3-16-2452/453-16-2452/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

2017-10-05

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2017, Tartu Haldusasja number 3-16-2452 Haldusasi Gintas Burkauskase kaebus Tartu Vangla 27. septembri 2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Gintas B...

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene ja Tanel Saar Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2017, Tartu Haldusasja number 3-16-2452 Haldusasi Gintas Burkauskase kaebus Tartu Vangla 27. septembri 2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Gintas Burkauskase apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja/apellant – Gintas Burkauskas Vastustaja – Tartu Vangla RESOLUTSIOON 1. Võtta asja materjalide juurde M.S. 23. septembri 2016. a ettekanne nr 5768, G. Burkauskase 23. septembri 2016. a seletus ja selle tõlge, V.A. 23. septembri 2016. a seletus ja selle tõlge, A.K. 27. septembri 2016. a seletus ja selle tõlge, T. V 27. septembri 2016. a õiend ja G. Burkauskase 27. septembri 2016. a vastuväite ja selle tõlge. 2. Tagastada Tartu Vanglale Vangise päevikukande väljatrükk. 3. Jätta rahuldamata Gintas Burkauskase taotlus A.G. ja A.K. tunnistajana ülekuulamiseks. 4. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsus muutmata. 5. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 6. november 2017. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Vangla 27. septembri 2016. a käskkirjaga nr 6-1/1025 kohaldati Gintas Burkauskase suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendati kaebaja ohtlikkusega kaaskinnipeetavatele ja vangla üldisele julgeolekule. Järelduse kaebaja ohtlikkusest tingis konflikti käigus kaaskinnipeetava peaga löömine, millega ta tekitas hematoomi silma piirkonda ja põhjustas verejooksu ninast.

Tartu Vangla 9. novembri 2016. a vaideotsusega nr 1-11/665-4 jäeti rahuldamata G.G. vaie käskkirja kehtetuks tunnistamiseks. 3. 25. novembril 2016 esitas G. Burkauskas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 27. septembri 2016 käskkirja nr 6-1/1025 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid tegevuse eest, mida ta ei ole toime pannud. 23. septembril 2016 ei löönud ta kinnipeetav V.A. t. Viimane kutsuti kambrisse nr 316 selleks, et öelda talle, et ta vabastaks külmkapi oma toiduainetest. Sel ajal lamas kaebaja voodi II korrusel. Vestluse käigus tõusis G. Burkauskas järsult voodist püsti, pea käis ringi ja ta kukkus põrandale. Oletatavalt lõi ta tahtmatult oma peaga vastu V.A. pead. Kaebajal puudus V.A. löömise tahe. Seda, et kaebaja ei peksnud V.A. t võivad kinnitada tol hetkel kambris viibinud kinnipeetavad G ja K. 4. Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED 5. 21. aprilli 2017. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata. 6. Esmalt ei nõustunud halduskohus vastustajaga, et tühistamisnõue ei ole lubatav käskkirja kehtivuse lõppemise ning selle tõttu, et käskkirjal puudub mõju kaebaja õigusele. Vaatamata käskkiri kehtivuse lõppemisele, võib vastustaja edasistes otsustes ja toimingutes tugineda vaidlusalase haldusakti varasemale kehtivusele. Julgeolekuabinõude kohaldamine iseloomustab isiku käitumist vanglas ning andmed julgeolekuabinõude kohaldamise kohta säilitatakse kaebaja isiklikus toimikus. 7. Asjas on vaidluse all, kas 23. septembril 2016 kella 18.30 paiku lõi kaebaja tahtlikult peaga V.A. t eesmärgiga tekitada talle kehalisi vigastusi või füüsilist valu või see juhtus tahtmatult voodist (teiselt korruselt) kukkumise tagajärjel. Vaatamata varasemale hoiatusele hõivas V.A. üldkasutatavas külmkapis terve riiuli, tekitades kaebajale ja teistele kinnipeetavatele pahameelt. Erimeelsuste lahendamiseks kutsuti V.A. kambrisse nr 316, kus toimus kaebaja ja V.A. vahel füüsiline kontakt. V.A. on distsiplinaarmenetluses seletanud, et kambris nr 316 vestluse käigus lõi kaebaja peaga V.A. t näo piirkonda. Löögi tagajärjel tekkis V.A. l ninaverejooks ja vasaku silma ümber hematoom. Vere pritsmed olid tuvastatavad V.A. jakil ka 26. septembril 2016. Usutav ei ole, et kaebaja kukkus V.A. peale voodi ülemiselt kohalt. Puuduvad tõendid selle kohta, et varem või hiljem oleks kaebajal esinenud teadvuse kaotust või pea ringi käimisega seotud terviseprobleeme. 23. septembri 2016 seisuga paiknes kaebaja kambris nr 316 voodi alumisel kohal, kuna väidetavalt voodi ülemisele kohale tõusmisega tekkisid kaebajal raskused vasaku käe närvide kahjustuse tõttu. Kaebajal ei ole vigastusi fikseeritud. See viitab, et V.A. ga füüsilise kontakti ajal oli kaebaja teadvusel ja tema löök oli planeeritud. 8. Tuvastatud faktiline asjaolu (kaebaja löök teise kinnipeetava näopiirkonda) annab alust arvata, et kaebaja õigusvastane käitumine võib korduda ka tulevikus. Seetõttu on VangS § 69 lg-s 1 sätestatud õigusnormi faktiline koosseisu täidetud ja kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õiguspärane. 9. Kinnipeetavad G ja K, kes vaidlusalusel ajal viibisid kambris, ei saa anda usaldusväärseid ütlusi. Need tunnistajad on konflikti osapooled, kuna V.A. hõivas väidetavalt ka nende kohad külmkapis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 10. G. Burkauskas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.

11.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud menetlusnormi, jättes asjas olulised tõendid kogumata ning vastustaja esitatud dokumendid ja tõendid kaebajale edastamata. Seega ei olnud kaebajal võimalust esitada vastuväiteid vastustaja väidetele. Teisalt ei saanud kohus hinnata asjas kogutud tõendeid, kuna ta neid ei kogunud. Alusetu on kohtu järeldus, et kaebaja tahtlikult lõi V.A. t. Sellekohased tõendeid asjas ei ole ning kaebaja ise ei ole kunagi seda väitnud. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et V.A. tegevus teda vihastas. Kaebaja ei eita, et kui ta hüppas narilt alla, siis ta võib-olla kogemata lõi peaga V.A. t, kuid kindlasti ei toimunud see sihilikult. Samuti ei ole kaebaja väitnud teadvuse kaotust, vaid üksnes, et tal hakkas pea ringi käima ja ta kaotas tasakaalu. Nari teisel korrusel viibimine, olgugi, et mitte omal kohal, ei ole keelatud. Vastustaja ei ole esile toonud, et vaidlusalusel perioodil lahkus kaebaja kambrist kahel korral. Kui sellel ajal V.A. sai vigastusi, siis oli tal võimalik sellest kohe ette kanda. Arusaamatu on kohtu järeldus, et tahtliku löögi korral ei pidanudki kaebaja ise vigastusi saama. Kohus ei ole arvestanud sellega, et kaebaja on 53-aastane ja halva tervisega, samas V.A. on 27-28-aastane ja tugev. Kui kaebaja oleks teda löönud, oleks V.A. kaebajal näo katki löönud. V.A. esitleb sihiliku peksmisena juhuslikku kokkupõrget kaebaja peaga, makstes sellega kätte tema häbistamise eest külmkapist toitainete varguse eest. 12. Tunnistajad K ja G ei olnud konflikti osapooled, sest konflikti ei olnudki. Vastavalt pidanuks nad üle kuulama ja nende ütlustega arvestama. 13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Tartu Vangla apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. 14. Vastustaja on seisukohal, et halduskohus ei ole otsuse tegemisel menetlusnorme rikkunud. Otsuses tugineb kohus asjas kogutud kirjalikele tõenditele, hinnates nende pinnal nii kaebaja kui vastustaja väiteid ja seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 15. Ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu otsusega on G. Burkauskase kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. 16. Asjas on vaidluse all G. Burkauskase suhtes 29. septembril 2016 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasus. Seejuures ei ole kaebaja kahtluse alla seadnud halduskohtu seisukohti vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel ega järeldust, et kaaskinnipeetava tahtlik löömine on asjaolu, mis annab alust pidada isikut ohtlikuks kaaskinnipeetavatele ja vangla julgeolekule üldiselt ja vastavalt ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selles osas ega korda neid siinkohal (HKMS § 201 lg 4) 17. Haldusasja toimikust nähtuvalt oli asja juures tõenditena lisaks kaevatavale käskkirjale 9. novembri 2016. a vaideotsus nr 1-11/665-4 (tl 33-34), Tartu Vangla 1. novembri 2016. a käskkiri nr 6-1/1154 (tl 35) ja 29. septembri 2016. a vaie ühes tõlkega (tl 36-44). Muid tõendeid ei ole menetlusosalised esitanud ning halduskohus ei ole nõudnud muude tõendite esitamist menetlusosalistelt või kolmandatelt isikutel. Seega ei olnud halduskohtus otsuse tegemisel asja materjalide hulgas kaevatava käskkirja andmise aluseks olnud tõendeid ega teisi tõendeid, milles vaidlusaluste sündmuste asjaolusid oleks kajastatud vastustaja vahenduseta. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus sellega rikkunud HKMS § 2 lg-st 4 tulenevat asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise ja tõendite kogumise kohustust. Samuti on halduskohus jätnud täitmata HKMS § 165 lg-s 1 p-s 1 sätestatud kohustuse märkida otsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Lisaks on otsuses viidatud tõendile, mida kohus ei ole kogunud ega uurinud (distsiplinaarmenetluses antud V.A. ütlused).

Siiski ei too kirjeldatud rikkumine kaasa halduskohtu otsuse tühistamist, kuna menetlusvea saab kõrvaldada apellatsioonkaebuse lahendamisel. 18. Seetõttu võtab ringkonnakohus asja juurde vastuse apellatsioonkaebusele lisana esitatud M.S. 23. septembri 2016. a ettekande nr 5768, G. Burkauskase 23. septembri 2016. a seletuse ja selle tõlke, V.A. 23. septembri 2016. a seletuse ja selle tõlke, A.K. 27. septembri 2016. a seletuse ja selle tõlke, T. V 27. septembri 2016. a õiendi, G. Burkauskase 27. septembri 2016. a vastuväite ja selle tõlke. Ringkonnakohus ei võta asja materjalide juurde Vangise päevikukande väljatrükki, kuna see ei ole nõutavas menetlusvormis, väljatrükilt ei nähtu, kes ja millal selle on teinud, kas see vastab elektroonilise andmebaasi andmetele ega seegi, kes ja mis asjaoludel on kande teinud. 19. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõenditele tuginedes saab järeldada, et halduskohus on jõudnud kokkuvõttes õigele seisukohale, et vaidlustatud käskkirja andmisel oli vastustajal alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Täpsemalt oli Tartu Vangla ametnikel alust arvata, et kaebaja on ohtlik teistele kinnipeetavatele ja vangla julgeolekule. M.S. 23. septembri 2016. a ettekanne nr 5768, G. Burkauskase 23. septembri 2016. a seletus, V.A. 23. septembri 2016. a seletus, A.K. 27. septembri 2016. a seletus ja T. V 27. septembri 2016. a õiend on vaidlusaluse sündmuse kirjeldamisel põhiosas kokkulangevad. 20. Neist ilmneb, et kaebaja ning A. G ja A.K. arvates oli V.A. õigustamatult asunud kasutama ühiskasutuses oleva külmkapi riiulit, mis oli kaebaja, A.K. ja veel kahe kinnipeetava kasutuses. 23. septembri 2016 kella 18.15 ajal kutsus A. K olukorra selgitamiseks V.A. kambrisse nr 316, kus viibisid veel G. Burkauskas ja A. G. 18.30 paiku väljus V.A. kambrist nr 316, läks oma kambrisse (nr 303) ja teavitas vastustaja ametnikku V. S, et teda löödi. Vaatamata sellele, et V.A. vigastusi ei ole fikseerinud Tartu Vangla meditsiiniosakond, on tõendatud, et intsidendi tagajärjel sai V.A. ninaverejookus ja tema vasaku silma laug oli tugevalt turses. Ninaverejooksu esinemist kinnitab V.A. seletus ning T. V 27. septembri 2016. a õiendist nähtuv asjaolu, et tema riietel oli verepritsmed nähtavad veel ka 26. septembril 2016. Vasaku silma piirkonna vigastuses vaidlust ei ole. 21. Vaidlust ei ole ka selles, et V.A. sai vigastused kaebajaga toimunud füüsilise kontakti tagajärjel. Menetlusosalised on aga eri meelt selles, kas sealjuures oli kaebaja tegevus tahtlik või sai V.A. vigastused asjaolude õnnetu kokkusattumuse tõttu. Kaebaja ning A.K. kinnitusel oli kaebaja kambris nr 316 nari teisel korrusel ning V.A. ga toimunud vestluse ajal narilt püsti tõustes kaotas ta tasakaalu, kukkus ja tabas peaga V.A. pead. Asjas kogutud tõendite hulgas ei ole A. G selgitust juhtunud kohta, kuid ringkonnakohus eeldab, et A. G versioon juhtunust langeb kokku kaebaja esitatud sündmuste kirjeldusega. V.A. selgitusel lõi kaebaja teda tahtlikult kahel korral peaga, tabades esimesel korral V.A. nina ja teisel korral vasaku silma piirkonda. Löömise põhjustas oli, et V.A. ei tunnistanud kaebaja ja tema kambrikaaslaste ainuõigust külmkapi riiuli kasutamisele, vaid jäi seisukohale, et külmkapid on kasutamiseks kõigile ja neis ei ole kinnipeetavatele määratud kohti. 22. Kuigi kaebaja ja veel kaks kinnipeetavat väitsid vigastuste tekkimise juhuslikku iseloomu, on vastustaja vaidlustatud käskkirja andmisel põhjendatult lähtunud sellest, et kaebaja tahtlikult lõi V.A. t. Kaebaja versioon sündmustest ei ole eluliselt usutav. Seda kinnitavad kinnipeetavad kõik olid rahulolematud V.A. tegevusega külmkapi kasutamisel ja ühiselt soovisid, et V.A. mõistaks oma käitumise ekslikkust. Seetõttu on tõenäoline, et sõltumata sellest, kas algselt oli kavatsus V.A. t füüsiliselt rünnata või mitte, pärast ründe toimumist A.K. ja A. G jätkuvalt toetasid kaebajat, mitte V.A. t ega kinnitanud tema väidet ründe toimimise kohta. G. Burkauskase viibimine nari teisele korrusel iseenesest on kaheldav. Isegi apellatsioonkaebuses (tl 103p) kinnitab kaebaja, et nii

vanuse, kui vasaku käe funktsioonide kahjustumise tõttu on nari ülemisele asemele ronimine tema jaoks keerukas. Vaidlust ei ole selle, et kaebaja kasutaski tegelikkuses nari alumist aset. Asjaoludest ei ilmne, et kambris olnuks vaidlusalusel ajal sedavõrd palju isikuid, et kaebajal ei olnud muud võimalust, kui kasutada nari teist korrust. Samuti on kaheldav kaebajal peapöörituse esinemine. Siinkohal on halduskohus on põhjendatult viidanud sellele, et puuduvad andmed, et kaebajal oleks varem või hiljem esinenud peapööritust ja tasakaalu kaotust äkitselt tõusmisega seoses, mis tinginuks kukkumise. Isegi juhul, kui G. Burkauskas on hoidunud oma tervise kohta meditsiinitöötajale kaebamast, on tõenäoline, et kaaskinnipeetavad või vastustaja ametnikud oleks märganud sellelaadse probleemi esinemist. Probleemi ühekordset esinemist seotult teisele isikule vigastuse tekkimisega ei saa pidada tõenäoliseks. Ringkonnakohus peab oluliseks veel, et V.A. sai vigastuse nii nina kui ka vasaku silma piirkonda. Kuigi välistada ei saa, et vigastused mõnel tingimusel võiksid tekkida G. Burkauskase väidetud viisil, siis viitab vigastuste iseloom pigem sellele, et V.A. tõepoolest sai kaks tabamust. Kahe tabamuse saamine aga iseenesest kummutab võimaluse, et vigastused olid ainuüksi kaebaja kukkumise tagajärjeks. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda kaebaja selgitused tema ja V.A. füüsiliste võimete erinevuse kohta, kuna vaidlusaluses olukorras sai kaebaja arvestada A.K. ja A. G toetusega ning kaebaja võimalik allajäämus füüsilises võimekuses oli kompenseeritud arvulise ülekaaluga. 23. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et tuvastatud asjaolud kogumis on piisavad lükkamaks ümber kaebaja, A.K. ja A. G selgituse juhtunu kohta. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole isikule määratav karistus, vaid ennetav meede õigushüve kahjustamise ärahoidmiseks tulevikus, siis ei olnud kaevatava käskkirja andmisel nõutav G. Burkauskase süü tuvastamine. Vastavalt on põhjendamatu kaebaja seisukoht, et vastustaja peab tõendama kaebaja süü V.A. löömises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks on piisav, kui vastavalt asjaoludele on õigushüve kahjustamine tõenäoline. Siiski tasub tähele panna, et vastustaja selgituse kohaselt ei ole kaebaja suhtes toimunud süüteomenetluses ka hiljem ilmnenud, et tõepärane oleks kaebaja versioon sündmustest. Vastustaja ja halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et tuvastatud asjaoludel esines tegelik võimalus, et kaebaja on ohtlik teistele kinnipeetavatele, eelkõige V.A. le. Kui erimeelsus külmkapi kasutamisel viis kaebaja teise kinnipeetava füüsilise ründamiseni, siis võib sama reaktsiooni esile kutsuda ka näiteks V.A. poolt vastustaja ründest teavitamine või mõni kohtule teadmata erimeelsus kolmanda isikuga. Nõustuda tuleb ka sellega, et selline käitumine võib olla eeskujuks teistele kinnipeetavatele, ohustades sellega vangla julgeolekut tervikuna. Seega on vastustaja õigesti tuvastanud asja otsustamisel olulised asjaolud. Kaevatavast käskkirjast ei nähtu, et kaebaja teistest kinnipeetavatest isoleerimisele suunatud meetmete kohaldamise otsustamisel oleks lähtutud asjakohatutest kaalutlustest või jäetud oluliste asjaoludega arvestamata. 24. Põhjendamatu on G. Burkauskase etteheide halduskohtule, et kaebajale ei ole edastatud halduskohtumenetluses vastustaja poolt esitatud dokumente. Asja materjalidest nähtub, et kohus on nõudnud vastustajalt teavet kaebaja majandusliku olukorra ja kohustusliku kohtueelse menetluses läbimise kohta, millele vastuseks on vastustaja esitanud kohtule kaebaja vanglasisese vabakasutuskonto väljavõtte ning G. Burkauskase 29. septembri 2016. a vaide ühes tõlkega, 9. novembri 2016. a vaideotsuse nr 1-11/665-4 ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise käskkirja nr 6-1/1154. Need dokumendid on kaebajal eelduslikult olemas ja nende edastamine kaebajale ei olnud vajalik. 27. veebruaril 2017. a esitas Tartu Vangla vastuse kaebusele (tl 58), mis edastati kaebajale ühes kohtu 3. märtsi 2017. a tõlkega 7. märtsil 2017 (tl 65). Muid dokumente vastustaja kohtumenetluses ei esitanud. Ka kohus omal algatusel ei ole täiendavaid tõendeid kogunud. Seega

ei olnud kaebaja menetluses osalemine ja oma seiskohtade esitamine takistatud põhjusel, et ta ei saanud vastustaja osa väidete või tõenditega tutvuda. 25. Eeltoodud põhjustel jääb G. Burkauskase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. Rahuldamata jääb kaebaja taotlus A.K. ja A. G tunnistajana ülekuulamiseks. Ringkonnakohus on arvestanud, et tunnistajad kinnitavad kaebaja seletust intsidendi kohta, mistõttu nende ülekuulamine kohtumenetluses ei ole vajalik. Muu hulgas ei saaks tunnistajate ütlused tingida kaebajale soodsama lahendi tegemist. 26. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

Madis Ernits

Einar Vene

Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt