1-17-4926/40 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1174926

Määruse kuupäev

4. oktoober 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

I. B. vahistamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määrus kriminaalasjas

nr 1174926

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. B. kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Tatjana Tamm

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. september 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 20. mail 2017 esitas Lõuna Ringkonnaprokuratuur Tartu Maakohtule taotluse I. B.

vahistamiseks. Taotluse kohaselt peeti I. B. kinni 19. mail 2017 ja teda kahtlustatakse

karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 pde 1 ning 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Kahtlustuse

kohaselt käitles I. B. käesoleva aasta aprillist kuni 19. maini koos A. B-ga korduvalt suures

koguses narkootilist ainet, s.o marihuaanat. Kuriteokahtlustus rajaneb kinnipidamise,

läbiotsimise ja asitõendite vaatluse protokollidel, ülekuulamisel antud ütlustel, äratundmiseks

esitamise protokollidel, jälitustoimingutega kogutud teabel ning päringute vastustel. Vahistamise

aluseks on uute kuritegude toimepanemise oht.

2. Tartu Maakohtu 20. mai 2017. a määrusega jäeti I. B. vahistamata. Maakohtu hinnangul ei ole

tõendatud, et kahtlustatav teadis tema juhitud sõidukist leitud narkootilisest ainest. Samuti pole

kahtlustuses täpsustatud narkootilise aine käitlemise aega ega kogust. Jälitustoimingutega

kogutud teabest ilmneb, et I. B. võis olla marihuaana käitlemisega seotud, kuid tekkinud

kahtlused peab tõlgendama kahtlustatava kasuks. Puudub alus väita, et I. B. jätkab vabaduses

kuritegude toimepanemist.

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Tatjana Tamm, kes taotles määruse tühistamist ja I. B. vahistamist.

1-17-4926

4. Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määrusega tühistati maakohtu määrus, rahuldati

vahistamistaotlus ja otsustati I. B. vahistada kaheks kuuks alates tema kinnipidamise päevast.

Ringkonnakohus märkis, et määruskaebemenetluse ajaks täiendati kahtlustust oluliselt.

Kuriteokahtlust põhistavate tõendite analüüs kinnistab veendumust, et kahtlustatav võis toime

panna talle süüks arvatud kuriteo. Täiendatud kahtlustuse kohaselt käitles I. B. süstemaatiliselt

suures koguses narkootilist ainet vähemalt 2016. a juulist kuni 19. maini 2017. Pikaajalise ja läbi

mõeldud tegevuse tõttu on oht, et isik jätkab rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemist.

Uute kuritegude toimepanemise ohu saab tuletada ka kahtlustatava varalisest olukorrast. Samuti

võib isik mõjutada valeütlusi andma võimalikke tunnistajaid ja teisi toimepanijaid.

Kergemaliigiline tõkend uute kuritegude toimepanemist ei takistaks. Kahtlustatava

terviseseisund ja alaealiste laste olemasolu vahistamist ei välista.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse I. B. kaitsja vandeadvokaat Kalju

Kutsar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja vahistamistaotluse rahuldamata

jätmist. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised.

6. I. B. ei vaidlusta, et tema juhitud sõidukist leiti narkootilist ainet. Narkootilise aine olemasolust

ta aga ei teadnud. Narkootilisi aineid tarvitas ja nende ainete tarvitajatega suhtles

A. B., kuid eelnev ei tähenda, et ka kahtlustatava käitumises on kuriteo tunnused. Kahtlustus on

konkretiseerimata, kuna sellest ei selgu, missugune oli I. B. osa narkootilise aine edasiandmises.

Konkretiseerimata kahtlustus raskendab ka vastuväidete esitamist.

7. Ringkonnakohus leidis, et kahtlustatav võib jätkata kuritegude toimepanemist. Seejuures lähtuti

isiku majanduslikust olukorrast, kuid kirjeldatud käsitluse kohaselt tuleks vahistada kõik

kahtlustatavad, kelle sissetulek piirdub miinimumpalgaga.

8. I. B-d pole varem kriminaalkorras karistatud. Ta ei tarvita ega ole tarvitanud narkootilisi aineid

ja tal puudub vajadus uimasteid hankida. Oletuslik on seisukoht, et kahtlustataval on narkootilise

aine hankimiseks ja edasimüümiseks vajalikud kontaktid ning ta saab neid kontakte kasutades

kuritegude toimepanemist jätkata. I. B-l on kaks alaealist last. Laste isa on käesolevas

kriminaalasjas samuti vahistatud, mistõttu peavad mõlema vanema vahistamiseks olema eriti

kaalukad põhjused.

9. I. B. andis kahtlustuse kohta sisulisi ütlusi, kuid ta ei ole kohustatud ennast süüdi tunnistama ega

andma ka enda lähedasi süüstavaid ütlusi. Nende õiguste kasutamine ei tohi olla kahtlustatava

vahistamise põhjus. Samuti ei saa kahtlustatava ütlustest järeldada, et ta kavatseb toime panna

õigusemõistmisvastaseid kuritegusid. Kohtupraktika kohaselt ei piisa üldisest viitamisest uute

kuritegude toimepanemise ohule.

10. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör T. Tamm leiab, et määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata. Prokurör märgib, et Tartu Maakohtu 11. augusti 2017. a määrusega pikendati

I. B. vahi all pidamise tähtaega 13. oktoobrini 2017, sest esineb jätkuv oht uute kuritegude

toimepanemiseks. Kahtlustatav andis 10. augusti 2017. a ülekuulamisel ütlusi, mille kohaselt ta

sai aru, millega A. B. tegeles. Samuti oli talle arusaadav, et viimane tõi sõidukisse narkootilist

ainet, mida kahtlustatavad vedasid ühiselt Eestisse. Vahistamise tähtaja pikendamisel tunnistas

I. B. ennast täielikult süüdi, öeldes, et on enda mehe palvel andnud narkootilist ainet edasi

teistele isikutele. Ringkonnakohus võttis arvesse, et kahtlustatava tegevus oli pikaajaline ja

2(5)

1-17-4926

süstemaatiline. I. B. teadis, kuidas keelatud aineid hankida ja kellele neid turustada. Tema

majanduslikku seisundit võeti arvesse lisategurina, mis võib soodustada uute kuritegude

toimepanemist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kriminaalkolleegium annab kõigepealt hinnangu määruskaebuse väidete põhjendatuse kohta (I)

ja selgitab seejärel kaebuse piiride väliselt vahistamisest keeldumise määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamise korda ringkonnakohtus (II).

I

12. Määruskaebuse esitaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille järgi võimaldasid tõendid

kõneleda põhjendatud kuriteokahtluse olemasolust. Samuti kritiseeritakse kaebuses järeldusi,

mis puudutavad KrMS § 130 lgs 2 ette nähtud eelduste täitmist seoses vahistamise aluse

tuvastamise ja vahistamise vältimatu vajalikkusega.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et isiku vahistamist saab lugeda

seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud

kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks

vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest

formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest

ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka

KrMS § 130 lgs 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 31110511, p 12).

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on praeguse kohtuasja lahendamisel neid nõudeid järginud.

Vahistamismääruses on jälgitavalt ja veenvalt selgitatud, missugused konkreetsed tõendid ning

miks annavad aluse kõneleda põhjendatud kahtlusest, et I. B. pani toime KarS § 184 lg 2 pde 1

ja 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Samuti kajastuvad vahistamismääruses kaalutlused selle

kohta, miks on vajalik kohaldada tõkendina vahistamist. Kaitsja väited ringkonnakohtu

seisukohti ei kummuta, kuna määruskaebuses pelgalt ei nõustuta kuriteokahtluse tuvastamist ja

vahistamise vajalikkust puudutavate järeldustega. KrMS § 363 lg 4 p 1 kohaselt ei pea

kolleegium seetõttu vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata ega kõnealustes küsimustes

oma põhjendusi lisada.

II

15. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist, selgitab kriminaalkolleegium määruskaebuse piiride

väliselt järgmist.

16. Praeguses kohtuasjas on tegemist olukorraga, kus maakohus on keeldunud kahtlustatava

vahistamisest, jättes prokuratuuri vahistamistaotluse rahuldamata. Vahistamisest keeldumise

määruse vaidlustas prokurör, kelle taotluse alusel ringkonnakohus I. B. vahistas. Määruskaebus

vaadati läbi kohtuistungil, millest kahtlustatav osa ei võtnud. Kuigi teda informeeriti

kohtuistungi toimumise ajast ja kohast, on ringkonnakohus isikule saadetud teates ühtlasi

märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik kahtlustatava osavõttu kohtuistungist ette ei näe.

3(5)

1-17-4926

Kolleegiumi arvates vajab selgitamist, kas ja missuguses ulatuses peab ringkonnakohus

määruskaebemenetluses vahistamise üle otsustamisel järgima KrMS §s 131 ette nähtud

vahistamiskorda.

17. Vahistamiskorda reguleeriv KrMS § 131 näeb ette, et prokuratuur peab vahistamistaotluse

koostamisest kohe teatama vahistatava kaitsjale (lg 1). Seejärel toimetatakse kahtlustatav või

süüdistatav, kelle kohta on koostatud vahistamistaotlus, prokuratuuri korraldusel uurimisasutuse

poolt vahistamistaotluse läbivaatamiseks eeluurimiskohtuniku juurde (lg 2). Enne

vahistamismääruse tegemist peab eeluurimiskohtunik tutvuma kriminaaltoimikuga ja küsitlema

vahistatavat vahistamistaotluse põhjendatuse selgitamiseks (lg 3). Eeluurimiskohtuniku juurde

tuleb kohustuslikus korras kutsuda prokurör ja vahistatava taotlusel kaitsja ning kuulata ära

nende arvamus. Erandina võidakse KrMS § 131 lgtes 2 ja 3 nimetatud isikute osavõtt

vahistamistaotluse läbivaatamisest korraldada kaugülekuulamise abil (lg 31). Tagaotsitavaks

kuulutatud isiku või väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi viibiva kahtlustatava vahistamise

korral koostatakse vahistamismäärus küsitlemiseta, kuid hiljemalt ülejärgmisel päeval pärast

tagaotsitava tabamist või kahtlustatava Eestisse toimetamist tuleb ta küsitlemiseks viia

eeluurimiskohtuniku

juurde

(lg 4). Kui vahistamise alus puudub, vabastatakse isik viivitamata (lg 5). Eelnevast nähtub, et

vahistatavale peab tagama õiguse olla ära kuulatud.

18. Vahistamist ja vahistamisest keeldumist on KrMS § 136 kohaselt õigustatud vaidlustama

prokuratuur, vahistatu või tema kaitsja KrMS 15. peatükis sätestatud korras. Kui KrMS § 390

lgs 3 nähakse ette, et üldjuhul vaadatakse määruskaebus läbi kirjalikus menetluses, siis

vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt

riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele laieneb sama paragrahvi 4. lõike järgi

täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses. KrMS § 390 lg 4 kohaselt

tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või

süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Sama lõike teise lause järgi ei takista

nende isikute ilmumata jäämine siiski määruskaebuse läbivaatamist. Viimati märgitud tingimus

on eeskätt seotud KrMS § 390 lgs 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus

määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul.

19. Ringkonnakohus märkis I. B-le saadetud teates iseenesest õigesti, et kahtlustatava või

süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust KrMS § 390 lgs 4 ette ei nähta.

Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine

põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on

küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning

määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva

vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2016. a

määrus asjas nr 3119916, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või

süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale

esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise

õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise

üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive

ringkonnakohtu määruse alusel. KrMS § 390 lgs 4 neid olukordi aga ei eristata, mistõttu ei

tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat

kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse

lahendada tema vahi alla võtmise küsimus.

20. Olenemata KrMS § 390 lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev

ringkonnakohus täielikult eirata KrMS §s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei

4(5)

1-17-4926

ole võimalik ega vajalik järgida kõnealuse normi 1. lõikes sätestatut, mille kohaselt peab

prokuratuur vahistamistaotluse koostamisest kohe teatama vahistatava kaitsjale, ega ka sama

paragrahvi 2. lõikes ette nähtud nõuet, mille järgi peab uurimisasutus prokuratuuri korraldusel

toimetama kahtlustatava või süüdistatava vahistamistaotluse läbivaatamiseks kohtusse, tuleb

KrMS § 131 lgst 3 lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral

kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi.

Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui

määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute

tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või

vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega).

21. Eelneva põhjal asub kriminaalkolleegium seisukohale, et juhtudel, mil määruskaebemenetluses

vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus KrMS § 390 lg 4 ja § 131 lg 3

koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja

selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud.

Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb

käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui

rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse

arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist (nt oleks kahtlustatav

või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste

asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema

isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt

tõhus). Kui kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole

määruskaebuse läbivaatamine takistatud.

22. Kuigi ringkonnakohus teatas I. B-le kohtuistungi toimumise aja ja koha, selgitati samas, et tema

kohtuistungist osavõttu KrMS § 390 lg 4 ette ei näe. Seega ei ole kahtlustatavale saadetud teate

sisu kooskõlas viimati osutatud sättest ja KrMS § 131 lgst 3 tuleneva arusaamaga, mille kohaselt

peab ringkonnakohus isikule selgitama õigust kohtuistungist osa võtta ja õigust olla ära

kuulatud. Kõnealuse vea lugemine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks ei oleks

kohtuasja tehiolusid arvesse võttes siiski põhjendatud. Arvestades, et I. B. viibis ringkonnakohtu

istungi toimumise ajal vabaduses, sai ta soovi korral kohtuistungist osa võtta vaatamata sellele,

missuguse sisuga teate ringkonnakohus talle edastas. Kuna kahtlustatav ise ja tema kaitsja

kohtuistungile ei ilmunud, võib asuda seisukohale, et kaitsepool pidas kirjaliku seisukoha

esitamist piisavaks ega soovinud seda millegagi täiendada. Kirjalikus seisukohas ei avaldanud

kaitsja, et kahtlustatav soovib ringkonnakohtu istungist osa võtta, anda vahistamistaotluse kohta

selgitusi või esitada lisatõendeid. Riigikohtule esitatud määruskaebuses ei väideta samuti, et

kahtlustatava ära kuulamata jätmisega rikuti kriminaalmenetlusõigust. Seetõttu puudub alus

sedastada, et I. B. ära kuulamata jätmine oleks mõjutanud tema vahistamise küsimuse

lahendamist.

23. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1, § 363 lg 4 pst 1 ning § 361 lg 1 pst 1,

jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 13. juuni 2017. a määruse

muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)