2-14-11797/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Nele Atonen ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

29. september 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-11797

Tsiviilasi

Nordecon AS hagi AS TREV-2 Grupp (endise nimega

aktsiaselts Teede REV-2) vastu võla ja viivise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 17. mai 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

AS TREV-2 Grupp apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

222 247,92 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): Nordecon AS (registrikood

10099962), lepingulised esindajad advokaadid Arne Ots

ja Martin-Johannes Raude

Kostja (apellant): AS TREV-2 Grupp (registrikood

10047362), lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo

Viilup

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13. septembril 2017, millel osalesid hageja

lepinguline esindaja advokaat Martin-Johannes Raude ja

kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Toivo Viilup

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 17. mai 2017 otsus tühistada menetluskulude jaotuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtu menetluskuludest, aga

samuti ringkonnakohtu menetluskuludest 99,6% kostja kanda ja 0,4% hageja

kanda.

3. Ülejäänud osas jätta punktis 1 viidatud otsus muutmata, aga täpsustada selle

resolutsiooni sõnastust.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Rahuldada Nordecon AS hagi AS TREV-2 Grupp vastu osaliselt.

2. Välja mõista AS-lt TREV-2 Grupp Nordecon AS kasuks põhivõlgnevus summas

205 309,86 eurot.

3. Välja mõista AS-lt TREV-2 Grupp Nordecon AS kasuks viivised põhivõlgnevuselt

(205 309,86 eurolt)

alates

16. märtsist 2014

kuni

17. maini 2017

summas

52 568,75 eurot ning alates 18. maist 2017 võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras, kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni.

2 (15)

4. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest jätta 99,6% kostja kanda ja 0,4% hageja

kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Nordecon AS (hageja) esitas 16. märtsil 2014 Harju maakohtule hagi AS TREV-2 Grupp

(endise nimega aktsiaselts Teede REV-2, kostja) vastu, paludes mõista kostjalt välja põhivõla

206 123,55 eurot ja sellelt arvutatud viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhivõla täieliku tasumiseni.

Hageja väitel:

-

sõlmisid pooled 10. novembril 2008 seltsingulepingu (edaspidi „seltsinguleping“),

mille eesmärk oli reguleerida pooltevahelisi õigusi ja kohustusi Riigi Kinnisvara AS-ga

(edaspidi „RKAS“) 1. augustil 2008 sõlmitud hankelepingu nr E050-05708 (edaspidi

„hankeleping“) täitmisel. Nii hageja kui ka kostja olid hankelepingu järgsed töövõtjad.

Hankeleping nägi ette Koidula raudteepiirijaama (edaspidi „Koidula objekt“) esimese

ehitushankega seotud tööde tegemise;

-

hanke- ja seltsingulepingu esemeks olid mh erinevad mulla- ja teedeehitustööd (edas-

pidi „mullatööd“). Seltsingulepingu p 3.1.5 järgi kohustusid hageja ja kostja teostama

mullatööd ühiselt, järgides p-s 3.1.5 määratletud proportsiooni. Samas pidi kostja

olema seltsingulepingu p 2.4.2 järgi mullatööde juht;

-

kostja rikkus seltsingulepingut ja lahkus Koidula objektilt keset mullatööde teostamist,

mistõttu jäid mullatööd olulises osas hageja kanda. Mullatööd kujunesid kahjumlikuks.

Seda mh põhjusel, et kostja oli planeerinud pakkumuse esitamisel kulu ebaõigesti;

-

neil asjaoludel esitas hageja kostja vastu nõude hüvitada hagejale mullatööde kahjumi

osa, mille kostja pidi seltsingulepingu alusel kandma. Tsiviilasjas nr 2-10-54284

(edaspidi „varasem tsiviilasi“) tuvastasid kohtud, et seltsingulepingu p 3.1.5 järgi pidi

kostja kandma 66% mullatööde kuludest ning p-de 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 koostoimest

tulenevalt samuti kandma 66% mullatööde kahjumist. Sellekohane kohtuotsus jõustus;

-

mullatööde kahjumi suurenemine jätkus pärast seda, kui tellija oli töö vastu võtnud.

Insener nõudis hagejalt kui ühelt hankelepingu järgselt töövõtjalt garantiiperioodil

ilmnenud puuduste kõrvaldamist (edaspidi „garantiitöö“). Samuti tuli teostada

täiendavalt tööd, mis olid tehnilistel põhjustel lepitud tellijaga kokku garantiiperioodile

(edaspidi „vaegtöö“);

3 (15)

-

hageja kandis garantiiperioodil (1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013) mullatööde

garantii- ja vaegtöödega seonduvalt täiendavat kulu kokku 312 308,41 eurot, millest

299 360,92 eurot oli mullatööde otsekulu ja 12 947,49 eurot insenertehnilise personali

(edaspidi „ITP“) kulu. Vastavalt seltsingulepingule pidi kostja hüvitama hagejale 66%

eelnimetatud summast, st 206 123,55 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

seltsingulepingu p 3.8.2 kohaselt kannavad hageja ja kostja võrdselt kulud, mis on

vajalikud hankelepingust tuleneva kindlustus- ja garantiikohustuse täitmiseks.

Tegemist on eriregulatsiooniga, mis on seltsingulepingu p-des 3.1.5 ja 4.2.3 sisalduva

suhtes ülimuslik. Need punktid reguleerivad sõnaselgelt mullatööde lepingulise

teostamise käigus tekkiva võimaliku kahjumi jagamist ega käsitle vastavate töödega

seotud garantiivastutusega seonduvat. Hagejal ei ole õigus nõuda kostjalt hankelepingu

alusel garantiikohustuste täitmisega (st garantiitöö teostamisega) seotud kulutuste

hüvitamist rohkem kui 50% ulatuses faktiliselt tõendatud ning mõistlikest ja vajalikest

kulutustest;

-

seltsingulepingu p-s 6.5 on viidatud seltsinglase poolt teostatud ebakvaliteetsele tööle

(puudustega töö) ja selle ümbertegemise (puuduste kõrvaldamine) kulule. Nimetatud

punkti eesmärgiks on tagada, et hankelepingu täitmise käigus ühe seltsinglase teostatud

(ebakvaliteetses) töös ilmnenud puuduste kõrvaldamisega (ümberteostamisega) seotud

kulu kannaks vastava töö algselt teostanud seltsinglane ainuisikuliselt ja/või hüvitaks

puuduse kõrvaldamisega seotud kulud (kahju) teistele seltsinglastele. Tingituna

2010. aasta suvel toimunud kindlustusjuhtumist ja alltöövõtjate varasemalt tehtud

tööde hävinemisest teostas hageja ainuisikuliselt nõlvade kindlustamise ja

haljastamisega seotud tööd rööbasteede alal, ühendustee alal, Koidula-Võmmorski

maanteel, Valga suunal, külateel ning B-2 silla alusel kruusateel. Kuna viidatud tööd

teostas hageja, vastutab ta seltsingulepingu p 6.5 järgi nende tööde võimaliku

ebakvaliteetsuse ja ümberteostamisega seotud kulude kandmise eest ainuisikuliselt;

-

seltsingulepingu p 2.3 kohaselt oli hankelepingu esemeks olevatele ehitustöödele antud

kvaliteedigarantii ühine, kuid sellest tulenevaid nõudeid kohustus esmalt täitma

konkreetse objekti osa eest vastutav pool. Seega konkreetseid garantiitöid kohustus

esimese eelistusena teostama see seltsinglane, kelle vastutusalasse kuuluvate

ehitustöödega seoses garantiiprobleem ilmnes, ning garantiikohustuse faktiliselt

täitnud seltsinglase kulud jaotati nende kandmise järgselt vastavalt seltsingulepingule;

-

seltsingulepingu p-dest 2.1, 2.2.1 ja 2.3 tulenevalt lasus hagejal kui juhtival

seltsinglasel kohustus hankelepingust tulenevate garantiikohustustega seoses

RKAS-ga suhtlemiseks ning võimalike garantiiajal laekunud pretensioonide ja nõuete

korrektseks edastamiseks;

-

kuigi kostjale võimaldati esindaja kaudu osaleda garantiiperioodi ülevaatustel, siis

puuduste kõrvaldamiseks tehtud tehinguid ja kulutusi hageja kostjaga ei

kooskõlastanud ega andnud ka võimalusi puuduste iseseisvaks kõrvaldamiseks.

Kuivõrd hageja ei ole kostja suhtes teavitamiskohustust täitnud, siis kaotas ta õiguse

nõuda garantiikohustuste täitmisega seoses väidetavalt kantud kulutuste hüvitamist

(VÕS § 644 lg 3). Garantiiperioodil ilmnenud puuduste kõrvaldamisega seoses tehtud

kulude osas kostjale sisuliselt piiranguteta vastutuse asetamine on vastuolus nii

seltsingulepingu kui ka hea usu põhimõttega;

-

hageja esitatud kuludokumendid ei ole seostatavad garantiiperioodil puuduste

kõrvaldamisega. Suur osas kuludokumentidest nähtuvatest kuludest on tehtud enne, kui

konkreetne puudus garantiiperioodil väidetavalt üldse ilmnes. Eluliselt usutav ei ole

garantiitööde teostamiseks kulutuste tegemine enne garantiitöö teostamise vajaduse

ilmnemist;

4 (15)

-

hankelepingu täitmisel kasutas seltsing (sh hageja) valdava enamuse ehitustööde

teostamiseks alltöövõtjaid. Ka need ehitustööd, milles väidetavalt on garantiiperioodil

ilmnenud puudused, teostasid alltöövõtjad. Eelduslikult delegeeris hageja alltöö-

võtjatele edasi ka hankelepingujärgse garantiivastutuse teostatud ehitustööde kvaliteedi

ja nõuetelevastavuse eest. Seetõttu võib eeldada, et garantiiperioodil ilmnenud

puudused on kõrvaldanud alltöövõtjad kooskõlas sõlmitud alltöövõtulepingutega ja

hagejale kui peatöövõtjale ei ole võimalike garantiitöödega seoses mistahes

märkimisväärseid kulutusi kaasnenud. Juhu kui hageja alltöövõtjatelt garantiivastutust

ei nõudnud või loobus garantiipuudustega seoses nõuete esitamisest konkreetse

töölõigu teostanud alltöövõtja(te) vastu, siis on selle tagajärjel seltsingule tekkinud

kahju eest vastutav hageja kui juhtiv seltsinglane ning puudub mistahes õiguslik alus

nõuda hageja tegevusetusest tingitud kulutuste jagamist seltsingulepingu alusel.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 17. mai 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt mõistes

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 205 309,86 eurot ning viivise alates 16. märtsist 2014

kuni 17. maini 2017 summas 52 568,75 eurot ja alates 18. maist 2017 kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Menetluskulud jättis maakohus kõik kostja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks

edaspidi.

4. Maakohus tuvastas, et

-

pooled sõlmisid 10. novembril 2008 seltsingulepingu, mille eesmärk oli reguleerida

poolte õigusi ja kohustusi seoses RKAS-ga 1. augustil 2008 sõlmitud hankelepingu

täitmisega. Nii hageja kui ka kostja olid hankelepingu järgsed töövõtjad. Hankeleping

nägi ette Koidula objektil esimese ehitushankega seotud tööde tegemise. Hanke- ja

seltsingulepingu esemeks olid muuhulgas erinevad mullatööd;

-

seltsingulepingu p 3.1.5 alusel kohustusid hageja ja kostja teostama mullatööd ühiselt

proportsioonis hageja 34% ja kostja 66%. Hageja oli tööde üldjuht ja kostja mullatööde

juht (p 2.4);

-

kostja lahkus Koidula objektilt enne seltsingulepingu ja hankelepingu täitmist, so

kevadel 2010. Seltsingulepingu esemeks olevad mullatööd jäid täies ulatuses hageja

teostada. Tööd lõpetati objektil 31. detsember 2010;

-

mullatööde teostamine kujunes kahjumlikuks. Sellega seoses esitas hageja varasemas

tsiviilasjas kostja vastu nõude hüvitada hagejale osa mullatööde kahjumist;

-

varasemas tsiviilasjas tuvastati, et seltsingulepingu p-de 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 koostoimest

tulenevalt kohustus kostja kandma mullatööde kahjumist 66%;

-

hankelepingu lahutamatuks osaks olid FIDIC Üldtingimused, millest tulenevalt lasus

töövõtjal kohustus kõrvaldada hankelepingu objektiks olevates ehitustöödes

garantiiajal ilmnevad puudused;

-

garantiiperioodiks oli 1. jaanuar 2011 kuni 31. detsember 2013;

-

RKAS teatas puudustest FIDIC Üldtingimuste järgse puudustest teatamise

ajavahemiku jooksul;

-

RKAS nõudis puuduste kõrvaldamist hagejalt;

-

kostjat teavitati 2012 aasta garantiiülevaatusest, millest kostja töötaja osa võttis ning

2013 aasta garantiiülevaatuse tulemustest;

-

kindlustusandja

keeldus

Koidula

objektiga

seonduvalt

kahju

hüvitamisest

7. oktoobril 2013;

-

hageja on arvestanud garantiiperioodil kantud kulutusi kokku 312 308,41 eurot.

5 (15)

5. Esmalt märkis maakohus, et garantiiperioodi mullatööde kulu väljamõistmise nõue ja

varasemas tsiviilasjas esitatud nõue ei kattu. Varasema tsiviilasja menetluses olnud nõude

aluseks olid Koidula objekti mullatööde kulud perioodil 1. detsembrist 2008 kuni

31. detsembrini 2010. Käesoleva asja menetluses oleva hagi aluseks on mullatööde kulud

perioodil 1. jaanuarist 2011 kuni 31. detsembrini 2013, mis hõlmab nii puuduste kõrvaldamise

kui ka vaegtööde tegemise kulu. Kuludokumente varasemast ajast kui 2011. aasta käesolevasse

menetlusse esitatud ei ole.

Tunnistajana üle kuulatud hageja hoonete ehitusdirektor PL (edaspidi „hageja ehitusdirektor“)

kinnitas vande all, et osa ühendustee drenaažitöödest tuli teostada pärast RKAS-ile objekti

üleandmist. Lisaks nähtub kohustus teostada drenaažitööd vaegtööna pärast tellijale objekti

üleandmist vastuvõtuaktile lisatud puuduste nimekirjast. Vahemakseaktis nr 25 on kajastatud

tööd 2010 aasta lõpu seisuga ning sellest ei nähtu, et ühendustee (objekt 2) drenaažitööd olid

31. detsembri 2010 seisuga arveldatud. Käesolevas asjas vaegtöödena esitatud kulu osas on

esitatud arve ja teostatud tööde akt augustis 2011 teostatud tööde kohta.

Drenaažitööd ja kraavid, millega seonduvalt hageja käesolevas asjas kulusid nõuab, on

vaegtööd FIDIC Üldtingimuste p 11.1.a mõttes. Garantiiperioodil tuli parandada nii puudused

kui ka kahjustused (FIDIC p 11.1.b) kui ka lõpetada tööd, mis olid lõpetamata vastuvõtuakti

väljastamise päeval (teostada vaegtööd, FIDIC p 11.1.a). Vaegtööd tähendavad pärast objekti

tellija poolt vastuvõtmist teostatud töid, mis ei olnud vastuvõtuakti väljastamise ajaks tehtud.

Seega ei saanud vastavaid kulusid varasemas tsiviilasjas nõuda.

6. Maakohus tugines seltsingulepingu p-dele 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 ja leidis, et lepingust tulenev

poolte kokkulepe mullatööde proportsioonide osas kehtib ka garantiiperioodi mullatööde

kulude kandmise kohta.

Harju Maakohtu 7. jaanuari 2013 vaheotsusega (edaspidi „vaheotsus“) tuvastati kahjumi

jagunemise/katmise proportsioon seltsingulepingu alusel, so tuvastati poolte tahe võimaliku

kahjumi jagunemise osas. Hageja ehitusdirektori 5. novembri 2013 e-kirjast nähtub, et kostjat

teavitati, et vastavalt proportsioonile 34/66 tuleks kanda nii võimalikud menetluskulud, mis

kaasneks RKAS vastu nõude esitamisega, kui ka vihmakahjude likvideerimise kulud ning, et

kostja nõustus hageja seisukohaga, et RKAS vastu hagi esitamine on väheperspektiivikas.

Võimaliku täiendava kahjumi (ka vihmakahjude likvideerimise kulud) jagunemise osas on

hageja kostjale esitanud tahteavalduse ja arusaama jagunemise proportsioonide osas. Kostja ei

ole kohtueelselt hageja käsitlusele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd mullatööde garantiitööde

tegemine ja nendega kaasnev kulu mõjutab otseselt mullatööde kogukahjumi suurust, saab

järeldada, et garantiiperioodi mullatööde kulud on kaetud seltsingulepingu p-dest 4 ja 3.1.5

tuleneva kahjumi jagunemise kokkuleppega.

Tuvastatud kahjumi kandmise proportsioone ei muuda ka seltsingulepingu p 3.8.2. Nimetatud

punkt reguleerib lisa- ning üldkulude katmist, mis tuleneb üheselt lepingupunkti sõnastusest.

Mullatööde garantiitööd ei olnud üld- ega lisakulud. Mullatööd kuulusid hankelepingu

esemesse ja nende teostamine oli otseselt vajalik hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks.

Seega ei tulene seltsingulepingu p-st 3.8.2 kokkulepet garantiiperioodi mullatööde kulude

jaotamise kohta.

Eelnevat kinnitab asjaolu, et seltsingulepingus on viidatud garantiikohustusele kui

täitmistagatisele. Nii on seltsingulepingu p-s 2.3 viidatud hankelepinguga seonduvate

kindlustuse ja täitmisgarantiide (tagatiste) tellijale esitamisele. Seega punktis 2.3 on garantii

defineeritud kui hankelepingu alusel tellijale antav tagatis. Seetõttu ei ole õige kostja väide, et

p-s 3.8.2 on mõeldud garantiitöid. Tõlgendades p 3.8.2 ülejäänud lepingu punktide valguses,

on võimalik järeldada üksnes seda, et p-s 3.8.2 peeti silmas tellijale esitatavat täitmistagatist.

Punktis 3.8.2 sätestatut saab analoogselt p-ga 3.1.5 mõista nii, et võrdsus tähendabki

proportsionaalsust seltsinglase panusele langeva osaga.

6 (15)

7. Maakohtu hinnangul on kostja poolt töövõtulepingu regulatsioonile (VÕS § 644)

tuginemine asjakohatu. RKAS-ga sõlmitud hankelepingu poolteks olid nii hageja kui ka kostja,

mitte seltsing. Seega oli nii hagejal kui ka kostjal töövõtusuhe RKAS-ga, kes oli tellija. Vaidlust

ei ole selles, et hageja ja kostja vastutasid hankelepingust tulenevate kohustuste täitmise eest

ühiselt, st RKAS-il oli õigus nõuda mistahes lepingu esemeks oleva kohustuse täitmist nii

hagejalt kui ka kostjalt. Seega olid hageja ja kostja RKAS ees solidaarvõlgnikud (VÕS § 65

lg-d 1 ja 2).

Hageja ja kostja vahel oli solidaarvõlgnike sisesuhe, mida reguleerib seltsinguleping. Asjaolu,

et hageja oli seltsingulepingu juhtiv partner, ei tähenda, et hageja ja kostja vahel oli

peatöövõtulaadne suhe. Hagejal oli lepingu p 2.2.1 kohaselt õigus võtta seltsingu nimel

hankelepingu täitmisega seonduvat informatsiooni vastu ning edastada tellijale vastavat infot.

Nimetatud sätted ei muuda seltsingulepingut olemuslikult töövõtulepinguks. Seltsingut võib

üks seltsinglane juhtida (VÕS § 583 lg 1) ja info vahendamise kohustus on seltsingulepingule

iseloomulik (VÕS § 593).

8. Teavitamiskohustuse täitmise kohta märkis maakohus järgmist. Kostja oli faktiliselt teadlik

garantiiperioodi puudustest ja nende kõrvaldamise vajadusest ning kostja poolt esitatud

tõenditega ei ole ümber lükatud hageja tõendid teavitamiskohustuse täitmise osas. Kostjal oli

võimalik garantiitööde teostamisel osaleda. Peale kostja lepingulise esindaja 11. aprilli 2011

e-kirja on hageja teavitanud kostjat garantiinõuetest. Hageja ehitusdirektori 5. juuli 2012

e-kirjaga teavitati kostjat, et Koidula objekti ehitushanke garantiiülevaatus toimub

11. juulil 2012. Ehitusdirektori 2. juuli 2013 e-kirjaga edastati kostjale Koidula objektil

tuvastatud puuduste nimekiri. E-kirjale oli lisatud garantiiülevaatust kajastav puuduste tabel.

Täiendavalt tõendavad kostja teavitamist garantiiülevaatustest ja kostja esindajate osalemist

garantiiülevaatustel (sh 2011 aastal) tunnistajate ütlused. Hageja ehitusdirektori ütluste

kohaselt osales 2011. aastal ülevaatusel AL, 2012. ja 2013. aastal osales IJ. AL ei eitanud

ülevaatustel osalemist, vaid väitis, et ta ei mäleta neid. IJ ütles, et tema osales kostja esindajana

11. juuli 2010 ülevaatusel.

9. Hageja ei ole hea usu põhimõtet rikkunud, kui esitab kostja vastu seltsingulepingu täitmise

nõude. Hageja arvestas rahalise nõude esitamisel poolte vahel seltsingulepinguga kokku lepitud

kahjumi/kulutuste katmise proportsioonidega, st ta ei nõua kostjalt kogu kulu hüvitamist, vaid

üksnes kostjale langevas osas. Kui seltsinglane ei aita kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi

saavutamisele või ei täida lojaalsuskohustust, võib sellega kaasneda kohustust rikkunud

seltsinglase vastutus seltsingu ees, eelkõige täitmata kohustuse täitmisele sundimine ja kohustus

hüvitada tekitatud kahju. Kui seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava

kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu nõude esitamise õigus.

10. Maakohus hindas iga üksiku kuludokumendi seotust Koidula objektil garantiiperioodil

teostatud mullatöödega ja leidis, et hageja põhjendatud kuluks on kokku 311 075,54 eurot

(otsekulu 298 800,39 eurot ja ITP-üldkulu 12 275,15 eurot). Eelnimetatud summast 66% on

205 309,86 eurot, mis tuleb kanda kostjal.

Hageja on tõenditena esitanud kuludokumendid ja seotust kuludega tõendanud RKAS

kirjadega. Maakohus märkis, et RKAS kirjades määratud tähtajad ei näita seda, millal puudused

faktiliselt teostati. Kirjad väljastati hiljem kui toimusid garantiiülevaatused. Osad puudused olid

tuvastatud juba vastuvõtuaktis, mis kandusid kirjades edasi. Samuti ei näita arvete kuupäevad

tööde faktilise teostamise kuupäevi. Kui hagejale olid puudused ülevaatuse järgselt teada, sai

hageja hakata neid ka kõrvaldama, ootamata RKAS sellekohast kirja. Seega, ei saa hagejale ette

heita vajalike ja põhjendatud kulutuste tegemist enne kui saadeti kiri puuduste kohta. Puuduste

kõrvaldamiseks algselt määratud tähtaegu ning kuludokumentide kuupäevi ei saa kõrvutada

hindamaks, kas hageja nõutav kulu on seotud puuduste kõrvaldamise ja vaegtööde tegemisega.

7 (15)

Kuludokumente on võimalik seostada garantiiperioodil ilmnenud puuduste kõrvaldamisega

(eelkõige RKAS kirjade kaudu) vaatamata sellele, et kõigi kuluarvete osas ei ole esitatud

teostatud tööde üleandmise-vastuvõtmise akte. Kui osadel kuludokumentidel ei ole viidet

Koidula objektile, siis ka see ei anna alust lugeda dokumenti mitteseostatavaks, kui kulul on

seos RKAS kirjadega. Olukorras, kus enamik inseneri poolt esile toodud puudustest seisnesid

mullatööde uhetes ja lihetes, on hageja kuludokumendid, mis on seotud geotekstiili ja

muruseemne ostuga või kaevetööde tegemiseks vajaliku tehnika rendiga, puudustega seotud.

11. Kostja ei lükanud ümber hageja väiteid, et allatöövõtjatelt puuduste kõrvaldamist nõuda ei

saanud, kuna puudused ilmnesid seltsinglaste enda töös või olid sellest tingitud, mistõttu on

hagejal õigus nõuda kostjalt kogukulu proportsionaalset hüvitamist.

Garantiiperioodil tuvastatud puudused seisnesid peamiselt objektide 1 (rööbasteede ala), 2

(ühendustee) ja 10 (Koidula-Võmmorski maantee) nõlvade uhetes ja lihetes. Objektid, nende

mahud ning asjaolu, et mh objektid 1, 2 ja 10 olid poolte ühine töö, nähtub seltsingulepingu

lisast 2. Töölõigud jagatud ei olnud, see nähtub seltsingulepingu p-st 3.1.5.

Enamik garantiiperioodil tuvastatud puudustest ilmnesid seltsinglaste rajatud muldkehades ehk

nõlvade aluskihtides. Fotodelt nähtub, et mullatöödes tekkinud uhted ja lihked ulatusid väga

sügavale ning kohati oli tegemist aukudega (pinnas oli hakanud vajuma). Et lihked ja uhted olid

sedavõrd sügavad, sai nende tekkimine alguse saada aluskihtidest. Alltöövõtjate tööd

puudutasid nõlvade kõige pealmist kihti ja nõlvade kindlustamist kookosmatiga (paksus ca 5–

10 cm). Seetõttu ei olnud uhted ja lihked käsitatavad puudustena alltöövõtjate töös.

12. Garantiiperioodi kulud ei ole käsitatavad hageja poolt kostjale tekitatud kahjuga

seltsingulepingu p 6.5 teise lause mõttes. Nimetatud punkt reguleerib seltsingulepingu poolele

võimaliku kahju tekkimist teise seltsinglase tõttu (st teise seltsinglase viivituse või

ebakvaliteetse töö tõttu) hankelepingu täitmise põhiperioodil, st kuni 31. detsembrini 2010.

Seda kinnitab asjaolu, et p 6.5 teises lauses on võimaliku kahjuna viidatud tellija leppetrahvi

nõudele. Leppetrahvi nõude esitamise õigus oli tellijal üksnes hankelepingu täitmise

põhiperioodil. Garantiiperioodil tellijal sellist õigust ei olnud.

13. Kindlustusandja otsuse vaidlustamata jätmine ei anna samuti alust hageja nõude

vähendamiseks.

Hageja teavitas kostjat vihmakahjust 2. juulil 2013, edastades RKAS kirja nr 383, millele oli

lisatud garantiiperioodi puuduste nimekiri seisuga juuni 2013 ja milles on otsene viide

paduvihma tagajärjel tekkinud puudustele. Uuesti saatis hageja kostjale kirja 5. novembril 2013

seonduvalt probleemiga Koidula objektil toimunud paduvihmade tagajärgedega, sh kindlustus-

andja otsustusega vihmakahjude mittehüvitamiseks ning küsimusega, kas esitada nõue RKAS

vastu. Kostja palus 12. novembril 2013 saata kirjavahetuse RKAS ja kindlustusandjaga, mille

hageja kostjale 29. novembril 2013 saatis. Kuigi kostja vastas konkreetselt üksnes sellele, et

RKAS vastu hagi esitamine on väheperspektiivikas, saab järeldada, et kostja pidas ka

kindlustusandja otsuse vaidlustamist perspektiivituks. Vastasel juhul oleks kostja

20. detsembri 2013 kirjas sellele hageja tähelepanu juhtinud, kuna sel ajal oli kindlustusandja

otsuse vaidlustamine veel võimalik.

Lisaks ei kuulu kindlustuspraktika kohaselt üleujutusest tingitud kahju garantiiperioodil

hüvitamisele, seega ei ole võimalik väita, et kindlustusandja kahju hüvitamisest keelduva otsuse

vaidlustamine oleks olnud perspektiivikas. Isegi kui oleks olnud võimalik tugineda

kindlustuspoliisis toodud nn üleujutuse klauslile, ei oleks kindlustusandja otsuse vaidlustamine

perspektiivikas, kuna puudusid usaldusväärsed andmed sademete hulga kohta kindlustuskohas.

Eelnevast tulenevalt puudub alus VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 kohaldamiseks. Ei ole võimalik väita,

et kindlustusandja vastu nõude esitamine oleks seltsingule tekkinud kahju vähendanud.

8 (15)

14. Hageja viivisnõude rahuldas maakohus vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele VÕS

§ 113 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel.

15. Menetluskulud jaotas maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel. Maakohus märkis, et kuigi hagi

rahuldatakse 99,6% ulatuses, on siiski põhjendatud jätta kõik kulud kostja kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

16. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas

tühistada ja uue otsusega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

16.1. Esiteks märkis maakohus ebaõigesti, et hagi aluseks on garantiiperioodil (1. jaanuar 2011

kuni 31. detsember 2013) tekkinud kulud, mis hõlmavad nii garantiipuuduste kõrvaldamise kui

ka vaegtööde tegemise kulusid. Nähtuvalt hagiavaldusest on hagi aluseks ainult garantii-

puuduste kõrvaldamisest tekkinud kulud. Samas on varasemas tsiviilasjas tuvastatud kogu

seltsingulepingu alusel mullatöödega seonduvalt tekkinud kahjum, mistõttu pole korrektne

rääkida kahjumi suurenemisest garantiiperioodil tekkinud kulude võrra.

16.2. Teiseks ei saa lähtuda varasema tsiviilasja jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kahjumi

jaotuse proportsioonist, sest seltsingulepingu p 3.8.2 sätestab garantiiperioodi kulude kandmise

erikokkuleppe. Selle väite põhjendused jaotuvad viite ossa järgmiselt.

16.2.1. Asjakohatu on maakohtu sedastus, et varasema tsiviilasja otsuses ei eristatud kahjumi

tekkimise perioode. Varasem tsiviilasi piirdus ainult lepingu täitmise ajale vastava nõudega.

16.2.2. Kostja 20. detsembri 2013 kirjast ei tulene, et kostja nõustus hageja soovitud kahjumi

jaotuse proportsiooniga. Hageja avaldatud vihmakahjudest tingitud garantiitööde kulude

kandmise proportsioonile vastuväidete esitamata jätmist ei ole võimalik käsitleda hageja

seisukohaga nõustumisena.

16.2.3. Lõplike käivete võrdsuse põhimõtet silmas pidades leppisid osapooled seltsingulepingu

p-s 3.8.2, et pooled kannavad võrdselt ka kulud, mis on vajalikud hankelepingust tuleneva

kindlustus- ja garantiikohustuse täitmiseks.

16.2.4. Seltsingulepingu p-s 3.8.2 on viidatud kahele eraldiseisvale kulugrupile: esiteks kulud,

mis on vajalikud hankelepingust tuleneva kindlustus- ja garantiikohustuse täitmiseks; teiseks

muud hankelepingu täitmisega seotud ja seltsingu huvides tehtud lisa- ja üldkulud. Ebaloogiline

ja vastuoluline on maakohtu järelduses, et mullatööde garantiitöödele nimetatud punkt ei

kohaldu, kuna nende tööde teostamine oli hankelepingu nõuetekohaseks täitmiseks vajalik.

Sellega seoses jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et p-s 3.8.2 nimetatud kindlustus- ja

garantiikohustuse all on silmas peetud üksnes RKAS-ile esitatavat täitmistagatist ning et antud

punkti eesmärgiks oli reguleerida täitmistagatise kulu (pangagarantii väljastamise tasu)

kandmist. Kui p-ga 3.8.2 oleks soovitud reguleerida üksnes ühe pangagarantii esitamisega

seotud kulude jagamist, siis puudunuks vajadus viidata seltsingulepingus üldiselt hanke-

lepingust tuleneva garantiikohustuse täitmisele.

16.2.5. Maakohus leidis põhjendamatult, et seltsingulepingu p 3.8.2 saab analoogiliselt

p-ga 3.1.5 mõista nii, et võrdsus tähendabki proportsionaalsust seltsinglase panusele langeva

osaga. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust selles, et p 3.8.2 reguleerimisesemeks olevad kulud

tuleb pooltel kanda võrdsetes osades. Erimeelsusi on tekitanud üksnes see, kas vaidlusaluste

garantiitöödega seotud kulud kuuluvad nimetatud punkti reguleerimiseseme hulka. Lisaks

reguleerivad p-d 3.1.5 ja 4.2.3 sõnaselgelt mullatööde ja teedeehituse nö lepingulise teostamise

käigus tekkiva võimaliku kahjumi jagamist ega käsitle vastavate töödega seotud

garantiivastutusega seonduvat.

9 (15)

16.3. Kolmandaks, seltsingu ja kostja vahel oli peatöövõtu sarnane suhe, mistõttu pidanuks

hageja kui seltsingu juhtivpartner järgima VÕS §-st 644 tellijale tulenevat teavitamiskohustust.

Kuigi RKAS teavitas hagejat mh mullatöödes garantiiperioodil ilmnenud puudustest ja RKAS

initsiatiivil toimusid perioodil 2011–2013 garantiiülevaatused (kostja esindajad osalesid

üksikutel garantiiülevaatustel), ei tõenda see, et hageja oleks juhtiva seltsinglasena täitnud oma

teavitamiskohustust kostja suhtes.

Hageja ehitusdirektori 5. juuli 2012 e-kiri ei käsitle puudustest teavitamist, vaid sisaldab üksnes

informatsiooni garantiiülevaatuse toimumise aja kohta. Kuigi 2. juuli 2013 e-kirjast nähtub

RKAS 27. juuni 2013 kirja nr KP-1EH-383 edastamine kostjale, ei kinnita see tõend

teavitamiskohustuse täitmist kostja suhtes varasemal perioodil ilmnenud puuduste osas.

Arusaamatu on maakohtu tuginemine ainult hageja ehitusdirektori ütlustele olukorras, kus AL

eitas, et ta oleks informeerinud hagejat sellest, et kostja väidetavalt keeldub garantiitööde

teostamisest. Samuti jättis maakohus tähelepanuta IJ ütlused, mille kohaselt lubasid hageja

esindajad ülevaatuse tulemustega seoses kostjaga ühendust võtta. Asjas puuduvad

dokumentaalsed tõendid selle kohta, et hageja seda kunagi teinud oleks.

Hea usu põhimõttega vastuolus on kostjale hageja poolt garantiikohustuste täitmiseks

väidetavalt tehtud kulutuste osas sisuliselt piiranguteta vastutuse asetamine olukorras, kus

teavitamiskohustuse rikkumise tõttu on oluliselt raskendatud, kui mitte võimatu, tagantjärele

selle tuvastamine, mis oli konkreetse garantiiprobleemi tekkepõhjuseks, milline oli

garantiiprobleemi faktiline ulatus ning milline on põhjendatud kulu väidetava garantiiprobleemi

lahendamiseks.

16.4. Neljandaks ei ole kuludokumendid seostatavad konkreetsete garantiiperioodil ilmnenud

puudustega ega tõenda, et kulutusi on kantud hankelepingust tulenevate garantiikohustuste

täitmisega seoses.

Konkreetse puuduse kõrvaldamisega ei ole võimalik seostada kulutusi, mis on tehtud ajaliselt

pärast seda, kui asjakohane puudus RKAS koostatud puuduste ja vaegtööde koondnimekirja

kohaselt oli juba kõrvaldatud, ega kulutusi, mis on tehtud ajaliselt enne garantiiülevaatuse

toimumist, millel konkreetne puudus esmakordselt fikseeriti.

Samuti on kuludokumentidel kajastatud kulude iseloom ja üldistusaste (nt ehitustehnika rent,

transporditeenused jms) sedavõrd suur, et need kulutused on seostatavad mistahes

ehitusobjektiga. Maakohus ei ole arvestanud, et paralleelselt hankelepingu esemeks olevate

ehitustöödega teostas hageja Koidula piirijaamas ehitustöid ka teise hankelepingu raames,

kusjuures tööde teostamine kattus osaliselt ajaliselt vaidlusaluste garantiitöödega, mistõttu on

võimalik, et käesolevas asjas on garantiikohustuste täitmist tõendavate kuludokumentidena

esitatud faktiliselt antud objektiga mitteseotud kuluarveid.

16.5. Viiendaks ei saa hageja nõuda kostjalt garantiiperioodil teostatud tööde hüvitamist osas,

milles hageja ei nõudnud puuduste kõrvaldamist alltöövõtjatelt. See väide jaotub kahte ossa.

16.5.1. Esiteks ei ole asjas läbi viidud ehitustehnilist ekspertiisi ega esitatud asjatundja

arvamusi, millega oleks tuvastatud Koidula objektil aset leidnud nõlvade uhtumiste ja lihete

tekkepõhjused. Erinevalt maakohtu poolt väidetust ei ole asetleidnud nõlvade uhtumised ja

lihked omistatavad nõlvade muldkehadele, vaid nõlvade pealiskihtidele, st puudulikult

teostatud nõlvade kindlustamise ja haljastamisega seotud töödele. Vastavaid töid teostasid

alltöövõtjad või hageja ainuisikuliselt.

16.5.2. Teiseks nähtub esitatud tõenditest, et OÜ-lt Vertes nõudis hageja ehitusjärgse garantii

alusel nõlvade uhtumiste ja lihetega seotud puuduste kõrvaldamist ning OÜ Vertes ilmnenud

puudused garantii korras ka kõrvaldas. Samuti ei keeldunud garantii korras nõlvade uhtumistest

ja lihetest tingitud puuduste kõrvaldamisest ka De Visu OÜ, kes teostas nõlvade katmise ja

10 (15)

kindlustamisega seotud ehitustööd ühendustee alal (objekt 2) ja Koidula-Võmmorski maanteel

(objekt 10). Lisaks on põhjendamatu nõue kostja vastu seoses AS Põlva Teed töödes ilmnenud

puuduste kõrvaldamisega, kuna objekti 10 peenarde kindlustamine ja objekti 12 ehitamine

kuulusid AS Põlva Teed alltöövõtu mahtu.

Kogutud tõendid viitavad sellele, et vähemalt osaliselt oli hagejal võimalik nõuda hagi esemeks

olevate kulude hüvitamist alltöövõtjatelt, mistõttu on selles ulatuses hagi rahuldamine kostja

suhtes ebaõige.

16.6. Kuuendaks tuleneb seltsingulepingu p-dest 6.3 ja 6.5 seltsinglase vastutus enda teostatud

töödes esinevate puuduste kõrvaldamise eest. Kuna suur osa garantiiperioodi puudustest ilmnes

hageja teostatud mullatöödes, pidi hageja teostama ka garantiitööd enda kulul.

Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et seltsingulepingu p 6.5 reguleerib seltsingulepingu

poolele võimaliku kahju tekkimist teise seltsinglase tõttu (st teise seltsinglase viivituse või

ebakvaliteetse töö tõttu) hankelepingu täitmise põhiperioodil.

Nimetatud punktis on sõnaselgelt viidatud seltsinglase poolt teostatud ebakvaliteetsele tööle

(puudustega tööle) ja selle ümberteostamise (puuduste kõrvaldamise) kulule. Seega on punkti

eesmärgiks tagada, et hankelepingu täitmise käigus ühe konkreetse seltsinglase poolt teostatud

(ebakvaliteetses) töös ilmnenud puuduste kõrvaldamisega (ümberteostamisega) seotud kulu

kannaks vastava töö algselt teostanud seltsinglane ainuisikuliselt ja/või hüvitaks puuduse

kõrvaldamisega seotud kulud (kahju) teistele seltsinglastele.

16.7. Seitsmendaks väidab kostja, et maakohus leidis küll õigesti, et hageja oli juhtiva

seltsinglasena kohustatud kindlustusandja keeldumise otsuse vaidlustama, kuid pidas seda

põhjendamatult ebarelevantseks, kuna otsuse vaidlustamine oleks perspektiivitu. Ka sellel

väitel on kaks järgmist osaväidet.

16.7.1. Kindlustustingimustes ega poliisis pole kitsendusi, mis välistaks paduvihmast

põhjustatud kahjude hüvitamise ka garantiiperioodil ilmnenud kahjujuhtumile.

16.7.2. Tähtsust pole, kas kindlustusjuhtumi toimumise ajal sadas Koidula objektil paduvihma,

sest ebakvaliteetsetest ehitustöödest tingitud kahju kuulus poliisi alusel hüvitamisele

kindlustusjuhtumina. Kuna projektis puudusi ei esinenud (parandustöid teostati kooskõlas algse

projektiga), pidi tegemist olema ebakvaliteetselt teostatud ehitustööga (ehitusviga), sest

ehitustöö sai erakorralise iseloomuga sündmuseks mittekvalifitseeruva vihmasaju tulemusena

suures ulatuses kahjustada.

Eeltoodust tulenevalt oleks kindlustusandja keeldumise otsuse edukas vaidlustamine olnud

tõenäoline nii nn üleujutuse klauslile kui ka ehitusveale tuginedes ning kindlustusandja oleks

pidanud juunis 2013 aset leidnud tugeva vihma tagajärjel tekkinud puuduste kõrvaldamise kulu

(249 305,22 eurot) poliisi alusel hüvitama. Kuivõrd hageja loobus põhjendamatult keeldumise

otsuse vaidlustamisest, siis ei ole ta õigustatud nõudma asjakohaste kulude hüvitamist kostjalt.

16.8. Kaheksas väide käsitleb menetluskulusid. Hagi osalise rahuldamise korral ei ole

põhjendatud menetluskulude panemine täies ulatuses kostja kanda. Hageja ei informeerinud

kostjat hankelepingu järgse garantiikohustuse täitmisel tehtud kuludest jooksvalt (konkreetse

kalendriaasta lõikes) ega üritanudki tekkinud erimeelsusi lahendada kohtuväliselt. Relevantsete

kuludokumentide jooksev tutvumiseks esitamine oleks võimaldanud kostjal koheselt täpsustada

dokumentidega seonduvat ning kontrollida nende seotust faktiliselt teostatud garantiitöödega.

Seega on kohtuvaidluse mahukus suuresti tingitud hagejast endast ja põhjendatud on

menetluskulude jaotamine poolte vahel vähemalt võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

17. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kaheksanda väite osas leiab hageja mh, et

vaatamata hagi rahuldamise ulatusele saaks lisaks 0,4% kuludest panna kostja kanda TsMS

§ 162 lg 4 alusel.

11 (15)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluskulude jaotuse osas tühistada.

Ringkonnakohus saab selles osas teha ise uue otsuse, millega jaotab menetluskulud vastavalt

hagi rahuldamise ulatusele. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu

otsust sisuliselt muuta. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud hagi osaliselt rahuldamata jätmise osas. Kuna maakohtu

otsus hagi rahuldamise ulatuse kohta jääb kaebusega vaidlustatud osas muutmata ja seda ei ole

hagi rahuldamata jätmise osas võimalik sundkorras täita, siis ei ole ringkonnakohtu otsuse

resolutsioonis vaja eristada vaidlustamata ja kaebuse edutuse tõttu muutmata jäänud osi.

19. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi-

vaatamisel ja lahendamisel aluseks mh need maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, mida ei

ole kaebusega vaidlustatud. Käesoleval juhul on need vaidlustatud otsuse p-s 17 loetletud

asjaolud poolte ja RKAS vahel lepingute sõlmimise, hankelepingu täitmise käigu ning vaeg- ja

garantiitööde teostamise vajaduse põhjuste kohta. Ringkonnakohus ei pea viidatud asjaolude

uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuse p-s 17 viidatud tõendite

hindamisel menetlusnorme rikkunud. Samadel põhjustel ei ole TsMS § 652 lg 5 järgi vaja

uuesti koguda, uurida ega hinnata maakohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud vastavaid

tõendeid.

Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse hageja nõuete rahuldamise osas muutmata ja järgib

sellekohaseid põhjendusi ning märgib vastavalt TsMS § 654 lg-le 6, et nõustub maakohtu

põhjendusega. Ühtlasi nõustub ringkonnakohus ka teistele tõenditele antud hinnangutega, mis

käsitlevad poolte vahel praeguseks veel vaidlusaluseid asjaolusid vastavalt kaebuse esimesele

seitsmele väitele. Seega ei ole vaja maakohtu põhjendusi ega ka tõendite analüüsi käesolevas

otsuses korrata. Osas, milles kostja kordab kaebuses oma seniseid väiteid, on maakohus neile

piisava põhjalikkusega vastanud.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

20. Kaebuse esimene väide käsitleb hagi aluse ulatust. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga

nagu oleks maakohus väljunud hageja seatud piiridest hagi alusele. Hagiavalduses tõi hageja

selgelt esile nii vaegtööd kui ka garantiitööd. Hageja nõudest ja selle põhjendamiseks märgitud

asjaoludest on selgelt aru saada, et hageja nõuab kostjalt mõlemat liiki kulude hüvitamist. Seega

lahendas maakohus õigesti vaeg- ja garantiitöödest lähtuva nõude.

21. Teise väitega vaidlustab kostja poolte vahel kulude jaotamisele kohalduva suhtarvu. Hageja

väitel tuleb kostjal kanda 66% vaidlusalustest kuludest, sellega nõustus ka maakohus. Kostja

arvates tuleb kulud jagada võrdselt, st temalt ei saa nõuda enam kui 50% tõendatud kulude

hüvitamist.

21.1. Hageja põhinõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg 1, sest hageja nõuab lepingust tuleneva

rahalise kohustuse täitmist. Nõude edukus sõltub esmajoones sellest, kas seltsingulepingust

tuleneb kostjale kohustus hüvitada hagejale need kulud, mis hageja tõi esile hagi alusena (st

vaeg- ja garantiitööde teostamiseks tehtud kulutused koos teatavate üldkuludega), samuti, kui

suure osa kostja kõnealustest kuludest peab kandma.

21.2. Kaebuse teisele väitele vastamiseks tuleb niisiis kontrollida, kas maakohus tõlgendas

õigesti ühelt poolt seltsingulepingu p 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 ning teiselt poolt p 3.8.2. Neist esimeste

järgi tuleb kostjal kanda 66% mullatööde kahjumist – nii nagu lepingu täitmise ajal tehtud tööde

osas tuvastati jõustunud kohtuotsusega varasemas tsiviilasjas. Teise võimalusena märgitud

p 3.8.2 järgi kannavad pooled teatavad kulud võrdselt. Tõlgendamisküsimus taandub peamiselt

sellele, kas vaeg- ja/või garantiitööd on „kulud, mis on vajalikud hankelepingust tuleneva […]

garantiikohustuse täitmiseks“ seltsingulepingu p 3.8.2 tähenduses.

12 (15)

21.3. Seltsingulepingu ülesehitus ei toeta kostja väidet, et garantiiperioodi jooksul tehtud vaeg-

ja garantiitöödele kohaldub seltsingulepingu p 3.8.2. Muu hulgas ei nõustu ringkonnakohus

järgmistel kaalutlustel kostjaga, et p 3.8.2 on seltsingulepingus erikokkulepe võrreldes

p-ga 3.1.5 ja seetõttu ülimuslik.

Tööde teostamist ning poolte osalust ja panust selles reguleerib tervikuna lepingu kolmas osa,

mis jaotub punktideks 3.1–3.8. Neist p 3.1 käsitleb hankelepingus ette nähtud tööde teostamist,

p 3.3 materjale ning p-d 3.2 ja 3.4–3.7 seltsinglaste kaasaaitamiskohustust, ajakava, võimalikke

lisatöid, FIDICu üldtingimuste kohaldumist, õigusabikulude ja teatava inventari üürikulu

kandmist. Punkt 3.8 sisaldab eraldi loetelu kuludest, mille käesoleva vaidluse pooled pidid

kandma võrdselt. Kõiki p 3.8 alapunktides käsitletud kulusid iseloomustab teatav üldisuse aste,

st need ei ole seostatavad eelnevates punktides konkreetselt nimetatud töödega. Kõige

detailsem on aga p 3.1, mille alapunktides märgitakse teostatavad tööd liigiti. Sellisest

ülesehitusest järeldub, et kui vaidlusalune töö on võimalik liigitada seltsingulepingu osa 3 p 3.1

mõne alapunkti alla, siis ei kuulu see p 3.8 üldisemasse loetellu. Kuna hagi aluses kirjeldatud

vaeg- ja garantiitööd on mullatööd p 3.1.5 tähenduses, siis kohaldub nende suhtes mh p 4.2.3.

21.4. Ringkonnakohtu hinnangul tugines maakohus vaidlustatud otsuse p-s 22 seega õigesti

varasema tsiviilasja lahendile ja kohaldas õigesti lepingu tõlgendamise sätteid, kui tuvastas, et

ka garantiiperioodil teostatud mullatööde (st vaeg- ja garantiitööde) kulude osas kohaldub

seltsingulepingu p-des 3.1.5, 4.1 ja 4.2.3 sõlmitud kokkulepe, st hageja kanda on 34% ja kostjal

66% garantiiperioodil tekkinud täiendavatest kuludest. Selleks ei olnudki vaja, et varasemas

tsiviilasjas oleks eristatud võimalikke kahjumi perioode. Samuti polnud vajalik, et kostja oleks

kohtueelses menetluses sellist kulujaotust aktsepteerinud.

21.5. Kostja omistab ebaõigesti tähtsust asjaolule, kuidas pidi seltsinglaste vahel jaotuma

Koidula objektil teostatavate ehitustööde lõplik käive. Hageja nõue ei lähtu eesmärgist

saavutada käibe võrdne jaotumine kõigi tööde lõikes, vaid järgida mullatöödega seotud kulude

jaotuse põhimõtet ka nende tööde osas, mis tuli teostada pärast lepingu täitmise perioodi lõppu.

Maakohus võttis põhjendatult arvesse asjaolu, et kostja lahkus objektilt enne kui oli täitnud

seltsingulepingu ja hankelepinguga endale võetud kohustused. Sellises olukorras oleks hageja

suhtes ka äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega tugineda hiljem väitele, et

poolte lõplikud käibed peaksid olema võrdsed.

22. Kolmanda väitega heidab kostja hagejale ette teavitamiskohustuse rikkumist ja maakohtule

selle rikkumisega arvestamata jätmist. See väide ei ole sisuliselt põhjendatud.

22.1. Maakohus jõudis vaidlustatud otsuse p-s 23 seltsingulepingu olemust arvestades õigele

järeldusele, et seltsingulepinguga võetud seltsinglase (sh juhtiva seltsinglase) õiguste ja

kohustuste kogum ei ole käsitatav töövõtulepinguna. Kuigi VÕS § 581 lg 1 järgi võib

seltsinglase panuseks olla ka seltsingule teenuse osutamine, siis ei tähenda see nn vaikiva

töövõtulepingu olemasolu juhtiva seltsinglase ja seltsingu vahel. Teenusena VÕS § 581 lg 1

mõttes tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimis- ja organiseerimistööd

jms tegevust (Riigikohtu 16. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-07, p 16). Töövõtuleping

on VÕS § 635 lg 1 kohaselt seevastu suunatud kokkulepitud tulemuse saavutamisele (töö

tegemisele).

22.2. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kostjal oli piisavalt teavet garantiiperioodil

ilmnenud puuduste kohta. Kostja jätab tähelepanuta, et seltsingulepingu p 1.3 teise lause järgi

oli kõigil seltsinglastel koostöökohustus. Ka tervikuna tuleneb seltsingulepingu mõttest, et

kostja pidi ka pärast Koidula objektilt lahkumist ja hankelepingu järgsete tööde teostamise

perioodi lõppemist ilmutama mõistlikku huvi vaeg- ja garantiitööde teostamise vastu. VÕS § 24

lg 2 sätestab, et kui lepingupoolel on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult

võimalik, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal

tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks. Käesoleval juhul tähendab see mh, et kostja ei

13 (15)

saanud piirduda üksnes hagejalt kui kaasseltsinglaselt teabe ootamisega, vaid pidi ka ise tegema

mõistlikke pingutusi vastava teabe saamiseks. Kostja ei toonud esile, et hageja oleks jätnud

tema teabenõuetele vastamata.

22.3. Põhimõtteliselt on siiski õige kostja etteheide, et maakohus ei käsitlenud kostja väidet

täpselt. Kostja väitis töövõtusuhte tekkimist ühelt poolt hageja (töövõtja) ja teiselt poolt

seltsingu (tellija) vahel. Samas ei saaks sel alusel enam ette heita hagejale teavitamiskohustuse

rikkumist, sest hageja kui seltsinglase teadmine tuleb omistada seltsingule ja VÕS § 593 järgi

esindas ta välissuhtes alati kõiki seltsinglasi, sh võttis talle esitatud teabe vastu kõigi

seltsinglaste nimel. Järelikult ei mõjutanud teatav ebatäpsus asja lahendamise tulemust ega anna

alust maakohtu otsust ka põhjenduste osas muuta.

22.4. Nõue kostja vastu ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sellele väitele vastas maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 23.

23. Kaebuse neljas väide käsitleb teatavat osa hageja nõude põhjendamiseks esitatud

kuludokumente. Kostja leiab, et maakohus hindas kaebuses viidatud tõendeid ebaõigesti.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu.

23.1. Maakohus analüüsis vaidlustatud otsuse p-des 24 ja 25 kõiki kaebuses viidatud tõendeid

ja põhjendas, millise väite ja miks loeb ta tõendatuks vastava tõendiga. Menetlusnorme, sh

otsuse põhjendamise kohustust maakohus sealjuures ei rikkunud. Kohus hindab TsMS § 232

lg-tes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete järgi kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt

ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud

või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled

ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi hindab kohus otsust tehes

tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas

hagi kuulub rahuldamisele. Seega tuleb asjas olulised asjaolud tuvastada kõiki esitatud tõendeid

nende koosmõjus hinnates (Riigikohtu 26. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-17, p 14

teine lõik).

23.2. Põhjendamatu on kostja etteheide maakohtule nagu oleks kohus ületanud oma pädevuse

piire ja hinnanud fotosid tehnilisest aspektist ilma vastavate eriteadmisteta. Vaidlustatud otsuse

põhjendustest nähtub, et maakohus hindas fotosid koos teiste asjakohaste tõenditega ja tegi neist

järeldused kogumi põhjal.

23.3. Kostja omistab asjatult suurt tähtsust kuludokumendi kuupäevale jm vormistuslikele

aspektidele. Maakohus hindas õigesti kuludokumentidel kajastatud tööde seotust vaeg- ja

garantiitöödega. Siinjuures ei pidanud maakohus vastama igale kostja väitele samade tõendite

kohta, vaid piisav oli otsuse põhjendamine viisil, millest nähtub kohtu siseveendumuse

kujunemine. TsMS § 442 lg 8 paneb kohtule mh kohustused tõendeid analüüsida ja vasta poolte

faktiväidetele, mitte aga vastata kõigile poolte väidetele tõendite kohta.

23.4. Lisaks märgib ringkonnakohus, et seltsinglased ei pidanud seltsingulepingu sõlmimisel

vajalikuks tööde väga detailset kirjeldamist, vaid lisasid lepingule lisa nr 2 kolmel lehel, mis

kajastas teostatavate tööde, aga seega ka vastavate kulude nimekirja. Üldkulud märgiti lisas

nr 2 ühe reana, mille sisu täpsemalt ei avatud. Üldkulud moodustasid ehitusmaksumusest

väikese osa. Kostja ei ole väitnud, et hageja nõudega hõlmatud üldkulud ületaksid seda määra,

milles seltsinglased algselt kokku leppisid.

24. Viienda väite järgi peaks olema hagi rahuldamine välistatud osas, milles hageja ei esitanud

nõudeid alltöövõtjate vastu. Kostja rajab oma väite sisuliselt sellele, et hageja ei tõendanud

vähemalt osade garantiiperioodil tehtud parenduste alltöövõtjatelt nõudmise võimatust.

Ringkonnakohtu hinnangul lähtub kostja sealjuures ebaõigest asjaolude esiletoomise ja

tõendamise koormisest.

14 (15)

24.1. Hageja esitas kostja vastu seltsingulepingul põhineva nõude. Nagu tuvastas maakohus ja

sellega nõustus eespool p-s 21 ka ringkonnakohus, tuleneb kostjale seltsingulepingust kohustus

kanda 66% garantiiperioodil teostatud vaeg- ja garantiitööde kuludest. Seltsingulepingu p 6.1

ja hankelepingu järgi vastutasid pooled RKAS ees solidaarselt. Selle asjaolu tuvastas maakohus

vaidlustatud otsuse p-s 23 ja seda ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud.

24.2. VÕS § 67 lg 3 järgi, kui solidaarvõlgnik ei esita võlausaldaja nõudele vastuväidet, mille

oleks võinud esitada iga solidaarvõlgnik, ei ole tal teiste solidaarvõlgnike suhtes

tagasinõudeõigust osas, milles solidaarkohustus oleks vähenenud vastuväite esitamise korral,

välja arvatud juhul, kui ta vastuväite aluseks olevat asjaolu ei teadnud ega pidanudki teadma.

Kostja ei väida aga, et hageja pidanuks esitama vastuväite võlausaldaja (RKAS) nõudele, vaid

laskma vaeg- ja/või garantiitööd teostada alltöövõtjatel. Seadusest ei tulene, et solidaarvõlgnik

saaks sellisel alusel keelduda oma kohustuse täitmisest teise solidaarvõlgniku suhtes.

24.3. Samuti ei ole seltsingulepingus kokkulepet – ja kostja pole sellele ka tuginenud, mille

kohaselt sõltuks RKAS ees kohustuste täitmine või ka seltsinglaste omavaheliste kohustuste

täitmine sellest, kas samaväärse nõude saab esitada mõne alltöövõtja vastu. Pigem viitab

seltsingulepingu p 6.2 sõnastus sellele, et seltsinglaste suhted alltöövõtjatega ei mõjutanud

nende omavahelisi õigusi ja kohustusi.

24.4. Eelnevast tuleneb, et hageja nõudele vastu vaidlemiseks pidanuks kostja tooma esile ja

tõendama alltöövõtjalt kulu tegeliku hüvitamise või konkreetse töö tegemise. Maakohus hindas

vaidlustatud otsuse p-des 28 ja 29 ka kostja esitatud tõendeid ja jõudis põhjendatud järeldusele,

et neist ei nähtu ühegi kõnealuses osas vaidlustatud kulu kohta selliseid asjaolusid. Õige on

hageja arusaam, et tal puudus reaalne võimalus esitada nõudeid nende alltöövõtjate vastu,

kellega alltöövõtu lepingu oli sõlminud kostja.

25. Kuuendas väites leiab kostja, et hageja ei saa nõuda nende kulutuste hüvitamist kostjalt,

mis tekkisid seoses hageja enda teostatud tööde parandamise vajadusega. Kostja jätab siinjuures

tähelepanuta, et hageja pidi mullatööd üksi lõpule viima põhjusel, et kostja Koidula objektilt

lahkus, kuigi seltsingulepingu p 2.4.2 järgi oli kostja mullatööde juht. Maakohus seevastu on

nimetatud asjaolu vaidlustatud otsuse p-s 30 kohaselt arvesse võtnud ja mh sellest järeldanud,

et kostjal tuleb kanda oma osa ka neist kuludest, mis tekkisid töödest, mille teostamine oli

algselt kostja kohustus, aga mis kostja jättis tegemata. Kostja tuginemine seltsingulepingu

p-le 6.5 on seetõttu vastuolus hea usu põhimõttega, sest kostja ise rikkus algset kohustust. Kuna

p-s 6.5 sisalduvat kokkulepet ei saa VÕS § 6 lg 2 tõttu kohaldada, siis ei oma asja lahendamisel

enam tähtsust, kas viidatud punkt kohaldunuks ainult hankelepingu järgsete tööde teostamise

ajal või ka garantiiperioodil.

26. Kostja seitsmes väide käsitleb kindlustusandja keeldumisotsuse vaidlustamata jätmise

võimalikku mõju käesoleva vaidluse lahendamisele. Sarnaselt eespool p-s 24.4 kaebuse

viiendale väitele vastates esitatud seisukohtadega leiab ringkonnakohus, et kostja oleks pidanud

oma väite edukuseks tõendama kindlustusandja hüvitamiskohustuse. Maakohus sedastas

vaidlustatud otsuse p-s 31 õigesti, et kohtule esitatud tõenditest ei saa teha järeldust nagu oleks

kindlustusandja vastu nõude esitamine seltsinglaste kahju vähendanud. Neil kaalutlustel ei ole

vaja eraldi vastata kaebuse seitsmenda väite kahele osaväitele.

27. Eelnevast tuleneb, et ükski kaebuse esimesest seitsmest väitest ei anna alust maakohtu

otsust hageja põhinõude rahuldamise ulatuse osas muuta. Viivise väljamõistmist kostja eraldi

ei vaidlustanud.

28. Põhjendatud on kostja kaheksas väide, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel

ekslikult TsMS § 162 lg 1. Selle väite alusel tuleb maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

osaliselt tühistada menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab selles osas ise teha uue

otsuse.

15 (15)

28.1. TsMS § 162 lg 1 kohaldub üksnes hagi tervikuna rahuldamise või rahuldamata jätmise

korral. Ka olukorras, kus hagi rahuldatakse olulises osas, tuleb kulude jaotamisel kohaldada

eelkõige TsMS § 163 sätteid, mis reguleerivad erinormidena hagi osalist rahuldamist (vt nt

Riigikohtu 23. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 17).

28.2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et hagi rahuldamata osale vastavad kulud saaks

panna kostja kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Viidatud säte võimaldab jätta poole kulu kas

tervikuna või osaliselt tema enda kanda, mitte aga kohustada poolt hüvitama vastaspoole kulu.

Lisaks eeldab selle normi rakendamine erandlikke asjaolusid, mida käesoleval juhul ei esine

(Riigikohtu 15. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 16, ja 26. jaanuari 2011 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10 esimene lõik).

28.3. Maakohus rahuldas hagi 99,6% ulatuses, selle protsendimäära üle ei ole pooltel vaidlust.

Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamise ulatust arvestades on õiglane kulude jaotamise viis

TsMS § 163 lg-s 1 teise alternatiivina märgitud võimalus jaotada kulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega, st 99,6% kuludest kannab kostja ja 0,4% ( = 100% – 99,6%) hageja.

28.4. Samasugune kulude jaotus on kohane ka apellatsioonimenetluses (vrd sellise võimaluse

kohta nt Riigikohtu 26. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-91-16, p 17).

29. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse osas,

siis tuleb TsMS § 654 lg 2² järgi esitada ringkonnakohtu otsuses kehtiva resolutsiooni terviklik

sõnastus. Sellega seoses märgib ringkonnakohus veel järgmist.

29.1. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse resolutsioonis kostjalt välja mõistetavad summad

numbrite ja sõnadega. Selliseks kordamiseks ei ole digitaalselt vormistatud otsuse puhul

vajadust, mistõttu ringkonnakohus jätab mittevajaliku korduse välja.

29.2. Lisaks märkis maakohus, et põhivõlalt tuleb maksta viivist kuni kostja poolt põhi-

võlgnevuse täieliku tasumiseni. Selline resolutsiooni sõnastamine ei ole piisavalt selge ja võib

põhjustada asjatuid vaidlusi täitmisel. VÕS § 78 lg 1 sätestab, et kui võlgnik ei pea kohustust

seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse

osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik

täitmise kohustusest. Viidatud norm ei näe ette võimalust, et isiklikult täitmise kohustuse saaks

panna võlgnikule kohtulahendiga, samuti ei oleks selline piirang käesoleval juhul vajalik. Seega

võib põhivõla kostja eest maksta kolmas isik ja viivise väljamõistmisel on piisav viidata üksnes

põhivõla tasumisele, mitte aga tasumise sooritanud isikule. Ka sellekohane viide tuleb

resolutsioonist välja jätta.

30. Menetluskulud määrab TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel rahaliselt kindlaks maakohus

mõistliku aja jooksul pärast maa- ja ringkonnakohtu otsuste jõustumist.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Nele Atonen

Ulvi Loonurm