2-15-2681/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

29.09.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-2681

Kohtuasi

DZ (Z, pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennoki

(Ennok) hagi TV, AE (E) ja Standart Invest

Estonia OÜ vastu tehingute tagasivõitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

25.04.2017

määrus

kaja

rahuldamata ja menetluse taastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TV määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja DZ (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok,

esindaja vandeadvokaat Martti Peetsalu

Kostja I TV (sündinud XX.XX.XXXX), esindaja

Anastasia Nezgovorova

Kostja II AE (sündinud XX.XX.XXXX)

Kostja III Standart Invest Estonia OÜ (registrikood

12314399)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 25.04.2017 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta kaja lahendamisel maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TV

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. DZ (pankrotis) pankrotihaldur Oliver Ennok esitas 19.02.2015 Harju Maakohtule hagi TV

(kostja I), AE (kostja II) ja Standart Invest Estonia OÜ (kostja III) vastu tehingute

tagasivõtmiseks. Maakohus rahuldas 16.08.2016 hagi tagaseljaotsusega, sest kostjad ei

vastanud hagiavaldusele.

2. Kostja I esitas 01.11.2016 maakohtu otsuse peale kaja, paludes taastada tsiviilasja menetlus.

Maakohus rikkus tagaseljaotsuse tegemisel menetlusõiguse norme. Kostja I esitas 27.04.2016

kohtule taotluse kostja vastuse esitamiseks antud tähtaja pikendamiseks, mille kohus jättis

tähelepanuta. Kohus ei täitnud ka tsiviilkohtumenetluse (TsMS) §-s 3111 sätestatud nõudeid,

kui ei toimetanud kostjale I dokumente kätte elektrooniliselt. Lisaks ei olnud hagi hagiavalduses

märgitud ulatuses ja asjaolude osas õiguslikult põhjendatud. 29.11.2016 kaja täpsustustes palus

kostja I lisaks menetluse taastamisele jätta hagi läbivaatamata, sest kostja I alaline elukoht oli

Tšehhis, mistõttu ei olnud Eesti kohus pädev asja arutama.

3. Hageja palus jätta menetlus taastamata ja hagi läbivaatamata jätmise taotlus rahuldamata.

Kostja I ei toonud kajas välja mõjuvat põhjust hagile vastamata jätmiseks ega esitanud koos

kajaga vastust hagile. Samuti allus vaidlus Harju Maakohtule Euroopa Parlamendi ja Nõukogu

määruse nr 1215/2012 ning TsMS-i alusel. Venemaal sõlmitud abieluvaralepingule ei saa

tugineda suhetes kolmandate isikutega ning abieluvaralepingut ei olnud Eestis registreeritud

ega notariaalselt tõestatud.

4. Maakohus jättis kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Kostja I esitas määruskaebuse,

mille Tallinna Ringkonnakohus rahuldas osaliselt ja saatis esimese astme kohtule tagasi kaja

uueks lahendamiseks. Maakohus oli lahendi tegemisel rikkunud olulisi menetlusõiguse norme.

Kui kohus on teinud tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab maakohus kaja

lahendamise määruses mh kirjeldama tagaseljaotsuse aluseks olevaid asjaolusid ja esitama

tagaseljaotsuse põhjendused. Kuivõrd maakohus ei olnud eelnevat nõuet täitnud, tühistas

ringkonnakohus TsMS § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 667 lg 2 alusel maakohtu määruse.

Maakohtu määrus

5. Maakohus jättis kaja rahuldamata ja menetluse taastamata.

Kostja I palus tsiviilasjas menetlus taastada põhjusel, et kohus tegi asjas tagaseljaotsuse, jättes

tähelepanuta kostja taotluse pikendada hagiavaldusele vastamise menetlustähtaega. Kostja I sai

hagimaterjalid koos tsiviilasja menetlusse võtmise määrusega kätte 19.04.2016, s.t

hagiavaldusele vastuse esitamise tähtaeg oli 04.05.2016. Kostja I esitas 02.05.2016 taotluse

vastuse andmise tähtaja pikendamiseks, milles ei olnud märgitud tähtaega, kui pikaks ajaks

kosja I hagile vastamise tähtaja pikendamist taotleb. Kirjeldatud põhjusel ei pidanud kohus

põhjendatuks kostja I taotlust rahuldada. Samas rahuldas kohus alles 16.08.2016 (s.o ca 4 kuud

peale hagimaterjalide kättesaamise kinnituse saamist) hageja avalduse tagaseljaotsusega, olles

eelnevalt 06.06.2016 kostjale I teinud e-kirja teel tagaseljaotsuse tegemise hoiatuse. Olukorras,

kus kohus ei ole rahuldanud kostja I taotlust hagile vastamise tähtaja pikendamiseks, ei saanud

kostja eeldada, et kohus hagile vastuse esitamise tähtaega pikendab.

Eelnevale lisaks ei vastanud 01.11.2016 kohtule esitatud kaja nõuetele, sest puudus mõjuva

põhjuse kirjeldus, mis takistas kostjal I hagivastuse esitamist ning põhistus, miks ei olnud hagi

hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaolude osas õiguslikult põhjendatud. Samuti ei lisanud

kostja I kajale hagi vastust koos lisadega. Veel palus kohus kostjal I selgitada, miks ta ei

kinnitanud dokumentide kättesaamist e-posti aadressi XXX kaudu. Kohus jättis 07.11.2016

kohtumäärusega kaja käiguta ja andis kajas esinevate puuduste likvideerimiseks kostjale I

tähtaja seitse päeva määruse kättetoimetamisest alates. Pärast korduvaid tähtaja pikendamisi

esitas kostja I 29.11.2016 menetlusdokumendi, kus palus jätta hagi läbivaatamata vale

kohtualluvuse tõttu ja põhjenduse, miks ta ei ole kohtule avaldatud kontaktile, s.o e-posti

aadressile XXX 01.02.2016 ja 06.06.2016 saadetud menetlusdokumentidele vastust kohtule

esitanud. Muid puudusi kostja I ei kõrvaldanud, sh ei sisaldanud kostja I vastus TsMS § 394

lg 2 p-des 2-7 sätestatut.

Hagi oli vormistatud korrektselt ning oli õiguslikult põhjendatud ja veenev. Pankrotiseaduse

(PankrS) § 110 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis on tehtud viie aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja

huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma.

Pankrotivõlgnik võõrandas kinnisasjad 2012. aasta oktoobris ja novembris, s.t vähem kui kaks

aastat enne ajutise halduri määramist ja pärast võlausaldaja nõude kättesaamist tasuta

lähikondsetele, n.o abikaasale (kostja I), äripartnerile (kostja II) ja ühingule, mille juhatuse liige

oli pankrotivõlgnik (kostja III). Tehingud tehti eesmärgiga vältida võlausaldajate nõuete

rahuldamist, kusjuures võlausaldajate huvide kahjustamise tingimus on täidetud juba siis, kui

kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude

rahuldamisjärgust.

Kostja I vastuväite osas, et hagi ei allunud Eesti kohtule, märkis kohus, et praegusel juhul

kehtestas kohtualluvuse reeglid Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus nr 1346/2000 ehk

maksejõuetusmenetluse määrus. Maksejõuetusmenetluse määruse artikli 3 lg 1 alusel olid

maksejõuetusmenetluste algatamiseks pädevad selle liikmesriigi kohtud, kus asub võlgniku

põhihuvide kese. Võlgniku pankrotimenetlus algatati Eestis, sest siin asus tema põhihuvide

kese. Euroopa Kohus on selgitanud, et maksejõuetusmenetluse määruse artikli 3 lg-t 1 tuleb

tõlgendada nii, et selle liikmesriigi kohtud, mille territooriumil algatati maksejõuetusmenetlus,

on pädevad arutama maksejõuetusel põhinevat tagasivõitmise hagi isiku vastu, kelle elukoht on

teises liikmesriigis. TsMS § 97 lg 1 kohaselt võib hagi mitme kostja vastu esitada hageja omal

valikul ühe kaaskostja elu- või asukoha järgi. Seega allub hagi Eesti kohtutele. Rahvusvahelise

eraõiguse seaduse (REÕS) § 59 alusel saavad abikaasad juhul, kui vähemalt ühe abikaasa

elukoht on Eestis või kui vähemalt üks abikaasa tegeleb Eestis majandus- või kutsetegevusega,

kolmandate isikute suhtes Eesti õigusest erinevatele varalistele õigustele tugineda üksnes juhul,

kui kolmas isik sellest õigussuhte tekkimise ajal teadis või pidi teadma. Abieluvaraleping

sõlmiti Venemaal ja hagi esitamise ajal oli vähemalt ühe abikaasa (võlgniku) elukohaks Eesti.

Abieluvaralepingut ei olnud Eestis registreeritud ega notariaalselt tõestatud, mistõttu ei saanud

kostja I tugineda Venemaal sõlmitud abieluvaralepingus kokku lepitud varaliste suhete

režiimile.

Eelnevalt kirjeldatud põhjustel ei olnud kostja I taotlus menetluse taastamiseks põhjendatud ja

tuli jätta rahuldamata.

Määruskaebus

6. Kostja I palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega menetlus taastada.

Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, mis viis ebaõige lahendi tegemiseni.

Kostja I esitas 27.04.2016 kohtule taotluse kostja vastuse esitamiseks antud tähtaja

pikendamiseks, mille kohus jättis tähelepanuta. Maakohtu seisukoht, et kuna vastuse esitamise

tähtaja pikendamise taotluses ei olnud täpsustatud, kui pikaks ajaks soovis kostja I hagile

vastamise tähtaja pikendamist, ei olnud kooskõlas TsMS-is sätestatuga. Kui poolte nõuded on

ebaselged, on kohtul kohustus nõue välja selgitada. Praegusel juhul kohus seda ei teinud. Eelnev

võis viia väära lahendi tegemiseni.

Menetlusdokumendid toimetati kostjale I kätte vaid kahel korral 19.04.2016 ja 13.10.2016.

Kõik kirjad, mis saadeti aadressil XXX, kostja I kätte ei saanud, sest seda e-posti aadressi kostja

I ei kasuta. Kostjale I menetlusdokumentide kättetoimetamisel tuli lähtuda TsMS §-dest 316 ja

3161. Samuti ei täitnud kohus TsMS §-s 3111 sätestatud menetlusdokumendi kättetoimetamise

nõudeid, s.t ei toimetanud dokumente kätte elektrooniliselt.

Eelnevale lisaks ei olnud hagi hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaolude osas õiguslikult

põhjendatud. Kuniks hageja ei esitanud dokumente oma nõude aluseks olevate asjaolude

tõendamiseks, ei olnud kostjal kohustust ka enda vastuväiteid põhjendada. Lisaks ei olnud

vaidlustatud maakohtu määrus nõuetekohaselt õiguslikult põhjendatud, sest hagi õiguslik

põhjendatus oli kontrollimata. Samuti jättis kohus lahendamata taotluse hagi läbivaatamata

jätmise kohta väära kohtualluvuse tõttu. Kohus tuvastas valesti, et kostja I vastu saab hagi

esitada Eesti kohtusse.

Vastus määruskaebusele

7. Kostja palus jätta määruskaebus rahuldamata. Kostja I sai hagimaterjalid kätte 19.04.2016,

kuid ei vastanud hagile tähtaegselt. Lisaks puudusid kostjal I mõjuvad põhjused hagile

vastamata jätmiseks. Mõjuvaks põhjuseks ei saanud pidada välismaal elamist. Kostja I ei

saanud eeldada, et maakohus hagile vastuse esitamise tähtaega üldse pikendab ning kohtul ei

olnud ka kohustust hagile vastamise tähtaega pikendada. Lisaks ei esitanud kostja I vaatamata

kohtu korduvatele ettepanekutele TsMS-is nõutud hagivastust.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja toimiku materjaliga, leidis, et maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ning

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

TsMS §-le 659 ja § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks määruskaebuses märgitule selgitab

ringkonnakohus järgmist.

Hagi võib TsMS § 407 alusel rahuldada tagaseljaotsusega hagiavalduses märgitud ja

asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui hageja on sellega nõus ja kostja, kellele kohus

on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale

kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Praegusel juhul sai kostja I hagiavalduse,

selle lisad ja hagi menetlusse võtmise määruse kätte 19.04.2016 (I kd lk 185), kuid ei esitanud

määratud tähtaja jooksul vastust, mistõttu tegi kohus ca neli kuud hiljem 16.08.2016

tagaseljaotsuse. Kostja võib esitada tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest (TsMS § 415 lg 1). Mõjuva

põhjuse olemasolu ei ole vajalik, kui hagile vastamata jätmise puhul oli hagi kostjale või tema

esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või

elektrooniliselt (TsMS § 415 lg 1 p 1) või tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha (TsMS

§ 415 lg 1 p 3).

TsMS § 407 lg 5 järgi ei või kohus teha tagaseljaotsust, kui: kostjale anti hagile vastamiseks

ilmselt liiga lühike tähtaeg (p 1), kostjale ei teatatud hagile vastamata jätmise tagajärgedest

(p 2); kostja on vastuse esitamise tähtaja jooksul taotlenud riigi õigusabi andmist advokaadi

vahendusel vastamiseks (p 21), hagi on ebaõigesti menetlusse võetud, mh juhul, kui asi ei allu

sellele kohtule (p 22), kostja on teatanud kohtule mõjuvast põhjusest hagile vastamata jätmiseks

ja on seda põhistanud (p 3). Üldjuhul ei tee kohus TsMS § 407 lg 4 järgi tagaseljaotsust ka

abieluasjas ja põlvnemiseasjas, kuid võib seda teha ühisvara jagamise asjas või muu abikaasade

varalist vahekorda puudutava hagi suhtes, kui asja saab lahendada eraldi muust abieluasjast.

Lisaks peab hagi olema TsMS § 407 lg 6 järgi ka õiguslikult põhjendatud.

Nõuded kajale on sätestatud TsMS §-s 416. Kajas peavad sisalduma viide otsusele, mille peale

kaja esitatakse, avaldus, et selle otsuse peale esitatakse kaja ja asjaolu, mis takistas kaja esitajal

hagile vastamast või kohtuistungile ilmumast ja sellest teatamast ning selle põhistus, välja

arvatud juhul, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik. Kui tagaseljaotsus tehti

eelmenetluses seetõttu, et kostja ei vastanud tähtaegselt kohtule või ei ilmunud eelistungile,

tuleb kajale lisada kõik asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks vajalik (TsMS § 416 lg 2).

Maakohus tegi 07.11.2016 avalduse käiguta jätmise määruse (II kd lk 36), milles tõi puudustena

välja muuhulgas asjaolud, et kostja I ei märkinud kajas, mis takistas tal hagile vastamast ja koos

kajaga ei esitanud kostja I vastust hagiavaldusele. Ühtlasi hoiatas kohus TsMS § 3401 lg-s 2

kirjeldatud tagajärgede eest. Kostja I, hoolimata kohtu poolt korduvalt puuduste kõrvaldamise

tähtaja pikendamisest (nt II kd lk 42), nõuetekohast vastust koos kajaga ei esitanud. Kostja I

kirjeldatud põhimõte, et kostja ei pea senikaua, kuni hageja ei ole esitanud dokumente oma

nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks, praegusel juhul ei kohaldu. Nimelt esitas hageja

korrektselt vormistatud hagiavalduse koos lisadega, mistõttu võttis kohus selle 21.04.2015

menetlusse (I kd lk 123-124). Kostja I abstraktsed väited, et hagi ei ole õiguslikult põhjendatud

ja hageja nõue ei ole tõendatud, eelnevalt kirjeldatud väiteid põhjendamata, ei vabastanud

kostjat I vastuse esitamise kohustuses. Seega tuvastas maakohus õigesti, et kaja ei vastanud

seaduses sätestatud nõuetele.

Vastuseks määruskaebuses toodud muudele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja

I leidis, et praegusel juhul esinesid asjaolud, mistõttu ei saanud seaduse kohaselt tagaseljaotsust

teha, n.o hagi võeti ebaõigesti menetlusse (TsMS § 407 lg 5 p 22) ja hagi ei olnud õiguslikult

põhjendatud (TsMS § 407 lg-d 1 ja 6). Ringkonnakohus nõustub mõlema väite osas

maakohtuga. Praegusel juhul ei saanud kohtualluvust kontrollida mitte Euroopa Parlamendi ja

nõukogu määruse (EL) nr 1215/2012 (Brüssel I bis määrus) järgi, vaid seda tuli teha Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1346/2000 (maksejõuetusmenetluse määrus) järgi. Viimase

õigusakti artikkel 6 lg 1 järgi hagid, mis tulenevad otseselt maksejõuetusmenetlusest või on

sellega tihedalt seotud, nt võlgniku vara tagasivõitmise hagid, alluvad selle liikmesriigi kohtule,

kelle territooriumil on algatatud asjaomane maksejõuetusmenetlus kooskõlas artikliga 3.

Kuivõrd praegusel juhul oli võlgniku põhihuvide kese Eestis, mistõttu oli tema

maksejõuetusmenetlus algatatud Eestis, tuli Eestis menetleda ka kõik nn teisesed

maksejõuetusmenetlused, sh tagasivõitmise hagid, sõltumata kostja I alalisest elukohast.

Maakohus on korrektselt 25.04.2017 määruses tuvastanud hagi õigusliku põhjendatuse. Hagi

õigusliku põhjendatuse hindamisel lähtub kohus kostjale kättetoimetatud hagiavalduses toodud

asjaoludest, mis loetakse TsMS § 407 lg 1 teise lause kohaselt kostja poolt omaks võetuks

(Riigikohtu 25.02.2015 määrus nr 3-2-1-162-14). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

hagiavaldus oli veenev ning õiguslikult põhjendatud. Seega ei esinenud praeguses asjas

asjaolusid, mille tõttu oleks tagaseljaotsuse tegemine olnud keelatud.

Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kostja I väidet, et tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse

tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kostja I oli seisukohal, et mõjuv põhjus

hagivastuse esitamata jätmiseks seisnes selles, et kohus ei lahendanud kostja I taotlust

pikendada vastuse andmise tähtaega, rikkudes sellega menetlusõigusnorme. TsMS § 422 lg 1

järgi on hagile vastamata jätmise mõjuvaks põhjuseks eelkõige liikluskatkestus, poole ootamatu

haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille tõttu ei saanud isik hagile vastata või

kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat. Loetelu ei ole ammendav. Riigikohus on

03.05.2017 määruses nr 3-2-1-21-17 selgitanud, et mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune

muu takistav asjaolu, mis üldhinnangu järgi võis menetlusosaliselt mõistlikult oodatavat

hoolsust järgides põhjustada hagile reageerimata jätmise.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnevalt kirjeldatud mõjuva põhjusena käsitletav

menetlusõigusnormi rikkumine maakohtu poolt kostja I 27.04.2016 taotluse menetlustähtaja

pikendamiseks lahendamata jätmisel. Sellises olukorras oleks mõistlikult oodatavat hoolsust

järgiv menetlusosaline tundnud huvi kohtu seisukoha vastu enda taotlusele ning koostanud ja

esitanud kohtule vastuse nii kiiresti kui võimalik, arvestades asjaolu, et kohus andis 21.04.2015

määrusega (I kd lk 123-124) kostjatele tähtaja vastuse esitamiseks 15 päeva alates

menetlusdokumendi kättesaamisest ja ei lahendanud viidatud tähtaja jooksul kostja I taotlust.

Kusjuures kohtu määratud tähtaja pikendamine poole taotlusel on kohtu õigus, mitte kohustus.

Seega ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kostja I 27.04.2016 taotluse lahendamata jätmine

kohtu poolt põhjustada nelja kuu jooksul hagile reageerimata jätmise.

TsMS § 417 lg 2 kohaselt rahuldab kohus kaja ja taastab menetluse vastavalt kaja ulatusele

olukorras, millises see oli enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist vaid siis,

kui kaja on esitatud õiges vormis ja õigel ajal ning avaldaja on põhistanud mõjuva põhjuse, mis

takistas tal tagaseljaotsuse aluseks olnud menetlustoimingut tähtaegselt tegemast ja kohtule

sellest teatamast või kui esineb muu alus, mille tõttu ei võinud tagaseljaotsust teha. Praegusel

juhul ei esitanud kostja I kaja õiges vormis ja samuti oli põhistamata mõjuv põhjus hagile

vastamata jätmiseks, mistõttu jättis maakohus õigesti kaja rahuldamata.

Lõpetuseks võtab kohus seisukoha kostja I väite osas, et maakohus rikkus menetlusõiguse

normi, kui ei toimetanud kostjale I materjale kätte elektrooniliselt TsMS § 3111 alusel.

Menetlusdokumente on võimalik kätte toimetada mitmel erineval moel: kohturuumides,

elektrooniliselt, postiteenuse osutaja vahendusel, tähitud kirjaga jne. Praegusel juhul toimetati

kostjale I hagimaterjalid ja hagi menetlusse võtmise määrus kätte tähitud kirjaga TsMS § 313

alusel (I kd lk 184). Menetlusdokumentide kättesaamist kinnitas kostja I isiklikult (I kd lk 185).

Ühtlasi sisaldasid menetlusdokumendid hoiatust, et hagile tähtaegselt vastamata jätmisel võib

kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada põhjendatud ulatuses, kui kostja ei

ole hagile tähtaegselt vastanud (I kd lk 124). Seega olid hagimaterjalid, menetlusse võtmise

määrus koos hoiatusega tagaseljaotsuse tegemise eest kostjale I korrektselt kätte toimetatud.

Maakohus kirjeldatud osas menetlusõiguse norme ei rikkunud.

Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata.

Tagaseljaotsuse peale kaja esitamisega seotud täiendavad menetluskulud maa- ja

ringkonnakohtus tuleb TsMS § 169 lg 2 ja § 173 lg 1 alusel jätta kostja I kanda. Tulenevalt

TsMS § 177 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega

mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing