3-17-399/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. oktoober 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-17-399

Haldusasi

Tallinna kohtutäitur Priit Petteri kaebus Politsei- ja

Piirivalveameti

10.02.2017

otsuse

nr

4.2-2/1773-8

tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks väljastama kaebaja

10.01.2017 taotluse alusel relvade võõrandamise luba

Menetlusosalised

Kaebaja – Tallinna kohtutäitur Priit Petter, volitatud

esindajad vandeadvokaat Marek Herm ja advokaat

Annika Soom

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Margit Maidla

Kolmas isik – Coop Pank AS (kuni 01.10.2017 ärinimega AS

Eesti Krediidipank), volitatud esindaja Aase Sammelselg

Kolmandad isikud – Deerhunter Guns&Ammo OÜ ja Dermis

OÜ

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna kohtutäitur Priit Petteri kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 10.02.2017 otsus nr 4.2-2/1773-8 ning kohustada

Politsei- ja Piirivalveametit Tallinna kohtutäitur Priit Petteri 10.01.2017 esitatud relvade

võõrandamise loa taotlust uuesti lahendama.

3. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Tallinna kohtutäitur Priit Petteri kasuks välja

riigilõiv 15 (viisteist) eurot ja menetluskulud 2500 (kaks tuhat viissada) eurot, sh

käibemaks.

4. Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 02.11.2017

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

3-17-399

2(9)

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus rahuldas 13.12.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-1544 R. Dokutšajevi,

M. Homenko, L. Murrandi, AS Krediidipank, M. Tamme, K. Tamme ja J. Kalvi hagi ning

nõudis Deerhunter Guns&Ammo OÜ ebaseaduslikust valdusest välja mitteeluruumi aadressiga

F. R. Faehlmanni 3-M1, Tallinn.

2. Kuna Deerhunter Guns&Ammo OÜ kohtuotsust vabatahtlikult ei täitnud, esitas AS Eesti

Krediidipank 28.04.2016 Tallinna kohtutäitur Priit Petterile (kaebaja) avalduse täitemenetluse

algatamiseks. Avalduse alusel algatati täitemenetlus nr 023/2016/1063. Kaebaja tõstis koos

Politsei- ja Piirivalveameti (vastustaja) esindajatega Deerhunter Guns&Ammo OÜ nimetatud

mitteeluruumist välja. Deerhunter Guns&Ammo OÜ esindajaid kohal ei olnud, seetõttu võttis

kaebaja ruumis olnud asjad, sh relvad, nende osad ja laskemoona hoiule. Kaebaja sõlmis relvade

veo ja hoidmise lepingu Taktikalise laskmise keskus OÜ-ga.

3. Deerhunter Guns&Ammo OÜ ei nõustunud varade hoiustamisega seotud kulusid hüvitama,

seetõttu otsustas kaebaja osad hoiule võetud relvadest kulude katteks avalikul enampakkumisel

müüa. Kaebaja esitas 29.12.2016 vastustajale taotluse väljastada talle relvade võõrandamise

luba täiteasja nr 023/2016/1063 käigus hoiustatud relvade müügiks. Vastustaja väljastas

05.01.2017 kaebajale relvade võõrandamise load.

4. Kaebaja esitas 10.01.2017 vastustajale uue taotluse täiteasja nr 023/2016/1063

täitemenetluses enampakkumisele pandud relvade võõrandamise loa saamiseks.

5. Vastustaja keeldus 10.02.2017 otsusega nr 4.2-2/1773-8 kaebajale relvade võõrandamise

luba väljastamast. Vastustajale teadaolevalt kuuluvad taotluses loetletud relvad Dermis OÜ-le

ja need ei ole täitemenetluse objektiks. Kaebajal puudub relvade omamise seaduslikkust

tõendav dokument.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 10.02.2017 otsuse nr 4.2-

2/1773-8 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks väljastama kaebaja 10.01.2017 taotluse

alusel relvade võõrandamise luba. Põhjendused:

6.1. Kaebaja on täitnud kõik relvaseaduse (RelvS) § 81 lg-s 2 nimetatud tingimused, mis on

võõrandamise loa väljastamise eelduseks: 1) kaebaja on seadusest tulenevalt kohustatud ja

soovib relvad võõrandada täitemenetluse nr 023/2016/1063 raames. Kaebaja algatas 12.05.2016

kehtiva

täitedokumendi

alusel

täitemenetluse

valduse

väljanõudmiseks

Deerhunter

Guns&Ammo OÜ suhtes. Valdus võeti üle 28.07.2016 politseiametnike juuresolekul;

2) kaebaja esitas taotluse relvade võõrandamiseks; 3) relvad on täiteasja nr 023/2016/1063

täitemenetluse objektiks. Samuti on kaebaja esitanud RelvS § 80 lg-s 3 nimetatud relva

3-17-399

3(9)

seaduslikkust tõendavad dokumendid: 28.07.2016 vallasasja valduse ülevõtmise akt,

04.08.2016 väljatõstetava vara akt/nimekiri, 05.08.2016 väljatõstetava vara akt/nimekiri ning

04.-05.08.2016 väljatõstetava vara akti/nimekirja lisad. Vastustaja esindajad viibisid valduse

vabastamise ja vara väljatõstmise juures ning kontrollisid vara, saades üleskirjutatud vara

nimekirjast ka koopia. Kuna tegemist on täitemenetluse raames hoiustatud relvadega, ei ole

kaebajal võimalik relva võõrandamise loa menetluses esitada selliseid dokumente nagu relva

omanikul. Kaebaja esitatud dokumendid tõendavad üheselt, et kaebaja on algatanud

täitemenetluse, milles raames on vaidlusalused relvad sattunud kaebaja seaduslikku valdusesse.

Arvestades kehtivat õigust, on ilmselge, et kaebajal on õiguslik alus ka relvade müügiks

täitemenetluse raames.

6.2. Vastustaja järeldus, et täitemenetluse objektiks saab olla vaid võlgniku omandis olev vara,

on vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) regulatsiooni ja mõttega. Kuna võlgnikku

väljatõstmise juures ei viibinud, oli kaebajal TMS § 180 lg-te 3 ja 4 alusel õigus võlgniku asjad

hoiustada ning TMS § 180 lg 5 alusel võõrandada. Võlgnik ei ole tasunud hoiustamiskulusid ja

jõustunud on kaebaja 26.09.2016 otsus, millega kaebaja keeldus vara väljaandmisest, kui

võlgnik ei tasu täitekulusid. TMS § 180 ei sätesta, et väljatõstmise tõttu hoiustatud vara võiks

kohtutäituri käest välja nõuda mõni teine isik peale võlgniku. Kui võlgniku valduses on

väljatõstmise hetkel kolmanda isiku vara, vastutab kolmanda isiku ees võlgnik, mitte

kohtutäitur. Seega kui relvade omanikuks on Dermis OÜ, on tal nõudeõigus Deerhunter

Guns&Ammo OÜ vastu. Kuna Deerhunter Guns&Ammo OÜ ei ole täitnud TMS § 180 lg-st 5

tulenevaid tingimusi, on kaebaja sunnitud täiteasja menetluses ruumidest eraldatud vara

võõrandama. Seega on relvad täitemenetluse objektiks. Mitte ükski TMS säte ei pane

kohtutäiturile kohustust tuvastada, kes on võlgniku ebaseaduslikust valdusest väljanõutud

ruumidest eraldatud vara omanikud. TMS § 64 annab kohtutäiturile õiguse arestida võlgniku

valduses olevaid vallasasju. Võlgniku väljatõstmise täitetoimingust teavitatakse võlgnikku

täitmisteate kättetoimetamisega. Kui võlgniku valduses on kolmanda isiku vara, saab ta

mõistliku aja jooksul enne täitetoimingut selle vara kolmandale isikule tagastada või ära viia.

Väljatõstmise asjades on täitemenetluse objektiks esemete kogum, mis ruumides asub. Seega

on kohtutäitur, asudes teostama täitetoimingut, õigustatud eeldama, et võlgniku valduses olev

vallasvara kuulub võlgnikule ning on seega täitemenetluse objektiks ehk tegu on varaga, millele

saab pöörata sissenõuet. Juhul, kui see nii ei ole, on võlgnikul TMS § 180 lg 5 alusel võimalik

see vara kohtutäiturilt enne enampakkumist välja nõuda, hüvitades hoiustamiseks tehtud

kulutused. Kui võlgnik seda võimalust tähtaegselt ei kasuta, annab TMS § 180 lg 5

kohtutäiturile õiguse vara võõrandada. Vastustaja arusaam, et täitemenetluse objektiks saab olla

vaid võlgnikule kuuluv vallasvara, halvaks kohtutäiturite töö ja muudaks efektiivse

täitemenetluse läbiviimise võimatuks.

6.3. TMS § 180 lg-s 5 nimetatud 2-kuuline tähtaeg möödus 29.09.2016, sest ruumide

vabastamine toimus 29.07.2016. Vastustaja väide, nagu hakkas nimetatud tähtaeg kulgema

12.08.2016, kui toimus viimane väljatõstetava vara üleskirjutamine, on väär ja vastuolus kehtiva

õigusega.

6.4. Täitemenetluse läbiviimist ei saa meelevaldselt seostada vara arestimisega. Praegusel juhul

puudus kaebajal TMS §-st 180 tulenevalt õigus arestimise akti koostamiseks ja selle alusel

relvaregistrisse keelumärke kandmiseks. See aga ei tähenda, et tegemist ei oleks täitemenetluse

objektiks oleva varaga.

6.5. Asjaolu, et kaebaja tagastas 02.12.2016 sissenõudja palvel Deerhunter Guns&Ammo OÜ

poolt määratud isikule (Dermis OÜ) osad hoiustatud relvadest, mida ei olnud eelduslikult vaja

täitekulude katteks võõrandada, ei ole vastuolus TMS-ga ega saa kuidagi mõjutada vastustaja

poolt relvade võõrandamise loa väljastamist.

3-17-399

4(9)

6.6. Vastustaja on ületanud loa menetluses oma volituse piire. Relvaseaduse muutmise seaduse

eelnõu seletuskirja kohaselt lisati § 81 seadusesse, et kohtutäiturid ei peaks täitemenetluse

käigus relvade ja laskemoona käitlemisel järgima üldist RelvS-s sätestatud korda. Seega oli

seadusandja eesmärgiks võimaldada täitemenetluses relvade ja laskemoona müük lihtsamalt kui

RelvS üldine regulatsioon ette näeb. Kui kohtutäitur on täitnud RelvS § 81 lg-s 2 nimetatud

tingimused, tuleb võõrandamise luba väljastada. Seadusandja ei ole andnud vastustajale

kaalutlusruumi. Vastustajal ei ole õigust teostada järelevalvet kohtutäituri töö üle. Kohtutäitur

peab oma ametit oma nimel ja vastutusel. Kui võlgnikul või kolmandal isikul on vastuväiteid

kohtutäituri tegevusele, tuleb need esitada kohtutäiturile või kohtule.

6.7. Vastustaja on sekkunud õigusvastaselt täitemenetlusse, suhelnud omaalgatuslikult Dermis

OÜ-ga, seadnud kahtluse alla täituri tegevuse õiguspärasuse täitetoimingute läbiviimisel ja

rikkunud konfidentsiaalsuskohustust võõrandamise loa menetlemisel. Vastustajal puudub õigus

suhelda RelvS § 81 lg 2 alusel toimuva võõrandamise loa menetluse raames võlgniku või

kolmanda isikuga, et selgitada välja relvade omaniku seisukohta relvade müügi osas. TMS ei

sätesta täitemenetluse objektiks oleva vara võõrandamise eeldusena omaniku nõusolekut.

Seetõttu ei saa selline nõusolek olla vajalik ka vastustaja poolt võõrandamise loa väljastamisel.

Vastustaja on asunud võõrandamise loa menetluse raames lahendama täitemenetluses tekkinud

tsiviilõiguslikku vaidlust väljatõstetava vara müügi osas ja takistab seeläbi täitemenetluse

läbiviimist. Menetlusõiguslikule rikkumisele viitab ka vastustaja nõue, et kaebaja esitaks

dokumendid relvade hoidmisega seotud kulude ja juba müüdud relvade tulemi kohta, hindaks,

kui palju on veel vaja relvi müüa, ning kinnitaks, et võõrandamise lubade väljastamise korral

kasutatakse saadud tulemit vaid kolmanda isiku relvadega seotud kulude katteks. Selline

informatsioon ei ole RelvS § 81 lg 2 alusel võõrandamise loa väljastamise eelduseks ja tegemist

on täitemenetlusse sekkumisega.

6.8. Ekslik on vastustaja väide, et kinnisasjast eraldatud vallasvara hoiukulu ei ole täitekulu,

mistõttu ei saa relvi täitekulude katteks müüa. TMS § 37 lg 1 p 3 toob täitekulude hulgas välja

ka muud vara hoiustamisega seotud kulud.

6.9. Vastustaja otsus on motiveerimata ja sellest ei selgu, millisel alusel vastustaja keeldus

relvade võõrandamise loa väljastamisest. Tuginedes vastustajaga eelnevalt toimuvale

kirjavahetusele, aimab kaebaja, miks vastustaja relvade võõrandamise loa väljastamisest

keeldus, kuid kaebaja kui haldusakti adressaat ei pea aimama, millisel alusel tema õigusi

piiratakse. Motiveerimata jätmine on haldusakti tühistamise aluseks.

6.10. Seaduse

kohaselt

kehtivad

relvade

hoiustamisele

erinõuded,

mis

tekitab

märkimisväärseid kulutusi. Vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei ole kaebajal

võimalik juba enampakkumisel müüdud relvi ostjatele üle anda. Relvade jätkuv tasu eest

hoiustamine tekitab lisakulutusi ja otsest kahju sissenõudjale, kes on tasunud kulutuste eest

ettemaksu. Kahju tekib ka võlgnikule ja Dermis OÜ-le, kes ei ole enampakkumise akte ja

relvade müüki vaidlustanud ning on vastupidi ka ise relvade müüki soovinud. Sellest on

teavitatud ka vastustajat. Samuti on võimalikud ostjate kahjunõuded kaebaja vastu.

Enampakkumises osalejale oli tingimuseks relvasoetamisloa olemasolu. Selle loa taotlemine on

tasuline ja luba kehtib maksimaalselt 2 kuud. Kuna ostjad on tasunud riigilõivu relvasoetamisloa

omandamiseks ja nad ei saa seda vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena kasutada, tekib

neile otsene varaline kahju. Seetõttu palus kaebaja kohustada vastustajat viivitamatult

väljastama kaebajale täiteasja nr 023/2016/1063 menetluse raames relvade võõrandamise luba

kaebaja 10.01.2017 esitatud taotluse alusel.

6.11. Suurem osa relvade hoiustamisega seotud kuludest tekkis juba 28.07.2016, kui toimus

vallasasja valduse ülevõtmine. Sellest tulenevalt oli kinnisasjal vajalik mehitatud valve ning

3-17-399

5(9)

kõigile nõuetele vastav relvade transport kinnisasjalt hoiustamiskohta. Vallasasja valduse

ülevõtmisel keeldus vastustaja suuliselt relvade enda juures hoiustamisest, väites, et tal puudub

võimalus hoiustada nii suures mahus relvi ja laskemoona (ca 400 eset). Seega ei olnud kaebajal

muud võimalust, kui teenus sisse osta. See, kus ja kuidas on korraldatud täitemenetluse

objektiks olevate relvade hoiustamine, ei mõjuta kuidagi praeguse vaidluse esemeks oleva relva

võõrandamise loa väljastamist. Kaebaja esitatud tõendid kinnitavad, et hoiustamiskulud on

kokku 21 074,40 eurot.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Vaidlusalune otsus on õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud

uurimispõhimõtet rakendades selgitas vastustaja välja, et vaidlusalused relvad ei kuulu

võlgnikule, vaid kolmandale isikule, kes ei andnud relvade müümiseks luba. Vastustaja

hinnangul ei ole kolmandale isikule kuuluvad relvad võlgniku suhtes läbiviidava täitemenetluse

objektiks, olgugi, et kohtutäitur on korraldanud selle vara transporti ja hoidmist ning sellest on

tekkinud kulud. Tegemist on eraldiseisva nõudega. Kuna RelvS §-st 81 tulenevad eeldused olid

täitmata, tuli vastustajal keelduda relvade võõrandamise loa andmisest.

7.2. Kaebaja esitatud loetelud hoiule võetud relvadest ei tõenda relvade seaduslikkust ega

kaebaja õigust neid relvi müüa. Kaebaja ei ole relvi arestinud ega teinud relvaregistrisse

keelumärget (TMS § 64 lg 1). Kaebaja teadis juba väljatõstmise hetkel, et tegemist on Dermis

OÜ-le kuuluvate relvadega. Kaebaja pidanuks järgima TMS § 180 nõuet ja eraldama

vallasasjad, mis ei ole sundtäitmise esemeks, hoiustama need ning müügi korral hoiustama ka

saadud tulemi.

7.3. Vastustaja möönab, et varem ekslikult väljastatud võõrandamise luba võis jätta kaebajale

vale mulje. Samas on haldusorganil õigus oma ebaõiget praktikat muuta. RelvS § 81 on

eriregulatsioon TMS sätete ees. Seega tehakse toiminguid ja antakse haldusakte relvadega

seotud täitemenetluses RelvS, mitte TMS alusel. RelvS § 81 eelduste kontrolli puhul ei ole

tegemist formaalse nõude täitmisega, vaid vastustajal on kohustus selgitada välja, kas ta suhtleb

õige isikuga ning kas sellel isikul on õigus asuda omaniku asemele ja võõrandamisluba taotleda.

Kaebaja ja kolmanda isiku seisukohad väljuvad sisuliselt antud vaidluse raamidest, sest

käsitlevad TMS sätteid.

7.4. Kaebaja väited ja toimingud on vastuolulised. Ühelt poolt väidetakse, et puudub kohustus

tuvastada võlgniku valduses olevate asjade omandiõigust, samas oli kaebaja juba

täitemenetluses või hiljemalt 26.09.2016 teadlik sellest, et relvad ja laskemoon ei kuulu

võlgnikule ning omanikul on huvi need tagasi saada. Selleks ajaks ei olnud veel möödunud

TMS § 180 lg-s 5 sätestatud 2-kuuline tähtaeg, mis möödus alles 12.10.2016, sest

täitetoiminguid tehti 28.07.2016–12.08.2016. Dermis OÜ ei andnud nõusolekut temale

kuuluvate vallasasjade võõrandamiseks võlgniku täitekulude katmiseks. Kaebaja andis

omanikule 02.12.2016 välja relvad ja laskemoona, v.a 57 tulirelva. Täitemenetluse algatamise

aluseks oli sissenõudja AS Eesti Krediidipank nõue Deerhunter Guns&Ammo OÜ

ebaseaduslikust valdusest mitteeluruumi välja nõudmiseks ning kohtuotsuse vabatahtlikult

täitmata jätmisel väljatõstmine koos võlgnikule kuuluva varaga, mitte kolmandatele isikutele

kuuluva varaga. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et kolmandal isikul puudus õigus

täitemenetluses hoiustatud vara väljanõudmiseks. Kaebaja selline seisukoht on vastuolus TMS

üldiste põhimõtetega, mille kohaselt saab kohtutäitur sissenõuet pöörata vaid võlgniku varale,

samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse §-ga 32, mis sätestab põhiõiguse omandi puutumatusele.

7.5. Viide kaebaja 26.09.2016 otsusele, millega kaebaja keeldus vara väljaandmisest, kui

võlgnik ei tasu täitekulusid, ja sellele, et võlgnik ega Dermis OÜ ei ole seda otsust vaidlustanud,

ei ole asjakohased, sest nimetatud otsus puudutas muud vara, mitte Dermis OÜ-le kuuluvaid

3-17-399

6(9)

relvi ja laskemoona. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja oli täitemenetluses õigustatud

võõrandama võlgnikule kuuluvat vara. Kuna Dermis OÜ on oma asju tagasi nõudnud, on

kaebaja kohustatud need välja andma. Ajast, mil kaebaja on teadlik, et relvad ja laskemoon ei

kuulu võlgnikule, on kaebaja relvade ja laskemoona ebaseaduslik valdaja ja tal puudub õigus

neid müüa. Kaebajal on täitemenetluses piisavalt võimalusi täitekulude sissenõudmiseks

võlgnikult. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks asunud realiseerima võlgnikule

kuuluvat vara täitekulude katteks.

7.6. Kaebaja ei ole viidanud normile, kust väidetav konfidentsiaalsuskohustus tuleneb. HMS

§ 7 järgi on haldusmenetlus avalik. Vastustaja ei rikkunud konfidentsiaalsuskohustust, vaid

täitis haldusmenetluse elementaarset nõuet – selgitada välja asjas tähtsust omavad asjaolud.

Kuna vastustaja antav luba puudutas Dermis OÜ õigusi, tuli ta kaasata haldusmenetlusse.

7.7. Kaebaja on vaidlusaluse otsuse põhjendustest aru saanud ja kaebeõigust kasutades osanud

otsusele vastuväiteid esitada. See, et otsuse põhjendused kaebajat ei veena, ei tähenda, et otsus

oleks põhjendamata.

7.8. Kaebaja kohustamisnõue on põhjendamata. Ainsaks argumendiks on kaebajale kulu

tekkimine. Relvade võõrandamise loa väljastamise tingimuseks ei ole kulude või kahju

tekkimine. Vastustaja järgib relva võõrandamise loa väljastamise otsustamise menetluses RelvS

§-de 81, 63-65, 74 ja 80 sätteid. Neist tulenevalt ei ole oluline, mis põhjusel või mis hinnaga

relvi müüakse. Oluline on, kas tegemist on relva omaniku või valdajaga, kas tal on õigus relva

müüa, kas ostjal on soetamisluba ja millist relva müüakse. Seejuures on vastustaja pakkunud

kaebajale võimalust hoiustada relvad vastustaja juures. Järelikult on kaebaja ise põhjendamatult

tekitanud kulutusi relvade hoidmiseks. Asjas esitatud kuludokumentidest nähtuvalt on kaebaja

kuludeks 18 074 eurot, mitte 21 000 eurot.

8. Kolmas isik AS Eesti Krediidipank (alates 02.10.2017 uue ärinimega Coop Pank AS)

leidis, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kolmas isik kordas kaebuse põhjendusi,

lisades täiendavalt järgmised põhjendused:

8.1. Kohtutäitur ega vastustaja ei saa lahendada relvade omandi küsimust, toetudes

relvaregistrile, kuna tegemist on üksnes õigust deklareeriva registriga (RelvS § 24 lg 3).

8.2. Vastustaja on arvestanud vaid Dermis OÜ huvidega, jättes tähelepanuta sissenõudja ja

võlgniku huvid. Vastustaja tegevus on ühekülgne, erapoolik ja täitemenetlusse lubamatul moel

sekkuv. Vastustaja tegevus on põhjustanud kolmandale isikule kahju, kuna sissenõudjale on

seni hüvitamata täitemenetluse kulu summas, mis laekus relvade müügist ning mida vastustaja

tegevuse tõttu ei ole sissenõudjale üle kantud. Lisandunud on relvade hoiustamisega seotud

kulu, mis ei oleks tekkinud, kui relvad oleks ostjatele üle antud.

9. Kolmandad isikud Deerhunter Guns&Ammo OÜ ja Dermis OÜ ei ole kaebuse kohta

oma seisukohta avaldanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

10. Kohus

nõustub

kaebaja

seisukohaga,

et

vastustaja

10.02.2017

otsus

on

põhjendamisvigadega. Otsuses ei ole selgelt põhjendatud, miks keeldutakse kaebajale relva

võõrandamise luba andmast. Otsus sisaldab vaid vastuväiteid kaebaja poolt haldusmenetluses

esitatud väidetele, mitte otsuse enda andmise põhjendusi. Konkreetseid põhjusi tuleb otsida

otsuses toodud selgituste vahelt. Ilma eelneva haldusmenetluse materjalidega tutvumata on

vastustaja seisukohtade välja selgitamine keeruline. Haldusakti põhjendus peab reeglina

nähtuma haldusaktist endast (HMS § 56). Kui haldusakti põhjendus esitatakse muus

3-17-399

7(9)

dokumendis, tuleb sellele viidata. Vaidlusaluses otsuses ei ole viidatud, millises dokumendis on

vastustaja oma põhjendused esitanud.

11. Vastustaja poolt haldus- ja kohtumenetluses esitatud seisukohtadest järeldub, et kaebajale

keelduti relvade võõrandamise luba andmast põhjusel, et kaebaja ei ole esitanud relvade

omandiõigust tõendavaid dokumente, tegemist ei ole võlgniku omandisse kuuluva varaga ja sel

põhjusel ka mitte täitemenetluse esemega, mistõttu ei ole selle vara võõrandamine

täitemenetluses lubatav. Relvade omanik ei ole andnud nõusolekut relvade müügiks hoiukulude

katteks.

12. RelvS § 81 lg 2 järgi võib täitemenetluse objektiks olevat relva ja laskemoona võõrandada

RelvS-ga kehtestatud tingimustel ja korras. Relva võõrandamise luba väljastatakse kohtutäituri

taotluse alusel. RelvS § 80 lg 1 järgi annab relva võõrandamise loa relvaomaniku või -valdaja

taotlusel Politsei- ja Piirivalveamet.

13. Harju Maakohtu 13.12.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-13-1544 nähtub, et maakohus

rahuldas hagejate, sh AS Eesti Krediidipank hagi ja nõudis Deerhunter Guns&Ammo OÜ

ebaseaduslikust valdusest välja mitteeluruumi aadressiga F. R. Faehlmanni 3-M1, Tallinn.

Nimetatud kohtuotsus on jõustunud. Deerhunter Guns&Ammo OÜ kohtuotsust vabatahtlikult

ei täitnud, mistõttu algatas kaebaja AS Eesti Krediidipank avalduse alusel täitemenetluse

nr 023/2016/1063 kinnisasja väljaandmiseks. Kinnisasja väljaandmist reguleerib TMS § 180.

Asjaoludest nähtuvalt ei andnud Deerhunter Guns&Ammo OÜ kinnisasja selleks ettenähtud

tähtaja jooksul vabatahtlikult üle, seepärast tõsteti ta koos ruumis olnud asjadega sundkorras

välja. TMS § 180 lg 3 võimaldab seejuures tõsta välja kõik ruumis olevad asjad, eristamata, kas

tegemist on võlgniku omandis olevate asjadega. Väljatõstmise eesmärgiks on ruum vabastada

ja anda sissenõudja valdusesse.

14. Kuna sundtäitmise esemeks oli mitteeluruum, mitte seal olnud vallasasjad, puudus kaebajal

alus ruumis olnud asju arestida (TMS 6. peatükk) ja neile käsutamise keelumärget seada ning

asjad tuli anda üle võlgnikule või tema esindajale. Vaidluse all ei ole asjaolu, et võlgnikku

(Deerhunter Guns&Ammo OÜ) ega tema esindajat väljatõstmise juures ei viibinud. Järelikult

tuli kaebajal ruumis olnud asjad, sh relvad paigutada hoiuruumi (TMS § 180 lg 4, RelvS § 81

lg 1). Asjaoludest nähtuvalt sõlmis kaebaja relvade veo ja hoidmise lepingu Taktikalise

laskmise keskus OÜ-ga ning see tõi kaasa teatavad kulud. Antud asja lahendamiseks ei ole vaja

välja selgitada nende kulude täpset suurust, sest sellest ei sõltu asja lahendus. TMS § 180 lg-st 4

nähtuvalt jäävad asjade veo ja hoiustamisega seotud kulud võlgniku kanda. Asjaoludest

nähtuvalt ei ole Deerhunter Guns&Ammo OÜ nõustunud relvade ning laskemoona veo ja

hoidmise kulusid hüvitama. Seega tekkis kaebajal TMS § 180 lg 5 alusel õigus ruumist

väljatõstetud asjad, sh relvad müüa. Selline asjade müügi õigus ei sõltu võlgniku või asjade

omaniku nõusolekust või tahtest. Täitemenetluse eripära seisnebki selles, et asjade müük toimub

sõltumata omaniku tahtest. Müügi tulemusest on kohtutäituril õigus katta asjade veo ja

hoidmisega seotud kulud. Ülejäänud raha tuleb anda võlgnikule.

15. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et TMS § 180 alusel toimuva väljatõstmise käigus

tekkivad asjade hoidmise, aga ka veokulud on täitekulud TMS § 37 lg 1 p 3 tähenduses.

Nimetatud kulud olid vajalikud mitteeluruumi vabastamiseks võlgniku ebaseaduslikust

valdusest ja sissenõudja valdusesse andmiseks. Nimetatud kulud põhjustas võlgnik ise sellega,

et ei vabastanud ruumi vabatahtlikult ega viinud ruumis olnud asju ise ära. Kuna võlgnik ei

tasunud täitekulusid vabatahtlikult, oli kaebajal õigus algatada täitemenetlus täitekulude

sissenõudmiseks (TMS § 23 lg 1). Seega oli kaebajal õigus relvad täitekulude katmise eesmärgil

müüa ja relvad tuleb lugeda sellise täitemenetluse esemeks.

3-17-399

8(9)

16. Nagu TMS § 180 lg 3, ei näe ka sama paragrahvi lg-d 4 ja 5 ette, et müüa võib vaid võlgniku

omandisse kuuluvaid asju. Nimetatud sätete järgi võib kohtutäitur müüa kõiki ruumist

väljatõstetud asju, mida võlgnik ei ole tagasi nõudnud või mille hoidmise kulusid ta ei ole nõus

hüvitama. Kohtutäituril on õigus jätta ruumist väljatõstetud asjad võlgnikule tagastamata, kui

võlgnik ei tasu asjade veo- ja hoiukulusid. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et analoogselt

vara arestimisega ei saa kohtutäitur otsustada väljatõstmise juures vara kuuluvuse üle (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.10.2004 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-04, p 24).

Täitemenetluses kehtib formaliseeritusse põhimõte ja kohtutäitur võib väljatõstmismenetluse

käigus eeldada, et võlgniku valduses olev vara kuulub võlgnikule ning seega selle ruumist koos

väljatõstetava isikuga välja tõsta. Kui kolmandal isikul on esemete suhtes sundtäitmist takistav

õigus, sh omandiõigus, on tal õigus esitada maakohtule hagi vara sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks (TMS § 222 lg 1). Seejuures esitatakse hagi sissenõudja ja võlgniku vastu, mitte

kohtutäituri vastu. Eeltoodust järeldub, et omandiõiguslikud vaidlused tuleb lahendada

maakohtus. Neid ei saa lahendada kohtutäitur ega ka vastustaja. Kohtutäitur ei pea teadma,

millisel alusel võlgnik kolmanda isiku asju valdab ja kas võlgnikul on neile mingid õigused (nt

pandiõigus, komisjonimüük). Seejuures ei ole teenistus- ja tsiviilrelvade riikliku registri kanded

õigustloova (nagu kinnistusraamat), vaid õigust deklareeriva tähendusega. RelvS § 24 lg-s 3 ja

§ 33 lg-st 1 nähtuvalt tuleb soetatud relv registreerida, kuid neist normidest ei nähtu, et

omandiõigus relvale tekiks alates registrikande tegemisest. Seega võivad tegelikud

omandisuhted erineda registrikannetest ja nende suhete tuvastamine ei ole kohtutäituri

pädevuses.

17. Kaebaja viitab õigesti, et täitemenetluse õiguspärase läbiviimise eest vastutab kohtutäitur

ise ja tema tegevust kontrollib maakohus (vt TMS §-d 217-219). Kui võlgnikul, sissenõudjal

või kolmandal isikul on pretensioone kohtutäituri tegevuse suhtes, tuleb kasutada TMS-s

ettenähtud vaidlustamise korda. Kui kolmas isik nimetatud vaidlustamise võimalust tähtaegselt

ei kasutada, võib ta oma õiguse asjale kaotada. Vastustajal puudub pädevus kohtutäituri

ametitegevuse üle kontrolli teostamiseks, sh menetluse käigus tekkinud omandivaidluste

lahendamiseks. RelvS-s relvade käitlemist reguleerivate sätete eesmärk ei ole kaitsta

omandisuhteid, vaid tagada relvade kui ohtlike esemete kontrollitud käitlemine, takistamaks

relvade sattumist selleks õigust mitteomavate isikute kätte (RelvS §-d 29-31, 36) ning

tuvastamata päritoluga ja keelatud relvade (RelvS § 20) sattumist tsiviilkäibesse. Seega ei ole

vastustaja poolt RelvS § 81 lg-s 2 ja § 80 lg-s 1 sätestatud relva võõrandamise loa andmise

eesmärgiks kontrollida, kas kohtutäitur viib täitemenetlust läbi õiguspäraselt või kas relva

omanik on nõustunud relva müügiga, vaid kontrollida, kas võõrandamisele kuuluvaid relvi võib

võõrandada tsiviilkäibesse, kas tegemist on seaduslike relvadega ja kas omandaja vastab relva

omandamiseks ette nähtud nõuetele. RelvS §-d 81, 63-65, 74 ega 80 ei näe ette vastustaja

kohustust tuvastada relva omaniku tahet relv võõrandada. Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi on

vallasomandi tekke eelduseks võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku

kohta, kuid täitemenetluses asendab võõrandaja tahet kohtutäitur.

18. Vastustaja ei keeldunud kaebajale relva võõrandamise luba andmast põhjusel, et tegemist

oleks tsiviilkäibes keelatud relvadega. Samuti ei ole ette heidetud, et tegemist oleks

ebaseaduslike relvadega. Relva seaduslikkust näitab relva kohta relvaregistris kande olemasolu

ja neile andmetele on vastustajal kui relvaregistri töötlejal endal ligipääs (Vabariigi Valitsuse

19.03.2002 määruse nr 107 „Teenistus- ja tsiviilrelvade riikliku registri asutamine ja registri

pidamise põhimäärus“ § 2). RelvS § 63 lg 2 ja § 80 lg 1 järgi võib relva võõrandada ja vastavat

luba taotleda nii relvaomanik kui ka -valdaja, seega ei ole omandiõiguse tuvastamine tingimata

vajalik. Asjaoludest nähtuvalt tegeles Deerhunter Guns&Ammo OÜ jahikaupade, sh relvade

müügiga, seega võib eeldada, et tal oli olemas õiguslik alus vaidlusaluste relvade käitlemiseks

(sh valdamiseks). Olukorras, kus relvade omandiõigus kuulub tegelikult kolmandale isikule, on

3-17-399

9(9)

kolmandal isikul õigus nõuda võlgnikult talle tekitatud kahju hüvitamist. Tegemist on

nendevahelise suhtega, mille lahendab vajadusel maakohus, mitte vastustaja.

19. Kohtu hinnangul tõendab kaebaja õigust vaidlusalused relvad täitemenetluse käigus müüa

vara väljatõstmise akt, millest nähtuvad hoiule võetud varad. Kaebaja on selle vastustajale

esitanud. Vastustaja viibis ka ise vara väljatõstmise juures ja on seega kursis, millised varad ja

mis põhjusel välja tõsteti ning hoiustati.

20. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusalune otsus on tehtud pädevust ületades ja

valedel kaalutlustel, mistõttu tuleb see tühistada. Vastustajal tuleb kaebaja taotlus uuesti

lahendada. Kohus ei kohusta vastustajat kaebajale relva võõrandamise luba andma (HKMS § 41

lg 3), sest sellekohase otsuse peab tegema RelvS-s sätestatud pädevust ja kontrollikohustust

arvestades vastustaja ise.

21. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kasuks, tuleb menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 1 alusel

vastustaja kanda. Kaebaja on tasunud kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, mis tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Kaebaja taotleb lisaks õigusabikulude väljamõistmist

summas 3594 eurot. Kulude kandmist tõendab Attela Advokaadibüroo OÜ 01.09.2017 arve

nr 2017-09-1

ja

01.09.2017

maksekorraldus.

Summa

sisaldab

käibemaksu.

Käibemaksukohustuslaste

registri

andmetel

on

Attela

Advokaadibüroo

OÜ

käibemaksukohustuslane, seega tuleb menetluskulud välja mõista koos käibemaksuga. Kohtu

hinnangul on nimetatud õigusabikulud vaidluse iseloomu ja mahtu arvestades liiga suured.

Kohus vähendab vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetavaid menetluskulusid 2500 euroni, sh

käibemaks (HKMS § 109 lg 6).

22. Kolmas isik Coop Pank AS ei ole taotlenud tema kantud menetluskulude väljamõistmist

ega ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seetõttu

jäävad tema võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik