2-13-60162/80 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. september 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-13-60162

Tsiviilasi

OÜ PÕLVA PIIM hagi AS BLM Eesti vastu

laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 29. juuni 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ PÕLVA PIIM apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

501 555,33 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): OÜ PÕLVA PIIM (registrikood

10666119), lepingulised esindajad advokaadid Maria

Mägi-Rohtmets ja Hendrik Mühls

Kostja (vastustaja): AS BLM Eesti (registrikood

11347592), lepingulised esindajad advokaadid Aet

Bergmann ja Margus Sorga

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata hageja 7. septembri 2017 taotlus täiendavate dokumentaalsete

tõendite (Berglandmilch eGen 24. aprilli 2017 hagiavaldus, selle eestikeelne tõlge ja

kättesaamise aega kinnitav dokument) vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 29. juuni 2017 otsus jätta muutmata osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata laenu tagasimakse ja intressi osasumma 209 863,98 eurot ning

sellelt summalt arvutatud viivise saamiseks.

3. Ülejäänud osas tühistada punktis 2 viidatud otsus ja saata asi tühistatud osas

maakohtule uuesti lahendamiseks.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud jaotab maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

2 (10)

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGEJA NÕUE JA SELLE KUJUNEMINE

1. OÜ PÕLVA PIIM (hageja) esitas 17. detsembril 2013 Harju Maakohtule hagi AS BLM

Eesti (kostja) vastu laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise nõudes.

1.1. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõla 319 558,24 eurot, intressi

60 489,69 eurot, viivise 63 272,52 eurot ja edasiulatuva viivise määraga 0,05% päevas.

1.2. Hageja esitas 8. septembril 2014 alternatiivse nõude, milles palus kostjalt välja mõista

laenulepingust tuleneva põhivõla 319 558,24 eurot ja intressi 75 553,57 eurot.

1.3. Hageja loobus 4. novembril 2015 viiviste nõudest 37 298,28 euro ulatuses, mistõttu

maakohus lõpetas 15. aprilli 2016 määrusega osaliselt asjas menetluse selles nõudes.

1.4. Asja arutamisel maakohtus täpsustas hageja oma nõudeid ja soovis kokkuvõttes kostjalt

610 914,61 euro väljamõistmist, sh põhivõlgnevus 319 558,24 eurot, intress 60 405,19 eurot,

viivis 230 951,18 eurot (21. juuni 2017 seisuga) ning edasiulatuvalt viivis põhivõlalt määraga

18,25 % aastas kuni põhivõla tasumiseni.

2. Hageja väitel:

-

oli ta 1. aprillist 2007 – 1. jaanuarini 2011 kostja aktsionär, talle kuulus 49% aktsiatest.

Aktsionäride lepingu kohaselt kohustusid olulist mõju omavad aktsionärid kostjale

laenu andma. Pooled sõlmisid 5. oktoobril 2007 laenulepingu (edaspidi „laenuleping“),

mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 5 000 000 krooni (319 558,24 eurot). Kostja

kohustus tasuma laenusummalt intressi. Laenusumma koos intressiga tuli tasuda

12 kuu jooksul pärast kostja ja AS UniCredit Bank Eesti filiaali vahelise 3. septemb-

ril 2007 laenulepingu tähtaja möödumist (20. august 2014), st 20. augustiks 2015;

-

alates 1. oktoobrist 2010 on kostja 98% aktsionär Berglandmilch registrierte Genossen-

schaft mbH (edaspidi „Berglandmilch“), kes kontrollib kostja majandustegevust.

Pärast seda, kui hageja müüs 2010. aasta sügisel oma 49% suuruse osaluse kostjas

Berglandmilchile, soovis hageja viimaselt tagatist kostja ja hageja vahelise

laenulepingu tagamiseks, mille andmisest Berglandmilch keeldus;

-

hageja pöördus 12. juunil 2012 kostja poole nõudega saada laenulepingu täitmise

tagatis, mille andmisest kostja keeldus;

-

hageja ütles 1. novembril 2012 laenulepingu üles võlaõigusseaduse (VÕS) § 117 lg 2

alusel ning nõudis põhivõla ja intressi tasumist, mida kostja ei teinud;

-

hageja tasaarvestas Berglandmilchilt 18. mail 2015 laekunud 172 565,70 eurot Hurmi

Piim OÜ-lt omandatud kahjunõudega, mistõttu ei lugenud ta kostja laenulepingust

tulenevat kohustust täidetuks;

-

laenulepingust tuleneva kostja kohustuse täitmiseks saab lugeda vaid 18. augustil 2015

tasutud 37 298,28 eurot, mille ulatuses hageja viivise nõudest loobus;

-

menetluse kestel esitatud kostja tasaarvestus ei ole põhjendatud, sest kostjal puudub

kahju hüvitamise nõue hageja vastu, samuti ei ole kostja oma väidetavat kahjunõuet

piisavalt tõendanud.

3 (10)

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

hagejal puudub alus nõuda laenu ennetähtaegset tagastamist ning intressi ja viivise

tasumist, kuna hagejal polnud õigust laenuleping üles öelda;

-

praeguseks on hagi rahuldamine välistatud ka seetõttu, et laenu tagastamise ja intressi

maksmise kohustused on lõppenud:

o 18. mail 2015 tasus Berglandmilch kostja eest 172 565,70 eurot, sh laenu

tagastamiseks 142 937,85 eurot ja intressi 29 627,85 eurot – selle summa jättis

hageja alusetult arvesse võtmata, sest Berglandmilch võis täita kostja kohustuse;

o 18. augustil 2015 tasus Berglandmilch lisaks intressi 37 298,28 eurot – selle

summa luges hageja ekslikult viivise makseks, sest kostjal pole viivise

maksmise kohustust;

o kostja tasaarvestas hagile vastates osasumma 175 829,50 eurot enda kahju

hüvitamise ja viivise nõuetega hageja vastu.

Tasaarvestatavat nõuet põhjendas kostja järgmiste asjaoludega:

-

kostjale kuulub kinnisasi aadressil Vabriku 23 Põlvas, kuhu puudub avalikult teelt

juurdepääs;

-

kostja kinnisasjal asusid seadmed, millest osa kuulusid Berglandmilchile ja olid antud

kasutuslepingu alusel kostja kasutusse 2013. aasta lõpuni, ning osa võõrandas kostja

Berglandmilchile ja pidi need tarnima 2014. aasta algul;

-

kostja pani nii tema kasutuses olnud kui ka võõrandatud seadmed 2014. aasta jaanuaris

valmis veoks Austriasse Berglandmilchile ja tellis vajaliku transpordi;

-

hageja juhatuse liikmed blokeerisid juurdepääsu kostja kinnistule 9. jaanuaril 2014,

mistõttu ei saanud kostja transportida veoks valmis pandud seadmeid Austriasse;

-

kostjal tekkis sellest kahju summas 166 273,55 eurot, mis tuleb tal maksta

Berglandmilchile, kellel omakorda tekkis kahju täiendava tööjõukuluna seadmete tarne

hilinemise tõttu ajavahemikul alates 14. jaanuarist 2014 kuni 30. oktoobrini 2014;

-

kostja teatas kahju nõudest 19. mail 2014 ja nõuab viivist alates 29. maist 2014;

-

seisuga 31. märts 2015 on kahju hüvitamise nõudelt arvutatud VÕS § 113 lg 1 teise

lause järgne viivis 9 555,95 eurot.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis 29. juuni 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks

edaspidi. Sama otsusega tühistas maakohus hagi tagamise abinõud.

5. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et:

-

5. oktoobril 2007 sõlmisid pooled laenulepingu, mille kohaselt andis hageja kostjale

laenu 5 000 000 krooni (319 558,24 eurot) ja kostja kohustus laenu tagastama

20. augustiks 2015;

-

hageja ütles laenulepingu 1. novembril 2012 üles VÕS § 117 lg 2 alusel;

-

Berglandmilch tasus 18. mail 2015 hageja kontole 172 565,70 eurot;

-

Berglandmilch tasus 18. augustil 2015 kostja eest laenu katteks 37 298,28 eurot, mille

võrra on hageja kogunõuet vähendanud;

-

kostja laadis 9. jaanuaril 2014 kaupa veokile endale kuuluval kinnistul asuvast hoonest,

sõiduk paiknes laadimise ajal võõral maal;

-

kostja kinnistult puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele ning kostja

laadimistööd ja juurdepääs avalikule teele olid takistatud.

4 (10)

6. Hagi rahuldamata jätmist põhjendas maakohus järgmiselt.

6.1. VÕS § 117 alusel on lepingust taganemine lubatav, kui kostja nt teatab oma kavatsusest

lepingut mitte täita. Hageja ei tõendanud, et kostja teatas talle enne laenulepingu ülesütlemise

avalduse esitamist nimetatud kavatsusest. Samuti ei tõendanud hageja, et kostja tõsikindlalt

edaspidi lepingut ei täida, mh ei tõendanud hageja kostja maksejõuetust. Ka menetluse kestel

ei muutunud kostja maksejõuetuks. Ainuüksi hageja arvamus kostja võimaliku käitumise kohta

laenu tagastamisel ei ole piisavaks lepingu mittetäitmise eelduseks. Kostja kinnitas enda

kohustuse täitmist.

6.2. Kuivõrd hageja ja kostja ei leppinud kokku, et just kostja isiklikult peab täitma kohustuse

hageja ees, ei olnud hagejal õigus keelduda kolmanda isiku (Berglandmilch) poolt tasutu

vastuvõtmisest. Hageja on ise teatanud kostjale oma konto numbri ja maksekorraldusest

nähtuvalt oli Berglandmilchi tahe täita kostja laenulepingust tulenev kohustus.

6.3. Kostja tõendas, et 2. detsembri 2013 müügilepinguga müüdi neli kostjale kuulunud

seadet Berglandmilchile. Samuti tõendas ta nende esemete transpordivalmiduse. Tunnistaja VV

(edaspidi „tunnistaja“) ütlustega on tõendatud, et hageja (seaduslike esindajate kaudu) takistas

9. jaanuaril 2014 seadmete transporti. Tunnistaja ütlustest nähtub, et suuremahuliste esemete

transport oli võimalik ainult blokeeritud laadimisavast. Seadmete transpordi viibimisega tekkis

Berglandmilchil kahju 166 273,55 eurot, millele lisandub viivis 9 555,95 eurot (kokku

175 829,50 eurot). Kahju avaldub täiendavates tööjõukuludes, mida Berglandmilch on

kohustatud tasuma seadmete viibimise tõttu. Kostjal oli kohustus kahju hüvitada, st tal tekkis

omakorda kahju, mille hüvitamise kohustus on hagejal ja kostja tasaarvestus on seega

põhjendatud.

6.4. Tunnistaja ütlused on usaldusväärsed. Need langevad kokku kirjalike tõenditega ja neis

ei ole vastuolu. Tunnistaja kinnitas, et saab anda objektiivseid ütlusi ja tal puudub vihavaen mh

AH vastu, kellega neil oli kokkupuude kriminaalasja nr 16265000437 raames.

6.5. Kuna kostja eest on hagejale tasutud 172 565,70 eurot ja 37 298,28 eurot ning kostja on

kehtivalt tasaarvestanud 175 829,50 eurot, siis on laenulepingust tulenevad kostja kohustused

lõppenud.

7. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

8.1. Esiteks on väär maakohtu järeldus, et hageja ei olnud 1. novembri 2012 seisuga

õigustatud laenulepingut ennetähtaegselt üles ütlema. Maakohus ei analüüsinud hagis esile

toodud asjaolusid ja heitis hagejale ebaõigesti ette, et ta ei tõendanud kostja poolt kohustuse

täitmisest keeldumist ega kostja maksejõuetust. Tähelepanuta jäi tõsiasi, et laenuleping ei olnud

tavapärane, vaid tegemist oli olulise aktsionäri laenuga, mis ei olnud piisavalt tagatud. Kostja

tootmistegevuse peatamine mais 2012 oli selline asjaolu, mille põhjal võis eeldada kostja

suutmatust laenulepingut täita. Hageja tõi ka esile, et kostja maksevõimelisus on üksnes

teoreetiline ning et kostja ja Berglandmilchi maksevõimelisus ei ole samastatavad.

8.2. Teiseks, hagejal oli õigus keelduda Berglandmilchi 18. mai 2015 makse vastuvõtmisest

ja maakohus luges ebaõigesti kostja kohustuse täidetuks 172 565,70 euro ulatuses. Seeläbi

väljus kohus asja arutamise piiridest, andes sisulise hinnangu hageja 19. mail 2015

tasaarvestusele Berglandmilchile, kes ei ole menetlusosaline. Sellise hinnangu saaks anda

üksnes asjaomase hagi esitamisel tasaarvestuse saanud isiku (Berglandmilch) poolt.

5 (10)

Lisaks tegi maakohus ebaõite järelduse, et hagejal ei olnud õigus keelduda Berglandmilchi

makse vastuvõtmisest kostja kohustuse täitmisena ja makse tuleb lugeda laenulepingust

tuleneva kostja kohustuse katteks. Vaidlustatud otsus on kõnealuses osas põhjendamata.

8.3. Kolmandaks ei nõustu hageja on maakohtuga nagu oleks hageja tekitanud kostjale kahju.

Kohus jättis sisuliselt hindamata ja käsitlemata hageja sellekohased vastuväiteid ja neid

kinnitavad tõendid. Maakohus ei oleks tohtinud tugineda ainult tunnistaja ütlustele, mis on

ebausaldusväärsed. Kostja tasaarvestus ei olnud põhjendatud.

9. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

10. Hageja esitas 7. septembril 2017 seisukohad ja koos nendega ka taotluse täiendavate

dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta

või tühistada osas, mis käsitleb Berglandmilchi makseid hagejale summades 172 565,70 eurot

ja 37 298,28 eurot, st kokku summas 209 863,98 eurot. Nimetatud summa ja sellelt arvutatud

viivise osas jääb vaidlustatud otsus muutmata. Ülejäänud osas tuleb otsus TsMS § 657 lg 1 p 3

alusel tühistada ja saata asi maakohtule uuesti lahendamiseks. Kaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 lahendab ringkonnakohus esmalt hageja 7. septembri 2017

taotluse. Viidatud kuupäeva menetlusdokumendil on neli lisa, millest kaks esimest (hagiavaldus

koos tõlkega ja selle kättesaamise dokument) on käsitletavad dokumentaalsete tõenditena.

Hageja taotlus tuleb jätta TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata, sest viidatud

dokumentidel puudub seos käesoleva kohtuasjaga. Hageja esitatud hagiavalduse järgi nõuab

Berglandmilch hagejalt kahju hüvitamist seoses käesolevas asjas rakendatud hagi tagamise

abinõudega. Sellekohast nõuet siin asjas esitatud ei ole, samuti ei ole kumbki pool vastavatele

asjaoludele tuginenud. Hageja nõuet kostja vastu ega kostja tasaarvestuseks kasutatud nõuet ei

mõjuta Berglandmilchi võimalikud nõuded hageja vastu. Kui hagiavalduse dokumendil puudub

seos arutatava asjaga, siis pole tähtsust ka sellel, millal hageja hagi kätte sai.

Tõendite elektroonilise esitamise tõttu pole vaja neid tagastada. Sama menetlusdokumendi

ülejäänud lisad (viivise arvestus ja kuluarve) saab lisada toimikusse, aga need ei ole

dokumentaalsed tõendid (sarnaselt kaebusele lisatud viivise arvestusega).

13. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, mida ei ole

kaebusega vaidlustatud ja mille uut tuvastamist ei pea ringkonnakohus vajalikuks. Käesoleval

juhul on need laenulepingu sõlmimist, poolte avaldusi ja Berglandmilchi maksete tegemist

käsitlevad asjaolud. Maakohus ei ole vastavate tõendite hindamisel menetlusnorme oluliselt

rikkunud. Samadel põhjustel ei ole TsMS § 652 lg 5 järgi vaja uuesti koguda, uurida ega hinnata

maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud samu tõendeid.

14. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse osaliselt muutmata ja järgib vastavas osas selle

põhjendusi nendega nõustudes (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse kahele esimesele väitele

märgib ringkonnakohus järgmist.

15. Kaebuse esimene väide käsitleb hageja taganemisõigust VÕS § 117 ja § 399 lg 2 alusel.

See väide ei ole põhjendatud ega too kaasa maakohtu otsuse muutmist.

15.1. Hageja saab lisaks VÕS §-le 399 tugineda §-le 117, kui selle kohaldamise eeldused on

täidetud (vt käesolevas asjas tehtud Riigikohtu 24. septembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

72-14, p 16). Samast õiguslikust käsitlusest lähtus vaidlustatud otsuses ka maakohus.

Asjaomase eeldusena pidi hageja tooma esile ja tõendama VÕS § 117 lg-s 1 osundatud

olukorra, st pidi olema ilmne, et kostja paneb toime olulise lepingurikkumise.

6 (10)

15.2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et pelgalt laenulepingu sõlmimise ja hageja aktsiate

võõrandamise asjaoludest oleks tekkinud kostjal kui laenusaajal kohustus anda hagejale

täiendav tagatis või saaks neist asjaoludest järeldada kostja olulise lepingurikkumise ohtu. Kui

hageja võõrandas kostja aktsiad Berglandmilchile, siis oli tal võimalus hinnata selle mõju

laenulepingule ja soovi korral leppida kokku vajalikes tagatistes. Olukorras, kus kostjast oli

saanud Berglandmilchi praktiliselt ainuosalusega tütarettevõtja, ei ole tootmise peatamine

selline asjaolu, mis annaks alust eeldada laenulepingu täitmata jätmist. On tavapärane sama

tegevusvaldkonna ettevõtete omandamine tootmise koondamise eesmärgil. Tootmise

peatamine ei tähendanud kostja majandustegevuse peatamist, vaid kostja oli jätkuvalt tegutsev.

15.3. Hagile vastates tõi kostja esile, et tema netovara moodustas auditeeritud finantsandmete

kohaselt 31. detsembri 2011 seisuga 2 075 341 eurot, 30. juuni 2012 seisuga 2 075 341 eurot

ning 31. detsembri 2012 seisuga samuti 2 075 341 eurot. Need asjaolud on tõendatud hageja

enda esitatud tõenditega (hagiavalduse lisa nr 8 lk 4, hageja 4. veebruari 2014 määruskaebuse

täpsustuse ja täiendavate tõendite lisa nr 4) ja hageja ei ole neid ümber lükanud. Kuna kostja

netovara oli temalt tagatise nõudmist (12. juuni 2012) ja laenulepingu ülesütlemist

(1. november 2012) hõlmaval perioodil mitme miljoni euro ulatuses positiivne, siis ei andnud

kostja majanduslik olukord alust eeldada olulise lepingurikkumise ohtu.

15.4. Maakohus leidis põhjendatult, et hagejal puudub alus tugineda VÕS § 117 lg-le 2. VÕS

§ 117 lg 2 seob lepingust eelneva taganemise sellega, et teisele poolele oleks eelnevalt antud

võimalus oma kohustuse täitmist tagada või kinnitada, millest on § 117 lg 3 järgi erandiks vaid

juhtum kui teine pool teatab, et ta kohustusi ei täida. Sellist teadet ei ole kostja hagejale esitanud.

15.5. Eelnevast tuleneb, et VÕS § 117 alusel laenulepingu ülesütlemise aluseid ei esinenud.

Samuti ei olnud alust öelda lepingu üles VÕS § 399 järgi. Maakohus tegi selles osas õige

järelduse ja kaebuse esimene väide ei anna alust seda muuta.

16. Kaebuse teise väite esimene osa kätkeb endas menetlusõiguslikku küsimust, kas kohus saab

kahe poole vahelist vaidlust lahendades hinnata ühe poole vastuväidet, et talle tehtud kolmanda

isiku sooritust ei saa lugeda vastaspoole kohustuse täitmiseks, sest ta on esitanud seda hõlmava

tasaarvestuse avalduse hoopis muu nõudega.

16.1. Käesolevas asjas tugineb nn pooltevälisele tasaarvestusele hageja ise, sest tema väite

kohaselt ei täitnud Berglandmilch 18. mai 2015 makset tehes kostja kohustust.

16.2. Esmalt on kohane meenutada, et tsiviilasja lahendav kohus saab hinnata pooltevahelise

tasaarvestuse avalduse ja vastuväite mõju (vt nt Riigikohtu 10. mai 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-58-04, p 11, ja 4. jaanuari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-11, p 9). Selleks ei pea

esitama vastuhagi ja menetluslikult on mõeldav, et tasaarvestusele saab omakorda tugineda ka

hageja oma nõude põhjendamisel.

16.3. Teisest küljest on tsiviilasjas tehtav lahend siduv ainult selles osalenud isikutele.

Täpsemalt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalistele kohustuslik osas,

milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui

seadusest ei tulene teisiti. Seega ei saa kohus tsiviilasjas siduvalt lahendada teiste isikute

vahelisi vaidlusi peale menetlusosaliste. Hagiasjas määravad pooled ise menetlusosaliste ringi,

sh valivad, kelle vastu esitada nõue ja kelle kaasamist taotleda kolmanda isikuna.

16.4. Siiski ei takista eelmises punktis märgitu kohtul andma pooltevahelises suhtes hinnangut

sellele, kas pool saab õiguspäraselt tugineda kolmandale isikule tehtud tasaarvestusele.

Vastupidise järelduse korral oleks hagejal praktiliselt võimatu esitada väide, et Berglandmilchi

18. mai 2015 makset ei saa lugeda kostja kohustuse täitmiseks. Niisiis oli maakohtul võimalik

vastavas osas poolte väiteid käsitleda ja vaidlus lahendada. Selle käigus tehtud järeldustel ja

tuvastatud asjaoludel ei ole mõju menetlusvälistele isikutele.

7 (10)

17. Kaebuse teise väite ülejäänud osas heidab hageja maakohtule ette vale järelduse tegemist.

Nimelt leiab hageja, et Berglandmilch ei oleks tohtinud määrata 18. mai 2015 ülekande

tegemisel, et täidab kostja laenulepingust tulenevat kohustust, sest hageja võis talle üle kantud

summa tasaarvestada. Ka sellega ringkonnakohus ei nõustu.

Maakohus tuvastas õigesti, et 18. mail 2015 ei olnud hagejal veel seda nõuet Berglandmilchi

vastu, mille ta hiljem omandas ja mida soovis tasaarvestuseks kasutada. Tasaarvestus eeldab

VÕS § 197 lg 1 järgi õigussuhet, mille pooled peavad teineteisele maksma rahasumma või

täitma muu samaliigilise kohustuse. Ringkonnakohtu hinnangul ei tekkinud hageja ja

Berglandmilchi vahel ka 18. mai 2015 ülekande tulemusel sellist õigussuhet, mis kohustas

hagejat raha maksma. Kuna Berglandmilch avaldas selgelt, et täidab 18. mai 2015 maksega

kostja kohustuse, siis VÕS § 78 lg 1 teise lause kohaselt vabanes kostja selles ulatuses täitmise

kohustusest, mitte aga ei tekkinud hagejal kohustus Berglandmilchile midagi tasuda.

Nõustuda ei saa hageja eeltoodust erineva käsitlusega, et kui kolmas isik täidab võlgniku

kohustuse, siis tekib võlausaldaja ja kolmanda isiku vahel alusetu rikastumise võlasuhe. Hageja

soovitud arusaama järgi muutuks kolmanda isiku poolt kohustuse täitmine praktiliselt

võimatuks, sest võlgniku algne kohustus küll VÕS § 78 lg 1 teise lause järgi lõppeks, aga

kolmas isik saaks soorituse VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda. Selline ei ole seaduse mõte.

18. Eelneva põhjal jättis maakohus õigesti rahuldamata nõude laenu ja intressi ennetähtaegseks

tagastamiseks, samuti leidis põhjendatult, et 209 863,98 euro ulatuses on laenulepingust

tulenevad kostja kohustused täidetud. Kuna nii 18. mai kui ka 18. augusti 2015 maksed tehti

enne laenu tagastamise ja intressi maksmise tähtpäeva (20. august 2015) saabumist, siis polnud

hagejal alust lugeda viimast, 37 298,28 euro suurust makset viivise katteks, sest vähemalt selle

makse tegemise ajal viivise maksmise kohustust kostjal ei olnud. Samuti ei ole hagejal õigust

nõuda viivist enne laenulepingus ette nähtud tähtaja möödumist talle makstud summalt.

19. Kolmanda väitega vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, mis käsitleb kostja

tasaarvestuse vastuväidet ja sellest tulenevalt hagi ülejäänud osas rahuldamata jätmist. See

väide on osaliselt edukas ja toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. Ringkonnakohus

ei saa vaidlusaluses osas teha ise uut lahendit, mistõttu saadab asja tagasi maakohtusse.

19.1. Nagu märgitud eespool p-s 16.2 saab kohus pooltevahelises vaidluses anda hinnangu

tasaarvestusele, mille kostja on avaldanud ja millele ta soovib tugineda hagis esitatud rahalisele

nõudele vastu vaieldes. Kaebuse kolmas väide käsitleb sellist olukorda. Siiski tähendab

tasaarvestuse vastuväitele hinnangu andmine, et kohus sisuliselt lahendab tasaarvestava poole

nõude teise poole vastu, st kontrollib, kas tasaarvestuseks kasutatud nõude on õiguslik ja

faktiline alus (vt nt Riigikohtu 10. mai 2004 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-04, p 14, ja

5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). Selleks peab kohus TsMS § 438 lg 1

järgi tegema kindlaks, millised asjaolud on tuvastatud ja millist õigusnormi kohaldada. Oma

seisukohti peab kohus vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 põhjendama ja otsust tehes vastama poolte

asjakohastele faktiväidetele. Neile nõuetele maakohtu otsus kostja tasaarvestuse hindamise osas

ei vasta. Samuti viis maakohus kõnealuses osas läbi puuduliku eelmenetluse.

19.2. Kostja rajab kahjunõude väitele, et hageja koos teiste isikutega tekitas kostjale

õigusvastaselt kahju, kui takistas alates 9. jaanuarist 2014 seadmete väljavedu kostja kinnistult

teiste kinnisasjade kaudu. Maakohus leidis, et selline käitumine on kvalifitseeritav VÕS § 1045

lg 1 p-s 5 nimetatud valduse rikkumiseks.

19.3. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 40 lg 3

järgi on valdaja takistamine asja üle tegeliku võimu teostamisel valduse rikkumine. Olenevalt

asjaoludest võib tegeliku võimu teostamine olla takistatud ka juurde- või väljapääsu sulgemise

tõttu (Riigikohtu 17. detsembri 2001 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-01, põhjenduste teine lõik).

Seega võib kinnisasja omanikul tema kinnistule või sealt avalikule teele juurdepääsu piiramine

teatavatel asjaoludel osutuda valduse rikkumiseks AÕS § 40 lg 3 tähenduses (nii ka Riigikohtu

8 (10)

3. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-10, p 20 esimene lõik). Kirjeldatud rikkumisega

põhjustatud kahju on VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel hüvitatav, kui on täidetud kahju

hüvitamise nõude rahuldamise muud eeldused.

19.4. Õigusvastaselt tekitatud kahju eest hüvitise saamiseks peab kahjustatud pool tõendama

kahju tekitaja käitumise õigusvastasuse (VÕS §-d 1043 ja 1045), kahju tekkimise ning

põhjusliku seose kahju tekitaja käitumise ja kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Väidetav kahju

tekitaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050

lg 1, vt nt Riigikohtu 27. oktoobri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-14, p 12 esimene lõik, ja

selles viidatud 30. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 23).

19.5. Eespool p-s 19.3 kirjeldatud hinnangu andmine eeldab seetõttu mh, et selgelt tuuakse

esile ja kohtulahendis ka tuvastatakse:

-

mis asja valdust rikuti;

-

millise juurdepääsutee kaudu oleks pidanud valdaja saama valdust teostada;

-

millisel alusel oli kujunenud juurdepääs seda kaudu;

-

millise teoga ja kes juurdepääsu takistasid.

Käesoleval juhul maakohus neid asjaolusid piisavalt ei tuvastanud. Samuti jäid seetõttu

käsitlemata põhjuslik seos, hageja süü ja kostja osa kahju tekitamises.

19.6. Sisuliselt väidab kostja, et hageja juhatuse liikmed osalesid kahe takistuse loomisel

seadmete transpordil: esiteks korraldati auto parkimine kostja tehase sissepääsu ette ja teiseks

keelati naaberkinnisasjade kaudu juurdepääs avalikult kasutatavale teele, mis kostja väitel oli

varem olnud tava. Hageja väitel ei olnud auto parkimisega takistatud juurdepääs ainuke. Sellele

ei pööranud maakohus otsust tehes tähelepanu, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat

kohustust vastata poolte faktiväidetele. Samuti võib VÕS § 1043 ja § 1045 alusel esitatud nõude

lahendamisel omada tähtsust, kas juurdepääs oli kujunenud välja tavana sedavõrd selgelt, et

seda saaks pidada kinnisomandi vahetuks seadusjärgseks kitsenduseks. Nimelt kui tegemist

oleks vahetu seadusjärgse kitsendusega (mida senises kohtupraktikas on jaatatud pigem

erandlikult, vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p 20), siis võib

osutuda vajalikuks arutada pooltega ja kaaluda nõude kvalifitseerimist § 1045 lg 1 p 7 alusel

(vt selle seose kohta hüvitatava kahju ulatusega järgnevas p 19.10). Ka need asjaolud jättis

maakohus tuvastamata ja eelmenetluses vastavad õigusküsimused pooltega arutamata.

19.7. Lisaks ei ole pooled ega maakohus piisavalt määratlenud ja eristanud hagejale ette

heidetavaid õigusvastaseid tegusid. See võis tuua kaasa nõude ebaõige (või liiga üldistava)

kvalifitseerimise. Hagejal ei ole otsest puutumust sissepääsu ette pargitud auto ega

naaberkinnisasjadega – need kuuluvad teistele juriidilistele isikutele, kellel küll on hagejaga

vähemalt osaliselt samad juhatuse liikmed. Asja uuel läbivaatamisel tuleb anda kostjale

võimalus tuua esile ja vaidluse korral tõendada kahju tekkimise alusena määratletud sündmuste

toimepanija roll, sh hageja juhatuse liikmete tegutsemine hageja nimel. Põhimõtteliselt on nt

võimalik, et autoga juurdepääsu takistamise korraldus anti hageja nimel, aga hilisem

juurdepääsu keeld naaberkinnisasjade omanike nimel. Sellisel juhul ei tarvitse hageja olla

põhjustanud kogu kahju, mille hüvitamist kostja nõuab. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel

leiab, et hagejale ette heidetavad teod ei kvalifitseeru valduse rikkumiseks, siis tuleb vastata

kostja väidetele seoses tema majandus- või kutsetegevusse sekkumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 6)

ning heade kommete vastase tahtliku käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p 8).

19.8. Samuti ei ole piisavad maakohtu põhjendused ega eelmenetlus kostja kahju suuruse

tuvastamisel. Kostja tugineb sellele, et kahju suurus tuleneb tema emaettevõtja esitatud nõudest.

Hageja märgib asjakohaselt, et kostja nõustus emaettevõtja nõutud summa hüvitamisega

koheselt ja kriitikavabalt. Kostja ja Berglandmilchi omavahelist suhet arvesse võttes on see

9 (10)

mõistetav, sest vähemalt üldjuhul puudubki tütarettevõtjal sisuline võimalus esitada vastu-

väiteid emaettevõtja nõudele. See ei tähenda, et hageja kontsernivälise isikuna peaks sellise

kahju hüvitamise ulatusega nõustuma. Kui kahjunõue kujuneb ühist majanduslikku huvi

omavate isikute vahelises suhtes ja üks neist kannab oma kahju üle teisele nende omavahelise

kokkuleppega, siis tuleb kahju suuruse üle peetavas vaidluses järgida samasugust

tõendamiskoormist nagu olukorras, kus nn esmane kahjustatu oleks kostja. Järelikult peab

kostja tooma piisava selguse ja täpsusega esile kahju 166 273,55 eurot koosseisu ja vaidluse

korral selles summas kahju tekkimise tõendama. Kuigi hageja vaidles kahju koosseisule ja

summale vastu, siis ei selgitanud maakohus tõendamiskoormise jaotust.

19.9. Võõra vara ebaseadusliku valdamise korral hüvitatakse deliktiõiguse alusel tulenevalt

valduse rikkumist keelava sätte (VÕS § 1045 lg 1 p 5) kaitse-eesmärgist (vt VÕS § 127 lg 2)

eelkõige kaotatud kasutuseelised tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 tähenduses.

Kaotatud kasutuseelise arvestamisel saab lähtekohaks olla kasu, mida kahjustatud isik võinuks

saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 25. mai 2015

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15, p 11 esimene lõik, ja selles viidatud 21. mai 2009 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15). Ringkonnakohtu hinnangul saab samast põhimõttest lähtuda

olukorras, kus valduse rikkumine seisneb asja sihipärase kasutamise takistamises, sh seeläbi, et

kostja ei saanud oma kinnisasjalt viia seadmeid lepingu täitmisena ette nähtud kohta. Järelikult

on üks võimalus sisustada hüvitatav kahju kasutuseelisena. Selle asemel nõuab kostja

Berglandmilchi täiendava tööjõukulu hüvitamist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kas

see on samadel alustel hüvitatav konkreetne kahjustatud õigushüve.

19.10. Üldjuhul ei vastuta kahju tekitaja deliktiõiguse järgi nn puhtmajandusliku kahju eest,

vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud

vara kui selline (vt Riigikohtu 13. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p 20, ja

30. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 24). See põhimõte pole siiski

absoluutne, esmajoones võib erandiks olla kahju tekitamine käitumisega, mis rikub sellist normi

(VÕS § 1045 lg 1 p 7), mille eesmärk on kaitsta kannatanut just puhtmajandusliku kahju

tekitamise eest (VÕS § 1045 lg 3, Riigikohtu 20. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-11,

p 17). Vaidluse see aspekt vajab hindamist juhul, kui kostja esile toodav kahju osutub osaliselt

nn puhtmajanduslikuks kahjuks ega ole muul deliktiõiguslikul alusel hüvitatav.

19.11. Hageja vaidleb kostja tasaarvestuses kasutatud kahjunõudele mh vastu väitega, et isegi

kui hageja juhatuse liikmete tegevus põhjustas kostjale kahju ja see tegevus on omistatav

hagejale, siis on välistatud selle õigusvastasus. VÕS § 1045 lg 2 p 4 kohaselt ei ole kahju

tekitamine õigusvastane, kui kahju tekitaja kasutas oma õiguse teostamiseks või kaitseks

õigustatult omaabi. Kostja nõude põhjendamiseks esile toodud asjaoludest nähtub, et samad

füüsilised isikud olid hageja ja naaberkinnistute omanikeks olevate juriidiliste isikute juhatuste

liikmed. Seega võis neil olla ühest küljest huvi tegutseda hageja huvides (nt takistades seadmete

äravedu), aga teisest küljest kohustus tegutseda naaberkinnistute omanike huvides (kaitstes

kinnisasju lubamatu juurdepääsu eest). Vaidluse seda eripära ei ole maakohus pooltega

arutanud ega lahendamisel arvesse võtnud. Maakohtu otsusest puudub hinnang õigusvastasust

välistavatele väidetele ja asjaoludele.

19.12. Kui kostja tasaarvestuse avaldus on põhjendatud, st kui kostjal on hageja vastu kahju

166 273,55 eurot hüvitamise ja sellelt summalt viivise 9 555,95 eurot maksmise nõue, siis jääb

hagi tervikuna rahuldamata, sest Berglandmilchi makstud summad (209 863,98 eurot) ja

tasaarvestuseks kasutatud nõude summa (175 829,50 eurot) ületavad kokku hageja nõudeid

laenu tagastamiseks (319 558,24 eurot) ja intressi saamiseks (60 405,19 eurot).

Kostja väitel muutus kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks enne laenulepingus märgitud

tähtpäeva saabumist, samuti on kostja viivist arvutanud varasema perioodi eest, st tasaarvestuse

põhjendatuse korral ei oleks kostja sattunud viivitusse laenulepingust tulenevate kohustuste

10 (10)

täitmisega ja hagejal puuduks alus nõuda kostjalt viivise maksmist (vrd Riigikohtu

23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 21 kolmas lõik).

Kuna poolte seniste avalduste ja nõuete põhjal võib kostja tasaarvestuse alusena märgitud kahju

hüvitamise nõue olla suurem kui hageja vastunõude jääk, siis tuleb maakohtul asja uuel

läbivaatamisel selgelt eristada, millises summas kostja tasaarvestuse tulemusel lõppeb kostja

kahju hüvitamise nõue hageja vastu.

19.13. Kui aga kostja tasaarvestuse avaldus ei ole kas tervikuna või osaliselt põhjendatud, siis

võib hagi olla osaliselt edukas. Pooled ei vaidle selle üle, et enam kui 209 863,98 eurot pole

laenu ja intressi makstud, st hagejal on sõltuvalt kostja tasaarvestusele antavast hinnangust nõue

kuni 170 099,45 euro ( = 379 963,43 – 209 863,98) laenuraha ja intressi saamiseks. Kuna

hageja nõuab ka viivist, aga VÕS § 113 lg 6 järgi ei saa viivist nõuda intressi tasumisega

viivitamise eest, siis tuleb viivise nõude kontrollimiseks teha selgeks, millise osa võlgneb kostja

laenu tagasimakse ja millise osa intressina.

Kostja väitel maksis Berglandmilch kostja eest intressi kokku 66 926,13 eurot ( = 29 627,85 +

37 298,28), aga hageja nõuab intressi vähem (60 405,19 eurot). Maakohus peab asja uuel

läbivaatamisel andma pooltele võimaluse selles osas oma väiteid täpsustada ja selgitada.

Erinevate kohustuste katteks tasumise määramisel kohalduvad üldjuhul VÕS § 88 lg-d 8 ja 9,

mis sätestavad, et võlgnik ei või ilma võlausaldaja nõusolekuta kalduda kõrvale reeglist, et

täitmine on toimunud esmalt sissenõutavaks muutunud intressi ja alles ülejäänud osas

põhikohustuse katteks. Käesoleval juhul tuleb aga arvestada eripäraga, et mõlemad kõnealused

maksed tehti enne kostja kohustuse sissenõutavaks muutumist.

20. TsMS § 450 lg 2 sätestab, et kui kohus rahuldab osaotsusega hagi, millele on esitatud

vastuhagi või vastuväide haginõude tasaarvestamiseks, märgib kohus otsuse resolutsiooni, et

otsus võidakse tühistada või seda muuta tasaarvestuse vastuhagi või vastuväite lahendamisel

(reservatsioon). Riigikohus on varasemas praktikas juhtinud ringkonnakohtu tähelepanu sellele,

et kui hageja nõue on kostja tasaarvestust arvestamata põhjendatud, saab teha reservatsiooniga

osaotsuse TsMS § 450 lg 2 järgi (27. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 12 esimene

lõik, ja 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16, p 17 esimene lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuse

tegemise eeldused täidetud. Esiteks ei ole seni võimalik teha mingis osas hagi rahuldamise

otsust, mis on TsMS § 450 lg 2 järgne üks eeldus. Teiseks ei hõlbustaks selline lahendus praegu

asja edasist läbivaatamist, st täidetud ei ole ka TsMS § 450 lg-s 1 seatud tingimus. Kolmandaks

takistab ka osaliselt hagi rahuldamist olukord, et maakohus ei ole kõrvaldanud ebakõla poolte

arvutustes seoses intressi nõude suurusega. Üksnes erandlikel juhtudel on pooltel võimalik

täpsustada nõuete ulatust ringkonnakohtus. Käesolevas asjas on vaidluse ulatust ja kostja tasa-

arvestuse kohta tehtava otsuse siduvust arvestades põhjendatud selgitada nõudeid maakohtus.

21. Hagi tervikuna rahuldamata jätmise tõttu tühistas maakohus TsMS § 386 lg 4 alusel hagi

tagamise. Käesoleva otsuse järgi jääb osa hageja nõudest veel lahendamata, mistõttu oleks hagi

tagamise abinõude lõppemine ennatlik. Seega tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse ka

hagi tagamise tühistamise osas. Kui ringkonnakohtu otsus jõustub ja asja menetlus jätkub

maakohtus, siis saab kostja vajadusel esitada taotluse hagi tagamise abinõude osaliselt

tühistamiseks TsMS § 386 lg 2 alusel, sest hagi võib sellises olukorras olla ületagatud.

22. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja lahendamise tulemusele.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm