd tl 37 – 60).

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et pärast tsiviilasjas nr 2-13-58444 tehtud lahendi jõustumist oli

hagejal jätkuvalt võimalik tugineda 29.01.2013.a sõlmitud ostu-müügilepingule. Kohtuotsustega

lahendati küsimus, kas hagejal (ostjal) oli õigus lepingust taganeda ja nõuda sellest lähtudes tagasi

30.01.2013. a tasutud ettemaks. Vastavalt eelpool märgitule ei tuvastatud nimetatud tsiviilasjas, et

leping oleks lõppenud. Võlasuhte, sh lepingu, lõppemise alused on loetletud VÕS §-s 186 ning

praegusel juhul ei ole kostja esile toonud ühtegi seaduses sätestatud alust, mille tagajärjel oleks poolte

vaheline müügileping lõppenud.

10. Asjaolu, et hageja tugines tsiviilasjas nr 2-13-58444 lepingust taganemisele, ei võta hagejalt

õigust tugineda muudele õiguskaitsevahenditele ega nõuda kostjalt lepingu täitmist olukorras, kus

jõustunud kohtulahendiga on kindlaks tehtud, et hageja poolsed varasemad avaldused ei toonud kaasa

lepingu lõppemist. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud kostja seisukoht, et arvestades hageja

kogu kohtueelset käitumist (s.o enne tsiviilasjas nr 2-13-58444 hagi esitamist) ja kõiki tahteavaldusi

kogumis tuleb ta lugeda 29.01.2013 müügilepingust loobunuks ja leping seega lõppenuks. Pärast

tsiviilasjas nr 2-13-58444 lahendi jõustumist on hageja olnud järjepidevalt positsioonil, et leping ei

ole lõppenud ning hageja soovib esmajärjekorras lepingu täitmist. Juhuks kui kostja keeldub lepingut

täitmast, avaldas hageja ka soovi raha tagasi saada.

Ringkonnakohus märgib, et võlaõigusseadus ei tunne lepingust (tellimusest) loobumise instituuti

(pooltevahelise 29.01.2013. a lepingu p 12.3 esimene lause). Võlaõigusseaduse järgi võivad pooled

kokku leppida selles, et kummalgi poolel on õigus lepingust taganeda ilma, et selleks esineks mõjuv

põhjus (s.o eeskätt teise poole poolne oluline lepingurikkumine vastavalt VÕS §-le 116). Praegusel

juhul võib niisuguse kokkuleppe olemasolu järeldada kaudselt pooltevahelise lepingu p 12.3

esimesest lausest. VÕS § 186 p 4 kohaselt lõpeb võlasuhe ka poolte sellekohase kokkuleppega. VÕS

§ 207 lg 1 täpsustab, et pooled võivad võlasuhte lõpetamises kokku leppida seoses võlausaldaja

loobumisega oma nõudest.

Seega, kui hageja ei ole lepingust taganenud, siis oleks lepingu lõpetamiseks üldjuhul vajalik poolte

sellekohane kokkulepe. Kokkuleppe mittesaavutamise korral on pooltel võimalik tugineda muudele

seaduses ja lepingus ettenähtud õiguskaitsevahenditele, kui teise poole käitumine selleks põhjust

annab.

11. Asja materjalidest nähtub, et hageja on nii tsiviilasja nr 2-13-58444 menetluse kestel kui ka pärast

selles asjas tehtud lahendi jõustumist näidanud üles huvi ja pakkunud kostjale omalt poolt lepingu

jätkuvat täitmist, s.o teise osamakse tasumist. Hageja on olnud valmis tasuma teise osamakse

koheselt, kui saanuks kostjalt kinnituse, et soovitud kaup (autokaal) on kostja valduses olemas ning

kostjal on võimalik see hagejale kokkuleppe kohaselt üle anda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja (ostja) soov saada enne lõpliku ostusumma ülekandmist

kinnitust, et kaup on olemas ja üleandmiseks valmis, on vaidlusaluses võlasuhtes igati põhjendatud,

arvestades ka poolte vahelise varasema kohtuvaidluse toimumist. Kostja poolne järjepidev

tuginemine lepingusättele (p 3.2), mille kohaselt kostjal (müüjal) ei ole kohustust võimaldada ostjale

kauba ülevaatamist enne, kui ostja on kogu ostuhinna tasunud, ei ole vähemalt selles olukorras

kooskõlas hea usu põhimõttega.

12. Hageja esitas käesolevas tsiviilasjas hagi müügilepingust tulenevate kohustuste täitmiseks või

alternatiivselt kahju hüvitamiseks 8. juulil 2016. a, s.o ca pool aastat pärast varasemas tsiviilasjas

tehtud kohtulahendi jõustumist, kusjuures vahepealse aja jooksul toimus poolte esindajate vahel

suhtlus ja läbirääkimised olukorra lahendamiseks.

Seejuures tasus hageja juba 19.05.2015, s.o tsiviilasja nr 2-13-58444 menetluse kestel, teise osamakse

summas 8435 eurot kohtu deposiiti (maksekorraldus I kd tl 71), selgitusega „tagatis tsiviilasjas nr 2-

13-58444“. Ka vahetult enne käesolevas asjas hagi esitamist tasus hageja 04.07.2016. a veel kord

Rahandusministeeriumi deposiitarvele 8235 eurot selgitusega „tagatis kohustuse täitmise nõude

vastu“ (I kd tl 72).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja vastuväited, mille kohaselt ei ole raha maksmine kohtu

(Rahandusministeeriumi) deposiitarvele käsitatav kohustuse täitmisena VÕS § 120 mõttes, otsitud.

Hageja on raha maksmisega näidanud reaalset tahet lepingu täitmist jätkata ning puudub igasugune

alus arvata, et hageja oleks teinud takistusi sellele, et deposiitarvele kantud raha oleks kostjale välja

makstud, kui kostja oleks omalt poolt näidanud valmidust lepingu ese hagejale üle anda. Kolleegium

nõustub, et hagejalt ei saanud eeldada raha ülekandmist vahetult kostja enda arveldusarvele olukorras,

kus juba varasema mitu aastat kestnud kohtuvaidluse käigus ei väljendanud kostja tõsiselt võetavat

soovi ja valmidust lepingut täita ning hageja ei ole saanud oma raha eest seni mingit vastusooritust.

13. Õiguskaitsevahendina lepingu täitmise nõude puhul tuleb juhinduda VÕS §-dest 108 – 111. VÕS

§ 111 lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib üks

lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud,

täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111

lg 3 kohaselt ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või

ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või

oluliste puudusteta täitnud.

Lisaks tuleneb VÕS § 111 lõikest 4, et lepingupool, kes peab oma kohustuse täitma enne teist

lepingupoolt, võib keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud

asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita

maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või

täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida.

Eelkirjeldatud juhul võib kohustuse täitmisest keeldumiseks õigustatud lepingupool nõuda, et teine

lepingupool täidaks oma kohustuse temaga ühel ajal, ning määrata kohustuse täitmiseks, kohustuse

täitmise kinnitamiseks või tagatise andmiseks mõistliku tähtaja. Kui teine lepingupool selle tähtaja

jooksul kohustust ei täida, täitmist ei taga ega kinnita, võib kohustuse täitmisest keeldumiseks

õigustatud lepingupool vastavalt VÕS §-s 117 sätestatule lepingust taganeda (VÕS § 11 lg 5).

14. Ringkonnakohus märgib, et asjakohane ei ole kostja seisukoht, et pooltevahelise müügilepingu

näol ei olnud tegemist vastastikuse kohustusega. Müügileping on oma olemuselt vastastikune

(sünallagmaatiline) leping ja seda ei muuda ka poolte kokkulepe, mille kohaselt üks lepingupool

(hageja) pidi täitma oma lepingujärgsed kohustused enne teist lepingupoolt (kostjat).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal oli praegusel juhul piisav alus VÕS § 111 lg 4 alusel

keelduda teise osamakse tasumisest otse kostja arvelduskontole, kuna kostja käitumine on andnud

alust kahelda, et kostja oma kohustust kaalu üleandmiseks täidaks. Hageja käitumine seevastu on

kooskõlas VÕS § 111 lõikega 1, s.o hageja on korduvalt pakkunud oma kohustuse täitmist, sh andnud

kahel korral raha maksmisega kohtu deposiitarvele kohustuse täitmiseks tagatise ning on lisaks ka

kinnitanud, et ta täidab oma kohustuse teise osamakse tasumiseks. Kostja poolne keeldumine ei ole

kujunenud olukorras mõistlik ega vasta hea usu põhimõttele (VÕS § 111 lg 3).

15. Samas võib võlausaldaja (praeguses kontekstis: hageja) VÕS § 108 lg 3 järgi nõuda niisuguse

kohustuse täitmist, mis ei seisne raha maksmises, üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai

kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama.

Kostja on menetluses esitanud vastuväited, mille kohaselt ei ole 29.01.2013 müügilepingu täitmine

praegusel ajal enam võimalik; see eeldaks kostjalt uue kaalu tellimist ja tarnimist, kusjuures

autokaalude hinnad on vahepeal oluliselt tõusnud. 2013. a lepingu täitmiseks hangitud autokaalu on

kostja enda kinnitusel vahepeal edasi müünud.

Hagi lepingu täitmiseks kohustamiseks on esitatud ligikaudu kolm aastat pärast seda, kui kostja

pidanuks poolte kokkuleppe järgi algselt hagejale autokaalu tarnima ja paigaldama. Ehkki vahepeal

toimus menetlus tsiviilasjas nr 2-13-58444, kus hageja tugines hoopis lepingust taganemisele ja

soovis ettemaksu tagastamist, ei võimalda see asjaolu ringkonnakohtu arvates asuda seisukohale, et

tsiviilasjas nr 2-13-58444 toimunud menetluse aja võrra pikenes mõistlik aeg lepingu täitmise nõude

esitamiseks või et eelviidatud menetluse aega ei tuleks lepingu täitmise mõistliku aja hulka arvata.

Hageja pidi olema oma lepingujärgsete õiguste rikkumisest teadlik juba 2013. aasta kevadel. Hagejal

puudusid ka takistused tuginemaks kostja vastu esitatud hagiavalduses alternatiivsetele

õiguskaitsevahenditele ja õiguslikele alustele. Ringkonnakohus leiab, et kolm aastat ei ole mõistlik

aeg nõudmaks eseme üleandmisele suunatud lepingu reaalset täitmist.

16. Ringkonnakohus ei pea eelnevaga seoses vajalikuks käsitleda täiendavalt kostja vastuväidet

täitmise nõude aegumise osas. Aegumise kohaldamisel tuleks muuhulgas arvestada ka aegumise

võimalikku peatumist läbirääkimiste ajaks (TsÜS § 167, § 168 lg 1), mida pooled pidasid alates

27.01.2016 e-kirja teel.

VÕS § 108 lõikest 5 tulenevalt ei või võlausaldaja juhul, kui ta ei ole mõistliku aja jooksul esitanud

eseme üleandmise nõuet, enam nõuda kohustuse täitmist, kuid ta võib kasutada muid

õiguskaitsevahendeid. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kostja kohustamiseks müügilepingu

täitmiseks tuleb seega jätta rahuldamata, kuid hagejal on võimalik tugineda muudele abinõudele.

17. Hageja on alternatiivselt tuginenud kahju hüvitamisele VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 115 lg 1 alusel.

Hageja leiab, et tema otseseks varaliseks kahjuks oli ettemaks summas 8235 eurot; ilma käibemaksuta

7029,17 eurot, mille vastusoorituseks ei ole hageja midagi saanud. Hageja väitel on tal lisaks otsesele

varalisele kahjule jäänud saamata tulu VÕS § 128 lg 3 mõttes, milleks hageja arvestuste kohaselt on

intress VÕS § 113 lg 1 ja § 94 sätestatud ulatuses alates 22.02.2016. a, samuti viivis kahju hüvitamise

põhinõudelt alates hagi esitamisest.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tema poolt kostjale lepingu täitmise eesmärgil tasutud summa

(ilma käibemaksuta) on käsitatav kahjuna, mida hageja kandis kostja poolse lepingu täitmatajätmise

tagajärjel. Hageja varaline sfäär on nimetatud rahasumma võrra vähenenud ja ta ei ole saanud

kasutada raha muudel eesmärkidel, samas ei ole hageja saanud oma raha eest vastusooritust ning on

nüüdseks minetanud ka võimaluse nõuda kostjalt esialgse kokkuleppe täitmist.

18. Kostja ei vaidlustanud hageja võimalikku kahjuhüvitise nõuet ega selle suurust sisuliselt,

mööndes seega kaudselt, et niisugustel asjaoludel võiks lepingupoolel olla kahju nõue tekkinud.

Kostja esitas kahju hüvitamise nõudele aegumise vastuväited ning lisaks sellele menetlusliku

tasaarvestuse avalduse, soovides tasaarvestada kulutused, mis tekkisid kostjal seoses hageja

käitumisega tsiviilasja nr 2-13-58444 menetluse eelselt. Kulutused seisnesid kohtuvälises õigusabis,

kaalude transpordiks ja hoiustamiseks tehtud kulutustes kokku summas 4071,20 eurot (ilma

käibemaksuta).

Aegumise osas nõustub ringkonnakohus kostjaga, et lepingust tulenevate õiguste rikkumine pidi

hagejale arusaadav olema 2013. aasta mai lõpus. Käesolevas asjas on hagi esitatud 08.07.2016, s.o

kolm aastat, kaks kuud ja mõned päevad hiljem.

Ringkonnakohus on seisukohal, et ka kahju hüvitamise nõude aegumise hindamisel tuleb arvestada

poolte vahel enne käesolevas asjas hagi esitamist toimunud läbirääkimisi. Läbirääkimisi hagejale raha

tagastamise üle peeti nii tsiviilasja nr 2-13-58444 menetluse raames kui ka pärast nimetatud

kohtuasjas lahendi jõustumist. Ringkonnakohus leiab, et kahju hüvitamise nõude aegumine peatus

läbirääkimiste ajaks (TsÜS § 167, § 168 lg 1) ning sellest tulenevalt ei ole hageja nõue aegunud.

19. Samas on ringkonnakohtu hinnangul osaliselt (s.o summas 2571,20 eurot) põhjendatud kostja

tuginemine tasaarvestusele osas, mis puudutab kostja poolt kaalude transportimiseks ja ladustamiseks

tehtud kulutusi, samuti kulutusi kohtueelsele õigusabile.

Kostja on tuginenud asjaoludele, et enne tsiviilasjas nr 2-13-58444 kohtusse pöördumist esitas hageja

kostjale põhjendamatuid nõudeid ja keeldus tasumast kaalu eest teist osamakset, s.o jättis täitmata

müügilepingu järgsed kohustused. Selle tõttu pidi kostja tellima õigusabi, tasuma autokaalu

transpordi eest tollilaost välja ning tasuma autokaalu hoiustamise eest tollilaos ning hiljem tavalises

laos. Seega on ka kostja tuginenud hageja poolsele lepingu rikkumisele. Ka tsiviilasjas nr 2-13-58444

tehtud lahend võimaldab põhimõtteliselt asuda seisukohale, et hagejal oli kohustus tasuda kostjale

teine osamakse enne, kui kostjal tekkis kauba üleandmise ja paigaldamise kohustus. Seega saab

nõustuda, et kostja poolt kantud kulutused on seotud ka hageja käitumisega ning neid kulusid saab

lugeda kostjal tekkinud kahjuks.

Hageja ei ole vastu vaielnud sellele, et kostjal tekkinud põhjendatud kahjud tuleb hagejal hüvitada.

Hageja vaidles aga vastu kostja kulude põhjendatusele ja suurusele.

Põhjendatuks ei saa pidada hageja tuginemist kostja kahjunõude osalisele aegumisele. Kui aegunud

ei ole hageja enda nõue lepingu täitmatajäämise tõttu tekitatud kahju hüvitamiseks, siis ei saa olla

aegunud ka kostja nõue sama lepingu täitmisega seotud kulutuste hüvitamiseks. Ehkki osa kostja

kuludest on tekkinud enam kui kolm aastat enne kostja poolt tasaarvestuse avalduse tegemist, tuleb

ringkonnakohtu arvates lähtuda sellest, et ka kostja nõude aegumine peatus samadel asjaoludel nagu

peatus ka hageja nõude aegumine, s.o poolte vahel peetud läbirääkimiste tõttu (TsÜS § 167).

Läbirääkimiste käigus käsitleti sõnaselgelt kulutusi, mida kostja enda väidete kohaselt tegi seoses

kaalude tarnimisega (transport, hoiustamine jne).

20. Kostja soovib järgmiste kulutuste (kahju) hüvitamist: transpordikulud kokku 701,20 eurot,

kohtueelse õigusabi kulud 370 eurot ja ladustamiskulud (6 kuu vältel) 3000 eurot.

Hageja esitas kostja kantud kulude osas vastuväite, mille kohaselt arvetelt ei nähtu, et transporditi

just konkreetset eset (kaalu), samuti, et õigusabi arved olid seotud lepingust taganemise avaldusega,

mitte kohustuse rikkumisega. Lisaks leidis hageja, et kaalude ladustamise kulud on üle paisutatud

ning VÕS § 139 alusel tuleks kahjusummat vähendada. Hageja esitas ka väite, et kostjal tekkinud

kahju on kaetud kaalude müügist saadud rahaga.

Kostja leidis, et hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja tasaarvestusavaldusele õigeaegselt;

vastuväited on esitatud alles kohtuistungil ning üksnes suuliselt.

Ringkonnakohus leiab, et kohtul tuleb siiski hageja esitatud vastuväidetega arvestada. Praeguses asjas

esitas kostja menetlusliku tasaarvestuse avalduse koos tõenditega kantud kulutuste kohta 01.09.2016

vastuses hagiavaldusele. Sellele järgnevalt esitas hageja ühe sisulise menetlusdokumendi

(11.10.2016), maakohtu istung toimus 24.11.2016. a ning istungil esitas hageja ka konkreetsed

vastuväited kostja kulutuste nõudele. Ringkonnakohtu arvates tuleb muuhulgas arvesse võtta, et

pooled on korduvalt pidanud läbirääkimisi kompromissi sõlmimise üle, mille käigus on arutatud ka

küsimust, missuguses ulatuses tuleks hagejal hüvitada kostjale autokaalu tarnega seoses kantud

kulutused.

21. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjal lasus tulenevalt VÕS § 139 lõikest 2 kohustus teha

endast sõltuv, et kahju vähendada. Poolte vahel toimunud kohtumenetluse põhjal on piisavalt alust

arvata, et ka kostja ei tegutsenud lepingulises suhtes täielikult hea usu põhimõttest kinni pidades.

Eelkõige on ülemäära suureks kujunenud ladustamiskulud, arvestades lepingueseme maksumust

(kokku lepingu järgi algselt 16 870 eurot) on poole aasta ladustamiskulu hinnaks ligi 1/5 kauba enda

väärtusest. Arvestades poolte vahel käimas olnud vaidlusi pidi kostja ette nägema, kui suureks võivad

kulud kujuneda.

Ringkonnakohus leiab, et kostja ise vastutab ladustamiskulude tekkimise ja suuruse eest 50 %

ulatuses. Seetõttu tuleb selles osas (s.o ladustamiskulude puhul) VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel

vähendada kostja hüvitise nõuet hageja vastu pooles ulatuses (3000 ÷ 2).

Ülejäänud kulude osas ei ole hageja esile toonud niisuguseid põhjendusi, mis annaksid alust

kahjuhüvitise vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist kulutustega (kahjuga), mida

kostja on kandnud seoses hageja käitumisega lepingusuhtes. Hageja ei ole põhistanud, et kostja

kantud õigusabikulud ja transpordikulud oleksid olnud tarbetud või need oleksid ülemäära suured ja

neid oleks olulisel määral saanud vältida.

22. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et kostja hüvitisenõue hageja vastu on põhjendatud

summas (4071,20 – 1500) 2571,20 eurot. Selles osas kuuluvad poolte vastastikused nõuded

tasaarvestamisele.

Tasaarvestamise tulemusena (7029,17 eurot - 2571,20 eurot) tuleb kostjal tasuda hagejale 4457,97

eurot.

Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja nõue saamata jäänud tulu osas praegusel juhul põhjendatud.

Pooled on kahes kohtumenetluses vaielnud lepingu täitmise ja tingimuste üle ning asja materjalidest

lähtudes ei ole alust pidada ainuüksi kostjat vastutavaks selle eest, et hagejal puudus võimalus

kasutada oma raha muul otstarbel.

Ringkonnakohus rahuldab hageja viivisenõude seaduses sätestatud määras põhinõudelt 4457,97 eurot

alates hagi esitamisest käesolevas tsiviilasjas, s.o alates 8. juulist 2016. a. Ringkonnakohtu otsuse

tegemise aja seisuga (9. oktoober 2017) on viivis muutunud sissenõutavaks summas 448,01 eurot.

Kokku mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4905,98 eurot.

23. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega ja maakohtu otsuse tühistamisega, mille

tulemusena rahuldatakse hagi osaliselt, muudab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3 alusel

menetluskulude jaotust.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes

osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta

menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades praeguse kohtuvaidluse asjaolusid ning mõlema poole

etteheidetavat käitumist lepingusuhtes, on põhjendatud jätta kummagi poole menetluskulud TsMS

§ 163 lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda. Sellest lähtudes ei määra ringkonnakohus

kindlaks menetluskulude rahalist suurust.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/