1-17-2291/25 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-17-2291

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

5. oktoober 2017. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-2291 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed Meelika Aava ja Ivi Pavel Gontšarov Kesküla Kriminaalasi N.K süüdistuses KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1) ja § 119 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 27. juuni 2017. a otsus menetluses lühi Apellatsiooni esitaja Kannatanu esindaja advokaat Artur Sanglepp RT’i Prokurör Anneli Lumiste Süüdistatav N.K , ik XXX, aadress , Eesti Vabariigi kodakondsus, XXX XXX XXX , emakeel vene keel, töökoht OÜ; varasemalt kohtulikult karistamata Kaitsja Alexander Sergeev (lepinguline kaitsja) Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. juuni 2017. a kohtuotsus N.K ’i süüditunnistamise KarS § 119 lg 1 ja KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi, temale karistuse mõistmise ja sundraha väljamõistmise osas.

2. Teha uus otsus, millega:

2.1 Süüdi tunnistada KarS § järgi ja mõista talle N.K

118 lg 1 p 1,2 karistuseks 4

(neli) aastat ja 6 (kuus) kuud vangistust.

2.2 KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm aastat vangistust. )

2(11)

2.3 KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jätta mõistetud vangistus (3 aastat) täitmisele pööramata tingimusel, et N.K ei pane temale määratud 5 (viie) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

2.4 N.K-lt välja mõista KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna sundraha KrMS §

179 lg 1 p 1 alusel 2,5 kuupalga alammäära (üks tuhat sada , summas 1175,00 seitsekümmend viis) eurot.

3. Muu

s osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Glikman Alvin Määrata AB OÜ poolt apellatsioonimenetluses ’ile kannatanu RT osutatud õigusabi tasu mõistlikuks suuruseks 1 (üks tuhat kaheksasada kuus) eurot ja 80 (kaheksakümmend) ja mõista see summa välja Eesti Vabariigilt ’i RT kasuks.

5. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. N.K on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, 21.07.2014.a., täites oma tööülesandeid OÜ turvatöötajana, kutsus korrale alkoholi E joobes seltskonda, kes soovis tema turvatavale objektile XXX Tallinnas asuvasse baari siseneda. Nimelt, N.K, seistes trepil, – peksis samas trepil seisvat

RT pea ja keha piirkonda nii tugevasti, et kannatanu kukkus löökide tugeva jõu ja löökide tõttu tasakaalust väljaviiduna kõrgelt pea ees kivisele tänavale ning sai sellest tervisekahjustusi – ajukolju, kaela ja keha kinnise tömbi trauma: ulatusliku kõvakelmepealse verevalumi oimu-kiiru-otsmiku piirkonnas paremal, kahepoolse traumaatilise ämblikuvõrkkelmealuse verevalumi, joonmurrud oimuluus paremal, vasaku silmakoopa luuümbrisealuse verevalumi, nahaaluse verevalumi ja kriimustuse kuklal, nahaaluse verevalumi näo ja kaela piirkonnas, VIII roide murru paremal ning pindmised nahamarrastused kehal. Aju-kolju tömp trauma tüsistus raske peaaju kahjustusega ja vajas operatiivset ravi. Aju-kolju trauma tüsistusena tekkis hootine kahelinägemine, kuulmise langus paremast kõrvast ja tugeva astme spastiline vasakpoolne kerghalvatus koo -kolju kinnise s lihasjõudluse langusega. Tüsistunud aju tömbi trauma paranemise kestus ületab 4 kuud ja sellest jäävad püsivad neuroloogilised ja liikumisfunktsiooni häired, mis põhjustavad kuni 100 protsendilist töövõimekaotust ning nimetatud trauma oli kannatanule eluohtlik tervisekahjustus. Oma tahtliku tegevusega kahjustas N.K kannatanu tervist ja selle sama tahtliku tegevuse käigus põhjustas ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse s o ohu kannatanu elule ja tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud ning sellega kaasnes osaline või puuduv töövõime.

Oma tahtliku tegevusega pani N.K toime valu ja tervisekahjustusi põhjustanud kehalise väärkohtlemise, kahjustades teise inimese tervist ja tekitades tervisekahjustuse, mis kestab vähemalt neli nädalat ja põhjustades valu ning sama tegevusega põhjustas ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse, millega põhjustati oht elule ja tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud ja millega kaasneb osaline või puuduv töövõime s o pani toime KarS § 121 (alates 01.01.2015.a.

3(11) kehtiva seaduse järgi on sama tegu KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritav) ja KarS § 119 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

2. Harju Maakohtu 27. juuni 2017.a. otsusega mõisteti N.K süüdi KarS 119 lg 1 ja KarS §

121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõista temale karistuseks 1 (üks) aasta vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning loeti kandmisele kuuluvaks karistuseks 8 (kaheksa) kuud vangistust. Kar

S § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jäeti mõistetud vangistus (8 kuud) täitmisele pööramata tingimusel, et N.K ei pane temale määratud 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel arvesta N.K-le määratud katseaja kulgemist alates kohtuotsuse ti kuulutamisest, s.o alates 27.06.2017. a. N.K-lt mõisteti välja KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna: KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu summas 181.00 eurot; KrMS § 175 lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 705.00 eurot. Määrati, et KrMS § 423 ja § 417 lg 2 kohaselt tuleb süüdistataval menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Mõisteti välja ka N.K-lt nnatanu RT kasuks lepingulise esindaja kulu 2592.00 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 2 ja § 178 lg 1 p 3 alusel mõist välja kasuks sõidukulu eti N.K-lt RT summas 120.63 eurot. Jäeti taotlus lepi läbi vaatamata RT ngulise esindaja kulu väljamõistmiseks järgnevate arvete alusel: nr 1400204 summas 151.20 eurot; nr 1400438 summas 924.00 eurot; nr 1400650 summas 1142.40 eurot; nr 1400972 summas 50.40 eurot; nr 1402097 summas 33.60 eurot; nr 1402221 summas

252.00 eurot; nr 1600329 summas 187.20 eurot; nr 1402537 alusel 0,8 tundi summas 115.20 eurot. Määrati, et lepingulise esindaja kulu väljamõistmine nimetatud arvete alusel otsustatakse eraldi menetluses koos tsiviilhagi läbivaatamisega. Jäeti 24.05.2017 esitatud kannatanu lepingulise esindaja tasu väljamõistmise taotlus läbi vaatamata.

ESITATUD APELLATSIOON

3. Kannatanu esindaja esitas apellatsioonis, milles palub tühistada Harju Maakohtu 27.06.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-17-2291 osaliselt materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning menetlusõiguse rikkumise tõttu ning teha tühistatud osas uus otsus, millega: süüdistatav N.K tunnistada süüdi teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 p de 1 ja 2 järgi; mõista - N.K-le karistusena vangistus vahemikus neli kuni kaksteist aastat, millest vähemalt osa määrata kandmisele reaalse vangistusena; rahuldada kannatanu lepingulise esindaja 24.05.2017 istungikulude väljamõistmise taotlus summas 259,20 eurot ning mõista ka vastavad kulud N.K-lt kannatanu kasuks välja; muus osas jätta Harju Maakohtu 27.06.2017 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-17-2291 muutmata.

3.1. Apellant on seisukohal, et maakohus on lahendi tegemisel ebaõigesti tuvastanud asjaolusid ning ebaõigesti hinnanud kriminaalasjas esitatud tõendeid, milline minetus viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ning lõppastmes süüdistatavale ebaõige (põhjendamatult leebe) karistuse määramiseni. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Süüdistataval on olnud piisav võimalus end KarS § 118 lg 1 p des 1 ja 2 sätestatud kvalifikatsiooni -

4(11) vastu kaitsta, sest kannatanu tõstatas nimetatud kvalifikatsioonist lähtumise võimaluse juba 06.04.2017 taotlustes ja seisukohtades.

3.2. Apellant osundab m

ateriaalõiguse normide (KarS § 119 lg 1, KarS § 121) ebaõigele kohaldamisele kohtu poolt. Kuriteo toimepanemise asjaolud kinnitavad süüdistatava kaudset tahtlust Kar -

S § 118 lg 1 p de 1 ja 2 subjektiivse koosseisu mõttes. Maakohus on vaidlustatavas kohtuotsuses jõudnud järeldusele, et käesolevas asjas on täidetud KarS § 118 lg s 1 sätestatud süüteokoosseisu objektiivsed tunnused. Kannatanu nõustub selle maakohtu - järeldusega. Samas leidis maakohus, et süüdistataval puudus tahtlus apellandile raske kehavigastuse tekitamiseks KarS § 118 lg 1 subjektiivse koosseisu mõttes. Nii subsumeeris kohus süüdistatava teo KarS § 119 lg 1 koosseisu alla. Apellandi hinnangul on maakohtu seisukohad süüdistatava tahtluses osas ekslikud. Süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida süüteo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 p 1 ja 2 järgi raske tervisekahjustuse tekitamisena, kuna süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega põhjustas apellandi elule ohtliku olukorra ning raske kehalise haiguse.

3.3. Käesoleval juhul on maakohus süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid ebaõigesti hinnanud. Kohus ei ole tahtluse tuvastamisel õigesti hinnanud tunnistajate ütlusi ja apellandile tekitatud vigastusi. Apellandile tekitatud kehavigastused viitavad korduvale ja suunatud peksmisele. Sealjuures on maakohus tähelepanuta jätnud konkreetsed asjaolud, mis viitavad sellele, et süüdistatav vähemalt pidi möönma apellandile raske tervisekahjustuse tekitamist kui tagajärge.

Maakohus jättis süüdistatava teo kvalifitseerimisel arvesse võtmata erapooletu tunnistaja Mart Kuusi ütlused, milles tunnistaja kirjeldas kuriteo toimepanemise asjaolusid. Muuhulgas nähtub MKi ütlustest, et l ülemisel astmel seisis veel üks tumedat turvavormi /…/ Suur-Karja 10 maja trepi pea kandev mees, kes lõi jõuliselt kolmandat noormest rusikaga vastu pead, kannatanu tegi õhus salto ja maandus peaga vastu munakiviteed ebanormaalsesse asendisse ja jäi liikumatult lamama. (tl 203)

3.4. EKEI 29.09.2014 ekspertiisiaktiga (tl 75- -dega 82) on tõendatud (täpsemalt eksperdiarvamuse p 1-4 (tl 81-82) Apellant leiab, ), et arvukad vigastused on saadud tömbilt löögi või löökide tagajärjel. et e s hinnates on selge, et kannatanu kspertiisiakti koos teiste asjas kogutud tõenditega kogumi peksmine jätkus peale tema trepilt kukkumist, mis kinnitab, et süüdistatava tahtlus oli suunatud just raske tervisekahjustuse tekitamisele, mitte üksnes kannatanu kehalisele väärkohtlemisele.

3.5. Erapooletu tunnistaja

MK kirjeldab süüdistatava teo toimepanemisele vahetult järgnevat tegevust: „Ütlesin turvameestele, mida ma neist arvan, mulle tundus, et nad olid oma teoga rahul./…/. Neid ei huvitanud, kas kannatanud jäävad ellu, nad ei tulnud noormehi abistama.“ (tl 203). : Süüdistatava ükskõikset suhtumist apellanti kirjeldab ka erapooletu tunnistaja MK „Teine noormees, kes jäi lamama, teda läksime meie ga abistama. Mõlemad turvamehed jäid seisma M- XXX

välistrepile ja nemad lamajat ei abistanud.“ Apellant e märgib, et rapooletute tunnistajate ütlustest nähtub, et mitte ükski turvatöötaja, sealhulgas ka süüdistatav, ei tulnud apellandile ründe järgselt appi. See tähendab, et süüdistatav mitte ainult ei möönnud oma teo tagajärje saabumist, vaid kiitis selle ka oma käitumisega heaks. Süüdistatava aktsepti olukorrale ilmestab hästi asjaolu, et süüdistatav ei üritanudki apellanti löögi tagajärjel abistada, vaid lasi apellandile abi osutada kõrvalistel möödakäijatel. Tähelepanuväärne on, et oma sellise suhtumisega jättis süüdistatav vähemalt mulje, nagu oleks ta oma teoga rahul. Loogilise järeldusena ning Riigikohtu seisukohtadele tuginedes, on võimalik asuda seisukohale, et isik, kes tegutses oma teo tagajärje osas ettevaatamatusest, oleks oma teost olnud vähemalt kohkunud ja üritanud apellanti aidata, et oma teo tagajärgi vähemalt osaliselt korvata. Süüdistatav seda käesoleval juhul aga ei teinud, vaid jättis vastupidiselt oma välise käitumisega mulje, et oli kuriteo toimepanemisega rahul.

5(11)

3.6. Maakohus on süüdistatava süüküsimuse lahendamisel jätnud arvesse võtmata erapooletu tunnistaja

MK ütlusi, mille kohaselt peksti lamavat apellanti tugevate jalahoopidega (tl 209). Tunnistaja ütlusi kinnitavad ka apellandil haiglas fikseeritud vigastused. Lisaks koljusisesele vigastusele ning selle tüsistustele tuvastati Ida-Tallinna Keskhaiglas apellandil ka paremal VIII roide murd (tl 63). Neli päeva peale rünnakut tehtud piltidelt (tl 70) on näha, et apellandi paremal käel on väga suured sinakas itavad peksmisele, mis polnud mitte ühekordsest -pruunid laigud, mis vi löögist ega kukkumisest tekkinud. Käesolevas asjas viitavad kehavigastused ja tunnistajate ütlused peksmisele ning vägivalla suurele intensiivsusele. Sarnaselt Riigikohtu seisukohale asjas 3-1-1-46-15 oli ka peksmise ajal maas RT pikali, arvatavasti teadvusetu või äärmisel juhul oli tema reageerimisvõime oluliselt hägustunud, arvestades, et kukkumise tagajärjel tuvastati apellandil aju kolju trauma. Arvestades käesoleva - kaasuse ja viidatud Riigikohtu lahendi asjaolude kattuvust suures ulatuses oleks maakohus pidanud Riigikohtu obiter dictum’i korras võetud seisukohta ka kohtuotsuse tegemisel arvestama ning kaaluma, kas apellandi intensiivne

peksmine võis olla hõlmatud süüdistatava kaudse tahtlusega KarS § 118 lg 1 p 1 ja 2 subjektiivse koosseisu mõttes.

3.7. Apellant taotl karistuse muutmist. eb süüdistatavale mõistetud Apellant leiab, et eelnevalt välja toodud asjaolusid kogumis arvestades, on võimalik tuvastada, et süüdistatava vägivallategu oli toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega raske tervisekahjustuse tekitamise osas ning süüdistatav tuleks süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 ja 2 alusel. Maakohus lähtus vaidlustatavas lahendis karistuse määramisel teo toime panemisel kehtinud KarS § . Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 118 lg 1 näeb raske tervisekahjustuse tekitamise -st 121 eest karistusena ette neljakuni kaheteist aastase vangistuse. Kehtiv karistusseadustiku redaktsioon sama kuriteo eest kergemat karistust ette ei näe. Apellatsioonkaebuse rahuldamisel taotleb apellant ringkonnakohtult ka süüdistatavale raskema karistuse mõistmist lähtuvalt KarS § 118 lg 1 p dest 1 ja 2. Teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § -

118 lg 1 pst neljakuni de 1 ja 2 järgi karistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise ee kaheteistaastase vangistusega. Arvestades süüdistatava käitumist ja tema poolt sooritatud kuriteo raskust, on põhjendatud süüdistatavale mõista vähemalt osaliselt reaalne vanglakaristus.

3.8. Apellant leiab, et lepingulise esindaja 23.05.2017 kohtuistungil esindamise eest tekkinud menetluskulud kuuluvad hüvitamisele. Maakohus jättis vaidlustatava kohtuotsuse resolutsiooni p s 12 läbi vaatamata apellandi lepingulise - esindaja 24.05.2017 taotluse istungikulude hüvitamiseks, tuginedes asjaolule, et menetluskulude hüvitamise taotlus oli esitatud hilinenult, s.o pärast seda, kui kohus oli siirdunud nõupidamistuppa. Sealjuures tugines maakohus Riigikohtu lahendile 3-1-1-90-16, mille p 11 kohaselt on menetluskulude hüvitamine võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Maakohus aga ei ole arvestanud, et käesoleval juhul oli kannatanul mõjuv põhjus, miks ta ei saanud 23.05.2017 kohtuistungiga seonduvat lepingulise esindaja kulu (sh kulu tõendavat arvet) sellel kohtuistungil enne ko

htu nõupidamistuppa suundumist esitada. Apellant selgitab, et kriminaalasja arutamine toimus kuni 23.05.2017 istungini üldmenetluses, kusjuures kohtuistung oli planeeritud ka järgmisele päevale, s.o 24.05.2017, mil kannatanu lepinguline esindaja oleks saanud esitada ka 23.05.2017 istungikulud. Asjaolu, et prokuröri nõusolekul jätkati kriminaalasja arutamist lühimenetluses, sai apellandi lepingulisele esindajale üllatuslikult teatavaks alles 23.05.2017 kohtuistungi käigus. Prokuröri üllatuslik nõustumine lühimenetlusega, mille tõttu süüküsimuse arutamiseks määratud istungid piirdusid üksnes 23.05.2017 istungiga, võtsid kannatanu lepinguliselt esindajalt võimaluse 23.05.2017 istungi kohta vormistada arve esitamiseks järgmise päeva istungil. Vaidlust ei saa olla selles, et apellandi

6(11) lepingulisel esindajal ei olnud võimalik asuda 23.05.2017 kohtuistungi toimumise käigus korraldama arve väljastamist apellandi kohtuistungil esindamise eest. Samas isegi kui apellant oleks enne 23.05.2017 istungit prokuröri kavatsusest lühimenetlusega nõustuda teadnud, ei saa pidada mõistlikuks tõlgendust, mille kohaselt viimase istungiga seonduvaid kulusid ei ole võimalik esitada täiendusena juba esitatud menetluskuludele. Apellant esitas põhiosa kuludest ära 22.05.2017 taotlusega ning märkis nimetatud taotluse p-s 4 ka, et kannatanul tekib ilmselt veel täiendavaid menetluskulusid seoses määratud kohtuistungitega. Seega oli apellant kohtule põhimõtteliselt ka istungikulude hüvitamise taotluse juba 22.05.2017 esitanud ning 24.05.2017 istungikulude taotlus on käsitatav üksnes juba varem esitatud taotluse summalise täpsustamisena. Apellandi lepingulise esindaja senises kogemuses on maakohus arvestanud asjaoluga, et viimase istungi kulude osas on võimalik arve vormistada ja kulud istungi kestuse täpsusega kohtule esitada alles kõnealuse istungi järgselt, mistõttu on apellandi 24.05.2017 menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmine apellandi jaoks üllatuslik ning menetluse käiku (üllatuslikku lühimenetlusse üleminekut) arvestades ka ebaõiglane. Seetõttu palub apellant muuta maakohtu otsust ka resolutsiooni punkti 12 osas ning rahuldada kannatanu lepingulise esindaja 24.05.2017 taotlus 23.05.2017 kohtuistungiga seonduvate lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks.

SÜÜDISTATAVA KAITSJA VASTUS APELLATSIOONILE

4. Süüdistatav ei nõustu kannatanu apellatsiooniga ning leiab, et Harju Maakohtu 27.06.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Toimikus olevate st tõenditest tuleneb, et 2014. aasta 20. juuli õhtul ning 21. juuli varahommikul üritasid apellant koos oma sõpradega ’iga (kõik kolm olid tugevas joobes) siseneda klubi AJ VP ja

XXX. Baaris

XXX turvameestena töötanud AI ja N.K , lähtudes turvaseadusest ja baari XXX sisekorraeeskirjast, selgitasid kannatanule ja tema sõpradele, et nad ei saa sisse, kuna nad on joobes ja seljas on rannariided. Vastuseks turvatöötajate poolt tehtud selgitustele sõimas apellant süüdistatava ja tungis tema kallale ning lõi teda korduvalt, millega tekitas süüdistatavale tervisekahjustusi (tl 236). Õigusvastase ründe vastu tõukas süüdistatav apellandi ja ta kukkus ning ise lõi peaga vastu munakiviteele. Kriminaalasja toimiku materjalidest tuleneb (tl 77), et apellandil oli tuvastatud keskmine joove (peaaegu raske joove), mis annab alust arvata, et apellandil oli häirunud kõne, esitatud koordinatsioonihäired ja käitumishäired. Mõlemad teostatud kriminaalasjas eskpertiisid (tl 75 – -82 ja tl 96 101) tuvastasid, et kannatanu ajukolju trauma tekitati löögist/löökidest kõva tömbi esemega ja sellele järgnenud kukkumisest vastu samasuguse iseloomuga pinda. Järelikult, ei olnud süüdistataval nii otse, kui ka kaudset tahtlust raske tervisekahjustuse tekitamises ja Harju Maakohus õigesti ja põhjendatult ei kvalifitseerinud süüdistatava tegu KarS § 118 lg 1 ja lg 2 järgi. Süüdistatav tegutses hädakaitses, mis vastab KarS § 28 lg le 1 ja tõrjus apellandi poolt - õigusvastase ründe. Tunnistajate, ja

htuda kriitiliselt. Nende isikute MK KK ütlused on vastuolulised ja nendele tuleb su ütlustest tuleneb, et need tunnistajad olid koos toimunud kohal, kuid nad oled näinud ja hinnanud toimunud erinevalt. Tunnistaja,

MK ütluste järgi (tl 202 – maja trepi peal ülemisel astmel veel üks 203) seisis

XXX tumedat turvavormi kandev mees, kes lõi jõuliselt kolmandat noormest rusikaga vastu pead, kannatanu tegi õhus salto ja maandus peaga vastu munakiviteed ebanormaalsesse asendisse ja jäi liikumatult lamama.

7(11) Tunnistaja, (tl 209 210 XXX KK – ) ütluste järgi viskas jõuliselt baari trepilt üks tumedates riietes turvavormi kandev mees ühe teise noormehe pikali sõiduteele selili ja seejärel sama turvamees lõi jalaga tugevasti pikali visatud noormeest korduvalt (vähemalt kahel korral). Nende ütluste järgi oli tegemist apellandi ja süüdistatava vahel olnud konflikti kirjeldusega ja nende ütlused on vastuolulised ja järelikult, need ei saa pidada usaldusväärseks. Lisaks eeltoodule on alust arvata, et toimunud kohal olid kaks mainitud tunnistajad joobes (mõlemad tunnistajad väitsid, et nad väljusid baarist ja järelikult, nad tarvitasid alkoholi). Kaitsja leiab

, et alkoholi tarvitamine võiks mõjutada situatsiooni mõistmist mõlema tunnistaja poolt. Kaitsja palub tanu esindaja esitatud apellatsiooni rahuldamata ja 27.06.2017 Harju jätta kanna RT Maakohtu otsus muutmata.

PROKURÖRI VASTUS ESITATUD APELLATSIOONILE

5. Ringkonnakohtule esitatud vastuses prokuratuur leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu 27.06.2017.a. otsus, mille alusel N.K mõisteti süüdi lühimenetluses KarS § 119 lg 1 ja KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. karS § 121 lg 2 p 1) järgi, on seaduslik ja põhjendatud ning märgi apellatsioonis esitatu kohta alljärgnevat b . Kannatanu esindaja apellatsiooni kohaselt vaidlustab ta kohtuotsuse kvalifikatsiooni osas, leides, et N.K tegu tulnuks kvalifitseerida tahtliku teona (vähemalt kaudse tahtlusega) KarS § 118 lg 1 p 1, 2 järgi. Prokuratuur leiab t eristab , et apellatsioon ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Ettevaatamatus kaudsest tahtlusest suhtumine teo võimlikku tagajärge. Mõlemal juhul isik võib saabuvat tagajärge võimalikuks pidada kuid kaudse tahtluse puhul ta möönab seda (peab võimalikuks ja lepib sellega) kuid ettevaatamatuse korral loodab seda vältida kohusetundetuse või tähelepanematuse tõttu. Selline lootus peab tuginema mingisugusel mõistlikul alusel, et tema poolt loodud oht tagajärjes ei realiseeru. Antud juhtumi puhul on raske väita, et trepil aset leidnud situatsioonis, kus turvatöötajate korraldustele ei allutud, vaatamata nõudmisele lahkuda kannatanu koos oma seltskonnaga püüdis siiski baari sisse saada, oli turvatöötajal võimalust sellises situatsioonis hinnata kukkumise võimalust, seejuures raskete tervisekahjustuste saamise võimalust ja vaatamata sellisest võimalusest teadmisega, sellega leppides andes just sellise löögi, mis kannatanule need tagajärjed põhjustaks. Kannatanuga samas seltskonnas viibinud tunnistaja

AJ kinnitab seda, sest ta nägi, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli „vastastikune hoopide vahetus“. Seega oli süüdistatav osaliselt algul kaitsetegevuses ja kuna ta seejuures ei kukkunud ka ise, ei pidanud ta eeldama, et teine osapool kukub. Kohus on seda olukorda oma otsuses ka käsitlenud ja leidnud õigesti, et süüdistatav ei saanud tagajärge ette näha. On arusaadav, et ettevaatamatuse puhul nõutav lootus tagajärge vältida ja seejuures seda tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu ongi just käesoleva juhtumi puhul olemas. Antud situatsioon ei olnud joobnud sissetungijate endi tegevuse tõttu, mis kasvas üles turvatöötajate esialgu halvustamisest ja riietest rebimisest lausa füüsiliseks rünnakuks, süüdistatava jaoks piisavalt kontrollitav, kus teha järeldusi saabuva tagajärje kohta. Prokuratuur palub muutmata ja apellatsioon rahuldamata. jätta maakohtu otsus

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kannatanu esindaja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid süüdistatava tegevusele antud juriidilise hinnangu osas väärivad tähelepanu, kuna maakohus kriminaalasja lahendamisel kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme.

7. Kohtukolleegium esmalt peab vajalikuks märkida, et erinevalt enne 01.09.2011 kehtinud KrMS §268 lg l kehtiv KrMS § 268 lg 6 kohtu pädevust muuta kuriteo kvalifikatsiooni -st 8 ei piira hetke

8(11) üksnes nende juhtumitega, mil kvalifikatsioonis tehtav muudatus kergendab süüdistatava olukorda. Seega võib kohus KrMS § 268 lg 6 sätestatud menetlust järgides süüdistatava süüdi tunnistada ka raksemas kuriteos kui see, mis on märgitud temale esitatud süüdistuses. KrMS § 268 lg 6 kohaselt kohus võib kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. 23.05.2017 kohtuistungi protokollist nähtub, et peale maakohtu poolt asja määramist lahendamiseks lühimenetluses küsis kohtunik KrMS § 237 lg 3 kohaselt kannatanu esindaja arvamust süüdistuse põhjendatuse kohta (Kd. II lk 53) Kannatanu esindaja avaldas, et kannatanu ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga ning leidis, et süüdistatava tegevust tuleb kvalifitseerida KarS § 118 p 1,2 järgi. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kannatanu käsitlus süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo kvalifikatsioonist ei olnud süüdistatavale üllatav ning tal oli piisav võimalus sellisele käsitlusele vastu vaielda. Samas käesolevas kriminaalasjas esitatud apellatsiooni kirjalikus menetluses lahendamisel oli pooltele tagatud võimalus apellatsioonis toodud õiguslikele argumentidele vastata. KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt võib ringkonnakohus kannatanu apellatsiooni alusel tunnistada süüdistatava süüdi raskemas kuriteos ja mõista raskema karistuse või jätta karistuse muutmata. Seega viidatud regulatsiooni kohaselt võib ringkonnakohus raskendada süüdistatava olukorda kannatanu apellatsiooni alusel.

8. Kontrollinud kannatanu apellatsioonis esitatud väiteid, kohtukolleegium ei nõustu maakohtu järeldusega, et t ei näinud kuidas kannatanut lõi. Maakohus tõi välja õigesti, unnistaja

MK N.K

et alustas MK oma ütlustes sündmuse kirjeldust sellega, kuidas ta nägi selili asendis lamamas noormeest ning see noormees lamas veidi ja siis tõusis ise püsti. Kohtukolleegiu m märgib, et MK jätkas sündmuste kirjeldust, millele maakohus pole hinnangut andnud. Tunnistaja MK seletas, et järgmiseks nägi, et baari trepilt üks tumedates riietes turvavormi kandev mees viskas jõuliselt XXX ühe teise noormehe pikali sõiduteele ja seejärel lõi jalaga tugevasti pikali visatud noormeest korduvalt

(vähemalt kahel korral). See turvamees lõi lamajat üksinda, teine turvamees seisis XXX ees ja lihtsalt vaatas peksmist pealt. Tema ei näinud, et noormehed oleksid turvamehi peksnud. (…) Teine noormees, kes lamama jäi, teda läksid nad koos ’ega abistama, kutsusid talle kiirabi. See MK noormees enam püsti ei tõusnud (Kd I lk 210). Tunnistaja

MK’e ütlustest nähtub, et XXX maja trepi peal ülemisel astmel seisis veel üks tumedat turvavormi kandev mees, kes lõi jõuliselt kolmandat noormeest rusikaga vastu pead, kannatanu tegi õhus salto ja maandus peaga vastu munakiviteed ebanormaalsesse asendisse ja jäi liikumatult lamama. Ta jooksis maaslamaja juurde teda abistama, kutsus talle kiirabi, tal tuli suust verd, ta oli teadvuseta. Need turvamehed konkreetselt peksid kolme noormeest, tema ei näinud et noormehed oleks turvamehi rünnanud. (Kd I lk 203) Viidatud ütlustest tuleneb üheselt, et tunnistaja räägivad ühest ja samast MK MK ja tunnistaja

inimesest, kes turvamehe vägivalla kasutamise järgselt tänavale lamama jäi ning kelleks liikumatult on kannatanu . RT

9. Kuigi tunnistajate ja selles osas,

MK MK’e ütlused lähevad mõnevõrra lahku millist vägivalda täpselt (kas lõi näkku või jõuliselt viskas)

suhtes turvamees, kelleks osutus N.K ja mille RT üle ei ole vaidlust, kasutas, ringkonnakohtu veendumusel tähelepanuväärne see, et mõlemad on tunnistajad väidavad turvamehed peksid kolme noormeest. Nad pole näinud, et kindlalt, et noormehed oleks turvamehi rünnanud või peksnud. Tunnistajad ja

N.K MK MK kirjeldavad kuidas konflikt arenes ja lõppes päädides sellega, et lõi kannatanu näkku, mille tagajärjel viimane vastu asfalti kukkus ja teadvusetuks jäi. Oma RT ütluses tunnistajad löömisele ja kukkumisele eelnenud kannatanu MK MK ja kirjeldavad

RT

9(11) seltskonna peksmist just turvameeste poolt. Tunnistajad väidavad, et noormehed turvameestele vastupanu ei osutanud. Tähelepanuväärne on see, et prokuröri vastuses viidatud tunnistaja kirjeldab konflikti algust ning AJ seda, et tema ei näinud konflikti lõppu kuna ta tõusis asfaldilt pärast seda, kui oli veendunud, , alles et teda enam ei peksta. Selleks hetkeks oli juba pikali maas ja teadvuseta (Kd I lk 2-3). RT Tunnistajad ja kirjeldavad

MK MK aga peksmise lõppu. Kohtukolleegiumi veendumusel pole vähetähtis see, et seltskond, kus kannatanu viibis, oli terve õhtu jooksul ei olnud võimelised tarvitanud alkoholi ning oldi purjus, seega selles viibinud isikud osutama

tõsist vastupanu väljaõppe saanud turvameestele. Ülaltoodust tuleneb üheselt, et kuigi konflikt võis alguse saada kannatanu seltskonna provotseerivast käitumisest ning isegi vastastikust tõukamisest turvameeste ja baari siseneda soovijate vahel, siis s

ee aga kasvas selgelt üle kannatanu seltskonna peksmiseks turvameeste poolt. Seetõttu on välistatud süüdistatava tegutsemine hädakaitses ning ei saa rääkida süülise tegevuse puudumisest KarS § 1191

lg 2 tähenduses.

10. Kannatanu peksmise versioo samuti eksperdiarvamused ni süüdistatava poolt kinnitavad ekspertiisides nr. 14E- - -l tuvastatud PõI0169 ja 15E PõT0002, mille kohaselt 21.07.2014 RT ajukolju, kaela ja keha kinnine tömp trauma: ulatuslik kõvakelmepealse verevalum oimu-kiiruotsmiku piirkonnas paremal, kahepoolne tr e verevalum, aumaatilise ämblikuvõrkkelmealun joonmurrud oimuluus paremal, vas verevalum, nahaalun aku silmakoopa luuümbrisealune e verevalum ja kriimustus kuklal, nahaalune verevalum näo ja kaela piirkonnas, VIII roide murd paremal ning pindmised nahamarrastused kehal. Aju-kolju tömp trauma tüsistus raske peaaju kahjustusega ja vajas operatiivset ravi. Aju-kolju trauma tüsistusena tekkis hootine kahelinägemine, kuulmise langus paremast kõrvast ja tugeva astme spastiline vasakpoolne kerghalvatus koos lihasjõudluse langusega. Mõlemas ekspertiisiaktis asutakse arvamusele, et võttes arvesse asjaolu, et pindmised pea ja kaela piirkonna vigastused paiknevad erinevates piirkodades, on tõenäoline, et need on saadud tömbilt löögi või löökide tagajärjel ja sellele järgnenud kukkumisel vastu samasuguse iseloomuga pinda. Väärib tähelepanu, et ekspertiisiks pole esitatud küsimust teiste – mitteeluohtlikke vigastuste tekkemehhanismi kohta nagu nt VIII roide murd paremal ning pindmised nahamarrastused kehal, mis viitavadki peksmisele.

11. Kohtukolleegium nõustub maakohtu löök, mille tagajärjel seisukohaga, et RT kukkus, pandi toime tahtlikult, kuid N.K-l puudus tahtlus raske kehavigastuse tekitamiseks. Tagajärje suhtes tegutses ta ettevaatamatusest. Ringkonnakohus leiab, et vale on sellest tehtud maakohtu materiaalõiguslik järeldus, et nii otsuse tegemise kui ka teo toimepanemise ajal vastab N.K tegu KarS 119 lg 1 tunnustele. Seonduvalt maakohtu järeldusega, et süüdistataval puudus tahtlus kannatanule raske tervisekahjustuse tekitamiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu 02.06.2015 lahendile kriminaalasjas nr. 3-1-1-46-15, milles Riigikohus obiter-dictum korras (p 10.1, 10.2) märkis järgmist.

01. jaanuaril 2015 jõustus karistusseadustiku muudatus, millega lisati KarS § 118 esimesse lõikese seitsmes punkt. Selles nähakse ette karistus isikule, kes tekitab teisele tervisekahjustuse, mis põhjustab surma. Kuivõrd surma tahtlik põhjustamine kujutab endast tapmist või mõrva (KarS §-d

113 ja 114), ei saa KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldada juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb tahtlikult ka surma osas - sellisel juhul n - -s 114. Seega tuleb eeldub KarS § 118 lg 1 p 7 § s 113 või § KarS § 118 lg 1 p 7 kohaldamine kõne alla vaid juhul, kui tervisekahjustuse tekitaja tegutseb surma põhjustamisel ettevaatamatusega. Selline tõlgendus baseerub KarS § l 19, mis näeb ette, et isik - vastutab seaduses sätestatud enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. KarS § 19 käsitleb vaid enamohtlike tagajärgede subjektiivset koosseisu -

10(11) põhikoosseisu osas kehtib aga KarS § 15 lg s 1 sätestatud põhimõte, et üld - juhul on kuriteona karistatav üksnes tahtlik tegu. See tähendab, et KarS § 118 lg 1 p 7 järgi saab karistada üksnes sellist ettevaatamatusest teise inimese surma kui enamohtliku tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (KarS § 121) vastav tagajärg. KarS § 118 esimesse lõikesse seitsmenda punkti lisamisel on tähendus ka lõike ülejäänud punktide (s.o p-de 1-6) jaoks. Nii on pärast 1. jaanuari 2015 toime pandud tervisekahjustuse tekitamise eest võimalik KarS § 118 lg 1 p

6 järgi süüdi tunnistada ka isik, kes tekitas kannatanule -de 1- tervisekahjustuse küll tahtlikult, kuid suhtus tervisekahjustusega põhjustatud raskesse tagajärge kas kergemeelselt (KarS § 18 lg 2) või hooletult (KarS § 18 lg 3). Kuivõrd KarS § 118 lg 1 p-des 1-6 kirjeldatud tagajärgede tahtlikku põhjustamist (erinevalt surma põhjustamisest) ei ole seadusandja eraldi kriminaliseerinud, tuleb KarS § 118 lg 1 p

6 järgi süüdi tunnistada ka selline isik, kes -de 1- põhjustab tagajärje tahtlikult. Kohtukolleegium osundab samuti, et kkas kehtima alles 1. jaanuarist kuigi KarS § 118 lg 1 p 7 ha 2015, N.K pani toime kuriteo aga 21.07.2014.a, (vastutus enamohtliku siis KarS § 19 toime tagajärje eest) laieneb KarS § 118 lg amohtlikele tagajärgedele ka -s 1 nimetatud en enne 01.01.2015, s.t, et -s 3 nimetatud olukorraga. tegemist ei ole KarS § 5 lg Eelöeldu tähendab seda, et käesoleval juhul süüdistatava tegevuse kvalifitseerimiseks KarS § 118 lg

1 p 1,2 järgi piisab tõdemusest, et N.K l kannatanut õi (või viskas jõuliselt vastu asfalti) tahtlikult, kuid ettevaatamatusest tekitas kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse , ning tervisehäire mis kestab vähemalt 4 kuud ning kui sellega kaasneb töövõimekaotus. üüdistatav S ega tema kaitsja ühtegi eelnimetatud faktilistest asjaoludest ei vaidlustanudki. Lähtudes eeltoodust tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse osaliselt ning teeb uue otsuse N.K süüditunnistamises KarS § 118 lg 1 p 1,2 järgi ning mõistab temale uue karistuse.

12. Apellant taotles süüdistatavale karistuse mõistmist KarS § 118 lg 1 p 1,2 sanktsiooni piires vangistuse osa kohese reaalse ärakandmisega. Arvestades asjaoluga, et süüdistataval ei olnud tahtlust KarS § 118 lg 1 p 1,2 nimetatud raske tagajärje põhjustamis , tuleb lugeda tema süüd selle kuriteo toimepanemisel keskmisest eks väiksemaks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et tema karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid ei esine. Ringkonnakohus märgib, et aja möödudes väheneb üld

- ja eripreventiivse meetmena reaalse vangistuse aktuaalsus. Käesoleval juhul on kuriteo toimepanemisest möödunud 3 aastat, süüdistatav on varem kohtulikult karistamata, seega kohtukolleegium ei nõustu apellandi taotlusega mõista süüdistatavale vähemalt osaliselt reaalne vanglakaristus. Ringkonnakohus leiab, et arvestades eeltoodud asjaolusid tuleb süüdistatavale mõista sanktsiooniga ettenähtud miinimumilähedane karistus, milleks on 4 aastat ja 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning lugeda tuleb kandmisele kuuluvaks karistuseks 3 (kolm aastat vangistust. ) Kuna süüdistatav on vahepeal elanud õiguskuulekat elu (karistusregistris andmed tema kohta puuduvad), siis peab kohus võimalikuks jätta vangistus KarS § 73 sätteid kohaldades täitmisele pööramata. KarS § 73 lg 1 ja lg 3 alusel jätab ringkonnakohus mõistetud vangistuse (3 aastat) täitmisele pööramata tingimusel, et N.K ei pane temale määratud 5 (viie) aasta pikkuse katseaja vältel toime uut tahtlikku kuritegu.

13. KarS § 118 lg 1 p 1,2 ettenähtud kuritegu on esimese astme kuritegu, seega kuulub tühistamisele ka maakohtu otsuse osa, millega on süüdistatavalt väljamõistetud 2. astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. otsusega kaasnev sundraha suurusega

Ringkonnakohus mõistab süüdistatavalt välja sundraha KrMS § 179 lg 1 p 1 alusel 2,5 kuupalga alammääras, milleks on 1175 eurot.

11(11)

14. Esitatud apellatsioonis kannatanu esindaja palub muuta maakohtu otsust ka selle resolutsiooni punkti 12 osas ning rahuldada kannatanu lepingulise esindaja 24.05.2017 taotlus 23.05.2017 kohtuistungiga seonduvate lepingulise esindaja kulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus apellandi taotlusega ei nõustu ning märgib, et maakohus on asjakohaselt viidanud 23.05.2017 Riigikohtu selgitusele kohtuasjas nr 3-1-1-90-16, mille kohaselt menetluskulude hüvitamine on võimalik üksnes tähtajaks esitatud nõuetekohase taotluse alusel. Menetluskulude hüvitamise taotlus tuleb esmalt esitada kohtule, kelle menetluses kulud on tekkinud ja seda enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Selle nõude järgimata jätmisel jääb menetluskulude hüvitamise taotlus läbi vaatamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et 23.05.2017 toimunud istungil oli kannatanu esindajal piisavalt aega ja võimalusi esitada kohtule taotlus selleks hetkeks tekkinud menetluskulude hüvitamiseks.

Sellise taotluse ning kulude nimekirja kirjalikult esitamiseks oli kannatanu esindajal võimalus taotleda vaheaja tegemist mistuppa pole , mida kannatanu esindaja kuni kohtu lahkumiseni nõupida teinud. Ringkonnakohus nõustub seega maakohtu seisukohaga, et kuivõrd 24.05.2017 taotlus on esitatud pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa, on tegemist hilinenult esitatud taotlusega, mi tuleb jätta da läbi vaatamata.

15. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt menetluskulud on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistiku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Kannatanu esindaja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude kannatanule hüvitamiseks summas 1 528 eurot 80 senti. Kannatanu poolt esitatud menetluskulude põhjendustest nähtub, et advokaadil kulus apellatsioonimenetluses kokku 1 töötundi 0,6 . Ringkonnakohus leiab, et esitatud menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud ning mõistliku suurusega. KrMS § 185 lg 1 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lg 1 p 2 4 või - lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. teeb otsuse KrMS § 337 lg Ringkonnakohus

1 p 4 alusel, seega kannab menetluskulud riik ning kannatanu kasuks tuleb Eesti Vabariigilt RT välja mõista 1528 eurot 80 senti.

16. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4; § 338 p ; § 340 ringkonnakohus tühistab süüditunnistamises KarS § Harju maakohtu 27. juuni 2017. a kohtuotsuse N.K KarS 119 lg 1 ja KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi, temale karistuse mõistmises ja sundraha väljamõistmise . Tühistatud osas ringkonnakohus teeb uue otsuse. osas Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldab osaliselt kannatanu esindaja apellatsiooni.

allkirjastatud digitaalselt