2-16-15324/49 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 4. oktoober 2017

Tsiviilasja number

2-16-15324

Tsiviilasi

osaühing

VEXON

VARA

hagi

Hillar

Soosalu

pankrotihaldur

Einar

Vallandi

vastu

dokumendi

väljanõudmiseks, toimingu tegemise kohustamiseks,

kinnistusraamatu kannete parandamiseks ja valduse

üleandmiseks või alternatiivselt pankrotihaldur Einar

Vallandilt

ja

Hillar

Soosalu

pankrotimenetluse

pankrotitoimkonna liikmetelt solidaarselt kahjuhüvitise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 5. juuni 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pankrotitoimkonna liikme Antti Saare ja osaühing VEXON

VARA määruskaebused

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad

(kostja IV) Antti Saar (isikukood XXX), esindaja Jüri Puust

(hageja):

osaühing

VEXON

VARA

(registrikood

11161976), esindaja Marge Parbo

Vastustajad

(kostja I): Hillar Soosalu pankrotihaldur Einar Vallandi

(kostja II) Eliza Tüll (isikukood XXX)

(kostja III) Olga Christensen (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Madis Saar

RESOLUTSIOON

1. Jätta osaühing VEXON VARA määruskaebus

rahuldamata.

2. Rahuldada Antti Saare määruskaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 5. juuni 2017. a määrus

osas, milles maakohus määras kindlaks Antti Saare

menetluskulud summas 454 eurot 80 senti (koos

käibemaksuga) ja teha tühistatud osas uus määrus,

millega määrata kindlaks Antti Saare menetluskulu

summas 1008 eurot (koos käibemaksuga).

3. Lugeda Tartu Maakohtu 5. juuni 2017. a määruse

resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

„3.1. Jätta läbi vaatamata osaühing VEXON VARA hagi

Olga Christenseni ja Antti Saare vastu kahjuhüvitise

väljamõistmiseks.

3.2. Jätta menetluskulud osaühing VEXON VARA

kanda.

3.3. Rahuldada Olga Christenseni menetluskulude

kindlaksmääramise

avaldus

ja

määrata

Olga

Christenseni menetluskulude rahaliseks suuruseks 450

eurot 40 senti (koos käibemaksuga).

3.5. Välja mõista osaühingult VEXON VARA Olga

Christenseni kasuks menetluskulu 450 eurot 40 senti

(koos käibemaksuga).

3.6.

Rahuldada

Antti

Saare

menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja määrata Antti

Saare menetluskulude rahaliseks suuruseks 1008 eurot

(koos käibemaksuga).

3.7. Välja mõista osaühingult VEXON VARA Antti

Saare

kasuks

menetluskulud

1008

eurot

(koos

käibemaksuga).

3.8. Välja mõista osaühingult VEXON VARA Olga

Christenseni ja Antti Saare kasuks viivis hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

alates

kohtulahendi

jõustumisest kuni kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.“

4. Jätta

määruskaebuse

lahendamisega

seotud

menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. Osaühing VEXON VARA (hageja) esitas 11. oktoobril 2016 Tartu Maakohtule hagi Hillar

Soosalu pankrotihaldur Einar Vallandi (pankrotihaldur) vastu dokumendi väljanõudmiseks,

toimingu tegemise kohustamiseks, kinnistusraamatu kannete parandamiseks ja valduse

üleandmiseks või alternatiivselt pankrotihaldurilt ja pankrotimenetluse pankrotitoimkonna

liikmetelt, Eliza Tüllilt (kostja II), Olga Christensenilt (kostja III) ja Antti Saarelt (kostja IV)

solidaarselt kahjuhüvitise väljamõistmiseks.

Tartu Maakohus rahuldas 3. veebruari 2017 määrusega kostjate II ja III ning IV taotluse

menetluskulude katteks tagatise määramiseks osaliselt ning määras menetluskulude katteks

tasumisele kuuluva tagatise iga kostja kohta 2400 eurot. Tartu Ringkonnakohtu 11. aprilli 2017

määrusega rahuldati hageja määruskaebus osaliselt ja kohustati hagejat tasuma tagatis 1000

eurot iga kostja eeldatavate menetluskulude katteks.

Hageja tasus 3. mail 2017 tagatise 1000 eurot kostja II eeldatavate menetluskulude katteks.

Kostjate III ja IV menetluskulude katteks hageja tagatist ei tasunud.

MAAKOHTU SEISUKOHT

4. Tartu Maakohus jättis 5. juuni 2017 määrusega hageja hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 197 teise lause ja TsMS § 423 lg 1 p 12 kohaselt kostjate III ja IV osas nende taotlusel

läbi vaatamata. Hageja ei tasunud kostjate III ja IV eeldatavate menetluskulude katteks tagatist.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda. Maakohus rahuldas kostja III avalduse

menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja III kasuks välja

menetluskulu 450 eurot 40 senti (koos käibemaksuga). Maakohus rahuldas osaliselt kostja IV

avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistis hagejalt kostja IV kasuks

välja menetluskulu 454 eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Maakohus mõistis kostja III ja IV

kasuks välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus asus seisukohale, et hageja on seisukohad kostjate III ja IV menetluskulude

nimekirjadele esitanud hilinenult. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 9 järgi ei välista

menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele asjaolu, et tema eest kandis need muu isik.

Maakohus leidis, et asjaolu, et menetlusosalisel on õigusteadmised, ei võta temalt võimalust

kasutada menetluses osalemiseks lepingulist esindajat. Tsiviilkohtumenetluse seadustik sellist

piirangut ei sätesta (vt nt Riigikohtu 19. oktoobri 2016 määrus nr 3-2-1-86-16, p 11;

10. veebruari 2016 määrus 3-2-1-177-15, p 14).

5. Kostjale III osutatud õigusabi eest on tasunud kostja III tööandja AS DNB Pank summas 450

eurot 40 senti. Riigikohus on selgitanud, et menetluskulud tuleb õigustatud poole kasuks välja

mõista, kui ta on kohustatud vastavad kulud kolmandale isikule hüvitama (Riigikohtu

9. novembri 2016 määrus nr 3-2-1-102-16, p 16). Kostja III on kinnitanud, et vastavalt AS-iga

DNB Pank sõlmitud kokkuleppele on ta kohustatud tema eest tasutud õigusabikulud AS-ile

DNB Pank hüvitama koos käibemaksuga. Füüsilise isikuna ei ole kostja III

käibemaksukohustuslane ega saa käibemaksu tagasi arvestada.

Maakohus leidis, et kostja III lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ja kulu 450 eurot 40 senti

on põhjendatud ja vajalik ning tuleb hagejalt kostja III kasuks välja mõista.

6. Kostjale IV osutatud õigusabi eest on tasunud kostja IV tööandja Swedbank AS. Kostja IV

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on kostja IV menetluskuluks lepingulise

esindaja kulu 8587 eurot 20 senti ja registriväljavõtte kulu 4 eurot 80 senti. Kostja IV ei saa

tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada.

Maakohtu hinnangul on kostja IV lepingulise esindaja tunnihind 140-160 eurot ilma

käibemaksuta kooskõlas kohtupraktikaga ning sellist määra saab lugeda põhjendatuks.

Maakohus leidis, et kostja IV menetluskulu 8592 eurot on ülepaisutatud. Kostja IV on

menetluses esitanud hagi läbivaatamata jätmise või hagejalt kostja menetluskulude katteks

tagatise tasumise taotluse ja vastuse määruskaebusele. Menetluskulude ebamõistlikku suurust

ilmestab asjaolu, et samade menetlustoimingute tegemise ja menetlusdokumentide esitamise

eest on kostja III menetluskulud 450 eurot 40 senti ehk ligi 20 korda väiksemad.

Maakohus asus seisukohale, et ka kostja IV menetluskulusid saab põhjendatuks ja vajalikuks

pidada summas 454 eurot 80 senti, sh 450 eurot lepingulise esindaja kulu ja muu kulu 4 eurot

80 senti (registriväljavõte). Maakohus selgitas, et selline kostja IV lepingulise esindaja kulu

vastab tervikuna tsiviilasja olemusele, keerukusele ja mahule, sh menetlustoimingute hulgale.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

7. Kostja IV esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu 5. juuni 2017

määruse osaliselt, s.o menetluskulude kindlaksmääramise osas ja teha uus määrus, millega

määrata kostja IV menetluskulude suuruseks 8587 eurot 20 senti (koos käibemaksuga).

Määruskaebuse rahuldamisel tagastada riigilõiv 50 eurot Swedbank AS-ile.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud kohtulahendi põhjendamise kohustust

(TsMS § 436 lg 1) ja ületanud diskretsioonipiire menetluskulude kindlaksmääramisel.

Maakohtu seisukoht on rajatud eelkõige teiste menetlusosaliste kuludele ning kostja IV esitatud

menetluskulude osas ei ole maakohus sisuliselt nende põhjendatust ja vajalikkust analüüsinud.

Kostja IV esindaja esitas menetluses kaks dokumenti, kokku 12-l leheküljel. Esindajatel on

kulunud mõlema menetlusdokumendi koostamiseks ligikaudu 10 tundi, mis on igati

põhjendatud ja mõistlik aeg. Lisaks tuleb arvestada ka muude menetluses tekkinud vajalike

kuludega (sh analüüsile ja suhtlusele kulunud aega). Õigusabile kulunud aeg ei tähenda ainult

menetlusdokumentide koostamise aega.

Vaidlus on olnud tavapärasest keerukam ja arvestama peab mh hageja nõuete paljusust.

Maakohus leidis 12. oktoobri 2016 määruses, et hageja ei ole toimkonna liikmete vastu esitatud

nõude õiguslikku alust välja toonud. Seega tuli kostja IV esindajatel iseseisvalt analüüsida, mis

võiks olla hagi õiguslik alus ja milline on hageja esitatud hagi õiguslik perspektiiv. Seda tuli

selgitada ka kliendile.

Maakohus ei ole järginud diskretsioonipiire ja on määranud kostja IV menetluskulud lähtudes

teiste esindajate kuludest. Selline järeldus ei saa olla õige, sest menetlusosaliste kulud erinevad

lisaks mahule ka tunnihinna osas. Maakohus on pidanud kostja IV esindajate tunnihinda

mõistlikuks, mistõttu on maakohtu määrus vastuoluline.

Kostjatel II ja III oli menetluses ühine lepinguline esindaja ning nad esitasid dokumendid

ühiselt, mistõttu on nende kantud menetluskulud (900 eurot 80 senti koos käibemaksuga)

jagatud kostjate II ja III vahel võrdsetes osades. Kohus ei ole sellega arvestanud kostja IV

menetluskulude hindamisel. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole kostja IV kulud olnud

vajalikud või mis põhjusel tuleks neid vähendada.

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Maakohtu 5. juuni 2017 määruse

ja teha uus määrus, millega jätta kostja III menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

rahuldamata ja menetluskulud kostja III kasuks välja mõistmata ning rahuldada kostja IV

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt ja mõista välja kostja IV menetluskulude

katteks 4 eurot 80 senti (registriväljavõtete kulu).

Alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule asja uueks läbi vaatamiseks, kuivõrd kohus on jätnud

hindamata mitmed hageja poolt välja toodud asjaolud ja ei ole hagejal võimaldanud tutvuda

kostja IV menetluskulude aluseks olevate arvete ja kuluaruannetega.

Hageja on seisukohal, et kohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole

hinnanud ega põhjendanud, kas pangajuristidel (kostjatel III ja IV) oli tegelik vajadus kasutada

vandeadvokaadi teenust. Hageja on seisukohal, et kostja III ja IV esindajakulud ei ole tervikuna

põhjendatud ja need on kantud eesmärgist hagejale kulusid tekitada.

Maakohus on eksinud ka osas, mis puudutab kulude väljamõistmist käibemaksuga. Riigikohus

on oma lahendi nr 3-2-1-102-16, p-s 16 selgitanud, et kolleegium ei nõustu hagejaga, et

menetluskulud tuleb hüvitada koos käibemaksuga. Kuigi hageja on TsMS § 174 lg 10 kohaselt

kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning ei saa seega menetluskuludelt käibemaksu

tagasi arvestada, tuleb silmas pidada seda, et arve on esitatud kolmandale isikule.

Vaidlust ei ole, et DNB pank ja Swedbank on käibemaksukohustuslased ja pankade töötajad

kostja III ja kostja IV kasutasid õigusabi seoses oma tegevusega pangatöötajana, ehk Swedbank

ja DNB pank on teinud kulusid seoses oma ettevõtlusega, mistõttu ei ole usutav, et pangad

küsiks oma töötajatelt summa tagasi koos käibemaksuga olukorras, kus nad on käibemaksu

tagasi saanud.

Maakohus viitas, et hagejal tuli esitada omapoolne seisukoht kostja III ja IV menetluskuludele

hiljemalt 25. maiks 2017 ja maakohus andis tähtaja 17. mail 2017. Hageja ei ole saanud kohtult

tähtaja andmisega seonduvat menetlusdokumenti, e-kirja vms. Hageja sai kostja III ja kostja IV

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kätte 24. mail 2017 ning esitas esimesel

võimalusel omapoolse seisukoha teadmata, et kohus on andnud tähtaja. Kostja IV ei ole

esitanud ega e-toimikusse laadinud menetluskulude avalduse lisaks olevaid õigusabi arveid ja

kuluaruannet. Maakohus on ekslikult viidanud, et hageja ei ole järginud tähtaega.

9. Kostja IV ei nõustu hageja määruskaebusega ning palus jätta see rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja IV ei tööta Swedbank AS-s juristina ja käesolevas menetluses puuduvad ka igasugused

tõendid sellise asjaolu tuvastamiseks.

Ebaõige on hageja viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-177-15. Sealses menetluses oli

menetlusosaliseks avalik-õiguslik isik (Eesti Vabariik). Hagi esitati kostja IV kui füüsilise isiku

vastu, mitte Swedbank AS-i vastu. Toimkonna liikme vastu esitatud hagi puhul ei ole

lepingulise esindaja kasutamine ja menetluskulude väljamõistmine seadusega piiratud. Ebaõige

on hageja seisukoht, et maakohus on eksinud käibemaksu väljamõistmisel. Kostja IV ei ole

käibemaksukohustuslane ning Swedbank AS-il ei ole õigus kostja IV eest tasutud õigusabi

teenuselt käibemaksu tagasi saada.

10. Kostja I arvates ei saa hagejal olla õigustatud ootust selles, et mõtlematu hagi esitamine ei

põhjusta talle kohustust kompenseerida kostjatel tekkivaid kulutusi. Kui isikutel on õigus

kasutada lepingulist esindajat, ei saa selle kasutamist neile ette heita.

11. Kostja III palus jätta hageja määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata.

Kostja III hinnangul on hageja määruskaebuse väited põhjendamatud. Meelevaldne on hageja

väide, mille kohaselt on kostja III võtnud endale advokaadist lepingulise esindaja eesmärgiga

tekitada hagejale täiendavaid kulusid. Hageja ei saa haginõude esitamisel eeldada, et kostja ei

kasuta menetluses advokaadi abi ning hagejale põhjendamatu hagi esitamisest mingeid

täiendavaid kulusid ei teki.

Maakohus on õigesti lugenud kostja III menetluskuluks ja mõistnud hagejalt välja ka kostja III

lepingulise esindaja arvetel kajastatud käibemaksu. Hageja eeldab meelevaldselt, et AS DNB

Pank saab tema poolt kostja III eest tasutud lepingulise esindaja kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada. Kostja III ei tööta enam AS-is DNB Pank.

Kostjale III on arusaamatud hageja väited, mille kohaselt ei andnud maakohus temale võimalust

seisukoha esitamiseks kostjate III ja IV menetluskulude osas. Kostja IV menetluskulude osas

esitas hageja oma seisukoha maakohtule 4. juuni 2017 menetlusdokumendiga. Kuna nimetatud

menetlusdokumendis (lk 2) on viidatud ka kostja III menetluskulude suurusele, oli hageja

järelikult nendest teadlik, kuid ei pidanud vajalikuks nendele vastuväiteid esitada. Maakohus

kontrollis kostja III (nagu ka kostja IV) menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust vaatamata

sellele, et hageja ei olnud esitanud nendele vastuväiteid.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et hageja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja kostja IV

määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu 5. juuni

2017 määruse osas, milles maakohus määras kindlaks kostja IV menetluskulud summas 454

eurot 80 senti (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega

määrab kindlaks kostja IV menetluskulud summas 1008 eurot (koos käibemaksuga). Muus osas

jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebuste menetlemisega kaasnenud kulud jätab

ringkonnakohus poolte endi kanda.

13. Hageja on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

osas, millega maakohus mõistis hagejalt kostja III kasuks välja menetluskuludena 450 eurot 40

senti (koos käibemaksuga) ja kostja IV kasuks 450 eurot (koos käibemaksuga). Hageja ei ole

vaidlustanud kostja IV kasuks välja mõistetud menetluskulu 4 eurot 80 senti ega kostjate III ja

IV osas hagi läbi vaatamata jätmist. Hageja hinnangul ei andnud maakohus hagejale võimalust

seisukoha esitamiseks kostja III ja kostja IV menetluskulude kindlaksmääramise avalduste

kohta. Maakohus ei andnud hinnangut, kas kostjatel III ja IV oli vajadust lepingulise esindaja

kasutamiseks.

Kostja IV on vaidlustanud maakohtu määruse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise

osas, millega maakohus rahuldas kostja IV menetluskulude taotluse osaliselt. Muus osas ei ole

kostja IV maakohtu määrust vaidlustanud.

14. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 175 lg 1 järgi mõistab kohus juhul, kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma

teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kostjatele III ja IV

ette heita lepingulise esindaja kasutamist.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14 p 19, 11. novembri 2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14 p 12, 18. detsembri 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-12 p 13).

Menetluskulude vajalikkuse ja põhjendatuse kontrollimisel tuleb TsMS § 175 lg-ga 1 kooskõlas

hinnata, kas õigusabi osutamise kulud ja töömaht on mõistlikud ja põhjendatud eraldiseisvalt,

mitte võrrelduna samas asjas teise poole esindaja kulude või töömahuga. TsMS § 175 lg 1

annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu ka selle kaudu, kuivõrd tema koostatud

menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (Riigikohtu 18. mai 2010 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10 p 14).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vaidlustatud määruse tegemisel kostja III

menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire ning ringkonnakohtul ei ole

alust maakohtu määruse põhjendustesse ega järeldustesse selles osas sekkuda. Tulenevalt

TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 ei korda ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi.

Asjaolu, et hageja ei nõustu maakohtu järeldustega, ei tähenda, nagu ei oleks maakohus

hinnanud ja analüüsinud menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning rahalise suuruse

kindlaksmääramist põhjalikult ja igakülgselt.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja IV menetluskulu suurus ei ole mõistlik.

Kostja IV on leidnud menetluskulude tagatise taotluses, et tema eeldatav menetluskulu on 6000

eurot (kd II, tl 5, p 20) ning märkinud määruskaebuses, et kahe dokumendi koostamiseks kulus

esindajatel 10 tundi (kd II, tl 155, p 2.6). Seega ei ole kahe menetlusdokumendi koostamise

kulu 8592 eurot kooskõlas ka kostja IV enda eelneva hinnanguga ega seisukohaga.

Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole kohustus hinnata minutilise täpsusega

menetluskulude nimekirjas näidatud õigusabiteenuse mahtu ja kestvust, vaid tervikuna tuleb

anda hinnang õigusabikulu vajalikkusele ja põhjendatusele.

Maakohus on vähendanud kostja IV põhjendatud ja vajalikku kulu 454 euro 80 sendini, millest

450 eurot on kulu õigusabile ja 4 eurot 80 senti kulu registripäringule. Kostja IV esindaja Kedli

Anvelt on osutanud õigusabi tunnihinnaga 168 eurot (koos käibemaksuga), mis on

vandeadvokaadi puhul mõistlik tunnitasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja IV

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramisel ületanud diskretsiooni piire. Maakohus

ei ole analüüsinud kostja IV menetluskulu tervikuna vaid on tuletanud kostja IV

menetluskulude ülepaisutatuse asjaolust, et kostja III menetluskulud on samadel asjaoludel

peaaegu 20 korda väiksemad.

Ringkonnakohus nõustub kostjaga IV, et maakohus ei ole arvestanud, et kostjad II ja III kandsid

ühiselt menetluskulusid ning kostja III taotles ühistest kuludest 50% menetluskuludena

kindlaks määramist. Kostja IV kandis menetluskulusid eraldi. Kostja IV on menetluses esitanud

kaks dokumenti, kumbki 6 lehekülge pikk. Tagatise taotlus ning vastus hageja määruskaebusele

sisaldavad analoogseid seisukohti ja põhjendusi, miks menetluskulude katteks tagatise

määramine on põhjendatud. Seega ei pidanud vandeadvokaadist esindaja kahe erineva

menetlusdokumendi koostamisel analüüsima täiendavaid materjale ning vaidluse asjaolud olid

esindajale juba tuttavad.

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja IV esindaja põhjendatud ajakulu 6 tundi, mis sisaldab

materjalidega tutvumist ning menetlusdokumentide koostamist ning kohtule esitamist.

Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla erinevaid nõupidamisi, suhtlust kliendiga ja analüüse, kuid

põhjendatud ei ole selliste kulude väljamõistmine hagejalt.

Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja IV kasuks välja menetluskulude katteks 1008 (6×168)

eurot (koos käibemaksuga). Kostja IV menetluskuludele lisandub viivis alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

16. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostjate III ja IV kasuks väljamõistetud

menetluskuludele ei lisandu käibemaks. Hageja esitas nõude kostjate III ja IV kui füüsiliste

isikute vastu. Puudub vaidlus, et füüsilised isikud ei ole käibemaksukohustuslased ning kostjad

osalesid pankrotitoimkonna töös füüsiliste isikutena. Asjaolu, et kostjate III ja IV eest tasusid

nende eest menetluskulusid nende tööandjad, ei tähenda, et tasumisele kuuluvad õigusabi kulud

väheneksid käibemaksu võrra.

TsMS § 174 lg 9 järgi ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele asjaolu, et tema

eest kandis need muu isik. TsMS § 174 lg 10 kohaselt peab menetluskuludelt arvestatava

käibemaksu hüvitamiseks menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või

ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Nii kostja III kui IV on

kinnitanud, et nad ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Tõele vastab, et

kostjate kulud on kandnud nende tööandjad, kes on käibemaksukohustuslased. Kostja III on

kinnitanud, et tal on kohustus hüvitada tekkinud õigusabi kulu koos käibemaksuga.

Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 4 kohaselt kui maksukohustuslane kasutab kaupa või

teenust nii KMS § 29 lg-s 1 nimetatud tehingute tarbeks kui ka ettevõtlusega mitteseotud

eesmärkidel, arvatakse maha ainult KMS § 29 lg-s 1 nimetatud tehingute tarbeks kasutatava

kauba või teenuse sisendkäibemaks. Seega kuulub menetluskulu väljamõistmisele koos

käibemaksuga.

17. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus ei edastanud hagejale kostjate III ja IV

menetluskulude nimekirju ja ei andnud hagejale tähtaega omapoolse seisukoha esitamiseks.

Kohtuinfosüsteemi kohaselt on maakohus teinud kostjate III ja IV menetluskulude nimekirjad

koos lisadega, s.h arved ja aruanded hagejale nähtavaks 17. mail 2017 ja samal päeval on need

edastatud hagejale e-toimiku vahendusel. Maakohus on edastanud 17. mail 2017 hagejale ka

e-kirja koos tähtajaga 25. mai 2017 seisukohtade edastamiseks (kd II, tl 125). Kuna hagejaga

on toimunud ka varasemalt e-kirjavahetus, siis TsMS § 3141 kohaselt luges maakohus e-kirja

hagejale kättetoimetatuks 3 tööpäeva jooksul. Vastavasisuline selgitus oli lisatud 17. mai 2017

e-kirjale. Kuigi hageja esitas seisukohad kostjate III ja IV menetluskulude nimekirjadele

hilinenult, nähtub maakohtu määrusest, et maakohus on hageja vastuväidete osas seisukoha

võtnud. Samuti on hageja saanud esitada veelkord määruskaebuses oma seisukohad, mistõttu

ei ole etteheited maakohtule põhjendatud.

18. TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid, seega jäävad määruskaebuse

menetlemisega kaasnenud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke